Päris tervishoiuasutused pakuvad posimisteenust

114 Replies to “Päris tervishoiuasutused pakuvad posimisteenust”

1. Kaaniravi populariseerumine illustreerib minu arvates kõnekalt inimkonna liikumist uue keskaja poole. Kuna kogu praegune teaduslik-tehnoloogiline progress baseerub kaduvväikese protsendi inimeste ajupotentsiaalil, et saa see olla jätkusuutlik.

2. Oled Sa kaaniteraapia äramärkimises päris kindel? Muteada pole kaanid meditsiinis päris mõttetud, neid kasutatakse lokaalselt vererõhu alandamiseks ja ee.. miski… umbes hüübivuse vähendamiseks, kuigi meditsiinivõhikuna on mul raskusi selle põhjendamisega. Teisest otsast võin ka ette kujutada, et keegi kuskil pakub raske raha eest võimalust umbes tšakrate rihtimiseks pool tundi kaane nautida :)

   Keda kuradit, homöopaatiline võimlemine! Ilmselt mingi 2in1 idee, nagu laia profiiliga lendur-karjak.

3. Keda kuradit, homöopaatiline võimlemine! Ilmselt mingi 2in1 idee, nagu laia profiiliga lendur-karjak.

   2in1 jah:
   1. võimlemine
   2. homöopaatia

   St. kui inimene võimleb niisama, siis ta ei võimle nii hästi, kui ta seal juures homöopaatiliselt ei mõtle = platseebovõimlemine?

   Kas nendes raviasutustes mõnda homöopaatilist jõusaali pole või? Nt. raudkangi asemel on pihlaka kaika (saar on halva energiaga) otstesse kanepi köiega seotud maakivid …

4. Kaanide puhul ma poleks jah nii radikaalne. Vt. näiteks http://www.kliinik.ee/index.php?5,2,2,38 . Nõelravi tervikuna posimiseks kuulutamine on ka kahtlasevõitu, ise küsimus muidugi on nõelravi abil alkoholismi, truudusetuse, lõbujanu ning halva õnne ravimine, mida ikka ja jälle üritatakse.

   Aga mida tähendab “maksapuhastus kätega”, seda ma tahaks küll väga teada :)

5. Tänan, Kriku, selle artikliviite eest!

   Ilmas ei usu, et need asutused tegelevad kõrgtasemel taastuskirurgiaga, kus kaane organite ja kudede parema taastumise nimel kasutatakse.

   Jah, selle kohta on olemas meditsiinialast teaduskirjandust, kus äralõigatud ja tagasi õmmeldud organ taastub paremini koos kaaniraviga kui ilma kaanita, aga see ei tähenda, et kaaniravi oleks tõestatult tõhus ka neil puhkudel:

   Tugi- ja liikumisaparaadi haigused – artroosid, osteokondroosid, lülisamba kõhrketaste väljasopistumised

   Neuroloogilised häired – migreenid, entsefalopaatiad, radikuliidid, neuriidid

   Naistehaigused – tsüstid, emakamüoomid, endometrioos, liitelised protsessid, viljatus, menstruatsioonitsükli häired, klimakteerium

   Kõrgvererõhutõbi, soontedüstooniad, südame isheemiatõbi, infarkti ja insuldi ennetamine

   Tselluliidi ja varikoosi kõrvaldamisel ning ainevahetuse taastamisel

   Või:

   ühtlasi puhastab see veresooni kolesteroolist,

   Või:

   Kaaniravi kasutatakse tänapäeval järgmiste haiguste korral : hüpertoonia, südame isheemiatõbi, tromboflebiit, veenilaiendid, glaukoom, silma siserõhu tõus, migreen, eesnäärmehaigused ja potentsi probleemid, üleminekuea vaevused naistel, närvisüsteemi haigused, liigespõletikud, radikuliit, samuti kosmeetilises kirurgias ja traumatoloogias [mrtn: see osa vastab siis enamvähem tõele]. Kaaniravi abil on võimalik tugevdada immunsussüsteemi.

   Paar teaduslikult põhjendatud toimimispunkti on, aga sellest tehakse pseudoteaduslik järeldus, et toime on ülilaia profiiliga. Seetõttu jään vähemalt esialgu selle juurde, et neis tervishoiuasutustes ja spades pakutav kaaniravi on kahtlane.

   Nõelravi kohta, et pole mingit vahet, kas nõel torgatakse spetsiaalsetesse punktidesse “meridiaanidel” või suvaliselt. Mõningane valu vaigistav efekt sel tõesti on, kuid valu on ääretult subjektiivne asi ja allub väga hästi platseeboefektidele. Nõelravi on pigem rituaalne tegevus umbes nagu homöopaatide veeraputamine või šamaani trummipõristamine. Meeleolu võib sellest paremaks muutuda, aga tõsisest haigusest paranemine eeldab enamat kui hea tuju.

6. väljendab üleüldist tasakaalutut postmodernsesse humanitaariasse kaldumist ja vähest arusaamist maailma toimimisest.

   Ma olen hetkeks kriitiliselt vaenulik artikli autori enda suhtes.

   Säärane väljaütlemine näitab ise teatud irratsionaalset ja vaenuliku suhtumist humanitaariasse kui teadusesse ja postmodernismi kui üpris objektiivsetel ajaloolistel põhjustel tekkinud mõttevoolu (või mõttevoolude paljususse).

   Ma ei tea küll mida autor mõistab postmodernse humanitaaria all, kuid ma võin kinnitada, et see nähtus, mis on välja kasvanud kultuuriliste ja ühiskondlike absoluutide kriitikast ei ole kunagi pretendeerinud olema bioloogiateaduste epistemoloogiline alus.

   Samas, kui keegi on endale konstrueerinud mingi pejoratiivse vulgaarhumanitaaria (ja postmodernismi), mis on vist ka (arvatud) naisteajakirjade aluseks, ei ole see ju sisuliselt mitte midagi muud kui too-sama ignorantsus, mida autor selle pseudomeditsiini juures kritiseerib.

7. Kriitika teretulnud, mina, kuid kinnitan, et ma ei suhtu üksiti võttes postmodernismi, humanitaariasse (humanitaarteadustesse), kaksiti võttes postmodernsesse humanitaariasse (humanitaarteadustesse) vaenulikult. Kui sa seda vaenu näed, siis palun näita, kus seda näed.

   Mu kriitikanool oli suunatud tasakaalutu kaldumise pihta. Ja selle pihta, et see kaldumine juba pretendeerib maailma tõlgendama seal, kus loodusteadused vaieldamatut edu on saavutanud. Ja nüüd ka selle pihta, et esialgne absoluutide kriitika on osaliselt pretendeerimas bioloogiateaduste epistemoloogiliseks aluseks. Nimelt on neil tasakaalutult postmodernsesse vulgaarhumanitaariasse kaldujatel veel üks “absoluut” ehk vaenlane võidelda – teadus ise. Või pigem nende vulgaararusaam teadusest kui rõhuvast ja ennastõigustavast institutsioonist.

   Just selle kaudu põhjendatakse osades riikides näiteks homöopaatia ja teiste uskumusravitsemiste katmist riikliku ravikindlustuse varadest. Just sellelt aluselt põhjendavad parateadlased ja kreatsionistid teadusparadigma muutmise vajadust, et nende lemmikudujutt teaduse alla hakkaks mahtuma.

   Kui kedagi vulgaarsuses süüdistada, siis ikka neid parateadlasi, homöopaate, kreatsioniste, astrolooge, transtsendentaalse meditatsiooni gurusid, usuärikaid ja muid selliseid. Ja isegi päris (loodus)teadlasi, kes oma akadeemilist autoriteeti mängu pannes umbluud ajavad.

8. Nõelravi puhul on pigem see küsimus, et nõelravi tuleks käsitleda füsioteraapiana. Teatud määral puhas keeleprobleem – räägitakse ju ravivõimlemisest ka ning keegi ei ilgu.

9. mina:

   Ma ei tea küll mida autor mõistab postmodernse humanitaaria all, kuid ma võin kinnitada, et see nähtus, mis on välja kasvanud kultuuriliste ja ühiskondlike absoluutide kriitikast ei ole kunagi pretendeerinud olema bioloogiateaduste epistemoloogiline alus.

   Jutu natuke teemast kaugenemist mõningase süütundega võimendades väidan, et on küll pretendeerinud. Puutun harva, aga regulaarselt kokku mõtisklustega bioloogia ja filosoofia piirimailt. Ise “puhta” bioloogina võtan üldistada, et loodusteadlased võtavad filosoofilisi keerutusi vastu sõbralikult täpselt seni, kuni Su väide kehtib, ja lähevad üsna turri, kui kirjandusloolased asuvad loodusseadusi postmodernismi vaimus kaasajastama. Viimast tegevust eluteaduse piirides kutsutakse biosemiootikaks.

10. Kaugele on jäänud need ajad, kui Archimedese maksiim “Matemaatika juurde pole ka kuningatel lihtsamat teed” ühiskonnas üldist aktsepteerimist leidis. :-(

11. Ma ütleks siin sotsiaalteadlasena, et jah, ei mõista humanitaarteadlased ja sotsiaalteadlased tihti reaalteadust ja vastupidi. Ma kaklen pidevalt reaalteadlastega, kes ei saa aru, et politoloogias on ka teatud süsteemid ja valemid ja “asjad, mis mul praegu pähe tulid” ei kvalifitseeru mingi teadusliku mõtte alla. Ja et näiteks küsitluse koostamine ei ole lihtsalt suvaliste küsimuste küsimine. Ma ei mõista näiteks kõike humanitaarteadusest ka.

    Üldiselt on see vastastikkune togimine äärmiselt nõme. Olen nõus “mina’ga,” et Martini esialgne sõnastus oli nigel. Aga ma ei usu, et sellega väga halba mõeldi. Samas, kirjalikku väljendusoskust ka õpitakse, et ei oleks mitmetimõistmisi. See on ka omamoodi “teadus.”

12. Ingmar kirjutas:

    Oled Sa kaaniteraapia äramärkimises päris kindel? Muteada pole kaanid meditsiinis päris mõttetud, neid kasutatakse lokaalselt vererõhu alandamiseks ja ee.. miski… umbes hüübivuse vähendamiseks, kuigi meditsiinivõhikuna on mul raskusi selle põhjendamisega.

    Üldine tähelepanek on niisugune, et kõik teadaolevad elusverest toituvad olevused rakendavad mingisuguseid võtteid verehüübe pärsimiseks. Konkreetsed võtted ja nende toimemehhanismid erinevad aga vähemalt sama palju, kui veretoidulised olevused ise, vampiirnahkhiirest ja puugist kaanini.

    Apteegikaani kontekstis on põhiline hüübimist takistav kemikaal hirudiin — mis, muide, ise on kaani ladinakeelse nimetuse Hirudo medicinalis järgi nime saanud. Hüübimisprotsessi oluline osa on fibrinogeeni lagunemine fibriiniks, mis seepeale omakorda polümeriseerub, moodustades tahke “käsna”, mis koos läheduses oleva (orgaanilise) materjaliga saab trombiks. Fibrinogeeni sellist lagunemist vahendab trombiiniks hüütav ensüüm, hirudiinil on aga trombiini niisugust toimet tugevalt pärsiv toime.

13. Head inimesed, absoluutselt pole vahet, kas udujuttu aetakse postmodernsest humanitaariast või kvantmehaanikast lähtudes, sest udujutt jääb udujutuks. Veelahe ei jookse mitte täppis- ja sotsiaal-humanitaarteaduste vahelt, vaid teadusliku meetodi järjepideva rakendamise-mitterakendamise vahelt.

    Praegu nimetasin “tasakaalutut postmodernsesse humanitaariasse kaldumist”, teises kohas saavad jälle kvantmüstikud, kes “teadvusvälju”, telepaatiat ja maailma rahu kvantfüüsikaga seletada üritavad; astroloogid, kes astronoomia saavutusi oma rahavankri ette rakendavad; homöopaadid, kes uusi ulmelisi füüsikalis-keemilisi omadusi postuleerivad; keemikutest vitamiinipressijad, kes müüvad kaupa, millest tõendatult enamus juhtudel miskit kasu pole jne.

    Vist igas valdkonnas on suurem hulk tublisid ja aktiivseid toimetajaid, veidi konservatiivseid ja ettevaatlikke tagasihoidjaid, natuke edumeelseid ja uuenduslikke entusiaste ning mõned liiga kriitikavabad ja maast lahti udutajad. Kahjuks vist ka teadlikke petiseid. Ja pole ka humanitaarteadused sellest patust priid.

    Hea ja lõbus lugemine sellel teemal:
    How Mumbo-jumbo Conquered the World: A Short History of Modern Delusions, Francis Wheen
    (mul on see soomekeelsena kusagil olemas)

    See selleks, kuid ravielektroforees tundub ka kuidagi “huvitav” asi olevat. Elektroforees on iseenesest täiesti teaduslik termin ja väga praktiline nähtus ainete analüüsimisel (sh meditsiinialaste uuringute juures), aga kuidas sellest ravimeetod sai, pole veel teada. Pakun välja uue(?) meetodi: raviosmoos.

14. kõrvaküünlad sobivad kõrvavaigu eemaldamiseks väga hästi. Mis on siin pistmist posimisega? Või ravivad nad nende küünaldega veel haigusi ka? Pistad ühe otsa kõrva, paned teise otsa põlema, põleb teatud jooneni, põledes “imeb” vaigu kõrvast välja. Muidugi on odavamaid ja lihtsamaid meetodeid vaigu eemaldamiseks, aga kallimaid on ka.

15. Kõrvaküünaldest on meil siin varem juttu olnud:
    Kõrvaküünlad ei tee midagi head

16. Õudne, ma seni ei teanud, et sellised asjad olemaski on… Pean vist edaspidi siin selle paiga lugemisest hoiduma :s

17. Aituma, dig, täpsustamast. Mõtlesin ülal kirjutades (aga pean tõdema, et ei öelnud – kirjanduslik väljendusoskus vedas katastroofiliselt alt), et ma ei suuda hästi põhjendada, miks vere hüübivuse vähendamine üldse (ja konkreetsel kaani abil) kasulik võiks olla. Üht kui teist mõistlikku põhjust oskan küll umbes ette kujutada, kaani meditsiinilist tarvitamist ei kipu ma kritiseerima teps mitte. Kaaniteraapia kui asi iseeneses kõlab vähemalt veidi “100% looduslik ravi, ohutu ja ülivõimas” ehk siis eelmise jutu teema moodi küll, aga mistahes südame-veresoonkonnahaiguse ravis kasutatuna ma kaani pakkujat põhjalikuma info puudumisel risti lööma ei kiirustaks.

18. Homöopaatiline võimlemine kõlab väga ahvatlevalt. Kui homöopaatiline ravim on segu, mis ei sisalda grammigi toimeainet, siis homöopaatiline võimlemine tähendab ilmselt liikumatult diivanil lesimist. Sobib, selle ma võtan :)

19. Märgiga ‡ olen tähistanud mulle kahtlaselt tunduvad teenused

    Kuldsed sõnad, mille üle tasuks skeptikutel mõtiskleda:

    Konstruktiivne kriitika on alati kasulik, aga põhimõtteline opositsioon pigem naeruvääristab inimest ja seab tema vaimse tervise mõningase kahtluse alla…

20. Kusjuures ma sain lapsena nõelravi ja mõjus. Iseasi, kas see töötas nii nagu (paljud9 nõelraviarstid seda kirjeldavad, kuid omal kombel kindlasti töötas.

    Muusika-alal (pillimängijad) on paljud tuttavad seda kasutanud lihaspingete või mitmesuguste närvivalude teraapias.

21. Paar teaduslikult põhjendatud toimimispunkti on, aga sellest tehakse pseudoteaduslik järeldus, et toime on ülilaia profiiliga. Seetõttu jään vähemalt esialgu selle juurde……………………………………………………………

    Küsimus: mis haridus Martin Vällikul on?
    Vastus:
    Naised Saunas Rääkisid Ülikooli diletandi diplom.

    Martin, kullake, ära enam võta sõna, su rumalused ajavad lausa sügelema.

22. “Ise küsin, ise vastan” õhtu?

    Sügelemisest rääkides, ma vist mõtlesin kaanile veel ühe kasutusviisi välja.

23. Küsimus: mis haridus Martin Vällikul on?

    Mul ülemus kunagi ütles, et ta pole zooloog ega piloot aga kui keegi seletab, et sead lendavad, siis ta ei usu seda.

    Udujutu mitte uskumiseks pole vaja haridust, vaid natuke tervet mõistust, mis käsib tundmatut infot kontrollida.

    Tänapäeva neti ja telefoniajastul pole see kuigi keeruline ja isegi 8 kl haridusega rullnokk teab et haininaga bemm tuleb enne ostmist töökotta viia mitte müügimehe mesijuttu kuulata.

24. Martin kirjutas:

    Head inimesed, absoluutselt pole vahet, kas udujuttu aetakse postmodernsest humanitaariast või kvantmehaanikast lähtudes, sest udujutt jääb udujutuks. Veelahe ei jookse mitte täppis- ja sotsiaal-humanitaarteaduste vahelt, vaid teadusliku meetodi järjepideva rakendamise-mitterakendamise vahelt.

    Reaalteadustes on tõde üldiselt olemas ja seda saab enamasti katse või vaatlusega välja selgitada. Kui ka teoreetiliselt tõde välja selgitada ei õnnestu, on reaalteadlase jaoks tegemist mitteteadusega, mis tegelemist ei vääri. Reaalteadlaste põhiline tegevus on tolle tõe väljaselgitamine, mõõtmisvea piires, ja seejärel mõõtmisvea asümptootiline nullile lähendamine.

    Humanitaarteadustes tõde üldiselt ei ole. Sellepärast tegelevad humanitaarteadused eeskätt vaidlemisega, peavad oluliseks objektiivse tõe olematuse puudumist ning vaatavad viltu nondele, kes arvavad, et nende nägemus õigest viisist majade värviskeemist või õigest pärimisseadusest on parem, kui mõni teine majade värviskeem või pärimisseadus. Natuke on küll humanitaarteadlased nõus relatiivset paremust tunnistama — näiteks on enamik tänapäevaseid läänemaiseid pärimisseaduse-asjatundjaid nähtavasti nõus, et pärimisseadus, mis kadunukese varanduse õiget omanikku loosiga määrab, ei ole just suurem asi.

    Paljud inimesed arvavad, et reaalteadused on rasked, aga humanitaarteadused lihtsad, ja lähevad niisugusel kaalutlusel pigem humanitaarteadusi õppima. Mõnede jaoks võib-olla ongi nii lihtsam. Selle tagajärjel omandavad paljud inimesed humanitaarteadustele omase uurimismeetodi ja hoiakud — ja võivad reaalteaduste uurimismeetodile ebapiisavat tähelepanu pöörata.

    Probleem tekib sel hetkel, kui humanitaarharidusega inimene, kes postmodernistliku filosoofia mõjul objektiivsesse tõesse ei usu, üritab seda mitteuskumist rakendada reaalteaduse peale. Tulemuseks on midagi solipsismi taolist. Reaalharidusega inimesed on niisuguseid probleeme korduvalt nähes tähele pannud, et nende allikaks peaaegu alati humanitaarharidusega inimesed on, ja empiiriliselt loonud seose humanitaarhariduse ja reaalteaduse mittemõistmise vahel.

25. Ingmar kirjutas:

    Aituma, dig, täpsustamast. Mõtlesin ülal kirjutades (aga pean tõdema, et ei öelnud – kirjanduslik väljendusoskus vedas katastroofiliselt alt), et ma ei suuda hästi põhjendada, miks vere hüübivuse vähendamine üldse (ja konkreetsel kaani abil) kasulik võiks olla.

    On haiguseid ja haiguslikke seisundeid, mil patsienti ähvardab vere liigse hüübimise risk. Nii näiteks on tähele pandud, et pärast südameatakki on patsiendil suurem risk veresoonesiseste trombide tekkeks, need aga omakorda võivad viia nekroosile — nekroos elutähtsates organites aga patsiendi surmani. Tromb südames omakorda on riskifaktor südameataki kordumiseks. Nonde seisundite leevendamiseks kasutataksegi antikoagulante.

    Kaani tunti lihtsalt varem, kui varfariini ja isegi hepariini. (Hepariin on muidu üks vanemaid tänapäevaseid farmakone.) Samuti ei ole, AFAIK, hirudiinil täheldatud teratogeenseid mõjusid — varfariini rasedatel kasutada ei saa.

26. Aga mis keskaja suunas tagasi liikumisse puutub, siis tänapäeva pärismeditsiin eriti kaane ei kasuta küll. Nii sünteetiline hirudiin kui kaanifarmides produtseeritud hirudiin on antikoagulandina pruukimiseks piisavalt töökõlbulikud.

    Kaane kasutatakse tänapäeval eeskätt kontekstides, kus nende psühholoogiline mõju otsesest füsioloogilisest toimest olulisem on. Üks külg on kaanihammustuse suhteline valutus süstlatorkega võrreldes. Teiseks on tähele pandud, et mõnikord leevendab patsiendi subjektiivseid vaevusi võimalus kaaniga suhelda. Kuna kaanid kunagi vahele ei räägi, on nad head kuulajad. Ja kolmandaks rakendatakse kaane sageli kosmeetilises meditsiinis, mis, teadagi, pärismeditsiini ja soolapuhumise vahepeal eluneb.

    Aga keskajal oli kaanide kõige populaarsem kasutusala aadrilaskmine. Tänapäeval seda enam meditsiiniliseks toiminguks ei peeta.

27. Ilus näide, dig. Ainult, kui palju see majade värviskeemi valimine humanitaarteadus on? Või õigemini, äkki on ka sellel tegelikult põhjalik teadus taga? Kontrollkatsed inimestega, jälgimaks, kuidas erinevad inimesed erinevatele värvitoonidele reageerivad. Elektroodid peas ja targad aparaadid ajulained või midagi mõõtmas ja puha. Statistilised uuringud erinevate värvide mõjust. Jne jne.

    Sina jällegi teed reaalharidusega inimesele nii omase vea ja kannad humanitaarteadused maha kui mõttetu mula ajamise. Teadmata sealjuures, et vaatlused, eksperimendid, katsed, tulemuste kontrollid ja topeltkontrollid ja muu selline on ka humanitaarteadustes täitsa olemas ja näiteks matemaatika, mida minu teinepool kasutab oma humanitaarteaduste doki kribamiseks ajab mul pea valutama. Ja muideks, teoreetiline füüsika ja muud sellised on reaalteaduses samuti kahtlased asjad, mida täpselt kontrollida ei saa ja oletusi on ka seal küll ja küll.

    Lihtsalt on natuke rumal komme kohe, kui mingit woo-woo asja nähakse, sellele millegipärast humanitaari silt külge panna. Küllap jahh, humanitaar võib vast kergemini “ära pöörata”, kuid ega reaalid ka mingid pühad loomad pole, kellele lollid mõtted külge ei hakka.

    Ja tegelikult- reaal ja humanitaar täiendavad teineteist suurepäraselt ning selle asemel, et teineteisele mürgiseid vihjeid teha, võiks pigem koos soolapuhujate suhtes midagi ette võtta, eks?

28. Reaalteadustes on tõde üldiselt olemas ja seda saab enamasti katse või vaatlusega välja selgitada. Kui ka teoreetiliselt tõde välja selgitada ei õnnestu, on reaalteadlase jaoks tegemist mitteteadusega, mis tegelemist ei vääri. Reaalteadlaste põhiline tegevus on tolle tõe väljaselgitamine, mõõtmisvea piires, ja seejärel mõõtmisvea asümptootiline nullile lähendamine.

    Ja raiutakse edasi puust rauaga kivist vett.

    Ma ei tea, mis reaalteadusi sina õpid, aga viimane kord, kui keegi tõsiselt võetav inimene defineeris reaalteadusi kui mingi vaatlusele objektiivselt eelneva empiirilise objekti toomist inimese kui Tabula Rasa sisse, oli arvatavasti njuutonliku füüsika viimaste hingetõmmete ajal. See oli aeg, mil usuti sellese, et nii füüsikaline, psühholoogiline, kui ka kollektiivne maailm koosnes atomaarsetest-diskreetsetest determineeritavas strukturaalses seoses olevatest elementidest, mis eksisteerivad kuidagi objektiivses olemuses, ning meil oleks vaja lihtsalt selle tõelise olemuseni jõuda, ning selle tõelise olemuseni jõudmiseks on olemas vaatleja-induktiivne meetod.

    Juba üle poole sajandi on möödas, mil teiste seas Popper säärasele verifikatsiooniprintsiipi ja essentsialismi propageerivale mõttesuunale omalt poolt jalaga munadesse andis.

    Kuna käimas on hiline õhtutund ning mul on veel muid asju kirjutada, siis annan omalt poolt soovitusliku viite.

    Popper, Karl “Conjuctures and Refutations”, peatükk 3 “Three views concerning human knowledge”, minu väljaandes (1996) lk 97-119.

    Saaks ehk siinsest arutlusest/vaidlusest välja argumendid, millele “reaalteadused” ammu-ammu ise oma arenguga matsu andsid. Polegi vaja selleks lugeda postmodernistlikke humanitaarjobusid.

29. Arst ravib, loodus tervendab.
    Medicus curat, natura sanat.

    Iidsetest aegadest saadik tuntud ja teatud ladina tõde.

    Seega on alust v’iteks, et siinses arvamuses ja kommentaarides aetakse segi mõisted ravima ja tervendama ning tervenema.

    Kui arst kasutab teaduslikke meetodeid, siis ta ravib.

    Kui loodus ise annab abi, siis inimene terveneb.

    Kui keegi vahendab looduse informatsiooni ja võimalusi, siis ta aitab inimesel terveneda. Ehk võik öelda, et tervendab looduse abiga.

    Nii arenenud riikides kui Eestis on hakanud teadusliku ravimise kõrval levima naturopaatia meetodid, so tervenemise meetodid looduse toel. Ja see on ainult tervitatav.

    Tänud selle tegijatele!

    Klassikaline teaduslik meditsiin on oma ainuvalitsemise lõpetanud. See ei toimi enamusel juhtude. Aitab vaid hädaolukorras.

    See on seotud Maa järjest kiireneva tõusuga uutesse arengudimensioonidesse. Pole inimene see, kes siinkohal jala või sule pidurile planeet Maa arengukiirendust peatada saab.

    Peatage areng, ma tahan maha astuda – olete hiljaks jäänud selle sooviga. Nüüd on tervendamismeetodid eelistatud teduslike meetodite ees. Aeg on selline.

30. Jüri ütles:

    Udujutu mitte uskumiseks pole vaja haridust, vaid natuke tervet mõistust, mis käsib tundmatut infot kontrollida.

    Lisaks sellele on enamus neist asjadest, mida inimestele pähe määritakse, ümber lükatav keskkooli haridusega (eeldusel, et inimene mäletab midagi ja et see haridus ikka oli korralik). Ma ei pea olema ülikoolis meditsiini õppinud, et teada, et maksa ei ravita välispidiselt käte vehkimisega. Ja kogu see jutt “minu teadus on parem kui sinu teadus” on ikka suht suvaline lõugade lõksutamine, mille võiks ära jätta.

    Muuseas, seda polnud märgitud vastava märgiga, aga Tai massaažil ei ole minu teada ka mingeid raviomadusi. Vähemalt ta ei tee seda, mis massaaži eesmärk on – lihaspinge vähendamine ning seeläbi valu ära võtmine. Labane näide, aga minul ja ühel neiul olid mõlemal seljavalud. Mina läksin ühte salongi massööri juurde (paberitega), tema Tai massaaži. Mulle ütles massöör, et ta teeb endast parima, aga kui valu ära ei lähe, peab minema arsti juurde. Tai massöör ütles, et tema teeb kindlasti asja korda. Reaalsus oli see, et mina sain selja korda, teine neiu ei saanud. Saatsime ta siis ka päris massööri juurde, sai probleemist lahti. Seega minu tagasihoidlik arvamus on, et see Tai massaaž on umbes sama, mis sõber teeb niisama enesetunde parandamiseks…

31. hjarg kirjutas:

    Ilus näide, dig. Ainult, kui palju see majade värviskeemi valimine humanitaarteadus on? Või õigemini, äkki on ka sellel tegelikult põhjalik teadus taga? Kontrollkatsed inimestega, jälgimaks, kuidas erinevad inimesed erinevatele värvitoonidele reageerivad. Elektroodid peas ja targad aparaadid ajulained või midagi mõõtmas ja puha. Statistilised uuringud erinevate värvide mõjust. Jne jne.

    Tõepoolest, mitmed humanitaarteadused on aja jooksul — teaduse vahendite arenedes — saanud osaliselt või täielikult reaalteadusteks. Kunagi oli näiteks tohterdamisteadus. Tänapäeval on sisuline osa sellest saanud meditsiiniks ja humanitaarosa nurgaarstluseks. ;-)

    Mina ootan juba pikemat aega, et keegi võtaks kätte ja asuks õigusteaduse objekte — seadusi — kvantitatiivsete vahenditega süvitsi uurima. Aga ilmselt läheb sellega veel aega.

    Samas, praegu teadaoleva põhjal on hulka teadmisvaldkondi, mis ongi suuresti subjektiivsed. Ja see, missugune värviskeem on ilus, paistab nende hulka kuuluvat — nagu ka see, missugune muusikapala on ilus.

    Sina jällegi teed reaalharidusega inimesele nii omase vea ja kannad humanitaarteadused maha kui mõttetu mula ajamise.

    Ei sugugi. Mõttetut pseudoteaduslikku mula ajavad ainult eksinud ja oma kohta mitte leidnud humanitaarteadlased; päris humanitaarteadlased tegelevad aktiivselt tõsiste — isegi, kui need mõningat subjektiivset esteetilist komponenti sisaldavad — tegevustega.

32. Keegi “mina” kirjutas:

    Ma ei tea, mis reaalteadusi sina õpid, aga viimane kord, kui keegi tõsiselt võetav inimene defineeris reaalteadusi kui mingi vaatlusele objektiivselt eelneva empiirilise objekti toomist inimese kui Tabula Rasa sisse, oli arvatavasti njuutonliku füüsika viimaste hingetõmmete ajal. See oli aeg, mil usuti sellese, et nii füüsikaline, psühholoogiline, kui ka kollektiivne maailm koosnes atomaarsetest-diskreetsetest determineeritavas strukturaalses seoses olevatest elementidest, mis eksisteerivad kuidagi objektiivses olemuses, ning meil oleks vaja lihtsalt selle tõelise olemuseni jõuda, ning selle tõelise olemuseni jõudmiseks on olemas vaatleja-induktiivne meetod.

    Lugupeetud eksinud humanitaarteadlane, see on mõttetu mula.

33. esiteks – sotsiaalteadused ei ole humanitaarteadused, humanitaarteadused ei ole sotsiaalteadused!!! kallid täppisteadlased, raiuge see endale pähe.

    teiseks – catlyn – selle sinu tai massaaži jutuga kehtib sama viga, mida siin (ja mujal) ennegi tehtud on – sa otsustasid terve nähtuse (tai massaaž) üle ühe inimese põhjal.

    kogu see massaaživärk on halvasti reguleeritud eestis, sisuliselt võiks sa ka mingi massaažitoa lahti teha kasvõi hommepäev. kui konkreetne tai massöör (ma üldse ei saa aru, miks seda massaažiks nimetatakse, aga see selleks) oli mingil ühel suvaliselt ‘tai massaaži sissejuhataval kursusel’ käinud ja muidu jobu, kes ei taipa, et päris mitme seljavea juures ei tohi sellist inimese väänamist üldse teha (aga seda õpetatakse tai massaaži põhikursusel alles ka, eksole), siis tähendabki see seda, et konkreetne inimene oli loll ja harimatu.

    igal ravimis- või hooldus- vms viisil on oma näidustused, mille jaoks asi sobib paremini ja halvemini. ju. kui mingi asi on eriti hea näiteks peavalu vastu, ma ei kuuluta mingit meetodit soolapuhumiseks, kui see mu suure varba sissekasvanud küünt ei ravi. aga samas, ehk täppisteaduse alla selline lähenemine kuulub, muidugi.

    kolmandaks – martin, mis hea pärast sa aroomimassaaži ‘kahtlase’ asja alla oled pannud? ehk on siin midagi, mida sina tead ja mina ei tea (ilma irooniata küsin), aga nii palju kui mina isiklikult olen seda saanud (erinevatelt tegijatelt), on see täiesti harilik klassikaline massaaž, lihtsalt et aroomiõlidega… ja harilik massaaž on mittekahtlane ju sinu arvates? kui mulle mingid lõhnad meeldivad ja need mu enesetunde heaks teevad ja keegi tahab seda lisaboonust pakkuda, siis on see automaatselt posimine? aroome on alati valitud ka puhtalt selle järgi, mida mina tahan sinna sisse.

    (taastus)ravi peab kindlasti välja nägema steriilne, seda peab tegema kivinäoga tõsiselt ja üldse ei tohi seal emotsionaalseid boonuseid juures olla?

    on sel lähenemisel ka mingi TÄPPISteaduslik põhjendus olemas?

34. catlyn kirjutas:

    Muuseas, seda polnud märgitud vastava märgiga, aga Tai massaažil ei ole minu teada ka mingeid raviomadusi.

    Noid märkimata asju on teisigi, näiteks “laserravi” ilma kontekstita ei tähenda ilmselt midagi meditsiiniliselt mõistlikku. Pärismeditsiinis rakendatakse lasereid mitmete ravitoimingute jaoks, keratoomiast kuni tätoveeringute eemaldamise ja vaginoplastiani välja, aga ühtki neist ei hüüta kontekstitult “laserraviks”.

    Muide, pärismeditsiinis rakendatakse hulgaliselt ka magneteid. Magnetresonantstomograafiast on tänapäeval kõik kuulnud, aga ka hambaarsti puuri mootoris elunevad tänapäeval tavaliselt magnetvälja kasutades töötavad elektrimootorid. Sellegipoolest on kontekstitu “magnetdiagnostika” “magnetravi” — ja isegi “hambavalu magnetravi” — üldjuhul ilmne märk pseudoteadusest.

    Ma arvan, et Martin on märke juurde pannes lihtsalt ettevaatlikult konservatiivne olnud.c

35. … aga sotsioloogia teemal on sihuke tore Tom Lehreri laul olemas.

36. Mina ootan juba pikemat aega, et keegi võtaks kätte ja asuks õigusteaduse objekte — seadusi — kvantitatiivsete vahenditega süvitsi uurima. Aga ilmselt läheb sellega veel aega.

    Õiguse sotsioloogia, väga tükk aega olemas juba.

37. Kodanik “tervenemine ja ravimine”,

    aaaaaameeen!!!!! (hääldada palun ingliskeelsena…)

38. Hjarg ütles:

    ega reaalid ka mingid pühad loomad pole, kellele lollid mõtted külge ei hakka

    Jah, eks ta kahjuks tõsi ole. Vaadake seda kurba lugu, mis hetkel internetis nii meeletuid laineid lööb, et tädi pääses isegi viimase Time Magazine-i 100 mõjukama indiviidi nimistusse. Kusjuures tema esinemise mõjukuse aluseks on minu tagasihoidliku hinnangu alusel ainult seesama fakt, et ta ennast esimese asjaga tõsiseks erialateadlaseks identifitseerib (pluss muidugi teatud kaastundefaktor insuldi läbi elanud inimese vastu). Vastasel juhul oleks see lihtsalt üks järjekordne ja tavaline njuueidzh kräpp… Kusjuures tema vasaku ja parema ajupoolkera “teadus” ei kannata muidugi mingit kriitikat.

    http://www.ted.com/talks/view/id/229

39. Selle Kurva Loo(tm) teema on motivational speaking, mitte neuroanatoomia.

40. Massaažidega on seis tõesti veidi segane. Massaaž ise mumeelest täitsa tarviline tegevus, aga kas need igasugused eesliited midagi tähendavad, pole enam nii kindel ja seetõttu mu ebajärjepidevus aroomimassaaži ja Tai massaaži puhul.

    Aroomimasaaži märkisin kahtlaste sekka seepärast, et selle viljelejad väidavad näiteks selliseid asju:

    Aroomimassaaž stimuleerib organismi võimet ise ravida. Massaaži käigus kudede hapniku ja toitainete varustus paraneb. Intensiivistub vere- ja lümfiringe. Eemalduvad jääkained ning naha pinnalt surnud rakud.

    Eeterliku õli oskusliku valikuga saab aroomimassaažiga leevendada stressi, tselluliiti, lihaspingeid ja –valusid.

    Immuunsüsteemi tugevdavad eeterlikud õlid püsivad inimese organismis kuni 72 tundi, noorendades kudesid ja parandades naha elastsust.

    Näidustused:
    Lihaspinged
    Väsimus
    Stress
    Masendus
    Peavalu
    Menstruatsiooni häired
    Veenilaiendid
    Aeglane vere- ja lümfiringlus
    Madal ja kõrge vererõhk
    Ainevahetuse häired
    Tselluliit

    Osad näidustused on üleüldised massaažile omased näidustused, aga väited, et aroomid imuunsüsteemi tugevdavad või üldmassaaži kuidagi erilisel moel võimendaksid, ei pea paika.

41. Jill Bolte Taylor
    Nojah, lugu oli ju haarav.
    Ilmselt saime selle video kaudu aimu ühest võimalikust mehhanismist, kuidas religioonid alguse saavad.

42. Mina ootan juba pikemat aega, et keegi võtaks kätte ja asuks õigusteaduse objekte — seadusi — kvantitatiivsete vahenditega süvitsi uurima. Aga ilmselt läheb sellega veel aega.

    Õigus-sotsioloogiad on olnud olemas juba üle saja aasta. Kvantitatiivsete ja/või positivistlike lähenemiste pankrott toimus ka täiesti selgetel põhjustel juba mitmekümneid aastaid tagasi, eriti kui me räägime sotsiaalteadustest. Muidugi kommentaator dig’i võimetus teha vahet sotsiaal- ja humanitaarteadustel või üldse äärmiselt puudulikud teaduse teadusloo alalt, on pöördvõrdelises seoses tema sõnakuse ning enesekindlusega.

    Ühelt poolt on selline positsioon, kus ise-enese rumalust ning/ehk eelarvamusi peetakse maailma tõeliseks omaduseks kahjuks liigagi levinud – säärane distsiplinaarne kanapimedus või isegi elitism on suhteliselt tihe nähtus. Mul oli alles ühe CERN’i füüsikuga mõni aeg tagas vaidlus, kus too püüdis mulle selgeks teha, et see, mida tema defineerib ühiskonnateadustes tähtsaks, ongi tähtis.

    Säärase mõtlemise peal ka positivistlikud suunad kokku jooksidki. Usk, et uurimisobjekt on selline, nagu kasutatav mudel on ise-enesest see, mida inglise keeles kutsutakse “fallacy”. Maailma omadused pole kasutatava mudeli omadused –kasutatav mudel peab ise kohandama ennast kirjeldavale maailmale – mitte vastupidi. Nn Matemaatiliste reaalteaduste positsioonilt on Nobeli preemia laureaat Eugene Wigner kirjutanud väga mõtlemapaneva essee „Matemaatika mõistetamatust tõhususest loodusteadustes”. (Akadeemia 7/2007). Kusjuures vaidlus sellel teemal käib tänaseni edasi, alles paar aastat tagasi avaldati järjekordne üllitis sellel teemal Current Science 2005. aasta veebruarinubris.

    Kuid et illustreerida raskusi üleüldse inimese ja inimühiskonna mõistmisel “rigorous science”‘na, kujutage näiteks ette, et inimühiskond ei funktsioneeri nagu kausaalne ja selge determineeritud struktuur vaid pigem kui avatud ennastkorrastav mittelineaarne “süsteem”, mille kõik agendid on samuti eneseteadlikud ning pidevas reflektsiooniprotsessis maailma ning endaga(sic!). Süsteem, kus me ühelt poolt ei saa rääkida tagasipööratavusest, ennustatavusest, struktureeritavusest kuigi teisalt eksisteerib see siiski pidevas ja/kuid muutuvas tasakaaluolekus. Mikro- ja makrotasandite, struktuuri ja agentsuse kui operatiivsete kontseptide vahele mahub kujundlikult öeldes terve armee igasuguseid muid (analüüsi)komplekse, tasakaaluseisundeid ja eksisteerimisloogikaid.

    Kui ka kolme keha probleem (n-keha probleem) on siiani lahendamata, siis mõtle, kui need kolm keha moodustaksid ühiskonna ja hakkaksid oma peas arutama selle üle, mida teine keha temast arvab. Kas see teeks nüüd uurimisobjekti (matemaatikale) kuidagi mugavamaks, kui too muutuks füüsiku vaate jaoks täiesti irratsionaalselt käituvaks?

    Lugupeetud eksinud humanitaarteadlane, see on mõttetu mula.

    Sina usud, et reaalteadused töötavad verifikatsiooniprintsiibil ja tegelevad maailmaga täpselt sellisena, nagu see on. Need, keda sina pead oma iidoliteks, ei usu seda (enam) isegi. Lihtne ja labane.

43. Keegi “mina” kirjutas:

    Muidugi kommentaator dig’i võimetus teha vahet sotsiaal- ja humanitaarteadustel või üldse äärmiselt puudulikud teaduse teadusloo alalt, on pöördvõrdelises seoses tema sõnakuse ning enesekindlusega.

    Miks on täppisteaduste mõistmine kasulik? Et “matemaatilistes” solvangutes mitte piinlikke vigu teha! ;-)

44. Muidugi kommentaator dig’i võimetus teha vahet sotsiaal- ja humanitaarteadustel, või üldse äärmiselt puudulikud teadmised teadusloo alalt, on pöördvõrdelises seoses tema sõnakuse ning enesekindlusega nendel teemadel.

    Ma eelistan kirjavigu sisulisele ignorantsusele ja vaimupimedusele 8)

45. Jah, mina, sul võib paljuski muidugi õigus olla, aga see jutt ei tee nõelravi toimivamaks või müstilisi meridiaane olemasolevamaks.

46. Kvantitatiivsete ja/või positivistlike lähenemiste pankrott

    Need lähenemised elavad täies elujõus ja pole kusagil pankrotis.

47. Keegi “tervenemine ja ravimine” kirjutas:

    Kui loodus ise annab abi …

    … vahendab looduse informatsiooni …

    Klassikaline teaduslik meditsiin on oma ainuvalitsemise lõpetanud. See ei toimi enamusel juhtude. Aitab vaid hädaolukorras.

    Jama. Jama. Ja veel jama.

48. Kuigi ma ei tea mis asi see müstiline meridiaan on ja vaimudesse ma ka ei usu, kuid rääkides nõelravist, siis las rahvale jääb ta meelelahutus. Leiba tundub olevat kaasajal (veel) küllalt jätkuvat.

    Kvantitativsed-positivistlikud lähenemised on pankrotis kui totaalsed (või lausa religioossed) imerohud, mis pidid ka sots¬-, humanitaar-, filosoofiateadustest lõpuks selle “tõsise teaduse” tegema. Kahjuks (või õnneks) säärast võlujõudu neil ei olnud.

    Kaasajal on sellistel meetoditel ja modelleerimisstrateegiatel ka sotsiaalteadustes selgelt oma nišš olemas – mõnes distsipliinis rohkemal (majandus), mõnes vähemal (antropoloogia, etnoloogia) määral. Kui ma üksvahe meediaanalüüsis töötasin, ei saanud ka seal läbi statistiliste vahenditeta. Ainus, mida ma soovin näidata, on see, et tegu pole imerohuga. Kui ka füüsiline maailm miskipärast vastab mingile hulgale meie käsutuses olevatele matemaatilistele vahenditele (vahendeid on muidugi tohutult rohkem – nagu inimkeelega, saab ka matemaatikaga kirjeldada tohutut hulka mitte-eksisteerivaid maailmu).

49. Mina on vist ülikoolis mölateadust õppinud. Laske mul arvata – Semiootik? Kunstiteadlane? Filosoof?
    Mina, väikeseks vihjeks sulle: kõike seda saab öelda ka eestikeelsete sõnadega ja paistab palju vähem eputav ja hoopis tõsiseltvõetavam välja. Üleolevus, ebaviisakus ja ülbus ei tohiks ka nagu harituse juurde kuuluda.
    Ahh jaa, samasugust tühja sõnaseadmisoskust evivad ka veiniasjatundjad…

50. Tõesti, ma olen nõus, et ülbus ei tohiks harituse (ja ka hariduse) juurde kuuluda. Ühelt poolt on mul häbi, et ma pidin langema sellele tasemele, et vastata kommentaaridele, mis kõlavad sarnaselt sellele:

    Lugupeetud eksinud humanitaarteadlane, see on mõttetu mula.

    Ja teiselt poolt olen ma jälle keerulises positsioonis, et kuidas vastata järjekordsele ad hominem argumendile:

    Mina on vist ülikoolis mölateadust õppinud. Laske mul arvata – Semiootik? Kunstiteadlane? Filosoof?

    Ülbus ja eelarvamused teiste distsipliinide suunas on sarnaselt häbiväärsed – eriti, millele ma püüan osutada, kui need tulenevad täielikust huvipuudusest ja ignorantsusest, mille “parimaks” näiteks on siin dig”. Veel häbiväärsemad on need inimese suust, kes püüab tõestada, et ühe teaduse vahendid ühe asja uurimiseks on kuidagi ülimad ka teise asja uurimisel (millest nähtavasti jällegi see rääkija midagi ei tea ega tahagi teada). Ehk siis kui inimene pretendeerib teaduslikule diskussioonile rõhutades oma-enda rumalust.

    Skeptiku lehekülg püüab hajutada ühiskonnas vääruskumusi, mina olen võtnud omale praegu täiesti tänamatu ülesande hajutada teatud (vulgaar-reaalteadusliku?) skeptistismi vääruskumusi ja eelarvamusi teiste teaduste suhtes. Nimelt sotsiaal- ja humanitaarteaduste suhtes.

    Kuid milline sõna või väljend siis sind häirib?

    Verifikatsioon?
    Falsifikatsioon?
    Modelleerimine?
    Strateegiad?
    Epistemoloogia?
    Reflektsioon?
    Determineeritus?
    Mittelineaarne?
    Kausaalne?
    Mikro?
    Makro?
    Struktuursus?
    Agentsus?

    Äkki hoopis antropoloogia, etnoloogia või vaimupimedus?

51. Jah, tsirkust on ikka vaja, aga kas seda just tervishoiuteenuse sildi all peab tegema.

    Tarvo, võõrsõnad, mida ma esimese hooga ära ei tunne, annavad mulle võimaluse veidi targemaks saada. Aga meetodina kasutavad sõnavoolu nii humanitaarkalduvusega energeetikud ja tervendajad kui tingliku reaalkalduvuseda igiliigutajad ja kvantmüstikud.

    Selle meetodi mõte on selles, et asendades asjast rääkimise metafüüsikaga, suundub tähelepanu uskumuse tõelevastavuselt uurimismeetodite puudulikkusele. Tõsi on see, et uurimismeetodid ongi puudulikud, ebatäpsed ning eeldavad tüütut veaarvutust ja lähenemine “tõele” ei ole kunagi “tõde” ise või tegelikkuse täpne vaste. Ja kuna täiuslikku uskumust pole võimalik puuduliku uurimismeetodiga ümber lükata, siis vastab uskumus tõele.

    Loogikaviga peitub selles, et tegelikult peaks tõelevastavust tõestama olemasolemise väite esitaja. Senikaua on ideed, uskumused, hüpoteesid (mitte aga inimesed) lindpriid, mida võib igal ajal loputada, raputada, saputada, torkida, kottida, nottida jne.

52. mina,
    teen sulle ettepaneku seda sinu poolt nimetatud vääruskumust artikli kujul kummutada, siis saame seda teemat õige loo all edasi ajada. Siin ja praegu võiks siiski neid meditsiinialaseid imeteraapiaid lahata.

53. Nojah, olemegi pehmelt öeldes teises teemas. Mis siis ikka.

    Olin äärepealt kirjutamas teravat kommentaari “mina” väitele kvantitatiivsete või positivistlike lähenemiste pankrotist, kui märkasin, et väga hoolega lugedes on aru saada, et ta tegelikult ei räägi kuskil sellisest pankrotist reaalteadustes. Tõmbun tagasi nimetet pankroti analüüsimisest mittereaalias (väljendades isiklikku faktidega toetamata skepsist). Üldse, kui üksikud tähenduseta sõnad vahele jätta, kirjutab “mina” mu hinnangul täiesti asjalikku juttu; meil on siin ilmselt kerged kultuurilised arusaamatused, aga olen filosoofide poolt ikka päris tõelist vahtu näinud, kus pika teksti taga lihtsalt polegi bittigi infot. “mina” tekstis on.

    Jutu mõte on selles, et kui me juba öeldud vägisõnad alla neelame, leiame ehk, et kiskumiseks polegi enam põhjust, ja saame posimisteenuste juurde naasta.

    Reaalias leidub, jah, samalaadset kõlavate sõnadega löömist. Olen ise korduvalt kokku põrganud ühe muidu toreda papiga (papi, papi, papit), kes on vanuigi hakanud suureks matemaatikuks. Kirjutab kokku täielist hülgemöla, kus tuletab üldisi loodusseadusi (meditsiinist ja bioloogiast läbi keemia ja füüsika kosmoloogiani) sel moel, et puistab lehekülgede kaupa seosetuid matemaatikatermineid ja lõpuks ütleb, et see kõik tähendab seda ja seda. Meenutab kangesti kunagi laineid löönud Bogdanovite tragikomöödiat, kui kaks prantslast said seosetu lalina eest doktorikraadid kaela. Ei ole kaitstud me keegi :)

54. a) Jah, muidugi saana ma aru, et, mida kirjutasin, polnud kuigi ilus. Ja ehk isegi iseendaga “viisakus”kriteeriumi poolest vastuolus. Kuid põhjustas selle seisukohavõtt, mis sisuliselt alustas debatti lõiguga

    … viimane kord, kui keegi tõsiselt võetav inimene defineeris reaalteadusi kui mingi vaatlusele objektiivselt eelneva empiirilise objekti toomist inimese kui Tabula Rasa sisse, oli arvatavasti njuutonliku füüsika viimaste hingetõmmete ajal. See oli aeg, mil usuti sellese, et nii füüsikaline, psühholoogiline, kui ka kollektiivne maailm koosnes atomaarsetest-diskreetsetest determineeritavas strukturaalses seoses olevatest elementidest, mis eksisteerivad kuidagi objektiivses olemuses, ning meil oleks vaja lihtsalt selle tõelise olemuseni jõuda, ning selle tõelise olemuseni jõudmiseks on olemas vaatleja-induktiivne meetod.

    , jätkas

    kujutage näiteks ette, et inimühiskond ei funktsioneeri nagu kausaalne ja selge determineeritud struktuur vaid pigem kui avatud ennastkorrastav mittelineaarne “süsteem”, mille kõik agendid on samuti eneseteadlikud ning pidevas reflektsiooniprotsessis maailma ning endaga(sic!). Süsteem, kus me ühelt poolt ei saa rääkida tagasipööratavusest, ennustatavusest, struktureeritavusest kuigi teisalt eksisteerib see siiski pidevas ja/kuid muutuvas tasakaaluolekus. Mikro- ja makrotasandite, struktuuri ja agentsuse kui operatiivsete kontseptide vahele mahub kujundlikult öeldes terve armee igasuguseid muid (analüüsi)komplekse, tasakaaluseisundeid ja eksisteerimisloogikaid.

    ja seejärel oma “vastase” jooksu pealt rumalaks defineeris
    (ise-enese rumalust ning/ehk eelarvamusi, distsiplinaarne kanapimedus või isegi elitism, sisulisele ignorantsusele ja vaimupimedusele jne. jne.)

    b) Nii kogu see Skeptiku netileht kui ka konkreetne teema, olen aru saanud, lahkab nähtusi, kus tõeseks peetakse asju, mille tõeseks pidamiseks peale usu erilist alust ei ole või, veel enam, mida eksisteerivate tõendite abil justnimelt mittetõeseks peaks pidama. Tõesuse uurimiseks aga pole paremat meetodit kui teaduslik meetod ja pole siin seega midagi erilist pistmist reaalia või humanitaariaga. Ja see Martini üks ehk mitte kõige õnnestunum sõnapaar ei peaks nüüd küll olema aluseks erinevate teadusharude vastandamiseks ja skeptiku lehe teadusfilosoofiliseks tallermaaks muutmiseks.

    PS. njuutonlik füüsika, muide, hingab ikka ilusti edasi, pole temaga midagi hullu juhtunud, ei tea, miks ta viimaseid hingetõmbeid pidi tõmbama…?

55. Ah igal pool on neid veesoonte, püramiidide jms-ga tegelevaid inimesi, kes tossikeste arvelt lisaraha soovivad teenida. Kui petturluse “tagajärjel” (ehk tegelikult täiesti spontaanselt) probleem leeveneb, räägitakse ka sõbrale, kui efektiivne on umbes püramiidi all istumine vm ja nii see paraku käibki. Mõni “maagiliste teaduste” doktor ju selliste pealt elatubki.

56. Kõigepealt, kallis e., ma ütlesin ju, et mu näide on labane ning et see on puhtalt minu arvamus, et Tai massaaž ei toimi. Ma pole väitnudki, et see ongi nii. Alati olen valmis kuulama argumente vastaspoolt.

    Ülejäänud arutelu suhtes siin ütleks, et kuigi ma pole kõikide “mina” väidetega nõus, ütleks, et mitmed vastuväited, mis talle on esitatud, on kergelt öeldes solvavad (Tarvo Kruus ntx). Olen nõus sellega, et see sait siin tegeleb eelkõige fenomenide kummutamisega läbi erinevate täppis- ja loodusteaduste, kuid mitmed asjad on kummutatavad juba eos sotsiaal-ja majandusteadusega. Näiteid?

    * kütuselisand. Kui asi tõesti toimiks, kasutaksid seda suured logistika-ja transiidifirmad ning poleks vajadust teha mõttetuid esitlusi eraisikutele. Üks tõestav esitlus suurele transiidifirmale ja miljonid tulevad. Kuna seda ei ole ehk siis “tahan rikkaks saada” inimesed ei ole huvitatud kasumi tõstmisest, on nad kas altruistid, ilgelt lollid või asi ei toimi. Majandusteadus.

    * umbluu ravimeetodid. Miks need toimivad osade inimeste peal? Ehk miks on neil platseeboefekt? Kuidas saaks seda ennetada? Teavitamisega mitte, küll aga näiteks negatiivse reklaamiga. Psühholoogia ja suhtekorraldus koostöös.

    Need kaks näidet on sotsiaalteaduste vallast. Ma kahjuks ei tea väga süvitsi humanitaarteadusi, aga kindlalt on ka neist abi. Minu jutu point oli see, et mingite teadusdistsipliinide maha tegemine ei vii mitte kuhugi. Ausalt öeldes on nüüd viimasel ajal jäänud siia tulles mulje, et kuna ma olen sotsiaalteadlane, siis ma olen loll ja täiesti vales kohas. Kurb.

57. Minu jutu point oli see, et mingite teadusdistsipliinide maha tegemine ei vii mitte kuhugi. Ausalt öeldes on nüüd viimasel ajal jäänud siia tulles mulje, et kuna ma olen sotsiaalteadlane, siis ma olen loll ja täiesti vales kohas. Kurb.

    catlyn, sorry, kui see sulle nii tundub. Minu esimene lausung “Mina”-le lähtus, nagu kirjutasin, Mina esitatud hiigeltraktaatidest, mis päädisid vastase (dig-i) rumalaks/kanapimedaks/elitaarseks/ignorantseks/vaimupimedaks kuultamisega.

    Mina ei tee kindlasti mingit paremus/halvemusvahet reaal- ja humanitaar- ega ka sotsiaalteaduste vahel. See, miks ma Mina semiootikuks-kunstiteadlaseks-filosoofiks (ja need mölateadusteks liigitasin) arvasin, oli lihtsalt sellest, et need on valdkonnad, kus olen täheldanud ülimalt keerulist jutukonstruktsiooni, mis deshifreerimisel tegelikult lihtsaks ja mõistetavaks osutub. Proovi näiteks lugeda Linnar Priimäge või Harry Liivrandi ja mõelda nö. inimkeeli, mida nad siis tegelikult oma “diskursuste” ja “paradigmadega” ütlevad. :)

    Sa (ega kindlasti ka enamus sotsiaalteadlasi ega ka muid teadlasi) ei ole teps mitte lollid. Ja lugedes sinu lisandusi siin külgedel, ei ole sa teps mitte ka vales kohas.

    Ühesõnaga – kui minu sõnavõttu tõesti sellisena saab võtta, nagu Catlyn mind mõistis, siis palun siiralt vabandust.
    Teeksin aga endiselt üleskutse liikuda tagasi teema juurde ja lahata parem neid soolapuhumisi…

    Veelkord – vabandan, minu arvamus oli ehk emotsionaalne, kuid polnud mitte mõeldud konfrontatsioonilisena

58. catlyn:

    Ausalt öeldes on nüüd viimasel ajal jäänud siia tulles mulje, et kuna ma olen sotsiaalteadlane, siis ma olen loll ja täiesti vales kohas. Kurb.

    Kurb muidugi, kui sul selline mulje on jäänud, aga kinnitan omalt poolt veelkord, et mu sõnad “üleüldine tasakaalutu postmodernsesse humanitaariasse kaldumine” ei tähendanud absoluutselt seda, et humanitaarteadlased või sotsiaalteadlased lollid on või lollimad kui reaalteadlased. Võibolla tabas see sõnastus kellegi hella kohta, kuid mina ei saa võtta vastutust kellegi tunnete ja tõlgenduste eest.

    Ütlen veelkord sedagi, et veelahe ei jookse reaalia-humanitaaria-sotsiaalia vahel, vaid mujalt, mida ülalpool kirjeldasin.

    Solvamise-solvumise osas on ju ka kaks poolt ning soovitan sellistel puhkudel keskenduda siiski asja tuumale mitte tunnetele. Internet juba on kord selline koht, kus pisaraid eriti ei mõisteta ning mõningane kangemakskeeramine käib teinekord asja juurde.

    Su näited on jällegi suurepärane näide sillarajamisest, millest õppida tasub :-)

59. Ja ehk veel – kogu see umbluu uskumine-mitteuskumine, muide, ei olegi üleüldse seotud tarkuse või rumalusega, vaid hoopis muude taustateguritega. Michael Shermeri raamatus “Why People Believe Weird Things…” on isegi omaette peatükk nimega “Why smart people believe weird things”…

60. Kas keegi suudab kirjeldada, mida võiks tähendada “fluktuatsioon”, “interferents” ja “galvaniseerimine” ravimeetodite kontekstis?

61. Ühe valestimõistmise vältimiseks selgitan igaks juhuks, et minu 18:13 postituses oli lõigus

    ja seejärel oma “vastase” jooksu pealt rumalaks defineeris
    (ise-enese rumalust ning/ehk eelarvamusi, distsiplinaarne kanapimedus või isegi elitism, sisulisele ignorantsusele ja vaimupimedusele jne. jne.)

    sulgudes sisalduv mitte minu arvamus Mina-st vaid tsitaadid tema arvamusest dig-ist

62. Või amplipulss, diadünaamika, manuaalravi, ravielektroforees?
    Teades ja tundes, millega nad tegelevad, võib KoLeGa kliiniku puhul tegelikult kõik soolapuhumise alla liigitada, sest kogu see nende “testimine” käib loomulikult Volli masina abil…

63. Teadmiseks, et see artikkel on juba teist päeva Eesti Päevalehe võrguväljaande esilehel ja seda on vaadatud üle 700 korra, mis muidugi ei tähenda, et kõik oleksid otsapidi siia välja jõudnud, aga ikkagi…

64. Kriku 16 mai 2008 kell 12:07
    … Aga mida tähendab “maksapuhastus kätega”, seda ma tahaks küll väga teada

    Selleks on vaja juba mitut surra-murrat. Üks surra-murra paneb silmad kinni ja ütleb, kus tema arvates maks asub, teine paneb silmad kinni ja “vaatab” läbi esimese “silma”, kui must maks on. Kolmas leiab õige aroomiga maksapesuvee, kuid ta peab seda kiiresti tegema sest neljas surra-murra, kes tunneb ennast kõrvalejäetuna, loobib nõeltega läbi teise ja esimes surra-murra “silmade” täpsust maksa arvatava kahjustatud piirkonna pihta. Lõpuks jõuab asi nii kaugele, et viies surra-murra teeb KÄTEGA mõned ringjad liigutused ja ütleb “Surrha-Murrha”.
    Nüüd peaks olema puhas maks, ja ka teenuse eest tasutud maks.
    Pea surra-murra peab järgmine aasta sellepärast “maks”uametis “numbrit” tegema …

    See lugu pretendeerib subjektiivsele tõele. Nimed, tegelased, kohad ja juhtumid on minu ARVAMUS ASJAST. Igasugune sarnasus reaalsete juhtumite ja isikutega on peaaegu et juhuslik.

    Oih … äkki oli see hoopis maksupuhastus ….

65. Tarvo Kruus kirjutas:

    PS. njuutonlik füüsika, muide, hingab ikka ilusti edasi, pole temaga midagi hullu juhtunud, ei tea, miks ta viimaseid hingetõmbeid pidi tõmbama…?

    Sellepärast, et kuna humanitaarteadustes objektiivset tõde olemas ei ole, on nendes kohati kombeks, et uue koolkonna tekkimisel on vana koolkonna õpetus täiel mõõdul päh ja ketserlus. Mõnes valdkonnas avaldub see rohkem, teises vähem, aga sageli on lojaalsus olulisem, kui ideed ise.

    Reaalteadustes vähendatakse mõõtmisviga aja jooksul ning uue teooria paremus vana ees on sageli ainult see, et see on kas üldiselt täpsem või täpsustab, mis juhtub erijuhtudel, mida vana teooria kirjeldada ei osanud. Miinuskülg on see, et uus teooria on pahatihti keerukam.

    Päris reaalteadlased kasutavad Newtoni teooriat kui meeldivalt lihtsat ja sellegipoolest tõhusat lähendust edasi seal, kus selle mõõteviga (= ennustuse ja tegeliku fenomeni erinevus) mõistlikesse piiridesse jääb. ‘Mõistlikud piirid’ sõltuvad kontekstist, aga rusikareeglina on Newtoni mehaanika kasutatav, kui kõik asjassepuutuvad kiirused jäävad teise kosmilise kiiruseni või alla selle ja suurused mikromeetrini või üle selle. Ja häbemata suur hulk maailma ja igapäevaseid protsesse selles, sildade tugevusarvutusest kuni prügiveo logistikani, mahub sellistesse raamidesse kenasti.

    Kaks teist mõistet, mis tuleks ära mainida, on sotsiaalteadused ja fundamentalism. Sotsiaalteadused kujutavad endast humanitaarteaduste materjali uurimist, kus vaadeldavaid inimesi on korraga palju. Ühest küljest tähendab see süstemantikat. Teisest küljest tähendab see, et rakendub Bernoulli suurte arvude seadus ja võimalikuks saab statistika tegemine. Ja see tähendab, et sotsiaalteadused on midagi humanitaar- ja reaalteaduste vahepealset. Didaktilises jutus reaalteooria ja humanitaarteooria diskursuste erinevusest ei pruugi neid tingimata ära märkida, isegi, kui nad olemas on.

    Fundamentalismi üks olulisi komponente on religioosne usk vankumatusse, absoluutsesse Tõesse — ja nimelt sedapidi, et vankumatu Tõde kõigub koos Partei peajoonega. Fundalism ei ole üldjuhul ühegi teadusharu normaalne osa, aga mõnikord avaldub sellegipoolest ka teadlastes või pseudoteadlastes (kes tänapäeval jällegi kipuvad pahatihti just humanitaarharidusega olema). Fundamentalistlik usk vankumatusse Tõesse koostöös humanitaarteoreetilise usuga objektiivse tõe puudumisse võib võtta huvitavaid vorme nagu

    * Kuna Newtoni teooria relativistlike kiiruste kontekstis vale on, ei ole Newtoni teooria ilmselgelt Absoluutne Tõde ja tuleks kõrvale heita.
    * Kuna Kuhni paradigmanihked tähendavad, et teadlaste pilgud liiguvad kooris, on teadus üks moevärk. Kuna moega Absoluutset Tõde ei saavutata (sic), siis on teadus väärtusetu ajaviide.
    * Kuna enne paradigmanihet tituleerivad tõsiteadlased Uue Paradigma väljapakkujaid tõenditega veidrikeks, tuleb igale jobust veidrikule aegsasti tähelepanu pöörata — võib-olla on tema idee järgmine Uus Paradigma.

    Ja just niisugused veidrad uskumised viivad nonde seisukohtadeni, mida skeptikud uurivad ja arvustavad.

    Muide, fundamentaliste on ka reaalteadlaste seas esinenud. Mainstream‘i kuulusid nad aga ainult kuni umbes 20. sajandi alguseni; Theodore Kaczynski’t peetakse juba tõsiselt ebatavaliseks nähtuseks. 20. sajandi lõpus ja 21. alguses on peaaegu kõik reaaltaustaga fundamentalistid juba kas insenerid või meditsiinirakendajad, mitte enam uurivad teadlased. Näiteks juba Esimese maailmasõja ajaks olid teaduslikud eugeenikud Läänes valdavalt kadunud ja eugeenikat pushisid veel vaid poliitilised eugeenikud. (Jaapanis läks teadusliku eugeenika raugemisega huvitavatel põhjustel kuni II ilmasõjani.) Mul on kiusatus natuke meelevaldselt Kallikak’ide saagat 1912. aastast teadusliku eugeenika viimaseks verstapostiks lugeda.

    Oluline on veel tähele panna, et need Veidrad Ideed(tm), millest siinkohal juttu on, on pigem omased humanitaar-haridusele kui humanitaar-teadlastele. See puudutab mõnede humanitaardiskursusele omaste mõtlemisviiside kasutamist väljaspool nende mõistlikke rakendamispiirkondi, mitte humanitaarteaduste paha-olemist. Ja see puudutab seda, et teatavatel didaktilistel ja sotsiaalsetel põhjustel on mõnede humanitaarharidusega inimeste — iseäranis nonde, kelle selline haridus poolik on — jaoks just nood spetsiifilised mõtteviisid peamine, mida nad Valgustatud Mõttetegevusest arvavad.

66. Ingmar kirjutas:

    Olin äärepealt kirjutamas teravat kommentaari “mina” väitele kvantitatiivsete või positivistlike lähenemiste pankrotist, kui märkasin, et väga hoolega lugedes on aru saada, et ta tegelikult ei räägi kuskil sellisest pankrotist reaalteadustes.

    Texases, Chihuahua kõrbes, elas kord 19. sajandi teisel poolel üks kõrtsmik, Roy Bean nimi. Segastel asjaoludel sai temast muuhulgas ka rahukohtunik, aga väga ekstsentriline — legendid räägivad näiteks, et kohtuistungeid pidas ta oma kõrtsis, vandekohtusse valis regulaarseid kõrtsikliente ja tunnistas ainult üht konkreetset seaduseraamatut.

    Üks kohtunik Bean’i kuulsamaid otsuseid puudutas ühe iirlase süüdistust hiina päritolu töölise mõrvas. Süüdistatava sõbrad — keda olevat olnud umbes kahesaja ringis — ilmunud enne protsessi algust saluuni kohale ja teatanud, et kui kohtualune süüdi mõistetaks, teeksid nad kogu rajatise maatasa. Niisiis lehitsenud Bean oma seaduseraamatut pretsedenti otsides põhjalikult — ja lõpuks kuulutanud:

    Džentelmenid, ma leian, et seadus on küll väga selge inimese mõrvamise suhtes, aga siin ei ole midagi kirjas hiinlase tapmise kohta. Süüdistus tagasi lükatud.

    Niipalju siis seadusest lääne pool Pecos’t.

67. catlyn kirjutas:

    * kütuselisand. Kui asi tõesti toimiks, kasutaksid seda suured logistika-ja transiidifirmad ning poleks vajadust teha mõttetuid esitlusi eraisikutele. Üks tõestav esitlus suurele transiidifirmale ja miljonid tulevad. Kuna seda ei ole ehk siis “tahan rikkaks saada” inimesed ei ole huvitatud kasumi tõstmisest, on nad kas altruistid, ilgelt lollid või asi ei toimi. Majandusteadus.

    Siin on … nüansse.

    Ühest küljest õpetatakse ärijuhtimistegelasi tänapäeval murrangulisi tehnoloogiaid austama (disruptive innovation). Aga erinevus järgmist murrangut leiutava garaažipaari (nagu insener Steve ja ärimees Steve) ja lihtsalt jobu (nagu isand Gene Ray) vahel ei ole puhtmajanduse seisukohast tingimata selge; mõnikord on selleks tarvis ekspertteadmisi.

    Teisest küljest on kütuselisandi-pettuse sihtgrupiks inimesed, kes elementaarset majandust ei mõista. Inimene, kes elementaarsest majandusteadusest aru saab, hoiab püramiidskeemidega liitumisest rusikareeglina eemale.

68. osteopaatia osas oled nüüd küll asjata kuri. Justnimelt osteopaat oli see, kes mu kord 15minutiga paika väänas. Arsti juurde kooberdasin, kogu päeva olin valus pikali vedelnud… lastele söögi tegemine-ette andmine oli olnud piin, püsti seista ei suutnud, röötsakil tuli olla… Ühesõnaga, seis oli jube. Saadud ühestainsast valest liigutusest. Ning sirgu väänamisele kulus vaid 15min. Jah, valuvaigisteid kirjutas ka ning mõni päev hiljem väänas veel veidi. Siis sai päris korda. Ma ei kujuta ette, mis tavaline arst minuga peale hakanuks… Aga osteopaat pani mu hoobilt taas sirgelt seisma ning nädala pärast polnud valu enam üldse. Teatud juhtudel on osteopaat siiski ainus õige spetsialist!

69. Huvitav tõesti, et ligi 5000 aastat vana traditsiooniline nõelravi “äratab kahtlusi.”

70. Kahtlaseks nimetamine ei tähenda kuri olemist :-)

    Väsimatu libameditsiini vastu võitleja Stephen Barrett kirjutab sedasi:
    http://www.quackwatch.org/04ConsumerEducation/QA/osteo.html
    Temagi pole kuri.

    Olen ise ka mõned korrad valest liigutusest seljahädaga siruli olnud. No nii siruli, et püsti tõusmine oli tõeline piin ja püsti püsimine sugugi kindel ei olnud. Osteopaat ega kiropraktik mind ei aidanud, aga sellegipoolest püsin püsti ja puha.

71. Celtic kirjutas:

    Huvitav tõesti, et ligi 5000 aastat vana traditsiooniline nõelravi “äratab kahtlusi.”

    Tõepoolest. 5000 aasta jooksul võinuks justkui kahtlused kenasti teadusuuringutega kaetud saada, kas pole?

    Aga millegipärast on kahtlused jätkuvalt elus püsinud — ja teadusuuringud kipuvad neid ka kinnitama.

72. teen sulle ettepaneku seda sinu poolt nimetatud vääruskumust artikli kujul kummutada, siis saame seda teemat õige loo all edasi ajada.

    Pärast öist-hommikust emotsionaalset seisukohavõttudeorgiat tõmbusin natukeseks urgu tagasi.

    Kui kunagi motivatsioon ja inspiratsioon koos vaba ajaga mind külastavad, siis olen kindlasti nõus pakkuma ka skeptik’ule mõnda ideedekimpu.

    Mulle tundub, et selle pimeda reaalteadustekummardamise näol pole tegu mitte lihtsalt vääruskumustega vaid pigem Eesti kaasaegse kultuuri/ühiskonna ühest kurioossest fenomenist. See on säärane nähtus, mis lubab endisest füüsikust kaitseministril soovitada patronoseerivalt sotsiaalteadlastel ennast tsenseerima hakata. Kusjuures ise veel öeldes, et ega ta teemast midagi ei jaga.

    J. Aaviksoo Postimees 19. nov 2007:

    Mina ei ole pädev piisava usaldusväärsusega hindama teaduse teaduslikkust väljaspool oma eriala. /…/ Seepärast esitangi (sotsiaal) teadlastele üleskutse jõuda kahtlusalustel juhtudel isekeskis selgusele tõe ja huvide tasakaalu, samuti teadusliku meetodi usaldusväärsuse küsimustes.

    Et nagu mõh?

    Selle nähtuse raames arutlevad täie mõistuse juures olevad inimesed täiesti tõsimeeli leheveergudel selle üle, et matemaatika eksam annab õpilastele loogilise mõtlemise, inseneri hariduse ja jumal taevast suurest rõõmust, deus ex machina kombel, virutab neile eksamitegijatele veel tohutu loovuse ka kolba sisse. Kui kunagi lahendas kõik maisi külvamine, siis nüüd matemaatikaeksam? Hoolimata sellest, et kõik õpilased on 12a matemaatikat õppinud, on nüüd eksam hoopis jumalate tarkusesöök?

    See on see kurioosne fenomen. Kus meie haridusminister saab täiesti tõsise näoga ühes ja samas kõnes mõnitada sotsiaal- ja majandusteadusi kasutuks ja siis kõne teise poole viita kiites seda, kui hästi meie lapsed Pisa testis esinesid.

    …

73. Äraütlemata huvitav diskussioon, ma kohe huviga olen seda siit lugenud. Suured tänud arutlejatele! :)

    Mis nendesse massaažiliikidesse (tai, aroomi, jalatalla jne)puutub, siis mul jääb mulje, et peamine mis toimib, on ikkagi “muljumine ja mudimine”, need aroomid jm on psühholoogilise “väärtusega” sinna juurde. Mis aga tõesti murelikuks teeb, on see, et väga väikese kogemusega ja algajad massöörid hakkavad kohe tegutsema ja seda oma juhendajate-õpetajate silma alt eemal. Seetõttu pole ime kui keegi vastunäidustused “ära unustab” ja kasu asemel kliendile kahju teeb.

74. See humanitaar ja reaalteadlaste, õigemini humanitaar ja reaallähenemise erinevus jääb vist alatiseks püsima. Nad ju uurivad erinevaid asju.

    Reaalteadused uurivad maailma objektiivseid protsesse, seda kuidas miski toimib ja mis asju käigus hoiab jne.

    Samas inimene ei “tarbi” maailma sellisena nagu see on, vaid psüühika loob mingi oma keele ning me näeme maailma läbi selle värvide ja sümbolite. Humanitaarteadused ja laiemalt ka inimpsüühikat uurivad teadused uurivad eelkõige seda maailma, mis on juba psüühika poolt sümbolite ja värvide abil meile “elatavaks” või ka elulises mõttes adutavaks muudetud.

    Loomulikult meie subjektiivses elu toimub lihtsustamine ning tihti me eemaldume ka objektiivsest reaalsusest, sest tihti pole asjade objektiivne olemus kas siis talutav või võtaks selle pidevalt meeles hoidmine meilt liiga palju jõudu ja energiat – seepärast me lihtsustame, üldistame, loome sümboleid ja kujundeid.

    Meie kõigi elu igapäevaasjade keskel (ka nende kõige realistlikumate reaalteadlaste oma) on palju lihtsustatum kui objektiivne reaalsus. Me vastame siin hoopis teistele küsimustele, millel reaalteaduste järgi ei pruugi üldse olla eritlist tähtsust. Humanitaaria küsib tihti mõtte, eesmärgi, õige-vale jne kategooriate järele, sellal kui reaalteaduses on vaid protsessid.

    Et me kõik elame korraga neis kahes erinevas maailmanägemises (ka reaalteadlased nimetavad surma surmaks mitte “keemiliste reaktsioonide lakkamiseks inimkehas” ja nutavad kaotusvalust), siis on neil kombeks ka üksteisega seguneda ning üksteise aladele tungida. Samamoodi võib ju humanitaar tunda reaalteadlase väitest, et “elu mõtte üle juurdlemine on kasutu tegevus” end puudutatuna, sest siin langetab reaalteadlane hinnangu puhtalt humanitaarse probleemi kohta.

    Sama ma ütleks ka religioonide kohta. Religioon on kindlasti üks sümboleid, mille abil meie psüühika maailma endale “elatavamaks” muudab. Kokkupõrge tekib seal, et igal religioonil on ka mingi maailmapilt, milles ta tungib reaalalale – ühelt poolt ning selles et reaalinimesed ei pruugi tunnistada sellist maailma “elatavamaks muutmist”, teiselt poolt.

    Nii jääb see vastuolu vist igaveseks kestma. Sest minu meelest ei taju me igapäevaelus maailma päris objektiivsena, vaid anname asjadele nimetusi, kasutame sümboleid ja lihtsustusi, mis võimaldavad meil maailmas ilma pideva peavaluta rahulikult elada.

75. Ei jõua ära imestada, et meie kaasajal ka veel mõned inimesed täiesti vastutustundetult teaduslikult tõestamata põhjustel teinekord ellu jäävad, paranevad või õnnelikud on!

76. Kardetavasti on enamuse nende protseduuride eesmärgiks üksnes kerge kasumi teenimine.
    Vöimalik küll, et nöelravi vöiks tatud juhtudel olla tervisele kasulik. Aga Hiinas öpiti seda aastaid kogenud öpetaja juures. Kui nüüd siin Eestis keegi öpib nädalakese ja pärast seda hakkab teisi ravima, siis hoiaksin temast küll kilomeetri kaugusele. Lisaks on ka suur vöimalus, et nöelte puhastamist peetakse ülearuseks ja ravi ainsaks tulemuseks saab olema hepatiit vöi halvemal juhul AIDS, mida enne ravi ei olnud.
    Aastaid tagasi, veel vene ajal oli juhust töötada veidi aega kiirabis. Mäletan sealt mönda täiesti silmapaistmatut, tuima ja ilma eriliste vaimsete huvideta töötajat. Aga imekombel, kui saabus iseseisvus ja vaba ettevötluse aeg, muutusid mitmed neist ootamatult “tunnustatud ekstrasensideks”. Kas pole huvitav?

77. Kuule, Martin, ma olen küll ennast kordamas, aga minu meelest on sul sassis meditsiini ja füsioteraapia vahekorrad. Kui massaazh, nõelravi, kiropraktikute tegevus jne. ei ole meditsiin – oletame, et ei ole – siis on need ilmselt siiski füsioteraapia. Arst ja füsioterapeut tegelevad põhimõtteliselt erinevate asjadega.

    Minu meelest ei ole ka see mingi probleem, et raviasutus pakub ka füsioteraapiateenuseid. Eluaeg on polikliinikutes ka massaazhi ja ravivõimlemisega tegeletud.

    Ma olen nõus, et füsioteraapia pakkumine [b]ravi pähe[/b] ei kõlba kuhugi, aga see ei tähenda, et füsioteraapia meetodid peab tingimata ebateaduseks kuulutama. Neid ei saa lihtsalt hinnata sama mõõdupuuga kui ravivõtteid (muuhulgas sellepärast, et platseebokatset on raske korraldada). Niimoodi lahmides kogub skeptik.ee endale lihtsalt vastalisi täiesti mõistlike inimeste hulgast, kes küsivad, et miks halvustatakse massaazhi või nõelravi või kondiväänaja tegevust, mis teda aitas. Ja vahel oli muide just arst see, kes inimesele ütles, et tema probleem ei ole tegelikult meditsiini teema, kuna kirurgiline sekkumine poleks paljudel põhjustel mõttekas.

    Loomulikult aetakse inimestele palju kärbseid pähe ning nagu öeldud, omistatakse nõelravile või mingitele eksootilise eesliitega massaazhidele toimimist hädade vastu, mille suhtes need ei saa mingit efekti omada. Aga võtta ette mingi asutuse hinnakiri, leida sellest “nõelravi” ja sellest skandaali teha on minu meelest ennatlik. Palju huvitavam oleks see, mida konkreetselt see asutus nõelravi abil ravida lubab ja kuskohas seda praktiseeriv spetsialist õppinud on.

    Lõppude lõpuks on ka vaieldamatult efektiivsete ravivõtete sooritamine harimatu ja vilumatu inimese poolt ohtlik, ometi püütakse aegajalt sellistki teenust müüa.

78. Ei-ei, Kriku, probleem ei ole füsioteraapias kui sellises, mis on igati tarvilik tegevus ja paljudes olukordades lausa asendamatult vajalik, et taastada inimeste elukvaliteeti. Seepärast pole ma puhtakujulist massaaži kahtlasena ära märkinud (kus sa massaaži halvustamist nägid?). Ja tõesti pole miskit hullu sellest, et raviasutuste juures täiendavalt füsioteraapiateenuseid pakutakse, mis tegelikult ju täiendab raviteenust.

    Nagu isegi nimetasid, on üks probleem selles, et teinekord pakutakse neid teenuseid ravi pähe ja väidetakse juurde omadusi, mida neil tõendatud kujul ei ole. Näiteks, et aroomimassaaž tugevdab eeterlike õlide toimel immuunsüsteemi. No pole olemas sellist asja!

    Teine asi on ilmselge pseudoteadus, mida osad meetodid endaga kaasas veavad. Kui räägitakse energiakanalite blokeeringutest, elujõu voost, meridiaanidest, või sellestki, et kõigi tervisehädade põhjused on vales kehaasendis, siis on kriitika igati kohane.

    Kolmandaks teatud meetodite viljelejate usukultuslik pühendumus oma lemmikmeetodi filosoofilistele alustele ja rajaja sõnade eelistamine uuemate teadustõendite ees. Osteopaatia ja kiropraktika on selles osas pikas üleminekufaasis ja kaks poolt maadlevad omavahel – õigeusklikud ühel ja reformaatorid teisel pool rindejoont. Kuniks see võitlus veel kestab, tuleks mõlemasse teatud ettevaatusega suhtuda ja enne teenuse ostmist konkreetse teenusepakkuja tausta uurida.

    Kinesioloogia vist iseloomustab ka seda olukorda – meie Tartu Ülikoolis õpetatakse kinesioloogiat – teadust inimese liikumisest, samas tegutsevad nn rakenduskinesioloogid, kes pajatavad muinasjutte energiatest ja vibratsioonidest.

    Nõelravi puhul tuleb samuti vaadata, mida uuringud pajatavad. Jutt tuhandetest aastatest ja lugupeetud inimeste osalusest ei maksa midagi. Kui inimene on mõistlik, siis ta kaalub tõendusmaterjali ning teeb sellest omad järeldused.

79. Hüva, mul on hea meel, et me asjast põhimõtteliselt ühtmoodi aru saame.

    Vahete vahel aga laskutakse sektantide sõgedusele vastamisel nende endi tasemele (võitlevad ateistid on hea näide) ja tahtsin vaid selle eest hoiatada. Mitte et ma konkreetselt sinu lähenemist praegu lausa taoliseks peaksin, aga lähenemisviis, et teeme nimekirja, kes nõelravi pakuvad, tundus siiski natuke kahtlane.

    Massaazhi halvustamist ei näinud, aga osa kiropraktikute tegevusi näib üsna samasse lahtrisse minevat.

    Konkreetse teenusepakkuja tausta tuleb uurida ka traditsioonilise meditsiini puhul.

80. Philon kirjutas oma lühikirjandis:

    … reaalteadlased nimetavad surma surmaks mitte “keemiliste reaktsioonide lakkamiseks inimkehas” …

    Pole sugugi ime. Enamike surmade puhul nimelt keemilised reaktsioonid ei lakka.

    Selleks, et keemilistest reaktsioonidest lahti saada, tuleks surija kas absoluutse nulli lähedasele temperatuurile viia või teda moodustavad molekulid väikesteks — peaaegu anorgaanilisteks — tükkideks lammutada ning need üksteisest eemaldada. Ja siis ka kipub termodünaamika vahele segama …

81. Tai massaazh on pigem selline passiivne võimlemine kui massaazh. Massöör või õigemini siis terapeut võimleb sinuga nagu imikuga võimeldakse, liigutab su käsi ja jalgu ja venitab. Kindlasti on sellest kasu nagu igasugusest oskuslikust võimlemisest ja venitusest. Võibolla kunagi on see idamaades laiskade ülikute jaoks välja mõeldud, kes ise ennast liigutada ei viitsinud. Ise olen korra lasknud teha (kuna üks tuttav inimene tegeleb sellega) aga noorel tervel täiskasvanud inimesel erilist mõtet ei näe, ise ennast liigutades tunnetab ennast ikka paremini. Pean muidu väga lugu idamaade „kehakultuurist“, seal osatakse tõesti hoolt kanda oma keha eest ja sellele mõnusid pakkuda. Eurooplastel pole sinna midagi samaväärset vastu panna, pole vist seda kultuuri saanud tekkida kuna kristlasele oli ju kehamõnu patt. Kuna ida kultuuris on igasugu massaazhi meetodid, võimlemis- ja võitluskunstid jm väga levinud ja praegu ka suur nõudlus lääne kultuuriruumis, leidub kindlasti väga erineval tasemel teenusepakkujaid. Eks see filosoofia ja vaimuvärk käib sinna juurde oma kultuuri kontekstis, meil kahjuks võetakse seda üleliia tõsiselt.

82. Philon kirjutas oma lühikirjandis

    Milleks selline iroonia?

83. Ära ole nii tundlik, Philon :)

    Mina sellest küll irooniat eriti ei näinud. Kui, siis õige pisut, aga sugugi mitte nii palju, mis ületaks tavapärasele võrgusuhtlusele omast. Kirjand on ju ometigi oluline žanr meie kõigi arengukäigus.

    Mina peaks juba ammu masendusest puu otsas rippuma, kui ma kõike seda enda pihta tulistatud ja nimme pahatahtlikku sajatamist tõsiselt võtaksin. Ja pole siin ka Digi sellest säästetud.

84. Mõningalmääral humanitaar vs reaalharidusega seotud teemal. Kas see on üleüldise ühiskonna allakäigu märk? Inimesed muutuvad laisaks ja mugavaks, ega taha enam erialasid õppida, millel tuleb palju tööd teha. Palju lihtsam on ju kirjutada essee Tammsaare olulisusest eesti kirjandusloos kui õppida pähe inimese kõikide luude ladinakeelsed nimetused või tuletada soojusjuhtivust kirjeldavat funktsiooni…
    http://tech.slashdot.org/article.pl?sid=08/05/19/0523209

85. Selleks, et midagi mõistuspärast ütelda Tammsaare kohta Eesti kirjandusloos tuleb hakatuseks läbi lugeda Tammsaare ja palju teisi Eesti kirjanduse autoreid ning lisaks seda, mis terve müriaad teisi teadlasi on Tammsaare kohta juba enne ütelnud (ja siis vaadata, kas üldse on midagi uut ütelda või on kõik juba läbi uuritud).

    Samamoodi, selleks, et soojusjuhtivuse kohta midagi mõistuspärast ütelda, tuleb ka loomulikult uurida, mida teised enne teinud on, et leida, mida uut seal võiks olla (ja kas üldse on).

    Mina küll ei julge ütelda, et üks või teine tegevus kuidagi lihtsam on. Lugemine võib ehk olla odavam, aga samas mahtu on jälle rohkem… Mina olen õppinud nii matemaatikat kui sotsiaalteadusi ja ei julge küll ütelda, et ühes peaks kuidagi vähem tööd tegema. Küll on aga reaalteadustes palju kergem õpetada seda, mismoodi tööd tuleb teha ja millised on kasutatavad meetodid.

    Tolle viidatud artikli kommentaarides ütles keegi väga tabavalt “it is about excitement” – see, kui inimesed tahavad rohkem sotsiaalteadusi õppida võib tuleneda sellest, et põnevusttekitavad probleemid tunduvad olevat pigem sotsiaalses kui tehnilises vallas – et praeguses maailmas esmapilgul tundub uut, põnevat ja avastamisväärset inimühiskonna toimimises. Muidugi, ma arvan, et põnevat on kõikjal, aga küsimus ongi see, millised probleemid võhikule silma paistavad, sest inimene, kes on alles erialavaliku alguses on ju igal alal võhik :)

86. Oudekki kirjutas:

    Selleks, et midagi mõistuspärast ütelda Tammsaare kohta Eesti kirjandusloos tuleb hakatuseks läbi lugeda Tammsaare ja palju teisi Eesti kirjanduse autoreid ning lisaks seda, mis terve müriaad teisi teadlasi on Tammsaare kohta juba enne ütelnud (ja siis vaadata, kas üldse on midagi uut ütelda või on kõik juba läbi uuritud).

    Aga võib minna ka lihtsamat teed ja öelda midagi mitte-mõistuspärast, vaid müstilist. Kui õige nurga alt susata, on tulemuseks, et kriitikud deklareerivad resultaadi “uudseks vaatenurgaks” ja “nii originaalseks, et iga kriitik ei saa arugi”.

    Samamoodi, selleks, et soojusjuhtivuse kohta midagi mõistuspärast ütelda, tuleb ka loomulikult uurida, mida teised enne teinud on, et leida, mida uut seal võiks olla (ja kas üldse on).

    Kui soojusjuhtivuse kohta midagi öeldud on, siis on kaks võimalust:
    * see ütlemine väidab, et looduses esinevad mingisugused seaduspärad;
    * see ütlemine ei väida looduses seaduspärade esinemist.

    Teisel juhul ei ole tegemist füüsikaga. Esimesel juhul on neid seaduspärasid võimalik kontrollida ja vaatenurga uudsus või kriitiku oma ametipostile kõlbamine ei puhu pilli.

    Paul Graham, filosoof, kirjutas sellest möödunud aastal: How to Do Philosophy.

87. Tahtmata kuidagi taasalustada reaal-humanitaardebatti, kuna a) see ei puutu hästi teemasse ja b) tundub, et tülid ja valestiarusaamised on lihtsad tulema, tooksin siin varasemalt minu enda poolt mainit “mölateaduse” (mis ei pea definitsioonikohaselt olema ei reaal ega humanitaar…) näite. See pole küll teadusvallast, aga hakkas lihtsalt nii selgelt silma – Valner Valme tänases Postimehes ansambli Spiritualized eelkäijast Spacemen 3:

    kidra-distortion’ist lausa huugav anti-rokenroll äärmusest äärmusesse: diibid sisekaemused plahvatasid müralaviinideks, psühhedeeliat hoidis koos hüpnootiline gruuv.

88. Kui soojusjuhtivuse kohta midagi öeldud on, siis on kaks võimalust:
    * see ütlemine väidab, et looduses esinevad mingisugused seaduspärad;

    Esimesel juhul on neid seaduspärasid võimalik kontrollida ja vaatenurga uudsus ei puhu pilli.

    Puhub ikka küll, sest kui sa lihtsalt kordad seda, mida keskkooliõpikutes või ülikooliõpikutes või teiste teadlaste töödes on kirja pandud, siis sa ei loo teadust vaid refereerid.

    Muide, kirjandusteaduse valdkonda kuuluvate tööde üle ei otsusta ju ka mitte kriitikud vaid teised teadlased. See kui inimesed Tammsaare kohta mittemõistuspäraseid ja müstifitseerivaid tekste kirjutavad, ei puutu teadusse, see on juba kunst. See, kas kunstikriitika on teadus, on juba omaette keeruline küsimus, ma sellest hoiaks siin eemale :)

89. Äkki on homöopaatia, coloni hüdroteraapia, nõelravi ja laineteraapia ka kunst? Ja teised altmed moodulid muidugi ka.

    Hindame homöopaatilise loksutuse graatiat, hüdroteraapia heli, nõelte kompositsiooni ja laineteraapia diskursiivset integratsiooni ja muid subjektiivseid kriteeriume. Seepärast nende tõenduspõhisust ei saagi täppisteaduslikult hinnata. Inimene käib nende terapeutide juures nagu kontserdil, kunstinäitusel või kirikus.

90. Oudekki: “Muide, kirjandusteaduse valdkonda kuuluvate tööde üle ei otsusta ju ka mitte kriitikud vaid teised teadlased.”

    Kahtlen, kas on õige nimetada teaduseks distsipliini, mille aineks on fiktsioon, väljamõeldis.
    Humanitaaria on rohkem meelelahutus kui teadus. Kirjandus, kunst, muusika ja muu humanitaaria on inimese vaba aega sisustav meelelahutus, neid uurivaid “teadusi” võib nimetada ka meelelahutusteaduseks.

    Tõsiseltvõttev teadus tegeleb reaalsete, mitte fiktiivsete nähtustega.

91. Merx,
    inimene oma vajaduste, igatsuste, ootuste, hirmude, lootuste, ängi ja muu säärasega on ka üsna reaalne nähtus. Isegi meelelahutus võib tõsine asi olla, mida teadusmeetodiga uurida tasub. Ja õnneks uuritaksegi.

    Kusjuures meenub (kinnitamata väide), et pahatihti olla keerukates terroritegudes tegevad just tehnilise kõrgharidusega inimesed. Samas jah, nende ideoloogilisteks suunajateks on pigem humanitaarkalduvustega pühakirjatundjad. Oleks esimesed laiema silmaringiga, oleks neid raskem manipuleerida, oleks teised teadjamad maailma toimimise osas, ei peetaks muinaslugude nimel enese ohverdamist kuigi vajalikuks, oleks tädil ratad all ja seal küüned…

92. Vaba refereering iidsest idamaa kirjandusest:

    Reaal:”Minul on õigus ja sinul ei ole õigus”
    Humanitaar:”Minul on õigus ja sinul ei ole õigus”
    Kellel siis on õigus – kas Reaalil on õigus ja Humanitaaril ei ole või on Humanitaaril õigus ja Reaalil ei ole, või on mõlemal õigus, või ei ole kumbagil õigus

    Näen et ilgete vaidluste tulemusena hakatakse lõpuks üksteisest ka (mingil määral) aru saama. Või vähemalt hakatakse aduma, mida teine mõtleb, kuigi ei taheta seda endale tunnistada ja tulistatakse üksteise pihta edasi – “ma-saan-aru-küll-sinust-aga-siiski-ei-ole-sul-ikka-veel-päris-õigus-sest-mul-on-hoopis-rohkem-õigus”.
    Paljud ei taha (või ei viitsi) kõige ülemist lugu (see mis veel ei ole kommentaar, vaid on enne kommentaare) läbi lugeda.
    Kui keegi kirjutaks (noh kas või hr. Vällik) lihtsalt, et elu on s..t, siis ma vaidleks talle vastu. Aga kui ta kirjutab, millepärast tema elu nii s..t on, siis ma olenevalt põhjendustest nõustuks.
    Nii et siis oleneb kontekstist.
    Kui pakutakse massaazi, et oled pärast lõõgastunud ja puha – võtaks pakkumise vastu. Kui aga pakutakse massaazile lisaks igasugu ulmet – siis ma võtaks ikkagi ainult massaazi ühes lõõgastumisega.

    Ja teie pika vaidluse tulemusel jäävad teil ka autori põhjendused märkamata.
    Martin Vällik ütles:

    Head inimesed, absoluutselt pole vahet, kas udujuttu aetakse postmodernsest humanitaariast või kvantmehaanikast lähtudes, sest udujutt jääb udujutuks.

    Milleni ma tahan jõuda – siin kritiseeritakse siiski surra-murrasid ja umbluu-ajajaid, mitte ei võidelda reaal ja humanitaaralade konkureerivuse pärast.

    Aga kui tahad karjas olla, siis peab hundi kombel uluma; nii et siis minu pirn kah:
    lazy ütles:

    Ei jõua ära imestada, et meie kaasajal ka veel mõned inimesed täiesti vastutustundetult teaduslikult tõestamata põhjustel teinekord ellu jäävad, paranevad või õnnelikud on!

    Tõesta, et see on teaduslikult tõestamata.

93. Igasugune massaaz on põhimõttelt sarnane, enamus massazides kasutatakse õli – aroomõlisid.
    Spades saad sa totaalse aroomiõlide kokteili endale selga, sest nad üritavad sulle teatud firma toodet maha müüa. Massaazi nimes ei pruugi sõna aroom absoluutselt esineda.
    Eestis on massööride puudus, sellest tulenevalt on Eestis ka väga nõrku massööre.
    Spa-de ja tervisekeskuse töötajad on nõus ise tunnistama, et tegelikult ei tehta alati massazi nii, et toime oleks maksimaalne. Sageli jäetakse olulised asjad tegemata. Kuna tegemist on asutusega mis on tegelikult suunatud kasumile.
    Massöörist tulenevalt sõltub ka massaazi efektiivsus.
    Muidugi ka sellest, et kõik mida kehale määritakse jõuab 20 minutiga vereringesse.
    See, et üks inimene teeb massaazi ja öeldakse, et see on jama on väga tugevalt massööris kinni.
    Ma olen käinud neljas erinevas Tai massaazis ja ise õppinud seda. Ainult üks oskas seda teha korralikult.
    Enamus massaaze aktiviseerivad neid asju mida Martin välja tõi, mõni kirjutab seda ilusamini oma reklaam tekstis mõni ei näe selleks vajadust.
    Massaazi puhul hakkab mängima rolli massööri professionaalsus.
    Ma pole kohanud massööri, kes küsiks minult kontraindikatsioone. Samas ma tean inimesi, kes on tänu massazile ja teadmatusele koomasse viidud, sest raske haigusega inimesed ei tohiks saada massaazi.

94. Ja muideks Tallinna Tervishoiu Kõrgkool õpetab homöopaatiat ja refleksoloogiat täiendkoolituste programmis. TASULISE koolitusena.
    Ämmaemandatele ja õdedele.
    Kui naine tuleb sünnitama ja manustab mingeid terasid või tal on kaasas inimene, kes talle neid pakub ja tema sünnitusel kaasas on, et talle sünnituse ajal refleksoloogiat teha, siis on ju üsna mõistlik, et ämmakas või õde teaks mis toimub sünnituspalatis, mida patsient tarbib ja miks.

95. Kui naine tuleb sünnitama ja manustab mingeid terasid või tal on kaasas inimene, kes talle neid pakub ja tema sünnitusel kaasas on, et talle sünnituse ajal refleksoloogiat teha, siis on ju üsna mõistlik, et ämmakas või õde teaks mis toimub sünnituspalatis, mida patsient tarbib ja miks.

    Ja selleks, et ämmaemand teaks, mis terad need on, tuleb talle õpetada homöopaatiat?!? Ja ehk veel eksamgi teha??

96. Oudekki kirjutas:

    Puhub ikka küll, sest kui sa lihtsalt kordad seda, mida keskkooliõpikutes või ülikooliõpikutes või teiste teadlaste töödes on kirja pandud, siis sa ei loo teadust vaid refereerid.

    Pane tähele olulist tähelepandamatut rõhuerinevust:
    * kirjandusteadlastel ei ole muud I/O’d peale lugemise-kirjutamise
    * füüsikul on aga lisaks ka laboratoorium.

    Kui kirjandusteaduse-õpetlane refereerib varem kirjapandut, siis ongi nii, nagu Sa üleval kirjutasid. Aga kui füüsik kordab varem toimetatud katseid ning saab varem kirjeldatud tulemusi, siis on ta teadust teinud — sõltumatult kinnitanud, et nood varem kirjeldatud tulemused tõepärased on. Kui ta saab tulemusi, mis varem kirjeldatutest erinevad, siis on ta lausa Uut Teadust(tm) teinud. (Kuni laborant avastab, et põhjuseks oli valel hetkel naaberlaboris sisse lülitatud tolmuimeja …)

    Loomulikult on iseasi, kui huvitav too uus tulemus on. Kui tänapäeval füüsik Newtoni katseid kordaks ja neist artikli kirjutaks, siis on ebatõenäoline, et ta neid mõnes Uue Teaduse Ajakirjas(tm) avaldada saaks. Aga tänapäeval on palju katseid, mis on küll juba kunagi tehtud, aga mille kordamine sugugi paha ei tee.

97. Bettani kirjutas:

    Muidugi ka sellest, et kõik mida kehale määritakse jõuab 20 minutiga vereringesse.

    Jama.

    Aga tore, et selles tekstis nüüd oluliselt vähem deklaratsioone Reaalse Maailma(tm) kohta esineb.

    Kui naine tuleb sünnitama ja manustab mingeid terasid või tal on kaasas inimene, kes talle neid pakub ja tema sünnitusel kaasas on, et talle sünnituse ajal refleksoloogiat teha, siis on ju üsna mõistlik, et ämmakas või õde teaks mis toimub sünnituspalatis, mida patsient tarbib ja miks.

    Niisiis, siinkohal minu viieminutiline lühikursus ämmaemandatele homöopaatiast:

    * Mõnikord tulevad sünnitama homöopaatia-usku naised.
    * Neil on kombeks manustada toimeaineta “terasid”.
    * See toimub sellepärast, et nad usuvad homöopaatiasse.
    * Teaduslikku alust niisugusel usul pole.
    * “Terade” manustamisel füsioloogilist toimet ei ole.

    Kui nüüd keegi refleksoloogiast samasuguse kokku paneks, siis võiks TTKK oma kursused kinni panna, kas pole?

98. Merx kirjutas:

    Kahtlen, kas on õige nimetada teaduseks distsipliini, mille aineks on fiktsioon, väljamõeldis.

    On niisugune fiktsioon nagu “Vaktsiinid on kurjad”. Ilmne väljamõeldis. Uuritakse folkloristika vahenditega.

    Paraku peavad meditsiiniteadlased seda fiktsiooni tundma, et nad saaksid meditsiiniliste tegevuste tõhusust hinnata. Ja loomulikult ei tee see neid karvavõrdki vähem teadlasteks.

99. Tõsiseltvõttev teadus tegeleb reaalsete, mitte fiktiivsete nähtustega.

    Inimkultuur, ühiskond, inimmõistus ja kõik sellega seonduv on juba definitsiooni järgi fiktiivne (näiline ,loodud ja muutuv…). Kas me peaksime nüüd jätma kõige selle uurimise ja (operatiivse) reflekteerimise lihtsalt sellepärast, et see kellegi teadusedefinitsiooni ei mahu?

    Siis on aeg hakata teaduse definitsiooni muutma. Nagu ma enne mainisin, uurimisobjekti ei huvita meie arvamus temast. Mudel ei eelne modelleeritavale nähtusele, ei ole primaarne kirjeldava nähtuse suhtes. Kui ühiskonda ei saa modelleerida lähtudes teatud arvamustest selle funktsioneerimisviisi kohta, siis tuleb muuta lähenemist. Nagu siis, kui uuritav füüsikaline “reaalsus” käib vastu meie hüpoteesile, ei hakka me süüdistama reaalsust “vales funktsioneerimises”, vaid tunnistame enda eksimist selle kujutamisel

    Eelpool antud definitsiooni traagika peitud järgnevas valikus: kas üldse mitte uurida seda, millest meie jõud ja pretensioonid üle ei käi (välistada kõik inimloodu teadusest – teadvusest ühiskonnani) või tunnistada, et selle definitsiooni loogika käib kahjuks vastu meie inimreaalsuse loogikale (ja töötamisviisile).

    Anda alla? Vaevalt ;)

100. Keegi “mina” kirjutas:

     Inimkultuur, ühiskond, inimmõistus ja kõik sellega seonduv on juba definitsiooni järgi fiktiivne (näiline ,loodud ja muutuv…).

     Niipalju siis humanitaardiskursuslikust solipsismist.

101. Nagu ma enne mainisin, uurimisobjekti ei huvita meie arvamus temast.

     Sotsiaalteaduste üks probleem on just nimelt see, et uurimisobjekti huvitab teadlase arvamus temast ning uurimisobjekt võib suunata oma toimimist, seega on universaalsete tulemuste saamine probleemne ning tulemused võivad ajas muutuda.

     Merx, mina ei pea kultuuri kui niisugust ainult meelelahutuseks, kultuur on üks osa inimeseks-olemisest ja inimene on vägagi reaalne olend. Reaalsusest. Kas abstraktsed asjad saavad olla reaalsed? Kas “vabadus” on reaalsus või fiktsioon? Kas moraal on reaalne? Kas Banachi ruum on reaalne? Kas suvaline kategooria matemaatilise kategooriateooria mõistes on reaalne või see on fiktsioon? Kuidas on lugu suvalise ajaloosündmusega, kas see on reaalne?

     Ma saan aru, et sa üritad vältida “jumala-uuringute” või siis astroloogia teaduseks nimetamist, aga ma arvan, et ka nende probleemi saab lahendada, kasutades teaduse määratlust kasutatavate meetodite ja põhimõtete, toimimisviiside, mitte läbi ainese kui niisuguse… Ning jään jätkuvalt arvamusele, et tööd peab tegema igas teaduses, sõltumata selle ainesest.

     Kuigi, läbi aja on praktiliselt nimetatud teaduseks seda, mida teadlased teevad ja ise teaduseks nimetavad :)

102. Sotsiaalteaduste üks probleem on just nimelt see, et uurimisobjekti huvitab teadlase arvamus temast ning uurimisobjekt võib suunata oma toimimist, seega on universaalsete tulemuste saamine probleemne ning tulemused võivad ajas muutuda.

     Hehe, ma just mõtlesin, et ma jätan oma postitusest selguse mõttes reflektiivsuse probleemistiku välja.

     Näiteks makromajanduses tegelevatele teadlastele, eriti neile, kes turgudega opereerivad, tekitab see parajat peavalu.

     Sisuliselt, kui eemärk on näiteks prognoosida vapustusi ja vapustus jääb tulemata (ning kõik sõimavad, nagu kombeks), on robustselt öeldes kaks võimalust. Kas prognoosiga pandi metsa (nagu enamasti tehakse) või tulenevalt sellest, et prognoosi võeti kusagile kellegi poolt kuidagi arvesse , jäi vapustus just tänu sellele prognoosile tulemata.

     Tõesta nüüd, et sa ei ole kaelkirjak

     :D

103. Niipalju siis humanitaardiskursuslikust solipsismist.

     “Peen” – sa ajad, nagu kombeks on segi muu hulgas subjektiivse reaalsuse ja solipsismi.

     Termin “intersubjektiivsus” või reflektiivus näiteks välistab solipsismi täielikult. Või näiteks keel, mis on kollektiivne nähtus (sellegi poolest mitte “rigogous” ega “objective”), tõestab solipsismi kui filosoofia sotsiaalias tähendusetuks.

     Aga kui sa kasutad seda järjekordse pejoratiivse (kõhh kõhh) väljendina, siis unusta mu vastus 8)

104. Huvitav, kas siin jäädaksegi võõrsõnade leksikoni lahkama või proovib keegi ka surra-murrasid ümberkasvatada, või nende ohvritele mõistust pähe panna.

105. Mind on juba tükk aega pannud imestama Eesti ajakirjanduses leviv komme avaldada “sotsiaalteadlaste arvamusi” ühiskondlikel teemadel, nagu peaks neil millegipärast mingi eriline kaal olema. Kui tuua paralleelne näide füüsikast, siis keda kuradit peaks huvitama mõne füüsiku “arvamus” induktsioonivoolust või gravitatsioonist? Kui oled teadlane, siis uuri ja demonstreeri uuringutulemustele toetudes, mitte ära arva. Või kui arvad, siis arva kui kodanik.

     Tundub, et vähemalt meil siin levib sotsiaalteaduste kohta kohati arusaam, et nende raames võib tõesti lihtsalt seletada, mida sülg suhu toob.

106. Merx
     muusika ja muu humanitaaria on inimese vaba aega sisustav meelelahutus. Tõsiseltvõttev teadus tegeleb reaalsete, mitte fiktiivsete nähtustega.

     Ilusamini polekski saanud prügikasti saata kogu ajalugu alates Pythagorase häälestussüsteemist ja kvart-kvindiringist kuni hulgateooria rakendamiseni tänapäevase atonaalse (aga mitte ainult) muusika kirjutamisel ja analüüsimisel, muusikaakustikast üldse rääkimata. Siinseid (enamjaolt sisukaid) kommentaare oleks parem lugeda, kui sellised ego upitamise katsed ära jääksid.

107. Vabandust, aga ei jõua praegu seda Michael Shermeri artiklit emakeelde keerata, aga siin on juttu kuulsast Alan Sokali afäärist, mis paljastas mingiks ajaks absurdiks pöördunud postmodernsuse alastuse ja vaimse masturbatsiooni:
     http://www.nysun.com/arts/fight-for-the-life-of-the-mind/76744/

     Füüsik ja matemaatik Alan Sokal kirjutas oma libauurimuses, mis võeti teadusajakirja Social Text poolt vastu kui päris lugu:

     It has thus become increasingly apparent that physical “reality”, no less than social “reality”, is at bottom a social and linguistic construct; that scientific “knowledge”, far from being objective, reflects and encodes the dominant ideologies and power relations of the culture that produced it; that the truth claims of science are inherently theory-laden and self-referential; and consequently, that the discourse of the scientific community, for all its undeniable value, cannot assert a privileged epistemological status with respect to counter-hegemonic narratives emanating from dissident or marginalized communities.

108. Ohhoo, aina targemaks läheb…

     Holistiline Kliinik:

     Me toetume kvantfüüsilisele maailmapildile ja sellest lähtuvaile vaimsetele seaduspärasustele.

     Kvantfüüsika ja energiaväli

     Kui me inimeste tervise ja ravi küsimuste lahendamisel piirdume ainult füüsilise keha vaatlemisega, jätame me tegelikult välja suurema osa inimesest. Holistiline inimkäsitlus tugineb kvantfüüsilisele maailmapildile, mille kohaselt kõik olemasolev on seotud ühtse energiavälja kaudu. Inimene pole mitte ainult füüsiline olend, ta on ka energeetiline olend, s.t. peale füüsilise keha on tal ka energiakeha. Energiakeha kaudu oleme me seotud kogu suure informatsioonivälja ja selle osadega – teiste inimestega, looduse ja algelementidega, planeetide ja kogu universumiga.

     See on siis nüüd näide kvantmüstilisest postmodernlikust udujutust, milles osiseid täppisteaduslikust füüsikast. Päris füüsikat sellest muidugi otsida ei tasu.

     Aga Tervishoiuameti registris see asutus (veel?) ei ole.
     Tiiu Veskimäe on kutselt hambaarst, Natalia Šepel arst (eriala pole antud) Põhja-Eesti Regionaalhaiglas.

     Neil on isegi disclaimer:

     Meie teenused ei asenda arstiabi, vaid on alternatiivteraapia, mis aitab täiendavalt kaasa haiguste taandumisele või haigusnähtude ennetamisele. Sellega ei tohi asendada juba käimasolevat ravi.

     http://www.holistilinekliinik.ee/energiavali.htm

109. Kõvad tegijad on nad igal juhul:

     5. Mida saab ravida?
     Bioresonantsmeetod toetab tervise taastamist praktiliselt kõigi haiguste puhul. Sealhulgas mitmete haiguste juures, mida tavameditsiin lõpuni välja ravida ei suuda või mis ravile ei allu.

     http://www.holistilinekliinik.ee/korduma_kippuvad_kysimused.htm

110. Sel juhul ju disclaimer sisuliselt mõttetu, kui nad kõige ravimisega hakkama saavad ;)
     Aga linnuke kirjas, et hilisemaid pretensioone ennetada…

111. Igatsugu posimine,,,olgu siis nõelte,hea/halva pilgu vms. sellisega on ainult rahaväljapetmiseabinõu sharlatanidele/lollakatele,kes käinud koolis alla 8/9klassi,(sõltuvalt lõpetamisajast(vandiajal/uuel vandiajal peale 1991-e)).Isehakanud posijad siis kasutavad teie lihtsameelsust ja rahakotti,,,hiljem mingit tagajärge selgitavad hea ravimeetodiga….Palju õnne füüsikutelt!!!!Minge tagasi kooli!

112. Küll sellest artiklist ikka õhkub autori rumalust. Minul oleks küll piinlik sõna võtta, kui mul asjast kohe mitte õrna aimugi ei ole.

113. @üllatunu: mul oleks jälle piinlik selliseid teenuseid pakkuda, seepärast ma seda ei teegi. Küll aga ootaks üllatunult veidi sisukamat märkust. Näiteks võiksid välja tuua mõne tsitaadi, mis sulle eriti rumal või tõele mittevastav paistab ning selgitada teistelegi, miks see rumal või tõele mittevastav on. Niisama hüüatus “küll on rumal!” ei aita mitte kedagi paremini tervisealaseid otsuseid teha.

114. Biokliiniku apteek paistab olevat kinni pandud, riiulid olid tühjad ja akendelt võeti valgeid tähti maha. Maja vasakus otsas ei torganud täna mingisuguseid muutusi silma, võib-olla tegutsevad sealsed perearstid edasi.