Kaitseministri valeotsingud
Märtsi lõpp paistab silma kahe tähelepanuväärse sõnavõtuga inimeste poolt, kellest mõlemat võib pidada Eesti helgemateks peadeks. Artiklid ise ning nendega seonduvad küsimused on piisavalt mahukad, et neil peatuda pikemalt, kui seda võimaldab tavapärane kommentaar ajakirjanduse teemas.
Otsa tegi lahti akadeemik, endine TÜ rektor ja praegune kaitseminister Jaak Aaviksoo oma artikliga “Diplomaatias” (“Infokonfliktid ja enesekaitse”, 03/2011) ning talle vastas Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud (“Kui suurt valet me vajame?”, EPL 24.03.2011).
Raud leiab oma vastuses, et:
Ma ei ole ammu, aga võib-olla üldse lugenud mõne eesti poliitiku sulest midagi nii avameelselt küünilist kui Jaak Aaviksoo artikkel „Infovastasseisud ja enesekaitse” Diplomaatias nr 3 (märts 2011).
Lühidalt kokku võetuna seisneb artikli sõnum selles, et inimestel ja rahvastel on informatsioonilise enese-määramise õigus, ainult nemad ise tohivad otsustada, mis on nende kohta käiv tõde ja mis mitte. „Keegi ei saa meid sundida tõde rääkima, kui me seda ise ei taha,” ütleb akadeemik ning rõhutab, et „ei tohi ennast lasta petta ettekujutusest, et ainult tõe mõõgaga on võimalik tagada enda kestmine”. Mida sellele lisaks tuleb kasutada, võib järeldada igaüks ise.
Käesolevate ridade autor soovitab Rein Raua argumentatsiooniga igaühel endal tutvuda ja ei näe põhjust selle refereerimiseks. Küll aga ta tahaks ta skeptiku ja ajaloolasena avaldada arvamust mõningate Aaviksoo väidete ning nendega seonduvate küsimuste kohta.
Kaitseminister kirjutab, et:
Eneseteadlike subjektide ja mõistuse tekke kaudu on tekkinud võime ennast identifitseerida ning projitseerida oma tahet. Enesetunnetusest enam ei piisa, sest see oleks kasutu ilma võimeta otsustada ja seda otsust täide viia. Iga otsuse täideviimine on aga tahte projitseerimine endast väljapoole. See on alati ühepoolne akt ja sellisena oma loomult konfliktne.
Selline väide näib olevat fundamentaalselt mõrane, kuna hulga inimtegevuste juures on kas füüsiliselt või siis kultuurikontekstist tulenevalt vältimatu koostöö. Jahti pidada või maja ehitada on paljudel juhtudel üksinda füüsiliselt võimatu. Meie kultuurikontekstist on normiks konsensus järglaste soetamisel. Kuigi soovi oma geene edasi anda võib ju käsitleda iseka indiviidi tahte elluviimisena, loetakse selle mittekonsensuslikku vormi – vägistamist – sajandeid vana ühiskondliku kokkuleppe kohaselt raskeks kuriteoks ning see ühiskondlik kokkulepe muudab kõnealuse strateegia äärmiselt ebaefektiivseks. Järelikult ei piisa otsuse täideviimiseks paljudel juhtudel oma tahte projitseerimisest endast väljaspoole – selleks tuleb teha ka koostööd, lubada teistel eneseateadlikel ja isekatel subjektidel projitseerida oma tahet sulle. “Alati ühepoolse akti” asemele astub mitmepoolne vahetussuhe. Nii võib näiteks juhtuda, et kellelgi tuleb valida sobiva partneriga järglaste soetamise ning mõne oma eluviisi ja identiteedi osaks kujunenud tegevuse, näiteks suitsetamise vahel.
Loomulikult on ka Aaviksoo teadlik sellest, et indiviid üksi ei saavuta tihti midagi ja viitab sellele alljärgnevalt:
Mina sisse mahub kindlasti mina ise, mõnel mahub naine-lapsed ka, mõnel enam mitte. Paljudel mahuvad naabrid ja sõbrad, koduküla rahvas, Rotary Klubi. Mõnel mahuvad oma keele sugulased, oma rahvas või rahvus, teistel jälle oma usukaaslased, kuidas kunagi. Ometigi on see enesemääratlus kõigil kõrgematel tasanditel olemas ja sellisena seisab see enese säilimise ja säilitamise eest nagu meie oma väike mina.
Ometi jääb vastuseta küsimus, miks ei laiene ka nendele kogukondadele ülaltoodud püüdlemine lepinguliste suhete poole. Aaviksoo väidab, et:
Mina on alati hea, mittemina on parimal juhul neutraalne, aga üldjuhul ohtlik ja paljudel juhtudel halb, sest maailmas peab valitsema tasakaal – kui mina on hea, siis mittemina tasakaalustab seda head, et kokku tuleks null.
käsitledes niimoodi inimeste või inimorganisatsioonide vastastikust suhtlust nullsummamänguna. Samas on käesolevate ridade autoril meeles professor Aaviksoo loeng mänguteooriast ja vangi dilemmast. Kaks isikut istuvad vangis ning kui üks teise peale kaebab, saab kaebaja kohe vangist lahti ja teine peab istuma 10 aastat. Kui mõlemad üksteise peale kaebavad, peavad mõlemad istuma 5 aastat. Kui mõlemad vaikivad, saavad nad vaid 6 kuud, kuna enamohtlikumat koosseisu ei õnnestu tõendada. Seda 1950. aastal sõnastatud probleemi võib teisendada ka otsusteks poliitikas, majanduses jne. ja see illustreerib olukorda, milles subjektid on motiveeritud langetama otsuseid, mis objektiivse kõrvaltvaataja seisukohast on ebaratsionaalsed. See motivatsioon tuleneb usaldamatusest – subjekt on sunnitud kalkuleerima, mil määral on kõrvalkongis istuv saatusekaaslane (või kaubanduspartner või naaberriik) usaldusväärne. Kui subjektid üksteist täielikult usaldavad, siis on nad mõlemad vait, istuvad oma pool aastakest ära ja kogu lugu. Kui subjektid üksteist üldse ei usalda, siis ei pääse neist kumbki enne viit aastat. Nende äärmuste vahele jäävad juhtumid, mil üks subjektidest on usaldav ja teine mitte ning mis võimaldavad tõesti ühel neist kohe pääseda.
Poliitik Aaviksoo räägib meile nüüd, et igal juhul on mõtet eeldada, et kõik mis jääb “minast” väljapoole, on ühtlasi sellega paratamatus ja fundamentaalses konfliktis. Kuidas on sellisel juhul võimalik saavutada olukorda, milles nii “mina” kui “tema” ülekuulamisel vaikiksid, jääb käesolevate ridade kirjutajale arusaamatuks.
