Süvendatud käsitlus Steineri Waldorf-koolidest
Müstik, esoteerik, “vaimuteadlane”, nägemuste tõe pähe võtja, mõne jaoks filosoof ja teadlane Rudolf Steiner (1861-1925) rajas omal ajal ka uut sorti kooli, mida praegusel ajal teatakse kui Steiner-koole või Waldorf-koole (W-koole). Nende koolide pidajad peavad oma koole kui just mitte tunduvalt paremateks kui “tavakoole”, siis igal juhul lapse eripärasid arvestavamaks. Vähemalt nii nad väidavad.
Maailmas on siiski liikumas ka kriitikat W-koolide suhtes. Peamine kriitika keskendub minumeelest mitte niivõrd sellele, kuidas lapsi õpetatakse, sest pedagoogilises mõttes on W-koolides nii mõndagi järgimisväärset (kuigi ka kummastavaid tõsiasju), vaid varjamisele. Nimelt põhinevad W-koolid Steineri välja arendatud “filosoofiale” antroposoofia, mille üheks läbivaks jooneks on idamaist päritolu karma ning inimeste ümbersünd ehk reinkarnatsioon. Lapsed on selles käsitluses samm-sammult reinkarneeruvad hinged ja õppetegevus peaks neid selles raskes tegevuses toetama. Neid asjaolusid aga varjatakse, neist ei räägita, kui oma koole tutvustatakse, samuti on raskusi selgete vastuste saamisega, kui selliseid asju otse küsida.
W-koolide ümber liigub ka hulk muid kahtlasi tegevusi, nt antroposoofiline meditsiin, mis peab homöopaatiat heaks ja tõhusaks ning on aktiivselt vaktsiinivastane. Nimelt arvatakse antroposoofias, et läbipõetud haigused on lapse hinge jaoks tarvilikud halva karma läbipõletamiseks ning vaktsineerimisega rikutakse lapse arenguteed, kui ta ei saa neid haigusi korralikult läbi põdeda. Sellisena on antroposoofiline meditsiin suisa otseselt ohtlik mitte ainult neile lastele, kes sellise meditsiinikäsitluse meelevalda jäetakse, vaid ka W-koolide naabruses elavatele inimestele, kuna Euroopas ja USA-s on täheldatud juhtumeid, et W-koolide kaudu levivad nakkushaigused, mis muidu on vaktsineerimisega ennetatavad (nt läkaköha). Teine umbluusegune tegevus on biodünaamiline maaviljelus, kus põllumajanduslike tegevuste planeerimises arvestatakse jätkuvalt kuufaase.
Muidugi on teatud piirini õigus neil W-koolide suhtes kriitiliselt meelestatud inimeste kriitikutel, kes väidavad, et mõistmaks W-koolide, antroposoofia, Steineri sügavamat olemust, on vaja selle valdkonnaga süvitsi kursis olla. Kursis olemiseks peaks aga väga palju selleteemalisi tekste läbi töötama. Steiner on aga kirjutanud sadu raamatuid, lisaks on üllitatud hulk loengute ülestähendusi ning sekundaarkirjandust teistelt autoritelt ja ei piisa ühest inimpõlvest, et selle kõigega end kurssi viia. Küll aga on maailmas inimesi (endisi W-koolide õpetajaid, õpilasi, lapsevanemaid), kes on asjaga süvitsi läinud ning avastanud Atlantise, Lemuuria ja muud unenäofantaasiad, veidrad arusaamad inimrassidest, mida näikse tänase päevani au sees hoitavat ja kes on oma leiud ka kirja pannud.
Allpool on viited kolmele inglisekeelsele artiklile, mis ilmusid DCScience blogis. Autoriks ei ole mitte David Colquhoun, vaid W-kooli (endine) lapsevanem. Kui W-koolide teema Sind huvitab, siis varu lugemiseks aega, sest artiklid on pikad, lisaks tasub pilk peale visata kommentaaridele, mis lisavad hulga täpsustavat teavet, kogemusi seest ja väljaspoolt.
- The true nature of Steiner (Waldorf) education. Mystical barmpottery at taxpayers’ expense. Part 1
Süvenenud sissevaade W-koolide siseellu, olemusse jne. - The Steiner Waldorf cult uses bait and switch to get state funding. Part 2
Varjamine ja hämamine kui W-koolide meetodid oma koha õigustamisel riiklikus haridussüsteemis. - Steiner Waldorf Schools Part 3. The problem of racism
Steineri rassism ja selle kajad tänapäeva W-koolides.
W-koolide teema on skeptik.ee-s:
Tundub, et linkidega on väike äpardus juhtunud – esimene ja kolmas link viitavad mõlemad artikli kolmandale osale. :)
Selle lapse iseärasuste arvestamise kohta tuli minul sihuke provokatsiooniline küsimus.
Oletame, et esimesse klassi läheb laps, kelle põhjalikul uurimisel leitakse iseärasus ei oska lugeda. Kas kool peaks selle iseärasusega arvestama ning oma töö ümber korraldama viisil, mis võimaldaks kirjaoskamatutel inimestel sellest täiel määral osa võtta või on mingitel tingimustel vabandatav lapse iseärasuste jõuga muutmine ning lapse täiesti tavaliseks kirjaoskajaks konveierteerimine?
@Fukiku:
tänan märkuse eest! Parandasin esimese viite ära.
Kas keegi oskab nimetada mõnda kuulsat/tuntut Waldorfikooli lõpetanud eestlast? Kui muul viisil ei saa infot nende kohta siis saaks vähemalt vaadata, millised inimesed sealt välja tulevad.
Ahjaa, Waldorfi-koolide ja vaktsineerimisega seoses jäi Wikist silma: “In response, the European Council for Steiner Waldorf Education, representing approximately 700 of the 1000 Waldorf schools world wide,[102] has stated unequivocally that opposition to immunisation per se – or resistance to national strategies for childhood immunisation in general – forms no part of the goals of Waldorf education. It also stated that a matter such as whether or not to inoculate a child against communicable disease should be a matter for parental choice, and that insofar as schools have any role to play in these matters, it is in making available a range of balanced information both from the appropriate national agencies and from qualified health professionals with expertise in the field.”
Ehk siis kaasaegne Waldori-filosoofia jätab vaktsineerimise vajalikkuse üle otsustamise lapsevanematele.
Marko Kivimäe ütles:
Jah, ja kaasaegne ristiusk jätab patu tegemise üle otsustamise vaesele patusele. Kindlasti, kindlasti.
Ma nii julgeid paralleele ei tõmbaks, peamiselt seetõttu, et ei tunne W-maailma nii hästi. Ning jah – kaasaegne kristlus (eeldan, et mõtlesid seda, mitte keskaegset maailma, mille kohta “ristiusk” tõesti paslik termin on) annab märksa vabamad käed “patu” kohapealt.
Teeme sellest siin ka harrastusteoloogilise tapeetlõnga e. gobelääni?
Neid professionaale ei saa ju uskuda, neil on eelarvamused.
Kriku ütles:
Kuna artikli autori andmetel põhinevad W-koolid Steineri välja arendatud “filosoofiale” antroposoofia, mille üheks läbivaks jooneks on idamaist päritolu karma ning inimeste ümbersünd ehk reinkarnatsioon, siis võiks keegi sealseid õpetusi tundev päristeoloog sõna võtta. Räägiks ehk pikemaltki budistlikest praktikatest koolis.
Siin, skeptikute valvsa pilgu all, oleks hea koht kõigi religioonide pühapäevakoolidele.
Ka Kanadas võrreldakse ja reastatakse koole. Mõned päevad tagasi lahvatas uudis, et Mormoonide kogukonna, kus lubatud mitmenaisepidamine, kool sai Kanadas parima tulemuse koolide kontrolli testis – 10 punktist 10 punkti. Ükski teine seda pole saanud. Täiesti mõeldamatu, mis?
http://www.thestar.com/news/canada/article/934667–polygamous-school-gets-top-marks-in-fraser-institute-ratings
Oluline selle uudise puhul oli aga üldine vastukaja – riiklikud testid tuleks ümber teha :-)
Huvitav jah, et kui need Waldorf-koolid nii suured nakkuspesad on, siis miks meie kohalik statistika näitab, et hoopis vaktsineeritud lapsed on need, kes aastast aastasse pidevalt haigestuvad? No näiteks läkaköhasse.
On ju üks skeptikute põhiteesidest, et vaktsineerimisvastasus on justkui lokaalne rakuke, mõne kooli või huvigrupi ümber (näiteks waldorfkoolid, igasugused emadekoolid ja muud sellised huvigrupid, kus lapsevanemad jagavad vaktsiinivastasust ning kus nende lapsed koos mängivad/õpivad)
Idee järgi peaks ju hoopis need keskused olema põhilisteks haiguse levimise kohtadeks, ent võta näpust – hoopistükkis vaktsineeritud lapsed haigestuvad. Ja tihtipeale just poole kuni ühe aasta jooksul peale vaktsineerimist.
AndresM ütles:
Võib-olla on testid niimoodi koostatud, et nad mõõdavad seda, kui usinasti ja pimedasti koolibürokraadid jaburaid reegleid täidavad? Fundamentalistliku usuvoolu liikmetele on sääraste reeglite järgimine tavaliselt lihtsam. Kui säärased kahtlused kinnitamist leiavad, on tõepoolest mõtet testid ümber teha, sest tänapäeva Kanada kultuuris ei väärtustata pimeda käsutäitmise väärtustamist.
Celtic, mine vaktsiiniteemasse. Kui Sa tahad tingimata siinses rubriigis kaasparalastele skeptikuvastase agressiivsuse ilmutamisega oma lojaalsust demonstreerida, siis näita vähemalt niipalju viisakust üles, et räägid waldorf-teemadel.
Vaktsiinilõnga võttis Martin ise juba artiklis üles väitega “Euroopas ja USA-s on täheldatud juhtumeid, et W-koolide kaudu levivad nakkushaigused, mis muidu on vaktsineerimisega ennetatavad”.
Celtic paistab väitvat, et Eesti W-koolidele see tendents ei laiene ning et Eestis vaktsineerimata W-lapsed läkaköhha ei haigestu, samal ajal kui vaktsineeritud haigestuvad. Kui see peaks tõsi olema, oleks ju tegu mõneti asjassepuutuva märkusega, kas ei?
Jutustaksin siinkohal loo oma kokkupuutest waldorfkooliga.
Kolm aastat tagasi pidi minu laps minema esimesse klassi. Et abikaasa on suur alternatiivhariduse toetaja, siis oli waldorfkool tema esimene valik. Minu kui tavakooli õpetaja suhtumine oli ettevaatlikum: ma ei saanud päris hästi aru, kuidas on võimalik, et põhikooli lõpuni õpetab kõiki aineid sama õpetaja. Ise olin Tartus viis aastat keelt, kirjandust ning kirjalikku eneseväljandust õppinud, ent ikkagi tundsin pidevalt, et pean veel juurde lugema, üle vaatama, täiendama, täpsustama… Kuidas aga suudaks sama taset saavutada inimene, kes asjast nii palju ei tea?
Ent olgu, avatud uste päev oli tulekul, ma helistasin ja leppisin toru vastu võtnud sõbraliku naisterahvaga kokku, et me võime vaadata viienda ja seitsmenda klassi tundi. Läksime kokkulepitud ajaks kohale. Siis aga öeldi meile, et ei, teate, me ikka ei taha, et võõrad meie tunde pealt vaatavad, meil on seal “igasuguseid lapsi” ja üleüldse…
“Olgu, näidake mulle siis vähemalt õppekava,” andsin järele.
“See on… koostamisel,” vastati.
“Mismoodi koostamisel?” ei saanud mina aru. “Millegi järgi te ju õpetate!”
Viimaks toodi kaust, kus olevat Tartu waldorfkooli õppekava. (Mille järgi Tallinn õpetas, jäigi teadmatusse.) Lappasin seda ja imestasin: mitmedki teemad, mida mina õpetasin põhikoolile, olid waldorfkooli õppekavast välja jäänud.
“Ja jaa, haridusministeerium teab, me oleme ju ALTERNATIIVkool,” öeldi minu imestuse peale.
“No seda küll, aga kuidas teie lapsed põhikooli lõpueksami ära teevad, see on ju kõigile üks?”
“Oh, eks nad kolme peale ikka teevad!”
Skeptiku tegijad võiks jääda nende teemade juurde milles nad väga hästi kodus on. Ja las spetsialistid tegelevad teiste teemadega. Nagu nõelravi mõju kontrollimine, haridus, folkloor, usundid jne.
Asjad mis on eksisteerinud tuhandeid aastaid on tegelikult teinud väga suure arengu läbi. Ja seda just kogemuse kaudu.
Matemaatilised valemid ja kontrollitud katsed ei ole veel sellele tasemele jõudnud, et väita täpselt see või teine asi on soolapuhumine.
Soovin teile skeptikud kainet ja avatud meelt. Ja uskuge ka oma sisemist mina. See on väga tihti targem kui koolitarkusega õpetatud seisukohad.
Vaadake nn tõsiteaduse lähiminevikku ja miks peaks selle tulevik olema teistsugune. Eilsed kindlad seisukohad on täna sama kindlate vastu vahetunud.
Päikest
Lemps
@Lemps:
teaduslikku meetodit on ka aastatuhandeid lihvitud, seega on see igati auväärne osa inimkultuurist. Selle elemente on leida eri paikadest üle maailma ja seda on rakendatud inimeste elujärje edendamiseks või eluspüsimiseks vägagi eripalgelistes kultuurides. Tänapäevased suhtlusvahendid on võimaldanud (alates trükikunsti ja kirjaoskuse laialdasemast levikust) nende teadmiste ja kogemuste aktiivset vahetamist ja sedakaudu taganud iseenda tormiliselt kiire arengu.
@Lemps:
Jaa! Väga õige! Nii hea meel on näha, et ei peeta oluliseks mitte seda, et kunagi, 5-6 tuhat aastat tagasi, enne suure ja väikese vereringe kirjeldamist ja nende ülesannetest arusaamist, enne vererakkude ja nende ülesannete kirjeldamist, enne närviimpulsside olemasolu ja ülesannete kindlakstegemist, enne organismis toimuvate biokeemiliste protsesside kirjeldamist, arvasid inimesed, et nende keha hoiab liikumises jumala poolt sissepuhutud hing või elujõud, mida tänapäeval armastatakse energiaks nimetada. Vaid saadakse aru, et tollal selgitasid inimesed iseenda sees ja ümber toimuvat tollal kättesaadavate vahendite abil ja tolleaegsete võimaluste piires mõistlikuna tunduval moel. Ja elu-olu arenedes, leiutades paremaid riistu iseenese ja ümbritseva uurimiseks ja paremaid meetodeid oma arusaamiste kontrollimiseks, täiustusid arusaamad nii selle kohta, mille jaoks on inimesel maks, magu, aju ja süda, kui ka selle kohta, kuidas liiguvad planeedid ja kuidas on tekkinud Kõiksus ja miks inimese keha soe on ja millest koosneb muld ja õhk ja vesi.
On tore, et inimesed ei näe muistseid teadmisi mitte asjana iseenesest, vaid näevad, kuidas neist muistsetest arusaamadest on aja jooksul arenenud tänapäevane meditsiiniteadus, keemia, füüsika, bioloogia, maateadused jne. Aga väär oleks muidugi arvata, et teadus on säherdune ebakindel asi, mis eile ütles üht ja täna teist. Selline arvamus on inimestes seetõttu, et esiteks ei saada aru, et teadus pole mitte asi iseeneses nagu nõelravi või aufratransformatsioon, vaid meetod – vaatlus, katse, uuring, kontrollimine; hüpoteesi püstitamine, teooria formuleerimine. Teiseks on seda, mida uued teadusavastused ÜMBER lükkavad, üpris vähe – teadus ju iseenesest on kirjeldava iseloomuga ega tee loodusseadusi. Newtoni liikumisseadusi pole ei relatiivsusteooriad ega kvantfüüsika ümber lükanud, planeedid liiguvad ikka samamoodi ja pallid piljardilaual põrkavad kah samamoodi nagu enne 1905ndat aastat. Lihtsalt ühest seadusest on saanud teise erijuht, sest nüüd me näeme täpsemalt.
R. Steiner on oma programmi juures rõhutanud vajadust õpetada teadust. See, millele tema programmis on ette nähtud tähelepanu pöörata, on avatud lähenemine, raamideta mõtlemine, ka teaduses. Tuleb aga silmas pidada, et eks iga sellise kooli looja saab sellest jälle omamoodi aru. Ja nagu ütles legendaarne Lembit Andresen, Eesti pedagoogika grand old man – need koolid võivad olla vajalikud lastele, kes on väga erilised, nt mõnele, kellel on väga tugevad kunstianded ja täielik puudub arusaamine matemaatikast-keemiast jmt ainetest. Aga kindlasti ei sobi ja ei peagi sobima nad kõikidele. Erivajadustega lastele on need koolid eelkõige.
Ma tahtsin veel Lempsu kiusamiseks lisada, et pedagoogika (mis on hariduse andmise ja selle andmise korraldamise alus) on samuti teadus. Erinevalt laialtlevinud eksiarvamusest ei käi õpetajad ennast koolis laste peal välja elamas ning õpikute sisu ümber jutustamas (kuigi ka see on õpetamise üks osa, see viimane nimelt). Pedagoogika on teadus sellest, kuidas õpetada ja õppida. See teadus piirneb psühholoogia, bioloogia, meditsiini, sotsioloogia jt teadustega, mille kaudu saavutatud teadmisi inimese füüsilise ja psüühilise arengu ning selle ealiste, ühiskonnast mõjutatud ja isikusega seotud eripärade kohta ta kasutab. Pedagoogika ei põhine oletuste ja soovunelmatel sellest, kuidas peaks õppima, vaid vastavate meetodite väljatöötamiseks kasutatakse vana head paku välja-katseta-kontrolli-täiusta meetodit.
Kui kunagi mitte väga ammu valitses arusaam, et laps erineb täiskasvanust vaid kasvu poolest ning õpetamiseks pole vaja muud kui raamatust kõva häälega ettelugemist, mida õpilased siis järele kordavad (ja motivaatorina füüsilist karistust), siis alates Komenskyst on suhtumine muutunud ja õpetamis- ning õppimismeetodeid on hakatud arendama vastavalt õppijate füüsilistele, vaimsetele ja ealistest teguritest põhjustatud eripäradele. Näiteks peab tulevane pedagoog olema kursis inimese vaimse arengu etappidega, aga ka füüsilise arengu eri staadiumitega, millest sõltub kasvõi see, kui pika võib teha koolitunni ja millistes tingimustes tundi pidada saab, ilma et saa lastele tervisehäireid põhjustaks (liigtugev füüsiline pingutus, vaimne stress, hapnikupuudus ja liigkõrge temperatuur klassiruumis võivad teatud vanuses lastel väga kergesti põhjustada minestamist, kui üks lihtne näide tuua).
Forseliuse teene Eesti pedagoogika ajaloos on näiteks see, et tema töötas välja uudse lugemaõpetamise meetodi – häälikumeetodi, mis võimaldas õpilastel lugemine märksa kiiremini selgeks saada. Kui me tahame, et õppija mitte ainult ei omandaks üht teadmist või oskjust, vaid ka mõistaks seda ja oskaks seda kasutada vajalikul hetkel õiges kontekstis, siis on meil vaja kasutada erinevaid meetodeid õpilaste teadvuses seoste tekitamiseks, üldistuste tegemise ja järeldamise ja uute teadmiste sünteesimise oskuste arendamiseks jne. Õppekavad ei ole seega kokku pandud jumala juhatuse järgi, vaid pedagoogika kui teaduse juhatuse järgi.
Jah, jätkem haridus spetsialistidele – õppinud pedagoogidele. Igaühel on õigus teha oma isiklik kool, kui vaid raha on ja keegi sinna õppima tahab minna. Iseasi on see, kuidas neis koolides õppinud hiljem hakkama saavad – üldhariduskool peab andma lapsele mitte ainult mõnusa tunde ja tema vanematele veel mõnusama tunde, et nad teevad midagi erilist, vaid ka teadmised ja oskused reaalses ühiskonnas hakkamasaamiseks.
katrinv ütles:
Mõnel pool on nähtud ka seisukohta, et õpetaja ülesanne on raamatut lastele ette lugeda ja laste ülesanne see kirja panna. Mis teha, mis teha — valitseb ju pime keskaeg, paljundusmasinaid pole veel leiutatud, aga laste tööjõud on odavam kui professionaalsete munkade oma.
Mõnel pool jällegi arvatakse, et teksti kuulmise järgi läbi kirjutamine on üks mnemoniseerimise viise.
Kriku ütles:
Igavene häda, kui arvajad Richard Feynmani elulugu lugenud pole.
Mis see asjasse puutub?
@Kriku:
Ma oletan, et dig eksis lingiga. See on palju asjassepuutuvam.
Ja kuidas see asjasse puutub? Muidugi on paha, kui jäetakse meelde ja ei saada aru, kuid see ju ei tähenda, et meeldejätmist vaja ei oleks või oleks võimalik vähegi keerukamast teemast arusaamine taustateadmiste meeldejätmiseta.
On inimesi, kellele loenguvormis auditoorne töö sobib ja inimesi, kellele mitte. Viimaseid ei sunni vähemalt ülikoolis keegi loengus käima.
@dig:
Asjalik tekst oli. Hädapärast saab seostada pseudoteadustega, kui demonstreerida, et tuupimine maagiliste mõistete ja nähtuste osas ei ole inimesel võimet seda praktiliselt igapäevaeluga seostada.
Jah, tekst on mõnus, aga puutub vähe asjasse.
Kriku ütles:
Mis mõttes ei puutu asjasse? See illustreerib minu arvates väga hästi seda, et õpetaja töö on midagi enamat, kui õpiku ette lugemine.
Ja kes sellele vastu on vaielnud?
Kriku ütles:
Kas teemas kaasarääkimiseks peab tingimata vaidlema?
Ei pea. Aga Dig postitas oma lingi vastuseks minu postitusele #22, mis määrab ära ka konteksti. Tal on halb komme vastata teiste vestluses osalejate tsitaatidele viidetega tekstidele, mille seos vastavate tsitaatidega on raskesti mõistetav. Kahjuks ei vaevu ta tihti seda ka küsimise peale selgitama.
Kriku ütles:
Vihjeks olgu öeldud, et kontekst on pikem kui üks kommentaar. #21 kuulub sellesse ka päris kindlasti. Ehk kuulub isegi #20. Ja tollele eelneb vist ka kommentaare.
Juba pealkiri on piisavalt hirmutav:
Sulev Ojap: Steiner-pedagoogika lahendaks kõik haridusprobleemid
Põmst edasi vist pole vaja lugedagi – tema üksik lilleke keset pasamerd, keegi teda ei mõista, nii kurb, nii kurb…
Ja ega need Tartu W-kooli omad pole ka ikka need päris õiged steinerlased:
Veel pikemalt Õpetajate Lehes
Sulev Ojap ütles:
dig tsiteerib suurt eesti isemõtlejat Kalev Jaiki: