Kuhu lähed, rahvusülikool?

2. juunil toimus Tartu Ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonna sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituudis Edith Kaldma bakalaureusetöö kaitsmine. Sündmus oli märkimisväärne mitmes mõttes.

Teema oli intrigeeriv: “Ideoloogilised manipulatsioonid: kristluse ja kommunismi võrdlus”. Juhendaja oli Tarmo Strenze ja oponent Henn Käärik. Kaitsmist oli kuulama tulnud rida tööga eelnevalt tutvunud inimesi paljudelt erialadelt, sealhulgas teolooge ja ajaloolasi. Etteruttavalt tuleb avaldada tunnustust oponendile tuumakate küsimuste eest töös kasutatud põhimõistete avamiseks ja selgitamiseks.

Autor käsitles nii kristlust kui kommunismi ideoloogiatena, mis kehtestavad ennast ühesuguste, sealhulgas ka vägivaldsete veenmismeetoditega. Selle tõendamiseks toodi ajaloost rida näiteid. Samas rõhutas autor, et tema eesmärgiks ei ole ei töös kasutatud Bellah’ ja Hammondi tsiviilreligiooni alaste seisukohtade ega kummagi käsitletava ideoloogia analüüs.

Paraku avaldus diskussiooni käigus vähemalt kolm väga tõsist ebakohta. Esiteks autori suutmatus määratleda põhimõisteid nagu vägivaldne veenmismeetod (autori järgi vangipanek või tapmine, mille rakendatavuse osas veenmismeetodina oponent skeptiliseks jäi) või ideoloogiline manipulatsioon. Teiseks jäi vähemalt mulle arusaamatuks, kuidas on põhimõtteliselt võimalik võrrelda nähtusi, mille olemusse samal ajal ei süüvita. Kolmandaks näib, et autor võttis endale igal juhul üle jõu käiva ülesande, kuna nii kummagi vaadeldava ideoloogia leviku kui kasutatud ajalooliste näidete populaarnegi käsitelu ületab paljukordselt doktoritöö mahu.

Eriti abituks kujunes ajalooliste näidete osa. Kui autor teadis, et kommunistlikuks repressiivorganiks oli KGB ja NKVD, siis kristluse repressiivorganina nimetas ta invkisitsiooni, mis tegutses aga vaid 8 sajandi jooksul 20-st ja mille vaatlemine ühtse organisatsioonina või üleüldse ühtse nähtusena on äärmiselt keeruline. Lähimineviku näiteks massilisest ideoloogiat omaks mittevõtnute tapmisest kristlaste poolt tõi autor diskussioonis esile Serbia-Horvaatia sõja Jugoslaavia lagunemise käigus, kuid paraku on valdavalt kristlased nii serblased kui horvaadid. Hulka kurioosseid väiteid sisaldavas töös võib vast kõige kummalisemaks, kuid samas ka iseloomulikuks pidada järgnevat:

1914. aasta Konstanzi kirikukogul, kuhu [Jan] Hus meelitati valelubadusega vabaks sinna- ja tagasisõiduks, ning kus ta oli lootnud oma vaateid kaitsta mõisteti ta surma tuleriidal. /…/ Jan Husi algatatu viis 100 aastat hiljem tulemusliku lõpuni Martin Luther King.

Pärast korduvaid sellekohaseid tähelepanu juhtimisi möönis dissertant, et aastaarv 1914 on ilmselt siiski trükiviga, kuid kui ma küsisin, millist Martin Lutherit ta ikkagi mõtleb, vastas ta sõna-sõnalt:

Mina pean silmas mustanahalist, kes naelutas teesid kirikuuksele

Töös küllaltki sageli tsiteeritud allikate hulka kuulus ka ENE 2. köide. Jättes praegu kõrvale entsüklopeedia kasutamise võimalused ja piirid bakalaureusetöös üldiselt, ei saa siiski üle ega ümbert küsimusest, et kui autor kasutab ideoloogilisi manipulatsioone käsitlevas töös kirjastuse “Valgus” poolt 1987. aastal välja antud “Eesti Nõukogude Entsüklopeediat”, mille peatoimetaja oli Gustav Naan, kas ta siis ei ole ise langenud ideoloogilise manipulatsiooni ohvriks?

Eelnev – kaugeltki mitte täielik – ülevaade antud tööga seonduvatest probleemidest ei ole esitatud mitte selleks, et töö kaitsjat mõnitada. Ka ilmub meie keeleruumis kahetsusväärselt sageli kurioossemaidki tekste. Küll aga paneb see juhtum küsima – kas niisugune ongi tulevik?

Kuidas ometi on võimalik, et selline töö pääseb kaitsmisele?

Kahjuks ei selgitanud asja ka juhendaja hr. Strenze sõnavõtt, mida ma luban endale siinkohal üleskirjutuse järgi tsiteerida:

Teema pole minu valdkond ja ma ei tunne eriti religiooni […] Töö on heal tasemel tehtud, kokkuvõtlikult loogiliselt üles ehitatud ja sidusalt seostatud. Minu kiidusõnad.

Tingimata ei pruugi ette heita üliõpilasele, et ta ei tea, kas ENE 2. köide ikkagi on sobiv bakalaureusetöös – ja eriti antud teemal – tsiteerimiseks. Aga see on andestamatu lohakus juhendaja poolt. Mõista, kuidas on võimalik ülikooli lõpetades segi ajada Martin Luther ja Martin Luther King, on mööndavasti raske – aga suisa võimatu on aru saada juhendaja motiividest, kes niisugusele veale tähelepanu ei juhi. Kui üliõpilane kirjutab töösse järgmise lõigu:

Saatana võitmiseks on [kristlaste jaoks] lubatud kõik võtted, mis seda saaksid võimaldada – inimeste individuaalne ja kollektiivne manipuleerimine, füüsiline hävitamine, piinamine ja sandistamine; maade ja muu omandi vallutamine jõu- või ideoloogiliste veenmismeetoditega. Hüüdlause, mis on kattevarjuks kuritegelikule agressioonile kõlab: „Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel, Aamen!“ See mantra õigustab vägivalda, kaksikmoraali, mõrvasid.

kas siis tõesti peab selle sobimatusele tähelepanu juhtima auditoorium?

Ma olen täiesti valmis möönma, et suur hulk inimesi – mina ise kaasa arvatud – on täpselt niisama laisad ja lohakad, kui neil olla lastakse. Seda võib neile ette heita, aga vaevalt et ühegi ideoloogilise manipulatsiooniga seda fakti muuta annab. Sel põhjusel ongi välja töötatud süsteem, mis ei tohiks lasta olla inimesel laisk ja lohakas. Sellesse süsteemi kuulub antud juhul juhendamine, retsenseerimine ja kaitsmine. Miks küll see süsteem praegusel juhul ei toiminud? Kõnealust tööd hinnati hindega E, see tähendab, positiivse hindega, millele järgneb diplomeerimine. Kindlasti on värske bakalaureus selle nimel vaeva näinud ja jäägu minust kaugele mõte filosofeerida tema diplomi väärtuse üle. Diplom on diplom ja usutavasti on tegu tubli inimesega, kes teeb oma igapäevatööd hästi ja kellele võib edasiseks vaid edu soovida. Aga mida näitab see juhtum ülikooli kohta? Kas mõne aasta pärast oleme selliste lugudega juba nii harjunud, et need ei ületa kuskil uudistekünnist? Kas see ongi rahvusülikooli tulevik?

Veel pealtnägijate arvamusi:
Sotsiaalteaduskonnas tuleb kaitsmisele sensatsioon
Avalik hukkamine sotsiaalteaduskonnas
Värskelt kõrgharitud inimestest
Eesti kõrgharidusest on saamas naljanumber?

Antud seoses väärib mainimist veel ka hiljutine artikkel “Eesti Päevalehest”: Eesti ülikool: ei jõua, ei viitsi!

Be Sociable, Share!

119 Replies to “Kuhu lähed, rahvusülikool?”

  1. Lugesin artiklit, viiteid, olen ka mujalt juba sellest tööst kuulnud.
    Aga mis mind näiteks viidete juures kommentaariumis pisut endast välja ajab, on suhtumine, et:”las ta olla, küll karma karistab või mis te selle kallal norite, on ka hullemaid olnud jnejnejne.”
    Ei saa aru!
    Ma ei ole sotsiaalteaduste kaitsmistele just tihti jõudnud, kuid paari olen näinud-kuulanud ja need olid küll asjalikud.
    Aga sellise käki läbilaskmine viib suure hooga alla ka nende tulemuse, kes oma kaitsmine auga ja hea hindega läbi tegid. Ja neist on kahju. Ja juba nende tudengite kaitsmiseks oleks minu meelest praegu mingi ülikoolipoolne põhjendus sellele kaitsmise tulemusele vajalik.
    Kas mitte mingeid elementaarseid teadmisi tõesti enam ei nõutagi?
    Kui klaviatuuril suudad tähed enam-vähem õigesse järjekorda panna, siis ongi hästi? Ja rohkem bakalureusekraadi saamiseks pole vajagi? Siis tahan mina ka, palun, ühte sotsiaalteaduste bakalaureust. Ma kirjutasin kunagi gümnaasiumi ajal kirjandustunnis esseed, äkki sobib see töö pähe esitada. Faktivigu on seal vähem, selle eest ma vastutan.

    Oh, jah, tigedaks tegi.

  2. Põnev, et läbi sai. Ma TÜ olusid suurt ei tunne, aga ainus läbikukkunud bakalaureusetöö, mida tean, olnud Tartu keskaegsetest liiklusteedest, kus läbikukkumise väärt olnud mõte, et keskaegne Tallinna maantee tuli Tähtvere kaudu.

    Mõnel pool on kombeks (magistritööde puhul) eelkaitsmine, kus siis töö kirjutajat hoolsamalt praetakse kui päris kaitsmisel ja kust töö ka tagasi saadetakse, kui ikka ei kõlba.

  3. Ohjah. Käisin ka vaatamas (teoloogist tuttav reklaamis asja piisavalt põnevaks, nad olid ikka põhjalikult ette valmistunud oma publiku-etteasteks, väljaprinditud tekst ja puha).
    Nukker iseenesest, see oleks nagu kõigi osapoolte jama. Poleks tohtinud nii lohakalt kirjutada, juhendaja poleks tohtind seda tööd kaitsmisele lubada jne. Kuna kuuldavasti see pole ainuke taoline juhtum siis eeldaks jah et ülikool midagi ette võtab. Natuke masendav iseenesest et lastaksegi ilmseid lollusi teha.
    Bakatöödel minuteada eelkaitsmisi ei ole ka (mul ei olnud igatahes).
    P.S. Kes on valmis kihla vedama mitme tunni pärast see asi meediasse veetakse (delfi, postimees online vms)? Ma pakuks et varsti.

  4. 1914. aasta Konstanzi kirikukogul, kuhu [Jan] Hus meelitati

    Aga kus on hoiatussilt? “Pane kohvitass käest, hea lugeja! Sinu klaviatuur ei pruugi selle artikli lugemist muidu üle elada.”

  5. Mulle tuli meelde hoopis järgmine lõik.

    “Meier mõtles veidi, pühkis suud ja hakkas äkki mõtlema imestuseks lobisema samoakeeli, et tal olevat õllekannude kollektsioon. Tema oma “fenua tapu’lt” olevat see nõu, aga kapis seisvat palju ajaloolisi haruldusi. Üks hiina kann, millest hispaania kuningaas Ignaatius Lojoola olevat joonud Jošivaara linnas, kui ta oma laevastikuga käinud külas hiina mikaadol Jošitoomol ja võrgutanud ära selle naise Kleopatra, kes siis lasknud maol purda oma rinda. Itaalia nõu, millest kuulus Lukreetsia Bordžia, kellest tal ka mitu pilti olevat seinal, joonud koos maailma kuulsa saksa baptistijutlustaja Immanuel Kantiga sel rõõmupäeval kui nende poeg Karl Marks valitud Pariisis paavstiks. Siis tal olevat kruuse, millest meie Jööthe prassind koos Faustiga Auerbachi keldris õppides heebreakeelt, et tuhande aastases rahuriigis juutidele teha selgeks: mitte Maarja vaid blond Gretchen on sünnitanud Messia.”

    “”Väga kahju, et Teil pole võimalust olnud tutvuda lähemalt nende erakordselt huvitavate esemetega, mis oleks auks igale kollektsioonile. Sääl on üks tamaskuse terasest, millest kuulus sepp Saladin tagus mõõga keiser Karl Suurele, jah, üks tamaskuse terasest suukord kenade sümbolitega ja kasinusvöö stiili lukuga, peaaegu selline nagu kasutas preisi kuningas Friedrich oma õuedaamide ohjeldamiseks. Kuid tegelikult Taaveti ajal juudid olevat taltsutanud sellega luuvapustust põdevat saksa ali’id, kes oli sepeliniga tulnud Marsilt põletama Jeruusalemma. Siis veel üks mammutinahast kõrgehinnaliste kalliskividega kaunistatud lehter, millega olevat valatud roosiveega lõhnastatud sulapigi suhu teatavat liiki mõrtsukaile prantsuse revolutsiooni aegu, muude hulgas ka sellele vürstile, või mis pagan ta oli, kes müünud kuulsa austria kirjaniku Schilleri Ameerikasse sõdima mongoli neegrite vastu, kes Robespierre’i juhatusel olid Kanadasse asutanud kuningriigi ning käisid halastamatult kiusamas saksa asunikke Hollywoodi piirkonnas. Ja sääl leidub veel paljugi muid selliseid üldkasulikke asju. “”
    -Uku Masing, “Rapanui vabastamine ehk kajakad jumalate kalmistul”

  6. Mind häirib eriti, kui ise tehes seotud teemal uurimust, siis ei ole raamatukogus kunagi bakatöödel selle-eest saadud hinnet (või kommentaari) ja alati võib eeldada, et tegemist on eelnevalt retsenseeritud korraliku ja kvaliteetse teadustekstiga, mille oma töös viitamine mingeid hilisemaid probleeme ei too.

