Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor: kõrgkool ei toeta sektantliku usupropaganda tegemist
Kirjutasin Meego Remmeli loengumaterjali asjus Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektorile Anneli Kannusele. All on minu kiri ja rektori vastus.
adressaatidele: annelikannus@nooruse.ee
kuupäev: 3 detsember 2008 9:49
teema: eetika loengu eetikastTere, lugupeetud Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor Anneli Kannus,
kirjutan Teile põhikirja järgi avalikes huvides tegutseva mittetulundusühingu Eesti Skeptik nimel ja seoses teatavaks saanud asjaoluga, et Teie poolt juhitavas koolis toimub loengusari B405 Eetika, mida loeb Meego Remmel ja kus seksuaalsust käsitlevas loengus levitatakse vananenud ja eelarvamuslikke arusaamu homoseksuaalsuse olemusest.
Nimelt väidab Meego Remmel, et homoseksuaalsus on elu jooksul omandatav seksuaalhälve, haigus, mida on võimalik välja ravida. Selline arusaam ei kattu käibiva haiguste nomenklatuuriga, kust homoseksuaalsus on haiguste nimekirjast välja arvatud ning pigem nähakse probleemi homofoobias, mis häbimärgistab teistsuguse sättumusega inimesi, mis omakorda on ohuks rahvatervisele, kuna stigmatiseerimise kartuses ei pöörduta õigeaegselt arstliku abi järele ning on suurem kalduvus riskikäitumisele.
Oma väidetele on Meego Remmel tuge leidnud kirjandusvalikust, mis on ilmunud suures osas enne aastat 1970. Täiesti viitamata on jäänud uuema aja uuringud ning seisukohavõtud, kus homoseksuaalsust ja muud seksuaalsusesse puutuvat hoopis eelarvamustevabamalt võetakse, sh Ameerika psühhiaatrite liidu seisukohavõtt juba aastast 1973, milles homoseksuaalsus psüühiliste haiguste seast välja arvati.
See kõik paistab Meego Remmelile teadmata olevat või vähemalt ei sega see teda loengus väitmast:
“Homoseksuaalsusest on saanud üks kaasaegsemaid isasuhte aseaineid, mille on loonud isa defitsiidiga poegade vajadus isaarmastuse ja usaldusliku mees-mehe suhte järele.” (SLAID 6)
Selline väide ignoreerib uuemaid uurimusi, kust saame teada, et homoseksuaalsust esineb igast peretüübist pärit inimestel, sõltumata kultuuritaustast, ühiskondlikust ja religioossest kuuluvusest. Samuti ei ole õige üritada keerukat nähtust taandada ühele põhjusele.
Meego Remmel kõrvutab homoseksuaalsust nekrofiilia, pedofiilia, zoofiilia, seksisõltuvuse, fetišismi, sado-maso seksi, ekshibitsionismi ja muude vähem ja rohkem tuntud või kriminaliseeritud tegevustega. Tendentslikkus on siin silmnähtav ja suunav on ka loengumaterjalis püstitatud küsimus:
Kuivõrd on homoseksuaalsus alternatiivne seksuaalkäitumine, kuivõrd sõltlaslik seksuaalne orientatsioon? (SLAID 24)
Samuti on loengus käsitletud teema seksisõltuvusest pehmelt öeldes vastuoluline, kus osad arvavad, et selline konditsioon on olemas ja tegelevad selle raviga, teised taas ei tunnista sellist haigust või vaimset häiret ning peavad seksisõltuvust väljamõeldiseks, mille abil oma ideoloogilist propagandat maskeerida, võidelda seksuaalkasvatuse ja seksuaalvähemuste õiguste vastu (Marty Klein).
Tänapäeval üritavad seksisõltuvust ja eriti homoseksuaalsust “ravida” vaid mõned kristlikud nõustajad. Ja siinkohal saame loengumaterjalistki jumalasõna lugeda (SLAID 33):
Või te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? Ärge eksige: ei kõlvatud ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad, ei vargad ega ahned, ei joodikud ega pilkajad ega riisujad päri Jumala riiki! Ja sellised olid mõned teiegi seast. Kuid teie olete puhtaks pestud, te olete pühitsetud, te olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus.” (1Kr 6:9-11)
Kuid õnneks on Jeesuse abil võimalik patust pääseda, kui oma pattu kahetseda ja enam mitte teha (SLAID 34, 35) ning järgneb 12-sammuline kristliku tervenemise programm (SLAIDID 36-38).
