Kodusünnitus kui teekond teisele poole
Jaanuari lugude kommentaarides on päris palju veeretatud teemat kodusünnituse üle. Kommenteerija Liina kaitseb kodusünnitust väga ja viitab uuringutele, mis tema meelest tõendavad kodusünnituse ohutust võrreldes haiglasünnitusega, teised on skeptilisemal seisukohal, kuid paistab, et otseselt või kategooriliselt kodusünnituse vastu pole vist keegi.
Suures meedias tõstis kodusünnituse teema üles Riigikogu sotsiaalkomisjoni otsus toetada kodusünnituse reguleerimist, kuna
kodus sünnitatakse ka praegu ja põhjust selle keelamiseks ei oleks, kuid puudub selge regulatsioon, missugused on piirangud kodus sünnitamiseks; millised tingimused on selleks vajalikud; mismoodi on tagatud sünnitusabi ning kuidas on sätestatud poolte kohutused ja õigused.
Selleks, et asjaga edasi liikuda, otsustati moodustada vastav töörühm Liisa-Ly Pakosta juhtimisel, mis töötab koos Ämmaemandate Seltsi, Eesti Naistearstide Seltsi ja sotsiaalministeeriumiga välja vastavasisulise eelnõu ja annab selle üle Riigikogule.
Siiamaani paistab jutt olevat peaaegu selge ja motiveeritud — inimesed teevad asju, mida seadus ei keela, aga on olemas vajadus selle tegevusvaldkonna reguleerimiseks, et tagada suurem turvalisus. Inimeste valiku- ja tegutsemisvabadus suureneb ja see tundub olevat hea. Vähemalt teoorias, ja kui on tagatud ka see, et kusagil mujal ressursid ei vähene ja keegi teine seetõttu abita ei jää, kui keegi otsustas metsa taga ürgemaks hakata.
Asjaolude tagamaad lähevad aga veidi põnevamaks, kui vaadata, kes asja lobistavad. Loeme Riigikogu pressiteatest:
Komisjoni istungil osalesid Eesti Naistearstide Seltsi esindajad Eva-Kaisa Zupping ja Ivo Saarma, Eesti Ämmaemandate Seltsi esindajad Ingrid Kaoküla ja Siiri Põllumaa ning MTÜ Sünni Vägi esindaja Kleer Maibaum.
Liisa-Ly Pakosta selgitab sotsiaalkomisjoni otsust oma kirjutises Delfis ja toob välja ka abi andmise rahalise poole:
Rõhutan, et kodus sünnitamise legaliseerimine ei tähenda täiendavat koormust riigieelarvele. Ka haiglates on täna laialt praktiseeritud tasuline individuaalse ämmaemanda teenus, mille kulud tasub ema ise. Sellist tasulist sünnitust kasutatakse nii omavalitsustele kui ka riigile kuuluvates haiglates laialdaselt, tasulise sünnituse puhul on ämmaemand kogu aeg naise juures, sõites selleks väljakutse peale kodust välja. Kodussünnituse puhul erineks vaid väljasõidu aadress.
Põnevus tuleneb sellest, et kes on need ämmaemandad või muud isikud, kes hakkavad teenust osutama, milline on nende haridus, kogemused ja muu taust. Kutsekojas on olemas ämmaemanda kutsestandard, miinimumeelduseks on erialane kutsekeskharidus ja kutsealane täiendkoolitus.
Näiteks on lobitiimis olev Kleer Maibaum viimasel ajal tuntud kui inglitega suhtleja ja “vabastava hingamise” huviline, samuti on tal olemas reiki 1. ja 2. astme pühitsused. Sünnitusabi ta otseselt vist pakkuma ei kipu, aga kodusünnituse propageerimiseks tehakse lapseootel naistele ja peredele mitmesuguseid kursuseid, kus maalitakse pilt sünnitusest kui ekstaatilisest kogemusest.
Toompeal lobistamas käinud Ingrid Kaoküla leidsin hoopis veidrast seltskonnast — homöopaadid, refleksoloogid, lisaks uus (või vana?) mõiste sünnitoetaja.
Homöopaatiast ja refleksoloogiast kui naeruväärsetest meditsiinile alternatiivsetest tegevustest on skeptik.ee küljel korduvalt juttu olnud. Neil valdkondadel on sünnitusabisse pakkuda täpselt sama palju kui muude olukordade puhul — mitte midagi.
Kes aga on sünnitoetaja:
Sünnitoetajaiks peavad end tänapäevases mõistes naised, kellel puudub meditsiiniline ettevalmistus sünnitusabi osutamiseks, kuid kes nõustavad ja aitavad naisi enda kui sünnitanud naise tasemel.
Iseloomulik paistab olevat veel see, et nt Elery Tammemägi nimetab oma alternatiivmeditsiini alase hariduse andjaks Ülle Liivamäge. Tegelikult ei ole see ju haridus, mis võiks anda kellelegi enesekindluse raha eest teiste inimeste tervisega tegeleda.
Paistab, et suur hulk inimesi on alternatiivkoolitatud alternatiivsetes valdkondades tegelema päris inimeste päris olukordadega. Need inimesed arvavad, et olles koolitunud, on nad ka pädevad. Lisakoolitusi võetakse sarnastelt alternatiivsetelt kursustelt, mis omakorda kinnistavad omandatud uskumusi. Enesekindlus aina suureneb ja selle toel võetakse ette ka suuremaid plaane, nt kodusünnituse osas sellise seadusandluse loomine, et avada alternatiivabistajatele seadusega uksed abivajajate juurde.
Teisest küljest käib pidev kodusünnituse rekaalmitegevus noorte perede seas, et tekitada potentsiaalset klientuuri, kelle varal saab omakorda seaduseloojatele õigustada, et olukord vajab lahendamist.
Pahatihti on veel sedasi, et meditsiinile alternatiivsete ideede kandjad ei piirdu ühe veidrusega, vaid tegu on kompleksse uskumuste süsteemiga. Kui sa ikka oled juba “vaimsel teel”, siis ei saa ometigi lubada, et laps vaktsineeritud saaks; kui haigus kallale peaks tulema, siis eelkõige tuleb ikka oma mõtted puhastada, solvumised läbi töötada ja siis “terakesi” tarbida; toitumises tuleb jälgida pH-teooriat; hariduse küljest sobib enim vast W-kool; usaldamatus “süsteemi” ja “ametliku” suhtes jne.
Kindlasti ei tähenda mu arutlus seda, et ma oleksin kategooriliselt kodusünnituse vastu. Ei ole. Kindlasti olen selle poolt, et naised ja pered tervikuna saaksid teha informeeritud otsuseid. Otsuste tegemisel peab aga algne informatsioon olema tõene. Paraku ei suuda pool- või väärharitud, kuid seda enesekindlamad homöopaadid, refleksoloogid, reikimeistrid ja muud alternatiivsete kalduvustega inimesed pakkuda tõest teavet, mille põhjal naine või pere saaks informeeritud otsuseid teha. Paljud küll suudavad värvikalt rääkida oma lugu, olgu see positiivne või negatiivne kogemus, aga see ei liigitu kuidagi teabeks, millele üldistusi või otsuseid saaks rajada. Alternatiivsete kalduvustega inimestel on kalduvus isiklikku kogemust üle tähtsustada.
Viited:
- RIIGIKOGU PRESSITEATED: Sotsiaalkomisjon toetab kodusünnituste reguleerimist
- Liisa Pakosta kodus sünnitamisest: küsimus on abi andmises
- Kutsekoda: Ämmaemanda kutsestandard
- Hingamistuba: Kleer Maibaum
- Vikerkaaresild: Kursus beebiootel peredele
- Ämmaemanduskeskus
- Eesti Sünnitoetajate Ühendus
- skeptik.ee: Hoiatus algajale lapsevanemale: homöopaat varitseb sind
Arst: sünnituse kulgu ei tea kunagi keegi ette!
Sünnitoetaja peaks vist olema see, mis mujal maailmas on päris tuntud fenomen. Ehk siis keegi, kes on nagu professionaalne tugiisik, kes ka peale sünnitust ema ja lapse eest jne. Vajalik amet. Kui see muidugi on ikka see…
Kodusünnituse osas ajab mind närvi üks asi. Nimelt see lõputu jauramine, et kui sa kodus ei sünnita, siis tekitad lapsele elu lõpuni mingi trauma. Ja et õige naine sünnitab ikka ise ja ainult luuserid ei saa sünnitamisega hakkama. Mingites foorumites on läbi käinud isegi väide, et “mõttejõu ja lapsega suhtlemisega saad sa kõik sünnitusprobleemid (sh platsenta vale asetus) ära hoida.” Appi-appi!
Mina ei oleks saanud kodus sünnitada (isegi kui ma oleks tahtnud), sest võeti haiglasse sisse kuna aparaadid näitasid probleemi. Probleem kasvas suureks ning nõudis kiiret kirurgilist sekkumist. Tänu sellele oleme me mõlemad siin. Mõttejõuga lapse elu ei päästa.
Mu töökaaslane mõtles tõsiselt oma kolmanda lapse kodus ilmale tuua. Kuna esimesed kaks sündi olid läinud libedalt siis polnud iseenesest mingit takistust. Tänu abikaasa kainele peale otsustati ikka lõpuks haigla kasuks. Sünnitusel tekkisid komplikatsioonid ning arstide hinnangul lapse elu kohe kindlasti ja suure tõenäosusega ka naise enda elu päästeti ainult tänu koheselt toimunud operatsioonile.
