Peeter Saari: Libateaduste anatoomiast ja taksonoomiast (osa 1)

Artikkel ilmus ajakirjas AKADEEMIA nr 10 2008, lk 2225-2239 ning on avaldatud siin ajakirja Akadeemia toimetuse ja artikli autori lahkel loal.
Suur tänu!

Libateaduste anatoomiast ja taksonoomiast (osa 1)

Peeter Saari

SISSEJUHATUS

See oli 29-ndal juulil 1865; Nephtali André oli lõpetanud oma ülikooliõpingud ja oli merereisul. Prantsusmaa ja Alžiiri vahel lagedal merel kuuleb ta korraga selgesti hüütavat oma nime “Nephtali”; ta pöördub ümber, ei näe aga kedagi. Kuna ta arvas ära tundvat oma haige isa hääle ja oli kuulnud telepaatilistest nähtustest, siis oli tal kohe tunne, et see hüüe seisab ühenduses tema isa seisukorraga. Ta vaatas kella, et määrata kindlaks see hetk.

Kui laev jõudis sadamasse, leidis ta sealt ees teate oma isa surmast, kes oli surnud sel silmapilgul, kui ta arvas olevat kuulnud hüüet “Nephtali”.

Selline on üks näitena esitatud lugudest saksa professori August Messeri rohkem kui kolmveerand sajandit tagasi ilmunud ja eestikeelsele lugejale “Elava Teaduse” sarjas vahendatud raamatust Okultism ja teadus (Messer 1927).

Sestsaadik on teadused — nii “kõvad” kui “pehmed” — tohutult edasi arenenud ning tollane auru- ja elektrisajand on vähehaaval üle kasvanud aatomi- ning bio-, info- ja nanotehnoloogiasajandiks.
Ometi ei ole arenenud maadeski taandunud inimeste ja isegi riiklike institutsioonide usk end teaduse pähe ilmutavasse pseudoteadusesse ehk nagu eesti keeles saab täpsemalt öelda — libateadusesse. Ühe positiivselt transformeeruva ja teadmuspõhiseks pürgiva riigi keskkonnaministeerium on rahastanud poltergeisti uurimist. Päris hiljuti tuli välja, et sama riigi päästeamet kasutab pommide otsimiseks moodsa disainiga ja vastavalt ülikõrge hinnaga nõiavitsu, mis on USAs ametlikult petukaubaks tunnistatud. . .

Näiteid meilt ja mujalt, kuidas kriitikavaba suhtumisega libateaduse pakutusse liimile on mindud ja kokkuvõttes kõrget hinda, meditsiini vallas ka tervise ja eluga makstud, võiks tuua lõputult. Ilmselgelt pole probleem, mis on libateadus ja kuidas teda eristada nn päris- ehk bona fide-teadusest, pelgalt akadeemilis-filosoofiline, vaid ühtlasi väga praktiline ja kaugelt laiem ning tõsisem kui küsimus, kas uskuda või mitte meelelahutusmeedia horoskoope.

Ajakirjas Akadeemia käsitleti teaduse ja pseudoteaduse vahelise demarkatsioonijoone probleemi 17 aastat tagasi — veel enne iseseisvuse taastamist, kui eesti lugejani toodi Ungari päritolu teadusfilosoofi Imre Lakatosi raadioloeng-artikkel (Lakatos 1978). Nii see tekst kui ka Rein Vihalemma samas avaldatud kaasartikkel (Vihalemm 1991) käsitlevad eelkõige möödunud sajandil probleemi mõne tahu ümber arendatud filosoofilist väitlust.

Käesolev artikkel ei sea eesmärgiks epistemoloogilist sügavust ega ülevaate andmist vastavatest teadusfilosoofia vallas väljatöötatud paradigmadest. Pigem on tegu täppisteaduste esindaja aimekäsitlusega, mida on võimalust mööda püütud loetavamaks teha selgituste ja näidetega Eesti kultuuriruumist ning varustada viidetega edasiseks lugemiseks. Lõpus on esitatud autori parima teadmise kohaselt algupärane spekulatsioon võimalusest, kuidas igati päristeaduslik hüpotees võib tõeks osutumise korral teha teaduspõhise ühiskonna jätkusuutlikkusele sellise karuteene, milleks mingi libateadus iialgi võimeline poleks.

LIBATEADUSE LIIGID

Libateaduseks tuleb pidada igasugust uskumuste, tarkuste, teooriate, tehnikate, vahendite jms kogumit, mis

• väidetavalt on tõsiteaduslik ja dekoreeritud erialaterminoloogiaga jt teaduse tunnustega, kuid ei toetu teaduslikule meetodile;¹
• ei ole leidnud (statistiliselt) usaldusväärset katselist kinnitust;
• ei kanna mingil muul põhjusel välja tunnustatud teaduse staatust.

Siinkohal tuleb kohe rõhutada, et demarkatsioonijoon teaduse ja libateaduse vahel ei pruugi olla terav — mõned filosoofid eitavad selle olemasolu üldse (vt Vihalemm 1991 ja sealsed viited) — ning võib ajas muutuda. Nii saab liigitada eelteaduseks ehk prototeaduseks ajaloos hiljem koos teadusliku meetodi rakendamisega väljaarenenud uurimisvaldkondi — näiteks keemia eelkäijana alkeemiat, aga ka möödunud sajandi alguses sündinud mandrite triivi teooriat, millele alles sajandi teiseks pooleks kogunes küllaldane tõendusmaterjal, nii et teooria muutus geoloogias ametlikult tunnustatuks.

Libateaduse kõige mahukam liik on rämpsteadus (junk science). Nagu uuema aja nuhtlusega — rämpspostiga assotsieeruv nimetuski ütleb, liigitub siia eelkõige selline teadus koos oma produktiga, mida on tehtud materiaalse, poliitilise, ideoloogilise vm kasu, mitte aga tõe teenimiseks. Rämpsteadust võivad viljelda ka professionaalsed teadlased, kes on teadusliku meetodi mõnd protseduuri sihilikult moonutanud või selle “unustanud” ning oma teadlase-eetika välja lülitanud, jõudmaks “vajaliku” tulemuseni. Rämpsteaduse lipukirja on ilmekalt sõnastanud Johannes Hint—kahtlemata andekas leiutaja ja ettevõtja, kes 1960.–1970. aastail arendas nõukogude süsteemi võimalusi oskuslikult ära kasutades mastaapset tegevust, kuid langes lõpuks sama süsteemi repressioonide ohvriks. Ühes TÜ aulas peetud kõnes ütles ta, et meil (s.t tema firmal) pole vaja teadust üldse, vaid ainult selliseid teadusuuringuid, mis kinnitavad meie toote AU igakülgset kasulikkust.²

Rämpsteaduse kahtlane lõhn on juures näiteks kõigil neil telereklaamidel, milles väidetakse, et mingi kreem vms on nii-ja-nii mitu protsenti tõhusam kui. . . Mis mõtet on iseloomustada protsendipunkti täpsusega toote tõhusust, mille mõju on kvalitatiivne ja pealegi indiviiditi varieeruv? Kas komakohtadega tahetakse tootele teadusliku autoriteetsuse aurat luua? Või jagasid mõõtemääramatustes jt andmetöötluse aabitsatõdedes ignorantsed “uurijad” lihtsalt läbi mingid inimeste arvud katse- ja kontrollrühmas — arvude jagatis kipubki tavaliselt komakohtadega tulema. . . ?