Loengumaterjal peaks olema leitav kooli sisevõrgust, kuid see on nüüd olemas ka skeptik.ee dokumendisalves: https://skeptik.ee/wp-content/uploads/2008/12/remmel_seks.pdf
Kokkuvõtteks:
Esiteks ei ole viidatud loengu sisu kooskõlas uuemate arusaamade ja teadusuuringute tulemustega homoseksuaalsusest; pigem külvatakse sellisel moel mõistmatust ja sallimatust teistsugususe suhtes, mis on rahvatervist arvestades vastuproduktiivne lähenemisviis. Teiseks paistab loengu materjali ja tunnistaja ütluse põhjal, et loengus toimub adekvaatse ja tasakaalustatud ainekäsitluse asemel varjamatu usukuulutus, mis ei ole riigi- ja õppeasutusele kohane.Eelnevaga seoses palun Teid, et kui siin tõstatatud probleemid koolis käsitlemist leiavad, siis annaksite seisukohtadest ja asjade käigust teada. Või sellestki, kui Te siin probleemi ei näe.
Lugupidamisega,
Martin Vällik
MTÜ Eesti Skeptik
tel 508 9328
www.skeptik.ee
Martin Vällik
MTÜ Eesti SkeptikTeie pöördumine 3.detsembril 2008 3.detsember 2008.a.
Lp. Martin Vällik
Tänan teavitamast meie kõrgkooli üliõpilase (üliõpilaste) tõstatatud küsimusest.
Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis on igal kõrgkooli liikmel võimalik oma arvamust vabalt väljendada. Kui üliõpilane ei ole rahul õppeaines õpetatava sisu, kasutatavate meetodite, õppetöö korraldusliku poolega vms, on esimeseks võimaluseks sellest kindlasti koheselt õppejõuga rääkimine. Tegemist on kahe võrdväärse täiskasvanud inimesega. Antud juhtumi puhul ei ole teada, kas seda võimalust on kasutatud. Järgmiseks võimaluseks on pöörduda oma õppekava koordinaatori poole, mida antud juhtumi puhul tehtud ei ole. Lisaks on üliõpilastel võimalik õppeaine lõppedes anda anonüümselt tagasisidet elektrooniliselt tagasiside monitooringu süsteemis (TMS). Me ei mõista kellegi valikuid hukka, kuid peame kahetsusväärseks, et küsimust ei tõstatatud koheselt kõrgkooli sees.Meego Remmel ei ole kõrgkooli korraline õppejõud ja seetõttu ei saanud me temalt koheselt selgitust, kuid oleme seda palunud e-meilitsi. Kindlasti ei toeta kõrgkool sektantliku usupropaganda tegemist või ainult ühekülgsete seisukohtade esitamist. Tänaseks pole teada, kas ja millisel määral on seda konspekti õppetöös kasutatud ning kuidas tegelikult esitletud.
Kindlasti peame kahetsusväärseks kui avalikustatud käsitlus tõepoolest üliõpilasteni kirjeldatud kujul viidi ja tegemist ei olnud kriitiliseks aruteluks suunatud (lisa)materjaliga. Tegemist ei ole kindlasti kõrgkooli seisukohtadega nimetatud küsimustes.
Äärmiselt positiivne on, kui ka teema tõstatanud üliõpilane (üliõpilased) pöörduvad otse kõrgkooli poole, et saada informatsiooni toimunu kohta kõikidelt osapooltelt. Meie kõrgkool on väga avatud kõikidele üliõpilaste poolsetele ettepanekutele, sh kriitilistele, sest ainuüksi nii saame tagada kvaliteetsema õppe. Oleme selles osas pidevalt üliõpilasi julgustanud ning sellel on olnud ka tulemust. Kindlasti on siin tööd veelgi, nagu antud juhtum ilmekalt näitab.
Lugupidamisega
Anneli Kannus
Minu lugupidamine.
Oma tänavas vastuses palusin, et kui on võimalik, siis ka Meego Remmeli vastus meile teada antaks.
Ühtlasi kirjutasin ka üliõpilasele, et ta “kapist välja” tuleks ning majasiseseid asjaajamisi maja reeglite järgi ka ajaks.
——————————–
Veel samal teemal:
Minus tekitab küsimusi 3 loo autori Martin Välliku tegelik mõte? Milleks on vaja teha 3 postitust samal teemal? Kas oleks raske teha seda ühe teemana, mida oleks lihtsam ka lugejal vallata. Üks asjaolu mis mulle näib, lihtsalt, et artikli autor on pööranud selle küllaltki isiklikuks. Tsiteerides –
Ühtlasi kirjutasin ka üliõpilasele, et ta “kapist välja” tuleks ning majasiseseid asjaajamisi maja reeglite järgi ka ajaks.
Mida sa sellega saavutada soovid? Mulle jääb selline mulje, et antud juhul pole sellest esmalt õppejõuga räägitudki ja selles portaalis kästakse tal niiöelda peidust välja tulla? Kas ta on kuhugi varju läinud? Usun, et igati eetiline oleks kõigepealt õppejõule endale sõna anda ja siis laimama hakata teda. Kogu see lugu tundub vähemalt mulle kui lugejale natukene moraalitu.
Ei taha kedagi süüdistada, kuid juhin tähelepanu, et kedagi süüdi mõista ilma talle sõna andmata on samuti väär.
Samuti oleks huvitav teada, mis kui suure osa need slaidid (40 slaidi ~ 3-6 loengut) kursusest hõlmasid. Samuti jäi segaseks, mis loengus neid slaide esitati: eetika, seksuaalõpetus vms? Selgelt (slaide lugedes) oli tegu usupropagandaga, kuid mis kontekstis see täpsemalt aset leidis ja kuidas taoline usulevituskursus üleülde käiku lasti?
@Küsimus – oled vist veidi valesti aru saanud. Keegi ei käse õppejõul “peidust välja tulla”, vaid soovitasin üliõpilasel, kes mulle algselt kirjutas, kasutada ka majasiseseid igati legaalseid suhtlusviise, kuidas tõusnud probleemi käsitleda. Seda julgustab ka rektor Anneli Kannus oma vastuses.
Puhtinimlikult võib olla sedasi, et kui probleemi loengu sisu osas nägi ainult tema või kui mõned kaasõpilased isegi kiitsid takka, siis võib tõepoolest olla keeruline see probleem avalikult tõstatada. Minul seda probleemi ei ole, olen kirjade kirjutamist harjutanud ja inimestega suhelnud, lisaks ei seo mind selle kooliga muu kui see, et võibolla olen ise kunagi kooli lõpetajate hoolealune.
Aplaus Martinile ja austus kõrgkoolile!
Järgmise sammuna tuleks Mardna lausvale seisukohavõtu eest liistule tõmmata, muuhulgas arvestades, kuidas tema autoriteeti kasutavad ära homofoobsed netikommentaatorid.
@kenny –
Tollele Mardnale saaks süüks panna seda ”induced delusional disorder” põlistamist.
üliõpilase kirjast võis minu meelest aru saada, et tegemist on juba vanemale kursusele jõudnud üliõpilasega, kel antud eetika-aine läbitud varasemate aastate jooksul. nähtavasti on ta kuuldu-loetu üle hilisemate teadmiste valguses mõtisklenud ja alles siis on probleem tema peas esile kerkinud või selgemasse sõnastusse kujunenud. võib-olla ta siis tõesti mõtles, et imelik oleks mingi ammu läbitud asja üle õppejõuga vaidlema minna. kursuste hindamine toimub aga vahetult pärast kursuse lõppu (vähemalt tartu ülikoolis on see nii), seega ei tule praeguse üliõpilase puhul kõne alla.
mis puutub ühe teema käsitlemist mitmes erinevas postituses, siis mina küll probleemi ei näe – tegemist on blogiga, mitte mingi uuriva ajakirjandusega, kus kõik erinevad arvamused kohe agressiivselt välja uuritakse ja olulisemate katketena ühte artiklisse kokku topitakse. blogiformaat on ikka märksa vabam.
Lugupeetud skeptikulugejad!
Tänan nii põhjaliku töö eest seoses minu tagasihoidliku isiku ja
loengumaterjali esitlemisega skeptikulugejate ees. Olles tutvunud minu
kohta blogituga tahan omalt poolt anda kokkuvõtliku kommentaari.
