100. ahvi teooria (hüpotees, sündroom, fenomen, efekt) ja tegelikkus (1)

Aegajalt ringlevad inimeste seas kusagilt kuuldud lood, mis rääkija meelest peaks tõendama mingi paranormaalseks peetud nähtuse või võime olemasolu. Kust üks või teine lugu pärit on ja kas sel lool ka mingit tõepõhja all juhtub olema või on see telefonimänguga oma algsest olemusest põhjalikult muutunud, ei paista paljusid inimesi enam sugugi huvitavat. Ja miks peakski ise oma uskumusi kinnitavat lugu põhjalikult uurima, seda enam, et võib juhtuda, et nii ilus lugu lükkub ümber ja siis peab nägema vaeva midagi uue loo leidmisega. Mõnikord võib muidugi ka sedasi juhtuda, et paranormaalsusse uskujad mingil ajal aktsepteerivad, et kena lugu küll, aga paraku mitte tõsi, kuid see ei sega aegajalt vana lugu taas ringlusesse laskmast. Lisaks kipub iga uus põlvkond vanadele rehadele astuma, kuigi rehadel on hoiatussildid juures, aga kes neid ikka tähele paneb…

Üks lugu, mis aegajalt välja pupsab, on lugu sajandast ahvist. Lühidalt seisneb 100. ahvi fenomen selles, et mingi oskus, teamine, õpitud käitumine levib peaaegu hetkeliselt populatsioonis ja isegi populatsioonide vahel ilma otseste kontaktideta (saarelt saarele, saarelt mandrile), kui selle oskuse, teadmise, õpitud käitumise valdajate hulk saavutab mingi kriitilise suuruse. Mingi meemi levimine sellisel moel eeldab väidetava “teadvuse ühisvälja” või mingi “kvantteadvuse”, “morfogeneetilise struktuuri” olemasolu; meie mail öeldakse mõnikord, et “ideed on õhus” ja tundlikul tuleb see vaid ühisväljast kinni püüda.

Ahvid on selle looga seotud seepärast, et väidetavalt kirjeldati teaduslikul tasemel sellise fenomeni ilmnemist just ahvidel, täpsemalt jaapani makaakidel (macaca fuscata); arv 100 on lihtsalt üks ümmargune number, mis loo väljamõtlejale ilmselt ilus tundus.

Konkreetsemalt on loo üheks algseks levitajaks loodusteadlane, antropoloog ja new age jutlustaja Lyall Watson, kes kirjeldas oma raamatus Lifetide (1979) sündmuste käiku järgmiselt:

[…] Loo üksikasjad tuleb koguda isiklikest anekdootidest ja primatoloogide seas levivast folkloorist, kuna enamus neist ei ole siiani sugugi kindlad selles, mis juhtus. Ja need, kes aimavad tõde, tõrguvad seda avaldamast, kuna pelgavad naeruvääristamist. Seega olen ma sunnitud detailide osas improviseerima, kuid niipalju kui tean öelda, paistavad need asjad olevat juhtunud järgmiselt. Ühe aasta sügisel pesi täpsustamata arv Koshima saare ahve merevees bataate [maguskartul, Ipomoea batatas]. […] Öelgem arutluse edendamise nimel, et neid ahve oli 99 ja teisipäeva ennelõunal kell 11 pöördus veel üks ahv tavapärasel moel bataadipesijaks. Kuid see üks lisandunud sajas ahv (hundredth monkey) paistis viivat arvu üle mingi künnise, lükates selle läbi mingi kriitilise massi, kuna sellel õhtul olid peaaegu kõik ahvid bataadipesijad. Ja mitte ainult – see komme näis olevat hüpanud üle looduslike piiride ja ilmnenud spontaanselt, nagu glütseriini kristallid pitseeritud laborinõudes, ka muudes kolooniates teistel saartel ja emamaal ühes salgas Takasakiyamal.

