Tallinn Pride – midagi enamat kui lihtsalt ‘homovärk’
Inim- ja võrdsete õiguste eest võitlejad plaanivad 11. augustil korraldada taaskordse ürituse nime all Tallinn Pride. Meedias on juttu korraldajate suhtlemisest politsei ja linnavalitsusega, kelle käes on võim anda või mitte anda luba rongkäigu toimumise kohta. Praegune seis tundub lootustandev – politsei on loa andnud.
Taaskord on see teema üles puhunud hulga tundeküllast, asjatundmatut ja tihti lausa vihkamist õhutavat ja õigustavat sõnavahtu. Millegipärast leiavad osad inimesed, kes end muidu vägagi tolerantseteks peavad, et homoseksuaalseid inimesi võib vabalt ja pidurdamatult solvata ning neisse ei peagi suhtuma inimlikult nagu teistesse kaaskodanikesse. Tundub, et osade meelest on homoseksuaalsed inimesed lindpriid, kelle suhtes ei kehti ükski viisaka käitumise reegel. Seda enam on plaanitaval-korraldataval üritusel mõtet oma täies hiilguses teoks saada.
Muidugi pole võimalik kellelgi oma tundeid peita, aga paralleelselt on siiski võimalik teema kohta midagi uut õppida, et vähemalt üritada vältida asjatundmatuid kommentaare, märkusi, arvamusi ja seisukohavõtte. Oma tunnete tulvas võiks anda ruumi ka mõistuslikule arutelule ning uurida fakte, kas väljapaisatud hirmudel, kartustel, eelarvamustel ka mingit tõepõhja all on. Muidu jääb selline mulje nagu kreatsionistidega, kes võitlevad omaarust moraalsete argumentidega evolutsiooniteooria vastu, aga kasutavad selleks kõiki ebamoraalseid võtteid, sest eesmärk pühendavat abinõu ja jumal andestab küll su rumaluse, kui vaid tema nime kiidad, aga kahtlejat, küsijat, uurijat ootab põrgu eeskoda.
Millised on siis need minumeelest enamlevinud väärarusaamad, mis korduvad, mida on korduvalt ümber lükatud, aga millest omaarust ‘normaalsed’ aru ei kipu saama?
“Homoseksuaalsus on pedofiilia. Või vähemalt on homosuhete legaliseerimine libe tee, mille otsas ootab pedofiilia ehk laste seksuaalse väärkohtlemise legaliseerimine.”
Esiteks sisaldab see väide puhtterminoloogililist segadikku, sest pedofiil on see, kes rahuldab oma seksuaalseid vajadusi alaealiste peal, hoolimata soost; homoseksuaal aga see, kes tunneb tõmmet samasoolise suhtes, kusjuures seks ei pruugi üldsegi asjasse puutuda.
Teiseks näitavad vastavasisulised uuringud, et homode seas ei ole rohkem pedofiile kui rahvastikus tervikuna.
Kolmandaks üllatab mind see, kuidas paljud suured inimesed ei suuda vahet teha kahe täiskavanud inimese omavahelisel vabatahtlikul kokkuleppel ja nõusolekul ning täiskasvanud ja alaealise, kellel ei ole veel täit otsustusõigust enda üle, suhtel. Arutlevale inimesele peaks ju selge olema, et viimane juhtumi korral kasutab täiskasvanu ära oma jõupositsiooni ning lapse loomupärast usaldust täiskasvanu suhtes.
Selle ‘argumendi’ lähtepositsioon on läbi ja lõhki vale või teadlik hirmutamistaktika, sest laste suhtes on meie tähelepanu õigustatult palju teravam kui muidu. Samas aga meenutagem Toomas Liivi juhtumit, kus lapsevanemad andsid ise oma lapse pedofiili hooldada. Seega on libekeelsel intellektuaalil võimalik ära kasutada ka täiskasvanute usaldust, et oma perverssed fantaasiad ellu viia.
Pedofiilia on õigustatult karistatav kuritegu, pedofiil mida tõenäolisemalt vaimse häirega inimene, kuid selle diagnoosimise ja võimaliku ravimise poole jätan siiski vastavate spetsialistide hooleks.
Lisalugemist: http://psychology.ucdavis.edu/rainbow/html/facts_molestation.html
“Täna homod, homme pedofiilid, zoofiilid, nekrofiilid.”
Ütleja proovib kõik koledused ühte ritta seada, ise aru saamata, milles erinevus seisneb. Homoseksuaalne suhe toimib kahe elusa vastutusvõimelise täiskasvanu omavahelisel vabatahtlikul kokkuleppel. Enam ei ole see karistatav.
Kui mõni kommentaator mängib nt zoofiili rollimängu ja nõuab endale õigust oma Paukaga abiellu astuda, siis algatagu ise vastav ettevõtmine – tehku MTÜ, kogugu poolehoidjaid, tehku oma paraad ja seadusettepanekud.
“Kuna homoseksuaalsus on kultuuriline nähtus, siis homoseksuaalsuse lubamine ja homosuhete legaliseerimine suurendab homode hulka ühiskonnas ning viib lõpuks Eesti rahva (kogu inimkonna) väljasuremiseni.”
Homoseksuaalsuse põhjuseid on uuritud, kuid ühest ja kindlat teooriat tekkepõhjuste kohta veel ei ole. Küllap on oma koht ka kultuuril ja keskkonnal, kuid pigem kaldub vaade siiski sinna, et nii geneetika kui üsasisene kasvuaeg annavad oma märkimisväärse panuse homoseksuaalsuse kujunemisel. Viidet sinna suunas pakuvad nii ühemunakaksikute uurimine kui ka hiljutine tõdemus, et mehe homoseksuaalsus on tõenäoliselt seda suurem, mida rohkem on tal vanemaid vendasid.
Selle väite raames tuuakse mõnikord näiteks Vana-Kreeka ja Rooma ning järeldatakse, et homoseksuaalsus oligi nende kultuuride hävimise põhjuseks. Ilmselt siiski ei ole nii, et kultuuride tõusu ja langust saaks taandada ühele-kahele põhjusele. Ja pole need Vana-Kreeka ja Rooma mõjud meie kultuurist ja elukorraldusest kuhugi kadunud.
Ja eelmisega seotud väide:
“Homopartnerite kooselus kasvanud lastest saavad homoseksualistid.”
Seda räägitakse eriti siis, kui tuleb jutuks laste kasvatamine homovanematega peredes, mida kuuldavasti ka tegelikult Eestis juba tehakse. Aga see hirm on põhjendamatu. Paljudes riikides on homovanematega peredes kasvanud laste seksuaalset suundumust uuritud ning on tõdetud, et ei erine see hetero- või üksikvanematega peredes kasvanud laste suundumusest.
Sellele seisukohale on peale tõendusmaterjali tähelepanelikku uurimist jõudnud Ameerika lastearstide ühendused kui ka psühholoogide liit (APA).
Lisalugemist:
* Ameeria Psühholoogide Liit (APA)
Veel samasse rubriiku kuulub väide
“Homoseksuaalseks saab kasvatada, homoseksuaalseks saab propagandaga pöörata.”
Ei saa.
“Homoseksuaalne käitumine ei ole loomupärane, on looduse (jumala) vastane tegu.”
Selle väitega pretendeerib ütleja sellele, et ta teab, mis on looduslik-loomupärane või mida jumal on öelnud. Kui jumala ütlemisi otsida Vanast Testamendist, siis on seal kirjas palju muudki, aga mille täitmist millegipärast nii valjuhäälselt ei nõuta. Näiteks abielurikkujate kividega surnukspildumist. Loodusuurijad on homoseksuaalset käitumist märganud vähemalt 1500 loomaliigi juures, sealhulgas mitmed ahviliigid, vaalad, delfiinid, lõvid, pingviinid, kaelkirjakud, luiged… Ja pole kuulda olnud, et heteroseksuaalsed liigikaaslased neid munade või kividega loopimas käiksid.
Kui loomad ei käitu ‘looduslikult’, siis kes veel?
Lisavaatamist:
* National Geographic
* Live Science
* Live Science pildigalerii
“Homoseksuaalsust saab ravida.”
Ei saa, sest see pole haigus.
Mõned kristlastest homoseksuaalid on küll loobunud ‘teraapia’ toel aktiivsest suguelust, kuid homoseksuaalsuse ‘ravimisest’ on see asi päris kaugel.
“Suguorganid on mõeldud soo jätkamiseks.”
Eks see ole igaühe enda asi, milleks ta oma organeid kasutab, kuid lisaks soo jätkamisele on seksuaalelu ka naudingu, poolehoiu, kokkukuuluvustunde, läheduse, armastuse ja paljude muudegi asjade väljenduseks. Ei saa öelda, et heteropaarid või üksikisendid oma suguorganeid väitja mõttes sihipäraselt kasutaksid.
“Homod nõuavad eriõigusi.”
Ei nõua. Vähemalt mulle pole silma jäänud, et nad nõuaksid midagi sellist, mille täitumisel minu õigused oma elu elada kuidagi piiratud saaksid. Vastupidi. Väidan hoopis seda, et vähendades ühiskonnas igasugust diskrimineerimist, suurenevad kõigi inimeste õigused ja vabadused, edeneb kodanikuühiskond. Aga piirates praegu LGBT (Lesbian-Gay-Bi-Trans) emantsipatsiooni, loome edaspidiseks võimaluse hoopis mingil muul alusel inimeste õigusi piirama hakata.
“Olgu nagu on, aga olgu omaette. Miks nad peavad tänavale tulema. Või kui tulevad, olgu nii- või naasugused.”
Üks viis püüda sündmuste käiku suunata on pakkuda mitmesuguseid ettepanekuid, millega korraldajad arvestama peaksid, et teenida välja ‘korralike’ kodanike väiksemat pahameelt. Pahandatakse ürituse provokatiivsuse üle.
Pole põhjust kahelda osade inimeste siiruses ja mõnede ettepanekute mõistlikuses, kuid paraku on sellise positsiooni võtmine ettehooldav. Paljud soovitajad justkui eeldavad, et korraldajad ei ole piisavalt vastutusvõimelised oma asju ise ajama ja peavad vajalikuks teha ettepanekuid, mille eesmärk ei tundu tihtipeale olevat mitte üritusele kaasaaitamine, vaid püüd iseenese mugavustunnet kindlustada.
Eelviimaseks – inimese seksuaalsus on vaid üks ja üldjuhul sugugi mitte peamine osa tema isiksusest.
Ja lõpuks. Me elame (arenevas) demokraatlikus kodanikuühiskonnas, kus igal huvigrupil on õigus oma meelsust väljendada. Ja kui keegi tunneb, et tema õigusi on mingil moel piiratud, siis on õigus ka seda väljendada. Pride’i korraldajad ei pea end kellelegi õigustama, sest nad täidavad oma seaduslikku võimalust end väljendada.
————————
Kui Sulle on silma jäänud veel mõni enamlevinud argument Pride’i ja homoseksuaalsuse vastu, siis anna teada ja arutleme selle üle.
Jah, nagu ma ütlesin, peetakse seda võitlust täie rauaga kiriku sees.
Ma ei mõtle isegi mitte niivõrd aktiivseid kristlasi, kui isikuid, kelle jaoks on miskitpidi oluline abielu kristlikust kultuuriruumist pärit tähenduse säilitamine. Kui näiteks 50% homoseksuaalidest (2,5% ühiskonnast) abielu tähenduse laiendamist toetab ja 10,5% heteroseksuaalidest (10% ühiskonnast) sellele vastu oleks, siis ongi meil erineva suurusega huvigrupid. Aktiivseid kristlasi on meil ca 15% ühiskonnast vististi.
Need arvud on muidugi oletuslikud, aga siiski sobivad minu arvates illustreerima võimalust, et homoabielu seadusse kirjutamisega asub riik väiksema huvigrupi poole.
Kriku kirjutas:
Ei saa, pärimisvaikeseadused lähevad katki ja ühisvara reguleerimine muutub problemaatiliseks.
Aga perekonna tsiviilõiguslikus mõttes tavaliseks mittetulundusliku usaldusühingu taoliseks korporatsiooniks taandamist oleksin mina küll toetama nõus.
Väga õige. Nagu olen juba korduvalt näidanud, ei tulene meie õigusruumis sellisest klassifikatsioonist suurt midagi. Sellepärast jään oma väite juurde, et oluline on justnimelt sõnamäng.
Mis pärimisseadusse puutub, siis abikaasade vastastikuse testamendi asemel võib vabalt kasutada ka äramuutva tingimusega tavalist testamenti. Vahet pole. Aga iseenesest oled sa õigel teel. Ma loobun oma vastasseisust sel hetkel, kui keegi näitab, et mingi vähegi olulise õiguse või vabaduse teostamiseks on Eestis vaja olla abielus.
Väga õige. Täpselt sel põhjusel ei toetagi ma homoseksuaalide nõuet nende äramärkimisest seaduses. Sest et selle nõude tagapõhi pole mitte juriidiline, vaid sakraalne. Mulle kui juristile on selle nõudmise ratsionaalne iva arusaamatu.
Seadustesse puhtalt traditsiooni väärtusega instituutide imbumine on tuntud ja levinud nähtus. On rida asju, mille õiguslikud järelmid on kas tühised või puuduvad hoopis, aga mida võib seadustest lugeda. Puhtalt sellepärast, et sõnamaagias kinni olevad inimesed on need sinna toppinud. Kui tahad, võin veel näiteid tuua.
Vale. Pärimisega ei juhtu midagi, sest et alanejaid sugulasi ei defineerita abielu kaudu. Ühisvara reguleerimisega ei juhtu ka midagi, sest et VÕS seltsinguleping eeldab osade võrdsust (VÕS § 581 lg. 2). Seltsingulepingut rakendatakse juba praegu inimeste kooselule, kes ei ole abielus.
Abieluleping oleks lihtsalt üks täiendav eraõigusliku lepingu liik.
Seltsingulepinguga on see võimalus juba ammu olemas ja seda kasutatakse ka, kui abielu sõlmitud pole. Ja mitte just väga erinevate tagajärgedega.
Pane tähele, et nii seltsinguleping kui abikaasade ühisvara jagamise kokkulepe on vormivabad kokkulepped. Seega peab kohus tuvastama sarnaseid asju, ükskõik kumba materiaalõiguslikku võimalust rakendab.
Homoabielude jaoks on minu andmetel enamikes maades loodud üldse eraldi institutsioon, nn tsiviilliit, mis kogub järjest populaarsust ka heteropaaride juures, kuna on liberaalsem – vähem kohustusi ja ka lihtsam lahutada. Vist oli see Prantsusmaa, kus enamik noore paare pidigi juba eelistama tsiviilliitu vanale abielule ja tsiviilliite sõlmivad majanduslikel kaalutsustel ka need paarid, kes muidu elaks niisama vabalt koos. Võibolla homoabielu vastased just kardavadki kõige rohkem seda vanamoodsa abielu kadu, sest kui kõik hakkavadki ainult tsiviilliitu astuma, osutub raskemaks näiteks paarilist vägisi enda küljes hoida, tema arvelt rikastuda jne.
Mil määral erineb see õiguslikult VÕS seltsingulepingust, mis on juba praegu olemas?
Mismoodi Eesti õiguskord võimaldab oma abikaasat “vägisi enda küljes hoida”?
Kriku kirjutas:
[…]
Pane tähele, et abielu registreerimisega kaasneb vastastikuse vaikepärimisrežiimi teke. Samasuguse režiimi käsitsi tekitamiseks tuleks formaalseid testamente tekitada. Mis kvalifitseerub samuti üheks pisidiskrimineerimisvormiks.
Aga seltsingust alustamine pole sugugi paha mõte. Kas Sa seaduseelnõu, mis abielu institutsiooni seadustest välja korjaks ja perekonnaõiguse elemendid — nagu vaikimisi kehtiva pärimisrežiimi — optsionaalsena seltsingute külge tõstaks, projekti ka viitsid kokku panna?
Kriku,
Refereersin mälu järgi üht loetud artiklit, kus polnud juttu Eestist. Ega ma ei tunne nii hästi seadusandlust, ega oska tõesti öelda, mispoolest erineb see Lääne-Euroopa tsiviilliit meie seltsingulepingust. Võibolla siis on see tsiviilliit mõeldud ainult paarisuhte jaoks, seltsingu võib sõlmida ju ka terve karja inimeste vahel ja kas ka mitte firmade vahel. Jätan selle kommenteerimise asjatundjatele.
Üldiselt on testamendi tekitamine igal juhul soovitatav. Aga tõsi ta on, et praeguses pärimisseaduses on abikaasa seadusjärgse pärijana sees 1. ja 2. järjekorra sugulaste kõrval.
Ei ole nõus. Ma riskin siin küll läheneda demagoogiale, aga pigem sunnib see mtteabielulise kooselu pooli mõistlikumale käitumisele :) St. testamendi tegemine on alati ja igaühele soovitatav. Kui teil veel ei ole testamenti, siis tehke testament. Kui teid vähegi huvitab, et pärast teie surma teistel võimalikult vähe jama oleks.
Oleks sellest mingit kasu?
Mulle tegelikult tundub, et selleks oleks vaja pigem kõigile kättesaadavat blanketti, kui seaduseelnõu. Meie õiguskorras on kõik sellise õigussuhte loomiseks vajalikud instrumendid juba olemas.
Võib tõesti. Mis ei tohiks aga eriline probleem olla (las sõlmib terve kari minu poolest).
Tsiviilliidu puhul on kardetavasti olulisem asja tseremoniaalne tähendus – et seda saab sõlmida kuskil õnnepalees ja ametniku õnnistusel. Mis nähtus see on, olen juba selgitanud.
Eesti Päevaleht avaldas “homoaktivistide” seisukohavõtu üleskerkinud päevateemal:
Nojah, ülal tuleb kenasti välja, et registreerimise fakt on nondele aktivistidele oluline.
Kriku mainis:
Ei, Sa ei ole karvavõrdki maininud sotsiaalset väljakuulutamistaotlust. Sa oled ainult kristlike sektantide teoloogilist käsitust esitanud — ja vihjanud, et tänapäeva riiki tuleks kristlaste jumalaga samastada.
Kriku kirjutas:
Mitte registreerimine kui menetlus, vaid registreeritus kui staatus.
Mis tuleb kardetavasti otseselt kristlikust kultuuriruumist (kiriklik väljakuulutamine 3 nädalal enne abielu sõlmimist).
Ei. Ma väidan, et kodanlik abielu juurutati kristliku traditsiooni jätkuna, see on kõik.
Banaalne näide nr. 1: omal ajal juurutati Nõukogude võimu poolt “võsaleer”, ehk noorte suvepäevad. Tollal otseselt eesmärgiga kiriklik leer välja süüa.
Banaalne näide nr. 2: http://en.wikipedia.org/wiki/I.....on1918.jpg
Sümboolika ja traditsioonide edasielamine on huvitav teema. Nende olemus kipub ajas vähem muutuma, kui nende nimetused ja muu jahujutt, mis neile juurde aetakse. Traditsioonilembesel inimesel on tegelikult ükskõik, kas talle armas traditsioon on kirjas pühas tekstis või mõnes Vabariigi seaduses (lõppude lõpuks ju nimetatakse Piiblitki usklike hulgas hallist ajast Seaduseks). Oluline on, et tegu oleks üldautoriteetse tekstikogumiga. Sellisele inimesele on riituste toimetamine olulisem kui tema religiooni sügavam sisu (võimalik, et selliseid inimesi on iga religiooni järgijate hulgas enamus) ja kui religioon hääbuma kipub, käivad riitused teise nime all rõõmsalt edasi.
Kriku kirjutas:
Miks siis eelkristlikud ühiskonnad väljakuulutamist praktiseerisid?
Registreerimine on oma olemuselt tänapäevase ühiskonna analoog kunagisele väljakuulutamistavale. Tema sisuline tähendus — sobivalt taandades — on ainult see, et ta võimaldab Ühiskonnal Tervikuna(tm) teada, et perekond on formeeritud ning ühiskonna ja perekonna vahelistes suhetes seda arvestada.
Mõnel pool on ka privaatseid abielusid praktiseeritud. Aga Eesti kultuuriruumi jaoks on see minu teada väga võõras nii praegu kui tuhat aastat tagasi.
Tegelikult on mul nüüd sõnastamiskiusatus.
* Perekond on objektiivselt eksisteeriv fenomen.
* Võib diskuteerida, mil määral see riiki huvitab või huvitama peaks. Praegu on Põhiseadusesse perekonna toetamine ja kaitsmine sisse kirjutatud.
* Abielu on praegu peamine perekonda formaalselt määratlev faktor.
* Riik on Perekonnaseaduse paragrahvis 1 abielusid rohkem kitsendada otsustanud, kui rangelt vajalik oleks.
=> Seega: kui riik defineeriks abielusid mingisuguse muu tunnuse alusel, loobus abieludest üldse ja lähtuks perekonna institutsioonist vahetult (mingisuguse muu tunnuse alusel) või koristaks tolle tarbetu piiri ära, jõuame välja kohta, kus see konkreetne seadusekõverus kadunud on.
On sul andmeid, kuidas seda Eestis eelkristlikul ajal tehti?
See määratlus on tänapäevastest inimsuhetest küllaltki kaugel. Väga palju paare elab koos ja saab lapsi ilma abiellumata ning nimetavad üksteist “minu mees” ja “minu naine”, üksteise vanemaid ämmadeks ja äiadeks ja nii edasi. Ning täpselt sama terminoloogiat kasutatakse ka kolmandate isikute poolt nende kohta.
Minu arvates peaks riik võrdselt kaitsma nii perekonda, mille liikmed on abielus kui perekonda, mille liikmed abielus ei ole. Perekonna olemasolu ei tohiks ka seaduse silmis olla formaalselt määratletud. Mida see real juhtudel ka muide ei ole.
Nagu juba korduvalt olen öelnud, mul poleks midagi selle vastu, kui avalik õigus lõpetaks abielu käsitlemise. Kui sellest midagi välja ei tule, siis paremusel teine variant on valida abielu definitsioon, millel on kõige rohkem toetajaid. Eeldusel, et ei toimu mitteabieluliste paaride diskrimineerimist.
Kriku:
Mul on andmeid
* kuidas abielu eelkristlikus Skandinaavias välja nägi; ning
* et eelkristlik Eesti kultuur oluliselt sarnanes eelkristlikule Skandinaavia kultuurile.
Tõepoolest. Jäänud on veel vaid rudimendid pärimisõiguses, lapsendamisõiguses ja eraõiguslikes asjades nagu kindlustus.
Nõus.
Ei päde. Valida tuleb niisugune definitsioon, mis on nii lihtne kui võimalik (aga mitte lihtsam) — ning mis kahjustab võimalikult vähese hulga inimeste legitiimseid huve ning kaitseb võimalikult suure hulga inimeste legitiimseid huve.
“Meie tahame abielluda” on legitiimsem huvi, kui “Meie tahame, et nemad ei abielluks”.
Kontranäide: vaatleme seaduseelnõu, mis ütleb, et pangale ei ole tarvis laenu tagasi maksta. Kui pankureid on vaevalt protsent ühiskonnast, aga võlglasi mitukümmend protsenti, kas siis tuleb seda seaduseelnõud toetada, kui tal on rohkem toetajaid kui vastaseid?
Spekuleerin, et abielu on ajalooliselt tekkinud vajadusest säilitada ja tugevdada ühiskonda selle rikkuste kooshoidmise ja kasvatamise kaudu (lahutamist takistades, seaduslikku põlvnemist, esmasündinu õigusi kaitstes jms.). Kuna praeguses majandussüsteemis selleks vajadus puudub, siis ei näe ka erilist mõtet abielul traditsioonilises mõttes. Kui armastus ja koostöö kestab surmani, on ju tore aga suurel enamusel juhtudel nii ei lähe ja siis on tüli kui palju. Lahutatu staatusest päästab näiteks ainult uus abielu, vastasel juhul käid elu lõpuni notaris varalisi tehinguid tegemas vihatud endise abikaasa nimega lahutusdokumendid kaasas, tõestamaks, et sa temaga enam seotud pole.
Ei sooviks aga küll, et riik hakkaks reguleerima vägisi vabalt kooselavate paaride suhteid perekonna kaitsmise eesmärgil vms. Minupoolest nende jaoks, kes soovivad, võiks olla olemas mingi paarisuhteid reguleeriv valmis pakett aga teistele võiks jääda vabadus ise omi suhteid reguleerida olemasolevate muude seaduste baasil, mis on ju ka inimeste ja nende suhete reguleerimiseks tehtud. Seadusandluses puudulikult käsitletud perekonnaõiguse valdkond tundub mulle olevat hoopis näiteks laste varalised õigused.
Vähevõitu.
Üldiselt on kõik eelajaloolise aja ühiskonnakorralduse rekonstruktsioonid (religiooni, inimsuhete jne alal) puhtad spekulatsioonid. Kui meil ikka kirjalikke mälestisi ei ole, siis ei ole enam ühtegi võimalust teada saada, mida näiteks eelkristlik religioon Eestis täpsemalt tähendab. Millise nendingu eest maausulised sektandid mind aegajalt ikka sõimata tavatsevad :)
Abieluvõimaluse puudumine ei kahjusta kellegi legitiimseid huve. Sinu pankurinäite puhul võetakse neilt nende omand ära. Paralleel on ebaõnnestunud.
Rootsis seda muide üritati. St. tehti mingi seadus, mida hakati kohaldama paaride kohta, kes koos elavad, aga abielus ei ole. Selle tulemusel kasvas paaride hulk, kes koos ei elanud.
http://www.epl.ee/artikkel/434440
Kriku kirjutas:
Niipalju siis postmodernistlikust relativismist.
Aga tegelikus maailmas on erinevatel rekonstruktsioonidel erinevad usaldusväärsuse-astmed. Ehitusmaterjalide-alane rekonstruktsioon näiteks on võrdlemisi usaldusväärne, kuivõrd mitmed ehitusmaterjalid arheoloogiliselt leitavad on. Puhtfiktiivsete fenomenide — nagu jumalate omavaheliste tülide või selle, mitme sõrmega mittekristlased risti ette lõid — rekonstrueerimine on loomulikult pea võimatu; sotsioloogiliste nähtuste oma aga enam sugugi mitte väga raske. Eriti, kui sarnastes sotsioloogilistes keskkondades elanud naabritest on lisaks arheoloogilisele materjalile ka kirjavara järele jäänud.
Minu jaoks tuleb sellest nupust väga ilusti välja mõtteviiside erinevus. Suurte kogemustega jurist keskendub probleemile ja leiab, et õiguskorras on praegu olemas instrumendid koos elavate isikute õiguste tagamiseks. Sotsiaalteadlane leiab, et õiguse funktsioon on ideoloogiline ja õpetav-kasvatav.
Libe tee, libe tee. Suhtun skeptiliselt. Läheb samasse auku, kui kunagine Lauri Vahtre mõttekäik sellest, et kui Rooma rauaajal levisid üle kogu Eesti tarandkalmed, siis järelikult pidi olema ka mingisugune ühine identiteet. Millele arheoloogid väga kõrgelt vee peale tõmbasid.
Kriku kirjutas:
Jama.
Aga ühine kultuur on Eesti aladel olemas olnud juba siis, kui kultuuri tunnuseks veel sarnased lootsikukujulised kirved olid.
Neid kultuure on siin palju olnud. Kultuur arheoloogilises mõttes tähendab aga midagi muud, kui tavatähenduses. Tavatähenduses on kultuur vaimukultuur, ühine semiootiline väli ja sellisena osa rahvuslikust identiteedist. Arheoloogide jaoks defineeritakse kultuuri esemete kaudu ja see ei ütle eseme omanike maailmapildi või vaimumaailma kohta suurt midagi.
Aga nüüd hälbime teemast.
Delfis täna Reimo Metsa arvamuslugu:
Abielu, kooselu või partnerlus?
Minu arvates peaks igast soost elukaaslasi viga saanu juurde lubama. Ka siis, kui nende vahel üldse polegi seksuaalsuhteid (näiteks toanaabrid ühikas).
Mitte keegi ei saa automaatselt “uueks isaks-emaks”, ei praegu ega ka tulevikus. Laps ei ole pärimisõiguse objekt.
Töövõimetu abikaasa ülalpidamiskohustust on ka seaduse praeguses sõnastuses väga raskelt ja harva kohtulikult täitmisele pööratav.
Minu teada mõistetakse elatis välja ikka lapse vanema(te)lt…? Kuidas see omasooiharatesse puutub?
Mulle tundub, et nupu autor ei tea, millest ta räägib.
Kriku kirjutas:
Nagu eelnevas diskussioonis selgus, on Eestis seadused juba päris kenasti korraldatud.
Aga suures osas Euroopast veel ei ole. Ja ühest küljest tähendab see, et kui gay-abielupaar kavatseb õnnetusse sattuda või muid säherdusi toiminguid teha näiteks Prantsusmaal või Hispaanias, siis on neile igati kasuks kodumaa reeglite järgi abielus olla. Teisest küljest muidugi seda, et Euroopa peale tervikuna vaadates võivad silma torgata juriidilised probleemid, mis Eestis juba suuresti lahendatud on.
Vaevalt et leidub (ajaloolistel põhjustel) õiguslikku küsimust, mida Eestis on rahuldavalt reguleeritud, aga Saksamaal mitte. Eesti õigus on ju väga suurel määral sealtpoolt pärit.
Aga muidugi ei loe ma ennast pädevaks hakkamaks üle Euroopa võrdlevat analüüsi tegema.
Temaatiline laul: http://youtube.com/watch?v=bja.....ature=user
Kriku kirjutas:
Vale järeldus. Esiteks, osa sellest rahuldavusest Eestis johtub sellest, et Eestis on vähem seadust tehtud, kui Saksamaal. Rohkem seadust — rohkem ka mitterahuldamisvõimalusi.
Teiseks, Saksamaa seadused on kohati teistele alustele ehitatud. Nii näiteks on Saksamaal ette nähtud mehhanism, kus riiklik maksuamet kirikumakse kogub. Kiriku ja riigi lahutamise mätta otsast on see vähem rahuldav, kus Eesti kirikumaksu-korraldus, kus kirikud ise oma maksudega jandavad.
“Vähem seadust”, “rohkem seadust”, “rohkem ka mitterahuldamisvõimalusi” – kust sa oma jutu võtad?
Ma loodan, et sa ei pahanda, aga ma ei viitsi ses küsimuses “inimesega tänavalt” eriti vaielda… Piisavalt keeruline, et eeldada vestluspartnerilt õigusteaduslikku haridust. Pole eriti teemakohane ka. Jätaks selle?
Mõtteainet abielu kohast õigussüsteemis:
http://www.postimees.ee/?id=20803
Reklaamipaus
Ei tasu muidugi arvata, et see reklaam kenasti vastu võeti.
Nimelt arvasid osad kodanikud, et neil on õigus oma solvumistundest lähtudes nõuda reklaami keelustamist või mittenäitamist. Reklaam ei sobivat avaliku homopropaganda tõttu lastele vaatamiseks ja miskõikveel.
Lastele pole see reklaam sobiv seepärast, et reklaamitakse kõrge rasvasisaldusega toodet.
Leidsin vihje sellele reklaamile ühest katoliiklase blogist, kui lappasin reageeringuid Webster Cook’i juhtumile. Päris huvitav on aegajalt teistes maaiilmades külas käia.
Kriku kirjutas:
Kuigi dig tänaval ei paikne, ei tee talle sugugi raskusi Saksamaa legislatiivsete kogude arvu Eesti Riigikogude arvuga võrdlemine. Ka Saksamaa seadusajaloo pikkuse Eesti seadusajaloo pikkusega võrdlemine on digi jaoks imelihtne.
Ning kumbki võrdlus ei anna antud küsimuses suurt midagi.
Nagu öeldud, võrdleva õiguse teemadering jääb meil sinuga puutumata. Minu poolt ses osas side lõpp.
Kalifornias käib kange võitlus homoabielude lubamise/keelamise üle. Konservatiivsed evangelikaalsed ütlevad, et kui on valida, siis tuleb valida jumal, järelikult ei tohi gay-abielusid lubada. Ja kui Kalifornia selles osas “kukub”, siis on oodata kogu riigi “kukkumist” jumalavastasesse homopillerkaarde.
Seadusandlikult on küsimus osariigi põhiseaduses, mida üritatakse täiendada selliselt, et abielu saab olla sõlmitud vaid mehe ja naise vahel.
Asja nimi on Proposition 8 või ka Prop. 8.
Katoliiklased, mormoonid ja evangelikaalid on selles osas ühes paadis, koguvad raha, korraldavad avalikke üritusi ja on muidu aktiivsed. Nemad on positiivselt ja aktiivselt “poolt”. Konstitutsioonimuudatuse poolt. Ehk inimeste vastu.
Liberaalsemad kristlased (nt episkopaalid), juudikogudused ja paljud teised näevad asju teises valguses ja ei ole nõus põhiseadust sedasi muutma. Nemadki korjavad raha ja toimetavad omasoodu, et vastav algatus läbi kukutada, aga pole väidetavalt sugugi nii silmatorkavad kui mütistid.
Kohalik kuberner Arnold Schwarzenegger on muudatuse vastu, samuti on mõned filminäitlejad (nt Brad Pitt) avaldanud oma toetust (ka rahalist), et vastav muudatus läbi ei läheks.
San Francisco Chronicle: Conservative Christians lead push for Prop. 8
Jälle kuulutad oma poliitilisi seisukohti skeptiku sildi all?
Kriku nurises:
Kes see oli, kes skeptiku sildi all asus väljendama poliitilist seisukohta, et kes ei näe maailma nagu meie, need on primitiivsed metallurgiata metslased? :-P
See ei olnud poliitiline seisukoht, vaid loodusteaduslik spekulatsioon.
Aga nad on ju inimeste vastu. Nad on valinud poole – kui on valida inimeste või jumala vahel, siis valivad nad omasõnul jumala (või selle arusaama jumalast, mida nad arvavad tõese olevat). Antud juhul on jumala valimine valik inimeste vastu.
Kui neile ei meeldi homoseksuaalsed abielud, siis ärgu abiellugu samasoolisega. No ei pea oma isiklikke luulusid teiste peal välja elama.
Ei ole nad midagi inimeste vastu. Nad on homoabielude vastu. See on puhas religioosne vaidlus selle üle, kellele mingit sakramenti jagada, ülekantuna niiöelda tsiviilruumi. Täpselt samamoodi kui inimelu kriminaalõigusliku kaitse ulatuse puhul (näiteks abordiõigus) on ka siin tegemist väärtushinnangute konfliktiga, millele ükski loodusteadus lahendusi ei paku.
homonduse vastasus on veeldi enam loodusteaduslik seisukoht – liik peab ju paljunema aga homod seda ei suuda :-)
Loodusteaduslik väide: homod ei suuda paljuneda.
Väärtushinnang: ühiskond peaks järgima võimalikult looduslähedast, niiöelda loomuliku käitumisega sarnast eluviisi.
Järeldus: homod on alaväärtuslikud ühiskonnaliikmed.
Järeldus saab loogiliselt korrektne olla ainult siis, kui loodusteaduslik väide on tõene ja samal ajal on omaks võetud väärtushinnang. Loodusteaduslik väide ei ole aga väärtushinnangu eelduseks, mistõttu ei sa ka järeldus tugineda ainult loodusteaduslikule väitele.
Miks ei suuda paljuneda? Suudavad küll ja saavad järglasi nemadki. Kes kunstliku viljastamise, kes asendusemaduse teel. Tänapäeval mooduseid mitu.
Ja kus on öeldud, et paljunemine see ainus elus olemise mõte peaks olema? Isegi mesilastarus on enamus mittepaljunevad isendid, kui proovigu paljunejad ilma nendeta hakkama saada.