Olen aastaid õpetanud eetikat erinevates kõrgkoolides ning usaldanud oma
tudengeid, kaasa arvatud nende võimes kriitiliselt mõelda, lubades neile
vaba juurdepääsu ja kasutusõigust minu poolt koostatud slaididele, mida
erinevate sihtgruppide jaoks olen loonud. Seejuures ei ole ma ka
varjanud oma kristlikku tausta eetikuna ega materjale, mida olen pidanud
kasutamisväärseks kristlikus paradigmas. Esiletoodud loengumaterjal
seksuaalsõltuvustest on nimelt üks niisugustest. See pole koostatud ega
mõeldud Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tudengitele eetika kursuse
õpetamiseks. Olen selle aga kord tudengite palvel oma avatud konspektide
hulka üles riputanud, et üliõpilased saaksid huvi korral nimetatud
materjalidega tutvuda. Tavaliselt pole mul TTK-s vähimatki aega nii
spetsiifiliste teemade käsitlemiseks, pealegi sisaldab eetika kursus
vastavalt kooli poolt aktsepteeritud õppejuhendile hoopis teistsuguseid
teemasid, kuna kokku 10 loengu- ja seminaritunniga tuleb anda ülevaade
erinevatest filosoofilistest eetikateooriatest, kaasaja bioeetika
põhiseisukohtadest ning inimsuhteid puudutavatest teemadest, millele
omakorda on järgnenud tudengite presentatsioonid nende poolt valitud
eetikaprobleemide grupiarutelus käsitlemiseks, et anda tulevastele
meedikutele ka kogemus bioeetika nõukogudes kaasatöötamiseks vajalikust
arutlus- ja väitlusoskustest. Tudengid teavad, et seksuaalsõltuvusi
käsitlev materjal on veebi riputatud lisalugemismaterjalina
perekonnaeetika teemade juurde, mida ma tavaliselt aine piiratud mahtu
arvestades ei käsitlegi. Aga kuna bioanalüütikutega sedakorda sai rohkem
suheldud, siis tutvustasin valikuliselt ka neid slaide, mis puudutavad
seksuaalsõltuvusega seotud teemasid.
Loengumaterjal seksuaalsõltuvustest ei püüa kuidagi marginaliseerida
homoseksuaalse kalduvusega isikuid. Teatavasti on kaasaegses
diskussioonis homoseksuaalsusega seotud küsimustes valdavaks kaks
teineteisele vastandatavat seisukohta: homod kas sünnivad või
kujundatakse homodeks sõltumata oma isiklikust tahtest. Kes on aga
eelnimetatud slaidimaterjaliga tervikuna tutvunud, teab, et see annab
pigem ülevaate inimese seksuaalset arengut mõjutavatest teguritest ning
näitab, kuidas võib nende tegurite koosmõjus välja kujuneda ka
seksuaalsõltlaslik muster, nagu seda on näiteks täheldatud pedofiilide
puhul. Eetikateoreetiliseks ja samas väga praktiliseks küsimuseks jääb,
kuivõrd saab inimene ise oma kujunemisloos teatud mõjutajaid
kontrollida. Näiteks on kaasajal piir pedofiilia ning homoseksuaalsuse
vahel haprake (vrdl näit 3.12.2008 Pealtnägija intervjuud Joel
Steinfeldiga), kuna täisealise mehe seksuaalakt alla 14-aastase
mehehakatisega on kriminaalkuritegu, üle 14-aastase mehehakatisega aga
vabatahtlik homoseksuaalne suguakt. Põhimõtteliselt esitab nimetatud
slaidiseeria eetikalise küsimuse: kas mees, kes on valmis seksima nii
13-aastase kui 15-aastase mehehakatisega, on seksuaalsõltlane või
lihtsalt alternatiivse seksuaalse orientatsiooniga kodanik? Ja kui keegi
tunnetab, et tema alternatiivne seksuaalne orientatsioon on muutunud
tema stressiga toimetulemise mehhanismide suhtes ainuvalitsevaks,
tunnistades, et on sattunud sellest sõltuvusse, kas ja kuidas on
võimalik sellest vabaneda? Nagu öeldud, on nimetatud slaidid koostatud
kristlikus paradigmas käsitletavaks loengumaterjaliks, mistõttu on
tähelepanu pööratud ka kristlikele soovitustele ses küsimuses.
Mitte kuskil ei ole ma nimetatud slaidiesitluses ega ka oma
auditooriumis väljendatud sõnades väitnud end teadvat või esitlevat
homoseksuaalsuse kõiki põhjuseid. Olen öelnud, et seda ei tea ega oska
seletada täna ükski seksuoloog, geneetik, psühholoog, teoloog või eetik.
Slaidiesitluse pealkiri ja mu kommentaarid on kinnituseks, et tegemist
on seksuaalsõltuvust kirjeldava materjaliga. Vananenuks peetud
kirjanduse loetelu juures on öeldud, et see esitab hetkel poliitiliselt
ebakorrektseks peetavat, ent möödunud aastakümnetel valdavat
uurimissuunda, kus nähti seoseid defektiivse isa-suhte ja homoseksuaalse
orientatsiooni kujunemisloo vahel. Ma ei ole kunagi väitnud, nagu blogis
minu kohta väidetakse, et üritan näidata homoseksuaalsust haigusena (mis
ei vasta üldtunnustatud klassifikatsioonile) või taandada keerukat
nähtust ühele põhjusele. On väga hästi teada, et homoseksuaalsusel on
palju erinevaid põhjuseid. Pole saladus, et samasoolise
seksuaalsuunitluse võivad valida isegi pedofiilse kuritarvitamise
ohvrid, kellel varem oli selge heteroseksuaalne hoiak, rääkimata
paljudest seesmistest põhjustest, mainimata geneetika saladusi. Muide,
ka praegu avaldatakse raamatuid perevägivalla alt läbi homoseksuaalse
suunitluse jaatamise kvalitatiivselt uuele enesemääratlusele jõudnud
meeste identiteedist ja sellega seotud probleemidest. Üheks näiteks
kasvõi gay-poolehoidjate seas tuntud Rik Isensee teosed, neist üks
viimaseid 2005. aastal ilmunud Reclaiming Your Life: The Gay Man’s Guide
to Recovery from Abuse, Addictions, and Self-defeating Behavior.
Ühesõnaga, 1960-ndatest kuni 1990-ndateni poliitiliselt “IN” ja
praeguseks poliitiliselt “OUT” arusaam defektiivsete peresuhete
võimalikust mõjust homoseksuaalsuse ja sellega seotud probleemide
väljakujunemisele pole de facto kuhugi kadunud, kuna isegi
gay-ringkondades seda tunnistatakse.
Lõpuks, teatavasti on skeptik.ee usuliste veendumuste suhtes üsnagi
kriitiliselt meelestatud inimeste suhtluskeskkond, kus võidakse mis
tahes teemast teha saba ja sarvedega koletis, kui vaid kuskil on keegi,
keda saab süüdistada usulises mõtlemises. Postmodernse filosoofia üheks
eelduseks on, et viimselt on igal maailmatõlgendajal omad usulised
prillid, ka sellel, kes tõlgendab kõiki fakte läbi looduskeskse
maailmapildi prilliklaasivärvi. Sellest lähtuvalt tuleb lugeda ka minu
ja mu slaidide kohta selles blogis antud kommentaare. On rabav, et minu
viiteid teatud homoseksuaalse orientatsiooni väljakujunemise protsessi
sarnasustele seksuaalsõltlaslike sättumustega käitumismustrite
tekkimisega (näiteks pedofiilse seksuaalvägivalla ohvrite eneseleidmise
puhul homoseksuaalses identiteedis) on tõlgitsetud ja mulle omistatud
ainuvõimalikuks peetuna. Selline tõlgitsus ja omistamine on pehmelt
väljendudes subjektiivne, et mitte öelda – foobne. Mis aga mu
loengutesse puutub, siis loodetavasti kinnitavad tudengid jätkuvalt oma
“objektiivses” tagasisides, et ma ei ole püüdnud kedagi veenda oma
käsituse ainuvõimalikkuses või teha selgeks, et just see ongi teaduse
viimane sõna. Minu uurimisvaldkond, kus püüan end hoida kursis teaduse
viimase sõnaga, on kaasaegne vooruseetika. Vooruseetikuna küsin alati:
kelleks me inimestena tahaksime kujuneda? Ehk tasub seda
mõtteharjutuseks küsida ka neil, kes antud teema pigem
internetiavarustes, mitte koolikeskkonnas tahtsid tõstatada.
Meego Remmel
Suur tänu, lp Meego Remmel, et kirjutasite.
Loodetavasti tekib kirjutatu üle arutelu ja leiate võimaluse võimalike tekkinud küsimuste ja täpsustustega ka tutvuda ning neile vastata, kui vajalikuks peate.
@Meego Remmel
Kirjutate, et
Kas pole siiski mitte tegemist põhimõtteliselt erinevate nähtustega, mis, tõsi küll, võivad, ent ei tarvitse koos esineda? Pealegi on absoluutarvudes ju heteroseksuaalidest pedofiile väga tõenäoliselt märgatavalt rohkem… Suhtarvude kohta ei oska oletusi teha ega mõista ka arvata, kas pedofiilide esinemissagedus heteroseksuaalide hulgas võiks mingil põhjusel erineda esinemissagedusest homoseksuaalide seas.
Kirjutate, et
Kahtlemata!
Tõsi? Sellega ei tahaks küll sugugi nõustuda. Usuta ei pääse keegi, ka teadlased mitte. Ainult et tõenduspõhist maailmapilti omaks pidavad inimesed üldjuhul ei usu midagi, millele kindlaks tehtud tõendid vastu räägivad või mis on põhimõtteliselt ümberlükkamatu ja tõestamatu. Peale selle kalduvad nad vägagi kriitiliselt suhtuma (loe: tunnetavad vältimatut vajadust täpsustada ja kontrollida) ka asjusse, mille kohta käivad tõendid on kas puudulikud või vastuolulised. Siit tulenevalt heidavad nad näiteks 6000 aasta vanuse Maa müüdi tõesti halastamatult kõrvale…
Meego Remmel ütles:
Väljavõte loengukonspektist (slaid nr 5):
Kuidas neisse väljaütlemistesse suhtuma peaks?
Volli. Vaata slaidi, see tutvustab psühhoanalüütikute väiteid ja too viimane lause on nende analüütikute arvamuste kokkuvõtte. Võib ju õiendada, kas paksema kirjaga rõhutuse asetus on just erapooletu, kuid tegemist võib olla ka puhtalt kokkusattumusega, rõhutatakse tavaliselt põhi mõtet. Antud slaidi puhul siis seda viimast lauset.
Taoliste väidete kujul on pea alati tegemist viitega mõnele uurimustööle. Samas pole ühelgi slaidil esitatud viiteid uurimustöödele, kus antud väide falsifitseeritud on. Antud kontekstis on see väide esitatud kui teaduslikku fakti, mis tuleneb erinevate psühhoanalüütikute uurimustööst. Teaduslik fakt see aga pole.
Samas eeldab ka Remmel antud väite õigsust tuginedes sellele ka edaspidi. Homoseksuaalsuse ravimisest rääkides on see eeldus implitsiitselt tehtud.
Millele tähelepanu juhtisin, on asjaolu, et Remmel, vastates skeptikutele “mitte kuskil ei ole ma nimetatud slaidiesitluses … väitnud end teadvat või esitlevat homoseksuaalsuse kõiki põhjuseid.” ei vasta tegelikkusele. Muidugi ka antud slaidis ei väida ta end teavat kõiki homoseksuaalsuse põhjuseid, kuid tema käsitlus homoseksualismi tekkepõhjustest on ühepoolne ning lihtsalt öeldes vale (st ta tugineb falsifitseeritud hüpoteesidele.)
Lugedes Meego kokkuvõtet oma arvamustest võiks küll pakkuda, et tegemist on pigem ta enda foobiatega kui teadusega. Soovitaks Meegol järsku reisima minna ja näha maailma ka väljaspool.
Pakkudes taolisi “subjektiivselt taskufilosoofilisi” materjale üliõpilastele on pea kuritegelik.
Kahju, et Eesti “Ann Coulter” on saanud lausa õppejõuks.
Kui keegi peaks tegema uurimistööd demagoogiast, siis saaks talle siinsest Meego Remmeli vastusest suurepärane näitematerjal. Niipalju isiklike veendumuste tõepähe kuulutamise vajadusest tulenevat häma, et ei viitsi isegi lahkama hakata.
