Kaitseministri valeotsingud
Märtsi lõpp paistab silma kahe tähelepanuväärse sõnavõtuga inimeste poolt, kellest mõlemat võib pidada Eesti helgemateks peadeks. Artiklid ise ning nendega seonduvad küsimused on piisavalt mahukad, et neil peatuda pikemalt, kui seda võimaldab tavapärane kommentaar ajakirjanduse teemas.
Otsa tegi lahti akadeemik, endine TÜ rektor ja praegune kaitseminister Jaak Aaviksoo oma artikliga “Diplomaatias” (“Infokonfliktid ja enesekaitse”, 03/2011) ning talle vastas Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud (“Kui suurt valet me vajame?”, EPL 24.03.2011).
Raud leiab oma vastuses, et:
Ma ei ole ammu, aga võib-olla üldse lugenud mõne eesti poliitiku sulest midagi nii avameelselt küünilist kui Jaak Aaviksoo artikkel „Infovastasseisud ja enesekaitse” Diplomaatias nr 3 (märts 2011).
Lühidalt kokku võetuna seisneb artikli sõnum selles, et inimestel ja rahvastel on informatsioonilise enese-määramise õigus, ainult nemad ise tohivad otsustada, mis on nende kohta käiv tõde ja mis mitte. „Keegi ei saa meid sundida tõde rääkima, kui me seda ise ei taha,” ütleb akadeemik ning rõhutab, et „ei tohi ennast lasta petta ettekujutusest, et ainult tõe mõõgaga on võimalik tagada enda kestmine”. Mida sellele lisaks tuleb kasutada, võib järeldada igaüks ise.
Käesolevate ridade autor soovitab Rein Raua argumentatsiooniga igaühel endal tutvuda ja ei näe põhjust selle refereerimiseks. Küll aga ta tahaks ta skeptiku ja ajaloolasena avaldada arvamust mõningate Aaviksoo väidete ning nendega seonduvate küsimuste kohta.
Kaitseminister kirjutab, et:
Eneseteadlike subjektide ja mõistuse tekke kaudu on tekkinud võime ennast identifitseerida ning projitseerida oma tahet. Enesetunnetusest enam ei piisa, sest see oleks kasutu ilma võimeta otsustada ja seda otsust täide viia. Iga otsuse täideviimine on aga tahte projitseerimine endast väljapoole. See on alati ühepoolne akt ja sellisena oma loomult konfliktne.
Selline väide näib olevat fundamentaalselt mõrane, kuna hulga inimtegevuste juures on kas füüsiliselt või siis kultuurikontekstist tulenevalt vältimatu koostöö. Jahti pidada või maja ehitada on paljudel juhtudel üksinda füüsiliselt võimatu. Meie kultuurikontekstist on normiks konsensus järglaste soetamisel. Kuigi soovi oma geene edasi anda võib ju käsitleda iseka indiviidi tahte elluviimisena, loetakse selle mittekonsensuslikku vormi – vägistamist – sajandeid vana ühiskondliku kokkuleppe kohaselt raskeks kuriteoks ning see ühiskondlik kokkulepe muudab kõnealuse strateegia äärmiselt ebaefektiivseks. Järelikult ei piisa otsuse täideviimiseks paljudel juhtudel oma tahte projitseerimisest endast väljaspoole – selleks tuleb teha ka koostööd, lubada teistel eneseateadlikel ja isekatel subjektidel projitseerida oma tahet sulle. “Alati ühepoolse akti” asemele astub mitmepoolne vahetussuhe. Nii võib näiteks juhtuda, et kellelgi tuleb valida sobiva partneriga järglaste soetamise ning mõne oma eluviisi ja identiteedi osaks kujunenud tegevuse, näiteks suitsetamise vahel.
Loomulikult on ka Aaviksoo teadlik sellest, et indiviid üksi ei saavuta tihti midagi ja viitab sellele alljärgnevalt:
Mina sisse mahub kindlasti mina ise, mõnel mahub naine-lapsed ka, mõnel enam mitte. Paljudel mahuvad naabrid ja sõbrad, koduküla rahvas, Rotary Klubi. Mõnel mahuvad oma keele sugulased, oma rahvas või rahvus, teistel jälle oma usukaaslased, kuidas kunagi. Ometigi on see enesemääratlus kõigil kõrgematel tasanditel olemas ja sellisena seisab see enese säilimise ja säilitamise eest nagu meie oma väike mina.
Ometi jääb vastuseta küsimus, miks ei laiene ka nendele kogukondadele ülaltoodud püüdlemine lepinguliste suhete poole. Aaviksoo väidab, et:
Mina on alati hea, mittemina on parimal juhul neutraalne, aga üldjuhul ohtlik ja paljudel juhtudel halb, sest maailmas peab valitsema tasakaal – kui mina on hea, siis mittemina tasakaalustab seda head, et kokku tuleks null.
