Richard Dawkins: jumal on luul

20. sajandi üheks suurimaks intellektuaaliks arvatud Richard Dawkinsi (eesti keeles on ilmunud Jõgi Eedenist) raamat The God Delusion on üles kloppinud hea hulga valulist kriitikat, aplodeerivat kaasaelamist, mõtlikku analüüsi, lahmivat norimist ja palju muidki reaktsioone, mida eri inimesed oma kirjususes on võimelised väljendama. Bestselleriks sai see raamat sellegipoolest.

Talle ja ta raamatule on oponeeritud arvukates jutusaadetes, kus Dawkins ja preester koos ja vaheldumisi sõna saavad, raamatuarvustustes, ajaleheartiklites, usu ja teaduse konverentsidel. Lausa raamatuidki kirjutatud, nt Alister McCarth The Dawkins Delusion.

Isegi Eesti konnatiigis on Dawkinsi raamat mõningast kajastamist leidnud. Näiteks Kadri Kõusaare arusaamatu hädaldamine pealkirja all Kontrolli, aga usu, aga laiem arutelu usu teemal on meie maal käinud ikka pigem aegajalt kollitava usuõpetuse raames.

Dawkins on mõnedele tema vastu paisatud argumentidele vastanud ajalehes The Times.

Üks peamisi etteheiteid, mida paljud ateistidki Dawkinsi suhtes väljendavad, kõlab umbes sedasi:

Olen küll ateist ja teatud mõttes sinuga nõus, aga su keelekasutus on solvav, ründav, lahmiv ja sellega ei saa ma kuidagi nõus olla.

Dawkins vastab võrdlusega, et kuidas poliitikud üksteist parlamendis või meedias tümitavad, kui arvustatakse teatrietendust või restorani, siis nende keelekasutus on kordades julmem ja hinnanguidjagavam kui tema raamatus religioonide kohta. Ühed elulised nähtused ju kõik, miks peaks järgima topeltstandardeid ja andma religioonidele mingi eristaatuse mugavalt ja kriitikavabalt oma asja ajada?
“Blasfeemia on kuritegu ilma ohvrita.”

Järgmine etteheide on umbes selline:

Sa ei saa religiooni kritiseerida, kui sa pole detailselt teoloogiat uurinud ja kuhjade viisi sellealaseid raamatuid läbi töötanud.

Sellel argumendil pole rohkem saba ega sarvi kui väitel, et hülgamaks Lendava Spagetikoletise võimalikkust, peab olema pastafariani teoloogiaga hästi kursis. Millegipärast ma ei usu eriti, et nt katoliku preestrid seda teemat valdaksid, aga miks me ei näe neid piraadirõivastes ringi liikumas?

Paljud ütlevad Dawkinsile, et ta olevat täpselt samasugune fundamentalist nagu need, keda ta kritiseerib. Vale puha, ütleb Dawkins. Pole vaja segi ajada fundamentalisti, kes iial oma meelt ei muuda, sellega, kes on kirglik oma arvamuse väljendamisel. Teadlane, olgu ta kui tahes kirglik oma uskumuste avaldamises, muudab oma meelt uue tõendusmaterjali laekumisel. Fundamentalist teab, et tema meelt ei muuda miski.

Osad inimesed tunnevad muret, et nojah, mina küll saaksin ilma jumalate ja religioonita hakkama, aga millega küll täita teiste inimeste hingeauk, kui jumal ja religioon sealt ära võtta?
Juba selline küsimuse püstitus on solvavalt ettehooldav – “mina olen nii ilus ja tark ja haritud, et ei vaja iidset ebausku, aga ‘tavalised’ inimesed ju ometi vajavad midagi, mille abil end õnnelikumana tunda, olgu kasvõi irratsionaalne religioon, kuna nende intellekt ju nii kõrgele ei küündi nagu minu oma.”
Sellise elitismiga liiga kaugele ei purjeta.

Terve lugu koos ohtrate kommentaaridega on siin.