Kui mürgine on sool?
Nagu kõik ollused, on ka keedusool piisavalt suures koguses surmavalt mürgine. Oxfordi Ülikooli andmeil on laborikatseis täheldatud, et 3 grammi keedusoola kehakaalu kilogrammi kohta tapab pooled muidu tervetest rottidest. Inimeste osas ei ole arusaadavatel põhjustel vastavaid katseid tehtud, kuid on põhjust arvata, et näitaja on sarnane. Madalaim annus, mis dokumenteeritult inimese surma esile kutsunud on, on üks gramm kehakaalu kilogrammi kohta.
Mõnikord on inimesed üksteist soolaga mürgitamise teel ka tapnud. Näiteks Texases mõisteti 2007. aastal mõrvas süüdi Hannah Overton, kes mürgitas nelja-aastase poisi, keda tema ja ta mees lapsendada olid püüdnud. Alati ei ole ei eesmärgiks ega tagajärjeks ohvri surm; näiteks kirjeldas 1977. aastal Roy Meadow haigust, mida ta nimetas vahendatud Münchhauseni sündroomiks; üks kahest kirjeldatud juhtumist puudutas ema, kes andis oma väikelapsele aeg-ajalt suuri soolakoguseid põhjustamaks temas mürgistusnähte ja pälvimaks nii arstide tähelepanu.
Muidugi ei ole ka soola mürgisuse teema vaba uhuust. Näiteks tsiteerib tribe.net’i korrespondent @leksonder mitut “loomuliku toitumise” raamatut:
Kui lisame oma toidule meresoola, võtame peaaegu kindlasti sisse liiga palju naatriumit. See toob kaasa mitmeid tasakaalutusi. (Raw Secrets by Frederic Patenaude)
Mitteorgaaniline naatriumkloriid ei ole eluks vajalik. Kuigi on tõsi, et meie keha vajab naatriumit, saame me kasutada ainult naatriumi orgaanilist kuju. Kogu naatriumi, mida me vajame, saame me igapäevastest värsketest puu- ja köögiviljadest. (High Energy Methods by T.C. Fry)
Niikaua, kuni meie dieedis leidub soola, ei ole võimalik efektiivselt detoksifitseerida, kaotada ülearust kehakaalu ja täielikult terveneda. Isegi pärast soola tarbimise lõpetamist võib kogu ülearusest naatriumist lahtisaamine võtta mitu aastat.(Your Natural Diet: Alive Raw Foods By Dr. T.C. Fry & David Klein)
Otsesõnu hirmutab toksiinidega ka Natural News:
Osa rafineeritud soola ehk kommerts-söögisoola protsessist puudutab alumiiniumi, ferrotsüaniidide ja valgendi kasutamist. Kõik need on toksilised materjalid, mis jõuavad sinu kehasse rafineeritud, kommertsalustel pakutava soolaga. Ja selle protsessi pärast on eemaldatud peaaegu kõik vitaalsed mineraalid, mida tõeline, rafineerimata sool võib pakkuda! Üks või kaks portsjonit rafineeritud soola ei saada sind hauda, kuid igapäevane kasutamine paljastab sind kõigile alumiiniumimürgituse ohtudele.
Inimesele, kes keskkooli keemia- ja bioloogiatundides just ei maganud, peaks arusaadav olema, miks need väited jama on, sestap ei ole siinses trivia-artiklis ehk tarvis toda jama süvitsi lahata. Kommentaariumi vahendusel võib loomulikult nõu pidada.
Küll aga märgime ära, et reaalses maailmas ähvardab inimesi, kes rohkesti vett ning liiga vähe soola tarbivad, hüponatreemia või veemürgistus, mis võib tappa — tüüpiliselt aktiivse kehalise tegevuse taustal. Spordijookide üks peamisi funktsioone ongi selle ohu vältimine organismist lahkunud mineraalainete asendamise teel.
Vigade parandus
- Artikli vana versioon nimetas üht grammi kehakaalu kilogrammi kohta ekslikult madalaimaks inimesel akuutset mürgistust põhjustanud doosiks. Tegelikult on see madalaim dokumenteeritud inimese surmani viinud sooladoos.
- Artikli vana versioon kirjeldas veemürgistuse tekkemehhanismi valesti. Autor avaldab lugejale cyrix tänu tähelepanelikkuse eest.
Ma lihtsalt niisama oma lõbuks märgin, et naatriumkloriidil ei ole orgaanilist vormi ega saagi olla ja ei saa ka kunagi olema. Orgaaniliste ühendite all mõistetakse ikka sihukest kraami nagu süsivesikud (elik sahhariidid, mono-, oligo-, polü-), valgud, rasvad, alkaanid-alkeenid-alküünid jne (orgaanika= süsinikuühendid, kui väga jämedalt ütelda, aga see pole täpne ja keda huvitab rohkem, seda aitab keemiaõpik). Ma saan aru küll, et mõeldud oli soola, mida omastatakse taimse ja loomse materjali sissesöömisega, aga see, et kellegi kudedes miskit ainet leidub, ei tee seda veel orgaaniliseks. Nt on minu sees ioonidena ringi ujumas nii vaske, rauda kui tsinki, see aga ei tee vasest, rauast ja tsingist orgaanilist ainet. Nii ei muutu ka naatrium- ja kloriidioon minu vereplasmas või rakkude tsütoplasmas orgaaniliseks lihtsalt seetõttu, et ma endale naatriumkloriidi elik keedusoola sisse sõin. Ja see, et mõnd ainet tehases toodetakse, ei tee seda anorgaaniliseks – nt sünteetiline kautshuk on täpselt sama orgaaniline kui looduslik kautshuk.
Siis juhiks tähelepanu sellisele lihtsale tõigale, mida teab iga loomakasvataja, et näiteks veistele tuleb anda soola, selleks on spets soolakividki olemas, mida loomad karjamaal lakkuda võivad, ja toidusegusse pannakse vist ka. Muidu nemad ei tunne ennast hästi. Loomad otsivad looduses ise üles kohad, kust nad soola saavad – nt elevandid ja antiloobid Aafrikas käivad soolarikkaid kivimeid näksimas koobastes, kuhu on sajanditega kindlad rajad sisse tallatud. Osad loomad söövad savi ja mulda, et saada vajalikke mineraalaineid. Järelikult ei ole soola lisamine toidule mitte ainult Homo sapiensi eralõbu, mis tingitud tema suurest rikutusest ja soolatööstuse ülemaailmsest vandenõust.
:D kas ma saan nüüd uhhuutajate poolt kaasa rääkida? Vist siiski mitte. Ma nimelt soola ei tarbi st toidu sisse ei pane. Ei tunne vajadust, mina saan oma igapäevase soolavajaduse /2-6g on keskmiselt inimesel/ rahuldatud sellest, mis poest tuleb (leivas, juustus, vorstis jne peaaegu kõiges on soola). Ilmselt on asi ka selles, et olen väikest kasvu ja sporti eriti ei tee. Aga äärmustesse ei maksa muidugi minna… ega dest. vett juua.
Kirjuta ikka keemiast kaugele jäänutele lahti, miks soola rafineerimine halb ei ole. Kasvõi kommentaariumis…
väike My ütles:
Aga kui suppi keedad või kartuleid, siis ikka paned ju?
Pealegi aitab soola lisamine keetmise ajal c-vitamiini säilitada aedviljas, olen kusagilt lugenud.
Ei pane ka suppi ega kartuleid keetes. Mul kodus endal soola polegi, kui mõni külaline küsib siis neile annan toakaaslase varudest. C vitamiini säilimise kohta ei oska eriti miskit kommenteerida, asju ei tohi üle ehk liiga lödiks keeta lihtsalt.
@väike My:
Mul on üks sõber, kes elas ka päris ilma soolata. Kui me välismaal mõned kuud kommuunis elasime ja ta teistega lobi jagas, hakkas pärast oma söögi sisse ka natuke soola panema – maitse saab parem.
kadi ütles:
Aga miks ta peaks olema?
Üldiselt saadakse soola iidsetest soolalademetest või mereveest. Tavaliselt ei ole kumbki soola-allikas eriti puhas ja sisaldab peale naatriumkloriidi ka teisi, inimesele vähem vajalikke, vähem maitsvaid, ebameeldivama väljanägemisega või mürgisemaid aineid. Rafineerimine ei tee muud midagi, kui eemaldab enamiku nendest ülearustest lisanditest. Hirmud, et rafineerimiseks kasutatavad kemikaalid soola mürgiseks teevad, on alusetud — soolade keemia on üks lihtsamaid ja parimini mõistetavaid anorgaanilise keemia harusid üleüldse.
Teistpidi ka: kui allikas just väga räpane ei ole, ei ole rafineerimine enamasti hädavajalik, kuna terve inimese neerud suudavad väikeses koguses sisse võetud ülearustest sooladest ise lahti saada. Aga sool ise on tänapäeval võrdlemisi odav ja tema erinevatel viisidel müügiks ettevalmistamine aitab erinevatele firmadele paremaid turunišše luua. Mõnele meeldib säravvalge väljanägemisega sool, teisele jälle “otse mereveest tehtud” sool. Kumba eelistada, on suuresti maitse asi.
Lõpuks võib märkimist väärida, et köögisoolale lisatakse praktikas ka erinevaid lisandeid. Üks klassikaline on jood; jodeeritud soolas on lisaks naatriumkloriidile ka väike kogus naatriumjodiidi. Siis on olemas veel kaaliumilisanditega soolasegud nagu PAN-sool, mida üksinda peetakse südamele keedusoolast natuke tervislikumaks, kuid mida ei soovitata kasutada koos kaaliumi säästvate diureetikumide ja veel mõnede ravimitega, kuna see võib kaasa tuua hüperkaleemia, südamerütmide häirituse ja raskemal juhul surma.
KatrinV ütles:
Soolatööstuse üleilmse vandenõu juurde käib kohe päris kindlasti lugu Mohandas Gandhi soolamarsist.
Mul on kodus rämedates kogustes soola, mida head inimesed üle-eelmisel aastal soolaleivapeo käigus kokku vedasid. Ma ei kujuta ette, kas ma seda kogu elu jooksul jõuan ära tarvitada. Kui keegi tahab, ma võin edasi kinkida.
Kunagi ammu (Nõukogude aja lõpul) rääkis mulle üks bioloogiaõpetaja, et toidu sisse peab kindlasti panema jämesoola, mis on rafineeritud ja jahvatatud lauasoolast palju tervislikum. Kui ma küsisin, kuidas peenemaks jahvatamine soola tervislikkust alandab, ei osanud ta paraku midagi vastata.
Ma olen ka seda väidet millegipärast just veneaegsete bioloogide suust kuulnud.
Artiklisse on sisse lipsanud pisike viga (tegelikult isegi mitte niiväga pisike) – higistamisega ei teki hüponatreemiat. Higi (Na u. 20-90 mmol/l) on vereplasma ja rakuvälise vedeliku (Na u. 135-145 mmol/l) suhtes hüpotooniline, seega ähvardab higistades pigem isegi hüpernatreemia koos hüpovoleemiaga. Kliiniliselt asendatakse higistamisega kaotatud vedelik pooleldi isotoonilise soolalahuse ja pooleldi osas Na-vaba veega.
Mina olen jälle märganud, et kokandussaadetesse on pipraveskite kõrvale siginenud soolaveskid, et toidule saaks lisada ikka värskelt jahvatatud soola, mitte purgis valmiskujul seisvat peensoola. Nähtavasti arvatakse, et kui pipar säilib jahvatamata kujul paremini, siis peab sama kehtima ka soola kohta.
@Endel:
@Endel:
Teatud mõttes õige ju: kui sool seistes niiskuse eest kaitstud pole, läheb ta seistes tykki. Klopi või urgi teda sealt siis lahti, lihtsam on jahvatada.
Usutavasti on jämesoola ja peensoola erinevus see, et peensoolas sisaldub pisut paakumisvastaseid aineid (et peensool ei kivistuks toosis õhuniiskuse käes kamakaks); jämesoola teradel on massi suhtes kokkupuutepind väike, väikest kogust paakumine nii väga ei ohusta.
Soolaveski oleks siis selleks, et puistata toidule peenestatud jämesoola (kuigi usun, et suur osa on niisama krõmpsuva keeramise efektil ja noh soola- ja pipraveski komplekt püüab rohkem pilku kui pipraveski üksi).
Mul on kuskil foto soolamäest (NaCl) keemiatehase hoovil, nii 50 m pikk, 30 lai ja 10 kõrge. Lahtise taeva all :) Sealt servast siis raiuti vajadust mööda.
@cyrix:
Aitäh, parandan vea artiklis esimesel võimalusel. Hüponatreemia oht ähvardab inimesi, kes higistamisel kaotatud vedeliku kompenseerimiseks ülemäärases koguses magedat vett joovad.
Andres Valdre ütles:
See teeb ju söögi paremaks, vähemalt valmistaja jaoks. Samamoodi nagu esteetiliselt nauditav serveerimine teeb einestamiselamuse mõnusamaks. Siiamaani ma, muide, millegipärast uskusin veel ka, et jahvatatud meresool siiski on kuidagi parem või tervislikum või rohkem “päris”, ma ei teagi…
dig ütles:
Ära nüüd hirmuta — kas mu jäme meresool on mürgine? Nii valge ta küll pole nagu peensool, aga mu meelest see ongi ilusam. Maitsel pole ka viga. Vajalikkust ei oska kommenteerida, aga ma ei usu, et mind sellepärast, et mitte kõik, mis sealt mõnusalt krudisevast veskist väljub, pole sool, niipea naatriumkloriidivaegus ähvardab. Selle kõige pärast ma ei muretse.
Aga mürgine? Räägi lähemalt. Kuidas ma teada saan, kui mürgine mu sool on?
Mart K. ütles:
Võtad N rotti ja korraldad eksperimendi …
Aga (natuke) tõsisemaks minnes, merevees leidub lisaks naatriumi- ja kloori-ioonidele ka magneesiumi-, kaaliumi-, joodi- ja hulka teisi põnevaid ioone. Kaaliumkloriid ongi üks konkreetne keedusoolast (natuke) mürgisem aine — selle LD50 rottides on sama Oxfordi allika andmeil kõigest 2,430 grammi kehakaalu kilogrammi kohta ning vähim inimese surmani viinud doos on kõigest 20 mg kehaakalu kilogrammi kohta. Kaaliumjodiid tapab poole muidu tervetest hiirtest juba 1,862 grammi juures kehakaalu kilogrammi kohta.
Oop ütles:
Selle vältimiseks lisatakse soolale mõnikord veidi paakumisvastast ainet, näiteks ränidioksiidi (E551). Too jääb imetajate seedetraktis inertseks ja on seetõttu suukaudsena manustades nii vähemürgine, et Oxfordi MSDS ei paku ühtki LD50 väärtust välja. Suures koguses liiva söömine võib siiski soolestikule pahasti mõjuda; kui seda liiva veel enne allaneelamist närida, siis kuluvad hambad ka. Liiva sissehingamine võib silikoosi kaasa tuua.
Soola, (NaCl), pole mitte kunagi söönud. Suhkrut ka mite, mett mõnikord. Vanemad olid mul juba siinse terminoloogia järgi uhuud. Mõtlesid ise, ei lasknud ennast massidest eksitada.
Ahaha, väike torge ka, eelretsenseerimine == eeltsenseerimine: D Edu oma usu pähe määrimisel.
dig ütles:
Järeldasin sellest jutust ( oma aruga), et toiduvalmistamiseks on ikkagi parem jämedat soola kasutada, kuna see sisaldab rohkem organismile vajalikke aineid?
Tundub, jah, et see meresoola “mürgisuse” jutt on veidi üle paisutatud ja tegelikult pole vaja muret tunda, kuna nii palju soola, et see hõlmaks mitut grammi lisaaineid ühe kehakaalukilo kohta, ei söö vist küll mitte keegi normaalselt toitudes korraga ära.
salvey ütles:
Tegelikult ei järeldu. Enamik meresoolas sisalduvatest lisanditest on inimesele kas suhteliselt hõlpsasti kättesaadavad muus toidus või tarbetud. Praktiliselt ainus erand on jood, mille rafineeritud soolale eraldi lisamist tänapäeval otstarbekaks peetakse.
Inimesed on omnivoorid ja saavad oma mikroelemendid mitmekesisest toidust kaunis lihtsalt kätte. Valitud koostisega soolakivide vajadus kerkiks üles siis, kui me herbivoorseid pudulojuseid või metsaulukeid lakutada tahaksime.
Mart K. ütles:
Ei sugugi. Meresool on ligikaudu sama mürgine kui tema põhiline koostisosa, naatriumkloriid — umbes kolm grammi kehakaalu kilogrammi kohta tapab pooled tervetest rottidest.
Aga kokkuvõttes on erinevused meresoola ja rafineeritud soola vahel kosmeetilised maitseküsimused.
Muide, keedusool on märksa mürgisem kui kurikuulus maitsetugevdaja mononaatriumglutamaat. Et tolle suukaudse manustamise teel pooled tervetest rottidest tappa, läheb tarvis üle viie korra suuremat annust — 16,600 grammi kehakaalu kilogrammi kohta. (Allikas: Oxfordi MSDS.)
@.-.:
Süües ükskõik millist elusolendit, saad sa kindlasti enda kõhtu ka tema sees peidus olevad Na- ja Cl-ioonid. Taimed nimelt sisaldavad seda küll oluliselt vähem kui loomad, aga siiski sisaldavad. Kui sa oled kunagi joonud piima, siis oled sellega koos saanud ka soola, mida on lehmad käinud lakukivilt lakkumas, lisaks sellele, mida nad oma söödast, sh heinast on saanud.
Ja süües mett, oled sa söönud sisse glükoosi ja fruktoosi, kuid tavaline valge lauasuhkur (keemikute pruugis sahharoos) koosnebki sisuliselt nende kahe suhkru (siinkohal süsivesiku mõistes) segust, sahharoosi molekul on moodustunud glükoosi- ja fruktoosijäägist. Mee koostises on ca 38% fruktoosi, 31% glükoosi, 1,3% sahharoosi, 7,1% maltoosi + kõrgemaid suhkruid, vett jm.
Sinu kõhus tehakse sahharoosiga tsiki-priki ja suuremast osast sellest saab kiiresti glükoos ja fruktoos, mis verre imenduvad (vabandust uulitsapoisilik kõnemaneer nii tähtsal teaduslikul puhul). See, mis veel maost sahharoosina edasi jõuab, lõhutakse kah ära ja imendub soolestikus.
Kuna sahharoosi toodetakse suhkruroost ja suhkrupeedist, siis peaks olema arusaadav, et need taimed, ja mitte ainult NEED taimed, seda ainet sisaldavad. Sest muidu poleks seda võimalik kuidagi sealt kätte saada. Miks porgand on magus – sest sisaldab palju suhkruid (5 g 100 grammi kohta). Ma võin vanduda, et nende hulgas on ka sahharoosi…
Kui suhkur ja sool (sahharoos ja naatriumkloriid) ei ole mürgised siis, kui sa neid erinevate juur- ja puuviljadega, liha- ja piimatoodetena (sh koduvalmistatud praena või vanaema lüpstud piimana) sisse sööd, siis miks peaksid nad olema mürgised, kui sa neid puhastatud kujul oma toidule lisad?
Tehkem vahet, mis on MÜRGINE, ja mis on lihtsalt üleliigsest tarbimisest põhjustatud tervisehäda. Mina nt tee ja kohvi sisse suhkrut ei pane, kookidesse aga küll. Soola panen kah supi sisse, sest mage toit ei maitse, aga panen ikka pigem sutsu vähem kui rohkem. Mõistlikult.
Loomadel, vähemalt imetajatel küll (teiste kohta ei tea väita, kalad nt), on spetsiaalselt välja arenenud maitsmisretseptorid just soolase suhtes, see on üks põhimaitsetest, mida me tunneme, ja seda just seetõttu, et soolal on nii oluline roll meie organismis – närviimpulsside ülekanne, südame ja lihaste töö regulatsioon, vee hoidmine kudedes, vere osmootse rõhu tagamine, soolhappe moodustumine maonõres, ja NB!, hapete-aluste tasakaalu säilitamine kudedes ja veres.
Mis puudutab soolasegusid, siis olen lugenud, et PAN-soola ehk siis selle soola, kus osa NaCl on asendatud KCl-ga, üheks negatiivseks tagajärjeks võib olla organismi radioaktiivsuse suurenemine, kuna kaaliumiühendites sisalduvatest kaaliumi aatomitest on 0,012% radioaktiivsed. (Hergi Karik, Leiutised ja avastused keemias, lk 236-237).
KatrinV ütles:
Ühest küljest võivad nii hüpokaleemia kui hüperkaleemia surmaga lõppeda, mistõttu terved neerud kaaliumitaset üsna edukalt reguleerida suudavad; kui kaaliumi verre just korraga ja suures koguses ei satu, siis väljutatakse ülearune kaalium organismist uriiniga. Mingisugune märkimisväärne kaaliumi akumulatsioon organismis ei ole mõeldav.
Teisest küljest on looduslik kaalium küll natuke radioaktiivne, aga see radioaktiivsus on väga madal. Olulisim kaaliumi radioaktiivne isotoop, 40K — toosama, mida looduslikus kaaliumis 0,012% on — evib poolestusaega suurusjärgus miljard aastat (allikas: Argonne Riikliku Laboratooriumi publikatsioon kaalium-40 omadustest).
Too publikatsioon mainib ära veel niisuguse rehkenduse kaalium-40’ga seotud vähiriskist:
Loomulikult on kaaliumit inimkehas oluliselt vähem kui paksus kaaliumiga rikastatud mullakihis. Vahe PAN-soola tarbiva inimese kaaliumisisalduse ja keskmise inimese kaaliumisisalduse vahel on pealegi veel väiksem kui keskmise inimese kaaliumisisaldus.
KatrinV ütles:
Iga aine on mürgine, mis tähendab, et üleliigne tarbimine põhjustab tervisehädasid. Erinevus on ainult selles, missugune kogus on üleliigne ja mil viisil toda ainet tolle üleliigsuse saavutamiseks manustama peaks.
Näiteks arseen, üks tuntumaid rotimürke, on rottidele suukaudsel manustamisel ainult umbes neli korda mürgisem kui keedusool: LD50 on 763 mg/kg (allikas: Oxfordi MSDS). Sellest veel pea 20 korda mürgisem on vitamiin D3 ehk kolekaltsiferool, mille suukaudne LD50 rottidel on 40 mg/kg ja nahakaudne vaid 50% kõrgem, 60mg/kg. (Allikas: Oxfordi MSDS.) Tuntud antibiootikum (ja seega “kange kemikaal”) tetratsükliin on soolast jälle umbes kaks korda vähem mürgine; suukaudne LD50 rottidel on 6,443 g/kg (allikas: Oxfordi MSDS).
Ja mingis väga väikeses koguses on As isegi vajalik, n’est-ce pas?
Kriku ütles:
Mis ta n’d nii väike on, Cengage õpiku Advanced nutrition and human metabolism andmeil on päevane arseenivajadus tõenäoliselt suurusjärgus 12–25 mikrogrammi. Samas suurusjärgus on päevane kroomivajadus. Näiteks fluori soovitatav päevane kogus täiskasvanule on ainult 3–4 mikrogrammi. (Allikas: USA Riikliku Teaduste Akadeemia Meditsiiniinstituudi Toitumisosakonna ülevaade toitainete referentsvajadustest..)
Omaette põnev mikroelement on koobalt. Kuna teda omastatakse ja kasutatakse ainult vitamiini B12 (mis võib terve hulga erinevaid kuje võtta) koostises, oleks koobalti RDA väljarehkendamine eksitav.
Hulga huvitavaid soolaseid mõtteid ja nende rakendusi leiab veel sellest raamatust.
Üks väike palve minu poolt. Võibolla oleks parem, kui Sally Clarki juhtumi valguses ei kasutaks skeptik.ee kommenteerimata ja mitte just hädavajalikke viiteid Roy Meadow töödele ja tema MSbP teooriale. See teema võiks saada omaette kajastuse, kuid minu arvates pole vaja nii õrna ja potensiaalselt ohtlikku ning julma teemat nii hoolimatult käsitleda.
Toidu temaatikas vääriks ehk eraldi käsitlemist ka tänane pärl:
http://www.bioneer.ee/eluviis/okokogukonnad/aid-9102/RAW-FOOD-LIIKUMINE:-ülevaatlikult-toortoidust
Ühel bioloogiaharidusega inimesel ajab see küll nii juhtme kokku kui maksa üle kopsu… lausa ohtlik propaganda?
http://www.paikesetoit.ee/avaleht
Hämmastavalt hea kujundusega lehekülg. Lõhnab, nagu nad müüks midagi, kuigi ma ei saanud pealiskaudsel vaatlusel aru, mida :s
kurjam ütles:
Füüsika osas ajab too entusiastlik jamaloog ka jama, pajatades kõigepealt rakkude õigetest elektrilaengutest ja ajades siis footonid (mis teadupärast on laenguta osakesed) segamini elektronidega (millel on negatiivne laeng). Lugulaul Päikesega resoneerimisest on veel tasuta lisajama, mille lugemise eest peaks õigupoolest peale maksma.
Kriku ütles:
Näib, et muu hulgas üritusi. Aga ausalt öeldes mitte just röövellikku hinnaga, eriti kui materjalide hind peaks sees olema.
Kujundust peab küll kiitma, täitsa ilus asi.
Endel ütles:
Kokandussaates on tarvis uhket ja efektset esitusviisi. Veski väntamine on kahtlemata telegeenilisem kui soolatoosi raputamine või soola näpuga lisamine.
Artikkel kirjutas:
UPI kirjutab, et Overtoni advokaat olevat arhiivist leidnud arsti tõendi, mille järgi tolle nelja-aastase poisi maos ei olevat surma hetkel rohkesti soola olnud ning nõudvat selle baasil kohtuotsuse äramuutmist. Arvestades, et sool lahustub vees hästi ja soola üledoos tapab aeglaselt, samuti arvestades advokaadi teadet uudiseks pidavate kanalite seas selgelt esile joonistuvat mustrit, ei tundu eriti tõenäoline, et see oluline oleks isegi siis, kui too tõend kinnitamist leiaks. Aga olgu ta siin täielikkuse huvides igaks juhuks ära märgitud.