Kalev Jaik: Revolutsioon majandusteaduses
Edastan vabakutselise filosoofi Kalev Jaiki loo, mis viskab kinda praegusele majandus- ja juurateadusele.
MV
Revolutsioon majandusteaduses
Kalev Jaik, vabakutseline filosoof
Alates iidsetest aegadest on inimkond määratlenud ja tõlgendanud omandussuhteid ja üldse majandussuhteid põhimõtteliselt valesti, seda vähemalt suuremas osas. Samamoodi on omandussuhted ja majandussuhted valesti määratletud ja tõlgendatud ka kuni tänapäevani eksisteerivate akadeemilise majandusteaduse ja juurateaduse poolt, ning sellest tulenevalt ka vastavalt olemasolevas majanduspraktikas ja sotsiaalsetes suhetes. Peaaegu kõik nendes õpetustes ja doktriinides on alates ürgajast kuni tänapäevani põhimõtteliselt võlts ja viltune. Sellepärast vajab inimkond põhjalikku revolutsiooni nii majandusteaduses, õigussuhetes, kui ka majanduspraktikas ja üldse sotsiaalsetes suhetes. Olemasolev akadeemiline majandusteadus aga on algusest lõpuni tegelikult nii võlts, et ilma igasuguste kahtlusteta tuleb see liigitada pseudoteaduseks, mitte aga tõeliseks teaduseks.
Kõige selle kohta olen ma täpsemalt kirjutanud oma kolmes majandust käsitlevas raamatus: „Kaks majandusteadust: pettus ja majandusteadus“ 2004; „Mina ja Eesti: üks elulugu“ 2005; „Majandusalased mõisted: illusioonid ja varad“ 2008.
Põhiline viga, mida inimkond on majandussuhete käsitlemisel alates iidsetest aegadest sooritanud, ning mille sooritamist jätkab kuni tänapäevani ka eksisteeriv akadeemiline majandusteadus ja juura, seisneb sellises inimpsüühika iseärasuses, nagu seda on subjektiivse ja objektiivse üksteisega segiajamine inimese maailmatunnetuses. See viga või iseärasus on üldomane arhailisele-primitiivsele maailmatunnetusele, ja selle esinemise teisteks avaldusteks on näiteks ka sellised nähtused inimese maailmatunnetuses, nagu üleloomulike jõudude ja olendite (haldjad, jumalad) tunnetamine ning hallutsinatsioonide esinemine.
See subjektiivse ja objektiivse omavahel segiajamine majandussuhete käsitlemisel väljendub esmajoones omandiõiguse ja omandi üksteisega segiajamises, ning vastavalt sellele omandiõiguse tõlgendamises omandiks – omatavaks ja rikkuseks olevaks asjaks. See on see saatuslik viga, mida inimkond on läbi aegade sooritanud, ja mille sooritamist jätkab jätkuvalt kuni tänapäevani ka olemasolevate akadeemilise majandusteaduse, juurateaduse ja toimuva majanduspraktika tasanditel.
See saatuslik ränk viga omakorda saab alguse laenu ja laenulepingu omavahel segiajamisest ning „võlakirjaks“ nimetatud laenulepingu tõlgendamisest laenuks ehk laenatavaks ja omatavaks asjaks. Kõik saab alguse võlakirja valesti tõlgendamisest, et mis asi see on ja mis ei ole.
Tegelikult on võlakiri üks omandiõiguse alaliik – nimelt laenatud asja ehk laenu omandiõigus. Omandiõigus aga on mõtteline ehk kujutletav asi, mis ei saa kunagi omatav asi ehk omand olla, järelikult ka mitte laenatav asi, millegi vastu vahetatav asi, hoiustatav asi, investeeritav asi, ega ka mitte kapital. Mingisugune omandiõigus ei saa kunagi olla maksevahend, rikkuseks olev asi ehk vara. Omandiõigus, kaasa arvatud ka üks selle alaliik – võlakiri ehk laenuleping – on subjektiivne asi ehk inimese teatud teadmine omatava asja kohta, kaasa arvatud ka laenatud asja ehk laenu kohta. Kuid arhailine inimene, ning tema järel ka akadeemiline majandusteadus ja juura alates iidsetest aegadest kuni tänapäevani, on tunnetanud omandiõigust kui tegelikult subjektiivset asja millegi objektiivsena, ning vastavalt sellele on omandiõigused alates võlakirjadest teinud omatavateks, laenatavateks, vahetavateks ja investeeritavateks asjadeks Niimoodi subjektiivse tunnetamisel objektiivsena on inimene teatud omandiõigused alates võlakirjadest teinud fantoomilisteks varadeks ehk varadeks-fantoomideks, mida saab laenata, vahetada, hoiustada, millega saab maksta ja mida investeerida. Need fantoomilised varad on tuntud „finantsvarade“ ja „raha“ nimetuste all.
See tähendab seda, et asjade väärtõlgenduste ja vääriti tunnetamise teel on inimene omale loonud finantsvarade ja raha nimelised fantoomid, ning on oma majandussuhted suures osas üles ehitanud just nendest fantoomidest ehk fantoom-varadest ja toetuvalt nendele fantoomidele. Need aga on tegelikult hallutsinatsioonide ja haldjate taolised fantoomid. Olemasolev akadeemiline majandusteadus ja juurateadus aga on õpetused, mis kinnitavad, õigustavad ja süstematiseerivaid neid väärtõlgendusi ja nendega võltse manipuleerimisi, ning on ideoloogiliseks aluseks edaspidisele asjade väärkäsitlustele. Nende teaduste olemus seisneb teatud väärtõlgenduste süstematiseerimises ja inimeste veel täiendavas eksitamises selles suures väärtõlgenduste ja võltside manipulatsioonide labürindis, mida kujutab enesest praktiline majandus kuni tänapäevani.
Milles see kõik konkreetselt väljendub, selle kohta toon ma järgmised näited. Tänapäevase akadeemilise majandusteaduse ja juurateaduse järgi tõlgendatakse näiteks laenud ja hoiused rahaks, ning tegeletakse raha laenamise ja raha hoiustamise põhimõtteliselt võltside protseduuridega. Tegelikult aga ei ole võimalik raha üldse laenata ega hoiustada, ning tegelikud laenud ja hoiused on hoopis laenatud reaalvarad. Sest raha kui selline on üks liik omandiõigusi, omandiõigusi aga ei ole võimalik ei laenata ega hoiustada. Kuid lisaks sellele annavad akadeemiline majandusteadus ja juurateadus ühiskonnas teatud klikile veel ka valerahategemise õiguse, milline valerahategemine on võltsitud võlakirjade abil varade riisumine turult ehk ühiskonnalt. Valerahategemine aga põhjustab raha inflatsiooni, ning inflatsiooni katte varjus toimub omakorda nende teaduste õigustusel, heakskiitmisel ja katte varjus ulatuslik laenude ja hoiuste riisumine.
Vastavalt sellele on kogu tänapäevane majandus üks suur finantsvarade abil teostatava riisumiste ja sabotaaži areen ning vaevleb krooniliselt kriisides. Riisumine ja sabotaaž aga saavad võimalikuks tänu sellele, et omandussuhted ühiskonnas on põhimõtteliselt vääriti määratletud, näiteks nagu nii vääriti määratletud, nagu on laenatud ja hoiustatud varade tegelikud omanikud tõlgendatud hoopis rahaomanikeks ja nende see „raha“ nimeline fantoom allutatud raha inflatsioonile, samal ajal kui laenatud ja hoiustatud tõeliste varade omanikeks on tõlgendatud hoopis valed isikud.