Rämpsteaduse alaliigina saab eristada patoloogilist teadust—niisuguse termini tõi käibele Nobeli preemia laureaadist keemik Irving Langmuir ühes oma kollokviumiettekandes (Langmuir 1953). Patoloogiline teadus märgib sellist professionaalse teadlase tegevust, kus soovmõtlemine, kirg teha avastust vms subjektiivne tegur sunnib teda uurimistulemusi võltsima. Kuulsateks näideteks on nn külma tuumasünteesi (cold fusion) “avastamine” Inglise-Ameerika teadlaste poolt 1989. a ja edusammud inimese tüvirakkude kloonimise alal Korea teadlaste poolt 2005. a.

Amatöörteadus oma ühes tähenduses libateaduseks kindlasti ei liigitu. Suur hulk asjaarmastajaid teeb tänuväärset tööd teaduse hüvanguks, eriti sellistes teadusharudes nagu botaanika, meteoroloogia, astronoomia jt, kus laiaulatuslikel ja süsteemsetel vaatlustel on tähtis roll. Teises tähenduses kuuluvad aga siia alla kõik nn tunnustamata geeniuste tööd, mida meil Eestiski uurimisinstituudid vahetevahel oma postkastist leiavad—n-ö ekspertiisi tegemiseks ja seisukohavõtuks. Tuleb rõhutada, et selline õnnetu ja mõnikord ka agressiivne amatöörteadus sünnib harilikult siirast ja omakasupüüdmatust huvist teaduse vastu, ning kui tegemist on noorte inimestega, võib kujuneda astmelauaks professionaalsesse teadusesse. Libateadusliku amatöörteaduse iseloomulikuks tunnuseks on selle tõsiasja eiramine, et teadused on tänapäevaks sedavõrd kaugele arenenud, et niisama näpust imedes ja põlve otsas midagi tehes pole võimalik neid vähimalgi määral edendada, rääkimata juba revolutsiooniliste avastuste tegemisest. Püsiteemaks füüsika alal on näiteks relatiivsusteooria ja kvantmehaanika “ümberlükkamine”, uute kõikeseletavate maailma ehituse teooriate väljapakkumine jms. Parimal juhul komistavad need “ümberlükkamised” tuntud ja juba aastakümneid tagasi lahendatud peenetele paradoksidele. Enamikul juhtudel on aga tegemist puudulikult haritud huvilise abitu jõukatsumisega teooriate kallal, mille taga on pikki aastaid süvaõppimist nõudev matemaatiline aparaat ning tohutu hulk katseandmeid.

Eristada võib veel ääreteadust (fringe science). Selline eestikeelne tõlkevaste annab hästi edasi selle liigi iseloomu: siia klassifitseerub kõik see, mis asub eelmisi libateaduse liike piiritlevatel äärealadel ja miks mitte ka libateaduse ja päris teaduse vahelisel äärealal. Ääreteadus püüdleb erinevalt rämpsteadusest ausalt tõe poole nagu amatöörteaduski, kuid viimasest eristab teda kõrge professionaalsuse tase. Enamasti seisab ääreteaduslik teooria või hüpoteesidekogum vastava teadusharu põhivoolust ehk ortodokssest suunast eemal, on laiemalt tunnustamata ja erinevalt prototeadusest tõenäoliselt tunnustamata jääbki. Heaks näiteks on siin paljude paralleelmaailmade teooria, mida mõned füüsikud on arendanud kvantmehaanika ortodoksse, kuid inimmõistusele paradoksaalseks jääva tõlgenduse alternatiivina. Ääreteadusest rääkides kasutatakse ka terminit alternatiivteadus, kuid “alternatiivmeditsiinil” tundub olevat juba mõneti teine tähendus.

Muidugi ei tasu libateaduste liigitust ühese ja rangena võtta. Esiteks, nagu juba rõhutatud, on eraldusjooned juba olemuslikult laialivalguvad või ähmased, v.a liigi puhul, millega selle peatüki kohe lõpetame. Teiseks on eri autorite poolt ja erinevates kultuuriruumides neile nimetustele omistatav sisu varieeruv ning internetist võib jääda ka mulje, et toodud liiginimed on lihtsalt üksteise ja kõige tuntuma termini “pseudoteadus” sünonüümid. Seega võib siin arendatud taksonoomiat võtta ka kui autori ettekujutust süsteemist seal, kus seda ei pruugigi olla.

Lõpetuseks veel üks eriliik—pilke-libateadus (parody pseudoscience). Nimetus räägib iseenda eest. Näiteks loodi “intelligentse langemise” õpetus ironiseerimaks “intelligentse disaini” kui neokreatsionismi üle, kuna viimane on muutunud USA koolides lausa konkureerivaks evolutsiooniõpetusega.³ Uus õpetus (originaalis intelligent falling) seletab õuna kukkumist gravitatsiooni asemel “intelligentse toimija” käe mõjuga ning autorid nõuavad — kreatsionismi apologeete parodeerides —, et seda tuleb õpetada koolides koos Newtoni gravitatsiooniteooriaga, et õpilased saaksid “informeeritud otsustusi tehes” valida emma-kumma. Pilke-libateaduseks tuleb liigitada ka teadusajakirjade eelretsenseerimissüsteemi ja kraadikaitsmisnõukogude testimiseks ning mõnitamiseks väljamõeldud teaduslooming (vt näiteid Järv 2003).

Libateaduse alla ei kuulu aga lihtsalt vigane teadus. Tõeline teadus arenebki katse-eksituse meetodil ja vigu tehes, kuid neid ükshaaval välistades.

Jätkub teemadega libateaduse äratundmisest, tulnukate hüpoteesist, libateaduse elujõu allikatest.

PEETER SAARI (sünd. 1945) on füüsik, füüsika-matemaatikadoktor (1981, TA füüsika instituut), akadeemik (Eesti TA a-st 1986, Euroopa TA a-st 2002). Lõpetanud cum laude Tartu ülikooli teoreetilise füüsika erialal (1968), töötanud muu hulgas Eesti TA Füüsika Instituudi direktorina (1981–1988) ja TÜ erakorralise professorina (1994–1997), alates 1997. a-st TÜ laineoptika professor ning 1976. a-st TÜ Füüsika Instituudi laborijuhataja. Avastas 1968. aastal koos Karl Rebase ja Vladimir Hižnjakoviga kristallide kuuma luminestsentsi.

¹“Teaduslikku meetodit” defineerimata lõhnaks siin muidugi tautoloogia järele. Teadusliku meetodi sisu ja piire käsitleb igakülgselt teaduse metodoloogia kui filosoofiaharu (vt nt Vihalemm 1979). Siinkohal piisab, kui meenutada, et teaduslik meetod tähendab eelkõige kindlate ning loogiliselt ja võimaluse korral ka matemaatiliselt rangete protseduuride rakendamist vaatlustele, hüpoteesidele, teooriatele, katsetele ja nende seostamisele ning tulemuste kontrollimisele. Vt ka vastavat artiklit eestikeelses Vikipeedias.

²AU oli Hindi konstrueerimis- ja tehnoloogiabüroos Desintegraator leiutatud pruunikas jäätmehaisuga vedelik, mis saavutas üle kogu N. Liidu imerohu kuulsuse ja mille hankimiseks seisid inimesed öö otsa järjekordades.

³Lühiülevaate intelligentsest disainist kui teaduserüüsse pandud kreatsionismist leiab Eesti Ekspressist (19.04.2000) Erast Parmasto, Richard Villemsi, Toomas Jürgensteini ja Vello Salo sulest. Vt ka Konsa 2005 ning MTÜ Eesti Skeptik kodulehti www.hot.ee/skeptikkk ja www.skeptik.ee. Intrigeeriv on märkida, et ka ajakiri Akadeemia (2005, nr 1) on avaldanud intelligentset disaini propageeriva Stephen Meyeri artikli.