Pseudoteaduste paraad meie koolides jätkub
Kaks nädalat tagasi kirjutasin, et Kadrioru Saksa Gümnaasiumis toimub täiemastaabiline pseudoteaduste paraad, kus oma lahinguvalmidust demonstreerisid nii luurerühm, jalavägi kui kaugpommitajad. Demineerijaid ei olnud näha. Ürituse korraldas sama kooli füüsika- ja matemaatikaõpetaja ning õppealajuhataja Kaja Jakobson, kes selleks ajaks oli küll kehastunud šamaaniks ja osaühingu Javar juhatuse liikmeks.
Kirjutasin sel teemal kooli direktorile Ann Mändveerile ja Tallinna Haridusameti juhatajale Andres Pajulale kirja. Samuti reageeris kooli lapsevanem Peeter Marvet.
Vastus on seni laekunud kooli direktorilt, kus ta tõdeb, et juriidiliselt on kõik korrektne ja koolile on oluline täiendava tulu teenimine. Direktor Ann Mändveer lisas veel, et Harmoonia Päevade sihtgrupiks ei ole nende kooli õpilased.
Selgub, et tehakse ka selliseid umbluuüritusi, kus sihtgrupiks on justnimelt lapsed, lapsevanemad. Kommenteerija karsumm edastas ringleva kirja, kus kutsutakse inimesi 28. märtsil Kuusalu keskkoolis toimuvale “rännakumeetodi infopäevale”, mida ajab sama kooli endine õpilane Tiia Kuusk. Selle ürituse sihtrühmaks on:
lapsevanemad
õpetajad
koolijuhid
psühholoogid
lasteaiakasvatajad
ja kõik need, kes lastest tõeliselt hoolivad
ja teemaks “KUIDAS AIDATA LAPSI”. Kõlab ju igati õilsalt. Ja üritus on tasuta – õilsuse sära vaid kasvab.
Mis aga on “rännakumeetod”, kes selle brändi turule tõi, millised on peamised müügivõtted, kust raha tuleb?
Rännakumeetod ei ole matkamine looduses või seljakotiga ja hääletades ümbermaailmareis, kus ennast proovile panna ja otsida. Rännakumeetod on nö “sisemine ränd”, meditatsioon, teekond iseenda sisse.
Laste puhul peaks see aitama selliste hädade korral nagu “üliaktiivsus, keskendumisraskused, õpiraskused, agressiivsus, ebakindlus, tõrjutus, hirmud, foobiad, suhtlemisprobleemid, õnnetused, lein, hülgamised, vaimne- või füüsiline ärakasutamine, allergiad või muud füüsilised haigused” (allikas).
Loomulikult pole selle meetodi toimivuse kohta mittemingisugust tõendit. On vaid praktiseerijate usk oma asja õigsusesse, õilsusesse ja tõhususse.
Sümptomaatiline on ka selle “imemeetodi” puhul kõiksuguste libatervendajate poolt kuulsaks hüütud lipukiri:
Rännakumeetod tegeleb probleemi põhjustega, mitte tagajärgedega.
Mis maksab?
Esimene annus on tasuta.
Tiiu Vilu pakub kahe- ja poolepäevast kursust 2750 krooni eest.
Rännakumeetodi peaguru proua Brandon Bays müüb oma nädalalõpu intensiivkursusi kuni 550 euro (8600 kr) eest. Antakse tunnistus, et osa saada privileegist osaleda edasijõudnute kursustel ja saada õigus ise rännakuid läbi viia, vastav akrediteerimise programm maksab 3000 eurot (u 47 000 kr).
Õiguse säilimiseks peab regulaarselt peabossi juures rännakul käima ja andamit viima. Umbes 1000 euro (15650 kr) kaupa.
Lapsed ja noored on rännakumeetodi praktiseerijatel eraldi tähelepanu all. Proua Brandon Bays pakub 2100-krooniseid kursusi. Tiiu Vilu usub, et see aitaks hüperaktiivsuse korral ja Tiia Kuusk unistab ajast, mil Rännakumeetod Eesti koolides oleks.
Muidugi on koolilapsed sihikule võetud, kuna neist annaks ehk kasvatada oma toote maksejõulisi tarbijaid. Seda võtet teadsid juba jesuiidid. Seda teavad ka Transtsendentaalse Meditatsiooni (TM) praktiseerijad ja paljud muud umbluutajad, kes on küüniliselt meie lapsed sihikule võtnud. Sarnase koolivallutusprogrammiga käib mööda Eestit Aivar Haller oma Spirituaalse Lektooriumiga. Loodetavasti jätkub meie koolijuhtidel kindlameelsust, et sedalaadi rünnakud tagasi tõrjuda.
Tõrjetöö võib olla kohati raskendatud, kuna asjaosalised isikud on üldjuhul siirad ning omandanud meeldiva ja veenva suhtlusviisi, nad on entusiastlikud ja pakatavad soovist midagi ära teha. Kui sellele lisandub isiklik seos kooliga, siis seda raskem on vastuseisu põhjendada. Nad ju tahavad lastele head. Ja tasuta.
Arvan, et siinkohal oleks Eesti Psühholoogide Liidul või miks ka mitte Koolitusfirmade Liidul oma sõna sekka öelda, mida arvata igat masti akrediteerimata (ja isegi akrediteeritud) ettevõtmiste pürgimustest meie laste ja õpetajate pähe ronida. Paljud sellised tegelased peidavad end psühhoteraapia või psühholoogilise nõustamise või koolitusteenuse sildi taha, kuid sisuliselt on nad samasugused posijad nagu astroloogid, homöopaadid, kaardimoorid, vitsamehed ja detox jalavannide tegijad.
Seda enam soovin otsustajatele meelekindlust kassikullasäralise pseudoteaduste paraadile vastu seista. Ja seda mitte seepärast, et ma lastest ja nende heast käekäigust tõeliselt ei hooliks, vaid otse vastupidi – ma hoolin.
Kuule, mees, sa meenutad keskaegseid nõiapõletajaid, kuidas sa nii piiratud mõistusega küll oled. Parem muretse, et pankurid liigselt ei rikastuks.
Täielik uus tööstusharu tundub olevat see uhhuu – tulusa püsiva sissetulekuallika saamiseks pole vaja enam vaevalist ja pikaajalist akadeemilist haridust nõutada vaid tuleb läbida mõõdukalt kopsaka rahasumma eest mõne eneseparandamismeetodi koolitus ja saada “litsenseeritud instruktoriks” või veelparem, olla mõne meetodi maaletoojaks ja võibki oma äri püsti panna. Uusi meetodeid, mida maale tuua, tekib nagu seeni pärast vihma. Ei jõua enam järge pidadagi.
Sellised nähtused panevad mindki enamasti mõrult muigama. Kuid ei saa jätta mainimata, et igasugu new-age posijate, pseudoreligiooonide, eneseabi preestrite jms pealetung on otseses korrelatsioonis humanistliku “teadusliku” maailmakäsitluse pealetungiga, mis arvab, et ratsionaalne reduktsionistlik teadus on ainuvõimalik ja õige maailma seletamise viis. Üpris irooniline, kas pole?
Ja muidugi *uskumus*, mida siin bloogis levitatakse, et positivistlik teadus on võimeline kõike seletama, on juba ammu ise üsna kahtlaseks muutunud.
Mõningat huvitavat lugemist:
http://www.amazon.co.uk/Posthuman-Condition-Consciousness-Beyond-Brain/dp/1841500488
http://press.princeton.edu/titles/8750.html
@MD – pea hoogu, hea inimene. Kus on keegi siin väitnud ja levitanud uskumust, et “positivistlik teadus on võimeline kõike seletama”?
Kas sellist arutlusviga nimetatakse “straw man“?
vaata, kulla mees, tegelikult on olemas nn surnud teadused ja arenevad teadused. psyyhilisi mõjureid ja nende kombinatsioone ei tunta veel kuigivõrd. kahelda sa ju võid, aga pisuke tegelemine iseendaga nö seesmiselt ei tee kahju kellelegi, looduse häving keset tootmist ja tarbimist ja myrigisus on palju hullemad nähtused.
Iseendaga võib iga moodi tegeleda. Nii, et see kahju toob ja nii, et see kasu toob. Võib näiteks ennast rahulikus olukorras ogaraks mõelda või ogaras olukorras meelerahu taastada. Kust sa, kulla mees, tead, kumma variandiga antud juhul tegu on?
@järelikult –
Ma arvan, et nõustud, et kui väidan, psüühilised mõjurid peavad alati olema psüühilised mõjurid. Ja mõjur peaks esinema tihedamini kui juhuslik sündmus.
Kui mingeid mõjureid veel ei tunta, siis tuleks neid uurida, kas ja millistel tingimustel need töötavad, millal töötavad jne.
Siiamaani ei ole ükski teaduslik ajakiri avaldanud informatsiooni, et psüühilised mõjurid (a’la selgeltnägemine jne) eksisteeriksid.
Kuid teadlane, kes selle avastuse teeks ja veenvalt ära näitaks, oleks väga õnnelik ja kogu see avastus tipneks parimal juhul ka Nobeli preemiaga.
Teadlaste omavaheline vandenõu “tõe” varjamiseks ei ole eriti vettpidav väide (see tuuakse tihti argumendiks).
Uhhuu-ärist on saanud arvestatav majandustegevuse valdkond. Asutad MTÜ nimega Kristallmeele Ülikool või Hinge Tee Instituut vms ja muudkui annad tuld: õnnistuse neuronaalne programmeerimine, rakkude täppishäälestamine lambda-lainetega, terapeutiline auravisualiseerimine, organismi molekulaar-energeetiline kvantnoorendamine jne. Ühepäevane kursus 999 krooni pluss käibemaks, püsiklientidele soodustused. Müügil Nibiru-varjendid. Ainus vaev on rahakoti raudu lahti hoides tõsist nägu teha.
kõik religioonid on pseudo värk ja sealhulgas ka teadusreligioon ! mis on teaduslikult tõestatus, see on kui enamus eluvõõraid ja eneseimetlejatest teadlastest midagi heaks kiidab. mina suhtun nii igasugusesse posimisse ja teadusesse skeptiliselt, põhimõtteliselt ei ole neil mingit vahet.
Kriku ütles:
lisaksin veel ühe enesegategelemise distsipliini: selline, mis ei too ei kasu ega kahju. sellega kaasneb küül üks kõrvalmõju: see jätab nimelt mulje, et sünnib kasu ja petab seega mõne mehe päris hästi ära.
anonymous ütles:
praktikas on asi keerulisem. lisaks juriidilise isiku moodustamisele, tegevuse reklaamimisele ja raha kasseerimisele tuleb omandada ka akadeemiline uhhuusõnavara. mida mainstreamim, seda parem sest kõik on kuulnud indigolastest, auradest, meditatsioonist, tšakratest jmt. seevastu raktobleeridest, mudgholideenidest, dumjurkidest, moorlasinkidest ja kargandõr-isbajevitest (täiesti reaalsed tegelased härra vanaküla originaalrepertuaarist) pole keegi kuulnud ning nendega on raskem masse võrgutada.
nii, et osalt on ikka täitsa õuigustatud, et vastava sõnavara ja küllap ka õige silmavaate omandamise eest tuleb kõigepealt “peanäitejuhile” mõningast obrokit maksta :-)
@Martin Vällik –
See on kõik pisut off-topic, aga siiski… Minu kommentaari eesmärk polnud kindlasti vastase väitluspositsiooni karikeerimine. Ma olen selles osas täiesti nõus, et igasugu new-age temaatika tutvustamisse koolis peaks kriitiliselt suhtuma. Samas ma ei leia, et seda peaks tingimata ära keelama kuna see pole piisavalt “teaduslik”. Pigem on küsitav kasutatav keel ning selle taga olevad latentsed eeldused.
Kuid see märkus oli pigem üldisemat laadi selle bloogi kohta tervikuna, oleksin pidanud täpsustama. Olen seda bloogi ikka aeg-ajalt lugemas käinud ja kuna kriitiline diskursuseanalüüs on üsnagi minu valdkond, :) siis olen sageli tõdema pidanud, et siin bloogis on skeptiku kohta palju ebaskeptilist, mis teatud arvamusi ja positsioone puudutab.
Näitlikustamiseks pole vaja kaugelt otsida:
https://skeptik.ee/index.php/2009/03/14/david-mills-ateistlik-universum-lobus-raamat-sellest-miks-jumalat-vaja-pole/
Juba sellise reklaami avaldamine ise paneb kukalt kratsima. Kui ma seda emakordselt lugesin: Selles kõikehõlmavas vastulauses kaasaegsetele religioossetele dogmadele annab autor vastuse ka järgmistele ajaloolistele ja teaduslikele küsimustele: (järgneb loetelu), siis vallandus automaatselt naerureflekts. Kuna see reklaam siin bloogi autori kiiduavalduste saatel ilmus, siis eeldan, et ta võtab neid avaldusi tõsiselt?
Või näiteks see sissekanne:
https://skeptik.ee/index.php/2009/02/28/mis-on-jama-ehk-sissejuhatus-jamaloogiasse/
Juba iseenesest pilt, mis püüab naeruvääristada holistliku mõtlemist annab aimu kuhu poole artikkel tüürib. Ometi holistlik teadusekäsitlus on viimastel aastatel olnud perspektiivikas mitmetes valdkondades nii sotsiaal- kui reaalteadustes (massipsühholoogias, mittelineaarsete süsteemide uurimisel jne nt.).
Lippmaa tsitaat ise viitab vaikimisi positivistliku teadusparadigma vaikimisi õigeks kuulutamisele. Või tsitaat:”Lisaks toetab neid kultuuriline postmodernism, mis võrdsustab eri vaatesuunad ja taandab loodusteadused üheks võimaluseks paljude seas/…/” Sellest võib eeldada, et autor toetab just modernistliku teadusparadigmat, mis just nimelt eeldab, et positivistlik teadus on ainuõige viis maailma seletamiseks (ja et see seda ka suudab ultimatiivselt)? Ometi kaasaegses postmodernses (nii reaal, humanitaar kui sotsiaal) teaduses on piirid märksa hägusamad. Kontseptsioonid nagu energeetiline universium, kaoseteooria, CAS süsteemid jne. on täiesti valiidsed ja aktsepteeritavad, rääkimata holistlikust mõtlemisest.
Pole hetkel aega pikalt sõdida ja loengut pidama hakata. Point selles, et siin bloogis annaks ikka kõvasti skeptilisem olla [ja tublisti (enese)kriitilisem]. Aga selle kõige juures ma üldsegi ei ole vastu, et igasugu ebausku, posimist, astroloogiat, new-age temaatikat kritiseeritakse, see on igati õigustatud.
@MD –
Kopipeistin ühe lõigu eelpool viidatud Pepperelli raamatust ka:
Reductionist thought.
On the other hand, it is understandable that many philosophers and scientists will continue to insist that conscious thought only occurs in the brain and assume the body is distinct from its environment. This is because much philosophy, and most science, proceeds in an essentially reductive, linear way; that is, philosophers and scientists tend to break down complex processes into a series of definable steps that they then try to rebuild as a logically consistent sequence, a process that is
sometimes called the ‘analytic method’ or ‘reductionism’. It is commonplace in reductionist methodologies to seek to isolate a property displayed by a whole system to a specific part of the system. The attempt made by neuroscientists to locate consciousness in a particular region of the brain is a good example.
But when something as complex as the body and the mind are dealt with in this reductionist way one is forced by practicalities to limit the number of variables under consideration, with the consequence that certain factors in the overall behaviour of the system to get side-lined, or ignored altogether. For example, the
only usual evidence we have for how a person feels comes from outward physical actions such as gesture, speech and expression. There is no scanner that can see ‘happiness’ or ‘surprise’ inside a brain. Given that these expressions are present in a conscious person we are observing, where then would we specify that ‘feeling’ is actually happening? Is it happening centrally in the brain with the consequential
reactions filtering outwards to the limbs and lips? This is certainly a respectable scientific view in which activity in the body is seen as either contributing to or responding to the processes of the brain, but not in itself part of the central mental
experience. It is a view that is essentially linear and reductive in the terms described above and endorsed by many computational psychologists who tend to think of human ognition in terms of ‘input’, ‘output’ and ‘processing’, hence regarding human minds as somewhat analogous to serial computers (Draaisma 2000 p. 151).
lk 22-23, The Posthuman Condition, 2003
@Marv –
sry, ma ei märganud, et siin räägitakse selgeltnägemisest.
minu kogemused nt psyyhilist laadi taastusravi ja ka hyperaktioivsete(tähelepanu- ja keskendumishäiretega) noorukite käitumise korrigeerimisel on millegipärast olnud suuremal v vähemel määral tulemuslikud, ent teaduslikult on need tõestamata. Mõjuvad, ent varasemate kogemuste baasil ei osata veel seletada, miks nimelt. … olen vist vales kohas. vabandan.
@MD – Ma oskan ainult ette kujutada, mis toimub filosoofias. Loodusteadustes, millest mõnd ma näen igapäevaselt seest ja teisi kõrvalt, ei ole märgata mingit holistlikku mõtlemist, reduktsionism vohab mühinal. Postmodernismi loevad loodusteadlased üldiselt kunstivooluks, teaduses pole tast lõhnagi.
@järelikult –
Selgeltnägemise tõin kui ühe näite “ülimast” psüühilisest mõjurist.
On olemas kaks erinevat asja- psühholoogia, kui teatus, mis uurib inimkäitumist ja häireid, vajadusel tegeleb ka nõustamisega ning on olemas igasugused spiritualistlikud seansid ja rännakud, mille puhul nende toimimine on küsitav.
Pisut off-topic on õnnelik olemine- kui inimene on õnnelik, et usub Aurasse, Niburusse ja Atlantisesse (asjadesse, mille olemasolu ei ole kuidagi tõestatud), siis miks oleks vaja seda muuta?
@vabatmees – mis loom see teadusreligioon on?
Ühesõnaga teadlaste poolt avastatud fakt, et maakera on ümmargune, ei vasta tõele? Või et antibiootikumid tapavad baktereid? Või et bensiini põletamise tõttu liigub auto edasi?
Kokkulepe?
Mis puutub sotsiaalteadustesse, siis see valdkond on pisut keerulisem ja üks teooria ajab teist taga, tihti kasutult.
Küsimus on selles, kas New Age lähenemine on tutvustava käsitluse objekt või meetod. Kui on objekt, siis miks mitte, kui on meetod, siis tuleks koolist eemal hoida.
“kui on meetod, siis tuleks koolist eemal hoida”
Pole päriselt nõus. Igasugu meditatsioonide ja muu säärase puhul võib kahelda küll nende teooriate teaduslikkuses, korrelatsioonis tegelikkusega jms, kuid olles ise tegelenud vahelduva eduga kumnjega, võin öelda, et positiivne mõju praktikas on olemas. Iseasi, kas see on tingitud puhtalt füüsilistest, psühhosomaatilistest, energeetilistest või veel mingitest muudest teguritest. Meditatsioon kui selline on siiski igati positiivne introspektsiooni ja enesedistsipliini harjutamise vahend/viis ja ma ei tormaks seda hukka mõistma kisendades “pole teaduslik!”.
Ma arvan, et antud juhul on mõistlik eristada praktikat ja teooriat. Ehkki viimane võib sajaga vigane/vale/totter vms olla, kuid kui see teeb inimesel tuju heaks, siis pole põhjust midagi keelama hakata. Hulluks lähevad asjad siis, kui keegi üritab endal “positiivse mõtlemisega” mõnda tõsist haigust ravima hakata, ja keeldub seepärast arsti juurde minemast.
teadusreligioon on usk teaduse kõikvõimsusesse ja eksimatusse.
Inimesed külastavad igasuguseid asutusi. Raviasutusi, lõbustusasutusi, haridusasutusi, ametiasutusi jne. Kool on haridusasutus ja sellisena peaks kooli “positiivne mõju” olema õpilaste targemakssaamine. Meditatsioonil võib ju olla mingi positiivne mõju, aga see ei kuulu kooli tegevusvaldkonda.
Ma julgen arvata, et selline usk on nii teadlaste kui skeptikute hulgas isegi vähem levinud kui kõikvõimalikud muud uskumused.
@vabatmees – näide mu enda teadustööst- uurisin ühe valgu lokalisatsiooni rakus, varasem analüüs näitas, et proteiin on ühtlaselt jaotunud raku tsütoplasmas. Hiljem olin sunnitud end parandama- parem mikroskoop tuvastas, et mu valk moodustas tsütoplasmas niitjaid struktuure.
Teadlane kahtleb endas, kui ma poleks kahelnud, poleks ma katsetanud paremat mikroskoopi.
Kriku ütles:
(: Julgen kahelda, kas su arvamus on tõene. Alates valgustusajast on pea kogu lääne teadus just sellises paradigmas toimunud.
@MD – ilmselt tegeleme sõnaga “holism” eri kontekstides. Holism iseenesest on muidugi asi, mida võiks isegi rohkem silmas pidada. Aga. See holism, millest pajatavad njuueidslased, pole päris see. Nii nagu ei tähenda nendele sõnad “energia”, “vibratsioon” ja paljud muud sõnad täpselt seda, mida loodusteadustega kursis olevad inimesed silmas on pidanud.
Samamoodi tundub mulle, et sa oled poolel teel njuueidslike parateaduste õigustamise teel. Ja seda just sellesama postmodernse mõistete hägustamise kaudu. Seda postmodernset segadikku, mida suurendavad nii mõned filosoofid (nt Ken Wilber), vasakule keeranud kvantfüüsikud-kvantmüstikud, (nt John Hagelin) tumedaks pööranud doktoritele-teadlastele (nt Bruce Lipton), kes mingil hetkel on saanud “valgustuse”, kasutavad ära posijad, ajuväänajad, “psühhoterapeudid”, koolitajad-nõustajad, astroloogid, “energeetikud” ja terve plejaad muud rahvast, kes kas laiskusest või isiklikust kasuahnusest hakkavad ajama PoMoPläma selle kohta, et just nende uus ja revolutsiooniline lähenemisviis päästab maailma ehk tekitab paradigma vahetuse.
Ei, see ei ole etteheide kogu humanitaar- ja sotsiaalvaldkonnale, kaugel sellest. Oleme kõigest sellest siin pajatanud varemgi.
Pepperellile lisaks soovitaksin näiteks Dan Dennetti ja Susan Blackmore teoseid teadvuse kohta.
Martin Vällik ütles:
Ma arvan, et siiski mitte, mul puudub selleks motivatsioon. Pigem juhin tähelepanu asjaolule, et nn skeptikutel kipub sageli ununema, et reaalsus ei koosne lõplikult defineeritavatest, ja üksteisest selgesti eristatavatest dihhotoomiatest (üks/teine), vaid on kontiinum paljude nüansside ja pooltoonidega. Lisaks eksisteerib palju (siiani) lahendamatuid epistemoloogilisi probleeme.
Kui eelpool kirjeldatud mikroskoobi näitele viidata, siis eksisteerib potentsiaalsus, et mida suuremate või väiksemate ühikutena me reaalsust lahkame, seda keerulisem, müstilisem, ebaloogilisem, mittekoherentsem see näib. Ja nii ad infinitum. Ühe suurendusega mikroskoop annab ühe tulemuse, parem mikroskoop annab teise tulemuse, veel parem mikroskoop võib aga anda hoopis kolmanda tulemuse jne.
Või teine näide. Selline kriitika nagu siin bloogis on toetub teatud implitsiitsele common-sense lähenemisele. Aga kui me vaatame reaalsust mingilt teiselt tasandilt, pole asjad enam nii lihtsad ja loogilised. Näiteks Einsteini üldrelatiivsusteooria (mitte, et ma end ses osas eriti kompetentseks peaks) on meie argikogemuse seisukohast täiesti absurdne. Ja veel: nagu Kuhn on näidanud, teaduslik/mitteteaduslik on kontekstuaalselt defineeritud.
On võimalik, et teaduslik reaalsuse tunnetusviis ei võimalda meil kunagi reaalsust viimselt mõista, kuna reaalsus on palju keerulisem kui me seda tunnetada suudame. Arvan, et skeptik, kes kõik selle unustab, ei ole tõeline skeptik, vaid ühe maailmavaate ideoloog.
Nagu teoloogid ütlevad: Jumalal on palju nimesid ;)
@MD – on sul mõni konkreetne etteheide selles osas:
skeptik.ee teemad on siiski, vähemalt minu meelest, üsna sellisel tasemel, et koolis käinud inimene võiks asjadest aru saada. Me ei ründa, vähemalt minumeelest, neid piirialadel tegutsevaid teadlasi-inimesi, kes üritavad piire laiendada ja kellest enamus muidugi läbi kukub, kuid õnnestumise korral väga suure sammuga meie teadmisi edasi viivad.
Ma olen täiega nõus, kui ütled, et teaduslik tunnetusviis ei võimalda meil kunagi reaalsust viimselt mõista. Üks point on selles, et pole ka ühtki teist tunnetusviisi, mis aitaks seda viimset mõistmist paremini tekitada, kui selline asi nagu “viimne mõistmine” üldse olemas on.
Kui sa ehk suudaksid veidi konkreetsemaks muutuda, milles su etteheide mulle või mõnele muule siinsele kommenteerijale seisab, siis palun muutu konkreetsemaks. Sellised kaudsed ja üldsõnalised süüdistused unustamises, viimse tõe kuulutamises pole kuigi konstruktiivsed.
Mis relatiivsusteooria mittekaemuspõhisusse puutub, siis vaatamata esmapilgul jaburatele ja argikogemusega vastuolus olevatele järelmitele on võimalik selle teooria poolt ennustatud efekte tänapäeval katsetes ja vaatlustes mõõta. Rääkimata siis veel kvantfüüsikast, selle vastuolulisusest argikogemusega, kuid suurepärasele kooskõlale katseandmetega.
@MD – elektronmikroskoop annakski parema pildi, kuid see ei muuda asjaolu, et mingid struktuurid esinevad rakus, vaid metodoloogia on hetkel piiratud.
Ja teadlased ei väidagi, et loodus on jagatav, klassifitseeritav, inimene jagab loodust eri gruppidesse, nii saame ja kergemini tegeleda mingite küsimustega.
Väga rangelt võttes:
Inimene on loom
Loom on elusolend
Elusolend on keemilistest ühenditest koosnev
Keemia on osa Universumist
JNE
Enamasti räägime ikka inimesest, mitte universumi osisest.
Einsteini üldrelatiivsusteooria on meiega täiesti samal tasandil, kus mujal ta peaks olema. Lihtsalt sellega on vaja arvestada suurte kiiruste ja masside juures, samuti tuumafüüsikas.
Kui teadus oleks nii eksimatu, siis poleks Einsteini teooria suutnud tõrjuda kõrvale Newtoni oma. Mõne aja pärast täiendatakse tõenäoliselt ka relatiivsusteooriat (ka Einstein ei olnud eksimatu). Teadus on pidevas muutumises.
Lisaks on teaduse avastused/rakenduses andnud meie käsutusse nii palju vahendeid, kasvõi taskus oleva mp3-mängija või selle sama veebi-lehekülje.
Teadus ei ole konteksti küsimus: “tahan eksisteerin, tahan ei eksisteeri” või “kui tahan, siis öösel päistab Päike”.
Vaevalt. Iga eksperimendi mõte on mingit teooriat kontrollida. See tähendab, et iga eksperimendi aluseks on kahtlus.
@MD – üks märkus veel:
miks sa usud Kuhni väidet, ka tema oli teadlane, alustas füüsikuna, lõpetas filosoofina.
Sekundeerides MD-le, muutuvad muidu tänuväärsed (loodus)teadusliku terminoloogia või retoorika väärkasutamise juhtude analüüsid siin väga kergesti “multikultide”, sotsiaalšarlatanide ja muu säärase kaudseks või otseseks sõimamiseks.
Asja muudabki irooniliseks see, et enda epistemoloogilisi aluseid ei tule paljudel siinsetel skeptikutel isegi mõttesse kõigutada. Propageerides tihti vulgaarinduktivislikku või -empiristliku metodoloogiat maailma kõikide aspektide mõistmisel, oleks justkui taas käes õndsad ajad, mil kõik probleemid pidi lahendama lihtsalt korralik vaatlus ning võimalikult lihtne teooria. Justkui polekski viimase 100 aasta jooksul mingit teaduslikku progressi toimunud peale “faktuaalsete avastuste”.
Teine probleem ongi see, et teadusliku maailmavaate teatud osadega püütakse ka hõlmata alasid, milles loodusteadus lihtsalt mitte midagi öelda ei saa – ühiskondlike, eetilisi, esteetilisi, vaimseid jms kategooriaid.
Ma ühes teises kommentaaris juba sõnasin:
@mina – ehk püüaksid ka kuidagi konkreetsem olla. Selline üldsõnaline muljetamine võib küll saunalaval põnev teema olla, kuid siinsed tekstid jäävad pikemaks ajaks teistele lugeda.
Millistele “epistemoloogilistele alustele” sa viitad?
Kust võtad arvamuse, et siin “maailma kõikide aspektide mõistmisega” üritatakse tegeleda? Näiteks kasside innaajast pole siin poole sõnagagi juttu olnud. Ja küllap leiab neid “maailma aspekte” veel, millest siin ei räägita.
Kas on viimase 100 aasta jooksul toimunud mingi teaduslik progress, mis näiteks homöopaatia toimivaks on teinud? Või millist progressi sa silmas pead? Mõni konkreetne näide oleks abiks.
Või mis sel vanaaegsel vaatluse või eksperimendil viga peaks olema, et see ühtäkki inimkonda enam edasi teenida ei saaks?
Ja mis puutub mõningaid minu isiklikke arvamusi mõnedel teemadel, siis need on minu isiklikud arvamused ja olen püüdnud need ka sellistena esitada. Ega sa ometi arva, et ma oma arvamust salgama või varjama peaksin?
Ja kas oled näinud siin kedagi rakendamas eksperimentaalfüüsika meetodit inimese peal?
(Tegelikult võib ju väita, et kui me selgeltnägijaid testisime või kui ma telekineesiga eksperimenteerisin, siis tegelikult oleks pidanud hoopis kasutama meetodeid, mis inimmeele uurimisel tulemust annavad :-)
Seega sama soovitus, mis MD-legi: palun konkreetsemalt (ja kui võimalik, siis vähemate võõrsõnadega).
MD ja mina,
Utreerides – teie visioonis on nii epistemioloogilises kui empiiriliskoherentses paradigmas verifitseeritav korrelatsioon relativistlik, ergo hüpoteetiline teeside multikorrektsus, mille relevantsus autoselekteerub vaid personaalse püsiiteratsiooniga??
Martin Vällik ütles:
Ilmselt on neid mitu, kes on märganud, et siinne skeptitsistlik võitlus uhhuuga meenutab ajuti võitlust uhhuuga… ühiste turgude pärast. Eelneva väitluse kokkuvõtteks konkreetselt ja päris ilma võõrsõnadeta.
Pikemat aega vaatan, et valveskeptikute seltskond teab njuueidžlastest endist oluliselt paremini nii new age sõnavara kui ka seda, mida new age inimesed täpselt mõtlevad. Hämmastav lausa.
(Viie sellele Välliku kommentaarile, kus ta väitis, et ‘holistiline’ on muidu tore asi, aga njuueidžlased ei mõtle ju seda)
Muuhulgas küsiks aga esialgselt offtopicuna – kas mnemotehnika on kohutav ketserlus, ebateadus ja muidu asi, mis tuleks ära keelata?
Martin Vällik,
Tere,
Juhiks teie tähelepanu sellele lõigule, kus kirjutasite järgmist..
Mis tõestusi teil nimelt on peale sarnaste juhtumite, et uhhuutajad teevad just seda sellepärast nagu te väidate neid tegevat?
Sarnased juhtumid ei ole veel mingid tõestused. Või on?
Arvan, et oleks loogiline järeldada, et uhhuutajate sihtmärgiks on naiivne publik
Lapsed tõesti on seda, kuna nad ei tea veel maailmast nii mõndagi ja täiskasvanud on neile suureks autoriteediks, kelle sõnades siiski ei kahelda.
Samas ma ei ole läbi viinud arvesse võetavat uurimustööd antud inimestega, kes usuvad uhhuusse, et nende isiksuse kohta midagi kindlat öelda.
Kuigi oletada võiks nii mõndagi, miks inimesed uhhuuga tegelema hakkavad.
Loodan, et saate aru, miks küsin midagi sellist.
Huvitav, millised sõnad minu postitusest põhjustas järgmised reaktsioonid?
Kas:
Epistemoloogia?
Induktivistlik?
Empiristlik?
Metodoloogia?
Või ega ometi mitte
Terminoloogia?
Esteetika?
Eetika?
Kui juba offtopicuks läks… Martin, toon siis veel mõned konkreetsed näited.
Võtame uuesti selle raamatureklaami: https://skeptik.ee/index.php/2009/03/14/david-mills-ateistlik-universum-lobus-raamat-sellest-miks-jumalat-vaja-pole/
Kuigi ma saan aru, et reklaamtekst ei ole su enda kirjutatud, on see siiski saanud sinu heakskiidu järgmise kommentaari saatel: „Rõõm on teatada, et esoteerilise ja “eneseabi” kirjanduse vohamise ajajärgul leidub ka neid, kes terve mõistuse eest seisavad ja meid hoopis teisesuunalise raamatuga rõõmustavad.“ Kõigepealt on see *reklaam*. Veelgi enam, sõnum, mida see reklaam kuulutab, peaks iga skeptiku tõsiselt silmi pööritama panema. Ometi on see bloogi autori rõõmuavalduste saatel *õigeks* asjaks tunnistatud. Niisiis silmatorkav ebakriitiline keelekasutus, mis tuleneb teatud varjatud eeldustele toetumisest. Kui nüüd kohandada kriitik John Ruskini ütlust ühe Whistleri maali kohta: seda sissekannet lugedes oli tunne nagu autor oleks mulle pangetäie propagandat näkku visanud. Sest kui see ei ole kõige banaalsem „teadusliku“ maailmavaate propaganda, siis mis see on? Kuidas erineb see näiteks sellest, kui kamp jehoovatunnistajad mulle tänaval vastu tuleks ning Vahitornide pakkidega mind läbi materdaks?
Või teine näide, ka mitte kaugelt: https://skeptik.ee/index.php/2009/01/27/loodusuurija-david-attenborough-saab-kreatsionistidelt-vihakirju/ Sellised sissekanded, ehki huvitavad ju lugeda, on oma olemuselt eelkõige propagandistlikud ega teeni muud eesmärki kui vastase naeruvääristamine. Niisuguseid näiteid on siin bloogis läbi aegade olnud piisavalt. Lisaks sellele nii mõnigi viidatud leht siin balansseerib (kommerts)propaganda piirimail (Dawkins eriti ilmekas näide).
Kuid see kõik ei olegi üldse nii oluline mu meelest. Nagu ütleb Mina :), küsimus on autori epistemoloogilise positsiooni läbipaistmatuses tervikuna. Skeptitsismi miinimumiks on vähemalt püüe muuta oma lähetpunkt eksplitsiitseks ning defineerida see subjektiivsena. Veel parem kui skeptitsismiga kaasneb pidev enesereflektsioon ning taaspositsioneerimine ideoloogilises ruumis. Selle asemel positivstliku teaduse pooldajad kalduvad apelleerima hoopiski “teaduslikkusele” ja “universaalsusele” pretendeerivatele dogmadele ning kontseptsioonidele. Ja ehkki lehe eesmärgid on siin: https://skeptik.ee/index.php/about/ kenasti lahti kirjutatud, laskutakse kriitika korral eneseõigustamisse selle asemel, et oma subjektiivset positsiooni tunnistada.
Ja juhiksin veel tähelepanu ühele retoorilisele pisiasjale. Nimelt, kuigi konkreetsete faktide nõudmine on igati õigustatud, võib seda nõuet kasutada ka demagoogilise vahendina. Kui me räägime tekstidest, siis ei saa kasutada võtteid, mis on omased positivistlikule teadusele. Selle bloogi kallutatust ei defineeri ainult mitte konkreetsed tsitaadid, vaid tervikkontekst alates linkidest ning lõpetades teemade valikuga. Mina semiootikuna võiks sellest ilmselt pikalt ja põhjalikult kirjutada.
Ma pole märganud, et skeptikud midagi müüa üritaksid.
@MD – ma ehk võibolla mõistan mingil määral su kriitikat, kuid kordan, et mul on oma isiklik arvamus asjadest ja seda ma ka väljendan. Arvan, et umbrohu vastu saab võidelda vaid selle juurtega välja väljakitkumise teel ja kui sa vaatad, millised raamatud õilmitsevad müügitabelite tippudes ning millise osa raamatupoodide riiulitel haaravad nn eneseabi ja esoteerika teosed võrreldes näiteks kasvõi sellesama David Millsi või sarnast meelsust kandvate raamatutega, siis anna mulle mu kallutatus andeks, aga mina olen selgelt valinud poole, mille eest seista.
See tähendab, et mul on seisukoht, arvamus asjade kohta, mõnikord konkreetsem, teinekord veidi rohkem muutustele avatum.
Kui see sulle isiklikult ei meeldi ja sina eelistad väraval kiikuda, siis on see muidugi sinu vaba valik. Omaarust teen rasket ja tänamatut musta tööd, mille eest ma ei oota küll kiitust (kuigi paha see ka ei teeks :-), aga mille osas ei aita ka näiliselt neutraalne kriitika moodi asi, mida sa oled üritanud siin viljeleda.
Mis on sinu positsioon, MD? Kui sulle ei meeldi umbluutajad ega see, kui lastele üritatakse jama kaela ajada, siis mida sina, MD, selle nimel oled valmis tegema?
Üks asi, mille osas ka semiootik võiks arusaamisele jõuda, on asjaolu, et loodusteadustes ei ole tihtipeale võmalik tekitada keskteed äärmuslike vaadete vahel, olgu siis paradigmavahetuse, konteksti laiendamise, dekonstruktivismi või mingite muude võtetega. Maakera on ümar. Negatiivne ja positiivne laeng tõmbuvad. Valguse kiirus on u 300 000 km/s. Nii on ja nii jääb.
Võtted, mis sobivad kultuuriliste tekstide analüüsiks, ei sobi kasutada loodusteadustes.
Selmet Millsi raamatu reklaami üle protesteerida, võiksid hoopis raamatut ennast arvustada. Kas Lauerma raamat, mille reklaam samuti siin väljas on, rahuldas su kriitilist meelt paremini?
Lõpetuseks. Kas ma saan õigesti aru, et sulle isiklikult ei meeldi see, et ma mingitest asjadest midagi arvan ja seda arvamust ilma häbenemata ka väljendan? Ehk valgustaksid veidi oma tausta. Oled sa kristlane, budist, moslem? Palun paranda mind, aga paistab, et just religioonikriitika on sul pinnuks silmas.
@Miko – kas pole imelik, et kui laps on kasvanud islamiriikides, siis saab temast väga suure tõenäosusega moslem. Katoliiklikus kogukonnas kasvanud lapsest saab üldjuhul katoliiklane. Hõimu rüpes kasvanud laps võtab omaks selle hõimu kombed ja uskumused.
Veider? Või siiski mitte. Mis uhuutajatesse puutub, siis millist motiivi sina oskad nende lastele suunatud tegevustes näha? Meie kirikud korraldavad ka lasteüritusi, üritavad lasteaedadesse sisse trügida, tehakse pühapäevakoole, leerikursusi, noortepäevi jne. Ja ikka selleks, et tagada piisav pealekasv, kuna praegustest lastest saavad tööl käivad ja maksejõulised täiskasvanud.
Kui korraldada näiteks “antiklerikaalsete filmide sari”, koolides, ning näidata Bunueli ja näiteks ka Monty Pythonit, “Jesus Campist” kõnelemata, huvitav, kui palju see kutsuks esile proteste, et niimoodi ei sobi koolis propagandat teha? Või ei kutsuks?
Mul on tunne, et niisugune asi millegipärast tõmbaks rohkem ühiskondlikku tähelepanu, kui “harmoonia päevad” vms. ning see teeb mulle muret. Kui ma eksin, siis on mul ainult hea meel.
@MD – inimesele on omane uurida looduse toimise “saladusi”, kutsuda võib seda “uurivaks vaimuks” või millekski sarnaseks. Ja üritatakse leida nähtustele seletusi: Antiik-Kreekas põhjendati välku Zeusi vihaga; ürgajal seostati omavahel kuutsükleid ja naiste menstruatsiooni. Hiinas Päikesevarjutust asjaoluga, et Draakon täidab oma kõhtu.
“Kuri” loodusteadus aga demüstifitseeris neid fenomene, leidis neile seletusi, peaks veel korra mainima: loodusteadus ka näitas, kas mingi nähtus üldse eksisteerib või on selle taga pime uskumus.
Tänapäeval tundub naeruväärne uskuda, et nõiad lendavad luua seljas või et kaksikute saamine vanematel on eriti julm Jumala poolne karistus, paljudele haigustele on saadud loomulikumad seletused kui “naabrinaise kuri pilk”.
Maailm ongi oma mitmekesisuses väga kirev paik ja uurimismaterjali jätkub küllaga.
Tagasitulles alguse juurde, esoteerika raamatud pretendeerivad tõe ja teadusliku pähe (märkusena: kui teadus on nii “paha”, miks kasutavad paljud esoteerika raamatud endiselt termineid “teaduslikult tõestatud” ja “PhD”?).
Kodanik, kes huvitub loodusest, soetab selle teose ja hakkab uskuma “Matrixi lapsi”, Atlantise elanikke ja Marsi nägudesse.
Probleem on asjaolus, et mitte ükski neist väidetest ei pea lähemal vaatlusel vett, tõsi, need väited on väga põnevat ja intrigeerivad. Ja sealt algavadki probleemid.
Kuna inimene elab sootsiumis, siis usutakse pigem seda, mida räägib naabri-Kati või -Mati, kes luges tulnukate kohta.
Senikaua ei ole veel probleeme, kui “Matrix” ei ole eludele ohtlik, siit foorumist on läbi jooksnud vaktsineerimise teema.
Inimestele vale rääkimine on moraalselt vale.
Teine küsimus on kontrollitud ja informatsiooni kättesaadavus, teadlased avaldavad selle kohast materjali küll, kuid vähem ja samuti populariseerimisega tegeldakse tunduvalt kesisemalt. Anu Saagim müüb ajalehte paremini, kui teadlane, kes avastas Universumi algosise, seetõttu on Ahhaa-keskus igati tänuväärne ettevõtmine.
Martin Vällik ülevalpool juba ütles, et sotsiaal- ja huminaarteadustes kasutav terminoloogia ja arusaam ei ole vahetult ülekantav loodusteadustele.
Enda pooltki küsiks: mis on Su eesmärk? Kas osutuda teaduse nõrkadele külgedele? Nende olemasolus ei kahelda eriti.
:) Haaaa! Martin, see emotsionaalne puhang (ja pea-aegu, et mu isiku ründamine) on üpris kõnekas selles osas, mis mu kriitikasse puutub.
Aga tõsiselt, mul ei ole üldiselt midagi selle vastu, et sa oma arvamust avaldad sel moel nagu sa seda teed. Ja tegelikult ma põhimõtteliselt toetan seda ning leian igasugu posijatega sõdimise kiiduväärt tegevuse olevat. Veelgi enam, ma imetlen nende intellektuaalsete ristisõdalaste meelekindlust, kes niisuguste asjade pärast võidelda viitsivad. Kuid ma näen ka selles peituvat fanatismiohtu („umbrohu vastu saab võidelda vaid selle juurtega välja väljakitkumise teel”? :) ). Eelneva kriitika eesmärk oli lihtsalt osutada, et asjad on palju-palju segasemad ning piirid eri pooluste vahel suhtelisemad ning ebaselgemad kui meile ehk meeldiks.
Ilmselt olen ma ka piisavalt küünik-pessimist (või hoopis piisavalt ratsionaalne?), et kahelda sellise maailmaparandusliku ettevõtmise tulemuslikkuses. Aga see ei tähenda, et me ei peaks üritamagi midagi muuta. On mulgi oma maailmaparandajalikud hetked, kui ma nõmeduse ja lolluse vastu jesuiitlikult ristisõtta torman. Eks ka kriitikute kritiseerimine ole osa sellest. Pealegi, viimane pakub ka teatud perversset intellektuaalset naudingut :)
Mis on minu positsioon? Selguse huvides olgu mainitud, et ma pole semiootik, ehkki olen ka semiootikat muu hulgas õppinud. Ja päris kindlasti pole ma ühtegi religiooni nö ametlikult initsieeritud. Aga samas ma ei varjagi, et vähemalt intellektuaalsel-teoreetilisel tasandil kuulub mu sümpaatia katoliiklusele.
Mul ei ole midagi religioonikriitika vastu, ma ise kritiseerin religioosseid jaburusi ning perversioone igal võimalusel. Aga halb, tendentslik ja ebakompetentne religioonikriitika mõjub mulle nagu kassile vastukarva silitamine. Religioon kui selline ei ole mingi jama või uhuuu, ehkki enamus positivistliku teaduskäsitluse esindajad näikse nii arvavat. Religioon võib täita ühiskonna teatud tahkude puhul kriitilist funktsiooni edukamalt kui positivistlik teadus. Seda mõistis juba Marx, kes küll ekslikult arvas, et tulevikus, kui ratsionaalne teaduslik maailmavaade võidutseb, siis religioon kaob. Mu meelest on see üpris amüsantne, et jätkuvalt leidub küllaldaselt inimesi, kes usuvad, et teaduslik maailmapilt suudab religiooni maailmast välja juurida.
Sama kehtib ka vastupidi, seda ma ju ütlesingi. Ning positivistlik teadus ei suuda kunagi asendada religiooni.
Heh, ise ju nõudsid näiteid. Miks nüüd mulle sellepärast etteheiteid teha? :)
@MD – novat, kohe teine asi :-)
Jason kirjutas:
Äkki juhtud Sa Wikipedia artikli jaoks teadma, kuidas ta neid asjapulki ingliskeelses tõlkes nimetab?
http://naistekas.delfi.ee/tervis/tervis/article.php?id=22465729
mulle tundub, et tegu on veits ussiõlimüügiga. või siis millegi veel kahtlasemaga.
Mida tegid teadlased, kui nad oma veast aru said?
Nad ei hakanud “holistilisest neuroloogiast” patrama.
Selle asemel hakkasid nad emergentseid süsteeme ja nende omadusi uurima. Tänapäeval juba saavad natuke aru — mis tähendab seda, et erinevalt holistidest saavad nad niisuguste süsteemide käitumist analüüsida, teatava täpsusega ennustada ja luua teooriaid, mis ajapikku täpsemaks muutuvad.
Marv, kõik see pole mulle üldse uudiseks. Esoteerika ja nn salateaduste vastu on mul ammune (puhtalt akadeemiline) huvi ning ma oman ka üsna suurt hulka sellealast kirjandust alates klassikalistest semiidi ja kreeka tekstidest kuni moodsa posimiseni välja. Ehk on ka see üks põhjus miks ma ei torma esoteerikat üheselt hukka mõistma? Minu huvi esoteerika vastu on tulenenud just sellest, et nn esoteeriline kirjandus esindab teatud erilist ning äärmiselt huvitavat keelt ning maailma nägemise viisi. See on *üks* piiritsoonidest, millesse end asetades avalduvad teatud maailma tahud, mis teistest vaatepunktidest ei paista. Ühtlasi ma näen ka võimalust teatud metafooride ning keele ülevõtmist mingite teiste kontseptsioonide kritiseerimiseks nagu on edukalt teinud näiteks nii Ernst Bloch kui ka Walter Benjamin, mõlemad tuntud kriitilise teooria traditsiooni esindajad.
