“SOOMLASED KINDLAD: seagripivaktsiin põhjustab narkolepsiat!”
Ühe seagripi vaktsiini — Pandemrix — teemal kirjutab Katrin Väljataga.
Head lugemist ja kommenteerimist.
Martin V
Mind ajendasid seda lugu kirjutama Õhtulehes ja Eesti Päevalehes ilmunud artiklid-uudisnupud Pandemrix-vaktsiini ja narkolepsiajuhtumite seoste kohta. Mõlemad väljaanded kajastasid meie ülemerenaabri Soome tervishoiusüsteemi tegevust ses osas. Tuginetud on Eestiski populaarse päevalehe Helsinkin Sanomat (ehk Hesari) artiklitele, vähemalt niipalju, kui artiklite tekstist viiteid leida võib.
Kuna Eestis ei ole seoses Pandemrix-vaktsiiniga narkolepsia juhtumeid esinenud, siis ei ole siinne meedia kajastanud sündmusi, mis seoses sellega Soomes alates eelmise aasta sügisest aset on leidnud. Pandemrix-vaktsiini kasutamise lõpetamiseks andis Suomen Terveyden ja Hyvinvoinnin Laitos (THL, Tervishoiuamet) soovituse 24. augustil 2010 (1). Seetõttu on mõttetu ajakirjanduses avaldada väikeseid mittemidagiütlevaid uudisnupukesi, mis teema kohta lugejale midagi rohkem ei ütle, kui ainult seda, et on (olevat) leitud seos narkolepsiajuhtumite ja nimetatud vaktsiini vahel. Kogu vahepealne tegevus, asjatundjate seisukohad, täiendav info on meie lugejale tundmatu. Juhiksin tähelepanu ka sellele, et 01. veebruaril 2011 avaldatud töörühma raport oli VAHERAPORT (mida Eesti Päevalehe 01. veebruari uudisnupus on unustatud mainida, ning seda on nimetatud raportiks, jättes lugejale mulje lõpptulemustest), ning lõplikke tulemusi on oodata alles millalgi 2011. aasta augustikuus (vt THL pressiteade, viide eespool).
Ometi tõttas Eesti meedia juba jaanuaris avaldama artikleid, milles väideti, justkui oleks Soomes keegi autoriteetne isik juba teatanud, et Pandemrix põhjustab narkolepsiat. Sellist väidet pole aga keegi Soome asjassepuutuvatest spetsialistidest esitanud – olles uurinud läbi hulga Soome meedias ilmunud artikleid, näeme, et erinevate töörühma liikmete jt asjassepuutuvate isikute suust on kõlanud seisukoht, mille kohaselt Pandemrix-i nimeline H1N1 viirustüve poolt põhjustatud grippi (ehk nn seagrippi) ennetav vaktsiin võib (koos muude teguritega – viiruse endaga nt – koosmõjus) suurendada narkolepsiasse haigestumise riski. Ja seda loeme välja ka 01. veebruaril ilmunud vaheraportist. Mitte nii, nagu ilmus 31. jaanuari Õhtulehes: „Soomlased kindlad: seagripivaktsiin põhjustab narkolepsiat!“
Esimene viga – mitte mistahes vaktsiin, vaid Pandemrix. Teine viga – ei põhjusta, vaid suurendab riski koosmõjus teiste teguritega. Kolmas viga – puudub viide allikale. Et Hesari kirjutab, see pole veel viide – oleks kena saada link, või vähemalt kuupäev, autor – midagi, mille järgi artiklit üles otsida. Millisest artiklist pärineb see tekst, et lugeja saaks hinnata, kas artikli autor on üldse originaalteksti õigesti edastanud? Ja ei ole, tundub – nädal varem Õhtulehes ilmunud Pandemrix-teemalises artiklis (2) pandi THL-i peaarsti suhu väide, justkui oleks tema arvates Pandemrix narkolepsia põhjustaja. Tegelikult olid Helena Nohyneki sõnad ilmselt taas kord „… võib olla seos.“ Muidugi, raske on kommenteerida, kui ei tea, millisest Helen Nohyneki arvamuseavaldusest ning millisest artiklist lõik võetud on (siinkohal puudub artiklis isegi viide väljaandele). Ainult et antud loo autor ei leidnud ühtegi artiklit, kus Nohynek (enne vaheraporti ilmumist!) oleks väitnud kindla põhjusliku seose olemasolu vaktsiini ja narkolepsia vahel. Ja üldse – miks tsiteeritakse Hesarit (mis on muidugi hea ajaleht), aga jäetakse kahe silma vahele THL-i AMETLIK pressiteade, mis on põhjalik ja ülevaatlik ning koostatud spetsialistide poolt? THL-i kodulehel on kättesaadav ka vaheraport tervikuna (3).
Neljas viga – kajastatud pole varasemaid artikleid ja teadaandeid Soome meedias, kust Eesti lugeja saaks olulist lisainformatsiooni. Näiteks saaks lugejat informeerida sellest, et Soomes anti soovitus loobuda Pandemrix-i kasutamisest THL-i poolt eelmisel sügisel (vt viide 1), kuna selle vaktsiiniga vaktsineeritutel esines tavapärasest märgatavalt suurem haigestumus narkolepsiasse. Sarnane olukord oli lisaks veel ainult Rootsis ja Islandil, kuna teistes riikides esines vaid üksikuid narkolepsiajuhte. Islandil suurenes samal ajal haigestumus narolepsiasse ka vaktsineerimata lastel (vt THL-i pressiteade, 4). THL-i pressiteatest selgub ka, et Pandemrix aitas vähendada gripist põhjustatud surmasid ja intensiivravi vajadust. Vaktsiini levitati ja kasutati üle kogu maailma, ja mujalt on teada vaid üksikud narkolepsiajuhtumid. Seetõttu ei ole Euroopa Ravimiagentuur keelustanud Pandemrix-i kasutamist, uuringud on veel pooleli (5). Nii on ka Soome Pandemrix-uuringute töörühma juht ütelnud, et neil kolmel riigil peab olema narkolepsiajuhtude olulise tõusu taga mingi ühendav tegur (6). Mis – seda saab ehk teada lõppraportist. Samal ajal on Suurbritannias taas asutud kasutama Pandemrix-it. Suurbritannias on seagrippi sel gripihooajal (2010/2011) praeguseks surnud ligi 200 inimest, neist ligi 20 lapsed (vt eelmine viide).
Huvitav on ka ehk teada, et Soome narkolepsiauurijad kartsid H1N1-viirust juba enne selle leviku ja haigestumise pandeemiliseks muutumist. Nimelt on antud viirustüvi nende sõnul sarnane viirustüvega, mis 1918. aastal nn hispaania gripina üle maailma pühkis, tappes miljoneid inimesi. Selle pandeemiaga kaasnes samuti rohkelt narkolepsiajuhtumeid (7).
Lõpetada tahaksin millegi inimliku ja igaühele lähedasega. Minu kodukohas ja minu tutvusringkonnas on palju lapsi sel talvel haiged olnud, vaevelnud pikalt ja mõni ka mitu korda järjest kõrges palavikus. Nende vanemad aga veedavad aega Internetis vaktsiinivastaseid kommentaare jagades ja vahetades. Kui eelmisel, 2009. aasta sügisel esimest korda ennast ja oma lapsi gripi vastu vaktsineerida lasin, siis küsis üks tuttav kõvera muigega: „Noh, otsustasite meditsiini usaldada, jah?!“ Jah, otsustasin, vastasin ma talle. Mul ei ole senimaani oma 35 eluaasta jooksul olnud põhjust meditsiini mitte usaldada (halva iseloomuga meditsiinitöötaja ei tule põhjusena arvesse, samuti on selge, et iga ravi ei saa alati, 100% juhtudest, olla tulemusrikas). Kahju, et meie meedias avaldatavad artiklid (need ebaprofessionaalsed, pealiskaudsed, lohakad) tekitavad inimestes asjatuid hirme ja usaldamatust arstide suhtes. Kaks gripiperioodi järjest on mul olnud rõõm tervetest lastest ja tervest iseendast. Jah, vaktsineerimine ei ole veel kõik. Olulised on ka terved eluviisid, korralik toit, sport. Aga minu jaoks on ka selles vallas autoriteediks eelkõige ikkagi arst, oma ala spetsialist, kellel on inimeste raviks vajalikud teadmised ja kogemused. Ma olen näinud, kuidas inimesed oma tervise ja raha nn alternatiivmeditsiiniga tuulde lasevad, mängides enda ja lähedaste kõige kallima varaga (tervisega, nii psüühilise kui füüsilisega) vene ruletti. Kas paremast ajakirjandusest oleks ehk siinkohal abi?
Viited:
1. Terveyden ja hyvinvoinnin laitos suosittaa Pandemrix-rokotusten keskeyttämistä
2. Ohtlikku seagripivaktsiini jagatakse Eestis tasuta
3. Kansallisen narkolepsiatyöryhmän väliraportti 31.1.2011
4. Pandemrix-rokotetta saaneilla lapsilla ja nuorilla lisääntynyt riski sairastua narkolepsiaan
5. European Medicines Agency updates on the review of Pandemrix and reports of narcolepsy
6. THL-lääkäri Sunnuntaisuomalaisessa: Lasten sikapiikki ehkä virhe
7. Narkolepsiatutkijat pelkäsivät sikainfluenssavirusta jo etukäteen
Artikkel on täiendatud versioon 01. veebruaril 2011 Eesti Päevalehele saadetud arvamusloost. Autor ei ole arst ega ühegi ravimifirma palgal.
Siiri Ottenderil ei olnud õigus selleski mõttes, et erinevalt tema väidetust olid eelnevad hooajalised gripid ja uus gripp surmajuhtude poolest ikkagi üksjagu erinevad.
Ja 2009/2010 oli Eesti kahjuks üks kõige kõrgema gripisuremusmääraga riik Euroopas…
Jah, terve see Ottenderi lõik tundus olevat kantud tugevast emotsionaaslest laengust ja eelarvamustest, mida oldi ammutatud meedia enda ebatäpsetest kajastusest.
Positiivse ajakirjanduse näitena tahaksin ära tuua “Eesti Naise” veebruarinumbris ilmunud artikli HIV kohta. Veebis pole see veel saadaval, aga mõned mõtted sealt. Arstid tundsid muret, et inimesed ammutavad oma teadmisi internetist ning ei oska hinnata selle info kvaliteeti. Seepärast juhtub näiteks, et igati kena ja haritud naisterahvas loobub raseduse ajal viirusvastasest ravist, kuna on kusagilt lugenud selle ohtliku olevat, ja paneb sellega oma sündimata lapse väga suurde ohtu.
Lisaks ma vaatasin WHO kodulehelt jäärele selle jutu kohta, mida Liina eespool rääkis – et meeste ümberlõikamine pidavat vähendama HIV-sse nakatumise riski ja et uued soovitused (2005. aastast) on ümber lükanud seisukoha, et HIV positiivne ema ei peaks toitma last rinnaga. Mõlemad väited osutsuid vääraks. Nagu ütleb Tervise ABC, mis on alles äsja ilmunud, on ümberlõikamise positiivne mõju peenisekasvaja ennetamisele ja suguhaigustesse nakatumisele uuemate uuringute tulemuste valguses osutunud olematuks. Ja WHO 2005. aasta soovitused rinnaga toitmise osas on seotud arengumaade elutingimustega – tuleb arvestada, et seal on esiteks inimeste võimalus kätte saada ja osta imiku piimasegusid kohati väga piiratud (neid kas ei ole või ei ole inimestel selleks raha), teiseks on elutingimused kohati sellised, et piimasegude valmistamine ise paneb lapse suuremasse ohtu – reostunud vesi, antisanitaarsed elutingimused, ei ole võimalik pudeleid-lutte pesta jne . Juhul, kui oht sellisel moel saada mingi muu nakkus on suurem, kui viirusevastaste ravimite korraliku manustamise taustal rinnaga toita, siis soovitatakse rinnaga toita. Eestis on jätkuvalt soovituseks seda MITTE teha, sest meie tingimustes on see mõttetu riski suurendamine lapse jaoks.
Nii et igasugust infot tuleb vaadata kontekstis. Eriti meditsiinialast.
katrinv ütles:
Siin on nüüd küll koos päris mitu ebatäpsust.
Esiteks. Meeste ümberlõikamine. Minu info tugineb juba varasemas kommentaaris viidatud WHO enda koduleheküljel leiduval informatsioonil. Kuidas sina, Katrin, seal leiduvat informatsiooni mõistad ja tõlgendad? Milles ma oma kommentaaris eksinud olen?
Teiseks: HIV positiivsete emade rinnaga toitmise soovitused. Viitasin samas kommentaaris 2010 aasta soovitustele, mitte varasematele. Lühema teksti eelistajatele viide pressiteatele ja pikema huviga inimesele uuesti viide juhistele.
Kolmandaks. Juba viidatud kommentaaris ma mainisin, et 2010 aasta juhistes soovitatakse riikidel teha otsus, millist poliitikat riik kasutab seoses rinnaga toitmise ja HIV-positiivsete emadega. Mis on selles informatsioonis väära, ekslikku? Oma kommentaaris keskendusin ma pigem Aafrika arenguriikide kontekstile tuues näitena välja Lõuna-Aafrika Vabariigi poliitika. Minu kommentaaris ei olnud sõnagi Eesti otsusest, sest ma pidasin enesestmõistetavaks, et kõik arvavad, et meie poliitika ei saa olema analoogiline LAV ja teiste Aafrika arenguriikide omaga. Kas see on valetamine?