Tõelised varad on kohati tõlgendatud finantsvarade nimelisteks fantoomideks ning need fantoomid tõelisteks varadeks. Pealeselle on tehtud finantsvarade nimelised fantoomid turul vahetatavateks tõeliste varade vastu, mis on juba oma olemuselt varade riisumine fantoomide abil. Lisaks sellele on kõiki neid ja taolisi väärtõlgendusi ning võltse manipulatsioone mugandatud veel niimoodi, kuidas nende katte varjus hõlpsam varasid riisuda oleks nende varade tõelistelt omanikelt mitmetel meetoditel.
Kuid inimese maailmatunnetus on alates iidsetest aegadest ka edasi arenenud ning see areng jätkub, mistõttu hakkab ka igasuguste väärtõlgenduste, vääriti määratluste ja pseudoteaduste aeg pikapeale otsa lõppema. Igasuguste religioonide, teoloogiate ja astroloogiate aeg hakkas otsa lõppema juba mitu sajandit tagasi, ning tänaseks on asjade areng jõudnud juba nii kaugele, et otsa hakkab lõppema ka olemasolevate akadeemilise majandusteaduse ehk pseudo-majandusteaduse ja võlts-juura aeg. See areng on tingitud sellest, et inimene, vastavalt tema maailmatunnetuse ja psüühika üldisele arengule, hakkab järjest enam ja järjekindlamalt eristama subjektiivset objektiivsest, ning vastavalt sellele hakkab pikkamööda vabanema ka oma varajasematest väärtõlgendustest ja fantoomidest. Tähendab see seda, et inimene lakkab järjest suuremas ulatuses tõlgendama omandiõigust omandiks, näiteks nagu võlakirju ja raha varadeks, vabanedes niimoodi pikkamööda oma hallutsinatsioonidetaolistest fantoomidest ja fantoom-varadest, milledeks on finantsvarad.
Vastavalt sellele on see täiesti paratamatu, et majandusteaduses, juuras, ja ka praktilistes majandussuhetes tuleb läbi viia põhjalik revolutsioon, mille käigus toimub vabanemine finantsvarade nimelistest lummustest ehk fantoomidest ja viimaste viskamine ajaloo prügikasti haldjate, maagia ja jumalate kõrvale. Algab see suur revolutsioon omandussuhete õieti paikapanemisest ühiskonnas, kus hakatakse lõplikult loobuma mingisuguse omandiõiguse tõlgendamisest omandiks. Selle revolutsiooni käigus kaotavad finantsvarad ja raha oma senise varade staatuse, mis on võlts staatus, ja neid hakatakse tõlgendama mitmesugusteks omandiõigusteks. Näiteks raha kaotab selle revolutsiooni käigus oma maksevahendi, vahetuse, laenamise, hoiustamise ja investeerimise objekti staatuse, ning omandab laenatud varade omandiõiguse staatuse, milline laenatud varade eriline omandiõigus, ning ei midagi enamat, on ka raha tegelikult.
6. nov. 2008
Et kuna keegi kunagi sooritas mootorsõiduki abil kuriteo, siis keelame kogu võlts-liiklusvahendite kasutamise ära ja pöördume tagasi hobuvankrite juurde, mis kellelegi kunagi liiga pole teinud?
Muide, Õhtulehe artiklis on sihuke küsimus:
Samal ajal päristeaduses on genealoogidest geneetikud tähele pannud, et kuigi Balti mere ääres elavad soome-ugri keeli rääkivad hõimud uraali keeli räägivad ja tugevat Aasia päritolu Y-kromosoomi N3-haplotüübi esindatust üles näitavad, ei ole nad siiski “kindlasti kusagilt Uuralite tagant saabunud”. Nii näiteks on laplaste, soomlaste ja eestlaste hulgas tugevasti esindatud haplogrupp U5, mida peetakse üheks varasemaks unikaalselt Euroopa haplogrupiks, mis aga vaatamata laiale geograafilisele levikule Euroopas sugugi üldlevinud pole.
Ülalmainitud DNA-tutkimus’e lehel on migratsioonidiagramme ka. Nagu näha, pole need kaugeltki lihtsad. Ülelihtsustamine viib paratamatult rappa või pseudoteadusse.
Sorry, see viimane kommentaar pidi viimase ajakirjanduse-lugude loo alla minema.
Stjuuv kirjutas:
Amishid umbes niimoodi arutlevadki, ainult kuriteo asemel algab see neil “kuna keegi pole mootorsõiduki kasutamise läbi õndsaks saanud …”. Mõned hõimud lubavad erandkorras mootoriga traktorit põllu peal pruukida, aga põllule ja sealt koju tagasi tuleb toda traktorit hobustega vedada.
Suurema selguse huvides, esitan siinkohal veel kord Jaiki majanduskäsitluse kõige kesksemad seisukohad, mis nende jaoks, kes Jaiki käsitluse kategooriliselt tagasi lükkavad, ning kuulutavad selle käsitluse väärõpetuseks, on väärväited.
Need väited on sellised.
Mõtteliseda asjad on olemas kui mõttelised asjad. Reaalsed asjad on olemas kui reaalsed asjad.
Näiteks on olemas selline mõtteline asi nagu kujutlus Alpi mägedest. Kuid see kujutlus on olemas kui selline kujutlus.
Samuti on olemas Alpi mäed kui reaalsed asjad looduses.
Seejuures kujutlused Alpi mägedest ei ole ise Alpi mäed.
Et kujutlused ja tegelikult olemas olevad asjad on olemas erineval moel (kujuteldavalt või reaalselt), siis nende asjadega saab teha ainult nendele asjadele omaseid tegevusi.
See tähendab, et kujutlustega saab teha kujuteldavaid toiminguid, ning reaalsete asjadega saab teha reaalseid toiminguid.
Näiteks saab kujutlust Alpi mägedest mõtteliselt teisendada nii, et selles kujutluses Alpi mägedest sulab viimne kui lumi ja lisaks sellele muutuvad need kivimid, millest mäed koosnevad näiteks sealihaks.
Teiselt poolt saab tegelike Alpi mägedega teha näiteks reaalseid asju. Näiteks rajada Alpi mägedesse uue tunneli, ehitada sealsetesse küladesse uusi maju, ronida nende mägede otsas, elada seal, kasvatada seal mägiveiseid.
Mida aga ei ole võimalik teha, siis selleks on see, et need kujuteldavad tegevused (Alpi mägedest lume kujuteldav sulamine ja kivimite muutmine sealihaks) osutuvad kujuteldavateks ehk need ei põhjusta Alpi mägedes mitte mingisuguseid selliseid muutusi.
Sellist tüüpi arutlused ongi Jaiki majanduskäsitluse alus.
Need, kes nende väidetega nõustuvad, peaksid nõustuma ka Jaiki majanduskäsitlusega.
Üheks rangemaks etteheiteks Jaiki kriitikute poolt siin foorumis on olnud nende väidete falsifitseeritavus.
Tekib küsimus, kust pärineb selline väide?
Kui te heidate selles kommis esitatud põhiseisukohtadele veel kord tähelepanu, siis ei tohiks olla mingisugust kahtlust selles, et need väited on falsifitseeritavad.
Väide, mille kohaselt kujuteldava tegevuse abil ei ole võimalik muuta reaalseid asju, on falsifitseeritav, ning on selge, et falsifitseerimine kukub läbi.
Selliseid falsifitseerimiskatseid võib läbi viia igaüks, igal pool ja igal ajal.
Kriitikas üheks kesksemaks vastuväiteks Jaiki käsitlusele on ka väide, et Jaiki käsitlus ei võimalda teha mitte mingisuguseid ennustusi.
Ka selle väitek kohta tuleb küsida, et kust on selline väide pärit.
Teatavasti esitatakse Jaiki käsitlusele põhinevalt kolm matemaatilist seost, mis selle käsitluse kõige kompaktsemal kujul kokku võtavad.
Nendeks seosed on sellised.
1) Üldistatud pakkumine = Reaalvarade pakkumine + j*(rahapakkumine)
Selline seadus väidab, et reaalvarade pakkumine ja rahapakkumine on ortogonaalsed.
2) Üldistatud nõudlus = Reaalvarade nõudlus + j*(rahanõudlus)
See seadus väidab, et reaalvarade nõudlus ja rahanõudlus on samuti ortogonaalsed
3) Igal ajahetkel kehtib võrdus:
Üldistatud pakkumine = Üldistatud nõudlus
mis on üldistatud Say seadus.
See seadus võimaldab teha ennustusi, mille kohaselt üldistatud pakkumise muutused kutsuvad esile üldistatud nõudluse muutusi, ja vastupidi.
Ka need väited on põhimõtteliselt falsifitseeritavad, ehk on võimalik katselisel teel veenduda nende seaduste paikapidavuses või kehtetuses. Ühtlasi on need seadused aluseks kvantitatiivsete ennustuste tegemiseks majanduses.
Tähelepanuväärseks etteheiteks Jaiki käsitlustele kriitikute poolt võib olla ka väide, et uus ja parem teooria ei lükka vana teooriat täielikult ümber vaid näitab, et vana teooria on uue teooria erijuht.
Näiteks selle kohta tuuakse tavaliselt Einsteini erirelatiivsusteooriat, mille erijuhuks tavapäraste kiiruste korral on Newtoni füüsika.
Ka Jaiki käsitlus ei lükka vana teooriat täielikult ümber, ning selle asemel näitab, et vana on selle uue teooria erijuhtum.
Antud juhul siis selgub, et Say majanduskäsitlus osutub Jaiki majanduskäsitluse erijuhuks tingimustes, kus turul toimuvad vahetused kaup kauba vastu ehk kaupasid turul välja ei laenata.
Siin võib diskussiooni jätkamiseks ja ühtlasi ka võrdluse pakkumiseks lugejatele meenutada, kuidas lahendas 20. sajandi majandusstatistikas ilmnenud fakti, milleks oli avastus, et Say poolt välja pakutud seadus ei kehti, tuntud Ameerika majandusteadlane Keynes.
Tegemist on klassikalise majandusvaidlusega, mille üksikasju võite soovi korral paluda Jaikil endale tutvustada, kui te juhtumisi ei peaks sellega täpselt kursis olema.
Seksonoomika lühikursus
Dig, selle asemel, et siin vaimutseda, küsi parem Jaiki käest, et mis vahe on intellektuaalsel omandil ja kujuteldaval asjal.
Ma ei usu, et Jaigule intellektuaalse omandi mõiste selge on.
Kujutletavat asja ei ole olemas. Asi on kehaline ese. Kujutlused ei ole asjad.
Su kolm pikka postitust kukuvad kokku sellesama väite juures. See seos eksisteerib ilmselt vaid sinu ja Jaigi kujutlustes, ning kujutlused teatavasti reaalsusele mõju ei avalda.
to Kriku
“Ma ei usu, et Jaigule intellektuaalse omandi mõiste selge on.”
Põhimõtteliselt on küll selge, ja selle kohta on kirutatud minu raamatus “Majandusalased mõisted” koguni eraldi peatükk. Lühidalt seletan üle.
Intellektuaalne omand on teatud idee. Idee, ja näiteks ka teatud oskus, on tööjõu üks komponent, tööjõud aga tähendab inimest ehk inimrikkust. Inimene aga on reaalne asi ehk reaalvara. Selles tähenduses on idee, mis on antud juhul intellektuaalseks omandiks, reaalvara, kuivõrd see on teise reaalvara — inimese ehk tööjõu — komponent, ja on koos inimesega tootmise produkt, nagu iga teinegi reaalvara. Igasugune idee on küll mõtteline asi ehk reaalse maailma peegeldus inimese mõttemaailmas, kuid kui inimese koostisosa on selles tähenduses kui peegeldus reaalne asi. Üldse on igasugune peegeldus reaalne asi kui peegeldus, ning mittereaalne asi kui need reaalsed asjad, mis selles peegelduses kajastuvad. Kujutlus on reaalne asi kui kujutlus, ning mittereaalne ehk mõtteline asi kui see, mida me selles kujutluses kujutleme. Siinkohal on kõige olulisem see, et me teeksime vahet kujutletavate ja reaalsetel asjade vahel ega ajaks neid omavahel segi. Põhimõte kujutletavate ja reaalsete asjade eristamisel on selline, et näiteks järve kaldal kasvav puu on reaalne asi, selle puu peegeldus järvevees aga ei ole reaalne puu, vaid on peegeldus, millist laadi peegeldused on ka inimese kujutlused ehk mõttelised asjad. Ühes tähenduses on ka kujutlused reaalsed asjad kui peegeldused, teises tähenduses aga on need mittereaalsed asjad.
Seega on intellektuaalne omand kui idee ühes tähenduses reaalne asi ja reaalvara, ning on ainult hoopis teises tähenduses mittereaalne asi.
Hoopis teine asi on igasuguste laenulepingutega ja teiste omandiõigustega, mis ei saa omatavad asjad ehk omandid olla. Need on käsitletavad ainult kujutlustena ehk mõtteliste asjadena. See tähendab seda, et laenuleping ei ole laen ehk asi, mida laenati või laenatakse, ning omandiõigus mingile asjale ei ole see asi, mida omatakse. Olemasoleva majandusteaduse ja juura suurim viga ning õnnetus on just see, et need asjad — näiteks laenud ja laenulepingud — aetakse omavahel segi, et laenulepinguid ja muid omandiõigusi tõlgendatakse laenatavateks ja omatavateks asjadeks, — kokkuvõttes varadeks. Segi aetakse reaalsed ja mõttelised asjad.
Sellise reaalsete ja mõtteliste asjade segiajamise kõige lähedasemaks tulemuseks on näiteks see, et omatava asja vahetamine laenulepingu või seda sümboliseeriva dokumendi vastu, mis tegelikult on selle asja laenamine, tõlgendatakse selle asja müümiseks, laenulepingust aga konstrueeritakse fantoomiline vara ehk vara-fantoom — finantsvara.
Ühesõnaga Jaik ei tea intellektuaalsest omandist midagi, nagu oligi arvata.
Stjuuv! Juba hakkame asju ühte moodi nägema!
Lisan siin paranduse sellesse üldistatud Say seadusesse, mis ma paar postitust tagasi kokkuvõtva kommentaarina välja kirjutasin.
Seal oli, et
Üldistatud pakkumine = Üldistatud nõudlus
Selles seaduses on puudu võrdetegur.
Peab olema
Üldistatud pakkumine = (Vahetuskoefitsient)*(Üldistatud nõudlus).
Kusagil eespool ma ütlesin, et see tegur on turutakistus, mis jätab vähe segase ettekujutuse.
See vahetuskoefitsient näitab, kas turul toimuvad vahetused võrdväärselt või mitte.
Näitlikult tähendab see seda, et kas kaks samasugust, omadustelt identset toodet saab turul vahetada suhtega 1:1 või on see suhe teistsugune. Kui see suhe on teistsugune, on tegemist mittevõrdväärse vahetusega.
Näiteks olgu meil turul mingi täiesti identsete omadustega leivad.
Kui vahetus on võrdväärne, siis saab vahetada ühe sellise leiva teise samasuguse leiva vastu. Kui aga vahetus on mittevõrdväärne, siis saab ühe sellise leiva vahetada mitme sellise leiva vastu või siis hoopis poole samasuguse leiva vastu.
Stjuuv, ole ettevaatlik, sa oled tunnustanud Jaiki põhilist seisukohta.
To Kriku
“Ühesõnaga Jaik ei tea intelleltuaalsest omandist midagi, nagu oligi arvata.”
Järelikult pole Te minu seletusest õieti aru saanud, kui niimoodi arvate. Kuid see on väike viga, kui vaid oleks tahtmist aru saada. Mida ma siis kokkuvõttes seletasin?
Intellektuaalne omand on tööjõu kui reaalvara üks komponent ja seega reaalvara, ning saab ainult seetõttu omand olla. Kuid ei ole intellektuaalne omand, ega saa üldse mingisugune omand olla mingisugune leping, kokkulepe, kohustus ega õigus. Kehtib see igasuguste lepingute ja õiguste kohta, kaasa arvatud ka omandiõigused, milliste viimast liiki asjade kategooriasse kuuluvad ka võlakirjad ja raha.
See tähendab seda, et raha ei saa olla omamise, laenamise ega hoiustamise objekt, vaid seda saavad olla ainult reaalvarad.
Või tahate hakata kokkuleppeid ja kujutlusi laenama, ajades viimased segi intellektuaalseks omandiks olevate ideedega?
Ma tahaks, et Kalev Jaik kõigepealt ülikoolis õpiks neid alasid, millest rääkida tahab ja siis hakkaks sõna võtma. Aga see on vististi lootusetu soov.
Ma ei tea, miks just juura kohta arvab igaüks, et on pädev sel teemal “filosofeerima”.
Üldiselt tüüpiline niiöelda “harrastusfilosoofide” meetod on võtta ette mingil alal juurdunud põhimõisted, anda neile oma isiklikest sisekaemustest tulenev tähendus ning hakata siis selle tähenduse baasilt kuulutama, et kõik teised mõtlevad valesti.
Stjuuv, sa kirjutasid
“See seos eksisteerib ilmselt vaid sinu ja Jaigi kujutlustes, ning kujutlused teatavasti reaalsusele mõju ei avalda.”
Mina kirjutasin
“Mida aga ei ole võimalik teha, siis selleks on see, et need kujuteldavad tegevused (Alpi mägedest lume kujuteldav sulamine ja kivimite muutmine sealihaks) osutuvad kujuteldavateks ehk need ei põhjusta Alpi mägedes mitte mingisuguseid selliseid muutusi.”
Stjuuv, kas sa saad aru, et sa nõustusid Jaiki majanduskäsitluse põhiväitega?
Võibolla dig ka nõustub nüüd sellega, et Jaiki ja KL vahelised kokkulepped ei muuda reaalsust?
KL ütles:
See väide on sama vähe falsifitseeritav nagu “1+1=2”. Esiteks on vastuolu kujuteldava ja reealse vahel (nt eesti) keelde sissekirjutatud ja loogilist laadi. Teiseks on kujuteldav ja reealne sedavõrd ebamäärased mõisted, et nende najale (teadusliku) teooria ehitamise üritus on juba eos läbikukkumisele määratud. (Kolmandaks: see väid võiks olla falsifitseeritav, kui räägiksid näiteks telekineesist või telepaatiast. Sel juhul oleks Jaik falsifitseeritud, kui mõni inimene suudaks mõtte jõul esemeid liigutada? Jällegi. Mida kuradit? Mis majandusteooria see selline on, mille õigsus sellistest asjadest sõltub?)
Üldiselt võiks vältida väiteid, avaldusi selle kohta, kas miski on reaalne või kujuteldav, ning keskenduda hoopis sellele, kuidas see miski neisse objektidesse suhtub, mille reaalsuses me kõik veendunud oleme.
KL ütles:
Minu arusaama mööda toetab Say seadus Jaigi väidet, et raha juurdetrükkimine ei saa muuta kedagi rikkamaks ja et raha on kõigest mediaator tehingute lihtsustamiseks. Samuti seda, et raha väärtus pole asi iseeneses, vaid et see tuleb millegagi tagada (mis ei tähenda et raha ei või olla omand). Keynesi noor makroökonoomika konkretiseeris seda primitiivset seadust veidi. Siiski toetab Say seadus Jaigi ideid ja ma ei saa aru, kuskohast see Jaigi lisaliige tekib.
Aga küsin siis: milliseid turul toimuvaid protsesse suudab ennustada/kirjeldada Jaigi mudel kuid olemasolevad mudelid ei suuda? Miks tuleks Jaiki eelistada kehtiva(te)le majandusmudelitele?
Üks klassikalisi algaja filosoofi vigu on katse Asjade Olemust uuesti otsast peale lahata ja Asjade Seosed kahe silma vahele jätta.
Tõsi küll, isegi algajad filosoofid jõuavad sageli tulemuseni, mis enam-vähem reaalse maailmaga kooskõlas on. Paraku, nagu ülevalt näha, ei ole see üldkehtiv reegel.
Mõned satuvad koguni sellesse rappa, et defineerivad Mitme Asja Olemuse oma kitsa silmaringi põhjal ebatäpsel viisil ära — näiteks väites, et imetaja on nelja jala ja pika sabaga loom, kes nurru lööb — ja siis kangekaelselt üritades kogu ülejäänud maailma tollesse Prokrustese sängi toppida. dig kui Diogenese austaja ei saa loomulikult jätta märkimata Platoni eksitust inimese defineerimise osas, aga tunnistada tuleb, et esiteks oli Platoni definitsioon ülemäära lai, mitte liiga kitsas — erinedes sedaviisi näiteks Jaigi defitsiidi-ideedest — ja teiseks on ajaloo-annaalides kirjas, et pärast ilmsele probleemile tähelepanu juhtimist parendas Platon oma definitsiooni. Pealegi — erinevalt tänapäevast — oli enne Platonit inimest äärmiselt vähe analüütiliselt uuritud; sellel taustal oli ka Platoni definitsioon suur edasiminek.
Kriku ütles:
Ära muretse, rahvusvahelise poliitika ja laste kasvatamisega on täpselt sama lugu.
Kõiki neid valdkondi mõistavad kõige paremini loomulikult taksojuhid ja juuksurid.
KL ütles:
dig on tähele pannud, et Jaiki ja KL’i mahhinatsioonid on põhjustanud selle, et keset reaalsust mingisugusel skeptikute veebilehel hulka inimesi jama üle vaidlevad. Täiesti reaalne reaalsus on.
Noh, digil ja Martinil on ka selle tulemuse saavutamisel märkimisväärne osa :)
Pead Sa seda siis ka meile nina alla hõõruma? :-P
Pealegi, nagu Sa isegi googletsi näha võid, on isand KL’il pahaaimamatute veebifoorumite ekspluateerimises laialdased kogemused.
Kuule, dig, Skeptikute foorum peaks olema küll viimane, mida pahaaimamatuses süüdistada saab.
Sa oled ka naljatilk.
Volli: uskumatu, sa said aru sellest, milles asi.
Say seaduse viimine komplekskujule toob analüüsi sisse selle asjaolu, millest sa oma kommentaaris kirjutasid, nimelt:
“et raha juurdetrükkimine ei saa muuta kedagi rikkamaks ja et raha on kõigest mediaator tehingute lihtsustamiseks”
Kompleksarvudel on teatavasti defineeritud see omadus, et kui kaks kompleksarvu ei ole võrdsed, siis sellisel juhul ei ole võimalik öelda milline neist arvudest on suurem ja milline väiksem.
Nii et kui raha juurde trükid, siis rikkust ei tulegi juurde.
Seega see, mis sa siin ütlesid ja mina sinust tsiteerisin, on selles seoses kirjas.
“milliseid turul toimuvaid protsesse suudab ennustada/kirjeldada Jaigi mudel kuid olemasolevad mudelid ei suuda? Miks tuleks Jaiki eelistada kehtiva(te)le majandusmudelitele?”
Nendele küsimustele ei ole ma kompetentne vastama, sest ma ei tunne majandusmudeleid. Ma poleks iialgi hakanud majanduse vastu huvi tundma, kui mul oleks tulnud alustada neist mudeleist, mida sa silmas pead. Füüsikas on mudeleid nii et tapab. Söödi alla ja söögi peale.
Ma alustasin majanduse uurimist teisest otsast, nagu sa näed.
Aga ära pane pahaks, ma arvan, et kui leidub mudel, mis kasutab vana Say seost, siis laiendatud Say seose kasutamisel saadakse paremaid tulemusi.
No kuidas teisiti, kust ma muidu oma energialaksu kätte saan?
Tegelt loodan ikka vaikselt, et vast tõmmatakse vesi peale…
ettepanek Jaigi artikli kustutamiseks eestikeelsest Wikipedia’st
KL ütles:
Vale! See asjaolu tuleneb Say seadusest just siis, kui see pole komplekskujul.
KL ütles:
Kuidas nii? Mudeli abstraktsus ei tähenda veel seda, et ta reaalsust paremini kirjeldaks. Füüsikas on selle koha näiteid küllaga. Pealegi on olemasolevad majandusteooriad Say seaduse täiendamisega Jaigist ette jõudnud.
Kas sa ei leia, et Jaigi positsiooniga (moodne majandusteooria on vale ja pettus) liitumine eeldab mingil määral olemasoleva majandusteooria tundmist?
______________________________________________
Miks muidu kasutatakse komplekseid suuruseid? (Näiteks vahelduvvoolu kirjeldamiseks – mainisid kunagi analoogiat Jaigi ja Ohmi seaduse vahel.)
Komplekskujule viimimine on üldjuhul mõistlik, kui..
a) protsessis toimub harmooniline võnkumine või pöörlemine tasandil
b) protsessi on mõistlik kirjeldada harmooniliste võnkumiste summana st protsessi dünaamika on antud nii, et võnkemoodid arenevad teineteisest sõltumatult.
…ning eeldaksin samuti, et Jaigi seaduse kõrval kirjeldaks nõudluse ja pakkumise dünaamikat mingisugune lineaarne diferentsiaalvõrrand. Ma ei taha sind kuidagi matemaatikaga hirmutada, kuid kompleksarvude sissetoomine oleks mõistlik, kui Jaigi mudel oleks ületanud teatud matemaatilise “keerukuse”. Mida ta ilmselgelt pole. (Vähemalt niipalju, kui mina näinud olen). Seega küsin: miks üleüldse kompleksarvud?
Mulle paistab, et Jaik on järeldanud: kuna raha kujuteldav, tuleb seda kirjeldada imaginaararvude abil. Loodan, et siiski mitte, kuna see oleks üks äraütlemata idiootne järeldus.
to dig, Kriku ja teised
Niisiis on teie koondjärelgus kogu meie senise arutluse kohta selline, et tuleb tõmmata vesi peale. Kuid see on ju soov ja üleskutse jäädagi keskaegsesse vaimupimedusse, kus inimkond kuni siiani supleb.
Mille üle me siis üldse vaidleme? Tegelikult selle üle, et mis on ja mis ei ole rikkus. Dilemma on selline, et kas on rikkus ainult reaalvarad, mida me tegelikult vajame, toodame ja tarbime, või on rikkuseks ka kellegi lubadus võetud laen tagasi maksta või kellegi arvamine selle kohta, et teatud asi on isiku P oma? Antud vaidluses kaitsete teie senise majandusteaduse ja juura seisukohta, et ka kellegi lubadused ja arvamused millegi omamise kohta on rikkus. Mina aga lükkan selle seisukoha ümber ja väidan, et rikkus on ainult toodetud reaalvarad, ning et kellegi lubadused ja arvamused mingi asja omamise või tagastamise kohta ei ole rikkus.
Taandub see dilemma sellele, et kas raha on või ei ole rikkus. Teie seisukoht on siin selline, et raha on rikkus, ning järelikult saab raha olla omatav asi ehk omand, teiste rikkuseks olevate asjade vastu vahetatav asi, ning laenatav ja hoiustatav asi. Minu seisukoht aga on selline, et raha ei ole rikkus, ning järelikult ei saa raha olla ka omatav asi ehk omand, rikkuseks olevate asjade vastu vahetatav asi, laenatav ega hoiustatav asi.
Teie seisukoha järgi on võimalik raha omamine ja on olemas rahaomanikud. Minu seisukoha järgi raha omamine on võimatu, ning näilise rahaomamise korral omatakse hoopis noid reaalvarasid, mis selle raha kui teatud lubaduse vastu on lubajale välja laenatud. Mingit rahaomanikku ei saa olemas olla, sest raha ei saa olla omatav asi. Omand on omatav asi, mitte aga kellegi mingi lubadus, unistus ega arvamus.
Tegelikult niisama lihtne asi, mille üle me vaidleme.
Kalev Jaik kirjutas:
Tõtt-öelda arvab dig, et praegu on kustutamiseks juba liiga hilja. Aga see-eest on siinne arutelu sellest, kuidas jama ikka tõepoolest jama on, Google’is juba üsna kõrgel kohal ja võib-olla tõuseb veel. Säherdune alternatiiv kustutamisele pole sugugi paha variant, kas pole tõsi?
Ei tea, mina annaks ikka kirvest. Või siis kopeeriks kuhugi mujale hoiatavaks näiteks tulevastele põlvedele, mis juhtub, kui rohud võtmata jäetakse.
to dig ja Kriku
Kahjuks ei paista arusaamine küll mitte kusagilt poolt välja. Põhjus paistab olevat selles, et te üldse ei tahagi õieti aru saada. Kuid sellisel juhul ei aita mitte mingi tõestus ega argumendid.
Teie puhul paistab olevat tegemist sellist liiki mittearusaamisega, nagu see esineb näiteks joodikul, kes kah tegelikult ei tahagi sellest aru saada, et ta joodik on, ning mitte mingisuguse tõestusega ei õnnestu talle seda selgeks teha. Hoopis saab ta niimoodi aru, et ta on mõõdupidaja ja töösangar. On sellised erilised viltused arusaamised ja tendentslikult viltune maailmatunnetus, mida on nimetatud ka “Freudi kaitsemehhanismideks”.
Ma saan väga hästi aru sellest, kuidas ma oma kommentaari sõnastasin, kuid ilmselt ei suutnud sa minu lühikesest kommentaarist välja lugeda seda, et ma ei nõustu sellega, et sellest, mida sina nimetad Jaiki majanduskäsitluse põhiväiteks, järelduks Jaiki majanduskäsitlus.
Üks klassikalisi viise, kuidas auklik loogika inimesi eksiteele viib, on horoskoobiefekt. Praktikas ekspluateeritakse seda nii, et aukudega jama rüütatakse hulga häma sisse ja meelitatakse inimesed “tahtma aru saada”. Mõnedel inimestel on nii kange tahtmine, et nad võivad lõpuks ka täiesti arusaamatu teksti loogika- ja faktiaugud omaenda ideedega täis toppida. Saadav puderkapsaatika koosneb siis juba jamast, hämast, arvamustest (olgu metsiku eesliga või ilma) ja isiklikest aukudest. Kuna omaenda mõtteauke paneb igaüks kehvemini tähele kui võõraid, toob see kaasa, et toda putru ei söö siga ega susi, aga kange arusaaja ei pane seda tähelegi. :-(
Sellise ohu vältimiseks käivad mõned inimesed ülikoolis ja koolituvad mõtteauke ja loogikavigu nägema, et võõra mõtte aukude sisse mitte pista seda, mida seal ei ole — ning vajadusel nood augud selgelt esile tõsta.
Jah, dig armastab metarekursiooni ;-)
Kalev Jaik ütles:
Kuidas nii? Esitasin lihtsa küsimuse: milliseid protssese turul on võimalik ennustada/kirjeldada Jaigi teooria abil, mida peavoolu majandusteooria ennustada/kirjeldada ei suuda?
KL ei osanud vastata, kuna ta pole olemasolevate majandusmudelitega tuttav. Ehk Jaik..?
Kui Jaik väidab, et ma temast aru ei saa, siis olgu mureta – saan tema majandusest sama hästi aru kui flogistoni teooriast, ja flogistoni teooriat mõistan üpris hästi. Viimane ei muuda muidugi seda, et nii flogiston kui Jaigi majandus nii praktikas kui teoorias võrdlemisi tarbetud on. Olen ma millestki valesti aru saanud?
to dig
Kõige sellega, mida Te kirjutate aukliku loogika kohta, olen ma täielikult nõus. Väga õige! Aga ikkagi, kuidas see haakub meie antud vaidlusega? Mida mina siis väidan, mida Teie ekslikuks ja valeks peate?
Väidan seda, et kõiks see, mida inimesed rikkuseks peavad, ja mida teiste rikkuseks olevate asjade vastu vahetavad, ei ole rikkus mitte, et osa sellest on hoopis illusioonid ja pettus, ning et nende illusioonide ja pettuste baasil toimub omanikelt nende omanduses olevate tõeliseks rikkuseks olevate süstemaatiline ja legaalne riisumine ning majanduses sabotaazi teostamine. Sellisteks illusioonideks ja pettusteks on näiteks rikkuseks olevate asjade omandiõigusest teatud eksituste teel loodud finantsvarad.
Teie aga väidate, et minu väited on valed ja võhiklikud, et mingisuguseid selliseid illusiooone ega pettust ei ole olemas, et kõik see, mida inimesed rikkuseks peavad ja mida teiste rikkuseks olevate asjade vastu vahetavad, on rikkus tegelikult, kaasa arvatud ka finantsvarad. Oma väiteid pole Te küll niimoodi sõnastanud ja nii selgelt väljendanud, kuid sisuliselt on need sellised, mis väljendub näiteks Teie ja akadeemilise majandusteaduse ning juura seisukohast, et hoiused on raha ja raha on omatav ja hoiustatav asi.
Selline on siis selle vaidluse teema ja sellised eriarvamused. See meie vaidlus ise aga sarnaneb sisuliselt ühe teise vaidlusega, mis toimub turul petise ja turuinspektori vahel. Turuinspektor väidab, et petis müüb turul rahvale pettust ehk riisub inimestelt tõelisi kaupasid pettuse teel. Petis aga vaidleb vastu, et see, mida tema inimestele müüb, ei ole pettus, ega pole tema tegevus mingi riisumine, sest inimesed aktsepteerivad seda asja tõelise kaubana ja ostavad seda.
to volli
“Esitan lihtsa küsimuse: milliseid protsesse turul on võimalik ennustada/kirjeldada Jaigi teooria abil, mida peavoolu majandusteooria ennustada/kirjeldada ei suuda?”
Vastan: Jaigi teooria abil saab kõiki majanduses toimuvaid protsesse põhimõtteliselt õieti ennustada/kirjeldada, kuna peavoolu majandusteooria abil ei saa ennustada/kirjeldada peaaegu üldse mitte midagi. See on nii sellepärast, et peavoolu majandusteooria juba lähtealused on põhimõtteliselt valed ja baseeruvad luuludel, mistõttu see teooria ei ole võimeline nähtuste tõelisi põhjuseid leidma ega üldse midagi õieti käsitlema. Peavoolu majandusteooria teeb juba kohe oma asjade käsitluse alguses sisse sellise ränga vea, et toob sisse finantsvarade nimelised luulud, ning edaspidi jääbki abitult ekslema nende oma luulude maailma labürinti, leidmata mingit õiget orientiiri ega sealt väljapääsu. Nii on asjad tegelikult.
Nii näiteks ei suuda peavoolu majandusteooria seda mitte kuidagi õieti seletada, millest tulenevad sellised nähtused majanduses, nagu defitsiit ja kaupade üleküllus turul, majanduskriisid ja tsüklilised kõikumised. Jaigi teooria aga suudab. Aga mis veel sellistest keerulistest asjadest rääkida, kui see peavoolu majandusteooria ei suuda isegi seda õieti eristada, mis on müümine ja mis laenamine, ajades need omavahel segi ja tõlgendades laenamise müümiseks, ning et mis asi on hoiused, tõlgendades laenatud reaalvarad hoiustatavaks rahaks. Sellist laadi üliränkasid apsakaid on peavoolu mahandusteoorias ridamisi, alates valerahategemise õigustamisest kuni laenude riisumise õigustamiseni raha inflatsiooni ettekäändeks tuues.
illusioon=illusioon
reaalsus= reaalsus
häda sellele, kes ei suuda vahet teha. Kas vahepealset varianti on ka? Sõltub kontekstist vist. Mõnikord võib piir ähmane olla. Enamikel juhtudel oleks parem kui piir oleks selge.Teadlik manipuleerimine ja illusioonide reaalsuse pähe pakkumine on küll kurjast. Juura on juura ;majandus on majandus; ilukirjandus on ikkagi ainult ilukirjandus isegi siis kui seal võib tõesti asetleidnud sündmuste kirjeldusi olla. Dokumentaal filmil ja mängufilmil ei pruugi ka mingit kindlat piiri vahel olla. Kõik see on selge muidugi siililegi.
Kuna selles teemas ületas sõna väärkasutuste arv kümne piiri, siis olen sunnitud grammatika-natsi mängima ja tähelepanu juhtima sellele, et
õieti = õigupoolest
õigesti = vastand sõnale valesti
Kalev Jaik ütles:
Peavoolu majandusteooria hõlmab mudeleid, mille abil pikaajaliste protsesside puhul teooria ja praktika vahel võrdlemisi häid kvantitatiivseid kokkulangevusi on saavutatud. See pole lihtsalt tõsi, et peavoolu majanduse ja reaalsuse kokkupuude täiesti olematu on. Teisest külejest pole Jaigi teooria (sellisel kujul nagu teda siin on esitatud) võimeline mitte mingisuguseks kvantitatiivseks kirjeldamiseks/iseloomustuseks, kuna sellel puudub igasugune matemaatiline baas. Miski ei viita sellele, et Jaigi teooria suudab! Ehk saaksin veidi konkreetsema vastuse.
Kui võimalik võiks edaspidistes vastustes proovida vältida hinnangute andmist, stiilis moodne majandus on pettus. Vähem pateetikat ja rohkem sisu muudaks teksti loetavamaks. Tänan.
Volli, sa arvatavasti ei rahuldunud selle vastusega, et mida paremat on pakkuda Jaiki teoorial võrreldes olemasolevaga.
Annan siin loodetavasti selgema vastuse.
Nagu nendest minu poolt esitatud seostest järeldub, hakkab nendel seostel põhinev majandusalanüüs tegema ranget vahet reaalsel majandusel ja virtuaalsel majandusel.
Sama moodi saab nendele seostele tuginevalt hakata eristama majanduses nii reaalsed varasid kui illusoorseid varasid, ning sama moodi ka reaalseid tegevusi (üldise nimetusena tootmist) ja kujuteldavaid tegevusi.
Praegune majandusaanalüüs seda ei suuda, ja kui suudab, siis ainult osaliselt. Jaik aga tirib oma teoreetilise uuenduse abil kujuteldava majanduse nn kapist välja.
Milline aga oleks selle uue käsitluse üldine mõju?
Teatavasti on majandus selline süsteem, mida juhitakse lähtuvalt majanduse väljundparameetritest ja nende tulemustest, ning majandusmudelite abil.
Selline juhtimine, mis toimub kogu aeg, ning mida teostatakse finantssüsteemi kaudu, saab olla ainult niivõrd edukas, kuivõrd hästi suudetakse majanduse tulemustest aru saada, ning ka kuivõrd hästi suudetakse leida kehtivaid majandusmudeleid.
Toimib selline tagasisestusega protsess.
Kui nüüd väljundis aetakse järjekindlalt tegelikud majandustulemused segamini virtuaalsetega, siis on selge, et ka juhtimisel tehtavad sisendparameetrite muudatused, mis peaksid andma üldisele majandusele sobiliku suuna, kannatavad tugevate puuduste all. Seega on selge, et püüdes hoida stabiilse majanduse kurssi, ja andes selleks oma parima, toimub paratamatult see asi, et süsteem läheb võnkuma.
See võnkumine kannab tänapäeval nimetust majanduse tsüklilisus.
Jaiki käsitlus aga võimaldab hakata eristama majanduse reaaltulemusi ja virtuaaltulemusi. Samuti viib reaalse ja virtuaalse majanduse eristamise põhimõtte sisse majandusmudelitesse, mis võimaldavad majandustulemusi ennustada, ning mis on aluseks majanduses sisendparameetrite valimisel.
Tulemuseks on see, et süsteem enam võnkuma ei lähe, ja majanduse tsüklilisuse fenomen kaob.
Majandus muutub täielikult juhitavaks niivõrd kui see juhitavus on sõltuvuses inimlikest otsustustest.
Kui selline muutus on toimunud, siis osutuvad kõik põhilised majandusnäitajad komplekssuurusteks.
Hakatakse rääkima majanduse reaalkasvust ja imaginaarkasvus, reaal SKPst ja virtuaal SKPst, reaalekspordist ja virtuaalekspordist, reaalpalgast ja virtuaalpalgast jne.
Üldine mõju on seega see, et majandusest hakatakse paremini aru saama, nii sellest, milline on majanduse tulemus, kui ka sellest, kuidas seda majandust paremini juhtida.
KL ütles:
See tuleneb majandust kirjeldavate parameetrite kirjeldamisest mitte reaal vaid kompleksarvudega? Kui nii, siis palun näita mulle diferentsiaalvõrrandeid või midagi ekvivalentset. Vastupidisel juhul selline Say seaduse täiendus täiesti sisutu.
Majanduse tsüklilisus ei tähenda veel migisuguste sinusoidaalsete võnkemoodide olemasolu majanduses. Kuid kui Jaik seda väidab, siis éhk seletad, kuidas need sinusoidaalsed võnkumised tekivad, kuidas neid tõlgendada tuleks ning miks nad teineteisest sõltumatult võnguvad st miks nad teineteist ei mõjuta?
Ja üks filosoofiline küsimus…
Kuidas virtuaalne ja reaalne majandus teineteist mõjutavad?
Siinkohal avaldatud informatsiooni kohal võin ma küll eeldada, et Jaigi süsteemi kasutuselevõtt muudab majanduse absoluutselt juhitamatuks, kuna enamus jõupingutusi tuleks suunata selleks, et Jaigi nõuded minimaalseltki täidetud oleks, ning et vältida hüplemist inflatsiooni ja deflatsiooni vahel ilma rahamassi mõjutamise võimalusteta. Selle kõrvalt tekiks aga ilmselt kõvasti rohkem võimalusi nii raha kui ka “reaalvarasid” kõrvale panna, kui praegune fraktsionaarse panganduse süsteem seda võimaldab, eriti just selle tõttu, et Jaigi majanduse vähegi realistlik käigushoidmine eeldaks lisaks majandusele kogu kehtiva elukorralduse muutmist niiviisi, et igaüks ei saaks Jaigi majandust uppi lükata, ja selline muutmine mingite kunstlike vahenditega oleks äärmiselt keeruline, pikaajaline ja paljusid pettusi võimaldavaid auke täis protsess.
Kõige selle kombinatsioonina eeldaks ma, et Jaigi majanduse tingimustes võib küll olla võimalik majanduse tsüklilisuse kaotamine, kuid mingisugusest juhtimisest küll juttu ei saa olla, vaid majanduskasv püsiks heal juhul mingil minimaalsel tasemel, või tammuks hoopis paigal, piiratuna käskudest keeldutest, mis Jaigi majanduskorra püsimist tagavad.
Kalev Jaik ütles:
Ja mis siis kui kellegi jaoks on pragmaatilised kaalutlused hoopis sellised, mis Jaigi majanduskorda õõnestavad?
Volli, võnked ei pea olema sinusoidaalsed. Sinusoidaalsus on lihtsalt üks küllalt mugav funktsionaalne kuju, mida mõningate süsteemide korral on mugav kasutada. Näiteks sinusoidaalset sisend ja väljundsignaali on küllalt mugav uurida. Kuid süsteeme saab uurida ka stohhastiliste signaalide abil.
Aga need on ainult praegu väited, ma ei ole spetsialist. Sa palusid mul kirjeldada, mis vahe on, kui Jaiki käsitlus osutub tõeliselt teaduslikuks majanduskäsitluseks.
See, mis ma kirjutasin, on minu arvamus nende uudsete mõtete kasutamistulemuste kohta. Seda arvamust ma tõestada ei oska, ja ei kavatse hakata ka sel teemal oskamatult spekuleerima.
Diffvõrranditega lööd mu kohe surnuks, ehkki ma küll hiljaaegu tuletasin endale neid meelde ja ka lahendasin neid sportliku huvi korras, kuid see on ka kõik, mingit ideed selle kohta, kuidas majandust diffvõrranditega kirjeldada, mul ei ole.
Üldse olin ma tohutus kimbatuses kuni siia foorumisse selle teema ülespanemiseni, et miks ei ole mul ühtegi ideed selle kohta, kuidas Jaiki matemaatiliselt formuleerida.
Need formularid suutsin ma sõnastada alles nüüd siin kriitika käigus.
Ka Jaiki viimases raamatus “Majandusalased mõisted: illusioonid ja varad” neid ei ole.
Filosoofilisele küsimusele vastan ma aga nii.
Intuitiivselt ma seda, kuidas virtuaalne ja reaalne teineteist mõjutavad, öelda ei oska.
Intuitsiooniga võibolla ei olegi midagi mudelite ja matemaatika juures teha, sest intuitiivne mõtlemine ei ole arvatavasti mudelitel põhinev mõtlemine.
Kuid seda, kuidas virtuaalne ja reaalne mõjutavad, näitab ära kompleksarvutus. Seda, et seal mõju välja tuleb mingisuguste kompleks- ja reaalkordajate ristkorrutistena, kui neid seoseid hakatakse majandusmudeleis kasutama, siis selles ma olen päris kindel ja seda ma ei eita.
Mõju on kindlasti olemas kasvõi sellise ilmselge näite varal, et raha kasutamisel põhinev majandus on tohutult palju efektiivsem kui raha mittekasutav kaup-kauba vastu majandus.
to volli
Väidate, et minu teooria pole veenev, kuna puudub matemaatiline tõestus. Siiski on ka see matemaatiline tõestus minu teoorias olemas, kuigi see on naeruväärselt lihtne. See minu “matemaatika” on järgmine.
On olemas tootmise teel loodud rikkuseks olev asi A , mis on vara, ja on kellegi poolt määratud omandiõigus sellele asjale, mis väidab, et see asi A on isiku Peeter oma, milline omandiõigus on asi B. Nüüd peavoolu majandusteooria matemaatika järgi on arvutus selline, et kui liita asi A ja asi B, siis saab 2A asja: A+B=2A. Minu matemaatika järgi aga on arvutus selline, et kui liita asi A ja asi B, siis saab 1A asi: A+B=A, kusjuures üle jääb asi B, mis pole asjaga A liidetav ehk ei saa muutuda asjaks A. Ilma pikemata on selge, et minu matemaatika on õige ja peavoolu majandusteaduse matemaatika vale. Nii lihtne see ongi! Tundub uskumatu, aga on tõsi!
Nimelt just sellise viltuse matemaatika järgi toimub nii keskaegses ja arhailises majandusõpetuses, kui ka kaasaegses peavoolu majandusteoorias, finantvarade nimeliste fantoomide loomine, nende varadeks tunnistamine ja varadena aktsepteerimine. Mingi vara omandiõigus, mis on tegelikult selle vara subjektiivne peegeldus ehk kellegi lubadus või kujutlus millegi kohta, tunnistatakse kah varaks ja varaga ekvivalentseks. Selline viltune matemaatika või loogika omakorda rajaneb sellele, et omatav vara ja omandiõigus sellele aetakse omavahel segi, et segi aetakse objektiivne ja subjektiivne.
Et peavoolu majandusteoorias on just niimoodi objektiivne ja subjektiivne segi aetud, ja mina siinkohal ei blufi, seda tõendab esiteks üldse finantsvarade olemasolu ja nendega turu risustamine meie majanduses, kui ka teiseks näiteks see asjaolu, et see majandusteooria tõlgendab hoiused, mis tegelikult on laenatud varad(reaalvarad), rahaks.
Kui siin millegi üle veel arutada, siis vast ainult selle üle, et mida siis Jaik oma teooriaga õieti tegi.
Jaikiga on selline lugu, et ta oma filosoofilisi otsinguid alustas hoopis psüühika uurimise alal.
Seal hakkasid teda huvitama umbes sellised küsimused: miks on ehitud naine ilus, miks tehakse vastastikku kingitusi, mida üldse tähendab ilu mõiste.
Neid asju uurides sattus ta inimpsüühika kujunemise ja ajaloo uurimise teemale. See teema osutus väga põnevaks. Tulid välja paljud huvitavad inimpsüühikaga seotud fenomenid. Näiteks inimeste usk igasugustesse asjadesse nagu Jumalasse, nõidumisse, needmistesse, looduse hingestatusse jne.
Tema üks selliseid järeldusi nende nähtuste kohta oli, et need on inimlikud ettekujutused, mida inimene ekslikult peab reaalseteks.
Tuli välja, et sellised pettekujutelmad ei olnud ajaloo käigus kuhugi kadunud vaid eksisteerivad mitmesuguste nähtustena edasi kuni tänapäevani: ilutegemise, religioonide, ja üldse irratsionaalse mõtlemisega.
Vapustavaks osutus aga avastus, et ka majanduse alustes on samalaadsed pettekujutelmad siia maani käibel, ning need on seniajani teadvustamata.
Osutus, et omandiõigust käsitleb inimene reaalse asjana, ja ei saa aru, et see on kujutelm. Sama moodi, et raha võib olla selle esialgse omandiõiguse teatud mõtteline teisend, ning et see on sama moodi kujutelm, mis on ekslikult tõlgendatud reaalsuseks.
Seda silmas pidades tuleks ka teha kriitikat, sest ei ole mõtet kritiseerida seda, millega Jaik ei ole tegelenud.
Jaik lähtus kõige eesrindlikematest neid probleeme käsitlenud filosoofidest, ja saades aru, et nende filosoofiliste probleemide rakendus on ka majandus, muutis oma käsitluse majandusfilosoofiliseks käsitluseks, mis süstematiseeris majanduse käsitlust nii, et see oleks enesega kooskõlas olev terviklik süsteem, mis ei lähe vastuollu filosoofia määrangutega.
KL kirjutas:
See on sellepärast, et Jaiki raamatud koosnevad tühjadest targutustest, millel ei ole mingisugust reaalset sisu.