Omaette küsimus on muidugi see, kui mõistlik kogu see esoteerika värk kaasaja teaduse avastuste kõrval paistab. Üldiselt mulle tundub, et esoteerika niisama naeruvääristamine positivistliku teaduse positsioonilt on mõttetu energia kulutamine, see ei vii mitte kuhugi. Nõukogude vulgaarmarksistid üritasid sellist metoodikat rakendada kristluse peal, ajaloo silmis jäid nad ise idiootideks. Pelgalt sõda ideoloogiliste positsioonide pärast tundub mulle jabur. Küll aga on kriitika igati õigustatud kui religioone, ükskõik siis kas njuueidsilikes või traditsioonilistes vormides kasutatakse kellegi rõhumiseks või kahjustamiseks või üldise pluralistliku maailmakäsitluse allasurumiseks. Sellistel puhkudel olen ma isegi valmis palavikuliselt võitlusse tormama. Tegelikult kehtib see ükskõik millise ideoloogia (ka teadusliku maailmavaate) puhul.
Paraku me võime seletada ja tõestada nii kuidas jaksame, et Marsil pole nägusid vms, kuid viimselt meil ei õnnestu veenda neid, kes sellistesse asjadesse usuvad. Kogu temaatika paradoksaalsus ongi, et positivistlik teadus viimselt ei veena ühtegi esoteerika tõdedesse uskujat. On täiesti vale eeldus, et usklik usub seetõttu, et ta on liiga rumal mõistmaks kuidas tegelikult on, ning et kui me teada natuke harime, siis ta loobub oma usust. Kuigi on ilmne, et rumalad ning piiratuma maailmapildiga inimesed langevad igasugu esoteerika lõksu kergemini, pole uskumine ning tarkus üheselt seotud. Näiteks mitme kõrgharidusega erudeeritud kirikupapp võib uskuda teatud asjadesse sama kindlalt kui suvaline vaevalt kirjutada oskav tont. Vahe võib olla ainult uskumuste olemuses ning argumentide rafineerituses. Tean mitut väga erudeeritud ning kõrgelt haritud inimest, kes esoteerilistesse õpetustesse vägagi tõsiselt suhtuvad.
ech ütles:
Jah, hulka newage’i ongi sihuke, et sellega saab rahul olla ainult see, kes temast aru ei saa.
Muide, ka kreatsionistlikke väiteid mõistavad millegipärast need inimesed, kes nendega nõus ei ole, kreatsionistidest endist paremini. Mida see kreatsionismi kohta ütleb?
Oudekki küsis Itaaliast:
Päh! Igaüks teab, et antiklerikaalseid filme tuleb näidata kirikus!
@MD – olen nõus, et loodusteaduste rõhutamine kui “tõe allikas” mõjub ründavalt ja pigem tõrjuvalt. Teaduse väidetav elitaarsus ja Paabeli tornis olemine mõjub populariseerimisele ruineerivalt, heaks näiteks on tigedad kommentaarid artiklitele veebis.
Kaasaegne teadus on matemaatika, füüsika, keemia poolt ka suuresti sõelapõhjaks lastud, abstraktsed mõisted hirmutavad inimesi. Esoteerika pakub kiiremaid “võimalusi” maailma parandamiseks, kui seda teeb konventsionaalne teadus, seetõttu inimesed neid praktiseerivatki; samas, kui neilt küsida, miks nad arvavad, et mingi mõjur töötab, siis nad asuvad kahtlemise teele (vahest).
Teine asjaolu on keskkond/ümbrus, kui raamatupoes on 100 raamatut spiritualismist ja 1 elusloodusest, siis domineerib neist esimene oma arvuga ja meie teadvuses on raamat kui “tarkuse allikas”.
Kui kooliprogramm sisaldaks rohkem materjali, mis sisaldab reaalset infot looduse kohta- miks heli liigub, miks on taimed rohelised, kuidas tekivad lained, kuidas ehitada lihtsamat elektroonilisest seadet, siis tõuseks sellest ainult tulu.
usutavasti koolis ikka õpetatakse veel miks heli liigub ja taimed on rohelised. Aga mis puutub raamatutesse, siis eks nõudmine tingib mingil määral ka pakkumise. Hannu Lauerma raamatut näiteks oli raamatukogust võimalik kohe laenutada. Lynne Mc Taggarti “Välja” tuli 3nädalat oodata. Ju siis on osadel inimestel ajus mingi koht esoteerika ja usu jaoks ette nähtud ja seda ei pruugi nii lihtne ainult loodusseadustega asendada olla. No võib muidugi üritada.:)
Mis sa sellega mõtled?
@Kriku – silmas on peetud loodusteadusi, et tegeleda loodusteadustega, tuleb baasõppes läbi mitmeid kursusi, mis paljudele üliõpilastest rasked, on vaja rakendada loogilist mõtlemist, analüütilist mõtlemist, abstraktset mõtlemist- tegelemine asjadega, mida tegelikult ei ole näha.
Ka gümnaasiumipäevil oli näha, et kaasõpilastel tekkis probleeme orgaanilise keemia mõistmisega, kuigi õpikus oli kõik kenasti kirjas.
Õnneks on ilmunud raamatuid, mis panevad teadussaavutusi lihtsasse keelde. Loodusteadustega tegelemine ongi keeruline, puudub mängimine faktidega ja ei saa genereerida “jutuvada”, mis mõttekas vaid liidri ja tema jüngrite peas.
Samas esoteeriline maailmapilt pakub lahendusi ja teatavaid seletusi, mis ei nõua kõrgemat matemaatikat, kvantfüüsikat jne. Vaid mängitakse nonde sõnadega, luues värdvorme.
@MD – Nõustun Sinu arvamusega! Kahjuks ei õigusta asjade selline olemus umbluu ja muinasjuttude tõena kasutamist. Maailm on keeruline sõltuvuste segadik, aga valed väited ei muutu sellepärast iseenesest tõeks. Skeptikute eesmärk peaks ikkagi olema tõe ja vale eristamine.
Käitumishäiretega lastega suhtlemine ja tegelemine aitab neil paremini maailmas hakkama saada, õige väide, minu meelest.
Eriliselt hästi aitab käitumishäirega lapsi minu 999.99€ per naase kvantrännakute kiirkursus, vale väide, ei aita palju paremini, kui mõni palju odavam ja mõistlikuma teemavalikuga laager/kursus/ekskursioon/üritus.
Kanäe, jaotad maailma osadeks ja näed, universum ei olegi alati nii keeruline. Polegi vaja alati käega lüüa ja otsustada, et kõigil on õigus.
@vabatmees –
Teadus ei ole religioon. Saientoloogiat võiks ehk religiooniks nimetada, aga kindlasti ei ole see teadus. Mul on halb ja paha, kui loen tekste, milles ikka ja jälle korduvad stamväited: teadlased arvavad, et neil on tõe monopol,; teadlased arvavad, et suudavad kõike seletada; teadlased on eluvõõrad nohikud, teadlased on hullud; teadlased ei süvene iseendasse ja ei mõtsikle elu mõtte üle; teadlased on raha peale väljas jne jne jne.
Teadus on meetod – meetod millegi tõestamiseks, ümberlükkamiseks, kahtluse alla panekuks, uudsete lahenduste leidmiseks, uute ideede leidmiseks, uute rakenduste leidmiseks. Teaduse olemus on kahtlus, uudishimu ja soov teada saada. Teadus on pidevas arengus – arenevad meetodid, areneb arusaamine maailmast, lisanduvad uued huvitavad probleemid. Olen tutvunud ka möödunud sajanditel möllanud “pseutoteadustega” – nt mesmerism. Ka nõiajahti, mida keskajal peeti, võib nimetada pseudotedauste paraadiks, kus teadusel ei olnud kohta.
Teadus nimelt nõuab tõendeid – olgu selleks siis katse (eelistatult), teoreetilised arvutused (matemaatika on looduse keel), või tänapäeval juba ka mudeldamine (arvutisimulatsioonid, kus muidugi olulisel kohal jälle universaalne keel matemaatika). Kui teadlane tuleb välja väitega, siis peab ta oma väidet tõestama. Kui ta seda ei suuda, kui teistel ei õnnestu kontrollitud tingimustes tema kastet korrata või tema arvutusi uuesti korrates tilmnevad arvutuskäigus vead või mudel osutub ebastabiilseks – siis tuleb otsida teisi lahendusi. See jätkub niikaua, kuni leitakse väidet tõestav või ümberlükkav tõend (tõendid). Teaduses on tulemus nii hüpoteesi kinnitamine kui ümberlükkamine. Esineb olukordi, kus ei ole võimalik ei üks ega teine – näiteks pole veel vahendeid, millega seda teha (aatomeid polnud ka võimalik enne näha ja aatomite ehitust enne uurida, kui üks tarkur leiutas selleks katse, tänapäeval aga on meil elektronmikroskoobid, millega saab ainete ehitust uurida, nt molekulide kuju vaadata).
Käesoleval ajal eksisteerib teadusmaailmas terve hulk teooriaid Universumi ehituse ja arengu seletamiseks. Osad neist on leidnud laiemat tunnustust, osad on kõrvale lükatud, osad on “ooteseisundis”. Aga kui tuletame jälle koolifüüsikast meelde selle loo, kuidas avastati valguse olemus, siis tuleb välja, et ka omal ajal kõrvale lükatud teooria ei pruugi olla vale ja uute faltide ja uute uurimismeetodite valguses osutuda hoopis… tõeseks! Teaduses ei ole olemas absoluutset tõde ega tõe monopoli, mis eristabki teda religioonist. Teaduses pole kohta uskumisele (kui välja jätta usk iseenese võimekusse midagi ära seletada – selleta vist ei töötaks ükski inimene, teadlasest rääkimata). Nagu Universumis on kõik suunad võrdsed, nii on ka teadsues – kõik hüpoteesid ja teooriad võrdsed, kuni tõestatakse teisiti. Nt hüpotees selle kohta, et maakera on lapik, on osutunud valeks. Maa-keskse Universumi mudel on osutunud valeks (nojah, mõttetasandil oleme me muidugi igaüks maailma naba). Mis aga ei takista osasid inimesi USKUMAST, et see siiski on nii – neid ei veena tõendusmaterjal, neid ei veena taevas lendavad satelliidid, fotod Maast, reis lennukiga Austraaliasse – mitte miski. Nagu ei veena tõendusmaterjal ka seda, kes usub kristallpealuude üleloomulikku päritollu: see, et need on tehtud 20. sajandi alguses kasutuselolnud tööriistadega ja et tõendeid selle kohta on võimalik oma silmaga läbi mikroskoobi vaadata, see ei veena teda. Ta USUB. Teadlane ei usu, tema otsib, tõestab, lükkab ümber, katsetab, eksib, katsetab uuesti, analüüsib, arutleb, viskab vana teooria nurka, otsib uut… Ta küsib: “Miks? Kuidas? Millal?”. Teadlased otsivad “ilusat” seletust – kui olemasolev seletus on liiga keeruline, siis suure tõenäosusega on see vale (Ockhami habemenoa põhimõte) – see oli galileo, kes üritas päikesesüsteemi mudelit ehitada ja ta ei saanud planeetide trajetkoore klappima, kuidagi ei saanud. Kopernikus oli küll välja mõtelnud, et planeeidid liiguvad ümber Päikese, aga temagi ei suutnud korralikult planeetide trajektoore paika panna – need pidid olema ringid. Galileo arvas ka – ring! See on võti – vanadel kreeklastel juba oli just ring ideaalseks geomeetriliseks kujundiks! Aga planeetide liikumine taevas ei klappinud ringikujulise trajektooriga. Siis tuli välja mõtelda midagi uut – lisati parandused, mille kohaselt planeedid tegid suure tiiru ümber Päikese ja väikese tiiru ümber mingi kujuteldava keskuse oma orbiidil. See tegi planeetide liikumsie pildi hirmus keeruliseks ja see vaevas astronoomi. Lõpuks Galileo heitis peast mõtte ringikujulisest trajektoorist, mõtles vaatlustulemused veelkord läbi ja aastatepikkuse töö tulemusena selgitas välja, et trajektoorid on hoopis elliptilised. Ta alguses arvas, ehk isegi USKUS, et planeetide orbiidid peavad olema ringikujulised, siis aga sai TEADA, uuris välja, selgitas välja ja tõestas oma arvutuste ja vaatlustega, et need on elliptilised. Ja et planeedid ei liigugi oma orbiidil kogu aeg ühtlase kiirusega. Ma kirjeldasin praegu mälu järgi, loodan, et ei eksinud faktide vastu, aga neid annab allikatest (nt astronoomiaõpikust või wikist) kontrollida.
Nii et teadus ei ole religioon, siin ei ole olemas absoluutset tõde ja selleks, et olla teadlane, peab olema avatud meelega, uudsihimulik, kannatlik ja loov isiksus. Teadlane ideaalis peaks olema ka aus – iseenda ja teiste vastu, aga teadlased on samuti inimesed ja nii on ka neid, kes tulemusi enda huvides ja teiste kahjuks võltsivad, rahaahnuses ja edevuses odava kiire populaarsuse saavutamiseks ebateadusse pööravad (st loobuvad teaduslikust meetodist ja hakkavad USKUMA ja fakte väänama, varjama ja endale sobivaid välja otsima, peites seda PhD ja soravate tsitaatide ja võõrsõnade ja keeruliste selgituste laviini taha).
Teadlased ei ole ka eluvõõrad nohikud – nad on enamasti abielus (ja mõned petavad abikaasat), neil on lapsed, nad ehitavad maja, koovad sukki, käivad teatris või teevad sporti, mängivad viiulit, räägivad rumalaid ja vähem rumalaid anekdoote, tinistavad kitarri ja laulavad, kirjutavad artikleid, õpetavad suuri ja väikeseid lapsi, keedavad perele süüa ja viivad lapsi arstile ja kooli. Kui nad jalaluu murravad, siis neil on valus. Ausõna. Mõni loeb Terry Pratchettit ja mõni on sügavalt usklik (see, muide, ei segagi teadlaseks olemist, kui just usuks ei ole see, et maakera on lapik ja et Jumal lõi maailma kuue päevaga ja et rohelised mehikesed käivad regulaarselt Maa peal oma veisegenitaalide varu uuendamas ja talumeeste vilja maha sõtkumas – no on raiped, ah?!).
@Marv –
Ma olen õpetaja ja vannun käsi südamel, et seda nimelt loodusteadustes koolis õpetataksegi. Mida aga EI õpetata, on kriitiline mõtlemine ja teadusliku meetodi olemus ja rakendamine (ehk lihtsalt teaduse olemus). Väheseks jääb ka teadsusaavutuste sidumist igapäevases kasutuses olevate vidinatega – ilma loodusteadsuteta ei oleks neidudel kauneid õhukesi sukki, ei oleks meil erksavärvilisi sünteeskiust rõivaid, ei oleks jalgrattal vastupidavat rehvi, ei vulksuks su masina paagis bensiin, ei lebaks su apteegikarbis aspiriinitablett, ei parandaks hambaarst su kikusid kenade vastupidavate komposiittäidistega, ei värviks su isa (või ema?) maja ilmastikukindla värviga, ei küpseks kotlett teflonpannil, ei kirjutaks mina praegu oma kommnetaari ega tshätiks ükski naga msn-is ;)… MTV-id ei oleks ka olemas! Ja suurem osa selle vaatajatest ilmselt ei tea, mis põhimõttel televisioon töötab, kuigi seda neile koolis õpetatakse.
Muide, vastus küsimsuele, miks taimed on rohelised, ei olegi nii lihtne. Jah, klorofüll teeb nad roheliseks. Aga miks kolorofüll ISE on roheline – sest peab “neelama” teatud lainepikkusega (st teatud nähtava valguse spektriosa, st teatud värvi) valgust. Aga miks just selle lainepikkusega valgust?!
@Naissoost skeptik (haruldane eksemplar?) – sidumist reaalse eluga ma silmas pidasingi, seostamist igapäeva elu objektidega, see osa on puudulik.
Ma ei oska öelda, miks, kas tingituna õppekavast (liialt teoreetiline?) või mingitest muudest teguritest? Olen sirvinud oma isa kooli-aegseid õpikud, mis tihti kubisesid reaalelulistest näidetest.
Enda kooli ajast mäletan küll olukordi, kus oli vaja pähe õppida suuri tekstilõike ilma vajaduseta neist aru saada, kahjuks. Kriitilise mõtlemise kujundamine oleks ainult kasuks.
***
Miks taim roheline on? Lihtsam seletus- taimede lehed, varred neelavad just sinist ja punakat valgust, mistõttu roheline “jääb üle”.
Keerulisem vastus küsimusele, miks klorofüll?- võimalik, et klorofülli neeldumis-spekter sobib Päikeselt tuleva valgusega.
Samuti klorofülli elektronkatte-süsteem sobib energia resonants-ülekandeks. Ja seetõttu on evolutsiooni käigus eelistatud klorofülli.
@Marv – Jah, tüüpiline vastus, aga ei vasta küsimusele – sest teatavasti on valgusenergia punases ja kollases spektripiirkonnas märksa suurem. Miks seda lihtsalt tuulde visatakse? :) Loomulikult on sellel kusagil seletus, mida aga mina ei tea. Vastus, et ju siis nii on parem, pole just parim vastus. Ma võin ka arvata, et põhjuseks on näiteks see, et liiga tugev energia võib nt ATP sünteesi reaktsiooni rivist välja lüüa, kuid see pole miski õige seletus, enne kui on põhjendus. Liiga suur energia võib vigastada raku organelle, rikkuda elektronide ülekande jne. Vat – paras pähkel lastega koos uurimiseks. Teha ajurünnak ja projekt!
Uutes õpikutes on tegelikult praktilisi näiteid päris palju. Ja on ka välja antud spetsiaalseid õpetajaraamatuid, kust õpetaja saab ise juurde vaadata ja lastele edasi anda just nimelt praktiliste rakenduste osas. Mõni on mul kodus riiulis. Palju näiteid tuleb otse elust, mõndagi näed huvitavatest populaarteaduslikest filmidest. Mul on praegu pooleli Carl Sagani DVD-de sari “Kosmos” – õpetajad, kasutage!
@Naissoost skeptik (haruldane eksemplar?) – Ma parandan kiiresti mõned vead. Astronoom minu ülevalpooltoodud lõigus oli Kepler, mitte Galilei. Ma kipun neid ikka ja jälle segi ajama. Muu klapib (lappasin natuke raamatut ka, vana mälu turgutuseks). “Väikeseid ringe” nimetati epitsükliteks, need olid nii geotsentrilise kui Kopernikuse esialgse heliotsentrilise süsteemi juures ja neist sai tõesti lahti Kepler tänu orbiitide elliptilisuse omaksvõtmisele. Kepleri ja Galilei tööd on paljuski samast vallast, mistõttu ma neid segi ajangi. Lisaks on mu lemmikbänd “Queen”, nii et Galileo! on esimene asi, mis pähe tuleb… :)
@Naissoost skeptik (haruldane eksemplar?) – ma nüüd pisut parandan, sinise spektri osa valgusenergia on suurem kui rohelisel, kollasel või punasel.