  7. Kas see ongi rahvusülikooli tulevik?

    Ei, see on juba meie ülikoolide (s.h. rahvusülikool) minevik ja olevik.

    Mind ärritab selle teema üles pumpamise juures kõige enam see, et isegi inimesed, kes ise on selle keskel aastaid on olnud, tulevad nüüd järsku kommentaariumitesse moraali lugema ja õiglasest vihast ning solvumusest lõhkema. See no evil, hear no evil…

    Ülikooli sees juba ollakse selliste lugudega harjunud. Aga teatavasti on meie ülikoolid nagu päike. Selleks, et kiirgus välja pinnale jõuaks, võtab aastaid. Siis on üllatujad ja ohkijad platsis. Päris suur neist ohkijatest-insideritest ei suuda kahjuks oma silmakirjalikkust ise näha. Või suudavad… Vahet pole

  8. Igas teaduskonnas asi siiski nii ei ole. Rääkisin eile ka ühe loodus- ja tehnoloogiateaduskonna instituudi doktoriga ja tema välistas täielikult ligilähedaseltki sarnase juhtumi nende instituudis. Minu arvates on sellisel tasemel minnalaskmine siiski teatud kindlate struktuuriüksuste probleem.

  9. Asja telgitaguseid ei tea, küll aga tean asja üldiselt.
    Kuidas selline asi sai sündida?

    1. Bakatöödelt eeldatakse jätkuvalt sellist taset (teemamahtu) nagu 4-aastase baka puhul, teadmisi on aga vähem. Seega lastaksegi tudengitel võtta teemad, milleni nad ei küündi. Tõmmaku kokku ja keskendugu asjadele, millest nad teavad.

    2. juhendajad on ülekoormatud ja/või laisad. Olles ise juhendaja olnud (ja olen ka edaspidi), võin öelda, et laiskus on suurem põhjus, kui koormus. Kui viitsid, siis tehtud saab alati. Strenze (kelle kohta pole ma veel elu jooksul midagi positiivset kuulnud) tõenäoliselt tööd ei lugenud ja midagi ka ei juhendanud. Martin Lutheri nalju muidugi jääb sisse ka tõsise lugemisega.

    3. miks instituut töö kaitsmisele lasi üldse, kui see on nii halb, kui räägitakse? Ma arvan, et töö ei ole nii halb, aga kaitsmisele poleks ehk pidanud niivõinaa laskma. Töö tagasi võtta, sügisel uuesti esitada ning lõppkokkuvõttes võitjana lahkuda oleks olnud mõistlikum. See, et on kindlasti vaja kiirelt lõpetada (raha, vajadus diplomi järele jne) on juba üldise sotsiaalprobleemi osa.

    4. Tüdruk ise on ka rumal, ikka juhtub..

    Ma leian, et traagika ei ole tegelikult nii suur. Ennegi idiootseid töid kirjutatud ja huumorikilde leiab kõikidest lõputöödest (mõnest rohkem, mõnest vähem). Olen nõus, et kvaliteeti tuleb tõsta, aga nüüd üks vaene tüdruk selle nimel risti lüüa???

    Kuidas vältida selliste asjade kordumine? Otseselt päris vältida ei saa, küll saab vähendada ja olukorda parandada. Alates sellest, et keskkoolis tegeleda rohkem mõtlemise ja vähem tuupimisega (ma ei tea peast, mitu teesi ML seinale lõi ja millal MLK täpselt maha lasti, küll võin ma selgitada ja analüüsida nende mõju jne) ning lõpetades sellega, et tuleb vaadata kas ja mida õppejõud (juhendajad) tudengitega tegelikult teevad. Selleks ongi loodud õppejõudude atesteerimine (mis vaikselt maad võtab). Tudengid ise peaksid olema aktiivsemad nõudma ja küsima ja see teaduskondadevaheline (teadusdistsipliinidevaheline) sõda tuleb ka ära lõpetada.

    CK, tudeng, õppejõud, kõrghariduse parendamisega seotud aktivist. Muidu ka imelik.

  10. Ma arvan, et töö ei ole nii halb

    Ausõna, on.

    nüüd üks vaene tüdruk selle nimel risti lüüa???

    Tüdruk ta nüüd päris enam ei ole, aga risti lüüa teda muidugi ei tasu. Lõppude lõpuks, mis vahet seal niiväga on, mida üks inimene oma bakalaureusetöösse kirjutas, kui edaspidi tubli on.

    Aga ülikoolist ei jää nii lõpuks midagi järele.

  11. Kriku ütles:

    Ausõna, on.

    Ok. If you say so. Pole ise lugenud, ei oska hinnangut anda. Pakun lihtsalt kogemuse põhjal.

    Aga ülikoolist ei jää nii lõpuks midagi järele.

    Ülikooli edu ei sõltu lõputöödest, küll on aga (lõpu)tööde tase mingi indikaator ülikooli enda elust-olust. Ja TÜs ei ole need asjad kohe kaugeltki roosilised. Mitte üheski teaduskonnas. TLÜs sama seis. Teiste kohta ei oma isiklikku kogemust.

  12. 1. See on Tartu Ülikoolis kaitstud bakatöö. See jääb raamatukogu(de)sse ja sellele saab viidata. OK, kui eripedagoogika töödes, siis on see arusaadav aga muidu?

    2. Masendav bläkk kõigil administratiivsetel tasemetel – mina, kui UT lõpetanu pean seda solvavaks kui sellised tööd kaitstud saavad.

    3. Tartu Ülikooli (sotsiaal- ja haridusteaduskonna sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituudi) lõpudiplomi koht on edaspidi WCs, paberirulli kõrval. Ei usu, ei usalda ja ei tahaks sellises kohas haridust saada.

    lollus paljuneb, kiirelt.

  13. Aga miks on kristlus osutunud elujõuliseks, kuid kommunism on lühikese ajaga visatud ajaloo prügikasti? Põhimõtteliselt on mõlemad ju samasugused elukauged umbluu-õpetused.

  14. Ei puutu eriti asjasse. Kõnealune töö ei kõlba mitte ühegi nurga pealt akadeemilisse diskussiooni. Mis seisukohti töö aineks olevates küsimustes võtta, on hoopis teine küsimus, mida võiks lahata mõnes teises teemas.

  15. Igasuguste lõpu-seminari-baka-jms tööde puhul on juhendajate passiivsus, ülekoormatus ja nende leidmine keeruline. Lisaks pole paljud juhendajad kursis teadustöö nõuetega, rääkimata siis kas või vormistusnõuetest (mida, tõsi, peab tudeng ennekõike teadma). Antuid töid võetakse kui järjekordset kohustust, mingisugust mõttetut takistust enne diplomi/kursuse lõpetamist ning teemade leidmise puhul on laiahaardelisus alati probleem. Olen oma elus kirjutanud mõned uurimustöö nime kandvad paberid keskkoolis, mis rohkem referatiivsed ja vaid pisut analüütilised. Nüüd ülikoolis just kaitsmas seminaritööd, mis sarnaselt eelpool nimetatule üsnagi rutakalt valminud ning seetõttu ka mitte täiust taga ajav. Miks nii? Sest teadustöö, maakeeli uurimustöö tegemine mind konkreetselt ei huvita, kuigi, tõsi, lõppkokkuvõttes on see vajalik ning teemat hallates ka väärt lisapunkt. Olen õnnelik, et oma eriala järgmisel aastal lõpetades, ei pea koostama bakatööd (kuid see on võimalik), mis oleks vaid mingisugune järjekordne ‘pean-uurima-sest-nii-on-kirjas’ käkk. Selle asemel on erialane praktiline töö ja selle kirjalik (väh 20-leheline) analüüs. Näitab mu kompetentsi ja analüüsivõimet tunduvalt rohkem, kui üks nõutav teadustöö.

    Hannele, TÜ tudeng

  16. Ahjaa, tahtsin lisada, et ei taha halvustada baka/magistri/jmt tööde esitamise kohustust ja neid, kes sellesse suhtuvad tõsiduse ja pühendumisega. Lihtsalt ehk tasub mõelda erinevatele variantidele, kuis oma ülikoolis saadud (mitte)teadmiseid lõpusirgel presenteerida.

  17. Hillarp oma blogis Karulaas kirjutab:

    Muide, huvitav on see, et skeptik.ee lööb selles lahingus kaasa usumeeste poolel. See jätab mulje nagu oleks ka skeptikute puhul tegemist usumeestega… mine tea, äkki ongi :)

    Ei ole skeptikute puhul tegu usumeestega. Skeptik.ee ei ole “tõeministeerium”, mis väljendab ühtset seisukohta, vaid sõna saavad erinevad autorid, kel ühes või teises asjas võivad olla erinevad arusaamad.

    Hillarp, kui soovid antud küsimuses selgust saada, siis pöördu otse artikli autori Kriku poole.