Ühest tahaks küll aru saada- mis loom see “kaasaegne vooruseetika” on. See meenutab natuke koolide usuõpetuse propageerijate juttu “kristliku eetika” õpetamise vajaduse juttu. Mulle nagu tundub ikka, et kui sõnale EETIKA peetakse vajalikuks midagi lisada, siis nähtavasti ei mõelda enam sõna EETIKA tegelikku (e algset) sisu, vaid soovitakse esile tuua sellest mingit tõlgendust. Et siis räägitakse mingist mittetäielikust eetikast ehk selle mõiste subjektiivsest tõlgendusest.
Nojahh, just kristlased on sunnitud neid lisandeid kasutama, kuna nende sallimatu (pehmeltväljendades…) käitumine pole eetikaprintsiipidega eriti kooskõlas olnud ja seetõttu on nad olnud sunnitud eneseõigustuseks kasutama sellist nö omale sobivat eetikatõlgendust.
Voorus ja eetika on täiesti erinevad mõisted, nagu ka pedofiilia ja homoseksuaalsus ning “tänapäevasusega” pole siin mingit pistmist– asjad on olnud kogu aeg erinevad, ainult harimatusest loobitakse tihti ühte patta.
Üks moment aga on tõeline demagoogiline pärl: see, et sõimusõna “poliitiline korrektsus” liimitakse külge kristliku ajupesumentaliteediga mittesobivale ühiskondliku mõtteviisi avardumisele.
Lühikese ülevaate vooruseetikast saab siit.
Hr. Remmeli sõnavõtus hakkas esimese hooga silma kaks arutlusviga, aga ega ma seda juttu niiväga põhjalikult ei lugenud ka. Analüüsimisest rääkimata…
Tõsi ta siiski on, et erinevate kultuuride ja uskumuste esindajatel on erinevad eetilised tõekspidamised. Mistõttu pole iseenesest vale rääkida kristlikust või budistlikust eetikast.
Nii on muidugi hea lahmida, aga äkki katsuks siiski vastasest argumentatsioonitehnikas üle olla…? Baptist Remmel nüüd vaevalt et sobib aluseks, mille pealt kristlaste kohta üldistusi teha.
ehk teemakohane: http://ahtokaasik.wordpress.com/2008/12/18/motlevale-inimesele/
See on muidugi õige ainult siis, kui üritus on kohustuslik.
Meego Remmeli juhtum on läinud Tõnu Lehtsaarele väga südamesse:
Tõnu Lehtsaar: Vaikiv ajastu homoküsimuses
Peame muidugi kohe täpsustama, et skeptik.ee muidugi ei ole “homoringkonnad”.
Aga üldiselt on see Lehtsaare lugu üks hale hädaldamine selle üle, et enam millegipärast ei lubata avalikult homosid põlata. Selline asi võib täismehe ikka endast välja viia küll.
Terve hulk poliitilisi vaidlusi Internetis taanduvad sellele, kui oluline vabadus on vabadus teistele vabadusi keelata. Kui oluline on vabadus homoseksuaalidele abieluvabadust keelata, seda on siin juba vaieldud, aga ka klassikaline ususõda teemal GPL v. BSD on klassikaline näide. Mõned inimesed arvavad, et kui GPL keelab koodikasutajatel edasiarendatud koodi salastada ja seeläbi tulevaste kasutajate vabadusi piirata, tähendab see, et GPL ei ole nii vaba kui võiks ja kuna BSD vabaduste piiramise vabadust ei piira, siis on ta vabam. Ja teised inimesed arvavad jälle täpselt vastupidi.
dig ütles:
Minumeelest on siin küsimus pigem sõnavabaduses. Inimesel peab olema vabadus oma seisukohtade väljaütlemiseks. Sõnavabaduse piiramine, tuues ettekäändeks, et see võib kedagi solvata ei ole õigustatud. Vähemalt minumeelest.
Muidugi tuleb sõnavabadust ja arvamusvabadust tähtsaks pidada, aga selles ju polegi küsimus, kuigi mõned inimesed seda sellisena näidata üritavad. Lehtsaare mõttekäik on sarnane kreatsionistidele, kes sõna- ja arvamusvabadust kilbina kasutades oma usuõpetust darvinistliku evolutsiooni kõrvale üritavad sokutada.