Kui nagu enda tutvusringkonnas selline noatera stsenaarium juba olnud siis on raske mõista kogu teemapüstitust.
Sünnitoetaja on siis see, mida inglise keeles “(birth) doulaks” nimetatakse? Tundub nii.
Traditsioon ja teenusepakkujad on olemas, miks siis mitte seda tegevust normeerida? Lingitud Wiki-artiklist jääb mulje, et mujal maailmas on see suuremate ekstsessideta õnnestunud.
Kleer Maibaumi näidati ka Reporteris (ei mäleta enam täpset päeva) koos oma kolmanda kodus sündinud lapsega. Muuhulgas avaldas ta arvamust, et koledad aparaadid mida haiglas nägema peab, mõjuvad emale traumeerivalt. Kokkuvõttes nägi see välja nagu kodussünnitamise promo ( kuigi see ei pruukinud olla omaette eesmärk).
salvey ütles:
Täiesti võimalik, et mõnele mõjuvadki. Igatahes on aparaadidisainerite süüdistamine inimvihkajaliku haiglapersonali asemel juba samm edasi.
Minus ei tekitanud hirmu aparaadid, vaid seal olev ekraan, mis näitas, et lapse südamelöögid on langenud alla normi. Aga eks igaühele oma…
Aga ma rääkisin douladest jah.
Ema: kodus on beebi sünd perekondlik sündmus
Veel üks tõend selle kohta, et “alternatiivid” tabavad inimesi hulgakaupa. Mis pagana terapeut on hingamisterapeut?! Vastutuse võtmine on ju tore, aga riskide adekvaatse hindamise osas on “terapeut” võrdväärne igaühega meist, kel puudub vastav tõendus- ja teaduspõhine ettevalmistus.
Ämmaemand Siiri Põllumaa selgitab:
Miski selles jutus mind kriibib, aga ma ei oska öelda, misasi see täpselt on.
Tervitaksingi siin kohal ,no mõtteliselt siis:) ämmaemandaid, kes mind sünnituste ajal abistasid ja mu lapsed vastu võtsid. Esimese veel nõukogude ajal. Need on ju olnud tähtsamad päevad mu elus.
Artikkel tsiteeris:
Näe, dig on need va ridade vahelt lugemise prillid ära kaotanud. Kas siia on kirjutanud “inimesed, kes taotlevad vanema ja targema seltsinaise aupaistet lähtudes kriteeriumeist, et nad on naisterahvad, kes kaua elanud on, kuid tarkuse kogumiseks vaeva näha ei taha”?
salvey ütles:
Üks põhimõttekindlate kodus sünnitamise propagandistide muresid ongi, et neile tundub intuitiivselt kodu turvalisema keskkonnana kui haigla. Reaalsusega ei pruugi sellel intuitsioonil palju pistmist olla, aga mõnedel inimestel on intuitsioon vääga kange ja varjutab reaalsusest mõned tükid ära, kui need eelarvamustele ette jäävad.
salvey ütles:
Jah, miks ei võiks aparaadid olla inimnäolised?
salvey ütles:
Porno põhiline tunnus on mäletatavasti see, et mingisuguse teise pakendi sisse on mässitud mõlgutus vaatajale iseäranis meelepärasel teemal. Näiteks seksiporno võib end ilmutada kui filmi postiljonist ja vääriti adresseeritud pakist, mis ühtäkki seksistseenideks üle läheb, vägivallaporno jälle kui filmi postiljonist ja vääriti adresseeritud pakist, mis ühtäkki kakluseks üle läheb. Küllap kodussünnitamise porno töötab samamoodi: tuleb postiljon vääriti adresseeritud pakiga koju, naine on üksinda kodus — ja ühtäkki läheb läheb plot üle kodussünnitamiseks.
Aga see aparaat? Aparaat mõõdab amülaasi taset süljes, ekraanil kuvatav nägu inditseerib kiiresti hoomataval viisil patsiendi psühhosotsiaalse stressi taset. Missugune meditsiiniline väärtus sellel toimingul on, ei oska ma arvata, aga värvi muutvast sõrmusest on ta ehk natuke täpsem.
@Martin Vällik:
Ei tea ma, mis sind häirib, aga mina näen seda, et tegelikult see seadus probleemi ei lahenda.
Kui naist traumeerivad juba aparaadid ja valge kittel ning ta väidab – õigusega ju – et sünnitus on igati normaalne protsess, siis ta saab seda – taas õigusega- väita ka titeootamise kohta. Ja et aparaadid traumeerivad, valge kittel ka, siis mis sinna arsti juurde üldse vaja minna kontrollile. Ehk et teatud märkimisväärne ports veendunuid jääb ikka tähelepanuta ja abita ka. Ja kui midagi nihu läheb, siis tuleb nüüd kardetavasti veel suurem hädakisa, sest tervishoiusüsteem peab abi võimaldama igal juhul (loe:käitugu naine nii vastutustundetult kui tahes, ronigu või Eesti kõige üksikumale laiule sünnitama).
Mis traumeerimisse puutub, siis tegelikult võib traumeeriv olla ka see, kui (peamiselt esimese) tite ootaja satub ekstreemsema metsapoole-rahva mõtteviisi mõju alla ja kui siis ei lähe sünnitus hästi, vajatakse nt tõsist arstiabi. Väga kergesti võib tekkida post-partum depressioon: “ma pole õige ema, ma ei saanud hakkama nii loomuliku asjaga, kõige olulisema asjaga naise elus, fail “. Endalgi täheldasin peale keisrit sarnaseid mõtteid ja ei olnud meeldiv. Jah, ka meie laps elule oleks kodune aktsioon ohtlik olnud (sest ei 30 a pikkuse kogemusega ämmakas ega sama staazhikas hinnatud tohter suutnud ennustada lapse kaalu 5 kg lähedale + mõnda muud asja), mis siis, et titeootus kulges täiesti probleemitult.
Üldine tähelepanek on küll see, et arstid suhtuvad metsapoole tegelastesse enamvähem viisakalt, aga viimaste arvamusavaldused meditsiini suunal ei kannata mingit kriitikat, ka meedias. Ise õnnestus kõhukana kuulda korduvalt ühe sellise tuntud tegelase õudusjutte haiglatest, kus – tsiteerin – arstid vägistavad sünnitajaid.See käis siis haiglasüsteemi kohta üldse ja seda räägiti täitsa avalikult.
dig ütles:
Kodusünnitusi pole filmidest väga meeleski, filmides sünnitatakse mu meelest kõige sagedamini ikka liftides.
Mis puutub valgest kitlist johtuvasse stressi, siis näiteks Ravimiameti juhend vererõhu mõõtmiseks hoiatab:
Niisiis on hirmu valge kitli ees võimalik — teatud mööndustega — mõõta.
salvey ütles:
Ilmselgelt on tegemist mingisuguse propagandaga, millest saaks üle, kui filmides näidata rohkem kodussünnitajaid. Ja ajaloolised filmid ei tule loomulikult arvesse.
@dig:
Kui nüüd järele mõelda, siis mu subjektiivne mulje on niigi, et liftide järel tulevad filmides sünnitused pantvangis viibides (näiteks pangas), siis veel kõiksugu võimatutes olukordades, siis alles kodus ja kõige viimasel kohal on sünnitusmaja. Millest järeldub, et sünnitusmaja on selgelt kõige igavam koht sünnitamiseks ja seega ka kõige turvalisem. MOTT :)
Mulle meenub läbi udu, et kui 1990ndatel Ladina-Ameerika seebiooperid Eestis uus asi oli, oli igas korralikus seebiooperis vähemalt üks sünnitusmajas sünnitamine. Küllap Venetsueela sünnitusmajad on vähem turvalised ja rohkem põnevad.
dig ütles:
No muidugi, Venetsueela telenoveelas varastati laps ju emalt ära kas juba sünnitusmajas viibimise ajal või siis vahetult peale seda, kui ta oli väravast välja astunud.
Loo autor on veidi vassinud. Loeme siit artiklist, et Ingrid Kaoküla on veidras seltskonnas ringi liikuv inimene. Aga miks me ei loe siit seda, et tegu on paljude arvates Eesti ühe parima ämmaemandaga, kelle väga suur (ert mitte öelda tohutu) kogemuste pagas. Mis annaks tõesema pildi sellest situatsioonist.
Piinlik, et inimene, kes kirjutab “…peab aga algne informatsioon olema tõene.” lause fragmendi, väänab väikeste demagoogia võtetega algset informatsiooni.
Eile lugesin ühte pala, kus meesterahvas kirjutas “Ise sain ta sisse pandud, ise saan ta kätte ka!” ;) Tervet mõistus, kainet meelt, lugemisoskust ning sallivust soovides!
@catalina:
Minul endal läks libedalt, aga sõbrannal oli sarnane kogemus kui sul. Kes oleks tulnud tema rebenenud põit õmblema ja sisemist verejooksu sulgema, kui ta kodus oleks sünnitanud? Ja kui mõni minu beebidest oleks kohe peale sündi reesuskonflikti tõttu vereülekannet vajanud (nagu mind vend vajas)?
Vastutustundetu, ma kordan veel, on praegu selline promo, olukorras, kus tavapäraste meditsiiniteenuste kättesaadavusega on probleeme. Kas me tekitame siin mingit kahte eestit, kus ühed elavad tasuliste eksklusiivteenuste ja inglite ja kristallikõlina maailmas Pluuto kaitse all, teine pool aga näeb vaeva, et endale raseduse jälgimiseks arstile aega saada? Raseduse jälgimine tekitab kah tohutuid traumasid. Teate, kui inetu on ultraheliaparaat. Ainult et mina nt sain teada selle masina abil, et mu pisike idulane tõesti elab, mitte ei ole minu haiguse tõttu vedru välja visanud. Ja et tal on jäsemed kõik olemas ja siseorganid töötavad korralikult. Ja enne tähtsat sündmust sai käidud ja lastud end hirminetute aparaatide külge kinnitada, mis ütlesid arstile, et lapse süda ja tervis on korras ja sekkumist pole vaja.