Sarnane kirjeldus on lugeda ka 1975. aastal ilmunud Lawrence Blair’i raamatu Rhythms of Vision: The Changing Patterns of Belief eessõnas:

Ma usun, et inimühiskonnas levivad ideed samamoodi ja kui piisav hulk meist peab mingit asja tõeks, siis saab see tõeks kõigile. […] Ta [Lawrence Blair] ütleb, et kui suur hulk inimesi jagavad sama müüti, siis saab see reaalsuseks.

jätkub…

Be Sociable, Share!

19 Replies to “100. ahvi teooria (hüpotees, sündroom, fenomen, efekt) ja tegelikkus (1)”

  1. Väga tugev dokfilm vandenõuteooriatest ja sellest, mida need inimesega teha võivad, Chris Smithi “Collapse” lõppeb viitega sellelesamale saja ahvi teooriale. Huvitaval kombel pöörab see nende vaatajate jaoks, kes teavad, et pärdikumüüt on kummutatud jama, filmile peale hoopis teistsuguse vindi kui nende jaoks, kes seda tõe pähe võtavad.

  2. Kui ühes linnas on koos sada vaktsineerimata ahvi, on epideemia puhkemise risk kõrgem kui siis, kui iga vaktsineerimata ahv omaenda linnas elab.

  3. Mina olen hoopis sellise katse kohta lugenud, et bataadi pesemise oskus levis ühe karja piires suhteliselt ühtlases tempos skeemi kohaselt, et laps – ema – selle ema teised lapsed – nende sõbrad – nonde emad jne, mõne aja pärast ka hierarhias madalamad isased.

    Hierarhia tipus olevad isased olid liiga ülbed, et alamatest huvituda, ja närisid veel tükk aega liiva edasi. Bataadid olevat uurijad meelega liivaseks teinud. Kahjuks viidet ei mäleta, oleks huvitav kontrollida…

  4. Tarvo Kruus ütles:

    Siinne point on, et natukegi jälgi ajades selgub, et mingit sellist katset pole kunagi tehtud …

    IIRC ei vasta see päris tõele, aga tegemist oli vaatluse, mitte katsega, tulemused ei olnud niisugused, nagu isand Watson neil paista laseb ja neist ei saa järeldada seda, mida ta järeldab.1 Näiteks olla ahve vaadeldud mitte iga päev vaid mitmekuiste kuni aastaste intervallide taga — “kõik ahvid said hetkega targaks” tähendas lihtsalt seda, et aasta jooksul oli uus teadmine kogukonnas märgatavalt populaarsemaks saanud. Kuidas aga teadmise levimise kiirus võib sõltuda selle kandjate arvust, peaks ette suutma kujutada igaüks, kes kunagi eksponentsiaalse kasvu kõverat joonistanud on. Loomulikult kuulub see lihtsa süstemantika valdkonda ning epidemioloogid uurivad seda iga päev, mingisugust üleloomulikkust, telepaatiat või “infovälju” ei ole reaalsuse kirjeldamiseks tarvis.

    Viki ütles:

    Bataadid olevat uurijad meelega liivaseks teinud.

    Originaalvaatluse kontekstis olid uurijad minu mäletamist mööda liiga hands-off, et see võimalik oleks olnud. Liivaste bataatide lugu võib puudutada mingisugust täpsemate eesmärkidega korduskatset. (See, kui korduskatse jaoks oli saadaval populatsioon makaake, kes oma bataate ei pesnud, oleks muidugi ka põnev tähelepanek. Umbes sama põnev nagu küsimus, mis juhtub siis, kui sada ahvi hakkab sajanda ahvi teooriat uskuma.)

    ____________

    1 Selle lause kokkupanemiseks ei kasutatud ühtki Armeenia Raadio anekdooti.

  5. “100. ahvi teooria” on välja mõeldud selleks, et müstikud saaksid kaitsta oma nn infovälja teooriat, kus siis väidetavalt käiakse oma “teadmiseid” ammutamas.
    Kuna “need” inimesed on üsnagi primitiivse fantaasia ja piiratud maailmavaatega, siis pole ime, et paljud persoonid keerukatest asjadest ühtemood mõtlevad ja sarnastele ajuvabadele lahendusteni jõuavad ning seda siis infoväljaks peetakse.

  6. Keegi ei suuda praegu kindlalt väita ka seda, et ühtne infoväli puudub kuna universumist olevast ainest on väga suur osa teadusele tundmatu. Millised on tumeda aine uurimise viimased tulemused?
    Väga palju on siiski uskumise tasandil ja kes usub välja olemasolu see võib seda teha kuna keegi ei suuda tõestada ka vastupidist. Samas ei saa ka välja olemasolu hetkel tõestada, kas see näitab välja puudumist või sobiva mõõtetehnika/protseduuri olemasolu/ puudumist saame teada ilmselt tulevikus. Kui Leonardo D. 15saj. helikopterit kirjeldas peeti teda ka imelikuks.

    Teadlased hoiavad paljudele küsimustele vastamast kuna neil pole kindlaid vastuseid ja ilselt sageli ka tahtmist neid leida.meie praegune teaduse tase on ilmselt mõne aja pärast tagasi vaadates väga algeline, aga areng on ju nähtav. Seda mida veel paarikümne aasta eest ulmeks peeti on tänapäeval tavaline asi. Millest järeldub, et ….!

  7. metsamees ütles:

    Keegi ei suuda praegu kindlalt väita ka seda, et ühtne infoväli puudub kuna universumist olevast ainest on väga suur osa teadusele tundmatu.

    Kuivõrd väga suures osas Eesti metsadest ei ole üleval Punamütsikese otsimise kaameraid, on ülaltoodu näol tegemist lihtsalt lolli jutuga. Punamütsikest ei ole olemas.

  8. Esmalt vastake ammendavalt ja üheselt arusaadavalt küsimusele “Mis on mets?”, ja siis räägime infoväljast edasi. Vastuseid ei saa anda, kui pole mõtestatud küsimusi. Miks hoiduvad teadlased vastamast küsimusele, kas vihmaussidel esineb selgleltnägevaid unenägusid?

    Selle teooriaga haakub ka väide, et ristsõnu pidavat olema õhtuti kergem lahendada kui hommikul – sest hulk inimesi on neid juba lahendanud ja osa nende peasolevast tarkusest on üle ühise infovälja sinuni jõudnud. Ma ise lahendan neid sageli ja mul on ka mitu sugulast, kes seda teevad. Kõige halvemini lahendab ristsõnu selgeltnägijast sugulane (ausõna), teisel kohal on mu ema, kes teeb seda erinevatel aegadel ja kes saab need enamasti tõesti lahendatud paremini õhtul… aga seda vist pigem seepärast, et ma külastan teda tavaliselt õhtuti. :) Enda puhul olen märganud sõltuvust mitte kellaajast, vaid ristsõna väljaandjast. Tarkade Klubi oma on ikka lihtsam teha kui Horisondi oma.

  9. Kas eksisteerib siis mõni konkreetne näide nähtusest millel muud seletust hetkel pole aga mida ühtne infoväli suurepäraselt seletaks? Noh, ristsõnade näide muidugi oli aga ma saan aru et selle nähtuse eksisteerimist pole veel päris korralikult uuritud ;-)

  10. Mitmesuguste trüptamiin-, fenetülamiin- ja ergoliinalkaloidide mõju all ajus toimuvat edasi anda püüdes on eri kultuuride esindajad kaldunud esile tooma tunnet, et ollakse “kogu universumiga üks”; tihti kirjeldatakse selles kontekstis kogu ainet ja energiat ühendavat “infovõrku”. Arvan, et paljud, kes sellise “infovõrgu” või “holistilise teabevälja” olemasolu tõesti usuvad, on seda ise subjektiivselt “kogenud”.

    Loomulikult ei järeldu ülemeeliku kogemuse olemasolust meelteülese infovälja olemasolu. Occami habemenuga peaks iga psühhonaudi reisipaunas kohustuslik riist olema.

  11. dig ütles:

    metsamees ütles:

    Keegi ei suuda praegu kindlalt väita ka seda, et ühtne infoväli puudub kuna universumist olevast ainest on väga suur osa teadusele tundmatu.

    Kuivõrd väga suures osas Eesti metsadest ei ole üleval Punamütsikese otsimise kaameraid, on ülaltoodu näol tegemist lihtsalt lolli jutuga. Punamütsikest ei ole olemas.

    Ikka unistatakse veel punamütsikesee leidmisest?
    Tõsi on aga see, et eesti metsadest avastatakse pidevalt uusi taime ja putukaliike, seega ei ole võrdlus metsaga eriti õnnestunud, kuna metsad on aastakümnete vältel läbi uuritud , aga universumi saladustesse hakkame alles tungima. Imelik oleks väita, et midagi uut ei ole, lihtsalt pole veel avastataud. Ja ma ei väida sellega, et ühtne infoväli oleks olemas. Väidan hoopis, et me ei saa kindlalt väita, et seda kunagi ei avastata.

    Huvitav oleks teada millise kraadiga teadlasega on dig-i näol tegemist.

    Huvitav on see, et kuidas saab üldse midagi uut avastada kui kõik võimalused välistatakse. Teaduslikult oleks asjakohane vastus , et hetke teadmiste alusel ei eksisteeri, mitte et ei ole olemas.

  12. Santa ütles:

    Kas eksisteerib siis mõni konkreetne näide nähtusest millel muud seletust hetkel pole aga mida ühtne infoväli suurepäraselt seletaks?

    Ühinen küsimusega.
    Ja ehk on kellelgi soovitada mõnda ulmekirjanikku, kelle väljamõeldud teadlase väljamõeldud aparaat selle välja kõikvõimalikke parameetreid mõõdab.
    Mida tarka või põnevat oleks nendest näitudest järeldada?

  13. @K_V:
    Clifford D. Simak “Nagu õieke väljal”
    Siin on vähemasti (lille)väljast juttu. Lugesin ammu (lapsena), ja kui ma õieti mäletan, siis mõõtis see väli vist rohkem inimesi kui vastupidi või vähemalt midagi sarnast. Mis sealt järeldus, on meelest pühitud, kahjuks. Aga kui Sa lugemisega oled lõpule jõudnud, võid ju oma sellekohaseid muljeid ja arvamusi siingi jagada.

  14. Janet Kwasniak kirjutab jaapanlaste katsetest makaakidele tööriistade kasutamist õpetada.

    The macaques were trained to use tools but it was not easy. The training was done in baby steps with an intensive training period for each step, but eventually the monkeys seemed to get it. First the monkeys just retrieved food on a long spoon, then the spoon was replaced by a rack with food on near side, then the distance between rack and food was increased, then the food was put on the far side of the rack. Each step took several days of training, but at this stage there was a change and the monkeys began to learn quicker (they seemed to understand racks). Training continued with the rack and food behind a sight barrier but a video of the action on a monitor that the monkey could view. The monkeys were taught to retrieve food even when the size and position of the video image was changed. Finally they were taught to use a smaller rack to obtain a longer rack to use to retrieve food. This involves pre-planning and sequential combining of tools but the monkeys learned this last skill extremely quickly. Softly, softly, with patience – teach a monkey. This method was used on 50 macaques and all of them learned to use the racks as tools and with facility.

    Vastavalt iidsele stereotüübile uurisid jaapanlased ka makaakide ajus toimuvat.

    When our rake-trained monkeys wielded the rake in order to retrieve food, these same neurons’ visual receptive fields extended outwards along the axis of the tool to include the rake’s head. In other words, it appeared that either the rake was being assimilated into the image of the hand or, alternatively, the image of the hand was extending to incorporate the tool. Whenever a monkey was not regarding the rake as a tool and just held it passively as an external object, the visual receptive field withdrew from the rake head and was again limited to the space around the hand.

    Alusartiklit pakub lugemiseks Philosophical Transactions of the Royal Society: The neuroscience of primate intellectual evolution: natural selection and passive and intentional niche construction.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga