Kas sulalumi muutub raskemaks ja lõhub katuseid?
Rohke lumi on põhjustanud palju ebamugavust — rasked teeolud, hilinevad ühistranspordivahendid, pidev lumelükkamine, elektrikatkestused, ohtlikud jääpurikad ja lumelaamad katuste servadel, lume raskuse all kokkukukkuvad katused, vigastatud inimesed ja hukkunud loomad.
Ilmateade on lähipäevadeks lubanud sulailma ja eraldi rubriigiks on kujunemas hoiatused selle kohta, et sulalumi muutub iseenesest raskemaks ning hakkab puuoksi ja katuseid lõhkuma.
Näiteks vahendab Delfi Raepressi teadet, kus kommunaalameti juhataja asetäitja Tarmo Sulg hoiatab:
„Plusskraadidega muutub puudele kogunenud lumi raskemaks, mis võib põhjustada okste murdumist, mistõttu soovitame puudega ääristatud teelõikudel liigeldes ja parkides olla eriti tähelepanelik,“
Eraldi hoiatus ka katuste kohta:
Samuti on soovitav puhastada katused liigsest lumest, kuna konstruktsioonid ei tarvitse märja lume raskusele vastu pidada, teatas Raepress.
If kindlustus edastab ka ühe kvantitatiivse hinnangu:
Katusekonstruktsioone võib märja lume korral ohustada juba lumekiht paksusega 30 cm.
Mõned päevad tagasi edastas sarnase hoiatuse Kanal 2 Reporteri (video) vahendusel ka Tartu linna arhitektuuri ja ehituse osakonna juhataja Karin Raid:
Eks see oht tuleneb sellest, kui lumi muutub iseenesest raskemaks — saab märjaks, Päike hakkab sulatama, siis raskus suureneb…
Olgu kohe öeldud, et loomulikult lükake lumi katustel maha, muidugi on liigne raskus katustele ja nende all olevatele inimestele ja muudele loomadele ohtlik, kindlasti tuleb järgida ohutusnõudeid jne, kuid antud juhul huvitab mind pigem see väide, et kas miski saab iseenesest raskemaks muutuda.
Minu teadmiste kohaselt ei saa miski iseenesest või lihtsalt seepärast, et ta oma agregaatolekut tahkest vedelaks muutub, raskemaks muutuda. Räägime ju ikka maapealsetest oludest, sest relativistlikke kiirusi me katuste ja lume puhul ei eelda.
Kujutan olukorda sedasi — taevast sajab lund katusele, lund koguneb katusele ka tuisuga. Kui tuleb selline ilm, et lumi hakkab sulama, siis muutub lume tihedus. Nt kui enne oli lumekihi paksus 50 cm, siis tiheduse muutumisega saab sellest 25 cm. Aine tihedus tähendab siis seda, et kui palju kaalub mingi ruumalaühik seda ainet (SI ühik kg/m3).
Mis siis lumega toimub? Kas lume tiheduse muutumisega tekib midagi juurde ja koormus katusele muutub suuremaks? Eeldame siis seda, et uus tuisk ja sadu katusele lund juurde ei heida. Seda teame ju ka, et maapealses lähenduses ainet iseenesest juurde ei teki (vähemalt mitte nii palju, et see oluliselt mõjutaks meie katust või oleks spetsiifiliselt seotud lume sulamisega) ja mass on omadus, mis kindlalt aine küljes ehk see ei hõlju iseenesest vaba vaimuna ringi (kuigi relativistlikult saame arvutada, et soojem lumi on raskem, kuna see sisaldab kõrgema temperatuuri tõttu rohkem energiat ja aine ning energia on ekvivalentsed, kuid seegi parandus on suurusjärgu mõttes ebaoluliselt tühine).
Seega on meil ülesanne, kus meil on olemasolev hulk ainet avaldamas raskusjõu tõttu mõju katusele ja konstruktsioonide kaudu kogu ehitisele-rajatisele, meil ei muutu aine hulk, aga muutub koormust avaldava aine tihedus. Otsime võimalikku aine (lume) poolt avaldatava raskusjõu muutust.
Siinkohal tasub meenutada trikiga ülesannet: kumb kaalub rohkem — kas tonn rauda või tonn sulgi?
