100. ahvi teooria (hüpotees, sündroom, fenomen, efekt) ja tegelikkus (2)

Üle-üleeile kirjutasin sellest, mis on “100. ahvi fenomen” ja kes selle mõttearenduse valla päästis. Jätkan asjaolude selgitamist raamatu “The Hundredth Monkey and Other Paradigms of the Paranormal“, koostanud Kendrick Frazier, põhjal, kus artikli “The Hundredth Monkey Phenomenon” on kirjutanud Ron Amundson.

Autor hoiatab meid, et kuivõrd Lyall Watson vihjas, et talle teadaolev informatsioon on saabunud erinevatest ja raskesti kontrollitavatest allikatest, kusjuures primatoloogid pigem pelgavad oma lugu väljanaermise hirmus avalikustamast, siis ei tasu ka meil algallikate osas kuigi kõrgeid ootusi omada. Küll aga peaks algsetest allikatest välja tulema, et bataatide pesemise oskus levis ühel ajahetkel 1958. aastal väga kiiresti nii Koshima saarel kui ka muudel saartel vahetult peale Koshima juhtumit. Samuti on meile sisendatud ootus, et ega juhtumi kohta just väga palju ja täpseid andmeid polegi leida, isegi ahvide täpse arvu kohta ei peaks me midagi teada saama.

Peaaegu kogu teave Koshima saare (õigemini Kōjima (幸島); liide -jima (島) tähendab jaapani keeles saart) makaakide käitumise kohta ja millele Watson oma raamatus ka viited annab (vihjates seega, et ta on teadlaste tööd läbi uurinud), pärineb jaapani primatoloogi Masao Kawai 1965. aastal ilmunud teadustöödest ja valdavalt Kawai töödele toetuvatest sekundaarsetest allikatest, kelle nimed on samuti Watsoni raamatus allikaviidetena üles loetletud (Imanishi, Kawamura, Tsumori).

1952.-1953. aastal alustasid ahviuurijad ahvidele lisatoidu jagamist, peamiselt kahel põhjusel – vältida ahvikarja reide farmerite saagile ja samuti hõlbustas toidu jagamine ahvide käitumise uurimist. Peamisteks uuteks toitudeks olid bataadid (maguskartulid) ja nisu. Toidukogused jäeti lagedatele aladele, tihti mereranda. Uue toitumismajanduse toel leiutasid ahvid nii mõnegi uue käitumisviisi ja üks neist oli 1953. aastal tollal 18-kuuse emase noorahvi Imo avastus, et liivaseid ja kivipuruseid bataate on palju parem süüa, kui need oja- või merevees puhtaks loputada. Imo käest õppisid selle uue võtte ära tema mängukaaslased ja ema ning õige pea levis see ka teistele karja liikmetele. Bataadipesemise oskuse leviku teeb tähelepanuväärseks see, et kui tavaliselt levivad töövõtted ja kombed vanematelt noortele, siis bataadipesemine levis esialgu noortelt vanematele.

Kawai töö on väga detailirohke; näiteks raporteeritakse, et 1952. aastal koosnes makaakide kari 20 isendist ja kasvas 1965. aastaks 59-ni. (Watson väitis, et bataadipesijaid ahve oli “täpsustamata arv” ja lihtsalt “arutluse edendamiseks” oli neid 99.) Kawai raportis on kuupäevaliselt kirjas, millal keegi bataadipesemise oskuse omandas ning muidki toitumise ja käitumisega seotud detaile, samuti oli kirjas kõigi makaakide sünnikuupäevad ja sugulussidemed ajavahemikul 1949 ja 1962.

1958. aasta märtsis oli Koshima saarel täpselt 11 üle 7-aastast makaaki, kellest kaks (2) olid bataadipesemise selgeks õppinud; samas 15 makaaki 19-st 2-7aastastest olid oskuse ära õppinud. Seega täpselt 17 ahvi 30-st mittelapsest olid bataadipesijad. Ei Kawai ega ka teiste uurijate raportites ole vihjeid äkilisesele bataadipesemise oskuse laienemisele 1958. aasta sügisel, kuid 1962. aasta aruandest saame teada, et 49-st üle 2-aastasest ahvist oskasid bataate pesta 36. Oskajate hulk oli 4 aastaga kasvanud 19 võrra (üle 2 korra).

Kawai raportis on lause

“[bataadipesemise] oskuse omandamise võib jagada kahte perioodi: enne ja pärast 1958. aastat”.

Kas see tähendab, et Kawai “ei ole siiani sugugi kindel selles, mis juhtus” ja kas ta pelgas naeruvääristamist ega avaldanud detaile? Sugugi mitte. Kawai avaldas kogu vaatlusraporti kõigis oma peentes detailides. 1953-1958 oli põnev uuenduste aeg – ahvid said uue toiduallika, sellega tutvuti ja mässulised noorukid tulid välja uuenduslike võtetega, kuidas seda paremini tarbida. Peale 1958. aastat levis värskelt leiutatud oskus täiesti normaalselt – hipi-ahvid olid täiskasvanuks saanud ja õpetasid oma lastele enda leiutatud bataadipesemist juba kui loomulikku ja vajalikku oskust. Imo esimene laps Ika sündis 1957. aastal ja tema kasvatati juba algusest peale kui tublit bataadipesijat. Enne 1958. aastat levis oskus indiviidilt indiviidile, peale 1958. aastat juba “eel-kultuuriliselt”. (Mõiste “eel-kultuuriline (ingl pre-cultural) on ahvide käitumistavade ja oskuste levimise iseloomustamisel tavaline, liide “eel-” peaks eristama seda inimeste kultuurilisest käitumisest.)

Seega ei toimunud 1958. aastal midagi müstilist ega midagi äkilist, lihtsalt üks grupp noorukeid said täiskasvanuks. Tegelikult selgub, et 1958. aastal õppis bataadipesemise ära vaid kaks ahvi – noored emased Nogi ja Zabon. Varasemal viiel aastal õppis selle ära keskmiselt 3 ahvi aastas, seega oli 1958. aasta selles osas keskmisest madalama näitajaga.

Mis puudutab aga oskuse levimist spontaanselt üle looduslike barjääride, siis bataadipesemist täheldati aastatel 1953-1967 veel viies koloonias peale Koshimat. Märgitakse, et bataadipesu harrastasid mõned üksikud inidiviidid, kuid terves karjas see laialdaselt ei levinud. Samuti pole märkmeid täpsete aastate kohta, mil sellist käitumist mujal täheldati, aga kindlasti ei saa järeldada, et oskus oleks massiliselt levinud peale 1958. aasta “Koshima imet” (mille kohta selgus, et midagi sellist pole tegelikult juhtunud).

Pole põhjust arvata, et teiste kolooniate ahvid oleksid mingil moel rumalamad kui Koshima omad, seega võisid uudse toiduaine käsitsemise võtteid leiutada ka teiste saarte elanikud täiesti omapäi. Lisaks on teada, et jaapani makaagid on vägagi liikuvad. Näiteks kirjutab Kawai bataadipesijast ahvist nimega Jugo, kes ujus 1960. aastal Takasakiyama karja juurde ja tuli 1964. aastal tagasi.

Jätkub…

Be Sociable, Share!

2 Replies to “100. ahvi teooria (hüpotees, sündroom, fenomen, efekt) ja tegelikkus (2)”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga