Saladus: saladust pole (The Secret) +video
Osade Eesti inimeste meeli erutab muinasjutufilm The Secret. Maailmas on igasuguseid filme, mis inimestele meeldivad. Näiteks on LOTR inspireerinud nii raamatute kui filmidega mitut põlvkonda, meie oma Kevade või Viimne reliikvia on lahutamatud osised meie üleskasvamisel, tänapäeva lapsed saavad loodetavasti positiivset innustust Lotte ja tema sõprade seiklustest.
Ja polekski midagi imelikku, et osad inimesed oma elu mõtte või positiivse lükke leiavad sellistest pseudodokumentaalidest nagu The Secret või What the Bleep Do We Know. Asi kisub aga sohu siis, kui neid filme liiga tõsiselt hakatakse võtma ja kujutatakse endale ette, et need esindavadki reaalsust ja inimeste olemust kuidagi eriti tõepäraselt ning hakatakse neis sisalduvaid nõuandeid päris elus järjepidevalt rakendama. Või mis veel hullem – suruma neid kooli, nagu selgub Eesti Ekspressi artiklis:
Lepsiki ja Halleri sõnul on neil plaan hakata Spirutaalse Lektooriumi klubiga hakata käima mööda Eesti haridusasutusi ja tutvustama “Saladuse” õpetusi.
kirjavead pärinevad algartiklist
Tänud kommenteerijale ekstaole vihje eest.
Tahaks väga koledasti öelda, aga kuna siin käib päris mitu inimest lugemas, siis piirdun lootuse avaldamisega, et koolijuhtidel jagub kriitilist meelt, et ka need usukuulutajad ukse taha jätta.
Ise vaatasin saladuse-filmi paar aastat tagasi, kui see väljamaal populaarne oli. Mäletan, et seal olid mõned päris kaunid kaadrid, aga need rääkivad pead ajasid igavat ja tüütut juttu, endal õnnis nägu peas, nagu saaksid nad maailma asjadest aru ning õnn, tervis ja rikkus ootavad järgmise ukse taga.
Naljakana meenub stseen, kus laps unistas jalgrattast, see unistus vibreeris kosmosesse ja ennäe! ei läinudki palju aega, kui kosmiline kaubamaja jalgratta materialiseeris. Ja mida laps sellest õpib? Istu maha ja unista, küll I-Phone ise taskusse tuleb, lollid teevad tööd ja näevad vaeva, tuleb vaid osata õigesti mõelda.
Täiskasvanud saavad abi sellest, et kui sa õigesti mõtled, siis ei tule su postkasti enam tüütud arved, vaid hakkad justkui imeväel ootamatuid rahatšekke saama. Saad oma punase sportauto ja maja mere ääres.
Eriti tobedad ja ohtlikud olid muidugi tervisealased arutlused. Positiivse mõtlemisega ei ole võimalik vähki ravida. Kes muud juttu räägib, on ignorantne ja ohtlik šarlatan.
Nendes filmides kajastatud mõtteskeem viib inimvaenuliku ja küünilise järelduseni, et igaüks saab täpselt selle, millest ta tegelikult mõtleb. Järelikult pole mõtet tegeleda vaesuse tõrjumise ega haiguste vastu võitlemisega. Vaesed on vaesed, kuna nad ei mõtle õigeid mõtteid, haiged on haiged, kuna on ise end haigeks mõelnud. Ka Holokaust või küüditamine olid tapetute ja küüditatute endi mõttetöö vili. Paras neile! Ise nad kutsusid omale õnnetuse kaela. Pole meie asi sekkuda nende endi poolt iseenda mõtetega välja kutsutud hädadesse. Sekkudes rikume nende karmat veelgi, kui nad väljateenitud õppetunnist ilma jäävad.
Noja siis muidugi igasuguste udumeistrite mantra, et just nende padajutt on tegelikult kvantfüüsikute poolt teaduslikult kinnitatud tõsiasi. Ei ole. Täiesti tavaline kvantmüstiline pseudoteaduslik loba.
Huvitava asjaoluna on selgunud, et üks saladuse-filmis esineja väärtpaberitegelane David Schirmer on paljudele inimestele palju raha võlgu ja tema tegevust uurib Austraalia väärtpaberiinspektsioon.
(18. oktoober 2010: viidatud video on maha võetud, juures tekst “This video is no longer available due to a copyright claim by Schirmer Financial Management.”. Pole hullu, lugu on jälgitav spetsiaalses blogis schirmerexposed.)
Siit näed filmi The Secret 20 esimest minutit. Kunagi sai tervet filmi tasuta vaadata saladusemurdjate kodulehel. Nüüd peab vaatamiskorra eest 5 dollarit välja käima.
Parema meelega vaatan hoopis paroodia The Key treilerit:
Või teist paroodiat: Blatantly Obvious. Siin on kõik vajalikud elutõed palju selgemas ja otsesemas keeles sõnastatud.
Või tegelikult võib filmikese peamise positiivse mõtte kokku võtta Eesti vanasõnadega, nagu Ekspressi ajakirjanik Maris Sander tabavalt märkinud on:
* Kuidas lükkad, nõnda tõmbad. [Tegelikult vist ikka nii: Kuidas lükkad, nõnda läheb.]
* Kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub.
* Kuidas sina külale, nõnda küla sinule jne.
Lõpuks pisike teadmistetera Pascal Boyer’ raamatust Religion Explained, aga mis on antropoloogide seas ilmselt üldteada asi: suurim saladus on see, et saladust pole. Kontekstiks näiteks olukord, kus poisse läbi initsiatsiooniriituse meesteks tehakse. Keerukad teatraalsed rituaalid peaksid olema justnagu ettevalmistus meheksolemise saladuse teadasaamiseks. Kui aeg käes, siis saadakse teada, et tegelikult mingit saladust polegi või siis saab saladuse teada alles siis, kui järgmisele tasemele jõutakse. Näiteks saientoloogidel on neid tasemeid päris mitu tükki, nende läbimiseks peab väga mitu dollarit välja käima, väga mitu lugulaulu selgeks saama, kuni lõpuks ilmselt selgub, et kogu saladus peitus selles, kuidas inimest piisavalt kaua peadpidi sõimes hoida, et lüps paremini õnnestuks. Mingid saladused on siiski ilmselt olemas ka.
Kige naljakam on asja juures muidugi antud filmi aluseks oleva raamatu eestikeelse väljaande tutvustustekst, mis kõlab umbes-täpselt niimoodi:
Üldiselt on sellised raamatud mõeldud Ameerika koduperenaistele, kes stereotüüpide mustermallidena ei saagi muud moodi oma elu parandada ja neile on vaja sellist umbluud ajada. Kes ei tahaks olla Edisoni või Einsteiniga samu teadmisi jagamas??? Huvitav, et Suur Saladus enam ju niiväga saladus pole, kui teda mööda maailma väikese raha eest levitatakse…
Vaatkus! Keegi on sellele loole blog.tr.ee-s reklaamkasti ostnud.
ääremärkusena: Lord of the Ringsi seeriat on tavaks lühendada LOTR.
Aitäh, mcv, parandasin ära.
Eesti keeles pannakse pealkirjad jutumärkidesse.
Kriku kirjutas:
Kui mina veel keskkoolis käisin, üllatati mind jutuga, et tänapäeval enam ei panda, ainult esiletõst on oluline. Ja soovitati esiletõstuna pigem kaldkirja kui jutumärke, välja arvatud käsitsi kirjutades.
Vahet pole, esile tõsta tuleb igal juhul. Jutumärgid on selleks kõige käepärasem vahend.
Eesmärgiks peaks ikkagi võimalikult kergesti loetav tekst olema minu meelest.
Minu lemmik paroodia sellele toredale filmile.
Olen vaadanud filmi vähemalt kümme korda ja ka paroodiat sama palju. Õige ta on, et tegelikult saladust pole!!!! Aga esitlusviis on väga hea ning motiveeriv. Antud filmis räägitakse tõesti iseenesest väga lihtsast asjast aga inimene ongi lihtne ning talle tuleb vahel lihtsat asja meeldetuletada.
pole seda filmi näinud, aga aiman, millest jutt. seda sama juttu räägivad kõik juhtimis-, eneseabi- ja vaimumaailma raamatud. antud juhul on tegemist suurepärase turundusvõttega nagu meie oma Vain. sa ei ole kahjuks asja sügavamast olemusest aru saanud, ilmselt jõudis see sinuni nats liiga vara. õige mõtlemine on terve maailma alus – asju luuakse 2 korda (kõigepealt mõttega ja siis reaalselt). meie enda isamaa elust paar väikest näidet – kuidas toimus taasiseseisvumine või kasvõi aktsioon “teeme ära”. see on nagu telekavaatamine: sa vaatad ühte kanalit ja tead, et neid on rohkem kuigi sa neid ei näe, aga see ei tee neid olematuks. soovin sulle jõudu isiklikus vaimses arengus! ehk saad ühel hetkel aru, kuidas maailm toimib. isiklik ahaa-effekt oli hoopis “väga effektiivse inimese 7 harjumust” ja ka mulle tundus, et see peaks olema koolis õppeprogrammis.
Selliste nähtuste katkihammustamiseks pole õnneks välisest vormistusest kaugemale vaadata tarvis. Piisab raamatu kaane või esimeste ilaste filmikaadrite nägemisest.
Aitäh, Karin :-D
Siiski on antud filmis ka paar teaduslikku tõde. Kinesioloogid (spordis) on ammu kirjutanud ja teinud katseid visualiseerimise osas. Hetkel on enam levinumad ja teaduslikult kasutatavad alfa ja beeta meetodid. Kirjutasin ise ja uurisin alfa ja beeta visualiseerimise meetodeid. Asi töötab. Video analüüsid: tehnika visualiseerimine, hormonaalne alus jne jne. Olles ise kunagi tippsporti teinud saan julgelt öelda, et visualiseerimise meetodid töötavad. aga ära ei tohi siin unustada just teaduslikku alust jälgides. Või Nt: Käis Eesti teadlane Rein Haljand Austraalias Ian Thorpe`i tehnikat lihvimas, mis koosnes suuresti ka video analüüsidest ning visualiseerimsiest.
Teine asi on, kes hakkab endale Ferrarit või Miljardit krooni visualiseerima, siis antud sõna tegelikult kaotab oma tähenduse.
(Kristjan TLU kehakultuur,
TU mag. kinesioloogia avatud ülikool)
Kinesioloogia on saatanast, Kristjan ole parem vait!
Martin on nagu täisolev teetass, mis ei võta juurde kallates midagi uut vastu, sest ta pea on juba kõikvõimalikke lolle eelarvamusi täis. Ta on nagu sektant, kes on otsustanud, et enamikke eluvaldkondi pole olemas ja ei tohigi olemas olla. Ta võib pugeda tänapäevase ja ametliku teaduse seljataha, kuid seegi on temast paindlikum ja teab, et ta ei tea ka kõike, viimasest tõest rääkimata.
Filmis pole öedud, et vaesuse ja haiguste vastu ei tuleks võidelda. Kui härra Martin ise nii järeldab, siis see on tema enda probleem ja fantaasiavili. Film ei ole nii sakaprotsendiliselt midagi väitev. Aga skeptikud kipuvad võtma kohe igat soovitust üheselt. Nende maailmavaade on jäik, kus pole loomingulist mänguruumi. Millele ei saada pihta, seda märgistatakse kohe valeks.
Skeptikutele sobiks nõukaaeg ja sellega seosesolev ideloogia, sest sel ajal- enne Gorbatsovi-, olid skpetikute jaoks olevad tabuteemad suuresti keelatud. Vähemasti trükivalgust need ametlikult ei näinud.
Martin valib justkui suvaliselt neid teemasid, mis talle juhuslikult ei meeldi ja hakkab neid eitama. Õnnetu juhus. Soovitaksin oma peaga mõtelda, mitte papagoi- stiilis eitada kõike seda, mida endised ja teised skeptikud on teadusevande alla pannud.
Tegeliku skeptitsismiga tegemist pole, pigem ususektiga.
Oleks maailm ainult nii lihtne, et kõiki asju sajaprotsendiliselt väidetaks. Kreatsionistidki ju ei palu muud kui ainult seda, et lihtsalt mõlemaid pooli õpetataks, et lapsed ise tõe üle otsustada saaks. Kuidas siis saaks nende kohta öelda, et nad religioosset propagandat ajavad, nad ju ei räägi jumalast mitte midagi, ainult intelligentsest disainerist, mis on ju täiesti teaduslik idee. Jäiga maailmavaatega akadeemilised darvinistid aga ei saa sellele pihta ja märgistavad selle kohe valeks. Selline ebaõiglus on ju kohutav.
Siin oli alles hiljuti hea artikkel kinesioloogiast. Igasuguseid isehakanud kinesiolooge on olemas, rikkudes sellega antud teadussuuna mainet. Kui kinesioloogia on saatanast siis, mis on anatoomia, füsioloogia, bikeemia jne :D Aga usun, et Celtic tegi lihtsalt nalja.
Jah, kinesioloogiast on meil siin lugusid ilmunud.
Päris kinesioloogiat tutvustas meile Mati Pääsuke:
Kinesioloogia–teadus inimese liikumisest
Libakinesioloogia ehk nn rakenduskinesioloogia (applied kinesiology) naeruväärsus ilmutas end siin:
Postimees: loode salvestab ema energiasüsteemis olevaid vibratsioone
Seda, et enamikku eluvaldkondi pole olemas, pole otsustanud mitte Martin, vaid REAALSUS. Ja need “eluvaldkonnad” ei muutu olevaks ka siis, kui mõni šarlatan neid olevaks väidab.
Einoh, see on ju vana tõde, et skeptikud on eriti võimsad nõiad ja suudavad eluvaldkondi, loodusnähtusi, füüsikaseadusi, inimlikke võimeid kas olevaks või olematuks võluda :-)
Andres kirjutas:
Kontinuiteedi mõttes: tõenäoliselt on tegemist sellesama Andresega, kes näiteks Delfis pikalt astroloogia üle vaielnud on. See jutt “valdkondadest” on võrdlemisi ebatavaline iseloomulik iseärasus.
Aga jutt ise on jama tugevate loba sugemetega.
Martin kirjutas:
Ma loen aeg ajalt, Martin, sinu postitusi täpselt samade tunnetega :D
Sa ikka korraldad siin rohkem inkvisatsiooni kui ise arvad. Kõik mida sa ei pea õigeks, ei suuda mõista – SEDA EI TOHI KA TEISTELE NÄIDATA!
Jumal küll äkki mõnel elu läheb tõesti paremaks, oh seda õudust!!!
Parem kannatame kõik vaikselt, tegeleme tõestamisega teistele ja vahest ka endale, siis on elu ilusti korda läinud.
No täpselt selline mulje jääb sust ;)
Mis mõttes “ei tohi teistele näidata”? Kust sa seda võtad? Ma panin isegi otselingi youtube videole ning lingi lehele, kust selle video täisvarianti osta saab.
Ära aja pada, Allar :-)
Dig seletab segaselt; ei saa selle eesmärgist aru. Mingit juttu lobaks nimetada on kõige lihstam. Keerukam on seletada, et miks see loba on.
Miks on vaja väga paljusid valdkondi sajaprotsendiiselt maha teha?
See kõik on umbes samasugne jutt, et muusika ei tõsta toonust, et seda ei saa tõestada, ja meie tõestame, et muusika ei mõjuta inimesi üldse. Võib- olla tulevad ühel päeval skeptikud laua taha ja tõestavad, et alkohol ka ei mõjuta psüühikat. Ja kui keegi räägib sellest, et metsaõhustikus läheb tuju kergesti heaks, võib mõni ebaloogiline teadusemees karjuda, et seda pole tõestatud.
Ma nii palju skepsisliikumist mõistan, sest väga palju on skeptikute tabuvaldkondadega seotud ebaeetilisust ning eesmärgitut rumalust. Kõik see maailmalõpu või surma ennustamine. Inimeste hirmutamine. Aga antud film ei teeninud halbu eesmärke ja seda programmipealepanemise juttu räägivad ka kõige tavalisemad psühholoogid. Psühholoogias on ka palju seda, mida ei saa otseselt tõestada. Aga kuna psühholoogia on akadeemislelt tunnustatud teadus, siis skeptikud neid ei ründa. Teadusemehel ja teiste libaskeptikutel on pühimõtteline ja pime usk kõigesse selesse, mis on ametlik ja hetkel akadeemilsite teadlaste poolt tõestatud.
Ent ebaeetilisust on ka skeptikute lemmikvaldondade, mille suhtes neil komleksie pole, juures.
Huvitav, kas skeptikud ikka seda teavad, et me teame kõik teame maailmast tegelikult väga vähe ning mõningaid asju lihtsalt ei teata. Või on kõiksus juba sajaprotsendilsielt nende arvates selge?
Õige. Loba ära tunda on lihtne, aga seda et see loba on ümberlükkamatult tõestada kellelegi, kes põhimõtteliselt ei taha näha, et see loba on, on väga keerukas. Aga loba on sellegipoolest loba.
Sellepärast, et need on sajaprotsendiliselt valed. Samamoodi, nagu paljusid valdkondi on vaja üheksakümneviieprotsendiliselt maha teha.
Mismoodi ühest järeldub teine?
Pealegi, jutt muusika rahustavast, julgustavast või ükskõik milliseid muid emotsioone sisestavast mõjust on üks asi, aga näiteks muusika abil vähi ravimine on hoopis teine jutt.
Väheusutav. Aga kui juba tõestavad, siis mis sellest? Kas tõendite väärtus sõltub nendest järelduva soovitavusest või mittesoovitavusest?
Ja võibki. Ilmselt võib metsaõhustikus tuju ka halvaks minna, ning mõnest subjektiivsest hinnangust selle kindlakstegemiseks ei piisa. Tõenäoliselt on värske õhk ja ilus ilm siiski rohkem tujutõstva toimega, aga mismoodi selle kaheldamatu tõena vastuvõtmisest keeldumine peaks ebaloogiline olema?
Võib öelda, et ka religioon ei teeni ideaaljuhul halbu eesmärke. See aga ei muuda reaalseid religioonist lähtuvaid mõjusid olematuks. Ja nii või teisiti, kui kõik selles filmis on hea ja ilus ja kasulik, siis ei muuda see, et mõni inimene selles kahtleb teiste jaoks mitte midagi.
Tõestamatu ei ole akadeemiliselt tunnustatud. Ja ka psühholoogia juures on küllalt palju kaheldava väärtusega tõestusi, mida tasuks skeptilise pilguga vaadata. Sellega aga tegelevad ka akadeemilised psühholoogid ise.
Tõestused ei ole üldjuhul sellised asjad, mis eksisteerivad “hetkel”. Teaduse areng ei toimi, vastupidiselt üsna levinud arvamusele, perioodiliselt varasemate teadmiste, tõestuste ja arvamuste ümberlükkamisel, vaid nende täiendamisel.
Ja kuna skeptitsism ja teadus kasutavad praktiliselt kogu ulatuses järeldustele jõudmisel samu ratsionaalseid meetodeid, olekski rumal oodata, et need järeldused kardinaalselt erinema peaks.
Eetilisus on teatavasti suhteline.
Skeptikud teavad seda, kuid erinevalt paljudest teistest ei järelda nad sellest seda, et kõik peaks olema võimalik ja tõenäoline, kui seda vaid piisavalt innukalt väita. See teadmiste piiratuse ettekääne ja sellest “järelduv” relativism käib läbi valdava enamuse siin lehel vaatluse all olevate teemade “põhjendustest”.
Andres, su jutus on palju segast ja vääraid eeldusi. Sa omistad teadusele ja/või skeptikutele omadusi ning väiteid, mida nad öelnud pole, või kui keegi üksikisik ongi, siis oled teinud meelevaldse üldistuse.
Ma ei tea miks, aga millegipärast viitsin sulle ka pikemalt vastata, ehk on mõni teine inimene, kes loetust ka aru üritab saada. Seega, Andres küsis:
Asi pole mahategemises, vaid tõendite kaalumises. Kui näiteks astroloogid väidavad, et taevakehad või nende näilised asendid kujuteldaval taevaskeral mõjutavad inimsaatusi, siis oleks väga tore, kui selle väite tõestuseks oleks sellist tõendusmaterjali, mis liigituks teaduslikuks jne. Kui aga on korduvalt näidatud, et väited ei talu sellist kriitilist analüüsi ega ole kooskõlas nende teadmistega, mis meil maailmast ja ilmaruumist teadusmeetodite abil teada on, siis liigitub uuritav käsitlus ebateaduseks.
Just ilmutasin siin Carl Sagani poolt kirja pandud mõttetuse tuvastamise tööriistad. Kui aega saad, siis proovi, kas näiteks astroloogia peab seal kirjeldatud käsitlusele vastu.
Su teistele omistatud abolutism (“100%”) on minumeelest su enda mõtteviisi kajastus. Minupärast olgu astroloogia ja teised ebateadused olemas ja alles, harrastagu neid huvilised inimesed, kui nad muu ei oska, kuid kui kiputakse oma ebateaduse abil reaalsust kirjeldama, siis teatagu, et selles tegevuses on konkurents tihe ja nõrgemad süüakse faktide poolt ära.
Kuidas muusika ebateaduse eluõiguse õigustamisse puutub, jäi mulle mõistmatuks.
Võibolla tõesti, kuid see “otsustamine” ei toimu niisama laua taga istumise teel, vaid võetakse ette hunnik uurimusi, kaalutakse nende kvaliteeti, tehakse igavana tunduvat statistilist analüüsi, rakendatakse veel üht ja teist teadlastele tuttavat meedet ning jõutakse olemasoleva tõendusmaterjali põhjal mingile järeldusele. Järeldus võib olla ka selline, et olemasolev tõendite kvaliteet ja hulk ei võimalda mingeid põhjapanevaid järeldusi teha ja kutsutakse üles uusi uuringuid tegema.
Usun, et väljendasid end ebatäpselt: tabu on selline teema, millest ei räägita, millest ei tohi rääkida, millest rääkimise eest võib karistatud saada. Või ehk nimetad näiteks mõne skeptikute tabuteema, et ma aru saaks, mida sa täpselt mõtlesid.
Raha teenimine iseenesest ei ole tõesti halb eesmärk, kui selleks kasutatakse ausaid meetodeid. Aga just valelikkus, hämamine, võõraste sulgedega ehtimine (kvantfüüsika) ja lausa ohtlike tervisealaste nõuannete ja väära lootuse andmine on need, mis selle filmi puhul kriitikat väärivad. Ilus ja meeldiv jutt ei pruugi olla õige. Lisaks muidugi vähemalt ühe filmis esineja petturlikud äritavad õõnestavad seda pea olematut usaldusväärsust veelgi.
Psühholoogia on samamoodi avatud libateadlastele nagu iga teine valdkond ja põhjust on nende ründamiseks küll. Ei ole meil mingeid pühasid valdkondi, mida kriitiliselt käsitleda ei tohiks.
Seda kujutad sa küll endale ise ette. Ning “põhimõtteline ja pime usk” iseloomustab pigem ikka neid, kel arusaam tõenditest ja teadusest lombak on. Need “akadeemilised teadlased” ei moodusta mingit eraldi ususekti, kes paavsti kombel ümberlükkamatuid jumalikke tõdesid kateedrist alla kuulutavad, vaid tihtipeale kaklevad üksteisega päris tuliselt ja lausa vihaselt. Teadlase suurim kritiseerija peaks olema ta ise ja kui ta ise oma ideid ei püüa kummutada, siis teevad seda suurima heameelega teised teadlased (seegi mõttetera on selles Carl Sagani tekstis kenasti sees).
Nõus, Andres, muidugi on! Aga see ei õigusta mitte üks raas ebateaduste vohamist. Seos puudub.
Arvan, et see teadmine, kui vähe me maailmast teame, on skeptikutel tunduvalt paremini selge kui mõnel teisel. Tihtipeale oskame isegi oma teadmiste piire selgelt kirjeldada ja teha ettepanekuid, kuidas edasi liikuda.
Ja jälle see 100% jutt. Sul paistab sellega mingi eriliselt lähedane suhe olevat. Aga kinnitan sulle ja teistele, et ükski normaalne inimene ei kujuta endale ette, et tal oleks käes või peas 100-protsendiline teadmistehulk. Ausõna.
Aga kõik see ei vähenda nende teadmiste väärtust, mis meil juba teada on. Ja seda polegi nii vähe, nagu mõned sooviksid lasta välja paista. Ja neile teadmistele tuginedes saame mõnda asja juba päris kindlalt väita. Näiteks seda, et massiga kehad mõjutava üksteist tõmbejõuga ja astroloogia on ebateadus.
Stjuuv kirjutas:
Metafoor: teadlased ja skeptikud töötavad samal kapsamaal. Erinevus on ainult selles, et teadlased keskenduvad uute taimede istutamisele, skeptikud aga maltsa olemasolevate taimede vahelt välja rohimisele.
Paraku läheb see metafoor selle koha peal katki, kus sama põllu peal maltsa kultiveerida tahtvad tegelinskid vihaseks saavad ja rohijatele kere peale anda ähvardavad.
Stjuuv! Võib -olla on nii, et kui midagi ei osata enam vastata, nimetatakse vastase juttu lihstalt lobaks.
Dig! Jutt oli ilus, aga mida keegi maltsaks nimetab, on omaette küsimus. Ka Sa arvad, et skepsisliikumine ei tegele pähevõetud valmistõdede raiumisega? Selline imago selle liikumisega ju kaasas käib. Aga muidugimõista on igas seltskonnas erinevaid suhtumisi.
Hehe, ma liialdan samamoodi nagu sina.
Enivei, sa ütled ka:
Miks kisub see inetuks, kui inimene seda usub? Miks ei või seda koolis näidata?
On palju hullemaid “para ja alternatiiv paska” kui see suhteliselt lihtne video.
Ja küll iga inimene ise valib mida ta usub. Sest sõnum on ju positiivne!
Sa jätad sellest hullema mulje kui see on ja sa ei ole seda põhjendanud – see pole eriti skeptik.ee’lik. Pigem isiklik.
Aga igatahes ma ka ei pooldaks selle konkreetse video koolis näitamist, aga ma pooldaks seda küll kui koolis õpetataks ka alternatiivseid asju. Lihtsalt silmaringi avaramiseks :)
Oh, lugesin su eelmist pikka postitust ja sain osaliselt vastuse oma küsimustele ja vaidlemine läheks mõttetuks vist.
Järjekordne relativism. Nii kurb kui see ka ei oleks, ei ole reaalses maailmas kõik vaatenurgad võrdsed. On seisukohad, mis vastavad tegelikkusele ja on seisukohad, mis ei vasta tegelikkusele, ning arvamuste paljususe taha peitumine ei muuda viimaseid rohkem tegelikkusele vastavateks.
Ja lepimegi kokku, et planeedid ja tähed on ilusad, ning ülejäänu on vaidlusalune? Paraku oleks me sellise mõtteviisi juures ilmselt ikka veel kiviajas.
Kokku tuleks leppida hoopis selles, et kui astronoomidel on oma väiteid toetamas hulgaliselt käegakatsutavaid fakte ja astroloogidel mitte kõige vähematki, siis pole astroloogia mitte midagi muud kui üks suur jama ajamine, ükskõik kui suuri või väikeseid järeldusi sealjuures tehakse.
Mida?
Võib ka nii olla. Eks see jää siis teiste otsustada, kui detailne ja jupphaaval tõestamine mingis konkreetses olukorras arbetuna tundub.
Sceptic – Someone who habitually doubts beliefs and claims presented as accepted by others, requiring strong evidence before accepting any belief or claim.
“Skepsisliikumine” tegeleb pähevõetud valmistõdedes kahtlemisega ning materialistlike asitõendite ja loogiliste järelduste abil otsusele jõudmisega. Loomulikult, kui selline tõendatud seisukoht on juba saavutatud, siis ilma uute andmete ilmnemiseta võib seda ka valmistõena tõlgendada.
Sest reaalses maailmas reaalsusele mittevastavate uskumuste järgi käitudes kipuvad asjad üldjuhul inetuks kiskuma.
Fakt, mis ei muuda konkreetset videot kuigivõrd adekvaatsemaks.
Teach the controversy! Teach both sides!
Oeh Stjuuv. Kuidas sa kõigest nii valesti võid aru saada? :)
Raske sinuga… Martin tundub, et vähemalt saab aru oma oponentide mõtetest, aga sina… lootusetu juhtum :)
Andres kirjutas:
Vanameister Mark Twainilt pärineb selle kohta nihuke põnev tsitaat:
Allar ütles:
Ma loodan, et sa ei pahanda, kui su hinnang mind külmaks jätab :)
Selle “nad mõtlesid ju hästi” argumendiga on kahtlased lood. Nimelt ei vabanda see kuidagimoodi välja tehtud rumalusi.
“Tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati.”
Nii ka selle filmiga. Võib ju üritada mõista, et filmi eesmärgiks võis olla inimestele positiivset mõtlemist sisendada, pakkuda tõuget ja julgust oma elus miskit paremuse poole muuta jne. Küllap paljud inimesed seda filmi sellisena ka tänavad ja soovitavad teistelegi.
Aga headest kavatsustest üksi on vähe (kuigi ma kahtlen tõsiselt tegijate siiruses ja pean nende peamotivaatoriks siiski papihunnikut). Tühja lootuse andmine ja valede eluseoste ülekorrutamine ei ole väljapääs, vaid veelgi suurem enesepett ja probleemi lahenduse edasilükkamine. Asi, mis tundub hea ja meeldiv, võib su pikas vaates hoopis hävitada.
Astroloogiateemaline jutt jätkub siin:
AstroLOOGIA ja astroNOOMIA. On neil midagi ühist?
Mis oli filmis tühjade lootute andmine ja valede eluseoste korrutamine?
M ei saa kindlalt väita, kas midagi tehti peaasjalikult raha pärast või mitte.
Andres kirjutas:
Kes tatsab kui part ja prääksub kui part, küllap see ikka üks part on. Ja võimalikke teooriaid grammofonist pardijalgadega ämbris ei ole tarvis tõsiselt võtta enne, kui nende taha korralikud asitõendid ilmuvad.
Asjatundmatu möla.
Paar sarkastilist märkust ja üks jabur metafoor.
Sõbralik irvitus Digi postitisele ja veel üks sarkastiline märkus.
See skeptikute jutt siin meenutab vägisi ühte anekdooti, kus kaks embrüot vaidlevad, kas maailm ka väljaspool üsa olemas on. Siis jõuavad järeldusele, et ei ole, kuna keegi siiamaani veel tagasi pole tulnud.
Kui palju on maailmas ka tänapäeva teadusele seletamatuid asju. Teadlased ei suuda seletada, miks üks või teine asi toimub, kuidas toimub ja miks toimub. Siinsed skeptikud on ka need inimesed, kelle arvates ei ole kvantfüüsika ka teadus.
See, millest räägib Saladuse film on pigem inimese eneseusu tõstmisest ja endasse positiivsuse süstimist. Ootamist ja lootmist, et tulemus on positiivne. Samas paneb see inimese vastutava rolli, ei lase enam ohvrit mängida.
Ja see, et skeptikud mind näinud ei ole, ei tähenda, et mind olemas ei ole. Samas – eks igal inimesel on õigus uskuda seda mida tema tahab. See, et sina tahad kõiges kahelda, ei anna sulle õigust maha teha teiste uskumusi.
Asjaolu, et teadlased kõike ei tea, ei tähenda seda, et nemad või inimkond tervikuna mitte midagi ei teaks. See on muidugi oskus omaette, et olemasolevate teadmiste põhjal teha mõtteka arutluse põhjal järeldusi.
Aga tore oleks kuulda sinult mõnda näidet selle kohta, mis sulle huvi pakub ja mida teadlased seletada ei oska.
See, et siinsed skeptikud kvantfüüsikat teaduseks ei pea, on küll puhtalt su isiklik vääritimõistmine. See ei ole nii. Kui sulle sedasi tundub, siis palun põhjenda oma arvamust.
Igaühel on õigus teha maha teise uskumusi. Viisakamalt öeldes kritiseerida, arvustada, lahata, arutleda, analüüsida jne. Uskumused ei ole mingi püha lehm, ema haud, lapse mure, mida peaks siidikinnastes kohtlema. Täiskasvanud inimesed, kes usuvad teise meelest naljakaid asju ja oma uskumusi avalikult ka väljendavad, peaksid olema valmis selleks, et nende kalliks peetud uskumusi proovile pannakse.
Kui uskumuste kritiseerimisest tabu tehakse, siis leiame end varsti keskaegsest teokraatiast ja seda ilmselt ei soovi sinagi.
Uskumused on samamoodi lindpriid ideed nagu iga teine mõttevälgatus, mida inimaju on võimeline kandma. Pole ühtegi objektiivset põhjust, miks neid erilisel moel lugupidavamalt kohtlema peaks.
Martin mainis:
Muide, see tuletab mulle meelde mitmete tegelinskite väitmist, et skeptikud lihtsalt ei mõista nende homöopaatiat või astroloogiat.
Mina mõistan nii homöopaatiat kui astroloogiat ja pean neid sellegipoolest jamaks. Kvantfüüsika mõistmisega jään ma suuresti hätta, aga sellepärast ei pea ma kvantfüüsikat veel sugugi jamaks.
Niipalju siis sellest “teooriast”.
Teadusemees filosofeerib veidi:
Milline maailm?