Riikliku kõrgkooli puhul on oluline õpetatava adekvaatsus, objektiivsus, mitte niivõrd see, kas baptistid ja katoliiklased homoseksuaalsust koledaks patuks peavad.
Küsiks retooriliselt sedasi, et mida peaks peale hakkama õppejõuga, kes astronoomia üldkursuse raames jääb pidama Koperniku-eelsesse aega ja praktikumis harjutatakse sünnikaartide koostamist?
Meie hea külaline, püsilugeja ja kommenteerija Toomas Jürgenstein võiks ju ka mõne sõna kosta. Ta teab ju neid inimesi ja olukordi tunduvalt paremini.
Samas, sõnavabadusel on ka omad piirid.
Kui keegi niisama homosid sõimaks, on see suhteliselt ükskõik. Kuhu aga liigitada kommentaarid stiilis: “võtaks kuulipilduja ja siis nad kõik …” ja muud analoogsed, kus on teemaks juba kellegi tapmine.
Muuseas, mööndusena olen nõus pidama sõnavabaduse avalduseks isegi neid kommentaare, kus öeldakse, et “peab hukkama”, sest hukkamine eeldab kohtuprotsessi, seaduste muutmist jne, aga kellegi (ja mitte ainult konkreetse üksikisiku vaid ka inimgrupi) otsene tappa ähvardamine või sellest unistamine peaks jääma ikkagi asjaks, mida sõnavabadusega põhjendada ei anna.
Muidugi, sellise põhimõtte järgi võiks iriseda ehk vaid iga 50nda kommentaari kallal, kuid tekib ikkagi küsimus: kas kellegi tapmisest unistamine ja kellegi tapmisele kutsumine on neis piirides, kus sõnavabadus on primaarne?
Ma ei ole küsimuse sellise püstitusega kuigivõrd nõus. Lehtsaare arvamusartiklis pole kristlasi üldse mainitud. See, et kellegi arvamus mingi küsimuses mõne radikaali arvamusega kokku langeb ei anna veel alust kogu arvamusele “vett peale tõmmata”. Võtame või näiteks tuntud foorum.usk.ee, mille “Eksitused, valeõpetused, väärreligioonid” osas välja öeldud seisukohad üsna paljuski osas skeptik.ee omadega kattuvad. Paneme skeptik.ee nüüd kinni sellepärast? :)
See on suhteline mõiste. Küsimus on, kes need piirid asetab ja kus kohta.
Me võime ju Albaania maffia asemel öelda lihtsalt maffia aga siis on kohe diskrimineerimine, kui maffia müttab aga politsei kimbutab ainult albaanlasi.
Proovige seda näiteks Hollandis teha. Ma eeldan, et Ramloff on valge ja ateist või kristlane. Moslemid ja neegrid võivad neid tappa ka ja tapavadki, nagu mõne režisööri näitel näeme.
Aga kui mõni valge umbjoobes laiavale pedejõugule midagi vastu öelda julgeb, siis saad hakatuseks kolakat ja pärast seda tõmbab õigussüsteem su ribadeks.
See sõnavabadus on on praeguseks hetkeks lihtsalt farss.
Ramloff deklareeris:
Jüri läks filosoofiliseks:
Mõmmadimõmm. Mina ütleksin, et Ramloffi deklaratsioon on ebakonkreetne loosung. Mõtte, mida ta väljendada tahtis, oluline osa ongi — ma loen seda kontekstist –, et konkreetsete piiride korralik tõmbamine on raske, aga nad sellegipoolest olemas on. Niisugust kaalutletud ebaselgust “suhteliseks” tembeldada pole kuigi kasulik ega vii mingisugustele mõistlikele järeldustele välja.
Saatsin Tõnu Lehtsaarele kirja, kus täpsustasin, et need polnud sugugi “homoringkonnad”, kes “reageerisid”.
Foorumi osasse on pandud viide järgmisele videole, mida pean vajalikuks siia välja tõsta:
Tartu Tervishoiu Kõrgkooli lõpuaktus
03.02.2012
Viidatud ajamärk 73. minut, paremas servas viide 01:13:10 Lõpetajate kõne – Kätlin Padesaar. Ja sealt edasi.