Lahendamise puhul peame arvestama ka sellega, et lisaks raskusjõule mõjub atmosfääris ruumalaga ollusele ka üleslükkejõud, mis on võrdeline õhu (keskkonna) tiheduse ja lume ruumalaga.
Idealiseerime ülesannet — vaatleme lamekatust pindalaga 1 ruutmeeter.
Kui kihi paksus on 50 cm, siis katusele avaldatav raskusjõud avaldub sedasi:
F1 = mlumi·g – ρõhk·Vlumi 1·g
Teisel juhul, kui lumi on 2x tihedamaks muutunud:
F2 = mlumi·g – ρõhk·Vlumi 2·g
(g on raskuskiirendus)
Kuivõrd Vlumi 1 on suurem kui Vlumi 2, siis avaldab kohev lumi katusele väiksemat raskusjõudu kui tihedam märg lumi.
Kui suur see erinevus on? Arvutame!
Jõudude vahe:
F2 – F1 = mlumi·g – ρõhk·Vlumi 2·g – mlumi·g + ρõhk·Vlumi 1·g =
= ρõhk·g(Vlumi 1 – Vlumi 2)
Arvud asemele:
F2 – F1 = 1,29·9,81(1·1·0,5 – 1·1·0,25) ≈ 3,2 [N],
mis planeedi Maa gravitatsiooniväljas vastab massile umbes 300 grammi ja seda siis iga ruutmeetri kohta lamekatusel. Kui katust on 100 ruutmeetrit, siis 30 kg katuse kohta. Kui lund on palju, siis võib isegi see 30 kg osutuda kriitiliseks.
Seega justkui muutuks sulalumi katusel iseenesest raskemaks ja ametnikud räägivad tõtt?
Aga ühe mõtte lisaksin siia veel. See 300 grammi, mille tõttu lume poolt katusele avaldatav resultantjõud üleslükkejõu vähenemise tõttu suureneb, tuleneb õhust, mis lume poolt antud ruumalast välja tõrjutakse, aga koheva lume helveste vahel on ju samuti õhk.
Iseküsimus, millele ma vastust ei tea, on see, et kas sulav lumi haarab endasse õhuniiskust ja muutub ka seetõttu raskemaks. Ehk on veel mõningaid asjaolusid, mis on kahe silma vahele või lumepimedusest märkamata jäänud. Pähe kargab mõte tuulest, mis ju ka katusele oma mõju avaldab.
Kuidas iganes see õige vastus ka välja ei näeks, ja loodan, et kommentaarid aitavad õigele vastusele lähemale, on igal juhul mõtekas mõttekas oma katused lumest puhastada. Mina jäin ühe katusega hiljaks ja tulemust näete artikli alguses olevalt pildilt.
Okste murdumise koha pealt on mu teine teooria — ülemistelt okstelt kukub lumi alumistele okstele, mis on niigi paraja koormuse all ja kui ülalt hooga lisa tuleb, siis oks murdub.
Sulaga tekib olukord kus lumi on külmem kui õhk. Külmale pinnale hakkab kondenseeruma niiskus. Lume absorbeerimisvõime on aga suur. Pakun mina välja. Ikkagi tihedus suureneb :)
Õhuniiskus. Kohev lumi toimib svammina ja seob õhuniiskust, muutub raskemaks. Miinuskraadidega õhuniiskust praktiliselt pole, vesi on jäätunud. Plusskraadidega on õhk väga niikse kui lumi on maas.
Okste murdumise kohta: sulalund jääb rohkem puu otsa kinni kui kohevat. Katuse puhul see eriti ei kehti, ka kohev lumi ei libise naljalt alla, kui kalle just väga suur pole.
Sulaga võib kaasneda ka vihm ja siis ma kujutan ette, et lumi katusel imeb seda käsnana. Võimalik tõesti, et lumi imeb endasse õhuniiskust ka siis, kui vihma ei saja. Küsi Toomas Frey käest.
Ise teema on veel see, et lumikatte paksus katusel on harva päris ühtlane.
Õhus on vett üsnagi vähe, eriti külmaga. Samas tihtilugu käib sulaga kaasas vihm. Piltlikult tõmbab lumi end nagu svamm/vatt vett täis. Ja olukorras kus päeval sulatab ja öösel külmutab ei liigu see nn märg vatt sealt katuselt minema ka. Juhul kui sademeid sula ajal poleks, siis poleks ka paanikaks põhjust. Vaevalt, et ametnikud sellel vahet teevad. Parem on ikka karta kui kahetseda.
Siin on huvitav referaat lume käitumise kohta:
http://www.jkalpiklubi.ee/kool.....Myntel.pdf
Selle põhjal näib realistlik, et kui pakasega sadanud pulbrilise nõrga lume peale sajab juurde natuke vihma või raskemat ja kleepuvamat sulalund, siis võib kogu lumekiht korraga katuse alumisse serva variseda, kus see siis kas suure hooga või kõrge lumehunniku raskusega katuse ära lõhub.
no kui teeks prooviks sellise katse- tooks õuest vannitäie kohevat lund ja paneks kaalu peale. ütleme, et kaal näitab 100 kg. siis istuks õllepudeliga seal vanni kõrval ja vaataks, kuidas lume sulades kaal hakkab näitama järjest suuremaid lugemeid.
pole ju eriti reaalne?
jah, kuna veeaur hakkab kondenseeruma vanni enda kui külma objekti külge, siis võib ehk mingi pisike kaalukõikumine tulla, aga kindlasti mitte ei kahe- ega kolmekordistu see vanni kaal.
kui ikka midagi juurde ei saja, siis katusele koormus ka ei suurene, ütleb talupojamõistus.
Nii pikk jutt, milleks? Fakt, et katuseid on juba sisse kukkunud ja fakt, et vihm teeb lume raskemaks. Mida siin nii palju heietada oli?
Oletaksin, et mõne plusskraadiga sadava vihma käes jõuaks lume sulamisel neelduv ja vihma külmumisel eralduv soojus pikapeale tasakaalu, kuni pikema aja peale (näiteks kerkiva õhutemperatuuri tõttu) jälle tasakaalust välja läheb. Ehk siis raske on öelda, kui palju võtab lumi vihma sisse, enne kui samast vihmast ära sulab. Arvata võib, et vettimise probleem on suurem siis, kui vihm on külmem, ja hoopis paha siis, kui algul on külm vihm ja siis keerab uuesti külmaks, mil vesine lumi katusele ära külmab, mitte sealt maha ei tilgu. Siis sajab sinna värsket lund peale, siis sajab värskesse kihti veel vihma jne, mille kohta kokkuvõttes öeldakse, et katusel olev lumi läheb kevadel raskemaks, aine jäävuse põhimõtet rikkumata.
Martini arvutuskäik väärib Nobeli preemiat. Mis küll siis saaks, kui miskipärast koguneks katusele 30 cm vett (mis ekstreemses olukorras lamekatuse puhul polegi võimatu)?
1980, või oli 1981, peale lumeraskuse all soome raamhalli kokkuvarisemist Tallinna Limonaaditehases viidi läbi ekspertiis ning tehti kindlaks, et lume mass oli varingu ajal kohati 190-210 kg/m². Pole mingit põhjust arvata, et tänasel päeval oleks Eestis olukord soodsam. Lumi ei kogune katusele üldse ühtlaselt, lisaks imab õhuniiskust sulaga ilma vihmatagi niipalju sisse, et mass suureneb kordades. Ohlikuks muutub reeglina neile katustele, mille omakaal on lume omast tunduvalt väiksem, siis kõikvõimalikud kergkonstruktsioonidest hallid jms. Fotol olevaga on lood teised – ajahammas on ilmselt periooditi hooldamata katusest lume abiga jagu saanud, sest katuse kandjad, küllap sarikad, on vaikselt pudedaks muutunud.
Täna Kuku raadios olnud uudisloos väitis päästeameti ekspert, et lumi võib sulades 7x raskemaks muutuda.
Lihtsalt infoks.
Vana Villem, tahtsid vist kirjutada , et Darwini preemiat.
See sulalume raskemaks muutumise jutt on üks samalaadne müüt, nagu nt sõiduautode kokkupõrkel kiiruste liitmise teooria.
Mõeldes niiskuse imavusele, jah, suvehommikul on katused kastest märjad, suisa nii, et rennid tilguvad. Kuid suvel on ööpäevane temperatuuride kõikumine suur, sama suur on ka suhtelise õhuniiskuse kõikumine ja kastepunkti saavutamise tõenäosus. Nüüd talvel, kui on sula, on õhk vaid pluss paar kraadi, lume pind 0 kraadi. Kuskohast pärinevad need meeletud veekogused, mida lumi imada saaks? Tuul toob soojalt maalt? Aga siis sajab ka vihma, ja vihmavesi on see massilisa, mis lumme kinni jääb.
Seega, kui ei vihma või lörtsi ei saja, lumi pigem sublimeerub kui muutub raskemaks.
Või veel üks näide, kas porilomp kasvab ainult õhuniiskuse toel aina suuremaks, kui lombi ja õhu temperatuuride vahe on paar kraadi? Ilmselt mitte. Eriti siis, kui temperatuurid on nullilähedased ja 100% suhtelise õhuniiskuse juures on absoluutne õhuniiskus suhteliselt väikene.
Miks katused purunevad? Sulaga kaasnev vihm jääb lumme kinni, lumi paikneb sulaga vajudes-kogunedes katusel ümber. Viilkatuse puhul ehk ka siis, kui üks pool on lumevaba ja teine pool raske lumekoorma all, katusekonstruktsioonid peavad taluma ka horisontaalsuunalisi jõudusid.
Arvutus mida Martin tegi on hämmastavalt ebakorrektne. Lumi kui selline koosneb jää kristallidest, mille erikaal on minu mälu järgi 900 kg/m3 kohta ja õhust mille erikaal on ca 1 kg/m3 kohta. Kui õhu osakaal lumes on suurem, siis on lume-õhu segu õhurikkam, kuid sellest hoolimata ei muutu jääkristallide kaalu vähendav üleslükkejõud.
Valage näiteks vanni kruve. Kruvide kaal väheneb ikka sama suuruse võrra olenemata sellest, kui hõredalt kruvid vannis on paigutunud.
Ka õhuniiskusest massi juurde saamine kondenseerumise tõttu on väga kahtlane. 30 kraadises õhus saab maksimaalselt ühes kuupmeetris olla 30 g vett. Seega et katusel oleva lume mass suureneks 3 tonni võrra peaks lumes kondenseeruma vähemalt 100 tuhande õhukuupmeetri vesi. Seda on pagana palju.
Minu arusaamal on katuse kokku kukkumise põhjus hoopis lihtsam. Kui lume erikaal suureneb, siis surutakse lumi kokku ja lumi ja vesi liigub katuse alaosale. Seetõttu jaotub ennem ühtlaselt jaotunud mass ümber ning katuse alamosal võib koormus tõesti mitmekordselt tõusta. See aga võib konstruktsioone lõhkuda
Seesam hoiatab: ärge viivitage katuste puhastamisega
Anti Skeptik ütles:
just!
miks katused sisse kukuvad on teine teema. teemaalgataja ei väitnudki et sademete (kas vihma või lume) lisandumisel lume raskus ei suurene.
teemaalgataja tahtis väita et ilma juurde sadamata olemasoleva lume kaal ei suurene. ainus kaalu suureneme saaks teoreetiliselt olla võimalik kui katusel olev lumi seoks endaga õhuniiskust, sest lumi paratamatult puutub kokku ümbritseva õhuga. see oligi ainus küsimärk teemaalgataja väites.
juhtusin kuulama aasta lõpus kuku raadio saadet kus räägiti lume raskusest ja katustest. saatekülaline oli oma ala spetsialist kes samuti ütles et katusel oleva lume võime imada endasse õhuniiskust on marginaalne. veel selgitas ta erineva lume mahukaale mis erinesid kordades, erinevaid katuse konstruktsioone, -ehitusnorme, jne
Ka mulle tundub paar asja omavahel seotud: lumi hakkab tasapisi
allapoole nihkuma, kui teda üsna palju katusele saab, s.t. pinged kasvavad katuse alaosas mitmeid kordi, sulamine suurendab võimalust lume liikumahakkamiseks.