Väga naljakal kombel klorofüll kasutab ATP tootmiseks just punast valgust, kuigi selle energia sisaldus on kvandi kohta u. 2 väiksem kui sinise kvandi puhul. Sellele mul seletus puudub.
Bioloogias on kasutusel mõiste “külmunud õnnetus”, et seletada mõnda olukorda, piltlikult “kui miski on piisavalt hea, et tagada süsteemi toimimine, siis pole seda vaja ka muuta”. Labane seletus: nii lihtsalt on.
Lastele mingi praktilise ülesande andmine, et mingi asja päritolu uurida, on hea mõte.
Marv ütles:
pigem on küsimus selles, et miks on taimed seetõttu loobunud just rohelise spektri kiirgusest kuna päikesevalgus on kõige energiarikkam just kollases ja rohelises spektrialas?
lugedes komme edasi selgub erinevaid spektrialasid. samas lugesin millalgi…kas sagani või dawkinsi väidet, et just kollane ja roheline päikese spekter olla energiarikkam. aga mine tea, äkki ta eksis või mäletan ma valesti?
@Jason – Punases on footonite voog kõige tihedam. Sinine on energiarikkam, aga energiast on fotosünteesil üsna savi, footon läheb tükina arvesse. Lühemalainelise footoni ülemäärasest energiast tuleb kuidagi lahti saada, aga see ülejääk läheb väga kiiresti suht ohutu soojuse kujule.
Teemal “miks on taimed rohelised” tilgub teadusartikleid tasapisi jätkuvalt, nii et selge pole see ühtigi. Rändan natuke väljapoole oma teadmisi, aga mu big picture sel teemal on järgmine. Esiteks, fotosünteesis kasutuskõlbliku footoni energia peab olema vähemalt “punane” (miski 1.8 eV oli vist). See on optimaalne, kuna ses kandis on Päikese kiirgus kõige tihedam, nii et punaseid footoneid on kõige rohkem saadaval. Niisiis, klorofüllid neelavad punases vägevasti. Ühe konkreetse pigmendi neeldumismaksimumid ei saa olla väga lähestikku, seega kui me neelame punases, siis mingi punasest lühema lainepikkuse vahemik peab nüüd halvasti neelduma. Järgmine maksimum on sinises (miks just seal, käib üle mu kompetentsi), keskele jääb roheline auk. Kollases neelab klorofüll enam-vähem rahuldavalt tänu punases neelamist tagava energianivoo vibratsioonilistele (uhh, ropendab skeptikute lehel!) alanivoodele, mis annavad neelamisvõime põhinivoost natuke suurematel energiatel.
Tegelikult topitakse seda rohelist auku jõudumööda kinni teiste pigmentidega, kõrgemates taimedes karotinoididega. Need on kollased kuni punased ja neelavad seega sinises, vähem rohelises. Mingil põhjusel, mida ma lõpuni ei mõista, pole taimed suutnud rohelist auku siiski korralikult kinni toppida – ka karotinoidid on selle lainepikkuse hankimisel siiski saamatud ja neid ei ole taimelehes ka klorofülliga võistlevates kogustes.
On näiteks mingid sigakeerulised mõttekäigud sellel teemal, et taimeleht saab oma sisemise optilise ehituse tõttu rohelist hajusast valgusest veidi paremini kätte kui otse Päikeselt tulevast lagipähevalingust, ja kõrges paksu lehestuga puistus tekitab see roheline auk sedasi tööjaotuse, kus ülemised lehed võtavad otstest punast ja sinist ja neist läbi tulev hajus valgus toidab alumisi lehti rohelisega. Mulle isiklikult tundub hõredavõitu mõttekäiguna.
@Jason – kas asi pole mitte selles, et meie Päikese kiirgusmaksimum on just kollases lainealas. See tuleneb tähe pinnatemperatuurist. Mida kuumem täht, seda sinisema poole ta maksimum nihkub, külmematel siis punasema poole.
Jep, täpsustuseks: eri alade inimestel on erinevad huvid Päikese kiirguse mõõtmise viisi vastu. Kui loendada Päikeselt tulevaid footoneid (mooli või tükki ruutmeetrile sekundis), siis on kiirgusmaksimum punases; kui mõõta sealt tulevat energiat (džauli ruutmeetrile sekundis ehk vatti ruutmeetrile), siis nihkub maksimum kollasesse, sest lühema lainepikkusega footonid kannavad rohkem energiat.
Naissoost skeptik (haruldane eksemplar?) ütles:
Väga toredad postitused naissoost skeptikult!
Kuid kui nüüd lasta korraks mõte rändama, siis mida peaks tegema selleks, et koolides tõepoolest tegeletaks kriitilise mõtlemise edendamisega ja õpetataks teadusliku meetodi olemust ja rakendamist?
On kuulda uue õppekava tulekust, kas sellega seoses võiks midagi muutuda?
Rohelist värvi peetakse rahustavaks. Nii olen vähemalt kunagi hallil Nõukogude ajal kuulnud. Huvitav, kui taimed mingil põhjusel peaks eelistama rohelisele värvile hoopis punast, kas siis oleksime harjunud hoopis punast värvi neutraalseks ja rahustavaks pidama ja värviksime näiteks köögil seinad rohelise asemel punaseks?
@salvey – Väga tõenäoliselt. Küllap on rahustav mõju just sellistel toonidel, mida looduses ohtralt ja paljudes varjundites leidub, sõnumiks “kõik on nii, nagu tavaliselt”.
A’ taimed ei eelista rohelist, nad põlgavad selle ära, sellepärast teda meile vaatamiseks palju üle jääb.
Jah, kordame üle, et kui miski asi paistab meie silmale miskit värvi (nt rohi paistab roheline), siis tuleneb see sellest, et konkreetne ese peegeldab tagasi just seda valguse lainepikkust ja neelab kõik ülejäänud.
Valge valgus sisaldab kõiki vikerkaarest tuntud värve. Rohelisena paistev rohi neelab punase, kollase, sinise, violetse, aga peegeldab rohelise.
Kui taimed saaks hakkama päikesekiirguse 100%-lise ärakasutamisega, siis oleksid nad mustad.
Äkki mõne miljardi aasta pärast ongi.
Kurb, kuid pean lisama siia pseudoteaduste kooliparaadi ka kooli, millest, tema nime kohaselt vähemalt, seda ei ootaks – Tallinna Reaalkooli… :(
UNIVERSUS Sisemise Tarkuse Kool kutsub kõiki huvilisi LAHTISTE USTE PÄEVALE N 18.juunil algusega kell 18.00 Tallinna Reaalkoolis.
…
Feng Shui, geobioloogia, pendliõpetus, bioenergeetika, erinevad meditatsiooni-tehnikad, astroloogia, mütoloogia, šamanism, budism, töö tšakratega, Silva meetod, Rännaku meetod, psühho-süntees, transpersonaalne psühholoogia, NLP, kvantfüüsika, jooga, numeroloogia, Reiki, keha meridiaanid, refleksoloogia, värviõpetus ja-teraapia, aroomiteraapia, muusikateraapia, loovteraapia, holotroopne hingamine, ravim-taimed, ruunid, Tarot kaardid, kivid ja kristallid, gongi tervendavad helid jne.
@Tarvo Kruus –
Tähelepanek 1: supi keskel on kvantfüüsika. Kvalifitseerub peaaegu solvanguks.
Tähelepanek 2: mis on selle supi kapsastel, porganditel ja kartulitel ühist? Minu hinnangul ainult vastuolu tõestust leidnud faktidega. Ühine vaenlane ühendab edukalt.
@Tarvo Kruus – küsisin ühelt reaalkooli tuttavalt, et mis ja kuidas. Ta ütles, et tema ei tea midagi konkreetselt sellest üritusest, aga kogu aeg neil majas miskit toimub ja ühel inimesel ongi keeruline korsis olla. Eriti kui üritus toimub suvel, mil suurem hulk õpilasi ja õpetajaid niiehknaa muudel orbiitidel.
Tundub, et “omatulu teenimine”, aga samas on üritus tulijatele tasuta, mis võiks nagu viidata sellele, et suhe kellegagi koolis on soe.
Uurime edasi…
Vaatkuslugu:
Esoteerikahuvi toob vallajuhile umbusalduse
Nils Niitra, Postimees
Tegu oli Loova enesearengu koolitusega Tarsi talus 12. ja 13. augustil, mida vehendas või siis korraldas AHAKeskus.
Esinejad:
Kristel Rannamees – koolitustreener
Anna Litvinova-Merilo – kunstnik ja kunstiõpetaja
Georg Merilo – koolitustreener
Tiia Kuusk – rännakupraktik
Kaido Sõmer – rännakupraktik
Külli Pea – tervisenõustaja
Laur Lumet – tervisenõustaja
Mai-Agathe Väljataga – selgeltnägija ja ravitseja
Huvitaval kombel on AHA kodulehel Tarsi sündmuse kohta nüüdsel ajal tühjus nagu poleks seda kunagi olnud. Aga ajalugu ei muutu olematuks, mediteeritagu, rännatagu, regresseeritagu eelmistesse eludesse, nähtagu selgelt kuipalju tahes. Oletan, et seoses meediakäraga on info selle “vastuolulise” kursuse kohta lihtsalt ära peidetud, aga google puhver aitab meid ikka.
On tõsi,et langevari ja mõistus täidavad oma funktsiooni ainult siis kui nad on avatud!