Küll aga julgeb ta arvata, et 20. sajandi Euroopa suurim saavutus oli selle taasühendamine ning see sai teoks eelkõige autarkiaideest loobumise tagajärjel. Kui meil on mitu suurriiki, millel on enda territooriumil ja kolooniates ligipääs kõikvõimalikele strateegilistele ressurssidele, siis on põhimõtteliselt võimalikud kaks mudelit. Esiteks võib kumbki neist üritada ise hakkama saada, millega kaasneb pidev arutelu ressursside jagamise üle, lõputud vaidlused ja piiriõgvendused, et kindlustada olukord, milles igaühel on tükike igast Heast Asjast. Eriti tuliseks muutub asi arusaadavalt siis, kui avastatakse mõni uus Hea Asi. Sellised riigid püüdlevad autarkia, eneseküllasuse poole, mis oli ideaal juba Antiik-Kreeka linnriikide jaoks. Teine mudel on leppida sellega, et igal riigil on ressursse, mida teistel ei ole ning maksimeerida võimalusi nende omavaheliseks vahetamiseks. 20. sajandi Euroopa ajalugu näib olevat tõestanud, et teine mudel töötab ja esimene mitte – tänapäeva Euroopa suurriigid ei saa ilma üksteiseta hakkama (mida tõestab muuseas ka praegune finantskriis) ning uus suur sõda Euroopas viiks põhja nad kõik. Pole ühtegi põhjust, miks seda riikide kohta käivat näidet ei võiks laiendada riigiülestele üksustele nagu näiteks maailmajagusid hõlmavad liidud või vabakaubanduspiirkonnad.
Samamoodi tuleb meil leppida arusaamisega, et jumal või Darwin – jällegi sõltuvalt ilmavaatest – ei andnud meile eneseteadvust ja tarkust mitte selleks, et tõde teenida, mida mõned reformatsioonist ja valgustusajast hullutatud inimesed tänase päevani arvavad, vaid selleks, et ellu jääda.
Hakkamata süvenema indiviidi või tema geneetilise pärandi esilekestmise prioriteetuse küsimusse, tahaksin hoopis küsida: miks peab neid kaht eesmärki vastandama? Mis juhul on vääratele faktiväidetele rajatud õnnestunud poliitikat, mis suurendab shansse ellu jääda? Mismoodi saab ajada pragmaatilist “reaalpoliitikat”, olles ise reaalsusest hälbinud?
Või on kaitseminister arvamusel, et piisab sellest, kui objektiivset tõde teab äravalitud eliit, kes langetab juhtimisotsuseid?
Oleme otsustanud oma peamiseks eemärgiks pidada nüüd, kus on euro taskus, NATO vihmavari pea kohal ja Euroopa Liit koos Schengeni viisaruumiga avatud, pühenduda omaenese ellujäämise eest seismisele. Ometi ei pruugi see lihtsaks kujuneda, kui me ei suuda emotsionaalset enesemäärangut keele, kultuuri ja rahvuse kaudu laiendada tänapäevastele konstruktsioonidele, milleks on riik.
Etnilisest, rahvuslikust enesemääratlusest riiklik-rahvusliku enesemääranguni kasvamine seisab Eesti rahval veel ees.
Üldteada faktina on Läänemaailmas levinud kaks rahvuse määratlemise kontseptsiooni. Esimese järgi neist määravad rahvuse etnilised tunnused. Selle arusaama tugiala moodustavad piirkonnad, mille elanikud on tundnud oma etnilisi tunnuseid ohustatuina: Saksamaa, Venemaa ja Ida-Euroopa. Teise arusaama järgi määrab rahvuse kodakondsus või isegi riikkondsus – seda esindavad näiteks Prantsusmaa (mis ei tunnistanud väga hiljutise ajani põhimõtteliselt, et selle territooriumil on mingeidki rahvusvähemusi, saamata sealjuures OSCE käest noomida) ja oma ajalooliselt kodumaalt nagunii lahkunud immigrantidest moodustunud USA. Juhul, kui tõepoolest pidada eesmärgiks esimesest arusaamast loobumist ja teise omaksvõtmist, peaks senise ajaloo loogika kohaselt sellele eelnema olukord, milles puudub tegelik oht etnilist kuuluvust määravatele tunnustele. See väide on 21. sajandi alguse eesti rahvuse kohta ilmselgelt liialdatud ning seda kajastab ka Põhiseaduse preambul. Eesti Vabariigi kehtiva põhiseaduse kohaselt on Eesti Vabariigi kui inimorganisatsiooni eesmärk tagada “eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Eesti Vabariik ei ole eesmärk omaette. Alles 20. sajandi alguse maakaartidel leidusid Liivimaa ja Preisimaa, mille põlisrahvuste viimased esindajad olid oma etnilised rahvustunnused minetanud sajandeid varem (või siis lihtsalt maha tapetud). Juhul, kui EV kaitseminister austab põhiseadust, ei saa ta oma tegevuse eesmärke pidada täidetuks sellega, kui mõnesaja aasta pärast leiab maakaartidelt samasuguse Eestimaa või isegi Eesti Vabariigi.
Samas teeb käesolevate ridade autorit rahutuks ka mõte, et riiklikule bürokraatiamasinale võiks kanda üle emotsionaalse truuduse, mida indiviid tunneb grupi vastu, kuhu ta kuulub. Katsed seda saavutada on vististi alati leidnud aset vaid totalitaarsetes või autokraatlikes riikides ja on alati ka läbi kukkunud.
Rahvusriigi informatsioonilise enesemääramise õigus tähendab ka seda, et tal on õigus saladustele ja valedele. Tal on õigus millestki loobuda, midagi mitte öelda, midagi maha vaikida jne. Ja kindlasti ma ei tahaks seda õigust võtta ainuüksi Eesti riigile ja rahvale, vaid laiendada seda õigust, või õigemini – elu on seda alati laiendanud – kõikidele organisatsioonidele, kellel eksisteerib mingilgi tajutaval tasemel eneseteadvus.
Informatsiooniline enesemääratlemine rahvusriigi tasemel tähendab ka seda, et keegi ei saa meid sundida tõde rääkima, kui me ise seda ei taha. Ja meist oleks rumal panna pahaks nende riikide tegevust, kes samuti ei soovi alati tõde rääkida.
Kindlasti on igal riigil õigus riigisaladusele ja vaevalt et ükski riik ilma selleta hakkama saab. Valetamine võib olla formaalselt õiguspärane ja võib seda ka mitte olla – näiteks kindlasti lasub Eestil õiguslik kohustus anda tõest informatsiooni oma liitlastele või lepingupartneritele. Kuid millises olukorras peaks valetamine olema Eestile kasulik? Mida on Eesti Vabariigil nii väga varjata? Kui möönda, et Eesti vajab oma eksisteerimiseks valesid, peame me ühtlasi möönma, et mingid väga olulised elemendid Eesti identiteedis või kuvandis ei vasta tõele. Millised need olla võiksid?
Seniste teaduslike uuringute alusel ei ole põhjust kahelda, et Eesti on eestlaste ajalooline kodumaa eelajaloolistest aegadest saadik. Sellele viitavad eesti keele katked Läti Hendriku kroonikas, Loode-Venemaa ja Baltikumi kohta käivad varasemad kirjalikud allikad ja ulatuslik arheoloogiline materjal, mis räägib selgelt asustuse järjepidevusest. Samuti on väga põhjalikult dokumenteeritud Eestis 20. sajandil toime pandud kuriteod. Meil ei ole vaja kokku valetada, et 1940. aasta sündmustes osalesid Nõukogude relvajõud ja neid korraldas koha peal Andrei Zhdanov või et Eestis arreteeriti ja küüditati kümneid tuhandeid inimesi. Meil ei ole vaja kokku valetada ei Vabadussõja võitu, venestuspoliitikat ega Laulvat revolutsiooni. Mis on see tõde, mida kaitseminister peab vajalikuks varjata? Kas ei kaasne valetamisõiguse rõhutamisega ka mööndus, et meil on midagi väga olulist, mille kohta meil oleks parem valetada?
Teiselt poolt – miks küll peaks meist olema rumal panna kellelegi pahaks väidet nagu oleksid eestlased vähegi pikemat aega elanud vaid Tallinna ümbruses umbes Luksemburgi suurusel maa-alal, millega tuli kunagi välja Vladimir Zhirinovski? Kas pole see väide ühtlasi nii väär kui pahatahtlik?
Aaviksoo rõhutab järgnevalt:
Kuhu suunatakse niisugused identiteedi rünnakud esmajärjekorras? Sellesse, mis on eriliselt oluline, mis moodustab identiteedist kõige olulisema – tuumikossa. Tuumikosa moodustab meie päritolu. See, kes me oleme ning mis on meie sünnipärane loomus. Just sellepärast hoiavad kõik riigid, rahvad ja inimesed kui kõige kallimat vara lugu oma pärinemisest ja sündimisest.
Ajaloolasena huvitab mind väga, mis osa meie päritolu käsitlevast informatsioonist võiks küll olla kokku valetatud ja millise tõe eest me peaksime ennast kaitsma. Kas tõesti on Aaviksoole teada midagi väga kompromiteerivat, mis on mitme põlvkonna teadlastel kahe silma vahele jäänud? Või valmistab ta meid ette paratamatuks paljastuseks, et kõik senised eesti ja Eestist kirjutanud välismaa ajaloolased, arheoloogid, keeleteadlased, geneetikud jt. on järginud vaikivat kokkulepet kujundada müüti Eestist kui eestlaste põliskodust ning fabritseerinud selleks kõikvõimalikke tõendeid, alates Hendriku kroonikast ja Valjala maalinna müüridest ning neist leitud nooleotstest ja lõpetades küüditatute nimekirjade ja siiani elavate kaasaegsete mälestustega? Et tegelikult oli kõik hoopis teisiti ning meie senine identiteet on vaid määratu vandenõu õnnestumise tulemus?
Mida küll meie identiteedi tuumikosast peab Aaviksoo tõeste väidete abil rünnatavaks?
Aplaus! Vajalik, otsekohene kirjutis.
Kas see pole mitte tsitaat Aleister Crowleylt või mõnelt juhtivalt solipsistlikult-okultistlikult-satanistlikult mõtlejalt? Hirmus tuttav tuleb ette.
Minule meenutab ‘projection of will’ militaarterminit ‘projection of power‘. Kas Aleister Crowley militaardoktriinidega tegeles, ei oska ma kahjuks peast öelda.
dig ütles:
Napilt jäi puudu, et teda oleks okultistliku tankistina rakendatud:
Allikas: Wikipedia.
Jutud sellest, et võimsa diskordianistliku V-for-Victory-nõiamärgi kasutamist õpetas Churchillile just Crowley, tuleb arvata odavaks kõmuks.
Tere skeptikud
Kui keegi pole märganud, siis ühiskond baseerubki valedel. Häda selles, et absoluutset tõde pole olemas ja ühiskonda lammutavad jõud teavad seda väga hästi.
Küsimus on selles, mida me tõeks nimetame? Kas ühiskonna enamuse tavaarusaama põhjal tõmmatud meelevaldsed ja kunstlikud piirid on tõesed või mitte? Enamasti see meid ei huvita. Näiteks maanteel on lubatud 90 kmh ja ei toimu sõnasõda “tõeliselt ohtliku-ohutu kiiruse ümber”, kus osapooled toovad tõendeid, et surma on saadud ka 1 kmh sõites ning Saksa kiirteedel kimatakse pea 300ga ja midagi ei juhtu.
No aga mõnikord lähevad tõe otsingud väga kuumaks ja riigile rahvale ohtlikuks.
Ma pakuks et praktiliselt kõike. Näiteks väide, et rahvus on kunstlik mõiste. Kuidas on võimalik üldobjektiivset piiri tõmmata, kes on eestlane ja kes pole? Rahvusesse sünnitakse, mõnikord kasvatakse, ehk siis assimileerutakse. No ja siis veel äärealad. Mulgid on eestlased, setud vaieldav, soomlased sugulasrahvus jne….Järgneb kindlasti sõnasõda, kus lastakse käiku nii geneetika kui keel kui kultuur ja antropoloogia. Noh ja ainus järeldus on, et 100% objektiivset piiri või siis mingisugust etaloni pole olemas ning multikulti ideoloogid on esimese punkti kätte saanud ja hea tahtmise korral võib terve planeedi elanikkonna eestlasteks lugeda.
Järgmiseks rünnatakse kindlasti immigratsioonikvooti.Samamoodi ei ole võimalik objektiivselt määratleda, mitu aastas siiasaabunud immigranti meie kultuuri ohustaks. Kas 1000 aastas on piisav ja 1001 juba ohtlik. Et siis lubame lisaks 1000 tegelasele veel üheainsa Harvardi professori veel siia pensionipõlve pidama ning elamisloa väljastamise hetkel peatavad oma tegevuse kultuuriasutused, inimesed ei räägi enam eesti keeles ja järgmine päev oleme ajalooõpikus nagu Vana Rooma?
Muidugi mitte ning multikultlased saavad järgmise punkti, et lisaks rahvusele on ka immigratsioonikvoot äärmselt subjektiivne.
Kõik me oleme kunagi siia tulnud ning pole objektiivset aastat, kuupäeva ega kellaaega, kust algab põliselanik. Seega on üle piiri lipsanud somaali samamoodi põliselanik, nagu siia tuhandeid aastaid tagasi tulnute järeltulijad. Multikultijate üks põhiargumente ongi, et “me kõik oleme immigrandid ja kes väidab vastupidist, see andku sekundi murdosa täpsusega aeg, millest edasi on tulnukas immigrant ning põhjendagu, miks see nii on”
Seda ei suuda keegi.
Kus seè kirjas on, et eestlased peavad üleüldse valgenahalised olema? Või siis misasi on eesti keel? Meil on mustmiljon võõrsõna ja neid võib veel tulla ning keegi ei suuda öelda, kui palju või mis keelest?
No ja ainus kaitse sellise rünnaku vastu ongi öelda, et meie arvame nii ja teie oma jutuga minge põrgupõhja, olgu teie väited ükskõik kui tõesed. Püsima jääb ainult…
Tundub, et Aaviksoo püüab seletada, miks lasti ühe Briti autori raamat hävitada. Tsitaadid on osa kontekstist, tekst on koos nendega tervik. Kas nende kontekstist välja rebimine pole sama tark kui lahtisest uksest sisse murdmine?
Sellist teravat piiri ei olegi vaja tõmmata. On mõttetu vaielda selle üle, kas mets algab 1000-st või 10-st puust. On selge, et 2 puud ei ole mets ja 10 000 puud on mets. Piiritõmbamise mõttetus ei muuda väljendit “mets” ennast mõttetuks. Edasi, selle tõsiasja eest pole tarvis kedagi kaitsta, sest kõik on selle ammu omaks võtnud. Mitte keegi ei väida, et niisugune üldobjektiivne piiritõmbamine võimalik oleks. Järelikult ei saa see ka kuuluda meie identiteedi tuumikossa.
Rahvuse etnilise määratluse kohaselt on hulk tunnuseid, mille alusel võib otsustada inimese kuulumise üle mingisse etnosesse. Mitte kõigil etnose liikmetel ei pea need ilmnema. Veel enam, erinevatel etnose liikmetel võivad ilmneda erinevad tunnused ja on indiviide, kelle puhul esinevad mitme etnose tunnused kuni selleni välja, et tuleb möönda nende kuulmist neisse kõigisse või nende kuuluvuse kindlakstegemise võimatust.
Samuti ei kuulu meie identiteedi tuumikossa mingisugune kvoot. Vähemalt mina küll ei identifitseeri ennast selle järgi, kas minu riik võtab vastu 1000 või 2000 võõramaalast aastas.
Sellest hoolimata on võimalik objektiivselt kindlaks teha, et mõne etnose liikmed elasid siin 13. sajandil, mõne teise etnose esimesed liikmed aga saabusid 13 aastat tagasi. Nagu ka “metsa” puhul, ei muuda tsiteeritud tõdemus “põliselaniku” mõistet mõttetuks.
Ja seda ei olegi vaja. See ei ole argument, vaid demagoogia.
Ei ole nõus. Ma loodan, et mul õnnestus “teravaid piire” nõudvate demagoogide väiteid ülal üsna hästi kummutada ilma kedagi põrgupõhja saatmata. See nõue on lihtsalt täiesti asjakohatu ning vastuolus nii ühiskonna- kui humanitaarteaduste meetoditega. Isegi kõigis loodusteadustes see ei tööta – nii näiteks on evolutsioon sujuv üleminekuvormide jada.
Minu teada ei öelnud see raamat küll midagi meie “identiteedi tuumikosa” kohta. Mistõttu tuleb ilmselt arvata, et kontekst on laiem.
On hästi, kui inimesed avameelselt räägivad oma põhimõtetest.
Oma kirjatöös sõnastab ta avameelselt oma organisatsioonide, riikide, isegi isikute tänapäevase toimimise kreedo: valetamine ja vassimine.
Sellisena tõlgendame me siis Schopenhauerit ?
Aga ega ta väga ei valetanudki, praeguse ühiskonna toimemehhanismid tõesti nendel asjadel põhinevadki. Kuid on äärmiselt häirivaid märke sellest, et nii jõutakse ja on jõutud välja väga suure kriisini, mis hõlmab majanduse, eetika, moraali, teadmised. Praktiliselt kogu inimliku olemise osad.
Tegelikult on see täpselt sama hoiak, mida möödunud sajandi alguses jutlustasid vene revolutsionäärid.
Darwin selle kõige juures on muundunud mingiks kübersõja paaristuraka jokkeriks, kelle abiga valgustusajastu, aga ka 19. sajandi aristokraate saaks naeruvääristada.
Mõningaid mõtteid veel peatse haridusministri eneseväljenduste teemal:
http://memokraat.ee/2011/03/ko.....esekaitse/
Aaviksoost saab nüüd haridusminister.
No Sa pole multikulti ümber käivat sõnasõda ja demagoogide argumente ilmselt jälginud. Mõned vaidlevad selle üle ning jäävad vaidluses peale, mida näitab ka Euroopas elavad 50 miljonit hästi päevitunud islamiusku põliselanikku…:D
Artiklist
Nad ei tunnusta seda siiamaani. Hiljuti sai röögatu trahvi ajakirjanik, kes väitis, et immigrantidel on suurem kuritegevus.
http://www.delfi.ee/news/paeva.....d=40627580
Selle “teise arusaama” käivitumise eest Aaviksoo hoiatabki. Et siis naisi kividega surnuks loopivad islamiusulised mustanahalised eestlased on samasugused eestlased ja selget pole midagi, vaid 2 puud on samasugune mets kui Amazonase vesikonnas ja kes vastu vaidleb, esitagu tõendid, “kust algab mets”
Aga muidugi. Sellepärast ongi meil välja mõeldud välja sellised koletised nagu natsid, rassistid, äärmuslased, homofoobid ja holokaustieitajad.
Et siis kui vaidluses lolliks jääd, siis lajata Godwini seadusega. Too tähendab seda, et oponenti tuleb natsiks sõimata ning nood on teatavasti pahad.http://en.wikipedia.org/wiki/Godwin's_law
Rein Raud käis ka oma artiklis holokaustieitajad välja ning ei andnud endale aru, et erinevalt USA keskkoolidest pole meil eitaja mitte mingi Pavlovi refleksil põhineva religioosse ulumise käivitaja vaid täiesti tavaline ajaloost rääkiv-kirjutav kodanik, mitte mingi üleloomulik ja igasuguse mõistusepärase arutelu koheselt välja lülitav kurjuse jõud. Ning tänu sellele pole ka Aaviksoo igaveseks eraisik, nagu hr. Raud soovis vaid jätkab ikka ministrina.
Mis me selle teravaid piire, homoabielusid, vale arvamuse eest paaria staatusesse või isegi vanglasse sattumist ja massiimmigratsiooni ja Euroopa mustanahaliseks muutumist nõudva seltskonnaga siis teeme?
Kui keegi väidab, et toome siia 100 000 somaalit, paneme rahvariided selga ja õpetame eesti keelt ning ongi eestlasi rohkem, mis me siis vastu peaksime ütlema?
Näited muu maailma sarnastest kogemustest on teatavasti rassistide, fašistide, vihkajate ja demagoogide allajäämine teaduslikke tõendeid nõudvatele sallivuslastele.
Mis me selle valge rassi dekonstrueerimiskampaaniaga siis ette võtame. Euroopa suurlinnad näitavad, et demagoogide väiteid hästi ümber lükkavad argumentaatorid pole siiamaani…
Immigrandid ei ole rahvusvähemused. Praeguseks on siiski jõudnud ka prantslastele kohale, et Prantsusmaal leidub ajaloolisi vähemuskeeli. Vastav muudatus tehti konstitutsiooni mõni aasta tagasi.
Inimesed räägivad suuremaidki absurdsusi, näiteks astroloogid või vaktsiinivastased. Selliste ilmingute registreerimiseks ning kritiseerimiseks ongi käesolev lehekülg.
Küsima, kas keel ja rahvariided on ainukesed etnilist kuuluvust määravad tunnused.
Nõus. Aga tänapäeval on ksenofoobia samasugune absurd nagu astroloogia ning Aafrika elanike siiatoomise vastased on samasugune sõge sekt nagu ka vaktsiinivastased.
Vaktsiinid aitavad lastel ellu jääda ning suureks kasvada ning sajad tuhanded siia toodud moslemid ja aafrikased rikastavad oma erinevusega meie majandust niimoodi, et Eestist saab kosmoseriik ja ja vaktsineeritud eesti lapsed suudavad tänu immigrantide tarkusele ja töökusele köstri kartulikuhja orbiidilt kaeda.
Kui me muidugi samasugused rassistid ja natsid pole, nagu muu maailm, kes massiimmigratsiooni tagajärgedega maadleb. Sarkozy saatis mustlased koju, selle asemel, et lasta neil Ariadne raketiprogrammi käitada.
Tänapäeva teadus ju väidab, et kõik inimesed on võrdsed ning ainus takistus mustlaste kosmoses käimisele on valgete poolne mustlaste vihkamine, diskrimineerimine ja rassism.
Jaak Aaviksoo oma artikli kokkuvõtteks:
Rein Raud väidab, et riigi tasandil on oma tõe absoluutseks pidamine ainus moraalne valik.
Kõigist targem olla tahtes võiks väita, et oma tõele on võimalik leida lõputu hulk sõnastusi, millest kõik ei pea olema konfliktsed.
Kui tõde on suhteline, siis õigus üldse midagi öelda eeldab õigust valetada.
Need artiklid „Diplomaatias“ ei ole eraldiseisvad, vaid ettekanded, mis tehti Narva Joesuu konverentsil „Psühholoogiline kaitse, meedia ja infoohud.“ President.ee toob selgitava märkusena presidendi kõne „Skeptik Saulusest Pauluseks“ (Diplomaatia nr. 3, märts 2011)
all välja:
Artikkel on kohandatud avakõnest konverentsil „Psühholoogiline kaitse, meedia ja infoohud” Narva-Jõesuus 11.-12. veebruaril 2011.
Ilves avab Narva Jõesuus psühholoogilise kaitse konverentsi http://www.delfi.ee/archive/ar.....d=40126672
Konverentsil arutatakse ühiskondliku kokkukuuluvustunde aluste, riigiväliste vaenulike inforünnakute tõrjumise, meedia allikakriitilisuse ja riigiasutuste ning ajakirjanduse psühholoogilise kaitse alase valmiduse üle. Avasõnavõtu peab president, esinevad Eesti teadlased, ministrid, kaitseväe juhataja, kommunikatsioonieksperdid ja ajakirjandusväljaannete esindajad. Teemasid aitavad avada eksperdid kaheksast välisriigist.
„Edward Lucas: Venemaa ja Eesti erinevus on ajakirjanduses“ http://www.postimees.ee/?id=388720
Teiseks võib ravim mõnikord olla hullem kui haigus ise. Konverentsil esitatud sõjaline analüüs oli rõõmutu, vapustav ja kohe tegutsemist nõudev. Ma saan päris hästi aru, miks valitsustel on vajalik ette võtta infosõja pealetungioperatsioone (Ameerikas kannab see mittemidagiütlevat nimetust «avalik diplomaatia»). Ja ma saan aru, miks on vajalikud ka kaitsemeetmed. Siiski oleks ekslik pidada kohalikku ajakirjandust selles osas vaenlaseks või partneriks.
Mõned Eesti ametiisikud paistavad päris tõsimeeli uskuvat, et nende enda kodumaa ajakirjanikud on laisad, korrumpeerunud, mitte millekski kõlbavad propagandistid, kelle ühiskonda lagundavad negatiivsed ja sensatsiooni taotlevad lood kahjustavad riiklikke huve.
Eriti osutavad nad sellele, et rahvuslikesse müütidesse tuleks suhtuda aupaklikult: nii nagu ei kogu keegi lapsi enda ümber ega hakka perekonnaalbumit lehitsedes rääkima õnnesäraste piltide taga peituvatest abielurikkumistest, julmusest, silmakirjalikkusest ja muust varjul hoitavast mustast pesust, nii peab ka ajakirjanike ülesanne olema mitte mõnitada, vaid ülistada kõike seda, millest moodustub rahvuslik identiteet.
Ma ei ole sellega üldse nõus ja ütlesin oma arvamuse ka välja. Venemaa ja Eesti suureks erinevuseks on asjaolu, et Eesti ajakirjandus on nii vaba, et võib olla jäme, sarkastiline, labane ja lugupidamatu. Mõnikord on see kurnav, aga igal juhul on parem käratsemine mänguväljakul kui vaikus vangikongis.
Oleks hirmuäratav, kui Eesti ajakirjanikud suhtuksid oma maa juhtidesse samasuguse aupaklikkuse ja lömitamisega nagu nende piiritagused kolleegid. Vaba ajakirjandus on riigikaitse esindajatele suurepärane platvorm vaenuliku propaganda tõrjumiseks ja oma ideede esitamiseks. Aga selleks peab ajakirjandus kõigepealt olema vaba.
Mnjah, tõest, õigusest ja Mäe ja Oru (so justkui ka mina ja mitte mina) vahel valitsenud vägikaika veost ja vihavaenust, mis küll asjaosalistele palju meelehärmi valmistas (kuid ühtlasi ka meelelahutust pakkus) on Tammsaare 5-osalise romaanisarja kirjutanud. Andrese ja Pearu lapsed aga mäletatavasti heitsid omavahel paari ja soetasid järeltulijaid.
Muidugi, Andres ja Pearu olid mõlemad ikka eestlased ju, mitte somaallased ega mustlased… aga küllap keegi millalgi mõne kaasaja tingimustele rohkem vastava teosega välja tuleb … ehk siis, kui aeg niikaugel, et konspiraatori poolt ennustatud 10000 somaallast kohale saabunud…aga ei arva, et minu silmad seda näha saaks. Vabandan igaks juhuks selle põike eest ilukirjandusse.
Vilja Kiisler: Aaviksoo tõde ja õigus
Oakrock ütles:
Kas on leida andmed konteksti kohta, milles Jaak Aaviksoo selle jutuks oleva teksti esitas?
Praegu paistab Rein Raua käsitlus ise infosõja osana.
@salvey:
lugesin delfi kommentaarid ka läbi, enamik sõnavõtjaid paistis lihtsalt liigse aja ja halva tuju käes kannatavat, aga see oli päris huvitav, mu arust:
P.S. seda 80-te keskel Vanemuises olnud lavastust olen näinud, nimi oli vist “Aeg tulla, aeg minna”, aga ega mul midagi peale nime meeles pole. (mitte et see kuidagi asjasse puutuks)
Aaviksoo, Raud ja eestluse tuum
Ma pole vist päris võimeline sel tasemel mõttevahtuses kaasa rääkima, aga tahaksin siiski julgust kokku võttes Krikut kiita. Nimelt sellepärast, et ta näikse lähenevat (kõhklev kõneviis näitab minu mõtete ebakindlust, mitte ei ole mõeldud kriitika või veel hullem, irooniana) selle nurga alt, et kas Aaviksoo kirjutatu või kõneldu on tõde või pole ta seda mitte.
Lugesin ka Raua artiklit ja sealseid kommentaare. Eriti jäi silma üks kommentaar Mart Ummelase sulest, mida siinkohal osaliselt tsiteerin:
Kas sellest kommentaarist mitte ei tuleks otsida Aaviksoo jutu mõtet? Lõppude lõpuks, kui tahta kanda Tõe haljast mõõka, siis peab ausalt rääkimise õigus olema igaühel, ka ministril, saati siis endistel rektoritel.
Aga võibolla me ei peakski tahtma ministritelt ja rektoritelt ja teistelt, kes olgu ühel või teisel moel ja ühel või teisel õigusel rahvast esindavad, mitte tõe otsimist, vaid loo piiridesse jäämist? Minister ei tohiks minna loo vastu, mis räägib Eestist, kui euroopalikust, demokraatlikust ja humanistlikust ühiskonnast. Isegi siis, kui see tähendab…
Saabus allolev üleskutse Varro Vooglaiult:
tq ütles:
Mõnes mõttes on väga armas, kuidas Aaviksoo ausalt räägib, et eestluse püsimajäämine nõuab millegi täpsemalt määratlematu salgamist. Tõe Mõõgast aga tuleb ometi ülemaks tunnistada Demagoogia Vibu ja Propaganda Kahurit, rääkimata “reaalpoliitika” mandritevahelistest ballistilistest eksimeemidest.
@K_V:
Kas on leida andmed konteksti kohta, milles Jaak Aaviksoo selle jutuks oleva teksti esitas?
Ei ole otseselt leidnud, aga ka näiteks Ungaris on probleeme vaba ajakirjanduse suukorvistamisega. Sellele on tähelepanu juhitinud OSCE, Rahvusvaheline Pressiinstituut ja Europarlament.
Need ettekanded peaksid olema suunised ajakirjandusele, kuidas Eesti elu kajastada.
Paistab, et meil saab olema olukord, kus ajakirjandus hakkab levitama valitsevale klassile sobivat informatsiooni ja teisitimõtlejate suu suletakse. Meelde tuleb üliõnnelik nõukogude ajajärk. Lugege selleaegset meediat, seal oli ainult kiidulaul targale Komparteile. Esimese Eesti ajast meenub „vaikiv ajastu“, mille Päts kehtestas.
Kahjuks saab valetada ainult ühe korra ja kui vale välja tuleb on riigi maine rikutud ja mitte keegi ei võta sellist riiki tõsiselt.
Europarlament muretseb Eesti meediavabaduse pärast http://www.delfi.ee/archive/ar.....d=41873777
Euroopa parlament võttis täna vastu resolutsiooni, milles peamiselt kritiseeritakse Ungari meediaseadust, kuid tuntakse teiste seas muret ka Eesti meediavabaduse pärast.
Saadikud märgivad ka, et “meediapluralism ja -vabadus tekitavad ELis ja selle liikmesriikides, eelkõige Itaalias, Bulgaarias, Rumeenias, Tšehhi Vabariigis ja Eestis, jätkuvalt tõsist muret”.
Sõjanduse seisukohalt on valetamine enamikele riikidele omane: USA armee vabandas järjekordsete Afganistani tapufotode eest http://www.delfi.ee/archive/ar.....d=42901973
USA armee vabandas kannatuste pärast, mida võivad tekitada uued ajakirjas Rolling Stone avaldatud fotod USA sõduritest, kes poseerivad tapetud Afganistani tsiviilisikute kõrval. USA armee teatel on fotod häirivad ja USA armee väärtustega vastuolus.
Spetsialist Jeremy Morlock mõisteti eelmisel nädalal relvastamata Afganistani meeste tapmise eest 24 aastaks vangi. Kokkuleppe järgi tunnistab ta oma nelja kaasosalise vastu, kes on samuti Kandahari provintsis toimunud tapmiste eest kohtu all.
„Plaan oli inimesi tappa,” ütles Morlock kohtuprotsessil.
Eksisteerib veel üks suur probleem on mida on vaja ilusamaks maalida: euro võlakriis. Spetsialistid ja praktikutest investorid on teistsugusel arvamusel kui Eesti spetsialistide meedia kajastusest välja tuleb!
Münchau: Euroopa lahendab valet kriisi http://www.e24.ee/?id=384267
Puhas rahanduskriis oli vaid Kreekas – ja ei kusagil mujal.
Tõsisem lähenemine kriisile algaks laiapõhjalisest kogu Euroopa Liitu puudutavast plaanist, kuidas pangandussektorit rekapitaliseerida ja koomale tõmmata. Siis võiks hakata restruktureerima neid riigivõlgu, mille puhul see vajalik oleks.
Mis puudutab kriisilahenduse kahte kriitilist aspekti – pankade rekapitaliseerimist ja riigivõlgade restruktureerimist – siis esimesega teeme me vähikäiku ja teise tagajärgi me ilmselt alahindame.
Kahtlasevõitu sünnilooga Aaviksoo artiklist loetakse välja asju, milleks omal peab väga elav kujutlusvõime olema.
Ainus selge antagonism selles loos on Raud vs Aaviksoo.
@K_V:
Kahtlasevõitu sünnilooga Aaviksoo
Kas Te ei teadnudki 11.-12. veebruaril 2011 Narva-Jõesuus toimunud konverentsist „Psühholoogiline kaitse, meedia ja infoohud“??? Kus planeedil Teie elate?!
See oli üks ettekanne sellel konverentsil. Seega ei ole see kahtlasevõitu sünnilooga.
artiklist loetakse välja asju, milleks omal peab väga elav kujutlusvõime olema.
Ma ei loe seda artiklist välja, vaid toodud faktid on reaalsus Euroopas, mitte Eesti Vabariigis. Meil on vähe inimesi kes tunnevad huvi majanduse, poliitika ja sõnavabaduse olukorra vastu: neile piisab nuditud infost.
Hävitatud Afganistani raamatu eestlasi puudutavad lõigud tõid mälusopist välja kuulsusrikka Kurkse surmaretke, mille peale minul siiralt häbi oli!
Eurokriisi lahenduseta jätmine mõjutab üsna varsti meie kõigi elu, õiglane oleks, et see tagajärg oleks tuntav ainult sinisilmsetele, kuid kahjuks kannatavad ka avatud silmadega inimesed.
Uued suundumused Eesti poliitikas on suureks ohuks demokraatiale ja sõnavabadusele, kurb kui Te seda tähele ei pane!
Oakrock ütles:
Sellisel juhul tahaks küsida, kas Rein Raud ja Kriku on esimesed, kes selle ettekande kohta küsimusi ja vastuväiteid esitavad?
Sedavõrd katkendlikuna mõjuv ettekanne oleks võinud ka konverentsil tähelepanu äratada.
@K_V:
Sellisel juhul tahaks küsida, kas Rein Raud ja Kriku on esimesed, kes selle ettekande kohta küsimusi ja vastuväiteid esitavad?
Kindlasti mitte! Esimesena reageeris sellele konverentsile Vilja Kiislar artikliga „Vaikiv ajastu on käes“ 18. veebruar 2011 04:00 http://www.delfi.ee/news/paeva.....d=40544916
Nädalavahetusel Narva-Jõesuus toimunud konverentsi, mille pealkiri oli „Psühholoogiline kaitse, meedia ja infoohud“, ei vaikitud avalikkuse eest küll päriselt maha, küllap teadmises, et nii pisikeses riigis tulevad kõik asjad ükskord välja. Uudistest käis selle toimumine läbi, ent kinnisel üritusel osalenud ei tohi avaldada, kes olid kohal, kes esinesid ja mida räägiti. Kõneldu pidi jääma ja jäigi off the record.
Üht-teist tuli siiski avalikuks. The Economisti toimetaja Edward Lucas, kelle sõnu pannakse Eesti ajakirjandusruumis vägagi tähele, kirjutas Postimehes, et talle hakkas ürituse tonaalsus räigelt vastu. „Konverentsil esitatud sõjaline analüüs oli rõõmutu, vapustav ja kohe tegutsemist nõudev,“ kirjutab Lucas. „Mõned Eesti ametiisikud paistavad päris tõsimeeli uskuvat, et nende enda kodumaa ajakirjanikud on laisad, korrumpeerunud, mitte millekski kõlbavad propagandistid, kelle ühiskonda lagundavad negatiivsed ja sensatsiooni taotlevad lood kahjustavad riiklikke huve.“
Millest järeldan, et ürituse kõige tähtsam eesmärk oligi tegutsemisjuhiste jagamine ajakirjandusele. Suuniste andmine, kuidas kajastada „tundlikke teemasid“ sobivas võtmes.
Ilmusid Edward Lucase intervjuud Delfis ja Postimehes.
Edward Lucas: „Putin ei mõtle igal hommikul Eesti peale“ 12. veebruar 2011 15:54
http://www.delfi.ee/archive/ar.....d=40206334
Edward Lucas: „Venemaa ja Eesti erinevus on ajakirjanduses“ 15.02.2011 15:14 http://www.postimees.ee/?id=388720
Skeptikus viitasin mina kirjas Märdile hr. Raua artiklile “Päevalehes“ ja tõin välja tsitaadi hr. Aaviksoo artiklist. #661 Oakrock 25. märts 2011 kell 19:27 Praegusel ajal on see minu tarandikus.
Oakrock ütles:
Nagu mõned sidorovistid või vabamüürlased, need infosõja teoreetikud.
Õnneks käib vähemalt infosõja praktika võimalikult laia auditooriumi ees.
Kui juba Machiavelli nime mainitakse, siis tuleks arvestada ka selle aja konteksti, mil ta oma “Valitseja” kirjutas.
* Machiavelli oli tulihingeline vabariikluse pooldaja.
* Just oli kukutatud vabariiklik valitsus, mille teenistuja ta oli.
* Taas võimule tulnud Medicid süüdistasid teda Medicite vastases vandenõus ja teda piinati halastamatult.
* Oma teose pühendas ta uutele vanadele valitsejatele Medicitele, kes Firenze taas oma käpa alla said (täpsemalt võimule tulnud Lorenzo II de’ Medicile, Lorenzo Toreda samanimelisele pojapojale).
Sellest lähtudes võiks arvata, et tegu polnud mitte niivõrd praktiliste juhtnööride, kui trollimise ja nõretava sarkasmiga Medicite suguvõsa aadressil, kes, parema sõna puudumisel, olid üsna makjavellilikud.
@K_V:
Nagu mõned sidorovistid või vabamüürlased, need infosõja teoreetikud.
Nii oli artiklis kirjas.
Õnneks käib vähemalt infosõja praktika võimalikult laia auditooriumi ees.
Harri Mägi ja Lauri Vitsuti raamatu „Infosõda: visioonid ja tegelikkus“ Tallinn 2008 lk 31-32 on kirjas: Infosõda (information warfare) on vastase informatsiooni, infopõhiste protsesside, infosüsteemide ja arvutivõrkude mõjutamine ning enda informatsiooni, infopõhiste protsesside, infosüsteemide ja arvutivõrkude kaitsmine selleks, et saavutada infoülemvõimu (üleolekut)
Mitmed sõjandusasjatundjad peavad infosfääri kohaks, kus peetakse tulevikusõdade peamised lahingud. Infosõja kontekstis on eraldi sõjatandrina leidnud äramärkimist veel kognitiivne tasand ehk inimese tunnetusprotsessid (taju, tähelepanu, mälu, mõtlemine, emotsioonid, motiivid) ja inimtunnetus laiemalt (väärtused, hoiakud, veendumused). Nendele tugineb igasugune otsustamise ja otsuste vastuvõtmise protsess, mis omakorda on infosõja kõige tähtsam sihtmärk.
Ülaltoodut arvestades käib infosõda oma rahva vastu, kus kasutatakse valetamist ja vassimist.
@Starker:
Niccolo Machiavelli „Valitseja“ on olemas ka eesti keelsena: http://www.hot.ee/maclap/principe/saatex.html
Aitäh asjaliku loo eest, Kriku!
Kaitseministri valeotsingud
Autor: Kriku
Tõnu Viik,
Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaar-instituudi filosoofiaprofessor:
Saa siis aru. Mis ühe jaoks näide eestlase eneseteadvuse aluseks olevast tõest, see teise jaoks näide kokku valetatud müüdist.
Loomulikult vajavad mõlemad ainult tõtt ja tõtt, ei piiskagi valet.
Valed ja pooltõed on olemas ja elus
Tegelikult tuleb muidugi kogu artikkel läbi lugeda.
Valed ja pooltõed on olemas ja elus
Kes lõikus ja kleepis?
Kui mitteAaviksoo, siis kes oli artikli tegelik autor?
Sellepärast, et ta ise ütles, et kokku peab null tulema.
See ei ole kumbki – see on demagoogia. Üks viskab vestlusse Hitleri, teine Giordano Bruno. Aaviksoole omane salliv õhustik akadeemilise arutelu jätkamiseks?
Põhiküsimus jääb ikka vastamata – mis osa eestlaste identiteedi tuumast ta tõe poolt ohustatuna tunneb.
Kriku ütles:
Tõest ja valest rääkimised on algses artiklis kuidagi ülejäänud tekstiga sidumata, artikli lõikumisjooni pole näidatud.
See võib olla ainult mulje, et Aaviksoo kardab eestlaste eneseteadvusele tõe poolt ohtu.
Kriku ütles:
pähe tulid sellised ütlused kogu loo peale nagu: Rääkimine hõbe, vaikimine kuld (eesti vanasõna)
Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega (mulle allikas teadmata, piibel?)
Äkki seda,(muuhulgas) et geneetiliselt oleme tegelikult väga erinevad sellest rahvakillust, kes siia kunagi elama asus.
Soomlased on rohkem isolatsioonis elanud ja nende genoom pole nii palju muutunud. Meie aga oleme nüüd geneetiliselt nüüd lätlastele näiteks lähemal, kui meie hõimuvelledele soomlastele, nagu teadus on nüüd kindlaks teinud.
Kriku ütles:
Võib-olla sellist osa, mida Aaviksoo arvab meie identiteedile lähitulevikus lisanduvat, või mida ta kavatseb ise sellele külge pookima hakata.
Esimese Vabariigi ajal tegid mõned pan-estoonluse idee kandjad korduvalt katset näidata, et meie rahva ajalugu on tegelikult kõigi maailma olulisemate tsivilisatsioonide ajalugu. Legendaarse kultuurilehe Vagabund esimeses numbris (1989?) avaldati üks ammune artikkel, kus teatud keelevigurite toel näidati nt, et Sumeri kultuur on ugri-päritolu (“sumerlased” -> “sõmerlased” -> “liivlased”) ning viidati isegi ruunikirjalisele artefaktile, mille dešifreerimisel olla avaldunud sõnum: “Ma säilitan iidsema ime / siin Aadria sinises vees — / kust roomlased said oma nime? / Nad roomasid eestlaste ees!”. Kahjuks ei meenu hetkel ei autor ega artikli pealkiri.
Teine mõte: eestlust on juba mõnda aega püütud turustada salakaubana — tihti kohtame arvamust, et uus-väliseestlaste eesti keel ei kao kuhugi, kuna selle valdamine annab põlvest põlve pärandatava erilise kuuluvustunde, nagu kuulumine mingisse vandeseltsi. Idee eestlusest kui (globaalpoliitikat kontrollivast) salaseltsist joondub kenasti ka Ishmael Reedi väitega, et “maailma ajalugu on salaühingute vaheliste sõdade ajalugu”. Ja selles sõjas, mõistagi, et ole tühipalja Tõe Mõõgaga tõesti võimalik midagi käegakatsutavat saavutada.
Kiire veebiotsing leidis üht-teist huvitavat infosõjamoona eestluse maailmakultuuristamiseks:
Õhtuleht:
Läbikäigu K on artiklit kommenteerinud blogis, kus parandab savitahvli teksti (“tundmatu ime”, mitte “iidsema”) ning tuletab meelde, et Mesopotaamia nimetus on moonutus algselt eestikeelsest Mesipotimaast.
@K_V:
Ma ei ole ainuke, kes seostas märtsi kuu Diplomaatia materjale Jaanuaris toimunud konverentsiga!
Kommentaare Jaak Aaviksoo artiklile „Infokonfliktid ja enesekaitse“ http://memokraat.ee/2011/03/ko.....kraatia%29
Indrek Ibrus 8 hours ago in reply to marektamm
Nõus. Ka minu sõnum seal kuskil ülal oli, et see diskurss on Eestis pead tõstnud juba aastaid ja annekõike ametnike ringis. Kuivõrd rahvusvaheliste suhete alast akadeemilist mõttevahetust meil mulle silmatorganud tasemel ei eksisteeri, siis loovad ametnikud suht ühepoolselt ka avalikku diskursust. Tuletagem ka meelde, et selle Diplomaatia erinumbri tekstid on tegelikult ju ettekanded ühelt kinniselt seminarilt. Millest tuleb järeldada, et diskursust luuakse institutsionaalselt, kuid avalikkusele paljuski suletult. Mistõttu tuleb praegust EHI skolaaride peatõstmist tunnustada kui teatud avalikkuse ja nn deliberatiivse demokraatia päästeaktsiooni.
Teema ei ole sugugi uus, juba 2009 sai seda puudutatud:
„Eesti rahvusliku infojulgeoleku muutunud ohud“ Jaak Aaviksoo, kaitseminister 23. detsember 2009 08:00 http://www.epl.ee/artikkel/485442
@ K_V
Veel kaks aastat tagsi oli Kaitseministeeriumi täielik struktuur üleval, kus enamus töötajad olid nõustajad ja nõustajate nõustajad. Kõigis riigi asutustes paljastus antud nõustajate küllus.
Rahva nurina tõttu võeti see maha ja asendati kärbitud nimekirjaga ja viimati struktuuri plokkskeemina.
Härra kaitseministril oli isiklikult kaks nõustajat ja neil omakorda nõustaja nõustajad. Need on siis need inimesed, kes aitavad korrigeerida tekste ning igal alal nõu anda.
Isiklikult on jäänud arusaamatuks need ametiisikud, kes vastutavad erinevate küsimuste lahendamise üle, et mis kasu neis siis veel on kui on olemas selline nõustajate armee.
— — —
Aavikso kõmuainet tekitanud teksti mõte oli lihtsalt kaduma läinud.
Igaüks näeb seal neid sõnumeid või konflikte, mida ta tahab.
Näiteks isiklikult tajusin positiivsust, kuna erinevalt ajaloolastest, ühendan teatuid tekste ka tuleviku nägemustega (tuleviku info on virtuaalne, mitte füüsiline).
Kuigi ma ei tea, kas seda ka taheti tegelikult väita, sest nagu välja on tulnud, ei suudetud artikli mõtet piisavalt väljendada tänu nõustajatele või ka siis infole mida ei saa tekstides, tänu teatud viitele (templile) dokumendil, avalikustada.
… ütles:
Tahtsingi just öelda, et sealt, kus mõõgad mängu tulevad, olgu nad ühe- või kaheteralised, ei saa kaugel olla kõikvõimalikud templid, rüütlid, roosid, ristid, põlledega mehed, Lesepojad jne.
Aaviksoo tekstis ei ole mitte midagi arusaamatut neile, kes okultismi teooria ja praktikaga sina peal juhtuvad olema. See ei ole “artikkel”, see on selgesõnaline hoiatus ja ähvardus neile, kes võivad soovida Eesti riiki maagiliste vahenditega (“tahte projitseerimine” jms) õõnestada.
Mart K. ütles:
Tähendab siis, Aaviksoo on vabamüürlane. (Põnev, vist)
Mart K. ütles:
Käes on aeg tuntud mõtletaja Kosh Naraneki tsiteerimiseks:
Tõe ohtudest.
Kuna lõplikku tõde pole olemas selle kohta, milliseid sündmusi ja milliste sõnadega ajaloos kirjeldada, siis on tõde päris ohtlik asi. Ajalugu on näidanud, et kui sõnad ei maksa, jätkatakse vaidlust teiste meetoditega. Eesti on aga väiksevõitu, olgu riigina või rahvana. Teised meetodid ei pruugi talle sobida. Selleasemel, et rusikaga vastu rinda taguda, tuleks tõe ja Lääneilma vahel suhtekorraldajaks hakata?
Või isameheks? Venemaa ja tõe vahel kah?
Räägiks kõigile augu pähe, et kasulik on näha tõde meiega ühtemoodi.
Ekee – lätlased ja leedukad on meile lähemal. Kui tahad, võin ma sellest omaette artikli postitada. Kunagi saatsin Martinile, aga ta ei näinud vist mõtet.
Nagu kõikide teaduste puhul, on ka ajaloos olemas hulk enam või vähem tõendatud faktilisi andmeid (vaatlusandmeid) ning neile rajatakse teooriaid. Usaldusväärsemad teooriad on need, mis suudavad võimalikult väheste vastuoludega ühendada võimalikult palju võimalikult hästi tõendatud andmeid.
Mõttesüsteem, milles seda sisemise kooskõlalisuse nõuet ei arvestada, ei ole enam ajalugu, vaid ilukirjandus, poliitiline propaganda, religioosne ilmutus vms. Kõigil neil juhtudel riputatakse andmed millegi välise külge – olgu see siis esteetiline elamus, mingi poliitiline ideoloogia, ettekujutus kõrgemast võimust või midagi muud – ja nii ei peagi need enam omavahel kooskõlas olema. Piisab kooskõlast selle asjapuuga, mille külge neid riputatakse.