Kuidas kuulujutud meie eelarvamusi kinnistavad
Washington Post kirjutab paarist huvitavast psühholoogilisest uurimusest, mille põhjal poliitilised uudised, mis ühtivad jutukuulja seniste eelarvamustega, kalduvad noid eelarvamusi kinnistama — ning isegi uudise originaalallika kinnitus esialgse uudise väärusest ei neutraliseeri enam täielikult seda kinnistavat efekti. Teises uurimuses leiti, et mõnedel juhtudel veenab väära uudise kummutamine uudisetarbijat veel tugevamini esialgse väära uudise tõesusse uskuma, kusjuures see kummutamise tagurpidi-töötamise efekt näib konservatiivsetel inimestel statistiliselt tugevam olevat kui liberaalsetel.
Säärased leiud pakuvad statistilisi tõendeid poriloopimise kasulikkusele poliitikas ning haakuvad kenasti ka skeptikutele tuttava stereotüübiga kangekaelsest uhuutajast, kes vaidleb jabura positsiooni toetuseks seda agaramini, mida paremaid toda positsiooni kummutavaid tõendeid esitatakse.
Selle põhjal peaks järelduma, et Vabariiklastel tuleb oma põhivalijaskonna hoidmiseks vaid loopida piisavalt valesüüdistusi, mis ühtivad valijate eelarvamustega Demokraatide suhtes, aga Demokraatide liberaalsemad valijad nii kergesti mõjutatavad ei ole, ja nende nimel tuleb kõvemini tööd teha. See annaks väga head eeldused sellele, et valimiste tulemustes ei kajastu nö tegelik rahva tahe. Aga ega see eriline üllatus ka polnud.
Noh, see on mõneti üle lihtsustatud. Nii näiteks on teada, et kummaski suuremas parteis on üsna mitu omaetteseisvat “siseparteid”, mille liikmete psühholoogilised profiilid minu andmetel varieeruvad.
Aga see, et ta üle lihtsustatud on, ei tähenda, et ta otseselt vale oleks.
Hajameelne Oop reflekteerib siinse teema peale:
Suits, tuli ja uudiste eitamine