Sai Baba valetas
Edastan loo Sai Babast seoses tema äsjase surmaga. Kui Helger soovib, loodan, et soovib, siis ehk leiab ta põhjust veidi ka oma tausta seoses selle looga lahti kirjutada.
Sai Baba valetas
Helger Aaresild
Ülestõusmispühade ajal, 24.04.2011, suri India imemees Sai Baba. Ta on olnud paljudele innustajaks ja eeskujuks. Ta on lubanud nii õnne kui ka hüvangut kõikidele temasse uskujatele.
Gunnar Aarma on rõhutanud jumalakuju kui pildilise vaimse ideaali tähtsust inimese arengus. Kristluse kui usundi suur edu vaid kinnitab Jeesuse kui ikooni vajadust. Poliitikute ja pop-artistide piltide ülesseadmine näitab soovi näpistada endalegi tükikest kuulsuste aust, võimust ja vahest sissetulekustki. Isegi kuulsaks kirjutatud Pavlik Morozovi haual käisid lapsed koolieksamiks paremaid hindeid palumas, jättes hauale vastavaid kirjakesi.
Sai Baba üheks põhitegevuseks tema pühamu õuel oli inimestelt kõiksuguste soovidega kirjade vastuvõtmine või pakutavate kirjade eiramine. Selle järgi vaatasid kohaletulnud kummardajad oma soovide ja tulevikuplaanide vastavust jumalikule tahtele. Tihti just oma küsimisega pühamehe juurde sõidetigi, sest nii armu- kui ka rahaasjad määravad väga tugevasti inimeste tulevikku. Mõelda ainult, kui lausa kõigevägevam ise annab õnnistuse inimlikele ettevõtmistele! Sai Baba on väitnud, et just tema saatis kunagi Jeesus Kristuse maa peale.
Sai Babale ja tema sugulastele tõi pühamehe projekt vähemasti suure varanduse. Kindlasti on Sai Baba liikumine toonud Indiasse ja eriti vaesesse Puttaparthi külla tohutul hulgal Lääne raha, mille üle paljud kohalikud elanikud tõelist heameelt tunnevad.
Kes usub, sellele juhtub, igaühele tema usu järgi.
Enda suhtes andis Sai Baba lubaduse elada 96 aastaseks, et siis 8 aasta pärast uuesti sündida, järgmise pühamehena, Prema Sai nime all. Nüüd on vanamees surnud 84 aasta vanuses. Tervis ei vedanud välja, nii nagu ka mitmed tema heategevusprojektid. Jumalad ei tohi valetada, sest valede ilmsikstulekul satuvad kahtluse alla ka muud tema antud lubadused – nii järgijaile kingitud sõrmuste või kõrvarõngaste kullaproov kui ka vääriskivide ehtsus, ka Eestis. Kõnelemata juba surmajärgsest õnnest, soodsamast ümbersündimisest või muudest hinduistlikest hüvedest.
Sai Baba vanemad kandsid perenime Raju. 1926. aastal sündinud neljandale lapsele panid nad nimeks Sathya-narayana – tõejumal. Oma teed läinud nooruk suutis maailma üleloomulikuna tajuvas india kultuuris miljonite inimeste tähelepanu äratada ja endale ustava õukonna ning järglaskonna luua, aina rõhutades, et just tema on Tõe Jumal.
Sai Baba tunnustuseks tuleb ütelda, et erinevalt paljudest muudest gurudest ei küsinud ta kunagi raha. Just see tõik oli üheks tema usaldusväärsuse nurgakiviks.
Samalaadne lähenemisviis peaks paljudele kasvõi Türgis või Egiptuses käinutele üsna tuttav olema. Kutsuvad ju sealsed kaupmehed möödakäijaid tasuta teejoomisele, mis justkui ei kohusta millekski…
Kuulsa guru ligidusse soovijad tegid annetusi küsimatagi. Sest vaesed soovivad rikkaks saada, rikkad aga tahavad taevariiki pääseda.
Lääne rikkurid olidki see turusegment, millele Sai Baba kokkuvõttes nii edukalt oma panuse tegi. Ta on suutnud väga tulemuslikult sisendada erinevatele inimestele mõtte nende äravalitusest, selle meelemürgi, millele vaid vähesed suudavad vastu panna. Kunagisest alkohoolikust võib paremal juhul saada alkoholi mittetarbiv alkohoolik, ehkki tema kohta võidakse ütelda karsklane. Samasugune lugu on usutarbimisest innustunutega.
Sai Baba usk lähtub hinduismist ja on seetõttu võrreldav krišnaiitide maailmavaatega. Sel ajal kui krišnaiidid on teinud panuse välisele tingel-tangelile, on saibabalased tunduvalt vaoshoitumad, sallivamad, justkui vaiksed tipsutajad, kes ei tüki esile. Nende kooskäimiste sisuks on enamasti hinduistlikele jumalatele ülistuslaulude laulmine ja soov kinnitada enda lähedust Sai Babale.
Sai Babaga seostatakse tohutul hulgal imesid, mida ei saa tähelepanuta jätta. Samas tema niinimetatud asjade materialiseerimine on olnud eelkõige keskpärasel tasemel mustkunstniku käteosavus. Aastakümnete jooksul on sellega seoses olevaid äpardumisi ka videolindile jäänud.
Tallinnast Indiasse oma teed alustanud India kunagine kuumim filmitäht ja hilisem Hollywoodi esimene joogaõpetaja Indra Devi ütles Sai Baba kohta (paludes seda mitte salvestada), et Sai Baba on väga võimas, kuid mitte sedavõrd, nagu tema kohta arvatakse. Indra Devi oli Sai Babale väga lähedal seisnud isik, juba sel ajal, kui Lääs pühamehest veel eriti kuulnud polnud.
Tõepoolest, India pühamehe klantspildil on plekid. Mitmed lähikondlased on süüdistanud Sai Babat pedofiilias, selle kohta on isegi eesti keeles raamat “Klouni maski taga”. Tagantjärele võib Sai Baba omasooiharust leida nii tema naiselikus riietumislaadis, soengus kui ka pehmes käepigistuses. Ta on ka ise kinnitanud, et on poolenisti mees, poolenisti naine. Samas naisi ta eriti ei sallinud, ehkki paljud naised tema peale suuri lootusi panid.
Sai Baba on öelnud: “Miljon inimest istub rätsepistes mediteerima. Mitte keegi neist ei saavuta vabanemist köidikutest. Kus on siin asja iva? Kui vähemasti guru ise saavutaks vabanemise, võiks kõnelda mingist tulemusest. Aga sedagi ei juhtu.”
Kas Sai Baba saavutas oma surmaga maise elu köidikutest vabanemise? Ei tea. Pealegi on see hinduistlikust kultuurist tulenev küsimus ning pole põhjamaalase arvata.
Üht asja kinnitab Sai Baba surm aga kindlasti: tuleviku suhtes oleme kõik teadmatuses.
Ka Gunnar Aarma rääkis kavatsusest elada 96 aastaseks. Ta suri samuti 84 aastasena. Aga Gunnar Aarma ei nimetanud end kunagi jumalaks.
Tony ütles:
Ei järeldu. Tõele ka ei vasta.
Tony ütles:
Jah, 21. sajandi algusesse. Ristisõdadest oli selleks ajaks juba paar-kolm aastat või natuke rohkem möödas.
Kriku ütles:
Jah, kusjuures korraga. Näiteks ei käi subjektiivses tegelikkuses suurt mitte miski vastu spekulatsioonile, et me “eksisteerime” osavalt konstrueeritud virtuaalsuses, või “kolmandas bardos” või “puhastustules”, või et olemas on ainult Üks Teadvus ning nii elutud esemed kui elusolendid on selle projektsioonid.Panteism ja solipsism ei saa kusagile kaduda; need on mingis mõttes sisse ehitatud.
Kerge derealisatsioonisündroomi tekitamiseks piisab vähesest: näiteks sellest, kui sundida end sinitaevas pilvekesi kaedes aina mõtlema mitte, et näe kui ilus ikka loodus on, vaid “hästi renderdavad, tõprad — piksleid pole üldse näha”. Või siis (minu mälu mööda Crowleylt pärit) harjutus, et väldid teadlikult sõna “mina” kasutamist kõnes ja mõttes nt nädala aja vältel.
Kerge on ka näha, kuidas sellised “harjutused” kriitikameeleta võhiku katuse lendama panna v kõvaketta kokku jooksutada võivad.
Jason ütles:
Otsa teeb lahti tuntud heade inimeste veebifoorum Rapture Ready, kus teatatakse, et härra Osama olla Saatanaga isiklikult tülli läinud.
Dig kirjutas: “”Too isand on õpetajamaine hoidmiseks korrutanud lugemata hulgal muljeliselt kõlavaid pärisfilosoofide tsitaate, mida ta elu jooksul kuulnud oli. Selleks, et tema “õpetus” ahvatlevam paistaks, ”
See on vaid oletus. Lõhnab oma mõõdupuuga mõõtmise järgi.
Teadmata Sai Baba loogikat, ei saa me talle igasuguseid eesmärke
kaela määrida.
Veel kirjutab Dig : “on ta oma alamate vastu leebe ja ei koorma neid paljude vanamoodsate kitsendustega, mis muu-usklike seas mõnikord komistuskivideks saanud on — tsölibaati ei nõua,”
Kes siis massidelt ja tavausklikelt tsölibaati nõuab? See on mõnede traditsioonidega seoses vaid mõningate pühendujate jaoks. Eriti suur osa religioosseid isikuid pole ju kloostrielanikud või tsölibaadikohustusega, mis on võetud vabatahtlikult, seotud.
Googeldamise põhjal artikleid kirjutada ja oma arvamust SB-sse kujundada; ja justkui õiglast nördumust välja nõristada…. Ei saa sellest aru.
Niipalju tobedust ühes artiklis, kasvõi juba see suvaline seostamine:
“Sai Baba usk lähtub hinduismist ja on seetõttu võrreldav krišnaiitide maailmavaatega.”
Krishnaiitlus on üks hinduismi vool, mis on tekkinud 19. sajandil.
Reeglina lähebki jutt edasi nagu üldjoontes arvasin. Väidan, et SB kasutas seda sõnavara ja mõisteid, mis käesolevale ajastule ja inimkonnale vastuvõetav on (tihtilugu rääkis ta asjadest, mis nii või teisiti oli teadlikul inimesel teada). Tema, piltlikult öeldes, sättis mosaiigikillud kokku ühtseks tervikuks.
Tal oli vaid üks missioon ja kes seda teab, see teab ning see kes ei mõista, see ei saa niipeagi mõistma. See kard ja luksus, mis tema ümber oli, seda ei olnud temale vaja, see oli inimeste valik, kes sedasi toimisid ja ehitasid, mida NEMAD õigeks pidasid.
Põhiprobleem, millega iga inimene hakkama peab saama – on mõista ennast, mõista, mis on tema (enda) ego ja kes või mis põhjustab/põhjustavad talle kannatusi siin ilmas, kas teised või tema ise, st tema maailmavaade, vaade elule üldse, tema vastvõtuvõime/vastuvõtuvõimetus jne. Võib piltlikult jällegi öelda, et paradiis või põrgu – need eksisteerivad inimese teadvuses. Kes on kõigega rahul/rahus, vähenõudlik jt sellised head omadused, selline inimene on nii väliselt kui seesmiselt tasakaalus, kes aga mitte … no näiteid on sel juhul seinast seina, igaüks teab omast kogemusest. Selleks, et teise üle kohut mõista, peab esmalt ennast tundma, aga väga vähe on neid, kes tunnevad ennast nö läbi ja lõhki … kõnelemata siis veel teistest.
@kõrvaline:
sa pole ju mingi kõrvaline, nagu oma pseudonüümiga üritad väita, vaid täitsa selge pilguga SB apologeetik ehk kaitsja, keda ei huvita tõde ega SB poolt kiusatud inimeste kannatused, vaid omaenese õblukese maailmapildi kooshoidmine kognitiivse dissonantsi tingumustes.
See kohtumõistmise jutt on sul jama. No kuidas sa kujutad ette näiteks mõrtsuka üle käivat kohut ja kaitsja üritab kohtualust kaitsta mõttekäiguga, et kuivõrd kohtunik ei tunne iseennastki piisavalt ja tal puudub mõrtsukaks olemise isiklik kogemus, siis pole kohtunik pädev kohut mõistma.
kõrvaline ütles:
Väga vale on võrdsustada kõigega rahul olemist kõigega rahus elamisega. Inimene, kes on kõigega rahul, lihtsalt ei taha midagi muuta, kuna ei usu, et midagi saaks enam parandada. Maailmaga võib aga elada täielises rahus ja ometi tulla ja aidata, kus nähakse viga laita.
Olen elanud osa elust kuritegelikus riigis, mis püsis nii kaua, kui püsis, ainult sellepärast, et olulist osa elanikkonnast oli suudetud veenda, et tuleb olla kõigega rahul, mis ülaltpoolt öeldakse. Kui see on müstiline, püüdlemisväärne “tasakaal”, siis andke mulle kirvest kaitseks nende eest, kes mind sellisesse “tasakaalu” tahavad toimetada.
Postimehes on järelhüüe pealkirjaga Manipulaator või heategija.
Aga praegu on see tasulise seina taga.
Ja sina muidugi kuulud nende äravalitute hulka, kes teavad? Kas tohib küsida, kuskohast?
Aga mida sa ütleksid inimesele, kes väidab, et SB talle kannatusi põhjustas?
Kriku ütles:
Pakun vastuseks: “…kes teab, see teab, ning see, kes ei mõista, see ei saa niipeagi mõistma.” Kõlbab igaks elujuhtumiks!
Kriku ütles:
Ilmselgelt peab ta endasse süüvima, kuni leiab põhjused, miks talle oli tarvis kannatusi põhjustada. Need ju, teadagi, õilistavad. SB-st oli väga vastutulelik ja ennastsalgav oma maine hinnaga kaasinimesi õilistada.
@Martin Vällik:
Ma olen kõrvaline siinsel kodukal.
Loogiline on arvata, et kohtunik tegutseb vastavalt seadustele ja seda täiesti erapooletult ehk omakasupüüdmatult. Ka kohtunikud on ekslikud, kuid siiras tahe mõista õigust õiglaselt on kõik, mida talt nõutakse/soovitakse ja sedasi ka toimida, on tema eesmärk – elementaarne ju!
Kulla “kõrvaline”, kuidas sa Sai Babat mõistad, kui ei mõista nii elentaarset asja, et selle lehe spetsiifika kohaselt ei ole ükski “usuinimene” oma arvamustega siinsel kodukal kõrvaline…
Aga noh…
@Martin Vällik:
Trükituna ilmus lugu 14. mai Arteris leheküljel 22. Autor Marlen Rein.
Lugu on neutraalne ülevaade legendidega rikastatud elukäigust, läbikukkunud ennustusest 96selt surra, kriitikute kahtlustest, seksuaalsetest ahistamistest, korruptsioonist, miks midagi kunagi ametlikult uuritud pole jne.
Lõpus on hirmulugu sellest, et juba olla leitud keegi vastsündinud poiss, kes peaks kellegi meelest olema SB järgmine taassünd.
Ükskõik kus maailma otsas???
Ega ikka ei ole küll loogiline.
Martin Vällik ütles:
Kui teine säärane poiss ka leitakse, on aeg SB kirikusse lõhet püüdma minna.
@Tarvo Kruus:
Jah, kõik inimesed usuvad kellessegi või millessegi – kes jumalasse, kes endasse, kes nii ühte kui teise jne, nad ei ole mitte ainult usuinimesed, vaid lihtsalt inimesed oma heade ja veadega.
Kui kohtunik ükskõik kus maailma otsas, tegutseb omakasupüüdlikult sõltumata sellest, kas pidevalt või ajuti, tekitab ta halba (karmat) endale ja halba teistele.
Kuna olen “kõrvaline” siin, siis jääb see mu viimaseks selle teemaliseks (vt pealkirja) kommentaariks, võimalik ka et siin kodukal tervenisti. Edu kõigile!
Kardetavasti ongi Sai-Baba puhul niimoodi juhtunud.
Kriku on siis Sai- Baba ja karma alal enda arust ilgelt asjatundlik.