AIDSi-eitaja suri AIDSi
Mitte kõik siin maailmas ei arva, et HIV põhjustab AIDSi. Olles küll valdavas vähemuses, on aidsieitajad häälekas seltskond ja tööstusharu, mis mängib elu ja surma mängu tuntud teemal “establišment on paha, arstid on kurjad, ravimifirmad õelad rahamasinad”. Eitajate ringist võib leida teadlasi, arste, juriste, sõltumatuid mõtlejaid ning pikka aega üritas Lõuna-Aafrika Vabariik tervishoiuministri ja presidendi tasemel inimeste AIDSi ravida punapeedi, küüslaugu ja vitamiinipillidega. Selline teguviis on LAV-s hinnangute kohaselt maksma läinud üle 330 000 inimelu.
Los Angeles Times kirjutab, et pühapäeval suri 52-aastasena tuntud ja häälekas aidsi-eitaja Christine Maggiore.
Maggiore oli HIV-positiivne, kuid ta keeldus igasugusest spetsiifilisest ravist. Viiruse kandmise ajal sünnitas ta kaks last ning toitis mõlemat rinnaga, kuigi teadaolevalt suurendab viimane lapse nakatumise tõenäosust.
Tütar suri 3-aastasena ning surma põhjuste uurija tuvastas surma põhjuseks AIDSiga seotud kopsupõletiku.
Viimased kuus kuud oli ka Christine Maggiore kopsupõletikuga arstide hoole all olnud. Arstid kinnitavad, et paljusid AIDSiga seotud komplikatsioone on võimalik ravimitega ennetada ning inimeste kvaliteetset eluiga tunduvalt pikendada.
Maggiorel diagnoositi HI viirus 1992. aastal, mil ta alustas ka aktiivset tööd vabatahtlikuna — nt käis koolides esinemas nakkuse ennetamisest. 1994. aastal kõneles ta pikemalt bioloogiaprofessori Peter Duesbergiga, kes peab AIDSi mõnuainete tarbimise ja alatoitluse tulemuseks, ning siitmaalt algas Maggiore intensiivne süvenemine teemasse teise nurga alt. Ta leidis, et gripivaktsiin, rasedus ja tavalised viirusnakkused võivad anda positiivse HIV testi tulemuse ning kirjutas oma leidudest raamatu “What if Everything You Thought You Knew About AIDS Was Wrong?“.
Maggiore poolehoidjad olid surmauudisest rabatud ja on väga skeptilised võimaluse suhtes, et ta AIDSi suri. “Miks ta küll püsis tervena praktiliselt kogu selle aja, mil ta viirust kandis?”, küsivad peavoolu artiteadusesse skeptiliselt suhtuvad inimesed ja hoiatavad, et niikuinii hakatakse ta surmaga reklaamima etableerunud AIDSi-käsitlust, et inimesed jälle joonele saada.
Levimas on versioon, et enne oma surma käis Maggiore holistilisel puhastuskuuril, peale mida ta kurtis, et ei tunne end kuigi hästi. Kaasvõitlejad kahtlevad sügavalt, et kas ta kopsupõletik ikka oli seotud AIDS-iga.
Olles nõustaja, õpetas Maggiore rasedaid naisi, kuidas keelduda arstide poolt pealesurutavast AZT ravist, mida kasutatakse selleks, et vältida viiruse ülekandumist lapsele, kuid mida Maggiore väga mürgiseks pidas.
Praegu on üleval üks kohtuasi lapse surma põhjuste asjus. Maggiore ei nõustunud järeldusega, et Eliza Jane suri AIDSi komplikatsioonidega kopsupõletikku, palkas teise patoloogi (ametilt veterinaar), kes järeldas, et lapse surma põhjustas hoopis allergiline reaktsioon antibiootikumile amoxicillin. Eelteismeline poeg on testide põhjal HIV-negatiivne.
Psühholoogiliselt rõhuvate haiguste puhul tuleks ka vaimset abi pakkuda. AIDS on veel eriliselt stigmatiseeritud ja paljudel on päris raske tunnistada nakatumist.
Minu arust on juba üsna effektiivseid ravimeid ja ravimeetodeid väljatöötatud , need on lihtsalt kallid. Nii ,et see punapeet ja küüslauk võivad isegi avaldada mingit immuunsüsteemi toetavat mõju kui puuduvad vahendid muude asjade jaoks.