käsitledes niimoodi inimeste või inimorganisatsioonide vastastikust suhtlust nullsummamänguna. Samas on käesolevate ridade autoril meeles professor Aaviksoo loeng mänguteooriast ja vangi dilemmast. Kaks isikut istuvad vangis ning kui üks teise peale kaebab, saab kaebaja kohe vangist lahti ja teine peab istuma 10 aastat. Kui mõlemad üksteise peale kaebavad, peavad mõlemad istuma 5 aastat. Kui mõlemad vaikivad, saavad nad vaid 6 kuud, kuna enamohtlikumat koosseisu ei õnnestu tõendada. Seda 1950. aastal sõnastatud probleemi võib teisendada ka otsusteks poliitikas, majanduses jne. ja see illustreerib olukorda, milles subjektid on motiveeritud langetama otsuseid, mis objektiivse kõrvaltvaataja seisukohast on ebaratsionaalsed. See motivatsioon tuleneb usaldamatusest – subjekt on sunnitud kalkuleerima, mil määral on kõrvalkongis istuv saatusekaaslane (või kaubanduspartner või naaberriik) usaldusväärne. Kui subjektid üksteist täielikult usaldavad, siis on nad mõlemad vait, istuvad oma pool aastakest ära ja kogu lugu. Kui subjektid üksteist üldse ei usalda, siis ei pääse neist kumbki enne viit aastat. Nende äärmuste vahele jäävad juhtumid, mil üks subjektidest on usaldav ja teine mitte ning mis võimaldavad tõesti ühel neist kohe pääseda.
Poliitik Aaviksoo räägib meile nüüd, et igal juhul on mõtet eeldada, et kõik mis jääb “minast” väljapoole, on ühtlasi sellega paratamatus ja fundamentaalses konfliktis. Kuidas on sellisel juhul võimalik saavutada olukorda, milles nii “mina” kui “tema” ülekuulamisel vaikiksid, jääb käesolevate ridade kirjutajale arusaamatuks.
Küll aga julgeb ta arvata, et 20. sajandi Euroopa suurim saavutus oli selle taasühendamine ning see sai teoks eelkõige autarkiaideest loobumise tagajärjel. Kui meil on mitu suurriiki, millel on enda territooriumil ja kolooniates ligipääs kõikvõimalikele strateegilistele ressurssidele, siis on põhimõtteliselt võimalikud kaks mudelit. Esiteks võib kumbki neist üritada ise hakkama saada, millega kaasneb pidev arutelu ressursside jagamise üle, lõputud vaidlused ja piiriõgvendused, et kindlustada olukord, milles igaühel on tükike igast Heast Asjast. Eriti tuliseks muutub asi arusaadavalt siis, kui avastatakse mõni uus Hea Asi. Sellised riigid püüdlevad autarkia, eneseküllasuse poole, mis oli ideaal juba Antiik-Kreeka linnriikide jaoks. Teine mudel on leppida sellega, et igal riigil on ressursse, mida teistel ei ole ning maksimeerida võimalusi nende omavaheliseks vahetamiseks. 20. sajandi Euroopa ajalugu näib olevat tõestanud, et teine mudel töötab ja esimene mitte – tänapäeva Euroopa suurriigid ei saa ilma üksteiseta hakkama (mida tõestab muuseas ka praegune finantskriis) ning uus suur sõda Euroopas viiks põhja nad kõik. Pole ühtegi põhjust, miks seda riikide kohta käivat näidet ei võiks laiendada riigiülestele üksustele nagu näiteks maailmajagusid hõlmavad liidud või vabakaubanduspiirkonnad.
Samamoodi tuleb meil leppida arusaamisega, et jumal või Darwin – jällegi sõltuvalt ilmavaatest – ei andnud meile eneseteadvust ja tarkust mitte selleks, et tõde teenida, mida mõned reformatsioonist ja valgustusajast hullutatud inimesed tänase päevani arvavad, vaid selleks, et ellu jääda.
Hakkamata süvenema indiviidi või tema geneetilise pärandi esilekestmise prioriteetuse küsimusse, tahaksin hoopis küsida: miks peab neid kaht eesmärki vastandama? Mis juhul on vääratele faktiväidetele rajatud õnnestunud poliitikat, mis suurendab shansse ellu jääda? Mismoodi saab ajada pragmaatilist “reaalpoliitikat”, olles ise reaalsusest hälbinud?
Või on kaitseminister arvamusel, et piisab sellest, kui objektiivset tõde teab äravalitud eliit, kes langetab juhtimisotsuseid?
Oleme otsustanud oma peamiseks eemärgiks pidada nüüd, kus on euro taskus, NATO vihmavari pea kohal ja Euroopa Liit koos Schengeni viisaruumiga avatud, pühenduda omaenese ellujäämise eest seismisele. Ometi ei pruugi see lihtsaks kujuneda, kui me ei suuda emotsionaalset enesemäärangut keele, kultuuri ja rahvuse kaudu laiendada tänapäevastele konstruktsioonidele, milleks on riik.
Etnilisest, rahvuslikust enesemääratlusest riiklik-rahvusliku enesemääranguni kasvamine seisab Eesti rahval veel ees.
Üldteada faktina on Läänemaailmas levinud kaks rahvuse määratlemise kontseptsiooni. Esimese järgi neist määravad rahvuse etnilised tunnused. Selle arusaama tugiala moodustavad piirkonnad, mille elanikud on tundnud oma etnilisi tunnuseid ohustatuina: Saksamaa, Venemaa ja Ida-Euroopa. Teise arusaama järgi määrab rahvuse kodakondsus või isegi riikkondsus – seda esindavad näiteks Prantsusmaa (mis ei tunnistanud väga hiljutise ajani põhimõtteliselt, et selle territooriumil on mingeidki rahvusvähemusi, saamata sealjuures OSCE käest noomida) ja oma ajalooliselt kodumaalt nagunii lahkunud immigrantidest moodustunud USA. Juhul, kui tõepoolest pidada eesmärgiks esimesest arusaamast loobumist ja teise omaksvõtmist, peaks senise ajaloo loogika kohaselt sellele eelnema olukord, milles puudub tegelik oht etnilist kuuluvust määravatele tunnustele. See väide on 21. sajandi alguse eesti rahvuse kohta ilmselgelt liialdatud ning seda kajastab ka Põhiseaduse preambul. Eesti Vabariigi kehtiva põhiseaduse kohaselt on Eesti Vabariigi kui inimorganisatsiooni eesmärk tagada “eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Eesti Vabariik ei ole eesmärk omaette. Alles 20. sajandi alguse maakaartidel leidusid Liivimaa ja Preisimaa, mille põlisrahvuste viimased esindajad olid oma etnilised rahvustunnused minetanud sajandeid varem (või siis lihtsalt maha tapetud). Juhul, kui EV kaitseminister austab põhiseadust, ei saa ta oma tegevuse eesmärke pidada täidetuks sellega, kui mõnesaja aasta pärast leiab maakaartidelt samasuguse Eestimaa või isegi Eesti Vabariigi.
Samas teeb käesolevate ridade autorit rahutuks ka mõte, et riiklikule bürokraatiamasinale võiks kanda üle emotsionaalse truuduse, mida indiviid tunneb grupi vastu, kuhu ta kuulub. Katsed seda saavutada on vististi alati leidnud aset vaid totalitaarsetes või autokraatlikes riikides ja on alati ka läbi kukkunud.
Rahvusriigi informatsioonilise enesemääramise õigus tähendab ka seda, et tal on õigus saladustele ja valedele. Tal on õigus millestki loobuda, midagi mitte öelda, midagi maha vaikida jne. Ja kindlasti ma ei tahaks seda õigust võtta ainuüksi Eesti riigile ja rahvale, vaid laiendada seda õigust, või õigemini – elu on seda alati laiendanud – kõikidele organisatsioonidele, kellel eksisteerib mingilgi tajutaval tasemel eneseteadvus.
Informatsiooniline enesemääratlemine rahvusriigi tasemel tähendab ka seda, et keegi ei saa meid sundida tõde rääkima, kui me ise seda ei taha. Ja meist oleks rumal panna pahaks nende riikide tegevust, kes samuti ei soovi alati tõde rääkida.
Kindlasti on igal riigil õigus riigisaladusele ja vaevalt et ükski riik ilma selleta hakkama saab. Valetamine võib olla formaalselt õiguspärane ja võib seda ka mitte olla – näiteks kindlasti lasub Eestil õiguslik kohustus anda tõest informatsiooni oma liitlastele või lepingupartneritele. Kuid millises olukorras peaks valetamine olema Eestile kasulik? Mida on Eesti Vabariigil nii väga varjata? Kui möönda, et Eesti vajab oma eksisteerimiseks valesid, peame me ühtlasi möönma, et mingid väga olulised elemendid Eesti identiteedis või kuvandis ei vasta tõele. Millised need olla võiksid?
Seniste teaduslike uuringute alusel ei ole põhjust kahelda, et Eesti on eestlaste ajalooline kodumaa eelajaloolistest aegadest saadik. Sellele viitavad eesti keele katked Läti Hendriku kroonikas, Loode-Venemaa ja Baltikumi kohta käivad varasemad kirjalikud allikad ja ulatuslik arheoloogiline materjal, mis räägib selgelt asustuse järjepidevusest. Samuti on väga põhjalikult dokumenteeritud Eestis 20. sajandil toime pandud kuriteod. Meil ei ole vaja kokku valetada, et 1940. aasta sündmustes osalesid Nõukogude relvajõud ja neid korraldas koha peal Andrei Zhdanov või et Eestis arreteeriti ja küüditati kümneid tuhandeid inimesi. Meil ei ole vaja kokku valetada ei Vabadussõja võitu, venestuspoliitikat ega Laulvat revolutsiooni. Mis on see tõde, mida kaitseminister peab vajalikuks varjata? Kas ei kaasne valetamisõiguse rõhutamisega ka mööndus, et meil on midagi väga olulist, mille kohta meil oleks parem valetada?
Teiselt poolt – miks küll peaks meist olema rumal panna kellelegi pahaks väidet nagu oleksid eestlased vähegi pikemat aega elanud vaid Tallinna ümbruses umbes Luksemburgi suurusel maa-alal, millega tuli kunagi välja Vladimir Zhirinovski? Kas pole see väide ühtlasi nii väär kui pahatahtlik?
Aaviksoo rõhutab järgnevalt:
Kuhu suunatakse niisugused identiteedi rünnakud esmajärjekorras? Sellesse, mis on eriliselt oluline, mis moodustab identiteedist kõige olulisema – tuumikossa. Tuumikosa moodustab meie päritolu. See, kes me oleme ning mis on meie sünnipärane loomus. Just sellepärast hoiavad kõik riigid, rahvad ja inimesed kui kõige kallimat vara lugu oma pärinemisest ja sündimisest.
Ajaloolasena huvitab mind väga, mis osa meie päritolu käsitlevast informatsioonist võiks küll olla kokku valetatud ja millise tõe eest me peaksime ennast kaitsma. Kas tõesti on Aaviksoole teada midagi väga kompromiteerivat, mis on mitme põlvkonna teadlastel kahe silma vahele jäänud? Või valmistab ta meid ette paratamatuks paljastuseks, et kõik senised eesti ja Eestist kirjutanud välismaa ajaloolased, arheoloogid, keeleteadlased, geneetikud jt. on järginud vaikivat kokkulepet kujundada müüti Eestist kui eestlaste põliskodust ning fabritseerinud selleks kõikvõimalikke tõendeid, alates Hendriku kroonikast ja Valjala maalinna müüridest ning neist leitud nooleotstest ja lõpetades küüditatute nimekirjade ja siiani elavate kaasaegsete mälestustega? Et tegelikult oli kõik hoopis teisiti ning meie senine identiteet on vaid määratu vandenõu õnnestumise tulemus?
Mida küll meie identiteedi tuumikosast peab Aaviksoo tõeste väidete abil rünnatavaks?
Ei, Mendeli seadustest kindlasti ei sõltu. Asjasse puutub liiga palju erinevaid geenialleele, mis võrdlemisi sõltumatult päranduvad ja isegi üksikuna vaadetes Mendeli eeldustega eriti hästi ei ühildu. Selle kohta on Ameerika Antropoloogiaassotsiatsioon isegi steitmendi reliisinud:
Inimeste rassidesse lahterdamine ignoreerib isegi enamikke nähtavaid tunnuseid ja võtab arvesse mõnesid üksikuid; milliseid täpselt, sõltub lahterdaja kultuuritaustast.
Ja mis ikkagi annab sulle alust väita, et need üksikud tunnused, mida arvesse võetakse – näiteks tumedad silmad, kräsus juuksed, lame nina või tume nahavärv – ei allu Mendeli seadustele?
Väidad sa mulle, et kasside välimust ei määra hulk erinevaid alleele või et kassitõugude eristamine ei ole tugeva sotsiaalse komponendiga nähtus?
Kriku ütles:
Esiteks, mitte seda ma ei väitnud. Ma tõstsin esile, et kuna erinevate kultuuride (mis natuke rassidega korreleeruvad) esindajad pööravad tähelepanu erinevatele tunnustele, ei ole midagi imestada, et nende jaoks rassilahtrid erinevad välja näevad.
Teiseks, tumedad silmad päranduvad enam-vähem Mendeliliselt küll, aga nahavärv enam mitte. Põhjuseks on asjaolu, et nahavärvi ei kontrolli üksikud geenid, mida Mendeli lihtsustatud mudel eeldab, vaid suur hulk iseseisvaid geene. Praktikas näeb see välja nii, et kahe silmatorkavalt erineva nahatumedusega vanema laps evib nahka, mille tumedus on tõenäoliselt ligikaudu nonde kahe tumeduse keskel. Mõnedel sajanditel üritasid mõned kultuurid seda põhjalikumalt klassifitseerida ja defineerisid sääraseid põnevaid mõisteid nagu mulatt, kvadroon ja oktoroon, aga tänaseks on nii antropoloogid kui demograafid jõudnud järeldusele, et need klassid on liiga hägusad, et nendega midagi mõistlikku teha saaks. Praktikas on rass sotsiaalne rühmitus, mis pärandub kultuuriliste reeglite põhjal. Need reeglid loomulikult varieeruvad; mõnel pool loetakse “madalamat” rassi domineerivaks, teisel jälle “kõrgemat”. Ja kultuurilised reeglid ei allu Mendeli seadustele.
Kriku ütles:
Ei väida.
Kui aeg muidu liiga aeglaselt venib, olen ma nõus seda väitma küll. Loomulikult lisatäpsustustega.
Hakatuseks on abiks tähele panna, et kassiaretajad on aja jooksul välja aretanud hulka tõutunnuste kogumikke, mille põhjal konkreetse kassi konkreetsesse tõugu kuuluvust oluliselt täpsemini kindlaks teha saab kui see inimeste rasside puhul võimalik on. Kindlasti aitab siin kaasa see, et aretajad maailma erinevates nurkades on nõus oma tõukirjeldusi konsistentsetena hoidma ja kassid ise asjast suurt midagi ei arva ning ei nördi, kui neid “madalamasse tõugu” liigitatakse. Sotsiaalne komponent on kasside aretamise juures mujal.
Kriku ütles:
Ega olegi, tsivilisatsioonide minema pühkimise tehnoloogiad on läbi ajaloo hämmastavalt sarnased.
Moctezuma uskus, et tema rahvas on gaasitanud 6 miljonit Quetzalcoatl,it ning sellepärast on neil ajalooline süü ja kohustus ennast ise seebiks keeta. Või mispidi see lugu täpselt oligi, kus mingi rahvus või rass hakkab sissetungijate mütoogiale tuginedes iseennast hävitama.
Illustratsiooniks Pärsia kassi tõustandard Rahvusvahelise Kassiassotsiatsiooni (kuhu millegipärast ei kuulu kassid vaid inimesed) veebilehel.
Heakene küll, selles mõttes on sul õigus, et vana munk rääkis muidugi kahevalentsetest juhtumitest. Aga kas need erinevad komponendid, mis määravad nahavärvi, ei allu sarnastele seadustele, ainult et muutujaid on rohkem?
Küsimus on siis, et kui meil on kaks last, kellest ühel on 1 vanavanem neeger ja 3 vanavanemat valget ja teisel 1 vanavanem valge ja 3 vanavanemat neegrit, siis kas esimene võiks eelduslikult olla rohkem valgest tumedam kui teine neegrist heledam?
Eeldades muidugi, et neegrid ja valged omavahel on lähedastest populatsioonidest.
Nagu ma juba korra küsisin – nöörkeraamika kultuurist saadik või?
Vaat’ tõesti ei tea, kuidas sul mingi lugu olla võis.
dig ütles:
See sai kehvasti. Proovime uuesti.
“Need üksikud tunnused, mida arvesse võetakse” ei määra universaalset inimeste rassideks lahterdamise süsteemi. Erinevad inimgrupid võtavad arvesse erinevaid tunnuseid.
Mõned nendest tunnustest on “piisavalt binaarsed”, et neid Mendeli mudeliga käsitada õnnestuks. Paljud ei ole.
Inimeste eristamine on äärmiselt oluline inimaju tegevusala. Kuna inimaju on niisugune nagu ta on, evib ehk kaasasündinud ettekujutust “üldisest näomustrist” aga konkreetseid iseärasusi õpib tundma elu jooksul, sõltub see, missuguseid iseärasusi ta intuitiivselt oluliseks peab ja missuguseid ta ignoreerib ühest küljest sellest, mida vanemad ja kogenumad inimajud räägivad, teisest küljest sellest, missugused inimesed oma näod klassifitseerimiseks ette näitavad. Kui lapse ümber on pikka aega näod, mis mõnedes tunnustes võrdlemisi ühesugused on — näiteks evivad kahte silma, rohelist nahka või ümmargusi kõrvu — kaldub tema peas tegutsev närvivõrk neid tunnuseid põhijooneks pidama ja mitte tähele panema. Säärase näokomplekti peal välja õpetatud närvivõrk kipub põhijoonest nähtavat erinemist — kolme silma, sinilillat nahka või terava tipuga kõrvu — üle tähtsustama ja iseäranis silmatorkavaks pidama; nagu üleval nägime, isegi hõlpsamini töödeldavate tunnuste arvelt. Tulemuseks on see, et erinevusi “tavalisest” kipub inimene kaasinimeste füsiognoomias hõlpsasti tähele panema, aga “tavaline” sõltub vaatleja enda (kultuuri)taustast.
Mendeli juurde tagasi tulles — üks oluline Mendeli geneetika eeldustest on see, et vaadeldavate tunnuste olemasolu või puudumine on objektiivselt tuvastatav. Kuna rassiga niimoodi ei ole, ei olegi imekspandav, et rass Mendeli seaduste järgi ei pärandu. Isegi siis, kui me vaatleme rassi kui komplekti rassitunnuseid, segab ilusa mudeli ära see, et too komplekt sisaldab ühest küljest hägusaid tunnuseid, millega Mendel hätta jäi, teisest küljest jälle ei ole võimalik koostada universaalset rassistandardit, millega juhtivad rassiuurijad üle kogu maailma nõusse jääksid.
Kriku ütles:
AFAIK mitte, kui võrrelda objektiivseid tunnuseid (nagu naha optiline tihedus) ja loomulikult keskmistada suuremaid populatsioone, aga subjektiivne perspektiiv käitub nagu perspektiiv ikka — lähedal paistavad pikkused (ja erinevused) suuremad kui kaugel.
Omaette põnev osateema puudutab sääraseid geneetilisi nahatumeduse-iseärasusi nagu albinism ja melanism (viimast palun mitte segamini ajada samanimelise poliitilise ideoloogiaga).
Rass ei ole, kuid selle tunnused on. Muidugi võib juhtuda, et kuskil ei saada kokkuleppele, milliste tunnuste komplekt millist rassi tähistab. Aga see ei puutu eriti asjasse. Kui me räägime rassidest, siis me oleme ka võimelised neid mingite tunnuste alusel määratlema – vastasel juhul oleks meie jutt mõttetu. Küsimus on, kas suurem osa üldiselt valget rassi eristavaks peetavaid tunnuseid käituvad viisil, nagu kannaks neid retsessiivsed geenid või ei – st. näiteks neegritega segunemisel ilmnevad järeltulijates tagasihoidlikumalt.
Kriku ütles:
Vastupidi, just see tegur toob kaasa selle, et “võõras” rass näib alati domineerivat.
Tasandile joonistatud kolmemõõtmelise pildi osiseid võime me määratleda saada küll, aga kui nendevaheliste kauguste mõõtmiseks läheb, tuleb jama. Ja kui erinevatel inimestel on erinevatest vaatepunktidest joonistatud pilt — olgugi samast kolmemõõtmelisest stseenist — saavad nad erinevad tulemused, mida ei õnnestu triviaalselt võrrelda.
Kelle arvates?
Kui valgete inimeste seas kasvanud valge inimene vaatleb ja ei kompenseeri, siis näib see nii olevat, sest tema aju peab “mittevalgeid” tunnuseid olulisemaks kui “tavalisi” tunnuseid. Kui mustade inimeste seas kasvanud must inimene vaatleb, siis ei näi, sest tema jaoks on “tavalised” tunnused teistsugused.
Rein Müllerson: orwelliliku ühiskonna vari
Peeter Espak: müütide sõda
kuulsin (ei ole täpselt meeles, aga vist oli üle-eelmisel pühapäeval) Samostit ja Muulit väitmas, et Aaviksoo Diplomaatias avaldatud artikkel oli mõeldud just eestikeelse õppe kontektis praegustes venekeelsetes koolides (vähemalt nii sain ma aru), nii et äkki on siis ka nö infosõja kontektis ka selle artikli siia postitamine sobiv.
@salvey:
so kontekstis ikka.
Ah, lõpeta ära. Kindlasti on real juhtumitel konsensus enam-vähem olemas. See läheb jälle sinna metsa määratlemise kanti.
Loomulikult käis minu küsimus objektiivselt mõõdetava erinevuse kohta.
@salvey:
Siin ma jään nüüd küll eriarvamusele. Sealjuures otsustavalt. Kui autori toodud natsinäitega kaasa minna, siis sakslased ja jaapanlased elasid ju sõja kaotuse, okupatsiooni, nende ühiskonna lammutamise ja uutmoodi kokkupaneku ning selle juurde käinud massiivse ajupesu üle. Isegi idasakslased elasid üle.
Espaku mõtteid järgides jõuame ruttu folkloori prevaleerimiseni teaduse üle. Ma ei ole nõus, et eesti rahvus 21. sajandil vajab ellujäämiseks sellist maailmapilti.
Euroopa on seda aastatuhandeid olnud.
Kriku ütles:
Nii ei saa. Rassitunnuste komplekt on subjektiivne. Kui Sa objektiivsuse tagaajamise nimel valid välja mõne konkreetse rassiteoreetiku — tõenäoliselt 19. sajandi valgenahkse eurooplase — ettekujutuse rassikriteeriumitest ja kuulutad selle Kõige Õigembaks(tm), saavutad ehk küll võimaluse seda konkreetset ideed formaalse loogika abil analüüsida, aga siis ei analüüsi Sa enam rassi nii, nagu inimesed seda reaalselt tunnetavad.
Perspektiivpiltide juurde tagasi tulles tähendaks see, et me viskame kõik teised pildid peale ühe minema, sest muidu mõõdud “ei klapi”, teeme selle ühe allesjäänu pealt mõõtmised ja väidame/nõuame, et ka teiste piltide omanikud vaatavad maailma tingimata just nende mõõtmistulemuste põhjal. See ei oleks kindlasti ratsionaalne käitumine.
Minu küsimus käis nende tunnuste objektiivselt mõõdetavate erinevuste kohta. Nahavärvi, silmade värvi, juuste värvi jne. saab objektiivselt võrrelda.
Kriku ütles:
Ükski nendest tunnustest ei võimalda inimeste rassideks jagamist vastavuses selle mõiste tavalise tähendusega. Ühest küljest vaata uuesti AAA steitmenti sellest, et füsiognoomia varieerub rassisiseselt suurusjärgu rohkem kui rasside vahel. Teisest küljest puudub konsensus, missugused nähtavad tunnused rassi tuvastamiseks olulised on ja missuguseid kriteeriumeid nende tunnuste hindamisel kasutada tuleks; erinevate tunnusekomplektide kasutamisel aga jagunevad inimesed rassidesse erinevatel viisidel. Mida hakkad Sa peale nina värvi objektiivse võrdlemisega, kui Sa ei tea, kas selle nina omanik on objektiivselt punase, rohelise või sinise rassi esindaja?
Muide, kõik kolm tunnust, mille Sa siinkohal üles lugesid, puudutasid värvi. Miks? Sellepärast, et 18.–19. sajandi eurotsentrilistes (mis ühe huvitava detailina tähendas muu “metsiku” maailmaga võrreldes üpris väikest mittevalgete inimeste ja nende “segavereliste” järglaste esinemissagedust) rassiteooriates oli värv kaugelt nähtav ja hõlpsasti kasutatav eristamistunnus. Maailmas, kus “tavaline inimene” ei ole valge ja “rassidevaheline” viljakas seks on igapäevane, see muidugi ei tööta. Seda, et hiinlase ja afroameeriklase nahk võib sama värvi olla, nägid Sa juba videost. Miks teda peetakse neegriks, aga Puškinit mitte? Põhjuseks on kultuurilised erinevused inimeste rassidesse liigitamisel.
Asjata meenutas Aaviksoo oponentidele nende õigust valetada. Nüüd nad muudkui kasutavad seda õigust ja patravad võidu, et Aaviksoo olla käskinud või vähemalt soovitanud valetada.
Aga eks igaüks teab, kuipalju valet ta vajab.
Et valetada ei tohi, pole poolt sõnagi.
Mõte on minu jaoks selles, et oma poliitiliste vaadete kohta võib inimene vajadusel valetada nii et suu suitseb.
Nii et valetagu terviseks.
Kaitseminister ka ei keela.
Kriku ütles:
Muide, albiinoneegri nahk, silmad ja juuksed on enam-vähem sama värvi mis albiinost valgel inimesel: vastavalt heleroosa, punased ja valged. Millegipärast ei kipu rassiteoreetikud albiinoneegreid valgeteks inimesteks pidama. Miks?
Rasside tavaline tähendus on määratletud nende ja teiste nendesarnaste tunnuste kaudu.
Sest et värv paistab kõige paremini välja.
Sa ei pea mulle tõestama, et hulgal loomaliikidel maailmas tehakse vahet vaid DNA uuringute abil ning hulka palja silmaga vaadates erinevaid loomi loetakse samasse liiki kuuluvaks. Ma tean seda isegi, et erinev väljanägemine ei tähenda tingimata suurt geneetilist erinevust ning et palja silmaga nähtamatud tunnused võivad ses mõttes palju olulisemad olla. Sa murrad oma pika teemast hälbiva jutuga lahtisest uksest sisse.
Teema algas pärast Oakrocka torkamist siitkohast:
Kriku ütles:
Mina väidan, et see väide ei kajasta tegelikkust vaid illusioone. Miks ja kuidas, sellest rääkisin üleval. Teemasse ei puutu niisuguste loomade klassifitseerimine, kes ise klassifikatsiooni vastu huvi ei tunne, kuna nemad on selle illusiooni vastu immuunsed.
Kriku ütles:
Tuleta nüüd meelde hiinlast, kes nahavärvi asemel uuris pildil oleva ameeriklase huulte paksust. Miks ta nii tegi?
Selleks peaksid sa vastama küsimusele, mille ma sõnastasin postituses 111.
Internetis kogutakse allkirju Aaviksoo haridusministriks nimetamise vastu
Kriku ütles:
Küsimus oli selline:
Sellele küsimusele ei saa vastata ei positiivselt ega negatiivselt, kuna ta on valesti püstitatud. Ta eeldab, et eksisteerib komplekt “üldiselt valget rassi eristavaks peetavaid tunnuseid”. Kuna säärast komplekti vaatamata rassiteoreetikute sajanditepikkusele tööle ei ole, sõltub see, kas mingi konkreetne rass näib päranduvalt dominantselt või retsessiivselt, vaatleja kultuurilisest taustast.
Jutt sai alguse CK tsitaadist. Mistõttu võib ja tuleb “valget rassi” antud kontekstis sisustada nii, nagu tema seda mõista võis või nagu tema ajal seda mõisteti.
Kindlasti on mingi selline komplekt ka tänapäeval olemas – alates valgest nahast :) Aga CK kontekstis ei ole sel tähtsust.
Kriku ütles:
See on juba jama. Kui me räägiksime füüsikast ja keegi juhtuks Isaac Newtonit tsiteerima, ei oleks see kindlasti aluseks nõudmisele, et valgust tuleb vaadelda nii, nagu seda Newtoni eluajal tehti.
Mis värvi nahk Sinu meelest nendel inimesel on?
Põhja-Ameerika kultuuris loetakse kõiki kolme neegriteks. (Kaks on neegermuusikud, kolmas oli mõnda aega tuntud neegriorganisatsiooni NAACP juht.) Kesk-Ameerika kultuuris, kus “tavaline” nahavärv on tumedam, peetaks neid väljanägemise põhjal arvatavasti gringodeks. Loomulikult kipuvad kultuurilised tunnused nahavärvi üle domineerima, kui pidaja nendest teada saab.
CK esitas tulevikuprognoosi ning kontrollida saab selle prognoosi täitumist vaid siis, kui me ei muuda CK poolt kasutatud mõistete tähendusi. Vastasel juhul ei kontrolli me enam CK prognoosi, vaid mingit muud asja.
See on ju puhtalt segunemise teema. Metsadefineerimine.
Kriku ütles:
… milles polnud sõnagi juttu dominantsusest või retsessiivsusest.
Kriku ütles:
See illustreerib, et rassi pärandumisreeglid on sotsiaalne konstruktsioon ning inimese rassikuuluvust ei saa tema vaatlemise põhjal kindlaks teha. Aleksandr Puškin võis samamoodi välja näha; põhjus, miks teda neegriks ei peeta, on täpselt samamoodi kultuuriline.
Muide, kui dominantsusest või retsessiivsusest CK oma prognoosis juttu ei teinud, siis segunemisest rääkis ta küll.
Esiteks ei puutu see asjasse ja teiseks kehtib sinu poolt sõnastatu ainult teatud segunemise juhtude puhul.
Just. Mistõttu omakorda on mõistlik eeldada, et ta pidas rasse piiritletavaks ning minu poolt sõnastatud küsimus, millele nähtavasti meist kumbki kindlat vastust ei tea, ei ole tema jutu kontekstis vääralt formuleeritud.
Valel on lühikesed jalad
rasside segunemise jutu jätkuks tuli mõte, et äkki tabab meid hüpoteetilises tulevikus musta rassi invasiooni asemel hoopis kollase rassi oma, misjärel hakkame rohkem oma hõimuvellede moodi välja nägema
(Muideks, jaapanlased paistavad paari- aastase harjutamise järel peaaegu aktsendi vaba eestikeelt rääkivat, samal ajal kui näiteks venelase aktsent eestikeelest kuhugi kaduda ei taha, tuli meelde)
@Valel on lühikesed jalad
Ja ikka ma ei taipa, mis taeva- või põrguväed takistasid ja takistavad ettekande täisteksti avaldamist.
Kui see tõesti kõvakettad kõveraks koolutaks, näidatagu vähemalt katkestuskohad ära. Ennemuistsetel aegadel niimoodi ikka tehti.
Siis satuvad ehk provotseerimisedki konteksti või saab nende eraldatus nähtavaks.
Ei ole vaja, et iga infosõja osapool ettekandest oma versiooni kirjutaks, mida me siis kõik rõõmsalt mõnest leaksist loeksime.
Ma olen nüüd natuke mõelnud selle jutu üle ja muuseas jõudnud ettevaatlikule oletusele, et äkki Aaviksoo ei peagi silmas mingeid konkreetseid tahke identiteedi tuumikosast, mida oleks vaja varjata või moonutada, vaid oma töö spetsiifika tõttu pelgliku pessimistina (või nende iseloomuomaduste tõttu oma ametisse nagu loodud ministrina) usub lihtsalt, et niikuinii on need olemas, või et kõiki tuumikosa toetavaid väiteid annab paigutada negatiivsesse valgusse. Miks ta sellest salakonverentsil pikalt ja Diplomaatias lühemalt sõna pidi võtma — ei oska spekuleerida. Kui Ekspressi uskuda, ei räägi Aaviksoo ise kogu teemal enam just eriti mõistuspärast juttu.
Aga kodanikuna olen ma täiesti valmis tunnistama ja tunnustama oma riigi õigust saladustele ja valele, õigust millestki loobuda, midagi mitte öelda, midagi maha vaikida — juhul, kui riik jätab ka mulle samad õigused ning me saame vastastikku kaubale selles osas, kuhumaani need õigused ulatuvad ja kuhu enam mitte ning kuidas salgamispiiridest kinnipidamist usaldusväärsel viisil seirata.
Mart K. ütles:
See lugu oli nüüd küll esimese aprilli lehes avaldatud ehk nali (mu meelest).
Seega ei maksa Ekspressi antud juhul uskuda. Hea nali.
Mart K. ütles:
Miks mitte. Kui autor viib meie mõnda toimetusse ühe loo, toimetus aga avaldab tema nime all teise, siis on süüdi nimeomanik. Mis ta siis topib vale artiklit. Meie väljaanded on soliidsed.
Kogu maailm teab juba, et Eesti riik ahistab oma ajakirjandust. Kui selle kohta mõni fakt ka välja ilmuks, ei üllataks see kedagi. Valede artiklite viimine toimetustesse ongi ettekäände loomine ajakirjanduse ahistamiseks.
Andku minna. Kui Aaviksoo ei mäleta, ju ta oli siis rohkem purjus kui välja paistis.
PS
Seekord vist vihjet fiktsioonile ei olnud.
Raul Veede: Ideoloogiline rahvuslus lülitab mõistuse välja
Tõsi. Mitte et see rahvusluse puhul alati nii peaks olema.
Meie teene see viimane veretu iseseisvumine nüüd küll ei olnud. Meil lihtsalt vedas.
Mõlemad neist jäid Eestisse 1940. aastal ja miski ei viita sellele, et nad valmistusid 1918. aasta lõpus, kui kaotus oli ukse ees, jooksu panema. Selles, mis neist siis saanud oleks, ei ole mu meelest kahtlust.
Rahvus(lus) on lihtsaltinimestele naaberrahvuste esindajate poolt peale sunnitud inimliku eneseteadvuse osa. Milline peaks olema eestlastest inimeste rahvuslik eneseteadvus, kui suurest naaberrahvusest inimeste rahvuslik eneseteadvus meenutab punkrielaniku eneseteadvust mõnes metsikus sõjas?
Kui poleks naaberrahvus(lus)t, ei vajaks me üldse enda rahvusena määratlemist.
Tont seda teab. Suurrahvad, mis liiga suureks kasvavad, kipuvad vaikselt murenema. Tekivad kohalikud identiteedid, keelemurrakud jne.
Kriku ütles:
Ega siis ilmaasjata suure naaberrahva ideoloogid leidnud, et nende ainus lootus rahvusühtsusele on ümberpiiratud leeri tunde elavana hoidmine. Olgu rahvusena, ühiskondliku formatsioonina, misiganes seguna nendest kahest või neljast.
Kui eestlased vaenuliku piiri enda ja Lääne vahele tõmbavad, kaob väga oluline osa sellest, mis eesti rahvusteadvust vene rahvusteadvusest eristab. Kultuur on niikuinii selle oma, kes teda isiklikult tunneb ja hindab. Kultuuri mõttes võib mõni eestlane mõnest venelasest rohkem venelane olla.
Keel, ühine ajalugu jne. jääks ju alles. Sajandite jooksul oligi eestlaste põhirõhuja sakslane (nagu soomlastel rootslane). Venelased muutusid ohuks nr. 1 ikkagi alles 19. sajandi lõpus ja eriti muidugi 20. sajandil. Varasematel sajanditel polnud Venemaa eriline hirmutis. Muidugi oli see Lääne-Euroopaga võrreldes barbaarne ja mahajäänud ääremaa, kuid võrreldes Türgi või teiste Euroopa piiridel asuvate riikidega mitte mingi julmuse kants või kehastus.
Mis kultuurimõjudesse puutub, siis kindlasti on tõsi, et tänapäeva eestlasi on saksa linnakultuur suuresti mõjutanud. Aga ka saksa mõjudeta setud jäid ju setudeks ja nende rahvuslik katastroof toimus alles II ms. järel. Sama käib Ingerimaa soomeugri rahvaste kohta – neid, tõsi küll, räsis juba ka Stalini aeg. Marid jt. Ida-Volgamaa põlisrahvad on siiamaani kenasti alles ja venekeelsete migrantide osakaal Maris ei erine eriti ENSV-st 1989. aastal (kuigi rahvaarv on väiksem).
Rein Raud: Veel valedest: ilmalik ja avalik