  18. Hannelele:

    Bakalaureustööd 3+2 süsteemis üldiselt ei peeta teadustööks. Ja üldse kõik inimesed, kes siin vinguvad, et pole teadus, pole analüütiline jne.. See ei olegi 4+2 bakalaureus! 3-aastase õpingu järel kirjutatav töö peakski olema laiendatud referaat ehk analüütilise lisandiga uurimus. See ongi kõik. Kas see on mõistlik või mitte, arutage kuskil mujal.

    Kui uurimine ja teadus ei meeldi, suurem huvi on praktika vastu, siis Eestis antakse ka suurepärast rakenduskõrgharidust. Ma mõtlen seda tõsiselt.

  19. Martin Vällik ütles:

    Hillarp, kui soovid antud küsimuses selgust saada, siis pöördu otse artikli autori Kriku poole.

    Ärge teda küll siia meelitage! Meil on siin juba üksjagu kiiksuga nimesi.

  20. @Umbluu: ilmselt seepärast, et kommunismi puhul jäi vajaka puuslikest, müstitsimist ja esoteerikast, mis on dogmaatiliste (ja umbluuliste) ideoloogiate püsimise üheks põhialuseks. kommunimsi puhul püüti küll luua märtreid, (maiseid) puuslikke ja (maist) müstitsismi (lenini ja episoodiliselt ka stalini muumiad pealinna keskses “pühamus”, erinevat sorti kangelased, kangelasmüüdid jnejne) aga ilmselt jäi neilgi puudu just sellest “ehtsast” müstitsimist, mis kaasnevad religioossete analoogidega. seega jäi rahva ehk “usklike” side ideoloogiaga liiga käegakatsutavaks, maiseks ja igapäevaseks ehk siis lihtsalt öeldes igavaks. lisaks on maist sorti puuslike jmt puhul liiga suur oht, et liiga palju inimesi näeb selle taga oleva pettuse läbi – on ju maised asjad erinevalt ebamaistest suhteliselt lihtsalt kontrollitavad.

    noh…ja siis lisaks muidugi ka see majanduslik jama. kommunistlik leer sõna otseses mõttes võidurelvastas end kapitalismiga võideldes üle ning varises lõpuks selle relvade hulga alla varemetesse sest majadus ei suutnud seda koormat kanda. siin on muide kerge analoogia ristisõdade ajaga, mil sarnane vastasseis toimus kristluse ja islami vahel. suuremate ressurssidega krislikul maailmal õnnestus (hoolimata kaotusest) säilitada ja arendada kultuuri ja majandust samas kui islamimaailm oluliselt väiksemate ressursside tõttu (hoolimata võidust) korvamatut kahju kannatas ning põhimõtteliselt keskaega pidama jäi.

  21. @Hannele:

    Erm, mis on teadustöö ja “praktilise töö ning analüüsi” vahe? Suur hulk teadustööd ongi praktiline (empiirika kogumine) ning pärast selle tehtu analüüs.

    Teine küsimus on muidugi see, et kui sind uurimine ei huvita, miks sa ülikoolis oled? Ei pea ju, sest ülikooli eesmärk on õpetada inimesi iseseisvalt küsimusi küsima ja neile vastuseid otsima (see ongi uurimine)

  22. See kristluse ja kommunismi teema on osade Venemaa filosoofide lemmikteema (nt. Nikolai Berdjajevi, kelle üsna huvitavat raamatut ühe eesti tuntuma astroloogi tütar mulle kunagi lugeda andis – küll õnneks teisel teemal). Tean ka ühte eestlast, kes seda põhjalikumalt uuris. Vikipeediasse tegi keegi sellel teemal eraldi artikli, aga see visati sealt varsti välja.

    Nii et faktivead faktivigadeks – teema ise ei olegi nii veider. Sltub ainult sellest, mida kristluses ja kommunismis tähtsaks pidada.

  23. @Oudekki:
    Võib-olla selgitab Hannele huvipuudust uurimise vastu fakt, et Hannele ei ole tegelikult tuumik-TÜ tudeng, vaid Viljandi Kultuuriakadeemia tudeng. Sisuliselt on kultuuriakadeemia ju rakenduskõrgharidust pakkuv asutus, endine tehnikum.

  24. Olen kohanud arvamust (ühes Facebooki lõngas), et kohale tulnud teoloogidel oli käes bakatöö mustand, kus rohkem vigu kui lõppversioonis. Lisaks olla teoloogide poolne (organiseeritud?) pahatahtlikkus olnud silmnähtav, mis kaitsja veel ekstra verest välja lõi.

  25. Kuigi mul on nüüd hakanud tekkima skeptik.ee kommentaariumis osalemise suhtes ka korralik vastumeelsus, nii et lausa raske seda kommentaari kirjutada, mainin ära veel paar aspekti…

    1. Iga võimul olevat ideoloogiat või religiooni püütakse kasutada võimu eesmärkide täitmiseks. sellega seoses seda moonutatakse, tõstetakse võimu huvidega seostatavaid asju kontekstist välja või rõhutatakse jne… Seda tehakse ka ideoloogiatega, mis ei ole “võimul”, ent on siiski esindatud – aga vähem, sest sellise tegevuse “kasutegur” ei ole nii kõrge.
    2. Ükski ideoloogia ei kaota ära vastandlikke huve – rahva huvi parandada elukvaliteeti, valitseva vähemuse huvi oma võimu tugevdada ja laiendada, mitmesuguste organisatsioonide ja sõjaväe huvi kehtestada oma võimu ka teistes riikides ning katsetada uut sõjatehnikat ning väljaõpet, omandada sõjalist kogemust. Alati ei ole kerge leida legitiimseid kohti, kus seda oleks kasulik teha.
    3. Nii kristlus kui kommunism on täitnud sõjalise suurvõimu valitseva ideoloogia rolli ning iga ideoloogiat, mis on seda rolli täitnud, saab seostada sõdade, manipulatsioonide ja inimsusevastaste kuritegudega oma ja võõraste rahvaste vastu.
    4. Selleks, et ideoloogia üldse võimule tuleks, peab see sisaldama programmi heaolu tõstmiseks.

    Kõik neli punkti annavad tugevad alused seostada omavahel suvalist ideoloogiate paari. Võttes ajaloolisi ja sisulisi fakte valikuliselt ette, saab luua väga tugevaid seoseid – samas võib leida sama määravaid vastuolusid ning erinevusi.

  26. Olen kohanud arvamust (ühes Facebooki lõngas), et kohale tulnud teoloogidel oli käes bakatöö mustand, kus rohkem vigu kui lõppversioonis.

    Vähemalt minu poolt esitatu jooksis ka kaitsmisel läbi. Igaüks võib minna ja tööga teaduskonnas tutvuda.

    Lisaks olla teoloogide poolne (organiseeritud?) pahatahtlikkus olnud silmnähtav, mis kaitsja veel ekstra verest välja lõi.

    Nii oponent kui teised kohalviibijad (mina ei ole muide teoloog) esitasid dissertandile tema tööd tsiteerides küsimusi. Autor ei väitnud kordagi, et teda tsiteeritakse ebatäpselt. Inimesel, kes peab küsimuste esitamist kaitsmisel pahatahtlikkuseks, ei ole aimu ei kaitsmise protseduurist ega üleüldse akadeemilisest diskussioonist kui sellisest. Mis puutub autori suulisi vastuseid, siis ma tegin kaitsmise ajal väljakirjutusi ning vastutan ülal esitatud tsitaatide õigsuse eest.

  27. Mina pean silmas mustanahalist, kes naelutas teesid kirikuuksele

    Mind huvitab, kuidas reageeris auditoorium sellele?

  28. @Kriku:
    kes sa siis oled, kui sa teoloog ei ole?On hea, et sa vähemalt millegi eest oma sõnul vastutad.
    ps. kui vana sa oled, ja kas sa tsiteerid avatud ülikooli bakatöid oma teadustöödes, nagu su mõttekaaslased-sõbrad

  29. Ma olen ajaloo osakonna üliõpilane. Ma ei pea võimalikuks 3+2 bakalaureusetöid allikana kasutada. Ma ei tea ka, et ükski minu sõber peaks seda võimalikuks.

  30. @Ahto:
    õige, see jääb raamatukokku- seal on, muide, väga palju väga halbu igasugu raamatuid ja töid.Ka kutsebakatöid.Ka kutsemagistritöid.Aga ka teadustöid.Kas sa kavatsed neid oma teadustöödes tsiteerida!?

  31. @Kriku:
    mis oli sinu püha eesmärk üritusel muidu, kui ülikooli korrale kutsuda, miks siis suvalise võõra inimese sellise alandamise hinnaga-
    seal toimus palagan.Kes vaest tütarlast aitab!?
    Ei tea kellegi lolluse-tarkuse kohta midagi kosta.
    Lugesin vaid kuskilt miskist inimesest suure, tohutu! suure! südamega!- miks sa mustandit siis ära ei parandand elik varem oma külluslikku oskusteavet kaasüliõpilasega jagand-kas sa ei tunne end niikui ühtse perena

  32. Ma ei tegutse pühade eesmärkide nimel. Sattusin üritusele üsna juhuslikult, kuid sellest, mis toimus, ei saanud ka kirjutamata jätta.

    Ma ei kirjutanud käesolevat artiklit dissertandi mõnitamiseks, nagu ka ülal öeldud.