Teiseks tekivad ka katusele siin ja seal hanged või kuhilad – seal on pinged mitmekordsed.
Kolmandaks võib juba läbipaindel konstruktsioon saada survet juurde sellega, et selles kohas on ju lohk, lumi nihkub sinnapoole, suurendades veelgi survet, selline positiivne tagasiside tekib.
Aga et Päästeameti ekspert 7 korda lume raskust tõstab, on küll veider, selliseid kohutavaid arve küll ei tohiks tekkida, iseasi on aga tihedus, mis küll võib 7 korda tõusta.
Mingi parandi annab ka pingete ümberjaotumine, kui lume paksus muutub ja sula korral sulavesi lume seest koguneb katuse alaserva, kus ta tõepoolest esialgu imendub lume sisse, seejäral aga alla hakkab tilkuma ja purikaid tekitab. Terve tartu on neid täis, keegi ei kisa, kõik räägivad vaid Tallinast.
Mis teha, oravate valitsuse all peavad kõik olema õnnelikud.
Kui maja katusel oleksid lume asemel nt autod, ja kui need seal aegajalt ringi sõidavad ja siis järsku pidurdavad, siis ilmselt sangutaks see katust päris hoolega. Nii et üks ägedam pidurdamine (liikumahakanud lume peatumine) võib katust lõhkuda küll.
salvey ütles:
Seesamil on, teadagi, omakasu mängus: nemad peavad kokkuvarisenud katuseid kinni maksma. Ükski õige vandenõuteoreetik Seesami rahalõhnalist juttu ei kuula, kõik jätavad ilusa valge lume kogu talveks katusele.
Ja kui kindlustusselts siis maksmisest keeldub, kuna kahjukannataja ei teinud mõistlikke jõupingutusi kahjude ennetamiseks, tõendab see järjekordselt, et kindlustus kujutab endast vandenõud.
Meerikamaal on mäletatavasti haigusekorraldus niisugune, nagu oleks haigus õnnetusjuhtum, mille vastu kindlustada. Ei tea, kui paljud sealsetest kindlustusfirmadest keelduvad gripikulude maksmisest, kui klient ei ole end gripi vastu vaktsineerida lasknud?
Teemat sobib kindlasti hästi illustreerima üks lumine pilt:
Veel pilte.
Võimalik, et jutu mõte oli, et inimesed ei peaks arvama, et suudavad silma järgi lumekihi paksust vaadates ära öelda, kas katus seda kannab või ei.
Katus võib ju tugev olla.
Aga kui talve jooksul liustiku kombel tihenenud lumemass sealt korraga alla peaks prantsatama, on see suurejooneline ja ohtlik vaatepilt.
Ehk on üks asjassepuutuv tegur illusioon? Teadupärast olid vanarahva eluajal talved pikad, külmad ja lumised ning sulailm kippus tähendama kevade kättejõudmist — kevadeks aga oli regulaarsete lumesadude tagajärjel katusele kogunenud lume hulk oma maksimumi jõudnud, mistõttu ka risk oli haripunktis just sellel ajal. Vanarahvas suri ära ja kliima läks soojemaks, aga vanasõnadesse kätketu toitmiseks confirmation bias‘iga piisab ka üksikutest harva esinevatest sündmustest.
Mina olen leidnud praeguseks viimastest päevadest umbes viis erinevat artiklit, kus väidetakse, et sulav lumi iseenesest lausa kordades raskemaks muutub.
Selle peale ehk tasub võtta kommentaar mõnelt füüsikaprofessorilt (et kui palju lumi õhuniiskust seob, kui suurt mõju avaldab üleslükkejõud jne) ning kui vapustav kaalu tõus kinnitust ei leia, siis võiks selle ka ajakirjanduses avaldada.
Ma pakun, et sula saabudes võib juhtuda selline lugu. Lumi sulab tasapisi ja ühtlaselt. Sulamise vesi koguneb katuse keskel ja allosas olevasse lumekihti. Mingil momendil on siis katuse harjal lumekiht õhuke ja kerge aga katuse allosas mitu korda raskem. Kui veel vihma peaks ka sadama, siis see jääb ka pidama just alumisse ja keskmisesse osasse.
Niimoodi võibki katuse allosas lumekiht sama paksuse juures kiiresti 7 korda raskemaks muutuda. Samas kuutub ka koormus väga ebaühtlaseks. Ma arvan, et sellest päästeameti mees tegelikult rääkiski.
swen ütles:
Suurem mõju paistab vist gravitatsiooniseadusest?
Paksema lumekihi massikese on Maa massikeskmest tsutike kaugemal.
dig ütles:
IIRC on lumekoristamine iga kindlustatu enda vastutada kuna kindlustusfirmad ei kompenseeri lumest lõhutud katuseid.
Lume 6-7 kordne raskenemine katustel nagu näiteks AK teles mingi õhtu muudkui korrutas pole loogiline. Vaevalt muidugi ka keegi ekspert täpselt öelda oskab. Asi selles, et korraga toimuvad erinevad protsessid: niiskus neeldub lumes, sajab vihma peale, kuid samal ajal aurab niiskust õhku tagasi ja voolab katuselt maha.
Seda raskenemist saaks ehk üsna lihtsalt kontrollida, isegi netis on üleval sadanud sademete hulk. Sademeid s.t. talvel lund kogutakse üle Eesti. Järelikult võiks sademete hulk veena ja mass ning vee ruumala peale sula lumekogujas kõvasti suureneda. Võiks küsida mõne ilmajaama töötaja käest, isiklikult küll ei usu, et oluliselt suureneb.
Seda arutelu lugedes tuli selline mõte: eeldades, et katus on seinte küljes kinni, kipub katusel lasuv lumi suruma viilkatust kokku ehk painutama sarikaid sissepoole. Huvitav, kui palju on kohanenud väikemajade katusetarindid ehitustehnika arenguga, st kui paljud sarikad töötavad endiselt üksnes paindele (nagu see toimus ajal, mil ei tuntud veel kolmnurkade jäigastavat mõju, nagu see oli keskaegses ehitustehnikas), kui paljudes on aga kasutatud fermi (st jäigastavaid kolmnurki)? Ilmselt nendes, mida mingilaadne projekteerimine puudutab, on tugevusarvutused tehtud, aga kuivõrd püsib ettekujutus, nagu oskaks igaüks ehitada endale elamu (hmm…), ja taolistes on sarikad parimal juhul A-kujulised, survele töötav rõhtne element mitte niivõrd katuse jäigastamiseks, vaid millegi kandmiseks (mille raskus omakorda sarikaid kokku tõmbab).
Samuti kas teab keegi selgitada, kas lumekoormuse arvutamisel lähtutakse lume ühtlasest koormusest või (nagu siin paaris arvamuses märgiti) koormuse koondumisest katuse alumisse ossa?
Eriti huvitav oleks, kui olemas oleks kokkulangenud katuste ristlõikeid, aga seda on vast palju tahetud.
Andres Valdre ütles:
Miski seitsmes meel ütleb, et see osa lumest, mille massikese asub sarika toetuspunkti kandis, on sarikale kõige vähem ohtlik.
Ämm-nämm, mina pole küll näinud, et pennid midagi kannaks…
@Andres Valdre:
Ei kujuta küll ette, millise kujuga peaks katus olema, et lume raskus seinu sissepoole painutaks. Viilkatuse raskus surub ikka seinu laiali, kui sarika rõhtpuu või pööningu põrandatala seda koormust enda peale ei võta.
Endel ütles:
Loe uuesti. Kirjutasin sarikate paindumisest sissepoole (eeldusel, et seinad, st sarikate alaotsad püsivad paigas), mille vastu ei ole sarikate rõhtpuu kuigi tõhus (sest töötab survele, võib päris pika talana painduda vms); läbivajumise vastu aitaks, kui sarikate all oleks tugiposte, mis suunaks katuse raskuse allapoole, nt siseseintele. Neid tavalise viilkatuse korral enamasti ei ole ja sellest siis ka katuse sisselangemise oht.
Keskaegses katedraaliehituses olnud kesklöövi katus kogu ristlõiget jäigastav tarind, vt John Fitchen, The Construction of Gothic Cathedrals: A Study of Medieval Vault Erection (ISBN 0226252035).
Lumekoormuse koondumisega katuse alumisse otsa pidasin silmas mitte kohta, kus katuse koormus kandub sarikalt seinale, vaid seda, kui lumekoormuse epüür oleks kogu katuse kõrguses mitte ühtlane, vaid katuse allosas laiem.
Andres Valdre ütles:
Praktikas peab ikka vist hirmus jõud olema, mis korralikult kinnitatud penni kaelkoogukujuliseks(?) väänab.
A-kujulise, äärmuslikult koormatud katuse puhul näib ebaühtlane koormus tõesti tõsine asi olevat.
Kui näiteks üks katusepool enne koormusest vabaneb, peaks penn tolle poole sarikaid ülespoole paindesse suruma hakkama.
Selle asja nimi, millest Andres räägib, on vististi toolvärk?
Nii palju kui mina olen vanade puumajade pööningutel kolanud, on seal kenasti paigas nii pennid kui toolvärk. Ühel juhul küll oli see kunagi nii olnud, aga hiljem entusiastlike pööningu ümberehitajate poolt toolvärk välja saetud.
Praktiline küsimus: kui kõrgele üldse võib penni tõsta, et temast kasu oleks? Seda peaks saama sarika pikkuse ja kaldenurga suhtes väljendada?
Viiekümnendate lõpp – kuuekümnendate algus projekteeriti ideaalilähedasi viilkatuseid, kui arvutada.
Kolmnurk – sarikate pealmised pinnad, katusekorruse põranda tasapind. 7 meetrit, 7 meetrit, 9 meetrit. Katusenurk 50 kraadi.
Kolmnurga kõrgus 5.36, pool kõrgust 2.68. Penni kinnitus pisut madalamal sarika keskkohast. Katusekorruse toa kõrgus ca 2.50+.
Kõik klapib.
Soovitan teha katse. Võtke õues kilo lund ja sulatage ära. Siis vaadake kas saite 2kg vett.
Allikas: Vikipeedia
Tihedus on füüsikaline suurus, mis näitab aine massi ruumalaühikus.
Kui inimesed nii tarka juttu ei oska või ei taha rääkida, räägivad nad ikka ainete raskusest/kergusest.
Tihedus tähendab rahvakeeli kah pigem midagi muud.
Võiks ju veel puudutada teemat, et mida kurja teeb lume tihenemine katusel.
Praegused ilma- ja lumeolud paistavad teooria, et lumi vettides raskemaks muutub, küll kummutavat.
@dig:
ma eeldan,et enamik kindlustajaid hakkab uurima krimpsus näoiga, kui sa ei vaktsineeri. õige ka – vaktsineerimine on kõige kindlam ennetusviis. samas ma ei usus,et maksed tgemata jääks kui sa ei vaktsineeri. kuigi v’iks jääda!
viisakas inimene ikka pyyab haigusi ennetada,kui on oma haiguste hyvitamiseks lepingu sõlminud.
Pakun, et lihtne seos, et lumi sulades raskemaks muutub on tekkinud tavainimeste igapäevatähelepanekutes. Kui pead iga päev lund kühveldama, siis sulalume puhul on labidatäis raskem kui värske ja külma lume puhul. Põhjuseks muidugi lume tihedus.
Miks aga katused kokku kukuvad – eks ikka tavalistel põhjustel – katus ei kanna raskust välja. Iseasi on see, et suurte lumedega talved on ikka tsüklite kaupa olnud. Eelmise lumerohkete talved tsükli ajal olid Eestis äkki olulisemad sündmused, mida kajastada, ja üle-eelmise lumerohkete talvede tsükli puhul polnud veel nii head massikommunikatsiooni, mis seda võimendaks. Seetõttu tundubki, et nüüd just katused kokku hakkavad kukkuma. Kuigi ka ajal on ehituste puhul oma oluline osakaal.
Hea meel on lugeda, et keegi on samuti juurelnud massi arusaamatu kasvamise üle aine üleminekul ühest olekust teise. Eelkirjutajad on juba enam-vähem kõik ära öelnud, püüan pigem tõstatada uue teema.
Nimelt on kummaline kuulata erinevatelt inimestelt, kuidas keskküte kuivatab hirmsasti õhku (eriti elektriküte;) ja ahjuküte on see õige ja hea asi. Minu teadmiste kohaselt huvitab suhtelist õhuniiskust ainult temperatuur ja mitte soojusallikas. Talvel on välisõhu absoluutne niiskus madal ja seetõttu kaasneb temperatuuri tõusmisega toatemperatuurini paratamatult ebatervislikult kuiv õhk.
Ahiküttega tuleb niiskust tuppa juurde mingi mehhanismiga?
Võibolla on kuidagi tegemist asjaoluga, et ahikütte puhul kõigub toatemperatuur rohkem, kui keskküttega? Teine erinevus on veel see, et keskkütte ja ahiküttega majade konstruktsioon on erinev.
Õhuniiskusega on muidugi lood nii, et igaüks võib selle kergesti ära mõõta, lume kaalu katusel on natuke raskem pidevalt mõõta.
Kriku ütles:
Ahiküte soojendab ruttu kuid kaotab ka ruttu oma soojendava mõju. Soojenedes suudab õhk rohkem veeauru aurustunult hoida, kuid näiteks ööga jahtub ahi maha ja liigne niiskus kondenseerub.
@Märt:
Kõik ahjud ei soene ega jahtu sugugi ruttu, mõned on lausa mitmepäevase tsükliga. Aga temperatuuri kõikumine ei muuda seda absoluutset veehulka, mis väljast õhuga tuppa jõuab. Ja seda on meie talves vähe.
Maja konstruktsioon ei puutu asjasse, sest konstruktsiooni ja kütte tüüpide kombinatsioone on kõikvõimalikke. Mis erineb, on ventilatsioon. Kui majal ei pruugi muidu head õhuvahetust olla, siis ahju kütmisel on õhuvahetus hea. Aga jällegi, see pigem tõmbab õuest sisse rohkem madala absoluutse niiskusega õhku, mis toas muutub madala suhtelise niiskusega õhuks.
Mul ei ole midagi ahjukütte vastu, lihtsalt see levinud arvamus teiste kütteliikide õhku kuivatavast toimest on kahtlane.
Vabandan vale teema pärast lume massijäävuse kommentaaride hulgas aga minu jaoks on nendes teemades teatav sarnasus.
@Marek Rannala:
Teemade juures on sarnane see, et füüsikat tundes oleks vähem põhjust nendest rääkida.
Talviselt külm õhk on küll kuiv toaõhuga võrreldes, kuid inimesed higistavad, toataimed kuivavad ja süüa tehes aurab palju. Suurema temperatuurikõikumisega elukohas annab kondens rohkem põhjuseid uskuda, et millagi kütmisel järel tekkinud niiskus on ahju süü.
Ühes nuputamisülesannete raamatus oli sama probleem kunagi toodud. Pakuti vastuseks järgmine mõttekäik:
radiaator, kõige soojem koht toas, paigutatakse reeglina akna, kõige külmem koht toas, alla. Külm-soe mootor tekitab õhuringluse, radiaatori juures soojenenud õhk tõuseb akna kohale, jahtub ja küllastub niiskusest. Veeauru osarõhk õhus kasvab ja see surub veeauru aknapragusest välja. Alt tuleb järjest sooja õhku peale, konveier käib ja õhk järjest kuivab. Ahjud seevastu on reeglina majade/tubade keskel ja seal sellist ringlust ei teki.
kaliif ütles:
Harjutaks kah natukese.
Toaõhus peaks veeauru osarõhk enamvähem ühtlane olema, radiaatori poolt soojendatud õhu suhtelise niiskuse protsent on lihtsalt väiksem.
Veeaur pidi väiksema osarõhu poole liikuma, aga toas ei tohiks sellist liikumist eriti olla.
Ehk on erinevus ventilatsioonis?
Ahi ventileerib kütmise ajal, muul ajal on ventileerimine palju nõrgem, niiskus koguneb ja salvestub ka seintesse.
Radiaatoritega köeti nõuka-ajal pidevalt nii et küll sai ja hoiti aknad hõredad või tuulutati sageli vetilatsiooni pärast.
Seega püsis keskküttega korteris/majas veeauru osarõhk välisõhuga enam-vähem sarnane. Mingid ventilatsiooniavad olid ka vist akende all?
Niisugune jutt sai.