Mõtle veidi sellele, mida võiks “maailma” all mõista embrüo, kes pole kunagi üsast väljas käinud.
Ma väidan, et selle embrüo mõistes “maailma” tõepoolest ei olegi seal olemas ja seega embrüo ei eksi oma järelduses.
Ausalt öeldes ma ei saa aru, millega see väide paralleele tõmmata üritab..
dig
kuidas sa siiani veel aru pole saanud?!? sa saad selliseid asju mõita üksnes siis, kui sa neid usud ja jamaks ei pea. kuni sa nende toimimises kahtled, pole sa lihstalt veel aru saanud. see lihtne teoreem peaks ju küll juba ammu selgeks olema saanud.
stjuuv
paralaste argumentatsioon koosnebki teatavatest stampväljenditest, kontekstist välja kistud võrdlustest ja anekdootlikest mõistujuttudest, mis justkui peaks ilmselgelt tõestama, et neil on õigus: “kui juba anekdoot nii ütleb, küllap siis peab meil ikka õigus olema sest me oleme ju targemad kui anekdooditegelased”
Sa ei saagi mõista, sa ei ole embrüo.
See on ainult paraembrüote siseringi anekdoot.
Martin:
Kasvõi see tekitab arusaama, et kvantfüüsikat teaduseks ei peeta, on kogu “Saladuste” ja “What the Bleep do we know” ideede maha tegemine. Samas kui mõlemad filmid põhinevad suuremal osal oma ideest kvantfüüsikal, ja kuna need filmid on mõtetu jura, siis järelikult on ka kvantfüüsika mõtetu jura.
Filmis on ju kasutatud üldtunnustatud ideesid energiate vahelisest mõjust. Ideest, et kõiki elavaid organisme ümbritseb energia. Ja kuna ka mõte on energia (tänapäeval on seda isegi võimalik mõõta), siis järelikult on oma energiaga võimalik mõjutada teisi energiaid ning seetõttu luua reaalsust.
Energia vahetus ja kehade vaheline energia on teada ju igale inimesele, kes põhikooli on lõpetanud. Ainus erinevus on selles, et tänu kvantfüüsikale saame minna sügavamale ning mõista, kuidas toimub energia liikumine aatomi tasandil.
Ja lihtne näide, kuidas üks energia teist mõjutab, on minna poodi ja naeratada mossis näoga kassiirile. Kui kassiir tagasi naeratab, siis järelikult suutsid sina oma energiaga mõjutada tema energiat.
Ja see, mida räägitakse “Saladuses” raha manifesteerimisest on lihtsalt oma aju programmeerimine. Kui sinu soov on sulle “absolute must”, siis hakkab sinu alateadlikkus pidevalt otsima probleemile lahendust. Ja sinuni jõuavad need asjad siis järsku kuskilt tekkinud ideega, mis täitsa vabalt võivad teenida sulle miljoni. (Soovitan tutvuda psühholoogiaga, mida räägitakse seal alateadvusest ja sellest, kuidas seda mõjutada).
Ja kuna te kõik siin suured skeptikud olete, siis mõelge korra sellele, et aju registreerib ära kõik pildid, helid, vms, mis sinu ümber pidevalt toimub, kuid aju see osa, mis tegeleb selle töötlemisega, söödab ette vaid 20% saadud informatsioonist. Ehk inimene on teadlik pidevalt vaid kuni 20% informatsioonist, mis toimub tema ümber. Seega, kui sa kahtled, siis kahtle uuesti, kas see võib olla see 80%, mis minu aju registreerinud on, kuid pole veel ette söötnud.
Ma ei väida, et skeptitsism saatanast on, kuid fanaatiline skeptitsism, kõige uue eitamine, tekitab tunde inimesest, kes liigub maailmas ringi silmaklapid peas ja ainus õige asi maailmas on see õige, mis on sinu õige. (My way or highway). Proovi korra astuda skeptiku rollist välja ja maailm võib paljastada palju uut ja huvitavat sinu jaoks.
Samas, kui hästi järele mõelda, siis tegelikult näiteks “what the bleep to we know” on äärmuslike skeptikute poolt välja töötatud film, kes kahtlevad kõigis ja kõiges. “Mis on reaalsus?”, “Kus reaalsus luuakse?”, “Kas reaalsus on see, mida silmad näevad, või see, mida aju näeb?” – Kuna aju ei tee vahet sellel, mida silmad näevad või ette kujutlusel. Skeptik vs. Skeptik.
Ardi lobises:
Aga kummalgi neist filmidest pole ju kvantfüüsikaga mingisugust arvestatavat pistmist.
See nähtus, et teadusega mitteseotud imelike ideede proponendid noid ideid teaduslikuks maskeerida üritavad, on laialt tuntud. Seda hüütakse pseudoteaduseks. Kreatsionistid on tuntuim näide.
Ardi,
püüan öelda lühidalt, et kvantmüstikasse kaldumine ei tee mingit teemat teaduslikuks ega ka huvitavaks-põnevaks. Siinsete skeptikute arusaam maailmast on parasjagu seal piiril, et näha läbi erinevaid lobasid eri eluvaldkondades.
Nagu Dig ütles, pole neil filmidel tegeliku kvantfüüsikaga palju pistmist. Seos kvantfüüsikaga võib tunduda usutav neile, kel arusaam kvantfüüsikast veel väiksem kui kvantfüüsikutel või reaalteaduses orienteerujatel endil.
Psühholoogia on psühholoogia (nt naeratus), kvantfüüsika on kvantfüüsika (tegeletakse subatomaarsete osakeste ja protsessidega, energiaportsudega). Nende meelevaldne ühendamine ongi märk kvantmüstikast ehk kaldumisest pseudoteadusesse, teinekord lausa otsesesse pettusesse, nagu üks saladuse filmi tegelastest.
Ja see, mis mulle uus ja huvitav on, ilmselt ei pea kuigipalju sinu mure olema. Eriti olukorras, kus võiksid ka ise veidi enam oma ajast pühendada nende allikatega tutvumiseks, mis sulle päris kvantfüüsikast adekvaatset juttu räägiksid. Kvantfüüsika või mis iganes füüsika valdkond on tõepoolest põnev :-)
Nojah. Kui mõne inimese ainsad teadmised kvantfüüsikast pärinevadki nimetatud kahest filmist, siis võib küll julgelt öelda, et teadmised kvantfüüsikast neil mõnel inimesel puuduvad täielikult.
Kui peaks ilmnema, et Plancki pikkus on tõesti vähim võimalik pikkus, siis kas peaks olema olemas ka Plancki tõenäosus? Kui 3-mõõtmelisse Universumisse mahub N Plancki pikkuse läbimõõduga keha, kas peaks arvama, et ei saa olla tõenäosust, mis on väiksem näiteks N küljega täringu heitmisel mingi kindla tulemuse saamise tõenäosusest?
Ei näe küll, miks see nii olema peaks. Mis oleks siis tõenäosus, et sellist N küljega täringut kaks korda heites saaks sama tulemuse?
Kriku küsis:
Oletame, et meil on Kõige Väiksem Tõenäosus. Nimetame selle p‘ks ja assotsieeritud sündmuse E‘ks.
Nüüd teeme Stjuuvi tehte ja arvutame tõenäosuse, et sündmus E toimub kaks korda järjest. Selline tõenäosus, on ilmselgelt p^2. Kui p<1, siis p^2<p — ja olemegi saanud Kõige Väiksemast Tõenäosusest veel väiksema tõenäosuse. Selline tulemus on absurdne, seega on esialgne oletus vale.
Kriku üritas vaimukas olla. Nähtavasti ebaõnnestunult.
see plancki pikkus lubab muuseas ka vana head achilleuse ja kilkonna müüti hoopis teises valguses vaadata – tuleb välja, et kui plancki ühik osutubki vähimaks võimalikuks, siis achilleus ikkagi saab lõpuks konnast mööda :-D
Ilmselt võtsin asja liig tõsiselt.
Sellega seoses aga peaks veel ära mainima, et universumi suurusest rääkides saab mingeid määratlusi anda vaadeldava universumi suurusele, ning Kogu Universumi suurust, juhul kui see peaks olema suurem vaadeldavast universumist, me määratleda ei saa.
Neil filmidel pole kvantfüüsikaga midagi pistmist. See, kui vehitakse vihjetega kvantfüüsikale või selle terminitele, ei tähenda, et seos kvantfüüsikaga kohe ka olemas on.
No näed, juba ongi absurdi jõutud.
Kassiirile naeratamisel pole midagi ühist selle energiaga, millest räägib kvantfüüsika.
Minu õudusunenägu hakkab teoks saama, nimelt uhuuteadlased kvantmehhaanika töömail. Ma olen juba pikemat aega kartnud, et ühel hetkel tuuakse argumentatsiooni kvantmehaanika määramatused sisse.
Lollus rahaks!
Saladusevõti
Veidi jubedam on asjaolu, kuidas ma sellest teada sain. Nimelt on Kuku raadios saade Minu perekond, saatejuht Hannes Hermaküla, saadet toetab rahvastikuministri büroo.
Kuulata saab seda siit. Hoiatus – udujutu kontsentratsioon on suur. Võnked, vibratsioonid, kvantfüüsika… kogu pakett.
No mis pagana otsast peaks rahvastikuministri büroo kulul tegema reklaami mingitele vaimuärikatele, mille seos ‘minu perekonnaga’ on olematu?!
1.Robinson oleks pidanud seda kuulama!Kujutama randuvat laeva ette,armastama inimsööjaid jne!2.Tee tööd,siis tuleb ka armastus.See on tõsi!Kindlasti teate kedagi,kes oma vanast ülesputitatud autost loobuda ei taha.Seega tsiteeriti Tammsaaret ja räägiti valest asjast.3.Aga kui rääkida võtmest,siis võiks rääkida ka lukust.Ja siin läheb asi huvitavaks.Nimelt,et lukk toimiks,peavad muugid olema kohakuti.Mis need muugid siis olla võiksid?Võtke lahti sõnaraamat,seal on nad peaaegu kõik kirjas,omadussõnade hulgas.Seal on ka selliseid,mis on iga inimese puhul etteantud,paratamatud,fataalsed.Selliseid mingi kursusega ei muuda.Mõne inimese jaoks on isegi mõtlemine või koordineeritud tegevus suur pingutus.Mõne puhul on edu võtmeks plastiline kirurgia…Teadsin inimest,kes ainult naerataski!Teda hüüti avalikult naerukajakaks.TEGELIKULT ka.4.Jälle see SARNANE TÕMBAB SARNAST.Kvantfüüsikas on see nonsens,ja iga päevaelus samuti.Nimelt,kui kaks asja tõmbuvad,siis on alati võimalik leida ka selle põhjus.Ehk SARNANE TÕMBAB SARNAST LÄBI KOLMANDA.See on oluline,kuna tihti seda kolmandat just lahataksegi.
Raivo R. Raave annab muuseas ka Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis filosoofiat.
Eee-mmm. tähendab. Mina vaidleks ikkagi vastu. Filmil ON oma tõetera sees. See, mida selles üritatakse tõestada, on just see, jõud, mis meid endid liikvele lükkab. Kui sa ei usu oma liigutuse tulemusse siis käidki tühjapilguga ja teed seda mis sulle öeldakse ning oled. Kui sa usud oma tegevuse tulemusse siis teed seda kvaliteetsemalt ning loomulikult sellele ka väärikas tasu. Paraku meie ühiskond ei usu mitte kellessegi ega millessegi ja upub oma skepsisesse ja oma võlgadesse, kuna ise ei viitsita liigutada et oma olukorda parandada ning lihtsam on VIRISEDA. Jah saladust kui sellist ei ole sest see on juba fakt, et kui usud oma tegevuse tulemusse siis saad ka tulemuse tasu ning see ongi tegelikult märksõna SECRET tähendus. Kui ei püüa siis ei juhtu ka midagi.
Jah, Einar, tõetera on filmis sees. Tõetera leiab ka muinasjuttudest, eksole. Vale ja pettus selle filmi puhul seisneb aga selles, et seda dokumentaalfilmina esitletakse. Lisaks muidugi hulk täiemahulist jama, mida filmis kui fakte esitletakse.
Veel koomilisem rõhk tuleb sisse aga siis, kui hakata filmis esinenud tegelaste tegelikku tausta uurima. Ülal loos viitasin filmis esinenud David Schirmer’i juhtumile. Väga õpetlik, eluline ja suur tõetera seegi.
Ei .. noh.. :D:D jah. Ses osas olen sinuga nõus. Aga kulla inimene, kuidas sa saad sellist asja võrrelda muinasjutuga? Muinasjuttude eesmärk on õpetada moraali ja eetikat – eelkõige. Siin aga on tegemist õpetusega, kuidas iseendaga rahule jääda. Kui sa ei saa seda võtta kui dokumentaali, ära võta. Ega minagi kõike puhta kullana võtnud aga mulle meeldib asja filosoofia ning tore asja juures on see,e t on jäetud ruumi ISE edasi mõtelda. Džinne ja haldjaid ei ole olemas, sellega ma olen nõus. Universumi kataloog – see on aga mõeldud metafoorina – inimene suudab ju oma kätega valmistada kõike mida ta mõistab. Ja käsi juhib ju mõte. Ja ongi universumi kataloog. Ma vaatan seda asja nii lihtsalt sellisest vaatevinklist, et keskmine ameeriklane ei suuda asju oma peas väga lahti harutada, seepärast ongi film muinasjutuks tehtud. Võibolla mitte just kõige parem lähenemine. Aga ma võin ka loomulikult eksida – ja see teebki must ju inimese. Aga kurat võtaks, juba asja pealkiri müüb – anname vähemalt selle eest inimestele AU kui muidu ei saa. Üldsõnum aga asja juures mulle meeldis. Mediteerima ja suvilaid tellima aga ma ei hakka. Küll aga teen kõik endast oleneva oma käte ja peaga, et asi selles suunas liiguks (noh see on minu “SALADUS”)
Muinasjuttude eesmärk on, et hea uni tuleks. Eelkõige :)
Okei, ma arvan, et ma olen oma pointi juba välja öelnud selle secreti koha pealt. Mis puutub aga muinasjuttudesse – hea une tekitamine – halloo, kes muinasjuttude ajal magama jääb???? Need on kõik ju nii põnevad, et ükski laps ei taha enne magama jääda kui muinasjutud läbi on. Teiseks, miks loeti muinasjutte lastele enne magamaminekut? Aga loomulikult selle pärast, et õhtune aeg on õppimiseks kõige parem ja info talletub kõige paremini. Ja kui väheke süveneda, siis muinasjutud ON eetika ja moraali õpetamiseks. (õilsus, kurja või väärteo karistus jne… ainult pistetud lastele vähe ampsatavasse vormi)
Einar ütles:
ahhaa, sellepärast siis õhtukool ongi õhtukool.
Eks ikka pärast juttu jäädakse…
Esiteks, muinasjutud polnud alguses teps mitte lastele mõeldud. Vendade Grimmide originaalsed folkloorist üleskirjutatud muinasjutud pole mingisse iseäraliselt lastesõbralikku vormi “pistetud”. Mis moraali puutub, siis vaevalt et neid sihilikult moraalikasvatuseks välja mõeldi. Kestma jäid, levisid ja teisenesid lood, mis kuulajatele meeldisid. Ning suurele osale kuulajatest meeldivad lood, kus hea võidab lõpuks kurja. Sama asi kui tänapäeva seebiooperite juures.
Ja vennad Grimmid olid maailam vanimad muinasjutuvestjad. Kulla inimesed. Muinasjutud olid olemas juba antiikajal ainult tänapäeval nimetame neid müütideks ja legendideks. Arvake kuidas tahate aga kõigi muinasjuttude üleüldine eesmärk oli eelkõige moraaliõpetus. Võibolla seda ei tajutud nõnda ja räägiti lihtsalt huvi tekitamiseks aga kõigis iidsetes ja hilisemates muinaslugudes on oma moraal sees. Herakles – suure väega kaasneb suur vastutus. Athena ja Arachne – Uhkus ajab upakile. Hunt ja seitse kitsetalle – Lapsed kuulake ema sõna kui ei taha pahandustesse sattuda jne.
ja okei, tegelikult peaks seda asja mõne teise pealkirja all lahkama kui seesamune Secret siin. Lastele ei soovita filmi näidata aga mõtlev ja arutlev inimene võib üht teist edasi “vilusohveerimiseks” leida. Õigesti elama ei saa õpetada loomulikult ükski raamat ega film selle raja leiab igaüks ikkagi ise. Lõpuks. Ja seda kas see elu lõpuks nii ÕIGE või VALE oli see on kah igaühe enda otsustada. Niipalju kui on väärtushinnanguid niipalju on ka eluviise.
Vennad Grimmid lihtsalt on hea näide sellest, kuidas autentset folkloori lastepärastama hakati.
Sinu arvates.
Einar kirjutas:
Elu näitab, et vilusoohve on isegi ülearu.
@dig – @dig – Elu näitab, et tegelikult neid ikka väga väheks jäänud.
Sirvisin siis ka raamaupoes seda “saladust”. Paneb ikka imestama kuidas täiskasvanud inimesed, isegi mehed, sellest lapsikusest vaimustuvad – keskpärane naisteajakirja tasemel “tarkus” kõvade kaante vahele köidetud. Ainus mõistlik seletus on see, et tegemist võib olla inimestega, kes pole eriti raamatute lugemisega sina peal olnud.
Enesemotiveerimisest ja keskendumisest eesmärkidele on ju väga palju ja põnevalt kirjutatud – juhtimis- ja psühholoogiakirjanduse riiulid on täis neid raamatuid. Loomulikult ei kästa neis piirduda vaid unistamisega.
Lapsele ei julgeks seda vist ka soovitada kuna ei ole kindel, kas see muinasjutt päris õigeid väärtusi jagab, enne võiks juba anda vist “Lenini lapsepõlve” vms :)
Väike My teatas, et Saladusele pühendatud kodulehekülg Külgetõmbeseadus – Elu Suurim Saladus! mainib möödaminnes ka skeptik.ee-d.
Sellisele vaimude väljakutsumisele võib ju ikka vastata:
ei tea, kas tegu on eelretsenseeritava blogiga või mis aga praeguse seisuga su kommentaari seal ei ole.
@Jason – skeptik.ee on ka nö eelretsenseeritav, kuivõrd kasutajanimi, kelle nimel ei ole varasemaid postitusi, peab ootama, kuni moderaator sekkub. Seega anname inimestele ikka aega :-)
Martin Vällik ütles:
Jah, Martin, Kartaago tuleb hävitada. Sinult laenatud tsitaat meenutab mulle juba dogmaatilist mantrat – sellist, mille kordamisse ei panda hinge, meeleolu, ega erilist hingamist, mis tuleb kuskilt tagataskust, lausmehhanistlikult.
Kui suurt osa Looduse seadustest arvad Sa, et Loodus on Sulle avaldanud? Kui saata suurlinna liiklusesse keegi, kes on lugenud liikluseeskirjadest ainult ülemise kümnendiku igalt paaritult lehelt (ülioptimistlik võrdlus), siis mina ei soovitaks sinna minna ülbelt ja enesekindlalt vaid ettevaatlikult ja aukartusega.
Millegipärast ei leia ma Sinu sõnumites Sinu enda loetletud teadmiste rakendamist maailmapildi loomisel. Ma näen igal sammul nende rakendamist maailmapildi piiramisel. See on ehk see kurb ja kuri, mille peale keegi õnnetu kuskil vihjanud on.
Ma ei saa sõna võtta käesoleva teema aluseks oleva kunstiteose osas, kuna pole sellega isiklikult kohtunud.
Selle võrdlusega ma pole nõus, sest inimkond “liikleb” ka oma praeguste kasinate teadmistega küllaltki edukalt.
Long tail.
Nonii, nüüd võib ilmselt kindlamal meelel oletada, et Saladuse-Kaido ei lasknud mu kommentaari oma eetrisse, kuivõrd tänase kuupäevaga on sinna uusi sõnu ilmunud ja Kaido isiklikult ka vastanud.
Ei vaidle vastu, et tal on selleks muidugi täieline õigus, aga kui ta saladus nii nõrguke on, et kriitilist sõna ei kannata, siis olgu… ja jäägu nii talle kui ta mõttekaaslastele nende õigus oma mullis rahumeeli edasi elada.
Samas kui on julgust skeptik.ee välja kutsuda kasvõi selle mainimise teel, siis võiks jätkuda mune ka edaspidiseks. Ise ju võiks Saladuse õpetusele toetudes teada, et mida universumilt palud, seda saad – kui skeptik.ee-d mainid, siis see võib ka tulla.
Paistab, et peab ta lehekülje väited veidi pingsama pilgu alla võtma ja blogosfäärile laiemalt teada andma, mis mehega tegu.
inz ütles:
Ma ei pea ennast selles mõttes eriliseks väljavalituks, et loodus isiklikult minuga suhtleks ja oma seadusi tsiteeriks, aga koolis käimisest ja raamatute lugemisest on minumeelest siiski kasu küll, sedasi saab teada, kuidas ja mida avastatud ja tuvastatud on.
Saladuse tüüpi üllitised ei ole need kohad, kust nt kvantfüüsika kohta midagi adekvaatset teada saaks ja kui lugupeetavad sellegipoolest teevad kaugeleulatuvaid kvantvaimuhüppeid ja järeldavad sellest “külgetõmbeseaduse” kehtivust, mida Einstein, Galileo ja paljud muud kuulsad isikud justkuid tundnud oleksid, siis niipalju aitavad need teadaolevad loodusseadused küll järeldada, et sellised jutud pikemalt süvenemata udujutuks võib liigitada. Oma maailmapildi rajamine udujutule on energeetiliselt kulukas, raiskab loodusressursse ja suurendab kiirendatud korras entroopiat.
Ja raiskamist oleme kehtiva paradigma raames hakanud pidama “halvaks”. Säästmine ja kokkuhoid on “head”. Me küll taunime varmalt neid, kes prügi metsa alla või tee äärde loobivad, kuid vaimse maastiku saaste on samasugune koormus keskkonnale nagu tühi klaaspudel liivarannas.
See ei ole piiramine, kui arvestatakse looduse enda poolt sätitud piirangutega. Hüppa ja mediteeri kuipalju tahes – gravitatsioonist sa lahti end ei mõtle. Isegi elektroni ei pane oma spinni muutma. Rääkimata siis “universumi kaubamaja” tellimustest, mis on umbes samal arenguastmel kui usk sellesse, et jõuluvana toob kingitusi.
Kunstiks võib Saladuse ehk liigitada, kuid arvan et kitš on kohasem väljend.
Kriku ütles:
Ega ma vist ju ei väitnud, et ei “liikleks”. Ma isegi ei ütelnud, et ma ei soovita liigelda. Aga kas sa tõesti usud, et inimkond “liikleb” oma kasinate teadmiste juures ohutumalt siis, kui ta teeb seda ülbelt ja enesekindlalt, võrreldes sellega, kui ta teeks seda ettevaatlikult ja aukartusega?
Hoopis teine teema on, kui edukalt inimkond edasi liikunud on. Arvatavasti avaldub selles vastutustunde ja aukartuse olemasolu või puudumine palju drastilisemalt kui “liiklemises”. WWII ajal jooksis piir, kus inimkond pääses kallale jõududele, mis on suuremad kui meie kollektiivne vastutustunne. Kahjuks lisandub neid jõude kiirenevas taktis. Tõenäoliselt võtab millalgi mõni uusim katse endale vabaduse väljuda lõplikult meie kontrolli alt. Või võtab vabade inimeste hulgast keegi endale lisaks ka vabaduse mõnda neist jõududest enda kitsastes huvides ära kasutada. Pole mõtet isegi arutleda, kas nii juhtub või mitte – piisab sellest, et me oleme avanud tõenäosuse selle juhtumiseks. Ja kui meil õnnestuks ennast proportsionaalselt enda kasvanud ohtlikkusele muuta vastutustundlikumaks või vabadustes piiratumateks – ma ei ole kindel, kas meile see kõik kokku enam niiväga meeldikski. Väga ajakohane võrdlus kujunenud olukorrale oleks “arengumull” – nagu kinnisvaramull näiteks. Arengu üks oluline osa on ennast teisest kaugele lahti rebinud ja süsteem kukub paratamatult mingil hetkel kokku. Mina sellest õnnelik ei ole, aga ega ma ka mingeid praktilist väärtust omavaid variatsioone antud teemal ei näe. Pealegi soovitavad targad mehed elada, mitte muretseda.
Aga päris tegelikult ning väga palju konkreetsemalt urisesin ma lihtsalt selle poolt, et mõistet “loodusseadused” ei kasutataks nagu valmis vasarat, millega lüüakse kinni nii see, mida teine ütles, kui ka see, mida antud asjas üldse ütelda on. Ja ei esinetaks selle mõiste volitatud esindajana. Kes ja millal olekski võimeline kokku võtma, mida endast kujutab loodusseadusandluse hetkeredaktsioon selle ammendavas tervikus? Ja… see kokkuvõte oleks vananenud enne, kui seda oleks võimalik haarata.
Martin Vällik ütles:
Kalduksin arvama, et loodusseaduste valguses ei ole neil terminitel üleüldse mitte mingit vahet. Või on? Aga siiski: tänan hoiatamast :)
Ma ei suuda näha seost “Saladuse” ja muu uhhuundusega.
Loodusseadused toimivad ühtmoodi nii selle jaoks, kes suhtub neisse aupaklikult kui selle jaoks, kes neile sülitab. Nendega tuleb lihtsalt arvestada.
Kriku ütles:
???. Mille poolest ei kvalifitseeru loodusseadustesse aupaklik suhtumine nendega arvestamisena? Aga üritan veel kolmandat moodi ütelda seda, millele tegelikult tahtsin tähelepanu juhtida: osad inimesed kasutavad mõistet “loodusseadused” uskumatult sarnaselt sellele, kuidas usklikud kasutavad sõna “jumal”. Nad arvavad, et teavad täpselt, mis see on, nad arvavad, et see on piisavalt vägev diskussioonis eelnenud osa eest punktide koju korjamiseks, arvavad, et see on ammendav edasise diskussiooni kinni löömiseks, ja arvavad, et teised lihtsalt ei ole võimelised aru saama, kui vägev see kõik on. Olen skeptiline igas punktis.
Loodusseadustest rääkivad inimesed näevad neid igal pool endi ümber toimimas. Ükskõik millist tuntud loodusseadust saab kohe katseliselt üle kontrollida, kui vaja peaks olema. Väite katseline kontrollitavus on ratsionaalses diskussioonis kindlasti argument.
@Ardi – Mulle pakub alati tohutut lõbu, kui inimesed, kes ei ole omandanud füüsika algteadmisi põhikooli tasemel, tulevad rääkima erirelatiivsusteooriast või kvantfüüsikast. Erirelatiivsusteooriast saavad nad imehästi aru – kõik on suhteline. Nad arvavad, et 1905. aastal pani Albert Einstein oma geniaalse teooria just selle lausega kirja. Kuigi tegelikult hõlmas teooria valguse dualistliku olemuse avamist ja Browni liikumise selgitust (muuhulgas). Kui nüüd keegi pseudoteadlane või nt psühholoog, kes vaevalt eriti põhjalikke teadmisi füüsikast omab (puudutab muuhulgas ka nt suurt osa biolooge – inimesed, kes ennast ausalt bioloogiadoktoriteks võivad tituleerida, on sageli üllatavaltki ignorantsed matemaatika ja füüsika osas – ostes näiteks siiras usus poest vett sildiga “Võluvesi”) oma teoses puistab fraase nagu: massidefekt, entroopia kasv, aegruumi kõverdumine, kvantülekanded jne, siis suurem osa lugejatest võtab seda siiralt tõe pähe, ahmib seda ahnelt sisse ja arvab, et nüüd on tema pea küll suurt tarkust täis. Tegelikult ei kannata aga kogu see jama mingit kriitikat, sest eksitud on põhitõdede vastu. No parimaks näiteks on ehk see, et kvantfüüsikat, mis teatavasti (igaüks, kes keskkooli on lõpetanud, peaks seda teadma) toimib mikrotasandil, st elementaarosakeste tasandil, kantakse üle kümnete suurusjärkude võrra suurematele objektidele – närvirakude sünapsides impulsi ülekannet toimetavate mediaatorainete molekulidele, INIMESTELE, AUTODELE, UFO-dele jne.
Kui keegi tuleb mulle midagi patrama sellest, et kvantfüüsika on seda või toda seletamatut nähtust tõestanud ja ma ei leia selle kohta ühestki auväärsest eelretsenseeritavast teadusajakirjast ühtegi viidet ega artiklit, tuleb mul kontrollida, kas see jutt üleüldse vett peab – st kas neid nähtusi üleüldse on võimalik kvantfüüsika abil selgitada. Teame me ju igapäevasest elust (nimetagem seda “mesotasandiks” (selliseid termineid armastavad pseudoteadlased ka üliväga) – inimlik mõõde, kus meie elame, kus objektid liiguvad meile haaratavate kiirustega ja on meie jaoks arusaadava massi ja mõõtmetega), et Newtoni 3 seadust kehtivad. Newtoni sõnastatud gravitatsiooniseaduse kohaselt arvutatakse planeetide ja kosmosesondide orbiite. Kui me aga tõstame kiirust ja suurendame massi, kui liikumiskiirused hakkavad lähenema valguse kiirusele ja massid ületama mitmekümne- ja mitmesajakordselt meie Päikese massi, kui vahemaad kasvavad sellisteks, mida on maiste ühikutega mõttetu väljendadagi – siis, tuleb välja, Newtoni seadustest meile enam ei piisa, vaatlustulemused ei lähe enam teooriaga kokku. Sellel tasandil astubki mängu Einstein ja erirelatiivsus- ning üldrelatiivsusteooria. Ja kui keegi tuleb väga asjatundliku näoga mulle seletama, et nähtamatu käe poolt läbi õhu lendavaid kartuleid ja nende müstilist kadumist selgitab erirelatiivsusteooria (kõik on suhteline!), siis ma tahaksin teada, mis jõuga ta makrotasandil avalduva suutis tuua lendava kartuli (ca 100g ja viis meetrit sekundis) tasemele. Miks kartul – sest mulle meenus Vahur Kersna saaatelõik miskisugusest poltergeistist ja lendavatest sokkidest või kingadest. Kui kvantfüüsika ütleb, et elementaarosake võib teatud kaduvväikese tõenäosusega olla samaaegselt Universumi erinevates osades, ei tähenda see seda, et sinu auto liigub öösel läbi suletud garaazhiukse salapäraselt teisele poole ja haihtub – ja et seda põhjustab kvantfüüsika, mitte naabri-Volli alaealine pätistunud pojapoeg.
Igasugustelt “kvantfüüsikutelt” tahaks kohe hakata küsima – kuidas jääb Pauli keeluga? Mismoodi kvantfüüsika avaldub aatomite ehituses (need tüütud ja mõttetud elektronvalemid ja elektronpilved, s ja p jne, mida koolis sunniti õppima – see polnud ju ometi tõsine teadus, see oli ju jama… – vat siin on mul läikivate kaantega raamat, kus räägitakse, et aurad on kvantfüüsika abil ära seletatud – lahe!)? Palun selgitage, mis on Bohri postulaadid ja kuidas selgitavad need elektromagnetkiirguse teket ning erinevate keemiliste elementide erinevaid kiirgusspektreid? Palun selgitage radioaktiivsuse olemust. Milliseid elementaarosakesi me tunneme? Mis on annihilatsioon? Miks osad ained juhivad elektrit ja soojust hästi, aga teised halvasti või praktiliselt üldse mitte? Kirjeldage, palun, mõnda laialtlevinud kvantgeneraatorite rakendusvaldkonda. Ja kui lp kvantfüüsik ei suuda neid asju ära seletada, ei ole kogu tema ülejäänud juttu mõtet hakata kuulamagi. Sest see on vaid väljavõte gümnaasiumi füüsikakursuse kvantfüüsika osast.
Nii, nagu ei saa tähti selgeks õppimata lugeda A. Tshehhovi surematuid teoseid, ei saa ka alusteadmisteta hakata opereerima selliste mõistetega nagu kvantfüüsika, kvantmehhaanika, erirelatiivsusteooria, stringiteooria, “kägardunud mõõtmed” jne. Mina ei ole piisavalt tugev, hoolimata kuuest ülikooliaastast ja edukalt läbitud füüsiakursustest, et neil teemadel vabalt sõna võtta. Aga tundub, et innovatsiooniga meil siin Eestis ei tohiks probleeme olla – meil on tuhandeid kvantfüüsikuid! Huvitav, miks ometi ei ole meil jätkuvalt termotuumareaktorit?
naissoost skeptik (haruldane eksemplar?) ütles:
Sest tuumareaktor on tuumafüüsika ja sellega kaasneb kiiritus. Kiirutus on aga paha-paha, sellega vaimsed kvantmüstikud oma karmat rikkuma ei hakka ;-)
naissoost skeptik (haruldane eksemplar?) ütles:
Kohati tundub, et meie “kvantfüüsikute” taseme juures oleks õigem küsida: “Miks ometi ei ole meil jätkuvalt külma tuumasünteesi”?
ma piirduks veidi maavillasema ja tavainimesele mõistetavama küsimusega: miks meil ühtki nobeli preemiat ei ole?
Teadusmaffia pärast muidugi.
Muidu ajad mõistlikku juttu, aga palun ära kirjuta “tasand” kui mõtled “tase”.
@dig – Vabandust. Aga kui elad keset alfa-, beeta-, gamma jne TASANDEID ja peenmateeria- ja energia TASANDEID, siis kipub vahe nagu ähmastuma. Igal juhul said ju aru, mida ma mõtlesin? Ma vabandan juba ette ka selles mõttes (kui ma edaspidi midagi kirjutan), et kuna eesti keelde väärt teaduskirjandust naljalt ei tõlgita ja juba ülikooliajast suurem osa sellealast kirjandust ingliskeelne olnud, siis tunnistan ausalt – mul on lüngad eestikeelses teadussõnavaras. Aga kui te kavatsete edaspidi ka nii tigedad olla, siis ma parem lähen ostan endale “Inglite teejuhi” ja kolin parateaduste foorumisse üle :) Ma olen ka seda mõtelnud – seal oleks mul oma poolteadmistega võimalik loorbereid lõigata küll ja küll, ma võiksin nad surnuks rääkida :) kristallid ja piesoelektriline efekt näiteks… vau!
Postimees:
“Kas inimene võib mõttejõul saada kõik, mida soovib?”
Jah, lugupeetud Relika Rae, võiksid ju näiteks endale ette kujutada, et läbid edukalt Randi või Martini kontrollitud tingimustes sooritet katse. Arvad, et läbid? Või et kui mina nii ei arva, siis jääb minu soov siiski peale?
Ja kas eksisteeribki keegi Relika Rae, hoolimata sellest, kas seda eksistentsi uskuda või mitte? Sest huvitav, miks sinu e-mailiks on küll (kui klikata sinu nimele postimehe artikli all):
charles_monroe_in_fucking_wonder@IKillClowns.com ???
Aga kirjuta sel aadressil ja küsi järele.
Tasemete tasanditeks hüüdmine on kantseliidist, mitte teadustekstidest. Seotud ämber on ka pakkide pakenditeks hüüdmine (“lugege pakendi infolehte”). Ja see, et inglise keeles tähendab plane midagi metafüüsilist ja tasandit (ja siis veel lennukit ja höövlit) tekitab testituubirahva seas muidugi veel lisasegadust.
Siit on “hea” lugeda inimeste suhtumist sellesse teemasse http://www.24tundi.ee/?id=111567&com=1. Kuigi noh ega igaüks seda artiklit ei loe, seega see mõjutab ka millised kommentaarid domineerivad.
@lucid –
Neid jaburamaid kommentaare lugedes tekkis kahtlane tunne et tegemist on paroodiaga. Või asjast huvitatud isikud reklaamisid oma usukaupa.
@Ivar – Ma istusin eile oma emaga (kes on ühe kristliku koguduse liige ) laua taga ja arutasime muu hulgas just seda teemat. Seda, et pead ainult paluma (“kujustama”), ja sulle antakse. Tema oli üsna pahane, et tema koguduses ka selliseid jutte räägitakse. Ta on sõja üle elanud, Siberis olnud, terve pesakonna lapsi ja lapselapsi üles kasvatanud ja teab väga hästi, et lillegi liigutamata ei tule siin elus midagi. Ta rääkis, et nende pastor olevat kõnelnud mingist Hiina kogudusest, kes olla ka kokku tulnud ja palvetama hakanud, et neil elu heaks läheks. Viis aastat polevat juhtunud midagi, aga siis olevat raha hakanud neile kokku voolama – näe, aitas! Raha, see aga tuleb ju annetajatelt, kes teevad tööd, et seda raha teenida.
Selle peale pole vist ükski kujustaja ja palvetaja mõtelnud, et kui me nüüd tõepoolest kõik maha istume ja hoolega kujustama/palvetama hakkame, siis pole ju kedagi, kes raha annetaks. Pole isegi kedagi, kes raha trükiks või pangaülekannet teeks. Või kui raha kõrvale jätta kui (nendesamade inimeste sõnul) kaduv materiaalne väärtus, mille kõrval beeta- ja alfatasandil võnkuv vaimsus on ikka peamine ja põhiline (vastuolu märkate – vaimsete väärtuste propageerijad ise propageerivad hoopis rahasadu ja materiaalsete ootuste ja lootuste täitumist), siis – kes kasvatab vilja, kes karjatab loomi, kes lüpsab lehmi, kui me kõik kujustama hakkame ja loodame, et pudrumäed ja piimajõed meieni kuidagi imeväel ja ilma pingutuseta jõuavad? Ausõna, ma olen metsa istutanud, see nõuab ka pingutust, aga ma oleks võinud seda kuitahes kaua kujustada, need istikud ei oleks iseenesest maa sisse hüpanud ja mul ei oleks lootustki 20 aasta pärast palki saada.
Ja siis me mõisklesime, et sellise mõtteviisi propageerimine on ebamoraalne. Propageeritakse mittemidagitegemist ja niisamasaamist. Üldiselt inimesed ju töötavad mitte ainult selleks, et palka saada, vaid ka selleks, et midagi teha – midagi teistele kasulikku, midagi, mis pakub ka neile endile rahuldust. Kujustajad/palvetajad aga soovivad saada asju niisama (nagu lasped jõuluvanalt kinke), ilma midagi vastu andmata. Sellisel juhul on nad ju mõttetud tegelased?
Tegelikult on ära unustatud siin üks oluline asi – üks asi on oma soovid ja unistused sõnastada ja neid endale aeg-ajalt meelde tuletada – see teeb kindlasti eesmärkide saavutamise oluliselt lihtsamaks, sest sunnib sind ka läbi mõtlema, kuidas sa peaksid millegi saavutamiseks toimima. Kujustamine ja palve selles tähenduses toimivad kui enesesisendus ja -kinnitus. See on omamoodi rituaal, mis aitab häälestuda – kunagi ma näiteks häälestusin teatud kriitilisteks sündmusteks suitsetamisega (nt matemaatiliste meetodite eksam füüsikas), olles veendunud, et see rahustab ja aitab keskenduda. Tegelikult andis see ainult võimaluse korraks tagumik maha toetada ja asjad läbi mõtelda – ma oleksin võinud ka nätsu närida või randmeid lõikuda, ja väita samamoodi, et sellest oli kasu.
Teine asi on tulla välja väidetega, et paljast mõtlemisest piisab oma soovide täitmiseks, et mingisugusel gamma-röntgen-psiitasandil su soovid materialiseeruvad ja taevast hakkab raha sadama ja kusagil sureb üüraturikas väljamaa sugulane, kes pärandab kogu oma vara sulle… Kui 80ndate lõpupoole algas igasuguste parateaduste õitseng Eestis ja ühtlasi hakkas Eestisse vooolama igatmasti usukuulutajaid, siis esines igasuguseid kurioosseid juhtumeid. Näiteks rääkis ühe kutsekooli direktor, et tema koolis õppiv noormees pöörati mingi usukuulutaja poolt õigesse usku ning sisendati talle, et pole muud vaja, kui ainult palvetada – ja jumal annab sulle kõik. Tulemus oli see, et noormees loobus õppimisest ja kooliskäimisest. Direktor kutsus noormehe vestlusele, kus noormees pajatas talle, et ongi nii – lõputöö ja eksamid jätab ta jumala hooleks, küll jumal hoolitseb (ja teeb tema eest eksamid ära). Direktor pani selle peale lauale oma katkise saapapaari ja ütles – ole nüüd hea ja ütle, kas minu saapad saavad palvetamise peale terveks? Selle peale muutus noormees mõtlikuks, mõtles-mõtles ja arvas lõpuks, et ta vist hakkab jälle koolis käima.
Umbes nii me arutasime, mina ja mu usklik ema, kes pole kellelegi kunagi oma maailmanägemust peale surunud ja kes juhindub elus kainest talupojamõistusest, elukogemusest ja koolis õpitust. Aga haridus on tal insener-tehniline, see ehk seletab midagi – näiteks seda, miks ta on skeptiline igasuguste paranähtuste suhtes, aga ka selle suhtes, mida räägib tema pastor. Minu ema ütleb – kui me oma peaga mõtelda ei tohiks (koguduses öeldavat vahel – sina ära mõtle, USU! Seda ütlevad ju ka lp parateadlased – usu! Mis siis, et aru ei saa, mis siis, et seletust/põhjendust/tõendusmaterjali pole või see on kokku umbluutatud – USU!), siis poleks meil ometi ju ka aju vaja ja ei me siis mõtelda oskaksi!
@Naissoost skeptik (haruldane eksemplar?) –
Ignorantsemad parategelased ehk usuvad juba niigi et neil pole aju vaja ja mõistus toimib ”kõrgemal” tasandil , kehast eraldi.
Ja aine jäävuse seadust nad lihtsalt eitavad ja ütlevad et kui piisavalt tugevalt soovida ,siis see asi materialiseerub lihtsalt (paralleelreaalsusest ilmselt :S )
siin on kõik nagu ära seletatud. Aga nätsupalvetamine oleks tõesti hea idee. Sarnaselt budhausule keerutaks püha nätsu suus ja eluke läheks aina paremaks…
@valdek – Ma ka aru ei saa, miks seda juba ei tehta – nagu nemad seal löövad tirilill!!! paarsada palveveskit pöörlema, mis iga pöörde ajal saadavad palve kõrgemale pole (automatiseerimise kõrgem pilotaazh!), võiksid ka need meie kujustajad mingisuguse 21. sajandisse sobiva vidina välja mõtelda – nt võiks kirjutada arvutiprogrammi, mis genereeriks sinu nimel lõpmatul arvul kujustamisi ja palveid. Vajutad aga “enter” ja veski läheb tööle… või ongi spämmirobotid selle eesmärgiga loodud? Mulle töö juures e-postkasti puhastades vahel tundub, et kellegi soovunelmad suuremast ihuliikmest saavad varsti teoks, nii kõva e-kujustamine käib kohe et…
Jah, einoh, kindlasti on õige, et meil polegi mõtlemiseks aju vaja. Ja tegelikult pole ka südant vaja, ja luid-liigeseid.. Ainuke asi on see, et (kuna puutun selliste parateadlastega üsna sageli kokku), siis võin väita, et nende peamine jutt käib selle ümber, mitu korda päevas neil kõht läbi käib ja mitut erinevat sorti toidulisandit nad söövad ja mitu prossa neil siseelundites rasva on. Nii et jällegi ilmneb mingi kummaline kahestumine – vaimne justkui oleks tähtis, aga tegelikult keskendume ainult S, S ja S-le (kolm essi, mõtelge ise välja, mis nende taga on). Nii et ju nad ikka aju tähtsaks peavad, kui ka seda ei tunnista. Võib muidugist teha ka mõne julmemat sorti katse, et neid veenda aju vajalikkuses, aga ma eeldan, et nad uurivate ja otsivate inimestena võtavad selles osas initsiatiivi enda kätte ja annetavad oma tarbetud kehaosad tõe huvides. Must huumor… ;)
Tegelikult ma juba tean vastust – keha on vaimu tempel ja seda peab hoidma selleks, et vaimul oleks kena koht, kus pesitseda, kuni tuleb aeg teise reaalsusesse minna. Ja haigused ja vigastused muudavad selle templi vaimu jaoks lihtsalt ebamugavaks, nii et ta võib otsustada minema kolida, või ei saa oma eluoopust täita. Selle vastu ju pole võimalik vaielda ja kas peakski?
Naissoost skeptik (haruldane eksemplar?) ütles:
Vt. ka Spämmeri profiil. Villu Parveti juhtum võib unelmate täideminekut illustreerida.
Olge nüüd, saladust kui sellist tõesti ei ole, sest võtme olemas olul kuuluks kogu või ainult ühele – jumalale. Sellegi poolest on ühiskond nii võrd loll, et peaaegu kõike võib müüa ja edastada, kaasaarvatud nn saladust. Väljalõigatud lõigud filmist ja raamatust on vaid põhjus kommertslik. Inimesed ei ole huvitatud sügavast filosoofiast, veel vähem füüsikast. Kas sa kujutaksid, et keegi räägiks laiemale publikule mõeldud raamatus kvantfüüsika alustest, stringi teooriast (s.h. M- ja F-teooria) ja lisaks kvarkide, kvorkidest või E=mc2 ???? Sinna hulka veel põgus ajalugu, kes,kus ja miks? Arvestades näiteks Eesti koolides ajaloost huvitatute osa pole siin midagi imestada. Lihtsakoelist möla võin ma ka rääkida, küsimus on üheltpoolt faktides (N: 1975. a USA Fed, 10päevane plaan), teisalt filosoofiline (N: Miks toimus Prantsuse revulutsioon? Õpiane puutub kokku haruharva arhiividega või andmepaasidega kokku, Eestiski on hetkel juba üle 50 avaliku andmepaasi. Teaduslik ajalugu jääb meie jaoks paluski tahaplaanile, üle jääb filosoofia – isegi kõige lihtsamas vormis tuleb leida põhjendus oma väidetele).
Ikkaveel loodavad inimesed siinse teksti põhjal imedele? Võibolla aga miks? Kas elu on raske? Küsimus: Mida teavad rikkad? või Kuidas jõuda Tallinnast Pärnu, arvestades, et A isikul on vaid 500EEK ja ta peab kohale jõudma 45 min? Vastuseid on esiteks palju,sest kõik sõltub kas me piirdume etteantuga või fantaserime loogiliselt juurde, arvsetades piiranguid. Ilma fantaasiata buss, rong ja auto on välistatud, sest auto sõidab 1h, buss peaegu 2h ja rong bussist natuke pikemalt. Ainsaks võimaluseks jääb helistada Pärnu B iskule ning öelda, et jääd hiljaks!? Mina valiksin helikopteri, 500 EEK käsirahaks ja pangakontolt maha arvestamisega või arvekoostamisega jõuaksin Pärnussse umbes 30 min. Kui väga aus olla pidid kasutama fantaasiat ja sellega koos mõtlemist, sest muidu ei oleks tulnud näiteks sellist lahendust. Korda, et see on vad näde. Mõneti on filmi miinuseks langemine kommertslikule, odava populaarsuse tasemele. Mõtete nn ülistamine on vaid algus aga muidu on mõted aluseks reaalsetele tegevustele. Keeruisemas vormis öeldes püüab film edastada füüsika, psühholoogide, psühhatria ja filosoofia jne abil mõte kui materiaalselt olemas olevat. Ma ei näe probleemi, miks mitte? Kvantmehaanika ja üleüldise füüsika on keemiga tohutult muutunud ometi.
Jutt õige – mul on praegu võti kadunud, aga või on külmkapis kenasti alles.
Lasnamäe lapsena olen juba maast-madalast kanali paeseintelt sinna jäädvustatud andmeid lugenud, nii et sellega pole päris nõus.
See on jällegi väga õige – taaskord Lasnamäe lapsena võin kinnitada, et keemia muudab väga oluliselt füüsikaseadusi. Kvantmehhaanika kohta ei oska öelda, aga vähemalt koolifüüsika osas rääkisid eksperimentaatorid, kelle jutus põhjust kahelda pole, korduvalt lendavatest bussidest. Eriti käib see aromaatsete ühendite keemia kohta.
Vinny Verell räägib Suurest Salastusest:
Saladuse-Kaido on päris hästi oma asjad käima saanud ja kiitus talle selle eest. See nõitab teisalt muidugi seda, et inimeste arusaamad teadusest on väga nõrgad ja kultuurikiht õhuke, kui selliseid jutte teaduse ja vaimsuse kandjatena võetakse.
Olles kord kogenud Saladuse-Kaido kustutaja kätt, jäädvustan siin oma kommentaari ta videoloengu otsas:
“Vaimsusega” on sellest poolest täpselt nagu “lõbususega” (gay).
@Martin Vällik:
vastused sellele on seal muidugimõista uhhuuklassika õpikunäited.
Mõtlesin, et ooo, päris lahe lehekülg (olen siin nimelt täitsa esimest korda), kui “Saladust” googeldades skeptik.ee otsa komistasin. Lugesin väikse hilinemisega nüüd ka superteose läbi. Ja vaatasin läbi ka videolõigu, kus Mihkel Raud sisuliselt õgis silmadega Lektooriumi vennad madalalt vastu maad istuma kujundades neist usuhullud (Värske Ekspress). See läks tal hästi korda, sest meeste väljendusviis oli kohmakas (kaamerakramp ?) ja nad ei suutnud pea ühelegi küsimusele loogilist vastust anda.
Esiteks ei räägi see raamat sellest, kuidas ratsa rikkaks saada, vaid sellest, kuidas oma eesmärke visualiseerides neile paremini keskenduda ja julgeda soovida ja soovitu saavutada. See, kes pole julgenud, see kes pole saavutanud- selle jaoks ehk kõlabki usuhullu jauramisena. Minu jaoks on see puhas loogika. Rütm, mida Saladus kirjeldab, aitab endale teadvustada, mida soovid. Usk annab avatud oleku, mis aitab märgata võimalusi. Positiivsus hoiaku, kus teised inimesed soovivad sinuga suhteid arendada, koostööd teha jne.