Katrin, pane palun ise ka viited.
@Kriku:
Katrinil on allikad iseenesest olemas. Siin tekib probleem, et miks erinevad allikad ütlevad erinevaid asju ja kumbasid peaks rohkem usaldama. Või, miks ühed allikad ütlevad ühte ja teised teist.
Meeste ümberlõikamise puhul tekib see küsimus, et kumb siis õige on. Ja täitsa võimalik, et mõlemal on õigus. Teiste suguhaiguste puhul seost ei ole, HIV-i puhul on uuringud näidanud seost nii olulisena, et see on võetud lausa osaks HIV-ennetusest.
Sellele, milliseid uuringuid WHO oma poliitikates aluseks võtab, võiks anda valgust üks paari aasta eest Lancetis ilmunud ülevaadete sari.
Sarja esimeses artiklis The history and challenge of HIV prevention antakse ülevaade organisatsioonidest ja struktuuridest, kes probleemiga on tegelenud; rahastamise muredest ja riikide valitsuste suhtumisest probleemi.
Teises osas Biomedical interventions to prevent HIV infection: evidence, challenges and way forward antakse ülevaade biomeditsiinilistest sekkumistest. Kirjeldatakse vaktsiinide väljatöötamise probleeme ning muid vahendeid nakkuse edasikandumise vältimiseks. See ongi see koht, kust võiks leida viiteid ja informatsiooni meeste ümberlõikamise uuringute efektiivsuse üle. Kuigi kirjutised on paar-kolm aastat vanad, ning uuemaid uuringuid võib olla lisandunud. Rõhutatakse, et biomeditsiinilised sekkumised on vaid üks osa ennetustööst, koos muud tüüpi sekkumistega.
Sarja kolmandas osas Behavioural strategies to reduce HIV transmission: how to make them work better kirjeldatakse kasutatavaid käitumuslikke sekkumisi ja probleeme nende efektiivsusega. Põhimõtteliselt on need siis informatsiooni jagamisega seotud sekkumised, teenustele juurdepääsu avardamised, stigmaga seotud tegevused. Ka selles osas rõhutatakse, et ainult nendele toetumine ei ole mõttekas, oluline on erinevat tüüpi sekkumised integreerida. Ning lisaks käitumislike sekkumiste läbiviimisele on oluline nende mõju jätkuvus ühiskondades.
Neljandas osas, Structural approaches to HIV prevention, keskendutakse strukturaalsetele muutustele ühiskonnas. Sealt võiks Kriku leida vastuse sellele, miks on HIV nakkuse levimise enntamiseks oluline uurida ja parendada naiste positsiooni ja õigusi ühiskondades. Iseenesest on see teema meditsiinist üsna kaugel ja pigem sotsiaalteaduslik, kuid ilma nende meetmeteta ei ole võimalik tagada ka biomeditsiiniliste ja käitumuslike sekkumiste efektiivsust.
Sarja <a href="http://www.thelancetglobalhealthnetwork…
Sarja viiendas ja kuuendas osas räägitakse uuringutest tuleva informatsioon parema kasutamise võimalustest ja tuleviku väljakutsetest.
Muide, veebruarikuu Tarkade Klubis on artikkel HIV ja tuberkuloosi vaktsiinide väljatöötamise kohta. See on päris hea lugemine. Mulle tundusid Katrini jutus mitmed kohad sellised, mis minu teadmisega kokku ei läinud, ent ma ei osanud neile näpuga osutada ja korrigeerida.
Katrin räägib enda isiklikust kogemusest. Minu isiklik kogemus tuberkuloosiga on pärit minu teismeliseajast, mil tuberkuloosi haigestumus Eestis oluliselt tõusis. Ning ma mäletan kooliarsti kommentaari Mantoux testile, et see pigem näitab vaktsineeritust kui tegeliku tuberkuloosi olemasolu. Ka ei mäleta ma, et 90. aastate alguse Eestis oleks väga palju räägitud tuberkuloosi haigestumise tõusust seoses vaktsineerimisega või selle puudumisega. Pigem on haiguse avaldumine enam seotud kehvade elutingimuste ja suure stressi olemasoluga, ehk immuunsüsteemi probleemidega. Ka kaasaegses Eestis on suurimaks probleemiks tuberkuloos immuunsusprobleemidega inimestel, HIV-positiivsetel. Tarkade Klubi artiklist jäi meelde mõte, et TBC vaktsiin kaitseb vaid lapsi haigestumise eest. Seega, minu arvates ei ole päris korrektne maalida pilti vaktsiinide kõikvõimsusest kõikide nakkushaiguste puhul kõikides inimgruppides. Haigused, nende tekitajad ja nendega võitlemise viisid ongi väga erinevad.
Liina kirjutas:
Kuskohas kirjutatakse seal naistele ettevõtluseks laenude andmisest jne., millest sa rääkisid? Seal on empowerment selgelt ikkagi vägivalla vastu suunatud – mille vajalikkust ei sea siin vist keegi kahtluse alla.
Liina ütles:
See võib nii olla küll.
Näita nüüd näpuga mõne säärase pildi peale, et skeptikud saaksid selle pildi maalija suunas imelikult vaadata.
Kriku ütles:
Paneel 2 on näide ühest konkreetsest uuringust. Kõrval põhitekstis on ülevaade seotud teguritest. Lisaks vägivallale ka leibkondade heaolu ja sotsiaalse kapitali suurendamine. (Kui ma su küsimuse püstitusest õigesti aru sain?)
Vabandust, jäi kahe silma vahele. Ka seal aga seatakse siiski eesmärgiks lähisuhtevägivalla vähendamine, eksole?
@Kriku:
Ma kaldun arvama, et struktuursete lähenemiste (mille alla võimestamine ja muud kogukondlikud sekkumised selle konkreetse käsitluse järgi kuuluvad) eesmärgiks on pigem ühiskondlike muutuste tekitamine kogukondades. Lähisuhte vägivalla vähenemine võib mõnedes projektides/programmides olla üks eesmärkidest, kuid kahtlemata mitte ainuke või peamine. See sõltub konkreetse kogukonna/piirkonna probleemide spetsiifikast ja kontekstist.
Jah, muidugi mõista on nende eesmärk ühiskondlike muudatuste tekitamine. Ma ei vaidle absoluutselt vastu sellele, et kuritegevuse ennetamisel on tähtis koht ka niiöelda üldpreventiivsetel meetmetel (kuigi ma ei ole nõus nendega, kes kuritegevust täiega sotsiaalseks nähtuseks kuulutavad, aga see on teine teema). Aga pakilised probleemid, mis igal aastal hulga inimelusid nõuavad, vajavad kindlasti otsesemaid abinõusid. Lähisuhtevägivalla ohvriks langenud inimesed vajavad varjupaiku, politseid, kes neid kuulab, prokuratuuri, mis suudab niisuguseid kuritegusid uurida ja kohtusse viia ja nii edasi.
Teiselt poolt ei saa tõmmata võrdusmärki naiste vähese emantsipeerituse või vähese avaliku tegevuse ja viktimiseerituse vahele. Mind häiris kõige rohkem sinu postitustest läbikumav eeldus, et muudatused, mis aitavad neid ühiskondi meie lääne ühiskonnale sarnasemaks muuta, on kindlasti kõige õigem tee ka näiteks HIV piiramisel. Lähis-Idas näiteks on ka HIV levik väga madal.
See sinu Panel 2 ütleb, et kuigi lähisuhtevägivalda õnnestus vähendada, ei olnud sel paraku mõju HIV-le.
Rootsi ka.
MOTT
Mida?
Nupuke Delfis:
Soomes leidis kinnitust seos seagripivaktsiini ja narkolepsia vahel
Iltalehti on nagu meie Õhtuleht, seega ilmselgelt on põhjust otsida üle algallikas.
Töörühma lõppraport on leitav Soome Tervise- ja Heaoluameti narkolepsiagrupi kodulehel.
Raportist:
Seda tagumist mõtet vahendab ka Iltalehti, et vaatamata kahetsusväärsetele narkolepsiajuhtumitele ennetas vaktsineerimisprogramm hinnanguliselt 80 000 grippi haigestumist ja oli seega kasulik ettevõtmine.
@Martin Vällik:
Euroopa Ravimiamet uuendas oma veebilehel Pandemrixi teavet juuli lõpus. Kasutamise piiramise leht on siin (esil olev PDF-dokument on kokkuvõtlik ja üldsusele, st kergemas keeles kui teaduslik ülevaade; seal on kirjas ka lisandunud narkolepsiajuhtude sagedus, lõigus What are the conclusions of the CHMP?, mis kuuluvad kõrvalnähtude sageduse kategooriasse „väga harva”). Paremal on link Euroopa avalilkule hindamisaruandele (EPAR), seal on rohkem teavet.
Jälgige olukorda, Euroopa Komisjoni otsus on tulekul.
Kui nüüd veel Õhtulehte vaadata, siis seal jääb silma lause:
Aktsent võiks ikkagi siia panna, mitte välja nokkida ainult eelsoodumust ja hinnangulist kasu.