Akupunktuur — müüdid ja tegelikkus (osa 4)

Kolmandas osas selgus, et mõiste “traditsiooniline Hiina meditsiin” (TCM) on üsna hilise aja leiutis ja pääses mõjule tänu esimees Mao poliitilistele ambitsioonidele. Alles 1950. aastatel hakkas kujunema ühtsustatud teooria nii akupunktuuri kui muude nn traditsiooniliste Hiina meditsiini võtete kohta.

Neljandas osas heidame pilgu ajaloole läänemaise mätta otsast ja vaatame, kuidas hiinapärane ravikunst ja akupunktuur selle hulgas Euroopasse (tagasi) jõudis.

Hiina meditsiini mainis 13. sajandil oma põhjalikus reisikirjas frantsiskaani munk flaamlane Rubrucki Villem, kuid akupunktuuri nende mainingute seas ei ole. Sõna “akupunktuur” jõudis siiamaile 16. sajandi teises pooles samuti misjonäride vahendusel. 1680. aastal kirjutas jesuiit ja arst hollandlane Willem ten Rhijne traktaadi akupunktuurist, kus kirjeldab seda kui suurte kullast terariistadega toimetatavat tegevust, mille puhul jäeti need kerre kuni 30 hingetõmbeks. Polnud selles traktaadis mainitud meridiaane, spetsiifilisi punkte ega qi-d, vaid raviti “tuuli”.

18. ja 19. sajandi prantsuse tekstidest leiab akupunktuuri teemadel osade arstide kurtmist, et mõned arstid üritavad üht absurdset doktriini hästiteenitud unustusest taaselustada. 1821. aastast on teada, et Briti kirurg-akušöör Edward Joukes kasutas nõelu härra Scotti niudevalu leevedamiseks. 19. sajandi esimesest poolest on teateid akupunktuuri väidetavalt edukast ja edutust kasutamisest ja katsetamisest nii inimestel kui loomadel Prantsusmaalt (sh Louis Berlioz, kes ühendas nõelte külge Leydeini purgid, millega sai alguse elektroakupunktuur), Rootsist, Itaaliast, Saksamaalt ja otsapidi ka USA-st. Näiteks katsetasid USA arstid Edward J. Coxe ja Samuel Jackson akupunktuuri kui võimalikku meetodit uppunu elustamiseks. Inspiratsiooni olid nad saanud eurooplastelt, kes olla edukalt uppunud kassipoegi elule tagasi toonud torgates neile nõelu südamesse. Paraku ei õnnestunud ameeriklastel Euroopa ametivendade tulemusi korrata ja nad “loobusid tülgastusega” edasistest katsetest.

1860. aastaks näib ind raugevat.

20. sajandi alguses soovitas William Osler ravida valusid alaseljas nimmepiirkonda torgatud nõeltega. Euroopa akupunktuurile oligi iseloomulik torgata nõelu mitte metafüüsilistesse punktidesse energiakanalitel, et reguleerida qi voogu, vaid valutavasse piirkonda. Läänemaises kirjanduses pole selle ajani isegi ühtainsamatki viidet spetsiaalsetele punktidele ega kanalitele.

Alles 1939. aastal ilmus prantsuse diplomaadi George Soulié de Morant’i raamat L’Acupuncture Chinoise, kus esineb esimest korda sõna “meridiaan” energiakanali tähenduses ja kus autor võrdsustab qi “energiaga”. Morant arvas, et akupunktuuri abil saab ravida muu hulgas ka koolerat, kuna oli oma silmaga seda Pekingis epideemia ajal näinud. Ta tõlkis palju Hiina kirjavara prantsuse keelde ja populariseeris akupunktuuri.

1940.-50. rajatakse Euroopas mõned akupunktuuriga tegelevad seltsid – Prantsusmaal, Saksamaal Austrias. 1957. aastal leiutab Prantsuse arst Nogier “iidse Hiina raviviisi” — akupunktuur kõrvalestal. See põhineb asjaolul, et hea tahte korral võib inimese kõrvalestal näha inimese kujutist ja torgates nõela vastavasse siseorganit esindavasse kõrvalesta piirkonda, peaks see organ ravitud saama. 1970. aastatel jõudis kõrva torkimise idee ringiga Hiinasse, kus seda aretati koostöös Euroopa ametivendadega edasi ka veterinaaria vallas.

Väärib muidugi taas mainimist, et samal ajal, kui läänemaailm avastas “iidsed Hiina raviviisid”, vajus see idamaades aina enam unustuse hõlma ja kuni keelustamiseni välja, kui teaduslik meditsiin oma võidukäiku alustas. Ja seda kuni esimees Mao poliitilise otsuseni pakkuda laiadele rahvahulkadele midagigi leevenduseks, kui korralikku tervishoiuteenust vaid parteibossidele jagus.

Eraldi tasub rääkimist lugu sellest, mis juhtus Henry Kissingeri visiidil Hiinasse, kui ta Nixoni tulemist ette valmistas. Reisil oli kaasas ajakirjanik James Reston, kes haigestus ägedasse pimesoolepõletikku, mis teatavasti kiiret kirurgilist sekkumist vajab; ja tõmmatigi mees lauale, tehti kohalik tuimestus teada-tuntud kemikaalidega. Kuid peale operatsiooni olid ta vaevused ja valu suured ning kutsuti appi nõelaspetsialist, kes talle kolm pikka nõela jäsemetesse sisse torkas, ja taimetark, kes rohtu tossutas. Operatsioonijärgne kõhuvalu taandus nagu ikka, kui soolestiku liikumisvõime taastub ja gaasivaevused vähenevad. Legendides võttis see lugu teistsuguseid pöördeid — räägiti, et kogu operatsioon tehti vaid akupunktuurset anestesioloogiat kasutades ja operatsioon tehti Kissingerile. Sarnaseid raporteid Hiina imedest hakkas Ameerika ajakirjanduses rohkemgi ilmuma. Küll tehtavat avatud südameoperatsioone vaid akupunktuurse anestesioloogia abil ja küll ravitakse pimedaid nägijateks ja kurdid hakkavad kuulma. Teaduslikku kinnitust pole need kuulujutud küll kunagi leidnud, aga selliste imelugude saatel hakkas vastvalminud “traditsiooniline Hiina meditsiin” maailma vallutama. 1970. aastatel avati esimesed akupunktuuri õpetavad õppeasutused Kanadas ja USA-s. Isegi FDA võttis kiiresti meetmeid tarvitusele ja klassifitseeris nõelravinõelad meditsiiniseadmeteks, et tagada mingigi kontroll.

Sellest ajast peale on “traditsiooniline Hiina meditsiin” muutunud Läänes populaarsemaks kui Hiinas. 1995. aastal käis Hiinas sealse teaduse ja tehnoloogia ühingu kutsel rühm Ameerika arste, kes tõdesid, et Hiinas valivad umbes 15-20% patsientidest “traditsioonilise Hiina meditsiini”, kui nad on saanud diagnoosi biomeditsiini praktikult ja ka siis lisaks nn lääne meditsiini ravile. Läänemaailmas toetas eksootiliste raviviiside levimist pead tõstev New Age liikumine, mille raames kaevati välja vist peaaegu kõik ükskõik millal ja ükskõik kus harrastatud ükskõik kui absurdne meetot.

Järgmises osas püüame aru saada, kuidas tekkisid jutud punktidest ja kanalitest (meridiaanididest) ning kas sellised asjad üldse olemas on.

Lisalugemist ja allikad:

• Robert Imrie, Veterinary Acupuncture
• Stephen Basser, Acupuncture: A History
• James Restoni lugu ajalehes New York Times 1971
• Traditional Medicine and Pseudoscience in China: A Report of the Second CSICOP Delegation (Part 1), Barry L. Beyerstein, Wallace Sampson, Paul Kurtz, Skeptical Inquirer juuli/aug 1996
• Traditional Medicine and Pseudoscience in China: A Report of the Second CSICOP Delegation (Part 2), Barry L. Beyerstein, Wallace Sampson, Skeptical Inquirer sept/okt 1996

———————————–
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 1)
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 2)
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 3)