See teade on leidnud vastukaja mitmetes teadussuunalistes blogides:
Respectful Insolence
Detoxi hüpoteesist
Neurologica
Bad Science
Ütlen juurde, et siinse loo pealkiri on siiski sündmuste tegelikest asjaoludest etteruttamine. Hetkel ei ole tõestatud, et just AIDS oli see, mis Maggiore surmale olulise panuse andis, kuigi tõenäosus selleks on eri hinnangute kohaselt päris suur. Tõe tooks päevavalgele korralik lahkamine ja vastavate testide tegemine, kuid selleks peab perekond loa andma.
Novaator leidis üles Ben Goldacre’i loo:
Kui palju inimesi pseudoteadus sel aastal tapab?
Postimehe Tarbija24 kajastab seda ka:
Pseudoteaduslikud ideed nõuavad tuhandeid inimelusid
Seal on mõni kommentaar ka.
Kui pseudoteaduslikud ideed nõuavad tuhandeid inimelusi, siis see on küll tühine võrreldes nö skeptikute poolt aksepteeritud ravimitööstusega.
http://curezone.com/art/read.asp?ID=82&db=5&C0=13
http://www.acahf.org.au/articles/ksofdeaths.htm
http://www.rense.com/general76/antidep.htm
Selliseid asju võib lõputult leida.
Elavhõbe ja muu mögin vaktsiinides ja rohtudes jne
Selleasemel, et inimeste uskumustega võidelda, mis ei muutu kuigi kergelt ja paljuski ei peagi muutuma, saaks ravimitööstust mõjutades hoopis rohkem elusi päästa. Enamus usuvad ju niikuinii, et mis neile sisse söödetakse on ainult hea.
Mait ütles:
Kas sa ikka artikli läbi loed ka enne kui üles paned? :) See artikkel räägib justnimelt sellest, et arvud mida uhuud armastavad tsiteerida on pehmelt öeldes kahtlase väärtusega.
Aga võtame näiteks keemiaravi. Inimesed surevad keemiaravi tõttu üsna tihti, tavaliselt sellesse, et süda ei pea vastu. Paberi peal näeb see välja nii, et inimene sureb ravimi kõrvaltoimesse. Samal ajal sureks ta ka ilma ravita. Nii on ka paljude teiste ravimite kõrvaltoimetesse suremisega.
Lisaksin veel: olgugi, et ravimitööstus raha teenimise eesmärgil aeg-ajalt ühe või teise mitte-kuigi-eetilise otsuse vastu võtab, on nende tegevus siiski seadusega reguleeritud ning iga turule lastav ravim peab täitma teatud nõudeid ning olema läbinud rea teste.
Naiivne on arvata, et alternatiivmedistsiinitööstus kasumit teenida ei püüa. Kuid kuna seadus neilt müüdava meetodi tõendamist ei nõua, siis puudub igasugune garantii, et üks või teine alternatiivne ravimeetod toimib. Samamoodi puudub ülevaade kõrvalmõjudest. (Mis ei tähenda, et kõrvalmõjud puuduvad.)
Legaalsed ravimid võivad olla ohtlikud, kuid vähemalt ollakse neist ohtudest teadlikud ning viimasest lähtudes võib võtta vastu otsuse ravimit mitte tarbida. Eitada või moonutada teadmisi teatud haiguste või ravimeetodite kohta võtab meilt võimaluse informeeritud otsuste tegemiseks. Viimasel võivad aga olla üpris koledad tagajärjed nagu seda on näiteks aidsieitajate järjepideva “teavitustöö” tulemused.
“Legaalsed ravimid võivad olla ohtlikud, kuid vähemalt ollakse neist ohtudest teadlikud ning viimasest lähtudes võib võtta vastu otsuse ravimit mitte tarbida.”
Ei olda ju teadlikud. Samahästi võiks öelda, et oldakse toitudes sisalduvatest ainetest teadlikud või et alternatiivmeditsiiniohtudest ollakse teadlikud.
Mait patras:
Jama!
Võtame näiteks niisuguse klassikalise ravimin nagu melarsoprool. See arseenipõhine ravim on võrdlemisi tõhus vahend aafrika unitõbe põhjustava parasiidi hävitamiseks. Arseen on aga, teadagi, mürgine, nii et sellel ravimil on hulka kõrvaltoimeid — sealhulgas on kõrvaltoimeks umbes 5-10% patsientidest surm entsefalopaatilise reaktsiooni läbi.
Arstil, kes tohterdab aafrika unitõvega patsienti, on seeläbi olemas nii ülevaade võimalikest ravimi kõrvalmõjudest — koos riskihinnanguga –, ülevaade trüpanosomiaasi põhjustatavatest võimalikest tagajärgedest (mille valik on lai, alustades neerupuudulikkusest ja lõpetades neuroloogilisest defitsiidist johtuva surmaga; toda viimast juhtub ravita jäänud unitõbistest patsientidest umbes 100%’ga) — ja selle põhjal saab ta väga kenasti otsustada, kas konkreetsele patsiendile konkreetse mürgise ravimi andmise risk tasub end ära.
Üldiselt on tsiviliseeritud riikides komme, et ilma korralike loomkatsete ja kliiniliste uuringuteta ükski ravim müügiluba ei saa. Üks peamisi kliiniliste uuringute eesmärke on just kõrvalefektide tuvastamine ja riskihinnangute saamine.
HIV-i kohta oleks steptikule küll hoopis huvitav küsimus pured anda – Wiki artikkel HIV kohta väidab, et nakatumise tõenäosus vereülekandega on 90%, rinnapiimaga 25% OK, usutav. Aga sugulisel teel, kaitsmata vahekorras HIV positiivsega, siis nakatumistõenäosus 1:1000 naisel ja 1:2000 mehel! Mida selle teadmisega peale hakata? Seda siis loomulikul teel. Viam perversis on oht u 10x suurem, kuid seegi pole midagi kohutavat ju. Kui see info vastab tõele, siis pole nakatumisoht hoopiski nii suur, kui tavapärastelt arvatakse. Mind igatahes see tabel väga üllatas.
@monoliit –
Lotos on veel kordi väiksemad võimalused , inimesed siiski mängivad ja võidavad.
Jah aidsi polegi vaja karta kui kasutada kondoomi ja käituda teadlikult. See näitab hästi aidsihaigete stigmatiseerimise tobedust.
Siit ainult üks järeldus – pole riigi asi ennetuse ja muu jamaga tegeleda! Kes selle ahiguse on saanud, on ikka ise väga hoolega otsinud. Nõuab ikka aastatepikkust andunud hooratööd, et saada. Siis võib AIDS-i pidada vaid kulupõlenguks, mis aitabki ühiskonda puhastada narkaritest ja muust saastast.
monoliit ütles:
HI-viirusega nakatumiseks piisab ka ühest korrast. Ei ole vaja aastatepikkust andunud hooratööd. Pealegi ei ole nakkusoht konstantne vaid sõltub paljudest muudest teguritest. Ühe esimesena tuleb pähe näiteks viiruse hulk organismis.
Mis puutub arvamusse, et AIDS on vaid narkarite haigus, siis soovitaks lugeda ja end harida, selle asemel, et siin trollida, kodanik monoliit.
Haigusi ennetada on odavam kui ravida.
Starker väidab siis, et tegelikult on nakatumise tõenäosus suurem. Sellisel tabelil iseenesest pole taolisel kujul muidugi mõtet – iga olukord on unikaalne. On resistentseid tüüpe ka, nagu üks biokeemik mulle seletas. Ju on ka kergestinakatuvaid jakergestinakatavaid tüüpe. Sii muidugi pole selle teadmisega, et mean seksima keskmiselt 2000 HIV positiivsega, et nakku saada, midagi peale hakata. Vbl olen resistentne, vbl nakatun kohe.
Kui võtta tabelit, nagu ta on, et kõik on nakatumise suhtes võrdsed, siis on tavakodaniku nakatumistõenäosus nullilähedane ikkagi. 1x2000x500=1 000 000/1 (Viimane number on fertiilses eas inimesed/7000 nakatunut). Väga umbkaudselt muidugi.
Minu väide on ikkagi, et riik pingutab üle. Juhuslikke nakatunuid on kindlasti, kuid neid saab olla vaid kaduvväike hulk.
Ma ei väida seda, et nakatumise tõenäosus on suurem või väiksem. Ma väidan seda, et 1) juhusliku partneriga seksides on mõtet kasutada kondoomi, 2) HI-viirusega võib nakatuda ka mittenarkar.
@monoliit – Inimesel on võimalus nakatuda terve hulga huvitavate ja rõvedate olenditega, lisaks viirused. AIDS ei ole ainus tappev suguhaigus.
Ennetus ja teavitustöö on igaljuhul vajalikud!
Kondoomi kaitsev toime on suuresti ülehinnatud.Selle kasutamine ei välista kokkupuudet nakatunud kehavedelikega.Vahest ainult üliettevaatlikul kasutamisel.Spontaansest,lahedast seksist ei tule sel juhul midagi välja.Ainult sperma püüab kantoss siiski kinni ja kaitseb naist ehk Tiiliotsast väljuvate nakkuste eest,kui mees liialt käperdama ei kipu.Seega kondoom imevahendina on KASULIK MÜÜT,kuid olgem realistid.
@valdek –
Kõik mis hoiab ära limaskestade otsese kokkupuute on ülieffektiivne vahend vältida nakkusi!
Müüdiks on pigem igasugused meeste uskumused ,et enda soo privileege säilitada või uusi juurde saada.
Otsese kokkupuute ärahoidmine ei anna mingit garantiid,kui kantossi eemaldamisel end ära määrid.Ainuke efektiivne kaitse-jookse pesema,kui see on juhtunud.Niisis peaaegu kindel viis nakkuse saamiseks on seksi ostmine.
Enamik kondoomi olemuslikust mittetoimivusest pajatavaid linnalegende on seksofoobide ettekäänded seksi pahaks kuulutamise jaoks ning reaalsusega pole neil palju ühist.
Seks on lahe,aga selle,kes seonduvad probleemid välja mõtles,saadaks avalikule hukkamisele!!!Presku kaitsevahendina on efektiivseim,kuid mingit indulgensi see ei anna.Kahju kyll.Soovitan kasutada,aga ettevaatlikult.Norras oli mul töökaaslaseks 22a Norra mees,kes õppis ka veidi eesti keelt.Kord ütles ta mulle,et homme ta tööle ei tule.Et läheb arsti juurde oma suud ravima.Suu on norra keeles kõlaliselt munn.Edasi rääkis,et enne naisega kokkukolimist elanud ta tormilist elu ning seksinud suvalistega.Naisel alanud probleemid kooselu ajal,kuigi kasutavad kogu aeg kondoomi.Ei tea küll millest!Võite kaks korda arvata.
Meditsiiniblogijad on tähelepanuväärseks pidanud asjaolu, et isegi selline piiripealne ja üle piiri minev meditsiiniajakiri Medical Hypotheses ei avaldanud AIDSieitaja Peter Duesbergi artiklit.
Nimetatud ajakiri ilmutab ilma range peer review kadalipu kohustuseta igasuguseid hüpoteese, hulle ideid ja muud kraami lootuses, et kui ilmub palju jama, võib sekka sattuda ka mõni mõte, millest asja võib saada. Ilmutatakse artiklid, mis toimetajale tunduvad “koherentsed ja on selgelt esitatud”.
Ja nüüd siis ei kõlvanud artiklid, mis eitavad HIV-AIDS seost ja kus väidetakse, et retroviirusvastased ravimid ei aita kedagi ega midagi.
Orac, AidsTruth, Denying AIDS…
Ei ole siin skeptik.ee lehel absoluutselt kõiki kommentaare küll lugenud, seega ei välista, et sellisest asjast siin juba juttu on olnud.
Delfi kommentaariumis lugedes(teen seda umbes sama asja pärast, mille pärast loomaaias käiakse, iga päev saab muiata, kui lai on “issanda loomaaed”), leidsin sellise lingi.
Suhteliselt naljakas lugemine teine…
(siinkohal mainin ära, et ma ei ole miskisugune skisofreenia algetega vandenõuteoreetik, vaid tõin selle artikli esile tema absurdsuse tõttu).
@HolgerM:
Kiire kaevamise järel Wikipedias tuleb tõdeda, et viitamine on korrektne, Nobeli laureaat Kary Mullis on tõepoolest HIV-AIDS seose eitaja. Wiki artiklis on muuseas üks koomiline episood tema AIDSiettekande kohta, minu arvates küll irrelevantne ühe entsüklopeediaartikli jaoks, nii et lugege ruttu, enne kui mõni koristaja lapiga üle käib.
@HolgerM:
issanda loomaaed on tõesti kirju, kuid nimetatud aidsieitajast härra nimi peaks Gary Null (mitte Cary Mull), Nobeli preemiat pole talle küll keegi andnud (mille eest, mis aastal?), tema kohta biokeemik öelda on ilmne liialdus.
Võibolla ma ajan ise midagi segi, aga võibolla näitab see viidatud teksti autori uurijavõimeid.
@Ingmar:
ilmselt peaks tõesti viidatud Cary Mull olema Kary Mullis, kuna faktilisi kokkulangevusi (Nobeli preemia ja biokeemikuks olemine) on rohkem.
võeh võeh võeh :)