Raamatus on öeldud ka seda, et kui mõni koht peaks tunduma vastuvõetamatu, siis ära võtagi seda kohta teadmiseks, vaid usu lihtsalt seda, mida pead õigeks.
Aga seal on nii palju muud kirjas. Kuigi, olen nõus, et teos tundub lihtsustatuna, on see mõeldud inimestele, kes oskavad ridu läbi oma küpsuse lahti seletada.
Ma väldin sõnu Jumal ja Universum, minu jaoks tekitavad need kaks asja kontekstis, kus nagu mingi kõrvaline nähtamatu jõud teinekord abiks on, võõristust. Kuid kui ma asendan need kohad lihtsalt sõnaga Saladus (päris kõike me siiski ei tea, usun, et seda tunnistavad kõige suuremad skeptikudki), siis on selles raamatus ometi saladus. Kuidas, see sõltub alati lugejast. Ja lolli juttu, nagu juudid oleks süüdi genotsiidis (nagu keegi ülalpool kommis) vms… seda on lihtsalt imelik lugeda, ma ei tea, kuidas kirjuatmisega on, aga ilmselt, sõltub jällegi kirjutajast.
Ühesõnaga, pingutage rohkem :) Skeptik.ee võiks natuke rohkem väärt olla, kui tühipaljas mahategemine ja 10 aastase lugemisoskus. Põhjendatud vastuväited on alati põnevad :) Nii, et visualiseerige suurema kaarega ja tehke asjast väärtuslik, võib olla veidi teaduslikumatel argumentidel põhinev n.ö peegelduskoht. Siis viitsiksin ma siia ka kunagi tagasi tulla.
Jõudu !
Aga kui inimene teab niigi, mida soovib? Kui ta on niigi avatud, oskab võimalusi märgata ja teistega koostööd teha?
Miks selleks just mingeid saladuslikke rütme, usku ja niinimetatud “positiivsust” vaja on? Ülemäärane “positiivsus” võib minu arust viia hoopis kriitikameele kadumise ja petistele kergeks saagiks saamiseni.
Eesmärkide seadmine, oskus neist kinni pidada ja teiste inimestega nende nimel koostööd sõlmida on elementaarsed edu eelduseks olevad oskused, mille suur hulk inimesi (ja muide ka loomi) omandab ilma maagia ja müstikaga flirtivate käsiraamatuteta.
Ja selles “Saladuse”-vahus sisaldub üsna suur annus maagiat ja müstikat – pidevalt vihjatakse või osundatakse võimalusele muuta ainult oma mõtlemisega ümbritsevat maailma, asju, mille muutmiseks on tegelikkuses vaja hulka tööd ja arenenud tehnoloogiat. Nagu Martin viitas, on näiteks vähi puhul selline mõtteviis otseselt eluohtlik ja kuritegevuse puhul äärmiselt ebaeetiline, kuna asetab vastutuse juhtunu eest mitte kurjategijale, vaid ohvrile.
Aga kui lugeja arust ei ole, kas siis tegelikult on ikka?
Esiteks ma ei leidnud ülaltpoolt sellist väidet. Teiseks ei puutu see teemasse. Ja kolmandaks on näiteks Sabra ja Shatila veresaun ajalooline fakt. Kahjuks.
@shiuuut:
Põhimõtteliselt on sul õigus aga eesmärkidele keskendumise kunstist räägivad paljud juhtimis- ja psühholoogiaõpikud ju palju sisukamalt ja huvitavamalt. “Saladuse” tasemel käsitlusi võib tavaliselt lugeda naistelehtedest. Kaval ärinaine on need heietused vaid isuäratavasse raamatukesse köitnud ja sellest laiatarbe müügiartikli kujundanud.
Kriku ütles:
Kunstlik positiivsus on kark depressiivsetele inimestele, kes antidepressante arstilt küsida ei julge ning katsuvad ilma läbi ajada.
Ma olen täielikult nõus elliga. Ongi turunduslikult hästi läbi mõeldud ja TÄIDE VIIDUD plaan. Ja loomulikult teenivad nad selle pealt kasumit. Meenutan, et igaühel on õigus toote ostmisest loobuda.
Aga kui uskuda, et autoril sisuliselt puudus kontakt filmitööstusega, siis on tulemus siiski hämmastav. Võtke ise üks täiesti mõttetu teema, mida on jahutud tuhandel erineval viisil, pange pealkirjaks sõna, millest raamatus absoluutselt juttu ei ole(nagu siin väidetakse) ja leidke ülesse kõik need depressiivikud ja napakad koduperenaised, et asi lõpuks end vähemalt tagasi teeniks. Parimal juhul ka kasumiga hellitaks. Kui te olete sellega hakkama saanud, tulen ma veel kord läbi ja plaksutan käsi. Ükskõik, kui ebaoluline asja sisu antud hetkel mu jaoks ka ei oleks.
Mina muretsesin endale raamatu pärast seda, kui kontoris oma depressivsete, karke otsivate (:P) kolleegidega koos filmi vaatasime. Raamat jäi mõneks ajaks küll seisma, sest ma ei ostnud raamatut vastuste otsimiseks. Vaid… kui ma seda filmi vaatasin, ma tundsin, nagu keegi paneks osaliselt sõnadesse selle vedamise ja kummaliste juhuste kokkulangemise, mis minuga juba varem juhtunud on.
Muide, kunstlik ja ülemäärane positiivsus on just see, mida pidasin silmas “oleneb lugejast” all. Kui loota aint filmi vaatamisele ja näiteks narrilt uut usku kuulutama jooksma, siis ma muigaksin samuti…
Kui te lasete end sõna otseses mõttes kangutada näiteks filmi neist kohtadest, kus n.ö energia lendab kosmosesse ja sealt siis õnnena tagasi … hih, inimesed, see on film ja seal peab muutma piiratud aja jooksul asja köitvaks. Ma eeldan, et täiskasvanu teadvustab seda endale. Kui raamat kirjutab, et kujuta ette, et arve mille saad, on tshekk, siis ei ole seal mõeldud seda, et sa helistad järgmisena abikaasale: ” Tead, ma sain 6000.- tsheki. Lähen nüüd uut kleiti ostma .” Selle mõte on, lahti saada pingeist, mida arve saamine paljudele tekitab. Eriti ajal, kus suurem osa inimesi valutavad hinges võlapiinu. Sest pinged ei aita arvetel päris kindlasti tasutud saada, vaid naerul näoga tööle minek ja palga saamine. Jällegi eeldan, et sellest saab mõtlev inimene aru.
Kas see raamat kirjeldab banaanipuu all lesimist ja ulme summade kokku ajamist ? Kui mina midagi soovin, on see seotud erialaga, mida armastan. Tööga, aga mitte sellisega, kus ujun pea põrandal ukse vahelt sisse ja tunnen end orjana.
Aga ehk see sõltub jälle lugejast, ma ei tea.
Kriku, Holokaust oli juutide vastu toime pandud genotsiid (see on veel kõige elementaarsem lugemisoskus). Üks ohtlikuim asi maailmas on jutt selle poolt, kes ei tea täpselt, mida ta ütleb. Minu vanaema loobus kiiritusravist, kuna ta lihtsalt ei kannatanud vastikustunnet välja ja jõi oma saialilleteed ning ta paranes vähist TÄIELIKULT. Ja ära järelda siit, et saialill ravis ta terveks, sest see oli pikk protsess. Ja jälle, kui lapsevanem on tõbras, ei ole selles loomulikult laps süüdi !…
järgneb, ei mahtunud ära :D
Siikohal mõtlemisainet sulle, kes siis on süüdi ja miks siis Saladuses “nii väidetakse” ?
Minu ainuke etteheide Saladusele on tohutu pealiskaudsus. Seal peaks olema juures kiri: neile, kes suudavad mõelda !
shiuuut ütles:
Mõmõmõhh? Misjaoks tohutult pealiskaudne film peaks olema kasulik neile, kes suudavad mõelda?
Kui siiralt teada soovid, siis loe ülejäänut ka, mitte ainult viimast rida. :)
Ja selline ajuvaba jama muudab siis köitvaks või? Minu jaoks näiteks muudab eemaletõukavaks.
Meelevaldne eeldus.
Ja minna pingevabalt uue kiirlaenu järele? Hingepiinadel on paljudel juhtudel ka kasulik roll täita. Mõnikord nimetatakse seda häbiks, mõnikord ka südametunnistuseks.
Aa, sa mõtlesid Martini jutust seda osa. Palun väljenda ennast edaspidi selgemalt.
Ja kuidas see protsess käis siis?
Aga miks – ta võiks ju kontsentreeruda, visualiseerida ja endale ette kujutada, et tema lapsevanem on hoopis nii hea, nii hea? Samamoodi, kui kujutatakse ette, et arve on tshekk? Saaks hingepiinadest lahti ja puha?
Ja “nende jaoks, kes suudavad mõelda”, tehaksegi film “köitvaks” nii, et lisatakse energia kosmosesse lendamine ja sealt õnnena tagasi tulemine?
Ts: Ja selline ajuvaba jama muudab siis köitvaks või? Minu jaoks näiteks muudab eemaletõukavaks
Ehk on see maitseasi ?
Meelvaldsus on praegusel juhul see iga võimaliku tähe negatiivseks pööramine :) Aga tundub, et mõlemil on lõbus, nii et lase käia :P
Ts: Ja minna pingevabalt uue kiirlaenu järele? Hingepiinadel on paljudel juhtudel ka kasulik roll täita. Mõnikord nimetatakse seda häbiks, mõnikord ka südametunnistuseks.
Peaaegu nõus, aga kas sa ei leia, et mingis punktis tuleb oma lollustest õppida ja edasi minna, mitte minevikuhaavades püherdades ja stiilis “ma olengi selline, kellel läheb sitasti” melanhoolsust nautida ning selles saatel järjest uusi rumalusi korda saata.
Ts: Palun väljenda ennast edaspidi selgemalt.
Püüan. Sul on ikka teemat arendades olulised kohad kõik kenasti paigas :P
Ts: Aga miks – ta võiks ju kontsentreeruda, visualiseerida ja endale ette kujutada, et tema lapsevanem on hoopis nii hea, nii hea? Samamoodi, kui kujutatakse ette, et arve on tshekk? Saaks hingepiinadest lahti ja puha?
No proovi veel mõelda, ega see halba ei tee :)
Ts: Ja “nende jaoks, kes suudavad mõelda”, tehaksegi film “köitvaks” nii, et lisatakse energia kosmosesse lendamine ja sealt õnnena tagasi tulemine?
Oleks pidanud ennast selgemini väljendama, tõepoolest, või sa siiski peaksid enam keskenduma. Sest tundub, nagu sa hakkaksid otsast pihta, ilma et vahepeal oleks minu poolsed vaated sellele punktile juba saanud.
Nagu väike vanainimene :)
See oli meelevaldne, tean, sest ma ju tuesti ei tia kui pikk sa oled :)
Ehk ei ole? On inimesi, kellele on mõistusevastased teooriad atraktiivsed ja on inimesi, kellele ei ole. Sellel pole tegu mitte maitse, vaid soovi või soovimatusega ratsionaalselt mõelda.
Ma ei kujuta ette, kuidas näiteks trahvikviitungi tshekiks pidamine lollustest õppimisele kaasa aitab.
Kui sul loogilist vastust pole, võiksid seda möönda niisuguste ebaviisakusega piirnevate soovituste asemel.
Kui sul loogilist vastust pole, võiksid seda möönda, mitte viidata olematutele “vaadetele”, mis justkui oleks kuskil “vahepeal” esitatud.
Isiklikud märkused jätame palun ukse taha.
Kui loogilised vastused on ainsad, mida tunnistada. Siis ma mitte kuigi originaalselt palun teid: seletage loogiliselt, mis on elekter ? Ja ilmselt, kui seda vastust ei saa, ei ole elektrit olemas. Ma loodan et see haakub piisavalt teemaga ja küsimust ei kustutata.
Elektrivool on laetud osakeste korrapärane liikumine. Siin pole mitte midagi ebaloogilist ja vastavat füüsikat on viimase paarisaja aasta jooksul põhjalikult uuritud.
“Elekter” on täpse füüsikalise sisuta mõiste, mida kasutatakse rea elektrivooluga või -laenguga seotud nähtuste kohta.
Tänan. Olemas siis ? Aga sama küsimus energia kohta ?
shiuuut ütles:
Kole lugu, kui endal füüsikaõpikut käepärast ei ole. Õnneks on Miksikeses saadaval selleteemaline referaat.
Ikka natuke liiga keeruline me jaoks. Ei saanud nüid aru, kust ta alguse saab või millest täpselt koosneb. Aga öö on sellegi ppoolest väga tore olnud :) Ning rohkem ei kiusa teid. Ärge siis üle fantaseerige :)
Karta on tõesti, et ilma põhi- ja keskkooli eduka läbimiseta on nii mõnedki käesoleval lehel avaldatud materjalid raskesti mõistetavad.
Ma ei pidanud ka silmas päris energiat klassikalise füüsika mõistes, vaid seda n.ö “energiat” siis. Samas taas nõus, õppida on veel palju ja eks peab kahe maailma vahel töllerdama, et oma tõde ja tarkus üles leida (kui veel jõuab). Põhikooli, gümnaasiumi edukaks läbimiseks on juba veidi hilja. Aga miks, näiteks selliste pooldemagoogiliste teemade puhul, nagu seesama Saladus, on mõttekas üldse nii pikalt küsimusi ja vastuväiteid esitada, kui võiks ühe lausega kirja panna: mida klassikaline teadus ei tõesta, seda pole olemas. Siinjuures pean vajalikuks rõhutada, et selle küsimusega ei soovi kaitsta siin n.ö oma tõde, pean end (ilmselt igaveseks) otsijaks, vaid väljendan endiselt uudishimu kaasaegse skeptiku kohta: kas eesmärk on leida siiski mõningane kinnitus oponeerivale maailmavaatele või lihtsalt anda oma maailmaparandav panus harimatutele umbluu-vendadele ?
Selle teema võiks tegelikult härra Martin mõnes muus vormis omaette teemana püstitada.
Ise kasutad füüsikatermineid mingis füüsikavälises mõttes ja palud meil siis seda putru loogiliselt selgitada?
Kunagi pole liiga hilja. Mina näiteks läksin eelmisel aastal uuesti esimesele kursusele ülikooli.
Seda pole keegi väitnud. Küll aga on mõistlik tõendamata väidete väärust eeldada. Näed vahet?
Teiseks, ka tõendamata väidete puhul tuleks eristada väiteid, mis võiksid seniste teadmiste alusel põhimõttelised tõesed olla – mille puhul puudub vastuolu fundamentaalsete loodusseadustega (näiteks telepaatia) või mille puhul on võimalik ette kujutada toimemehhanismi, olgugi et ükski katse pole veel kinnitanud selle mehhanismi olemasolu. Teise virna lähevad väited, mis on loodusseadustega vastuolus ja seega tõestatavalt väärad (igiliikuri ehitamine) või siis väited, mille puhul ei ole võimalik ette kujutada toimemehhanismi (mõtlemisega vee omaduste mõjutamine, nagu Emoto räägib).
Juhul, kui toimemehhanismi on võimalik ette kujutada, on meil tegu loodusteadusliku hüpoteesiga, mille kinnitamiseks või ümber lükkamiseks tasub katseid teha. Kui toimemehhanismi ei ole võimalik ette kujutada, siis õigustavad katsete korraldamiseks kulutuste tegemist mingid sekundaarsed asjaolud: näiteks vajadus võtta vastutusele petiseid vms.
Tõendamiskoormusest on astroloogia näitel juttu näiteks siin.
shiuuut ütles:
Kas tuleks soovitada mõnd õhtukooli?
Selle “Saladuse” kohta oskan ma niipalju öelda, et kui ca aasta tagasi umbes ajakirjas “Naised” üks psühholoog seda filmi või raamatut, ei mäleta enam täpselt kumba just soojalt soovitas, loobusin mina selle ajakirja tellimusest ja hakkasin hoopis ajakirja “Tarkade Klubi” tellijaks. Järele mõeldes tuleb see otsus kasuks kõigile pere liikmetele, nii et jumal tänatud et nii läks :) Ja loomulikult olgu ka skeptik.ee tänatud :)
Kui vastaskõneleja just rumalaga suhelda ei häbene, ja mulle näib, et ei häbene, siis las see hariduse teema jääb nüüd. Aga selle pudru kohta nii palju, et mõnel juhul mul on tunne, et kuni materialistlik maailmavaade ja umbluu-müstikud vähimal võimalikul määral koostööd tegema ei hakka, siis teadlikkus tegelikkusest ikkagi kannatab. Ma ei väida, et on olemas jõud, mis ongi vastuolus loodusseaduste põhja ja laega, aga ma ei taha ka kindlalt uskuda, et ei ole. Valusaks teeb teema see, et paljut ei olegi võimalik loogiliselt seletada (hetkel pean müstikute loogika pähe esitatud üleloomuliku jõu teooriaid siiski aimduseks ja sellele aimdusele seletuse otsimiseks). Kui sa küsisid mu vanaema kohta, siis, nagu märkasid vaikisin. Mul ei ole sulle midagi rääkida, sest vanaema enda vastus oli, et ta võttis teadmiseks mõningad väidetavalt vähitoimet pärssivad menüüd ja kujutas ette, et ta ei ole haige. Ühesõnaga valetas endale. Mulle ei meeldi sellest rääkida võõrastele ja arvan, et selle mainimisel kasutasin labaselt ära oma anonüümsust. Iseenesest oleks pidanud võib-olla uurima, kui see võimalus oli, aga arstki olevat öelnud, et niisuguseid asju on ikka ette tulnud ja eakat organismi ei pidavatki vähk tahtma enam. Miks siis mõnda eakat ikkagi tahab ? See võis olla ka vabalt juhus, loomulikult. Kuid ma olen korduvalt tunnetanud, et kui ma olen n.ö ühes energiapositsioonis(vabandan, kui kasutan nüüd kuidagi kurjasti teadusmaailma usaldusväärsust sõnale energia) , käivad asjad etteennustamiseni ühtviisi ja teises ristivastupidi. Ma tean, et teile ei meeldi üldistav jutt. Täpselt, nagu saladusteski mulle ei meeldi. Samas saan ma natuke sellest aru. Detailidesse laskumine seab ühtlasi raamid ja piirid ja segab mu aimdustel eksiteerimast. Küllap olen ma ikkagi ise ka ushull :D, aint ei tunnista endale seda ja ei kuulu ka ühtegi sekti. Aga mu soov oleks lihtsalt, et kahaneks väitlus (väitlus teatavasti ei tohigi tunnistada vastasseisukohta) ja algaks koostöö. Võib-olla seda juba tehakse ? Minu teadlikkus teemast on lihtsalt tõesti veel kasinake.
@shiuuut: seda koostööd on ohtralt tehtud. 1970. ja 80. aastatel uuriti vägagi tõsiselt ja teaduslikult selgeltnägijaid, ennustajaid, kaugnägijaid, telekineetikuid, mõttejõuga juhuarvude generaatori mõjutajaid ja muud “huvitavat” rahvast. Uuringuid teostati tuntud ja mainekate ülikoolide juures.
Näiteks Stanfordi uurimisinstituudis uuriti usa kaitse- ja luurejõudude rahastamisel kaugnägemist (remote viewing). Sõjaline ja luureline kasu oleks sellisest võimest ilmne – ilma kalleid kosmoseluuresatelliite kasutamata ja kallilt koolitatud inimesi reaalselt vaenlase territooriumile ohtlikule missioonile saatmata oleks kaugnägemise võime olemasolu korral võimalik hankida infot tunduvalt turvalisemalt ja odavamalt.
Aga kaua sa ikka uurid asju, mis mingit käegakatsutavat tulemust ei anna. Sellised uurimised surevad välja – keegi raha ei anna, keegi ei tule professorile assistendiks, et koolkonda elus hoida; vanad professorid surevad ära ja järelkasvu pole. Noored tegelevad pigem näiteks teadvuseuuringutega või arendavad nanotehnoloogiat.
Muidugi on uuringuid ka varem tehtud. Mõiste parapsühholoogia on ju samuti tekkinud teaduslikust huvist uurida erinevaid nähtusi – kummitusmaju, vaimudega suhtlemist ja muud sellist, mis 19. sajandi viktoriaanlikku seltskonda erutas.
Nende uurimistega pole küll leitud mingit “teist reaalsust” või muud sellist, mis annaks alust arvata nende eriliste võimete olemasolu, küll aga on palju teada saadud inimese aju sees toimuvast, mõtlemise protsessist, tajuhäiretest, mõttevigadest ja paljust muust, millel on püsiv väärtus ka tänapäeval.
Selge on aga ka see, et igas põlvkonnas tuleb mõni inimene, kes väidab, et neid asju pole varem uuritud ja teadlased tegelevad terve valdkonna eiramisega – võetagu ainult asju uurida ja küll siis alles selgub, et kõik see jutt selgeltnägijatest ja mõttejõuga asjade liigutamisest on üks tõene asi! Nojah, sellisel puhul tasub ikka vaadata, mida varem on tehtud ja millistele järeldustele jõutud. Paraväited ja -teooriad tulevad tsükliliselt ikka ja jälle uue ringiga lagedale. Näiteks toosama Saladus on Robert Park’i raamatu Superstition andmetel ümberjutustus ja ümberpakendus 1952. aastal ilmunud raamatust The Power of Positive Thinking, autor Norman Vincent Peale. Ilmselt on sellelgi mingi varasem eeskuju.
Vaevalt nad väidavad, et neid asju pole uuritud. Lihtsalt erinevad inimesed avastavad enda jaoks eri valdkondi eri aegadel ja põhjustel hakkavad esitama küsimusi. Kui parateemad nõnda läbiuuritud, et põhimõtteliselt ratsionaalsel mõistusel huvi kadunud veel millelegi kinnituse otsimiseks, siis miks on olemas eestis skeptik.ee, kus suurem enamus teemadest on ühel või teisel moel seotud lugude “olematutest jõududest” ümberlükkamisele ? Miks üldse tähelepanu pöörata energia võimalikule topelttähendusele ?
Lihtsalt selleks, et ilkuda ? Ei ju, siin toimetab keskmisest intelligentsem rahvas.
Ja miks härra Vällik endiselt parafoorumis kondab (isiklikult see mind, loomulikult, ei huvita) ?
Enamik tänaseid raamatuid on eilse lugemise viljad.
S. R. N. Chamfort
Norman Vincent Peale leiab äramainimist näiteks tuntud Harvardi matemaatiku Tom Lehreri järgmises töös:
Sest Eestis – ega ka mujal – ei ole ebaratsionaalseid mõistusi, mis jamaga tegelemisele pühenduvad, teps mitte vähe.
Seda enam, kui umbluu-müstikuid paljuks kipub minema. On täheldatud, et neile teemadele, millele n.ö vastuseis kõige väiksem on, keskendutakse kõige vähem.
A Lehrerist ei saa üle ega ümber, tõepoolest :) (Laulusõnadest näiteks)
a ok, keskendumine keskendumiseks. Aga kui sa (mitte nüüd otseslet sina, vaid võtame siis skeptik.ee, sest mürgise soola, homode jms teemasid on märkimisväärselt vähem, kui müstika omi) käid ja lükkad ühte sama jama 10, 100, 1000 korda ümber, siis tekitab ju küsimuse, miks sa (mitte sina, kriku, üldiselt) seda nii intensiivselt teha soovid ? Võib-olla mingi nurk sinus (üld.) ikka ootab seda, et keegi oma müstilised aimdused ühel päeval tõsiselt võetavateks argumentideks muudab ?
http://www.ted.com
siit saab ka skeptitsismi ülalhoiuks üht-teist, kui otsida.
Aga mis sa arvad, mille pärast Randi selle eest miljonit lubab…?
Olgu-olgu. Oletame, et Randi enesekindlus on lõplik tõde. Kriips alla ja tekk peale.
Miks skeptikud (kohalikud) siis seda teemat veel nii tihedalt puudutavad ? Teie olete ju need, kes siia algseid postitusi püstitavad, mitte müstikud. Las nohisevad omaette. Või no, mõnel juhul oleks ehk täitsa ok, et kui meedia laialt uut “hullust” kuulutab, siis opos. arvamuse kuulaks ka huviga ära. Aga igast väiksemast terast kinni haarata… kahtlane. On ju muid valdkondi ka, kus siiberdada.
Ühesõnaga, ma ei poolda eriti ei liialdatud uskumist, ega totaalset mitte uskumist, ükskõik millesse.
Mõneks ajaks lõpetan nüüd jauramise, sest homme jälle toimetama :)
Ja lõpuks meeldis mulle väga kriku kell14.07 postitatud asja alumine ots.
Ja digi Lehreri asi, muidugi !
Et selle eest aitäh !
shiuuut ütles:
Lugesin mina seda juttu üht- ja teistpidi, aga ikka jäi see mulle ainult üht ütlema: keegi inimene, kes mind (ma eeldan) absoluutselt ei tunne, jagab mulle näpunäiteid, mida ma oma vaba ajaga peale võiksin hakata.
Mis on siis Teie meelest see muu valdkond, milles siiberdamine on igal juhul tulusam kui enese kaugharimine demagoogia, mõtlemisvigade, väitlemise, teaduste olemuse ja metoodika, ebateaduste olemuse ja metoodika, ühiskonnas valitsevate meeleolude ning üllatavate teadusavastuste teemal?
Kas demagoogias, ebateadustes jms haritakse end sel moel, et nimetatakse neid, kes ei suuda oma tõekspidamisi teaduskohaselt tõestada, umbluu vendadeks, hakates kinni igast võimalikust “umbluu teooriast” ja väites ilma igasuguse aruteluta, et tegelikult on see kõik ikkagi jama (vähemalt Saladuse teemas, lugedes ülalpoolt, võib leiab suures osas sellist suhtumist). Sealjuures väidelda pole paranähtuste üle väga võimalik, sest kuna üks pool peab väite tõendiks (mis on väitlemise üks osa) teaduspäraseid katseid, ei ole alused ja võimalused väitluseks võrdsed. Arutelu on võimalik, aga mina isiklikult ei pea ironiseerimist aruteluks.
Siiberdada muus valdkonnas tähendaski seda, et kui ollakse nii kindlad ebateaduste võimatusest, siis võiks ju skepsist üles näidata pigem ühiskonnas valitsevate meeleolude, teadusavastuste jms teemal. Ja see kõik ei ole ettepanek või näpunäide, vaid minu isiklik uudishimu tänapäeva skeptiku käitumismallide kohta, ehk siis: küsimus.
Lisasin ka põneva lingi http://www.ted.com
Uued ideed, siit kindlasti leiab mõttekamaid valdkondi, kus teemaarendus võrdsema alguse saab. Siin võivad osavad juba väideldagi. EI OLE OTSENE SOOVITUS. LIHTSALT, VIIDE.
Mul ei oleks mitte mingit probleemi tunnistada tõenditena mingi muu meetodi abil hangituid, kui keegi suudaks loogiliselt näidata, et nende usaldusväärsus on sama kõrge kui teadusliku meetodi puhul. Seni sellist alternatiivset meetodit ei eksisteeri.
Teaduslik meetod ei ole mitte midagi muud kui hulk reegleid välistamaks katse viletsast korraldusest, uurija subjektiivsusest, petmissoovist vms. tulenevaid vigu.
Kriku, ma mõistan seda kõike. Aga ma ei saa siiski vastust sellele, miks on vajalik intensiivne parateemade üles võtmine skeptik.ee-s, kas on lootust, et keegi teid siia soovitud loogikaga lähiajal “rabama” tuleb ? (Küllap sellise loogika juba meedia kiiresti üles leiab ja siis loeks küll huviga, mida skeptikud arvavad.)
Saladus isegi pole parateema, kuigi siinsed skeptikud ta selliseks pöörasid (ksimusega, miks seda “kosmosejama” sinna juurde on vaja.
Saladuste puhul on teil (minu tõlgendus eelnevale) enam-vähem see seisukoht, et see, mida sealt n.ö elutõe pähe ammutada võib, on varasemast kirjandusest juba ammutatud (kuigi vett juuakse sündimisest saadik, aga kui turule tuuakse uus jõhvikavesi jutuga, et enneolematu toode, ei tekita see mingit “sahinat”, mis sest, et vett on joodud tuhandeid kordi, kellele ei meeldi, ärgu ostku).
Kriitilise pilguga raamatu üle vaadanud ja mõtlemata, mid autor tegelikult mõelda võis, leiab, muidugi, ohtralt vaieldavaid või valelähedasi kohti (näiteks: esmakordselt ajaloos on saladused ühe kaane all). Samas on need kohad pigem vaieldavad kui valed (kui on ikka soov kriitiline olla, võib ka jõhvikavee uudsuses kahelda) ja ma arvan, et autoriga kõneldes annab too ikkagi enam-vähem loogilised vastused, miks ta midagi just nii väitis (meelevaldne eeldus taas, tunnistan, sest autoriga pole kõnelenud ja pole kavas ka).
Ainuke n.ö paranormaalne osa ehk siis jama (teie sõnul) on kummaliste soovivõngete saatmine inimesest, kui avatud süsteemist, universumisse, kust need siis tagasi tulles saadavad signaale sinna, kus soov võiks materialiseeruda või täide minna vms. Ma ise arvan, et see on samamoodi tõlgendamise küsimus. Et jõhvikaveele pandi nimeks Kosmos, kirjutati pudelile, et kui toodet juua, viibid kosmoses ja elad täisväärtuslikumat elu. Kui seda joob asotsiaalne inimene, ei vähenda see ju vee mõju väärtust ja ilmselt pole vaja otsida viise, kuidas loogiliselt seletada, mis moodi viib vesi su kosmosesse. Sellise tõlgendamise puhul on teil õigus, saladust kui sellist, raamatus pole. Kuid ma väidan (ei oska seda loogiliselt seletada), et jõhvikaveest küll mitte, aga näiteks mündishokolaadist (jõhvikavee näited kanname praegusest hetkest üle shokolaadile) võin ma end peaaegu kosmosesse süüa ja kui mu söömisele* järgnev läbirääkimine sujub oodatust paremini, siis pühendan ma väikese tänu shokolaadile, mis sellest, et ma tean, et ma reaalselt kosmoses ei käinud.
Ja ma olen kindel, et isegi skeptikud ei süüdista tootjat selles, et shokolaadi nimeks pandi Kosmos, mis võib inimestele halba teha, kuna tegelikult ei muuda see kuradi vidin kellegi elu loogiliselt võttes täisväärtuslikumaks.
Minu tagasihoidlik järeldus: selline pisike shokolaadine saladus siin ikka on, ma arvan.
Ei. Aga kas sa ei leia, et uhhuukauba kohta objektiivse teabe levitamine on ka midagi väärt?
Peale kosmosejama on veel imeparanemise jama. Ja lisaks on tegu kõige ehtsama õhumüümisega “saladuse” sildi all. Täpselt samamoodi kuulub skeptikute huviorbiiti ammutuntud toitumissoovituste uuesti pakendamine ja müük “pH taseme” sildi all.
Ma ei arva, et peaksin lugejana otsima iga hinna eest tõlgendusi, mis autori kirjapandut sügavmõttelisena näitaks. Sellisel juhul saab minust endast rohkem autor kui temast.
Ja vastavalt sellele ma ise ka muide ei virise, kui keegi leiab, et ma olen jama kirjutanud ega nõua, et ta oma peaga välja kalkuleeriks, mida mina kirjutamise ajal mõtlesin. Kui ikka on jama kirja pandud, siis on see autori probleem ja ta on kriitika täiel määral ära teeninud.
No kuule, see ühtede kaante vahele panemise jutt on ju iga kriteeriumi kohaselt täielik jama. Siin ei ole mitte midagi vaielda.
Mina ei arva. Leidub küllalt inimesi, kes seda tõe pähe võtavad. Ega ikka ei ole küll nii, et neile võib ajada niisugust udu ja siis kriitikavõimelisematele kodanikele öelda, et tegemist oli allegooriaga. See on täpselt samasugune vingerdamine, millega Andres Klemet minu poolt ülal viidatud artikli arutelus silma paistis.
shiuuut ütles:
Kui uus jõhvikajook on enneolematu sellepärast, et see tootja pole selle sildi all seda varem turustanud, siis ongi kõik korras. Aga kui vett määritakse tarbijale pähe umbluu-jutuga, küllap skeptikud siis häält teevad.
Saladused ei ole käsiraamat, sellega “ei ole taotletud tervisehäirete ravimenetlemiseviisi” ja otselugejatele on eraldi ärarõhutatud, kui miski tundub kummaline, ära muuda oma seisukohta, jää selle juurde, mida õigeks pead. Raamat on autori viis mõelda vitaalselt, kogutud tsitaatide, maailmavaadete vormis.
Te ei ole ju lugenud raamatut otsast lõpuni, ega ? Ega ei peagi, aga kui arvustama hakata, siis võiks.
Ükski teos ei ole üheselt mõistetav.
Kui sa Punamütsikest loed, kas ei teki siis küsimus, kuidas vanaema hundi kõhust pärast pikka seedeprotsessi nii rõõsalt ja ühes tükis jahimehe käte vahele langeb ? No täiskasvanul vist mitte, mõtled pigem sellest, mida looga öelda taheti.
Või peaks muinasjutud umbluujuttudeks kuulutama ja jagama objektiivseid seletusi sellele, et tegelikult on see jama ja loogiliselt ei saa nii olla.
Teid häirib praegu see, et kaanele pole märgitud muinasjutt või väljamõeldis. No, aga ega ta seda päris lõpuni ei olegi ju. Võib-olla on probleem täpse zanri leidmises ? Mitte sisu õigsuses ?
(P.s tundub, et räägite taas stiilis, et olete võtnud seisukoha, et asi on umbluu ja siis räägite. Mitte ei põhjenda, miks see umbluu on. Jube lihtne on võtta kellegi lausejupp ja see jamaks pöörata, väites sealjuures, “et olen skeptik, seega objektiivne “. Mida see vaene seltskond mõtleb, keda siin valede eest päästetakse ? Et oma arvamuse avaldamine on suht mõttetu, sest kõik on maailmas juba paika pandud ja üldiselt kehtib skeptiku seadus ? Kõik muu on umbluu ? )
shiuuut ütles:
Mis kasu on raamatust, mis ei muuda lugeja maailmavaadet paremaks või seisukohti kvaliteetseimaks?
Päris-maailmas käivad asjad teistmoodi. Loeme näiteks tarkvaraprohvet Alan Perlis’e üheksateistkümnendat õpetussõna:
shiuuut ütles:
Skeptikud teavad, mida “tsitaatide vormis mõtlemine” endast kujutab. RationalWiki’s on isegi hulka näiteid. Ratsionaalsed skeptikud kipuvad eelistama loogika vormis mõtlemist.
shiuuut ütles:
Kes nii väidab?
@shiuuut:
Muinasjuttudega võiks vaielda kui piisavalt paljud hakkavad seda ebarealistlikku lugu uskuma. Ma pean paarikümnel blogil silma peal ja kuigi üheski neis ei kirjuta autor jumalast, astroloogiast ega nõidumisest on mitmed neist Saladusest ja selle külgetõmbeseadusest entuastlikult kirjutanud.
TS
Mis kasu on raamatust, mis ei muuda lugeja maailmavaadet paremaks või seisukohti kvaliteetseimaks?
Kas arvad, et üheski osas ei muuda ? Et tuum on tühi, mis tühi ?
Või on vorm see, mis sind eemale tõukab, mistõttu ei püüa sa isegi süveneda selleks, et sisukust mõõta ? Jään seisukohale, et siin jääb siiski väike maitse küsimus õhku.
TS
Päris-maailmas käivad asjad teistmoodi. Loeme näiteks tarkvaraprohvet Alan Perlis’e üheksateistkümnendat õpetussõna:
19. A language that doesn’t affect the way you think about programming, is not worth knowing.
Aga loeme esimest kah:
1. One man’s constant is another man’s variable.
TS
Ratsionaalsed skeptikud kipuvad eelistama loogika vormis mõtlemist.
Just. See teebki neist skeptikud, mis ei eelda aga, et oma väiteid alati absoluutseks tõeks peaks pidama.
TS
Jube lihtne on võtta kellegi lausejupp ja see jamaks pöörata, väites sealjuures, “et olen skeptik, seega objektiivne “
Kes nii väidab?
kriku
Võimalik, et need blogijadki on oma tõlgenduse leidnud, samas ma ei pea ühelgi silma peal, ega ole kohanud ühtki inimest, kes arvab, et autod, majad, tervis kukub Universumist külgetõmbejõu mõjul alla, seega ei tea kaasa rääkida. Samas ei saa ju ziletifirma vastutada kõikide suitsiidide eest, mis läbi terade korda saadetud. Väärkasutamine, millel reaalselt negatiivne mõju, sõltub ikkagi lugejast.
Martini artiklis ja selle rohkem kui 150 kommentaaris leidub päris palju põhjendusi nimetatud teose umbluuks lahterdamisele.
Muinasjutud ja ilukirjandus on kunstiteosed. Nendega on ise lugu. Aga ka näiteks teadusulme (Science Fiction) puhul on küll tõsine miinus, kui see ilmselgeid võimatusi sisaldab.
Ei ole väitnud. Ära palun valeta.
TS
Jube lihtne on võtta kellegi lausejupp ja see jamaks pöörata, väites sealjuures, “et olen skeptik, seega objektiivne “
Kes nii väidab?
kriku
kriku: Ei ole väitnud. Ära palun valeta.
TS
shiuut: Aga ma ei saa siiski vastust sellele, miks on vajalik intensiivne parateemade üles võtmine skeptik.ee-s, kas on lootust, et keegi teid siia soovitud loogikaga lähiajal “rabama” tuleb ?
kriku: Ei. Aga kas sa ei leia, et uhhuukauba kohta objektiivse teabe levitamine on ka midagi väärt?
Kuna jutt oli skeptikutest ja ilmselt pidasid uhhuukauba kohta objektiivse teabe levitamisel silmas skeptikuid, siis kus siin see vale on ?
“Saladus” puhas toode, mingit sisu aga pole sealt küll mõtet otsida, vastasel juhul poleks ta kujunenud selliseks hitiks. Tähelend sai tõelise hoo vist ka seetõttu, kuna Oprah Winfrey promos seda oma saates. Kahtlemata on see geniaalne turundussaavutus.
Naljakas on vahel näha kui mõni muidu täitsa ontlik inimene kiidab
seda “tarkust” – see tekitab mõtte, et mida ta üldse enne lugenud on.
@ell: minumeelest on see väga tabav märkus. Ma ise ka mõtisklen mõnikord selle üle, et kas ja mida need inimesed üldse lugenud on, et sellist teost nagu Saladus tähelepanuväärseks pidada.
Siin kajastub muidugi lisaks nõrgale loodusteaduslikele teadmistele ka õhuke kultuurikiht. Eriti naeruväärne on mumeelest veel see, et nii mõnigi saladuse-usklik (või mingi muu umbluu-usklik) peab end vaimseks inimeseks ja neid umbluiseid teemasid vaimseteks teemadeks.
Martin Vällik ütles:
Postitada ja püüda nõnda palju tähelepanu nii naeruväärsele asjale. Mõistlik. A mis selle tähelepanuga nüüd peale hakata ? Ja kus te neid inimesi kohtate, kes kummardavad Saladust ?
Seal pole öeldud, et “olen skeptik, seega objektiivne” nagu sa väitsid. Ma ei ole kuskil öelnud, et skeptikud on objektiivsed sellepärast, et nad on skeptikud. Vastupidi, ma olen juhtinud minevikus hulgal juhtudel tähelepanu näiteks Martini kaugenemisele objektiivsusest tema maailmavaate kasuks.
TS
Seal pole öeldud, et “olen skeptik, seega objektiivne” nagu sa väitsid. Ma ei ole kuskil öelnud, et skeptikud on objektiivsed sellepärast, et nad on skeptikud. Vastupidi, ma olen juhtinud minevikus hulgal juhtudel tähelepanu näiteks Martini kaugenemisele objektiivsusest tema maailmavaate kasuks.
Sellisel juhul vabandan, kui vale järelduse tegin. Valetada kindlasti ei soovinud.
@shiuuut: kas inimesed ostavad miljonite kaupa Saladust ainult seepärast, et riiulis juhtus vaba ruum olema? Või ikka seepärast, et loodetakse oma elu paremaks teha? Sina ju ometi pole selline? Või veidike ikka oled? No miks sul muidu on vaja siin Saladust kurjade skeptikute eest kaitsta :)
Sina tõmbasid selle teema nüüd arhiivitolmu alt välja ja pöörasid tähelepanu. Ja mida sa selle tähelepanuga nüüd peale hakkad, võiksid hoopis meile selgitada.
@shiuuut:
“Saladuse” kummardajatest võib lugeda näiteks ajakirjadest ja -lehtedest. Kui just ise vastavates ringkondades ei liigu, siis võib ju ka kokku puutuda näiteks töökollektiivis…
“Saladus” väärib igaljuhul tähelpanu kui fenomen või turundushitt.
Huvitav on ju jälgida, kuidas hästi pakendatuna ja turustatuna on põhimõtteliselt võimalik maha müüa igasugust möga. See toimub ju tegelikult igapäev, igasuguste toodetega. Väga vähesed vist võivad öelda, et pole kunagi mõne reklaami ohvriks langenud.
Oh, ikka olen. Ja tegelikult palju hullem, kui arvata oskad. Iseasi, kas ma just Saladuse lahkamise nüüd just elu parendamiseks ette võtsin. Ja iseasi kuivõrd need teised minusugused sinusugusele peenmale rahvale reaalselt kahju saavad teha oma totrustega.
Ma nimelt toitun informatsioonist, arvamustest, tõekspidamistest, sellepärast jäin nii kauaks. Ma ei pea skeptikuid sugugi kurjadeks, eriti toredad on mu meelest dig ja kriku, kes tõestasid, et 2 tarka jõuavad igal juhul ühe lolli küsimustele vastata, ilma, et nad väga otseselt talle liiga teeks. Ja muuhuulgas tõusis lisaks saladusele ka mõni teine teema korraks esile. Mulle väga meeldis, sain uusi linke ja viiteid põnevale infole, mis viitas omakorda veel mõnele vajalikule infole…
Aga üks erinevus siin tõepoolest on, nimelt tean ma täpselt, mida saadud tähelepanuga peale hakata. Ma siis mõtlen peamiselt digi ja kriku poolt saadud infoga. Ma lähen seda kõike nüüd seedima :)
Vabandus vastu võetud. Päikest, nagu Kleopatra ütles.
ell ütles:
Pole ta esimene ega jää viimaseks. Turustajad kogu maailmas töötavad usinasti samalaadsete populaarsete fad‘ide, mida odav toota oleks, kallal. See, et ta kasutu on, dollarikummardajaid ei huvita.
shiuuut ütles:
Väga õpetlik näide teemal “Miks ei kõlba prohvetlikke ütlemisi ilma nende sisu mõistmata korrata?”
Perlis viitab siin ilmselgelt mõnede antiiksete FORTRANite iseärasusele ka atomaarseid konstante viidatsi edastada, mis võimaldas alamrutiinil konstante “märkamatult” muuta — seda keerulisemate tagajärgedega, mida tõhusam translaator konstantide meldimisel oli. Tänased produktsioonkeeled nii lollilt ämbrisse enam ei astu. Näiteks hoidub enamik tänapäevaseid kõrgkeeli parameetrite viidatsi edastamisest üleüldse; Wirthi või C mõjutustega keeled hoiduvad toetavad niisugust edastamisviisi, aga ainult siis, kui kasutaja seda ilmutatult küsib. Isegi tänased FORTRANi implementatsioonid on toonastest oluliselt arenenumad.
Kuidas seda mõttetera nüüd tänapäevases maailmas kasutada? Vaat’-vaat’. Sääraseid aegunud mõlgutusi on Perlisel teisigi, näiteks korutiine ei kohta tänapäeva peavoolu-programmeerimiskunstis kuigivõrd sagedamini kui eneseparanduslikku koodi.
Loomulikult on prohvetluse väärkasutamine juba iidamast-aadamast põnev kunsti- ja kirjandusteema olnud. Üheks klassikaliseks looks mehest, kes ennustuse vältimise nimel ennustuse täide viis, on Sophoklese tragöödia kuningas Oedipusest. Tom Lehrer käsitab tema lugu järgmiselt:
Millegi pärast sähvatas, et huvitav mis saaks kui skeptik.ee ja paraweb`i rahvas ühte kõneruumi paigutada. Ja ena, mille leidsin
http://www.para-web.org/mybb/archive/index.php/thread-3750-2.html
Vana asi küll, aga mulle need Metavo sõnad seal meeldivad.
(Läheb teemast välja, oo vabandus, ette ära)
Tegelikult, ei jõudnud kõiki neid poolt ja vastu lugulaulusid läbigi lugeda. Aga seda ma ütlen, arvake mida tahes, minu elu tegi kannapöörde õnnetusehunnikust normaalsesse ellu, millist ma ise tahan. Ja ma ise ehitan seda iga päev. Saladuse abil, mida pole olemas. Ju ma siis asjale hästi pihta sain. Selles, et ma oma “Ferrarid” mõttejõul olemasolevateks joonistan, pole vähimatki kahtlust. Ma lihtsalt ei joonista neid, mul pole neid vaja. Küll aga joonistan seda, mida mul on vaja. Minu soovid teostuvad õige kähku. Tegelikult, jah, on küll üks väike saladus ka. See on selline, et iga inimene peab “joonistusvahendid” enese sees ise valmis “ehitama”. Kui tööriistu pole, ei saa sa midagi ka luua.
Aga mina raamatut kirjutama ei hakka. Saladuse raamat on ju olemas. Eks te ise katsetage. Püsivus pidi sihile viima. :)
Alternetis kirjutab Mark Vernon “The Secretist”, “The Powerist”, stoitsismist ja kergeusklikkusest. Meelelahutuslik.
See jutt mida sa siin ajad on tõesti vale puha.Sa ütled,et inimeste unistused ei täitu aga ma vaidlen vastu-TÄITUVAD KÜLL JA JUST SALADUSE ABIL.Kui Sinu saladused pole täitunud,siis see ei tähenda,et Sa pead seda ka teistele kuulutama ja nende usku ja uskumusi maha tegema!!!
@to Martin Vällik:
esiteks – siin ei totutata, võta endale mingi nimi või pseudokas ja räägi selle alt;
teiseks – mina olen oma eluga rahul, arvan, et mul on läinud paremini kui ma hilises teismeeas lootsin;
kolmandaks – teen seda, mis ma arvan õige ja õigustatud olevat, sealhulgas uskumuste ja nende tõeväärtuse üle arutlemine. Mulle ei meeldi, kui kaasinimeste ebakindlust, teadmatust, kergeusklikust ära kasutatakse. Ja see ei käi ainult Saladuse kohta nagu sa siit blogist lugeda saad.
Eelviimaseks – oma usk peab ikka õige nõder olema, et tulla siia ütlema, mida mina öelda või arvata tohin.
[Viimaseks – peale punkti või koma pannakse tühik.]
Kahjuks pean mina selle artikli kirjutajat absoluutselt vähimagi eneseusuta inimeseks, kes tuleb ütlema, et positiivne mõtlemine ja unistuste poole püüdlemine on mõtetu ja see ei tööta. Asi pole päris nii must ja valge, et nii lihtne see ongi, kujutled endale Ipodi taskusse ja sinna see peakski tulema. Iga vähegi reaalse mõtlemisega inimene saab aru, et oma unistuste poole püüdlemiseks tuleb ka selleks midagi teha, lihtsalt “saladusega” tahetakse öelda, et positiivne mõtlemine aitab asjale kaasa ja vingumine ning hädaldamine “ma ei saa sellega hakkama”, ” ma ei oska seda ja ma ei tahagi osata ega saa kunagi midgai oskama ja kõik on täielik cräpp mis mu elus on” ei aita asjale kuidagi kaasa vaid lihtsalt süstib inimesse veelgi ebaõnnestumise tunnet ja halba tuju. Kas on vähe räägitud reaalselt täiesti võimatutest paranemistest, inimesed paranevad vähist, nad saavad tagasi nägemise ja käimisvõime mida arstid täielikult välistavad. See ongi inimese mõttejõud. Täiskasvanud inimene peaks aru saama, et raamatu põhimõte ei ole mitte see, et inimene kujutab endale ette et ta võidab loteriiga, aga ta isegi ei mängi seda ning tuleb välja, et loteriiga ei saagi võita sest inimene ei tee selleks midagi. Ja näide, et lapsed õpivad sellest ainult lollusi ja mõtetust lihtsalt endale ette kujutades asju saades siis on see täiesti loll argument. Järelikult ei tohi seda raamatut lugeda inimesed kes hõljuvad ka muidu pilvedes ja ei tea reaalsest elust midagi, ka autoga ei tohiks ju sõita inimesed kellel ei ole lube, sama on ka selle raamatuga, raamat toob kasu ainult neile, kes mõistavad selle tõelist sõnumit ja oskavat asjast aru saada. Mina igatahes usun seda ja olen sellest palju kasu saanud, mõttejõud on võimas ja see päriselt töötab:) Ups, nüüd ma tulin vist küll reklaamlausega välja:D:D
Beliver ütles:
Lihtsalt sihuke juhuslik tähelepanek.
Kui see raamat midagi väärt on, siis peaks igasugusele muinasjuturaamatule tormi jooksma. Välja on antud on sadu tuhandeid suurepäraseid teoseid – muinasjutte, ilukirjandust, dokumentaalset… sellest kuidas inimene oma tahte abil saavutab oma unistuse, mis tundub esmapilgul võimatu. See “saladus” on igatahes üks haledamaid üllitisi antud teemal (kui neil üldse midagi ühist on), tema fenomen seisneb ainult promos.