Aga nüüd ma lõpetan selle teema enda jaoks, sest nagu ma aru sain, siis meie riigis nii käibki – tegeldakse pseudoprobleemide ja ekskulsiivteenustega, samas jäetakse tähelepanuta tavalise inimese igapäevased vajadused. Kommentaar eilsele Riigikogu otsusele õppelaenu tagasimaksete osas. Teadmispõhine Eesti?
Jah, seebiooperil on ju see kitsendav piirang, et ta peab usutav olema. Seda, et laps varastatakse ära enne sünnitamist seebiooperis naljalt ei juhtu.
Minu arust mõtleb ja muretseb riik siin üle. Ja Sina, Skeptik, koos temaga.
Kui inimesed tahavad lapse saada ja üles kasvatada, siis on neil palju lihtsaid võimalusi seda valesti teha. Nad võivad lapsest kasvatada päti, mölaka, nõrgukese. Võivad ta füüsise, psüühika, iseloomu sajal viisil ära rikkuda. Mitte meelega – vaid lihtsalt, soovides tegelikult parimat. Ja ühiskond ei reguleeri seda peaaegu üldse mitte.
Lisaks võib laps jääda auto alla, metsa eksida, end teisme-eas ära tappa, ohtlikku hobi harrastades vigastada, või mis veel. Ning jällegi – ühiskonna võime siin sekkuda on võrdlemisi piiratud.
Ning need riskid võtab iga pere ise. Viin lapse autoga kooli või lasen tal jala läbi kesklinna minna? Luban tal “halbade” sõpradega suhelda või ei lase? Teen kodus narkoennetust, aitan murtud südamega teismelist, suunan õigel hetkel õigele arstile – või ei tee, ei aita, ei suuna? See on iga lapsevanema otsustada.
Selle kõigega võrreldes on kodus-sünnituse riskid vs haiglas-sünnituse riskid peaaegu olemata väiksed. Aga miskipärast arvab riik ja arvate teie, et just seda hetke lapse elust peab tuliselt kaitsma ja hirmsasti reguleerima.
Laske inimestel lapsi saada nii nagu nad parajasti tahavad. On kõigil parem.
Kaur ütles:
Sest seda saab kaitsta ja suhtelist hea hinna ja tulemuse suhtega.
See, kes oleks, peaks ühtlasi olema selle poolt, et tulevane ema rauduskäsi haiglasse viidaks ja kuhugi pukki aheldataks. Meil on siin niisuguge arusaam, et ühtegi meditsiinilist toimingut ei tohi teha vastu teovõimelise patsiendi tahtmist.
Olen ma liiga vanamoeline, kui arvan, et selleks võiks ja peaks olema sünnitaja ema?
Ma arvan, et tegelikult on siin koht hoopis suuremaks diskussiooniks, ja terves riigis. Mis õigused on lapsel ja mis õigused on vanemal ja mil määral võib riik sekkuda, kui lapsevanem oma õigustega lapse õigusi rikub.
Me võime pikalt rääkida sellest, et “normaalne lapsevanem langetab ikka mõistliku otsuse” jnejne, aga…defineerime normaalse. Kas lastega pered, kes võtavad ühe ogara sms-laenu teise järel, on normaalsed? Kas need vanemad, kes väljamaale tööle minnes jätavad mitu koolilast Eestisse süsteemiga, et vanemad hoolitsevad nooremate eest ja küll naabritädi aitab, on alati normaalsed?
Vanemal on õigus otsustada, kus sünnitada – olgu peale. Lapsel võiks olla õigus sündida võimalikult turvalises keskkonnas. Kui suudetaks ära näidata, numbritega, uuringutega, et tõepoolest kodus sündinud lapsed on edaspidi rõõmsamad ja tervemad ja vversa, haiglas saadakse suured stressid ja batsillid, siis – korras. Või kui praegu suudetaks see plaanitav seadus teha tõesti nii korralik, et ainult väga (kerelt ja vaimult) terve ja väga haigla lähedal ja väga arstide teadmisel titeootaja saab kodus sünnitada – korras, nagu see väljamaal käivat. Ja kui väljamaa uuringud ei näita vastsündinute probleemide kasvu peale selliste seaduste vastuvõtmist.
Mõni teine näide….aastad tagasi pidi laps surema, sest vanemad oma usu tõttu ei lubanud talle vereülekannet teha. Või – värskem lugu Ekspressist – et sünnist saadik kurdid vanemad ei lase oma kurtidele lastele panna sisekõrva implantaati, mis neist kuuljad teeks…sest see võõrandavat last neist, jätab ilma kurtide kultuurist, last tuleb õpetada eri moel ja temaga peaks siis kuidagi rääkima palju ja …eee…kuuldavasti polevat see heli, mida implantaadiga kuuldakse, ikka nagunii päris see. Et muusikagurmaani nagunii ei saa lastest. Ja nii on ja arstid ei saa midagi teha ja vanematel on õigus nii otsustada [nüüd ma lähen vihaseks, nii et rohkem ei kirjuta]
Ma olen ka seda tähele pannud. Ja minu arvates on see väga oluline teema. Kas keegi teab, kas selle kohta mingeid psühholoogilisi uuringuid ei ole? Vääriks kindlasti omaette artiklit skeptik.ee-s.
Paraku küll, sest laenuvõtmine on kõigiti legaalne tegevus, mis suurendab sealjuures SKT-d ja riigi maksutulu.
Jehhoova tunnistajate kaasus. Kohus otsustas, et need vanemad tegid valesti.
Kui jõle. Linki on?
Üldiselt läheb see piir füüsilise tervise kahjustamise juurest. Kui lapsevanem teeb lapsele ajupesu ja kasvatab temast terroristi või noaga vehkiva usufanaatiku, siis on see usuvabaduse ja eraelu ning perekonna kaitse põhimõtte korras riigi eest väga tugevasti kaitstud tegevus. Kui lapsevanem annab tikkudega mänginud lapsele rihma, nii et järgmisel hommikul koolis on märgid näha, saab ta kriminaalasja. Ma ei kiida ka viimast tegevust heaks, tõin välja lihtsalt näitlikustamiseks, kust praegu piir jookseb.
Kriku ütles:
Jah. Ja naiivne, типа kõiki sünnitajaid tuleb ühe vitsaga lüüa.
http://www.ekspress.ee/news/pa.....d=37893151
Tervet lugu sealt ei näe, ja – arvame ära, miks – kommentaarid välja lülitatud.
Mis füüsilisse tervisesse puutub, siis…noh, kui lapsel on, oletame, mingi psüühikahäire, mis ei lase tal päris teiste laste moodi kasvada ja haridust saada, aga – vanema arvates – on lapse maailm sedaviisi huvitavam…kas siis vanemal on õigus lapse ravimisest keelduda, kui – oletame – ravi oleks rohtudega võimalik? Lapse elu pole ohus, aga tema elu saab olema väga teistsugune, kui muidu….Füüsiline või mittefüüsiline?…eriti kui mõelda, et psühhoteraapiaga (noh, põhimõtteliselt siis teatavat laadi ajupesuga, võib ju nii öelda…) saab ajukeemiat mõjutada.
Siin ongi probleemi koht, et vanema vaimlised ja hingelised mõjud-ajupesud-hoiakud-usuveendumused ei jäta tihti küll otsest sinikat, aga perspektiivis on suur tõenäosus, et laps satub jamadesse või on tema elu oluliselt vähem ilus, kui muidu võiks olla. Ja kes nüüd hindab, kas ja kuidas lapsevanem suutnuks ära hoida lapse pätiks mineku või raske haiguse või õnnetu-oleku? Aga vanema vastutusest peaks rääkima rohkem küll….
Kriku ütles:
http://www.ekspress.ee/news/pa.....d=37893151.
Seoses Sarah Paliniga on ka esile tõusnud mure, et tänu riskirühmade testimisele on ka Downi sündroomi põdejate subkultuur rängalt kannatada saanud
Muidugi ei ole mõne ema enam elus, mõnega on suhted lootusetult sassi läinud, mõni on jooma hakanud jne. Aga suurem osa ju ei ole. Kui me peame loomulikuks, et vanemad õpetavad oma lapsi näiteks kartuleid koorima, siis minu arvates võiks samamoodi pidada loomulikuks, et ema toetab tütart moraalselt tema esimesel sünnitusel. Mulle tundub, et selleks emad ongi…
Aga võib-olla olen ma tõesti vanamoeline.
Kriku ütles:
Eesti Ekspress: Miks kurdid tahavad, et nende lapsed ei kuuleks?
Nagu ikka, on süüdi ksenofoobia.
Nojah, mis seal’s ikka. Elavad lapsepõlve kurdina ära, saavad täisealiseks ja ise otsustavad — right?
dig väljendab nüüd sihukest väärtushinnangut, et säärases kontekstis on mõistlik lasta ühiskonna huvil tagada oma tulevastele liikmetele parim mõistlike kulutustega saadavalolev osalusvõime sõita teerulliga üle vanemate huvist kurtide kultuuri edendada.
Kriku ütles:
Ühe olulise teguri jätsid välja.
Tehniline meditsiin areneb järjest kiiremini, põlvkonnatagune sünnitamiskogemus erineb olulisel määral tänasest. Ja tuleva põlvkonna sünnitamiskogemus on omakorda teistsugune (ning tõenäoliselt paremini läbi mõeldud, suurema tõendusmaterjali hulgaga kooskõlas ja kokkuvõttes turvalisem).
Paraku küll.
Ja ma kardan, et siin pole ka suurt midagi teha. Ühelt poolt ma nõustun täielikult, et keegi ei tohiks kasvatada oma lapsi nii, et juba ainuüksi kasvatusest tulenev suleb lastele hilisemal elus hulga uksi (kasvõi seesama kurtide näide). Teiselt poolt poleks võimalik vastupidist normi vähegi mõistlikult garanteerida – st. lapse vanematelt ära võtmine võib väga tõenäoliselt teha vähemalt sama palju kahju. Ka siis, kui väärtuste kaalumisel otsustada, et lapse huvid on ülimad, ei saa me mööda asjaolust, et lapsele on sisse kodeeritud lähedusevajadus vanematega – olenemata sellest, kas nood tegutsevad lapse huvides või nende vastu. Neid juhtumeid, kus peksa saanud lapsed kõik maha vaikivad, kuna ei taha, et neid vanematest lahutataks, on küllalt.
Dig ütles:
Subjektiivse kogemuse seisukohalt ma nii kindel poleks. Aga anname siinkohal sõna neile, kes on ise sünnitanud :)
Kuidas Waldorf-koolid asjasse puutuvad? Kas need on ka mingid pseudoteaduse kantsid? :)
Sünnituse teemal pole vist eriti mõtet diskuteerida – haiglas on riskid väiksemad. Jah, kodus võivad ka riskid väiksed olla, aga haiglas on veel väiksemad.
Esiteks on see loogiline ja teiseks on selle kohta uuringuid. Näiteks kui meie 1. last sünnitasime, kaotas abikaasa peale sünnitust WC-sse minnes teadvuse ning kukkus 5cm peaga WC-potist mööda. Röögatasin vägevalt ja ~10 seki pärast oli tuba arste täis, kes ta teadvusele tõid.
Kui ta oleks pea korralikult lõhki kukkunud, oleks kiire abi võinud üsna oluliseks osutuda. Nagu näeme võib isegi täiesti terve naine sünnituse kui füüsiliselt erandliku tegevuse juures riskide otsa komistada. Neile, kes räägivad, et sünnitus on loomulik – surm on ka loomulik. See ei tähenda vist, et loomulikke riske peaks mitte maandama?
Ning kui keegi võtab teadlikult oma lapse kahjuks kasvõi 0,000001% suurema riski, siis inimese ja isana mõistan sellise kodaniku vääramatult hukka. Praktiseeri oma ph-toitumist jms sitta enda peal, aga lapse elu pole sinu oma mängida.
Mart ütles:
Jah.
@Martin Vällik:
Wow. Seleta lähemalt? Kas mingid uuringud näitavad, et haridus pole päris see või?
Martin Vällik ütles:
Aa, sorry, ma ei näinud, et see “jah” on link. Loen.
Oh isver. Martin-poiss nuuskis välja fakti, et grupp inimesi on tegutsenud alternatiivmeditsiiniga ning puhus sellest üles loo, kuna teatavasti on ju võimatu, et alternatiivmeditsiiniga tegelejad eales midagi mõistlikku või põhjendatud võiksid teha. Sest miks muidu toetub ta oma kirjutises üksnes inimeste taustale ega too välja ainsatki asja, mida nad kodusünituse kohta tegelikult öelnud on, ega räägi siis hoopis sellest?
Kuhu on kadunud sisukus? Mis on juhtunud ratsionaalsusega?
@Heido:
sõnastaksin siiski sedasi, et alternatiivmeditsiiniga tegelejad kui inimesed on kindlasti palju mõistlikku ja põhjendatut teinud, aga seda mitte tänu nende poolt harrastatud alternatiivsele tegevusele. Inimeste empaatiavõime on inimeste seas üsna universaalne ja evolutsiooni poolt soosimist leidnud omadus. Võib arvata, et tänu sellele samale empaatiavõimele on arenenud ka arstikunst ja meditsiiniteadus, ikka selleks, et kaasinimeste kannatusi vähendada.
On aga olukordi, kus lihtsalt heast sõnast ei piisa, vaid on vaja oskusi ja teadmisi, mida niisama kõrvalt kiibitsedes või iseenda tarkusest välja ei mõtle. Siin jääb heast tahtest väheseks ja isegi parim kavatsus lõpeb katastroofiga.
Sellest, millest ma ei kirjutanud, sellest ma ei kirjutanud. Kui sul jäi vaakum hinge, siis loo all olevatelt linkidelt saad edasi vaadata, mida nad kodusünnituse kohta öelnud on.
Kaelkirjakute suguelust ma ka ei kirjutanud, äkki heidaks sedagi ette.
Kriku ütles:
Ka subjektiivselt on ilmselt märkimisväärne vahe selles, kas sünnitaja jõuab haiglasse hobusevankriga, elektrirongiga, hommikuse sõiduautoga või kõige moodsama torupostiga vanadelt headelt 19. sajandi päevadelt.
Haiglasse jõudmine ei puutu asjasse.
Miljoneid aastaid on kodus sünnitatud ja nüüd enam ei tohi, naljakas. Looduses on nõnda, et nõrgad isendid peavad kaduma ja nad kaovadki nii haiglatest kui ka kodusünnitusel. Need, kes on elule turgutatud, vaevlevad ise ja panevad vaevlema lähedasi. Olgu, ahviarmastus üle kõige. Lugesin kusagilt blogist mõistujuttu, kopin selle siia:
Kaks loodet
Raseda naise kõhus vestlevad kaks loodet. Üks neist on usklik ja teine mitte. * Mitteusklik kaksik küsib: Kas usud elusse pärast sündi? * Usklik vastab: Jah, muidugi.Selge, et elu pärast sünnitust on olemas. Me oleme siin selleks, et saada nii tugevaks, et suuta elada uues maailas. * Mitteusklik vastab: See on rumalus, mingit elu pärast sünnitust olla ei saa. Kas Sa kujutad ette, missugune elu saab tulla pärast siit turvalisest maailmast lahkumist? * Usklik vastab: Ma ei tea kõiki detaile, kuid ma usun, et seal on rohkem valgust ja et meie võibolla hakkame ise kõndima ja ise sööma* Uskumatu: Milline jama, võimatu on ise süüa ja kõndida, see on täiesti naeruväärne, meil on oma nabanöör, mille kaudu toitume. * Usklik: Olen veendunud, et see on võimalik. Kõik on lihtsalt veidi teistmoodi. * Uskumatu: No sealt ei ole mitte kunagi keegi tagasi tulnud, elu lihtsalt lõpeb sünnitusega. Ja üleüldse – elu on üks suur kannatlik olemine pimedas, vabaduse puudumine . * Usklik: Ei! Ei! Ma täpselt ei tea, kuidas näeb välja meie elu pärast sünnitust, ent igal juhul me näeme ema ja ta hoolitseb meie eest. * Uskumatu: Ema? Sa usud emasse? Ja kus ta sinu arvates siis praegu on, mina teda küll ei näe. * Usklik: Meie- see on tema.Ta on kõikjal meie ümber. Tänu temale me liigutame ja elame, ilma temata me ei saa eksisteerida. * Uskumatu: Täielik jama! Ma pole näinud mingit ema ja seetõttu on ilmne, et mingit ema pole olemas. * Usklik: No ütle siis, tänu kellele me eksisteerime? * Uskumatu: Sellele ma ei saa veel ammendavalt vastata, kasvame veel natuke, siis ma leian sellele küsimusele vastuse. Aga sa ütle, kus oli ema siis, kui meil viimati oli valus? Kui ta on nii hooliv, miks ta meile appi ei tule. Miks me ise pidime üksi hakkama oma valuga saama? * Usklik: Ei saa sinuga nõus olla. Sest mõnikord, kui kõik vaikseks jääb, kuulen ma ta laulu ja tunnen, kuidas ta paitab meie maailma. Ma usun kindlalt, et tõeline elu algab alles pärast sündi. Aga sina?
Svetlana nime taga on viide sünniteotuse korraldamise projektile, kus on kirjas ka nõuded ämmaemandale:
Kutsestandardi leiame ikka kutsekojast.
Ma ei tea, kas ja kuidas hoiab see eemal pseudomeditsiini harrastajad ja propageerijad (homöopaadid, refleksoloogid, ingliterapeudid jm).
Svetlana Hüüs ütles:
Vaat’ siis, kui lastevaenulik suhtumine. “Suri sünnitusel ära? Tühja kah, pidigi surema — peaasi, et sünnitus ideoloogiliselt puhtal viisil toimub.”
Pärismaailmas ei ole mõistlikel inimestel kombeks kõike, mis juhtub, tolle juhtumise juuresseisjate või ohvrite omadusteks redutseerida. Näiteks sellest, kui lootel juhtumisi nabanöör ümber kaela on, ei järeldata, et ongi nõrk, kui ära ei sure jääb teistele ristiks kaela — aga see juhtumine võib, kui meditsiiniline abi tasemel ei ole, lapsele surma kaasa tuua.
Pean tunnistama, et kõigi nende aastate jooksul oli see esimene kommentaar, mis mind sõnatuks võttis.
Martin Vällik ütles:
Ei hoiagi. Refleksoloogid on ilmutatult kirjas tolle projekti lingilehel.