Enamus preestrite poolt ahistatutest on täiskasvanud naised, mitte “altaripoisid”
‘Tsölibaadis’ elavate katoliku preestrite poolt toime pandud seksuaalse ahistamise ohvrite enamuse moodustavad täiskasvanud naised, mitte noored ‘altaripoisid’ nagu meediakajastuste põhjal võib tihti mulje jääda.
Paljud naised aga ei räägi kunagi oma ahistavatest kogemustest, kuna süüdistavad iseennast ja arvavad ekslikult, et on sellise preestripoolse käitumise kuidagi ise ära teeninud.
Abi pole saadud ka kiriku ametnikelt. Preestrid lihtsalt suunatakse teise koguduse juurde uutele jahimaadele.
Teemat varjutavad ka mitmed muud müüdid. Näiteks arvatakse, et seksuaalsuhe preestri ja täiskasvanud koguduse liikme vahel on võrdsete suhe ja see toimub mõlema poole vabal tahtel. Ei ole. Võimude suhe on määratult erinev. Ja ahistamine pole kunagi ainult küsimus seksist, vaid pigem just võimust ja kontrollist.
Pikemalt seksuaalse ahistamise problemaatikast ja müütidest Peggy Warreni kodulehel.
Seksist loobumine on ebaloomulik. Ei imesta, et preestrid ära pööravad.
Tihti lähevad usklikuks mehed ja naised, kes on inetud või muul põhjusel seksuaalsel ebameeldivad ning kui ssllisel inetusehunnikul tekib võimalus ahistada, siis ta ei kõhkle seda kasutamast, sest loomulikult temasuguse inetuga keegi nagunii ei oleks.
Käisin korra katolikus kirikus. Ei tundunud nii jubedad ehk näib samamoodi müüdi moodi. (Pigem olid liiga ülelakutud)
No see võimujutt on lihtsalt üks feministlik jama.
Võibolla tõesti, et see võimu jutt on feministlik jama, aga kui teema misiganes põhjusel huvi pakub, siis on leida ka preestrite endi tunnistusi, miks nad seda tegid ja mida tundsid.
–
Vägistajate aju sisse pole minul õnnestunud näha, aga seksuaalkujategijaid on psühholoogid uurinud küll ja küllap nad midagi on ikka teada saanud.
Vägistamisel ja ahistamisel on vahe