Rein Perens: Veesoontest ja nende leidmisest (osa 2)
2. osa
Rein Perens, hüdrogeoloog
Karbonaatsetes kivimites esinev karstiveekompleks on üks levinumaid põhjaveekollektori tüüpe maailmas ning selle puhul kehtivad samad üldised seaduspärasused, mis poorsete ja lõheliste kivimite põhjavee kohta. Ilma maa-aluste vooluteedeta, nimetatagu neid veesoonteks, vettjuhtivateks lõhedeks või kuidagi teisti, oleksid kõik kaevud kuivad. Neid maa-aluseid vooluteid pidi liigub põhjavesi kogu Põhja- ja Kesk-Eestis ning Lääne-Eesti saartel, nende kaudu leiab aset ka põhjavee regionaalne toitumine Pandivere kõrgustikul.
Eesti paekivikihtide (lubjakivid, dolomiidid) veerikkus sõltub peamiselt lõhede (tektoonilised, murenemislõhed ja kihilisuslõhed) ja karstiõõnsuste rohkusest. Sademetevee infiltratsiooni aluspõhja kivimitesse soodustavad rohked enam-vähem vertikaalsed lõhed murenemisvöös. Olenevalt kivimite litoloogilisest iseloomust ja ala geomorfoloogilisest asendist ulatub see vöönd enamasti 1–3 m sügavuseni, harvem 5–10 m sügavuseni. Mõnikord on murenemisvöö lõhed tugevasti karstunud, moodustades karstitühemeid ja -kanaleid. Tinglikult võikski neid nimetada maa-alusteks jõgedeks, kuid vee liikumine neis on määratud piirkonna üldiste hüdrogeoloogiliste seaduspärasustega.
Just maapinnalähedased, valdavalt vertikaalsed lõhed, tänu nende suuremale veesisaldusele võivad mõjutada inimese biovälja. Viimase muutusi (vitsa või pendli liikumist) tõlgendatakse kui veesoone esinemise kohta. Paraku kehtib see ainult maapinnalähedaste veesoonte kohta, mille levik on võrdlemisi ebakorrapärane. Pealegi võivad vitsa või pendli liikumist põhjustada ka muutused pinnase koostises (näiteks suure rändkivi esinemine maapinna lähedal jm). Seega jääb ikkagi küsimus lahtiseks – mida vits või pendel näitab?
Valdav osa Põhja- ja Kesk-Eesti puurkaevudest saab oma vee sügavamatest kihtidest, mille esinemise üle vitsameetodiga otsustada ei saa. Tänapäeval rakendatakse lõheliste karbonaatkivimite (paekivi) veerikkuse uurimiseks põhiliselt puuraugusisest vooluhulga-karotaaži meetodit. Kivimite veeandvus ei ole seotud mitte niivõrd kivimi enda koostisega, kuivõrd paekivikihtide vahel esinevate lõhedega. Just horisontaalseid kihtidevahelisi lõhesid, kust vesi kaevu tuli, hakkasid vanad puurmeistrid ja nende järel ka kohalikud elanikud nimetama veesoonteks. Vooluhulga-karotaaž on aga geofüüsikaline meetod, mis puuraugu vertikaalse veevoolu mõõtmise kaudu võimaldab täpselt määrata veesoone sügavust maapinnast, selle veerikkust ja teisi parameetreid (joonis 1). Puuraukudes tehtud vooluhulga-karotaaž näitab veesoonte esinemist Eesti karbonaatsete kivimite kõikides stratigraafilistes ühikutes ja litoloogilistes erimites.
Mõnikord on puuraugu vettandva intervalli (veesoone) ümbruse kivimitel puursüdamikus näha selgeid karstumise tunnuseid. Tavaliselt aga kivimite välisilmes veesoonte esinemine ei kajastu. Puuraukude vaatlemisel televiisorisondiga on selgunud, et enamasti on veesooned päris kitsad (2–3 mm, harvem 10–30 mm), kihipindadega paralleelsed lõhed.
Kitsad lõhed paiknevad puuraugu läbilõikes küll keskmiselt 1–1,5 m järel, kuid vettandvaid on neist vaid 10–15%. Keskmiselt tuleb 100 m kohta viis veesoont, seega üks iga 20 meetri kohta. Kuigi maapinnalähedastes kihtides hõlmavad veesoontega kihid kohati 25% uuritud kihtide kogupaksusest, tuleb arvestada, et sügavuse suurenedes veesoonte esinemissagedus järsult väheneb, moodustades keskmiselt vaid 8–12% läbilõike kogupaksusest (joonis 2). Ülejäänud kihid on peaaegu veetud. Üksikute veesoonte levik ei ole pindalaliselt kuigi hästi määratletav: juba paari kilomeetri kaugusel võivad veesooned paikneda sellises läbilõike osas, mis naaberpuuraukudes oli veeta. Kokku moodustavad mingi piirkonna veesooned suuremal või vähemal määral omavahel seotud ühtse veekompleksi.
Sageli esinevad veesooned erisuguse stratigraafilise kuuluvusega ja litoloogilise koostisega kihtide kontaktikohtades (joonis 3). Ilmselt on kihilisuslõhede kujunemisele oma mõju avaldanud juba kunagised paleogeograafilised tingimused, veelgi rohkem aga hilisemad välisjõud (rõhk, tektoonilised liikumised, murenemisprotsessid), millele koostiselt ja struktuurilt erisugused kivimid reageerisid erinevalt, mistõttu tekkisidki avatud lõhed kihipindadele.
Vastavalt veesoonte esinemissagedusele ja kihtide filtratsiooniomadustele on hüdrogeoloogilises läbilõikes tinglikult võimalik eristada vettandvaid, lokaalselt vettandvaid ja nõrgalt vettandvaid (suhteliselt vettpidavaid) kihte. Märgatavalt erinevad on kihtide vertikaalne ja horisontaalne veejuhtivus. Kui horisontaalne veejuhtivus (filtratsioonikoefitsient) on maapinnalähedastes kihtides keskmiselt 20–50 m/ööpäevas, ulatudes üksikutes kihtides 100–200 m/ööpäevas, siis risti kihipindadega on filtratsioonikoefitsiendi suuruseks arvutatud 10-5–10-2 m/ööpäevas.
Veelgi rohkem kui kivimite litoloogiline koostis ja tekstuurilised iseärasused mõjutab veejuhtivust kihtide lasumussügavus. Rohkem kui 300 hüdrogeoloogilises uuringu- ja kaardistamispuuraugus tehtud vooluhulga-karotaaž on näidanud, et karbonaatse kompleksi ülemise 20 m filtratsioonikoefitsient kõigub enamasti 10–50 m/ööpäevas. 20–50 m sügavusel väheneb see 5–8 meetrini ja 50–100 m sügavusel 1–2 meetrini ööpäevas. Sellest sügavamal lasuvate kihtide filtratsioonikoefitsient ei ületa tavaliselt üht meetrit ööpäevas ja neid võib üldjuhul vaadelda kui nõrgalt vettandvaid kihte. Kuna 75 meetrist sügavamal lisandub väga vähe veesooni, siis võib seda sügavust pidada ka kogu Siluri–Ordoviitsiumi ladestute karbonaatse veekompleksi kõige veerikkama osa tinglikuks piiriks.
Üheks perspektiivseks geoloogilise ja hüdrogeoloogilise uuringu meetodiks võib pidada ka georadarit. Kuidagi ei saa aga nõustuda ajakirjanduses levinud väitega, nagu oleks 2008. aasta veebruaris Soome firma OÜ Roadscanners georadariga tehtud uuring tõestanud mingite ainulaadsete maa-aluste jõgede olemasolu Nabala lubjakivimaardlas. Juba soomlaste maa-aluse jõe määratlus erineb oluliselt Eesti pendlimeeste käsitlusest. Kui viimased peavad maa-alusteks ehk salajõgedeks 5–8 m sügavusel paekihtide vahel esinevaid keskmiselt 4 m laiuseid ja 0,3 m kõrguseid veesooni, siis soomlaste jaoks on maa-alune jõgi urbne aluskivim, milles on veeühendusi. Põhimõtteliselt mahub soomlaste salajõe käsitluse alla kogu Eesti paekiviavamus, mille ülemine osa on peaaegu kõikjal murenenud ja lõheline. Suurema lõhelisusega tsoone on kindlasti võimalik geofüüsikaliste meetoditega, sealhulgas ka georadariga tuvastada, kuid esmalt oleks vaja radaripilt siduda mingi kindla olemasoleva puuraugu läbilõikega või puurida nn salajõe kohale mõni kuni 10 meetri sügavune puurauk ning selle kaudu uurida salajõe olemasolu televiisorisondi või puuraugusisese vooluhulga-karotaaži abil. Salajõe uurimist puuraugu kaudu on soovitanud ka Soome georadarimehed ise. Georadariga mõõdistatud nn maa-aluste jõgede laius on kuni 200 m, mis erineb oluliselt meie pendlimeeste poolt kirjeldatud salajõgede laiusest – 4 m.
———————
Maa-alustest jõgedest skeptik.ee lehel:
- Kuidas teha jõge? Vits kätte ja võssa!
- Tuhala kandis EI OLE avastatud uut maa-alust jõge
- Tuhala ja Kirna nõidus on lollus
- Tuhala nõiakaev keeb (pildireportaaž)
Heiki Potteri kaks artiklit Eesti Looduses:
Joonistega artikkel maa-alusest:
- Geology and Water, Wayne I. Anderson
Kuidas nad inimese biovälja mõjutavad? Kas see mõju on kuidagi korratav või mingi aparaadi abil hinnatav? Rääkimata sellest, et mida siin biovälja all silmas peetakse?
Sooviks samuti nendes küsimustes mingit selgust.
Mina saan Perensi repliigist nii aru, et ta lihtsalt ei soovi sel küsimusel peatuda, kuna see on antud kontekstis asjakohatu ja jätab kõik võimalused lahti.
Mulle tundub, et kõikide võimaluste lahti jätmise asemel on autor antud küsimuses endale mingid arusaamad kujundanud ja selles lõigus vihjab nendele. Et miks siis ikkagi just maapinnalähedased suure veesisaldusega lõhed võivad mõjutada mingit inimese biovälja, aga teised mitte. Seda repliiki sisaldavast lõigust võib välja lugeda nagu oleks pildamine siiski reaalselt töötav meetod millegi detekteerimiseks.
Ehk ta ütleb, et isegi kui see biovälja võimalus poleks välistatud, siis ei ole võimalik praeguste pildamismeetoditega ikkagi midagi tuvastada.
Tegu on loogikast tuntud konstruktsiooniga: kõigepealt võtame ühe väite eelduseks kui tõese ja siis näitame ära, et me ei jõua kuhugi väite tõseuse kehtimisel.
Vestlesin hiljuti abielupaariga, kes Aafrikas farmi peab. Veeotsingud on seal maal oluline teema. Mõlemad kinnitasid väga veendunult, et on ise kogenud seda, kuidas vits teatud punktides käes liikuma hakkab. See tunduvat väga selgelt mingi välise jõu mõjuna, mitte enda teadvustamata liigutuste võimendumisena. Et pendlit võid küll ise näppude vahel kõigutada, aga traati on keeruline kätt liigutamata peos pöörduma panna. Muude nn paranähtuste suhtes olid nad skeptilised.
Martin, sul on vist magister Perensi kontakt, küsi palun selgitust, et mis on tema arvates bioväli ja kuidas seda maa-alused asjad võivad mõjutada. Oleks väga põnev lugeda.
siin on kuskil mitmes teemas seletatud, mismoodi see traat peos keerlema hakkab. ise järgi proovides võid veenduda, et seda on erakordselt lihtne lausa kogemata esile kutsuda. rääkimata tahtlikkusest.
Ma arvan, et see lause näitab lihtsalt, et Rein Perens võib küll olla hää hüdrogeoloog, aga pildamisest ja “bioväljadest”, millel kõigel tegelikult ju seos tema erialaga puudub, teab ta vaid mitteskeptilise ja mittehuvitunud tavakodaniku tasemel, kes on midagi kuulnud ja süvenemata oletab, et “ju seal ehk midagi siis võib olla”. Ehk siis ta ei ole lihtsalt vaevunud selle teemaga tutvuma. Mis iseenesest ei oleks ju väikesegi huvi puhul üleüldse keeruline ning siis jääksid ka sellised kummastavad laused teadlase jutust välja …
Eesti hüdrogeoloogial ja hüdrogeoloogide teadmistel pole bioväljadega tõepoolest mingit seost ja kuidas saakski olla, sest keegi peaks olema ju seda uurinud, leidnud teadlaskonnas positiivset vastukaja ning muutunud järk-järgult professionaaliks. Eesti hüdrogeoloogide hulgas, keda on käputäis, selliseid inimesi ei ole – valdav enamus on välja kasvanud Tartu Ülikooli geoloogiaõpetusest. Ütlen nii, et Eesti hüdrogeoloogidel on ka ilma bioväljadele pühendumiseta massiliselt tööd – kvaliteetset vett ja piisaval hulgal on ju kõigil vaja, reostus levib jne. Meie hüdrogeoloogidel on kogu Eesti kaardid kümnete tuhandete puuraukude vee-andmetega, kus on täpselt näha, kui sügaval vesi on ning sageli ka on kvaliteet enam-vähem ette ennustatav. Kvaliteetse veevarustuse seisukohast seega üldiselt on ekspertidel täiesti ükskõik, kas mingid vitsamehed oma teenuseid pakuvad või mitte. Kui keegi tuleb puurkaevu tellima, võetakse andmebaas lahti ning ekspert ütleb ära, kui sügavalt vee võiks kätte saada ka mis kaev maksma võiks minna, koos riskihinnanguga muidugi. Geoloogia pakub alati üllatusi. Kui nüüd keegi küsib, kas vitsamehe abil õnnestub kaevu rajamisel raha kokku hoida, siis köhataksin vaikselt selle peale. Kuigi tunnistan, et see on mingil määral skeptiku ja teadlase köhatus. Sama moodi võib lotopileti osta. Mis puutub teadusesse, siis teadlane saab raha oma tegevuseks siis, kui tema tegevust tunnustatakse, st teadusartikleid publitseeritakse. Publitseerimine eeldab, et 2 teadlast artikli sisu heaks kiidavad. Kuigi teadlastel ehk olekski rohkem öelda, kui nad ennast arendaksid, eriti rohkem kui isehakanud vitsameestel (kuna on olemas põhjalikud teadmised põhjaveest), siis puudub teadlastel igasugune motivatsioon sellega tegelda. Lisaks võivad kolleegid hakata sind soolapuhujaks tituleerima. Tekkinud vaakumi aga kasutavad ära isehakanud eksperdid. Piisab muinasloost, et ebatavaliste võimetega on võimalik mingeid välju tajuda, ning kuulsust ja tellimusi kui palju. Mina arvan, et inimese võimetest on palju veel teadmata ning on inimesi, kel ka omapäraseid võimeid olemas. Samas varjutab äri ja populism kogu võimaliku tegeliku potentsiaali. Piisab, kui võtta mingi pendel, vits või trumm kätte ja ongi inim-biosensor valmis. Seega on olemas hall tsoon, mille ühest küljest varjutab teadussüsteem ja teisest küljest äri. Ütleme ausalt, me ei tea sellest tsoonist suurt midagi ja ei saagi eriti teadma, sest ma ei näe motivaatorit, mis arenguid kaasa tooks – teadlastel on vaja artikleid, ‘geobioloogidel’ populaarsust ja raha ning vähegi karismaatilisem, omapärasem ja suhtlejam tegelane lööb paremini läbi kui tõsine võimalik ekspert. Efekt on pigem psühholoogiline kui platseebo, sama moodi nagu tuulegeneraatori naabruses olevad põliselanikud saavad krampe mitte varjude vilkumisest, vaid teadmisest, et keegi nende heaolu arvel taskuid täidab, samas kui tuulegeneraatori omanik on stressis siis, kui tiivik ringi ei käi… Tänapäeva materialistlikus maailmas on inimene (looduse kroon) oma käitumismudelitelt ikkagi kohutavalt primitiivne.
Jah, muidugi puudub hüdrogeoloogil huvi ja vajadus süveneda uinamuinasse. Minu poolt silmas peetud väikene süvenemine võiks olla lihtsalt tasemel, mis võimaldaks teadlasel või spetsialistil vältida lauseid veesoonte mõjust inimese bioväljale või siis pildamise edukusest:
Jah, muidugi võivad leida, aga sama suure tõenäosusega kui kogenud silmaga inimene maastikku ja loodust vaadeldes. Või siis tihtipeale ka lihtsalt suvaliselt labidat maasse lüües. See on ala, kus nähtuse enda olemasolu on piisavalt uuritud ja paraku on see olematuks tunnistatud. Kui aga teadlane või erialainimene midagi taolist mainib, hoolimata asjaolust, et ta ei ole tegelikult iialgi selle peale mõelnud, saati siis veel asja uurinud, siis on ülisuur oht mitte ainult ise pahasti välja paista, vaid, mis hulga hullem, sellised lapsused saavad paramaailma poolt kiiresti ja kurjasti ära kasutatud.
Mõned üksikud viited, millele tegelikult juba varemgi viidatud:
Oulu ülikooli uuring
James Randi Austraalias, kus muu huvitava seas ka pikk lugu pildamiskatsest Austraalia parimate “geobioloogide” ja muude sharlatanidega.
Üldiselt, kes guugeldab sõnapaari “skeptic dowsing” leiab tonnide viisi infot ja kontrollitud tingimustes toimunud katsete tulemusi… Alustada võiks kasvõi google-i poolt kõige esimesena välja pakutavast: The Skeptic’s Dictionary-st
Ma usun, et vitsameestel on samuti täiesti ükskõik, kas kvaliteetsed vee-mehed neid toetavad või mitte. Saad kuskilt kaardid kätte ja ise katsetad, ei kutsu teadlasi kohale. Nii teed ka ise järeldused. Selles suhtes on sinne debatt suhteliselt vales kohas ja vale valik.
Mis takistab vitsameestel kodus piirkondlikku hüdrogeoloogiat tuupida ja siis minna showd tegema?
Kontrollitud katses tuleks seljuhul keskenduda mingitele spetsiifilistele iseärasustele pinnases mida saabki kindlaks teha vaid testimisega. Näiteks esmalt käib pildaja mingid kohad üle. Pärast võetakse proovid ja tulemusi võrreldakse.
Igasugune teadus võiks alata sellest, et defineeritakse mõisted. Näiteks “bioväli”.
Enne seda mina mingit teadust leida ega näha ei oska.
Sorry.
@k_v –
bioväli=biosfäär? Homöostaas?
Müstilise kammajaa uurimine kuulub sotsiaalteaduste valdkonda. Siis saabki teada miks need jutud tekivad ja kas neil võib olla ehk mõni reaalne põhjus. Loch nessi koletist on ka nö igaks juhuks otsitud :Lol:
Uudishimulikud inimesed otsivad kõike ja saavad vajadusel teada. Kes ei suuda õhupalli leiutada, see leiutab enda jaoks midagi muud.