Professor väidab, et ta elab vaid päiksevalgusest ja mahlast

Igaüks läheb sassi omal moel. Mõnest ei saa kohe arugi, et ta väheke uhuuduuris toimleb. Pealtnäha tark, intelligentne, haritud, meeldiv suhtleja, lausa professor, aga küljes selline kiiks, et vanguta vaid pead. Aga pole sellest asjaolust hullu midagi, küllap leiaks igaühest mingi viguri, mis niinimetatud normaalsusega kokku ei kõla ja osad inimkonna esindajad nagu teistegi liikide puhul katsetavad eksistentsi äärmusi, mis mõnikord huvitavate ning kasulike järelmiteni võivad juhtida, teinekord aga katsetajale ja/või kaasaelajatele saatuslikuks võib osutuda. Ja mõni lihtsalt valetab.

Mida arvata keemiaprofessorist ja Waldorf-kooli keemia- ja bioloogiaõpetajast Michael Wernerist, kes ütleb, et ta pole aasta 2001 jõuludest saati söönud muud kui puuviljamahla ning teiseks oluliseks eluspüsimise allikaks olla päikesevalgus ja õhk, mida ta hellitlevalt praanaks, chi-ks või kosmiliseks energiaks kutsub?

Isegi Briti ajaleht Daily Mail on skeptiline, kuid laseb härrasel vabalt jutustada.

Michael Werner on 58-aastane sakslane ja väidab, et saab vajalikud toitained Päikselt… ja mõnest topsist kohvist, puuviljamahlast ja klaasist veinist. Ta ise nimetab seda valgustoitluseks (vrdl Jasmuheen). Muu jutu seas tuleb siiski välja, et tegu on mida ilmsemalt tema raamatu Elu valgusest (Life From Light) promokampaaniaga.

Michael Werner ütleb, et ta on igati tavaline inimene ja oli kuuskomaviis aastat tagasi ülekaaluline, kuni kohtus õhtulauas vägagi kõhnaks jäänud naise tuttavaga, kes omasõnul oli läbinud erilise ümberlülitumisprogrammi, et elada vaid valgusest. See intrigeeris muidu pitsamaiast peremeest ning mõne aja pärast tegi ta läbi kolmenädalase üleminekuprogrammi. Esimesel nädalal ei söönud ega joonud ta omasõnul midagi. Teisel nädalal võis võtta veega kõvasti lahjendatud puuviljamahla, kolmandal nädalal aga kangemat mahla manustada.

Parandage mind, lugupeetud arstid, aga see retsept kõlab väga enesetapukava moodi. Kui 7 päeva olla veeta ja ikkagi ellu jääda, siis võib külge saada tõsised neeru- ja ajukahjustused ja küllap palju muudki.

Loos lastakse taaskasutusse eiteamillele baseeruv müüt, et maailmas olla u 5000 breatharianisti/õhutoitlast. Meenutatakse aga härrat nimega Wiley Brooks, kes rajas Ameerikas Breatharian Intsituudi, aga jäi ajakirjanikele vahele kanapiruka tellimisega, ja prouat Ellen ‘Jasmuheen’ Greve, kelle kodus oli külmkapp paksult toitu täis, väidetavalt mehe tarbeks, kes on kohtulikult karistatud pettur.

Werner ütleb, et tema toitumatust olla teaduslikult uuritud. Kümme päeva olla tema elu monitooritud. Elavat nagu taimeke aasal.
Kas ja kus uuring avaldatud, pole juttu.

Näljahädas aafriklased on oma hädas ise süüdi – nad on veendunud, et mitte süües nad nälgivad, ütleb herr Werner.

Samas tunnistab ta, et ta lööb hambad šokolaadi või pitsalõiku, lihtsalt seepärast, et oma kolme last kiusata, kuid lõbu lõppevat siis, kui toit kurku jõuab. Ja mõnikord ampsab mõne viinamarja või pähkli.

Tehku endaga, mis tahab, ning valetagu ja hämagu endale täiega, aga täiskasvanud inimene peaks aru saama, et mõni väheke kergeusklikum ja murega inimene võib hakata tema retsepti päriselt rakendama ja oma õnnetu otsa leida. Laibarida on neil õhutoitlastel reaalselt olemas. Eriti küüniline on oma Saksa keskklassi kodust nälgivaid aafriklasi õpetada.

Aastal 2005 oli Michael Wernerist juttu SLÕhtulehes.