    Tegemist ei ole tütarlapsega. Teda pidanuks õigel ajal aitama juhendaja.

    Millise suure südamega inimese kohta Te lugesite, ei oska öelda.

  33. @Kriku:
    50-se jaoks on 40-ne ka tütarlaps, mis iganes, teinekord võta seega juhendaja ette.Ja viisakamalt.Palagani ära korralda.Pole vaja, inimesed muidu aru saavad.
    ps. ma küll ei kujuta ette, kui kõik halvad tööd, mis mingite koolide uste vahelt raamatukokku ja kuhu iganes satuvad, sellist “fanaatilist osavõtlikkust” leidma saavad, tundub ausalt öeldes hirmutav, mitte et halvad tööd kaovad, vaid see fanatism,
    ma veidi tunnen seda..ja ajalugu räägib, mis paha sellest on kõik saand

  34. Mina ei ole palagane korraldanud. Palun suunata sellekohane kriitika instituuti, kus kõnealune töö kaitsti.

    Kus Te näete käesoleval juhul fanatismi, ei ole mul au mõista.

  35. Tõsi, olen ise ka rakenduskõrgharidust omandamas Viljandi Kultuuriakadeemias, kuid tunnen end ka Tartu Ülikooli täieõigusliku liikmena. Kuna mind teadustöö tõesti ei huvita, vähemalt praegusel ajahetkel mitte, siis olengi asunud õppima sellises haridusasutuses, mis seda ei nõua. Nagu juba eelnevalt öeldud, suhtun respektiga inimestesse, kes teadustööd huvitavad ja neid ka erakordselt hästi kirjutavad.

    Bakatöö puhul – nüüd, kus selle täpsem olemus selgem, on siiski imelikum antud juhtum, kus “laiendatud referaati ehk analüütilise lisandiga uurimust” on siiski võimalik teostada sellisel olematul tasemel. Igasuguses kõrgemat haridust andvas asutuses õppival isikul peaks kriitiline analüüsivõime siiski olemas olema või vähemalt õpitavate aastate jooksul tekkima-arenema. Niisiis jõuame jälle välja algpunktini ehk mida ülikoolist nõutakse, missuguste oskuste ning mõtlemisega väljuvad sellest inimesed. Pigem jääb praegu mulje, et iga hinna eest püütakse takistada analüüsivõimega inimeste harimist.

  36. ole terve, kriku, homme oled sa parem kui täna, ja täna paistad sa parem kui eile-
    kui mõnda tööd kunagi kaitsed, anna teada

  37. Kas arvutiklassi administraatori poolne inimeste kohale organiseerimine ja töö edastamine oli ka juhuslik?

    Kas kohaletulnud 10-15 üliõpilast teistest osakondadest omasid juhuslikult allajoonitud tööd?

    Kas akadeemiline diskussioon hõlmab ikka mõnitavat irvitamist ja plaksutamist?

  38. @Martin Vällik:

    Töö, millest tsitaadid pärinesid, oli lõppversioon. Selle pealkirja märkas üks sotsioloogidest ning seda lugenuna soovis teoloogidelt nõu küsida, kuna ta kartis, et see töö ära kaitstakse.

    Seega töö pärines ning on praegugi kättesaadav TÜ Sotsioloogia osakonnast.

  39. @Hannele:
    mitte aru ei saa, mis selle viljandi kooliga siis veel on!?
    Annab täpsed definitsioonid igasugu akadeemilise ja mitteakadeemilise töö vormidest, aga et mida ta siis ei anna!?- midagi ta nagu ei anna.Puuduolekutundega inimesed on kergelt manipuleeritavad.
    Äkki just sellepärast ma unustasin näiteks ülikooli viljandi kolledzhi hoopis ära, ja pidasin kutsebaka- ja -magistritööde all silmas just tartu ülikooli avatud ülikooli vastavaid töid, mida nagu teadustöödena ei käsitleta.Ka mitte 3+2 bakat tõesti ülikooli statsionaarses tavaõppes endas.Või kuidas seda nüüd nimetada- definitsiooniga olen seega ilmses hädas.Dissertatsiooniga miskipärast seostub mulle doktoritöö- no ma ka ei tea…kas jäädagi selle üle targutama, millise nimetuse all mis koolis oma teadmisi presenteerida, ja kui vanalt, ja…midagi peab selle analüüsivõimega lahti olema,
    ja et kas see on siis käesolev “tõeministeeriumi”teema ja loo moraal, mina vilistlasena tunnen end petetuna, pea 30-ne aastaga pole mittemidagi ka üliõpilaste mõtlemises muutund- paneks diplomi põlema?-sina nimeta seda paberit, kuidas tahad

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga