Kalev Jaik: Revolutsioon majandusteaduses
Edastan vabakutselise filosoofi Kalev Jaiki loo, mis viskab kinda praegusele majandus- ja juurateadusele.
MV
Revolutsioon majandusteaduses
Kalev Jaik, vabakutseline filosoof
Alates iidsetest aegadest on inimkond määratlenud ja tõlgendanud omandussuhteid ja üldse majandussuhteid põhimõtteliselt valesti, seda vähemalt suuremas osas. Samamoodi on omandussuhted ja majandussuhted valesti määratletud ja tõlgendatud ka kuni tänapäevani eksisteerivate akadeemilise majandusteaduse ja juurateaduse poolt, ning sellest tulenevalt ka vastavalt olemasolevas majanduspraktikas ja sotsiaalsetes suhetes. Peaaegu kõik nendes õpetustes ja doktriinides on alates ürgajast kuni tänapäevani põhimõtteliselt võlts ja viltune. Sellepärast vajab inimkond põhjalikku revolutsiooni nii majandusteaduses, õigussuhetes, kui ka majanduspraktikas ja üldse sotsiaalsetes suhetes. Olemasolev akadeemiline majandusteadus aga on algusest lõpuni tegelikult nii võlts, et ilma igasuguste kahtlusteta tuleb see liigitada pseudoteaduseks, mitte aga tõeliseks teaduseks.
Kõige selle kohta olen ma täpsemalt kirjutanud oma kolmes majandust käsitlevas raamatus: „Kaks majandusteadust: pettus ja majandusteadus“ 2004; „Mina ja Eesti: üks elulugu“ 2005; „Majandusalased mõisted: illusioonid ja varad“ 2008.
Põhiline viga, mida inimkond on majandussuhete käsitlemisel alates iidsetest aegadest sooritanud, ning mille sooritamist jätkab kuni tänapäevani ka eksisteeriv akadeemiline majandusteadus ja juura, seisneb sellises inimpsüühika iseärasuses, nagu seda on subjektiivse ja objektiivse üksteisega segiajamine inimese maailmatunnetuses. See viga või iseärasus on üldomane arhailisele-primitiivsele maailmatunnetusele, ja selle esinemise teisteks avaldusteks on näiteks ka sellised nähtused inimese maailmatunnetuses, nagu üleloomulike jõudude ja olendite (haldjad, jumalad) tunnetamine ning hallutsinatsioonide esinemine.
See subjektiivse ja objektiivse omavahel segiajamine majandussuhete käsitlemisel väljendub esmajoones omandiõiguse ja omandi üksteisega segiajamises, ning vastavalt sellele omandiõiguse tõlgendamises omandiks – omatavaks ja rikkuseks olevaks asjaks. See on see saatuslik viga, mida inimkond on läbi aegade sooritanud, ja mille sooritamist jätkab jätkuvalt kuni tänapäevani ka olemasolevate akadeemilise majandusteaduse, juurateaduse ja toimuva majanduspraktika tasanditel.
See saatuslik ränk viga omakorda saab alguse laenu ja laenulepingu omavahel segiajamisest ning „võlakirjaks“ nimetatud laenulepingu tõlgendamisest laenuks ehk laenatavaks ja omatavaks asjaks. Kõik saab alguse võlakirja valesti tõlgendamisest, et mis asi see on ja mis ei ole.
Tegelikult on võlakiri üks omandiõiguse alaliik – nimelt laenatud asja ehk laenu omandiõigus. Omandiõigus aga on mõtteline ehk kujutletav asi, mis ei saa kunagi omatav asi ehk omand olla, järelikult ka mitte laenatav asi, millegi vastu vahetatav asi, hoiustatav asi, investeeritav asi, ega ka mitte kapital. Mingisugune omandiõigus ei saa kunagi olla maksevahend, rikkuseks olev asi ehk vara. Omandiõigus, kaasa arvatud ka üks selle alaliik – võlakiri ehk laenuleping – on subjektiivne asi ehk inimese teatud teadmine omatava asja kohta, kaasa arvatud ka laenatud asja ehk laenu kohta. Kuid arhailine inimene, ning tema järel ka akadeemiline majandusteadus ja juura alates iidsetest aegadest kuni tänapäevani, on tunnetanud omandiõigust kui tegelikult subjektiivset asja millegi objektiivsena, ning vastavalt sellele on omandiõigused alates võlakirjadest teinud omatavateks, laenatavateks, vahetavateks ja investeeritavateks asjadeks Niimoodi subjektiivse tunnetamisel objektiivsena on inimene teatud omandiõigused alates võlakirjadest teinud fantoomilisteks varadeks ehk varadeks-fantoomideks, mida saab laenata, vahetada, hoiustada, millega saab maksta ja mida investeerida. Need fantoomilised varad on tuntud „finantsvarade“ ja „raha“ nimetuste all.
See tähendab seda, et asjade väärtõlgenduste ja vääriti tunnetamise teel on inimene omale loonud finantsvarade ja raha nimelised fantoomid, ning on oma majandussuhted suures osas üles ehitanud just nendest fantoomidest ehk fantoom-varadest ja toetuvalt nendele fantoomidele. Need aga on tegelikult hallutsinatsioonide ja haldjate taolised fantoomid. Olemasolev akadeemiline majandusteadus ja juurateadus aga on õpetused, mis kinnitavad, õigustavad ja süstematiseerivaid neid väärtõlgendusi ja nendega võltse manipuleerimisi, ning on ideoloogiliseks aluseks edaspidisele asjade väärkäsitlustele. Nende teaduste olemus seisneb teatud väärtõlgenduste süstematiseerimises ja inimeste veel täiendavas eksitamises selles suures väärtõlgenduste ja võltside manipulatsioonide labürindis, mida kujutab enesest praktiline majandus kuni tänapäevani.
Milles see kõik konkreetselt väljendub, selle kohta toon ma järgmised näited. Tänapäevase akadeemilise majandusteaduse ja juurateaduse järgi tõlgendatakse näiteks laenud ja hoiused rahaks, ning tegeletakse raha laenamise ja raha hoiustamise põhimõtteliselt võltside protseduuridega. Tegelikult aga ei ole võimalik raha üldse laenata ega hoiustada, ning tegelikud laenud ja hoiused on hoopis laenatud reaalvarad. Sest raha kui selline on üks liik omandiõigusi, omandiõigusi aga ei ole võimalik ei laenata ega hoiustada. Kuid lisaks sellele annavad akadeemiline majandusteadus ja juurateadus ühiskonnas teatud klikile veel ka valerahategemise õiguse, milline valerahategemine on võltsitud võlakirjade abil varade riisumine turult ehk ühiskonnalt. Valerahategemine aga põhjustab raha inflatsiooni, ning inflatsiooni katte varjus toimub omakorda nende teaduste õigustusel, heakskiitmisel ja katte varjus ulatuslik laenude ja hoiuste riisumine.
Vastavalt sellele on kogu tänapäevane majandus üks suur finantsvarade abil teostatava riisumiste ja sabotaaži areen ning vaevleb krooniliselt kriisides. Riisumine ja sabotaaž aga saavad võimalikuks tänu sellele, et omandussuhted ühiskonnas on põhimõtteliselt vääriti määratletud, näiteks nagu nii vääriti määratletud, nagu on laenatud ja hoiustatud varade tegelikud omanikud tõlgendatud hoopis rahaomanikeks ja nende see „raha“ nimeline fantoom allutatud raha inflatsioonile, samal ajal kui laenatud ja hoiustatud tõeliste varade omanikeks on tõlgendatud hoopis valed isikud.
Tõelised varad on kohati tõlgendatud finantsvarade nimelisteks fantoomideks ning need fantoomid tõelisteks varadeks. Pealeselle on tehtud finantsvarade nimelised fantoomid turul vahetatavateks tõeliste varade vastu, mis on juba oma olemuselt varade riisumine fantoomide abil. Lisaks sellele on kõiki neid ja taolisi väärtõlgendusi ning võltse manipulatsioone mugandatud veel niimoodi, kuidas nende katte varjus hõlpsam varasid riisuda oleks nende varade tõelistelt omanikelt mitmetel meetoditel.
Kuid inimese maailmatunnetus on alates iidsetest aegadest ka edasi arenenud ning see areng jätkub, mistõttu hakkab ka igasuguste väärtõlgenduste, vääriti määratluste ja pseudoteaduste aeg pikapeale otsa lõppema. Igasuguste religioonide, teoloogiate ja astroloogiate aeg hakkas otsa lõppema juba mitu sajandit tagasi, ning tänaseks on asjade areng jõudnud juba nii kaugele, et otsa hakkab lõppema ka olemasolevate akadeemilise majandusteaduse ehk pseudo-majandusteaduse ja võlts-juura aeg. See areng on tingitud sellest, et inimene, vastavalt tema maailmatunnetuse ja psüühika üldisele arengule, hakkab järjest enam ja järjekindlamalt eristama subjektiivset objektiivsest, ning vastavalt sellele hakkab pikkamööda vabanema ka oma varajasematest väärtõlgendustest ja fantoomidest. Tähendab see seda, et inimene lakkab järjest suuremas ulatuses tõlgendama omandiõigust omandiks, näiteks nagu võlakirju ja raha varadeks, vabanedes niimoodi pikkamööda oma hallutsinatsioonidetaolistest fantoomidest ja fantoom-varadest, milledeks on finantsvarad.
Vastavalt sellele on see täiesti paratamatu, et majandusteaduses, juuras, ja ka praktilistes majandussuhetes tuleb läbi viia põhjalik revolutsioon, mille käigus toimub vabanemine finantsvarade nimelistest lummustest ehk fantoomidest ja viimaste viskamine ajaloo prügikasti haldjate, maagia ja jumalate kõrvale. Algab see suur revolutsioon omandussuhete õieti paikapanemisest ühiskonnas, kus hakatakse lõplikult loobuma mingisuguse omandiõiguse tõlgendamisest omandiks. Selle revolutsiooni käigus kaotavad finantsvarad ja raha oma senise varade staatuse, mis on võlts staatus, ja neid hakatakse tõlgendama mitmesugusteks omandiõigusteks. Näiteks raha kaotab selle revolutsiooni käigus oma maksevahendi, vahetuse, laenamise, hoiustamise ja investeerimise objekti staatuse, ning omandab laenatud varade omandiõiguse staatuse, milline laenatud varade eriline omandiõigus, ning ei midagi enamat, on ka raha tegelikult.
6. nov. 2008
Me võime selle poe kinni panna, sest Kalev Jaik ei kavatse oma postulaatidest taganeda. Samuti reageeris kunagi Jüri Lina kahvli saates, tema käest küsiti, et mispoolest vabamüürlased on pahad. Tema vaatas suurte silmadega saatejuhule otsa ja ütles nad lihtsalt on pahad, ilma mingi tõestuseta. See oli tema jaoks aksioom. Ma ei hakka välja tooma põhjuseid, mis osad inimesed teatud ideedest ei tagane isegi siis kui neile puust ja punaselt ette teha, et see idee on vale. Ma arvan, et nii mõnigi juba teab, millega tegu on.
@Tonda –
Oleks siis veel, et ta oma kummalistest postulaatidestki õigeid järeldusi teeks. Aga ta ei saa ju loogikaga ka hakkama :-(
Suurepärane näide on #16336.
Huvitav on siin muidugi see, et KL, kes paistab materjaliteadusega täiesti kenasti hakkama saavat, peaks ju ometi olema võimeline sedalaadi jama ära tundma — aga mingisugustel huvitavatel põhjustel ei tunne. Kuivõrd ta enam-vähem ainus paistab olevat, ongi põhjust kahtlustada ülalmainitud folie à deux (ICD-10: F24) asjassesegatust.
Taivo ütles:
Idee sellest, et pangandus on Kuri Vandenõu, on täiesti reaalselt liikvel. Loodetavasti tuleb sellest jamasordist tulevikus skeptiline artikkel ka.
(Kriku: Sinu eriliseks rõõmuks ei jää siinsed skeptikud nähtavasti neutraalseks väärtushinnangu inimesed peaksid ainult otsese tootmisega tegelema ja mitte finantse vahendama suhtes. Aga kui nad kriitikat tõstatama hakkavad, ei hüüa nad jamaks mitte toda väärtushinnangut ennast, vaid ainult jaburaid argumente, millega seda toetatakse või seadusena kehtestada üritatakse.)
to Taivo
“Üldiselt pole kombeks nii elementaarseid asju selgitada, …
Hoius on raha ja ainult raha, mitte aga mingid reaalvarad,”
Tänan selgituse eest! Aga kahjuks pole Teie selgitus veenev, sest sellel puudub esiteks selgus, teiseks aga elementaarnegi loogika. Et siin mingit selgust saada, tuleks just alustada enesele nende kõige elementaarsemate asjade selgekstegemisest, et mis asi on üldse hoius. Hoius aga ei ole ega saa mitte mingil juhul olla raha, ning rahaks tõlgendab hoiust vaid senine võlts majandusteadus ja võlts juura!
Et nendes asjades selgust saada, selleks kujutleme nii, et Teie olete hoiustaja ja mina pankur, ning Teie annate minu panka hoiuse. Kuidas see käib?
Kõigepealt peate Te turul välja laenama oma reaalvarad, ja vastu saate raha nimelised võlakirjad. Seejärel annate need võlakirjad minule kui pankurile. Mina aga annan need võlakirjad turul ära ja saan nende vastu omale reaalvarad. Vaat nood reaalvarad ongi tegelik hoius ehk hoiustaja poolt pankurile raha vahendusel antud laen. Too raha aga, mida Teie minule andsite ja mille mina turul reaalvarade vastu ära andsin, aga ei ole hoius.
Raha aga pole üldse võimalik ei laenata ega hoiustada! Sest raha on ainult laenatud varade omandiõigus, mitte aga need varad ise. Laenata ja hoiustada aga saab ainult varasid.
Teie oma hoiusekäsitluse juures aga olete kõige tähtsama asja: — laenatud reaalvarad ehk tegeliku hoiuse — üldse “ära unustanud”. Tegelik hoius aga algab ja lõpeb reaalvaradega, ja ongi algusest lõpuni ja vääramatult ainult reaalvarad.
Nähtavasti ei ole Jaigi maailmas valuutavahetuspunkte ka olemas. Seal ju ostetakse, müüakse ja hoitakse raha.
Kahjuks ostsin selle “majandusteadlase” raamatu, sest et seal oli üks peatükk Adam Smithist. Tunnen, et olen petetud ja ausalt öeldes mind paneb hämmastama, et sellist jama on üldse võimalik raamaturiiulitele saada.
Kalev Jaik: Sa tunnistasid kusagil, et sa oled asotsiaal, pead Eesti Vabariiki hullemaks kui ENSV-d ja sa julged ennast nimetada majandusteadlaseks?
Minu arust tuleks kiiremaks korras teha visiit hulluarsti juurde ja kontrollida kas dopamiiniga on kõik korras. Samas kui kõike siin öeldud arvesse võtta kardan, et enam midagi parandada ei ole võimalik.
Miks? Keegi käseb? Ei ole vaja neid võlakirju kusagile “turule ära anda”. Ei ole vaja.
Mismoodi on antud kontekstis oluline, kustkohast mina selle hoiustatava raha üldse sain, ja mida pank sellega edasi teeb? Samahästi võisin mina selle raha metsast puu alt leida ja pank selle oma valuutareservi paigutada, ilma et mingisugust võlakirjadega opereerimist toimuks – hoiustamine on see ikkagi täpselt samamoodi.
Lisaks sellele, räägid sa ikkagi ainult mingisugusest ümberdefineerimisest, et muuta kasutatavaid väljendeid endale meeldivaks, mitte mingisugustest sisulistest erinevustest.
to dig
“Nähtavasti ei ole Jaigi maailmas valuutavahetuspunkte ka olemas. Seal ju ostetakse, müüakse ja hoitakse raha.”
Mulle tundub, et lõpuks hakkate Te tasapisi minust aru saama. Asi on just selles, et tegelikult raha ei ole võimalik ei osta, müüa, omada, hoida ega hoiustada, ning vastupidist väidavad vaid senised võltskäsitlused. Viimaseid ma oma revolutsioonilise õpetusega kummutangi.
Et seda mõista, selleks tuleb omale eelnevalt selgeks teha, et mis on raha. Raha on võlakirjad, mida on turul kasutusele võetud illusoorsete kaupadena. Raha on mõtteline asi, ehk kellegi mäletamised selle kohta, kes kellele ja kui palju on laenanud. Raha ennast aga laenata ei saa. Sealjuures igasugused rahakupüürid ja panga raamatupidamisdokumendid on vaid selle mäletamise abivahendid põhimõtteliselt selliselt, nagu on arvelauanupud arvelaual arvutamise juures mäletamise abivahendid.
Raha omada ei ole võimalik, sest tegelikult on raha vaid mäletamine millegi kohta, mis on kellegile teisele välja laenatud. Omatakse varasid (reaalvarasid), mitte aga võlakirju ega raha. Raha ei saa olla omamise objekt, sest see on ainult mäletamine või teadmine millegi omamise kohta. Osta, müüa, hoida saab ainult varasid, mitte aga mäletamisi või unistusi varade kohta.
Marc Adenaur ütles:
See on see hind mida me peame sõnavabaduse eest maksma. Ühelt poolt saame lugeda Kivikat, Solženitsõnit ja Rushdiet. Teiselt poolt on meil David Icke, Jüri Lina ja nüüd ka Kalev Jaik….
to Peeter
“Ei ole vaja neid võlakirju kusagile “turule ära anda.”
Ei, nende võlakirjade turul äraandmine on igal juhul möödapääsmatu ja pragmaatilistel kaalutlustel lausa “kohustuslik”! Panka hoiuse moodustamisel antav raha vahetatakse kõik reaalvarade vastu ja saadakse vastu reaalvarad! Juhul kui pank (või siis panga poolt volitatud isik ehk nn pangast laenu võtja) seda ei tee, siis kingib ta need reaalvarad kellegile ära.
Tavaline inimene ei saa raha kuidagi teisiti, kui oma reaalvarasid turul raha vastu vahetades (tegelikult neid välja laenates ehk laenu andes), ning selle raha uuesti vahetamine turul reaalvarade vastu on tema jaoks selle laenu tagasisaamine. Kui aga see tavaline inimene ise selle raha vastu turult neid reaalvarasid tagasi ei võta, vaid laseb seda enese asemel pangal teha, siis sellega laenab ta need reaalvarad pangale ehk annab laenu pangale. Selline reaalvaradest koosnev laen pangale ongi hoius tegelikult. Hoius ei ole raha!
Oma äraspidisel moel on see väga tabav tähelepanek. Täisarvudega rehkendades me tavaliselt ei vaeva ennast probleemidega, et näiteks kas arv 42 tähendab 42 uba või 42 pätsi leiba. Arv 42 on kasutatav ilma sellega võib-olla seotud “reaalvaradeta”.
Sama on ka rahaga. Miks peaks kedagi huvitama, kas inimestel on rahakoti vahel raha, või hoopis mingid “reaalvarad”?
To Stjuuv
“Mismoodi on antud kontekstis oluline, kustkohalt mina selle hoiustatava raha üldse sain, ja mida pank sellega edasi teeb?”
Kõigepealt pole mingit “hoiustatavat raha” tegelikult üldse olemas, vaid on raha kui eriliste võlakirjade vahendusel hoiustatavad(laenatavad) reaalvarad. Raha ei ole ega saa olla hoiustamise objekt!
Kust hoiustaja selle raha saanud on, mille vahendusel ta pangale laenu annab, ja mis pank selle rahaga edasi teeb, see on väga tähtis sellepärast, et tegemist on ju kellegi (antud juhul hoiustaja) omandusse kuuluvate reaalvaradega, mis on pangale laenatud. Tegemist on laenatud varaga või omandiga! Omandit ja selle omanikku aga ei tohi ära unustada, ega omakukult tema laenatud omandit ära riisuda, nagu see riisumine toimub senise majandusteaduse ja juura soperduste õidustusel ja kaitsva tiiva all.
Kalev Jaik ütles:
KJ probleem on otseselt selles, et kõik tema väited on tuletatud luulust, et raha pole olemas. Kuna tema aksiomaatika on vastuoluline siis võib ta sellest järeldada mida tahes.
Asi ongi ju selles, et omand ja selle omanik pole raha puhul olulised, sest raha pole seotud mitte ühegi konkreetse vara ja selle omanikuga. Vara ja selle omanik tulevad mängu ainult iga konkreetse raha-vara vahetuse puhul, ning selliste sündmuste vahelisel ajal on raha sellest eraldiseisev, omaette laenatav, hoiustatav ja muid tehinguid võimaldav üksus.
Jah, selline olukord tekitab võimalusi vahendustegevusega tegeleda, ning selle pealt teenida, ja fraktsionaarse panganduse reguleeritud piirides ka välja anda tšekke rohkem kui sularahas tagatud on, kuid see on väike hind, mida maksta, võrreldes nende probleemidega, mida ma reaalvarade suhtes fikseeritud rahamassi kasutuselevõtu korral juba viie minuti jooksul ette kujutada suudan.
Sa pole isegi seda väljendanud, kas sellise hüpoteetilise Jaiki majanduse juures oleks ka ruumi vabaturule, või oleks kõik hinnad fikseeritud. Peale seda saaks edasi rääkida probleemidest, mis kummalgi juhul tekivad.
Välja mõeldud probleem ja püüdlik katse seda lahendada. Kuskilt ei paista välja objektiivse ja subjektiivse segiajamist sellistes mastaapides, nagu Jaik seda näeb. On ilmselge, et volikiri ei ole volitus, võlakiri ei ole võlg, ja laenuleping ei ole laen. Mitte kuskil, ei majandusteaduses ega juuras ei ole näha massilist eksimust selle vastu. Kui, siis tavainimeste lõdvas, mittesiduvas tekstis ja asjaarmastajate poolt iseenda tarvis koostatud dokumentides. Arvatavasti ka siis on enamasti tegemist keelelise, mitte sisulise vääritimõistmisega, või siis lihtsalt üleüldise mõistmisvõimetusega. Aga et õigust võlale ei saaks loovutada samuti, nagu võlga (võlgnevuse objekti) ennast, see on küll uudis ja seab kahtlemata raskustesse teatud firmad. Ühe vähese nähtusena, mida ei saa loovutada, tuleb meelde autorsus, mis ka ei takista autoriõiguste loovutamist või neist loobumist.
Selline kena lõik inimese sulest, kes kritiseerib objektiivse ja subjektiivse ülemaailmset segi ajamist kõikide poolt:
“See saatuslik ränk viga omakorda saab alguse laenu ja laenulepingu omavahel segiajamisest ning „võlakirjaks“ nimetatud laenulepingu tõlgendamisest laenuks ehk laenatavaks ja omatavaks asjaks. Kõik saab alguse võlakirja valesti tõlgendamisest, et mis asi see on ja mis ei ole.
Tegelikult on võlakiri üks omandiõiguse alaliik – nimelt laenatud asja ehk laenu omandiõigus.”
Vaat ei ole küll. Kuna suulist laenulepingut tõesti keegi võlakirjaks ei nimeta, siis on võlakiri tules põlev, kortsutatav, rebitav, niisutatav – tavaliselt paberilehe kujuline objekt, millele on kantud mingid märgid. Paberilehe teeb võlakirjaks märkide teatud järjestus sellel. Aga see ei muuda eseme enda objektiivset olemust. Omandiõigus aga on õigus, mille olemasolu võlakiri kas tõendab, või siis tõendada püüab (ebaõnnestunud ja vaidlustatava koostamise puhul). Omandiõigus (ka võlale) ei sõltu omandit tõendava dokumendi olemasolust, küll aga võib viimase puudumine seada kahtluse alla võimaluse omandiõigust teostada. Loomulikult ei ole laenuleping laen, aga – tule taevas appi – laenuleping ei ole ka õigus. Ja seda isegi suulise laenulepingu korral. Õigus võib tuleneda lepingust, aga leping on – kui väga lõõpida – õiguse tekkimise või muutmise tehnoloogiline kirjeldus. Siin on Jaigil juba tõesti tegemist objektiivse ja subjektiivse ja veel millegi raskekujulise segiajamisega.
Kõik see on nii tore tekst, et võiks kommima jäädagi. Kui see ei raiskaks teiste aega ja veebiavaruste kitsast ruumi.
Hmm. Räägime siis teadusest ehk teooriast. Teadus siis seletab ümbritsevat, mitte ei muuda. Flogistoniteooria seletas valguse olemust lihtsalt valesti, ei muud. Kui see kummutati, siis valgus oli endiselt valgus ja päike paistis _täpselt_ sama eredalt kui enne. Valgus ei muutunud.
Kui siit tulla Jaigi teooria juurde, siis võime loogiliselt järeldada, et juhul kui seda majanduses rakendada siis – mulle ei tule raha (või mida iganes) juurde, oma palga (tööpanuse) eest saan ikka osta (laenata või mida iganes) sama palju kaupu. Jaigi teooria lihtsalt kirjeldab ümbritsevat paremini või tesitmoodi mida iganes. Siit omakorda saame tuletada loogiliselt, et kuna Jaigi teooria rakendamisel enam “riisumist” ei toimu, siis ka praegu _tegelikult_ mingit riisumist ei toimu (see on ettekujutus, fantoom), mingit riisumist pole olemas. Ja seega pole ka mingit probleemi või ränka viga olemas. Niisama palju kui Jaigile pole raha olemas, nii pole minule seda riisumist olemas, seega pole mul üldse mingit probleemi, mida Jaigi teooria võiks aidata paremini mõista. Siit loogiliselt, et Jaigi teooria on kasutu.
Tuletan siin veelkord meelde keskset küsimust:
Kas omatav asi on omandiõigus, omand või mõlemad?
Omandiõigus on teatud kujuteldav asi või mõtteline asi.
(siinsed oponendid selle väitega ei nõustu ja ütlevad: omandiõigus on reaalne asi)
Omand seevastu reaalne füüsiline asi.
(oponendid: mõlemad on ühte moodi reaalsed asjad: ei ole mingit vahet kas on omandiõigus või omand, mõiste “mõtteline asi” on üldse siinkohal eksitav, see “mõtteline asi” on tegelikult täpselt sama moodi reaalne asi kui omand isegi).
Kui me mõlemat saame omada, siis see tähenab, et mõlemad asjad on reaalsed: nii omandiõigus kui ka omand.
Seega tuleb järeldada, et kujutlus on ka reaalne asi.
(Oponendid: arutlusviga! Eelnevalt näitasime, et omandiõigus ei ole kujutlus vaid reaalne asi – me küll kujutleme, kuid kujutlus on reaalne. Mõiste kujutlus üldse mängust välja jätta! Nõuame! Kui te sellest aru ei saa, siis… siis pöörduge arsti poole!)
Ma arvan, et see järeldus peaks siinseid oponente rahuldama.
Toome selle veelkord eraldi siinkohal välja: “kujutlus on reaalne asi”.
Nüüd lugupeetud skeptikud esitan ma teile sellise teie poolt tunnustatud fakti: Jumal on väljamõeldis.
Väljamõeldis tähendab, et on kujuteldav asi (teie vastulause: kujuteldavad asjad on reaalsed).
Järelikult see väljamõeldis on reaalne, tähendab Jumal on reaalne, on olemas.
Skeptikud: te ju tõestasite peaegu, et Jumal on olemas?
Sõna Jumal asemel saab kasutada igasugu muid selliseid sõnu ka:
Päkapikud, Jõuluvana, haldjad, nõidus, tulnukad.
Tõestasime ära, et Jaik on jama mees, ja preemiaks saime pealekauba ka Jumala tõestatud!
See pidi ikka väärt katsumus olema, et preemiaks sellise tõestamatu asi saada!
KL läks jälle rappa, kui võinuks seadust lugeda:
Asjaõigusseaduses on omandist terve peatükk, mis algab §68’s toodud definitsiooniga:
Niisiis, omand ehk omandiõigus (vt. §5) on üks konkreetne asjaõiguslik õigussuhe — relatsioon, mis seob mõned asjad mõnede isikutega. Kuna ‘omand’ on üksnes suupärasem viis omandiõiguse kutsumiseks, on igasugused küsimused omandi ja omandiõiguse omamisest kas asjatundmatud või lihtsalt demagoogilised.
Sa saadan, KL mõistusega ikka pole kõik korras (dopamiini viga arvatavasti). Hämab! Teeb sihilikult (tegelikult lihtsalt psüühilise häire tõttu: vaene mees, ei tahaks tema nahas olla) vigu! Demagoogitseb, sest argumendid on otsas (meil on veel argumente külluses). Kust sellised ebardid ikkagi välja roomavad? Kust ma küsin?
Majandus on OK, laenu saab, raha on, värk toimib – milleks tolmu üles keerutada? Ma ei saaa aru!
Ühed eitavad holokausti, teised usuvad ufosid, nüüd tuleb välja et ilmuvad välja ka muud eitajad ja mahategijad! Raha kaaaa ei olevat!
What a f…?
KL pajatas:
Jama! Esiteks, omand ei ole üldse mingi asjaõiguslik asi. Teiseks, ükski “siinne oponent” pole sellist jama väitnud. Ja kolmandaks, asjaõiguslik asi ei saa olla “kujuteldav või mõtteline”. Tänapäevane päris-õigus on asjaõigusest palju laiem ja reguleerib paljusid-paljusid õigussuhteid, milles asjaõiguslikud asjad sugugi kesksel kohal ei ole.
Näiteks on päris-õiguses olemas võlaõiguse valdkond.
KL’i edasine demagoogia aga demonstreerib ilusasti, et meelevaldsest eeldusest saab lauseid meelevaldselt kokku pannes jõuda meelevaldse järelduseni. Loogikaga ei ole sellel muidugi mingit pistmist.
Pärast #16422 pointis dig outi, et KL’i elu on nii üksildane, et ta peab endale komplimente ise tegema.
Aga #16552‘st nähtub, et lugu on veel hullem: ka solvama peab KL ennast ise, sest keegi teine ei vaevu.
KL, aga võib-olla on asi selles, et see keskne küsimus ei ole teiste jaoks üldsegi mitte keskne. Seega enna, kui hakata väitlema selle keskse küsimuse üle, oleks mõistlik selgitada miks see üleüldse peaks keskne olema.
Näiteks nii: kui omatav osi on omandiõigus, siis selles tuleneb see ja see, kui aga omand ise, siis sellest tuleneb see ja see. Võtame seda kõike väikeettevõtja Antoni seisukohalt – tema treib puust porgandeid, ostab sisse kuusepalki, müüb toodangu hulgifirmale, teeb 40% vahelt. Kui omatav asi on omandiõigus, siis Anton …. ja kui omand ise, siis Anton … Antoni probleem on selle, et 40% on vähe. Kuidas Jaigi teooria rakendamine tema äriplaani kallal aitaks teenida rohkem?
Demagoogitseme siis edasi!
Sõbrad skeptikud, teie nõuanne on ühene: ära filosofeeri vaid loe seadust. Asja pole, sest Tooras ütleb teisiti!
Ma valmistan teile veel rõõmu: hoidke nüüd toolist kõvasti kinni.
Räägime loodusseadustest.
Neid ei ole olemas, on olemas kujutlused sellest, kuidas loodus käitub.
Tahate veel teada huvitavaid absurdusi? Vast ikka, see lisab enesekindlust!
Inimese nimi on ka kujutlus: seda ei ole reaalselt olemas. Inimene on olemas, aga kujutlus selle inimese kohta – nimi – ei ole see inimene ise vaid kujutlus inimese kohta!
Seadused!
RIIGIREETMINE!!!!
Sõbrad, Langi on vaja! Simmi saime kätte, Jaik ja KL ootavad järge.
Ah jaa!
Teate loodusseadused, mis formuleeritud on, need on viimse kui üheni valed! On mingid hädised soperdised! Juba ainuüksi selle pärast, et teadus on liiga noor, et midagi rahuldavat välja uurida.
Kujutage nüüd ette, millist sitta on täis KL ja Kalev Jaiki ajud!!!
Neid ajusid tuleks kohe eraldi uurida! Arvatavasti on need peelgelsileda pinnaga ja läigivad kuupaistel!
Sellised ajud on rahvulik aare kui näide sellest, et vaatamata tuhandetele senisündinud-surnud inimpõlvkondadele, evolutsioonile ja mis teab kõik tohuvabohule on mingi imeliku geneetilise äparduse tõttu ilmunud jälle primaadid!
Ja need primaadid kõnnivad täiesti süüdimatult tänaval ringi ja reostavad teie õhku!
Arvan, et on aeg arutelu siinkohal kodanik KL vaimse stabiilsuse huvides katki jätta.
Oli kord üks Kent Hovind, kes maksude maksmise asemel rääkis kohtus, et makse peaks maksma mingisugune KENT HOVIND, kellest tema midagi ei tea ja kellega tal täielikult suhted puuduvad.
Kohus kuulas tema arvamuse ära, tegi hapu näo ja mõistis isand Hovindi lõpuks kümneks aastaks kinnimajja.
Aga tegelikult on Stjuuvil muidugi õigus. Kui see abinõu just hiljaks pole jäänud …
Õige ta on, et tuleks katki jätta, aga enne katkijätmist kommenteerin ma veidi teie soovitust, mille mulle andsite –
Ära targuta ja mölise siin foorumis vaid loe Toorat, – ja seejärel pean ma teile lühiloengu teemal “Mis on teadus?”.
Alustame punktist 1.
Soovitus : loe Toorat.
See on ilus ja hea soovitus, aga sellel on üks ainuke viga.
Nimelt ei ole võimalik sealt välja lugeda ei midagi rohkemat, kui seda mis seal juba kirjas on.
Kui te tahate leida midagi uut, täiustada inimlikult piiratud maailmatunnestust, siiiiiiiis tuleb teil vaadata kuhugi mujale. Ja see suund on teadagi (siin dig haigutab, sest juba teab seada sõna ja on sellest sõnast surmani tüdinud) Loodus.
Olemegi õnnelikult esimese punkti läbinud ja võime alustada lühiloengut “Mis asi on teadus?” (dig siin haigutab uuesti ja vihastab, et teda lolliks peetakse).
Alustame kodanikud!
Mis on teadlase püha kohus?
See kohus on järelejätmatult, visalt, pidurdamatult, raevukalt, halastamatult, jõhkralt, häbitult, (terve ridu mittemeeldivaid sõnu) rünnata kõiki teadaolevaid loodusseadusi!
Oma elu hinnaga tuleb tal püüda neid rikkuda, eirata, mööda hiilida varga moel, kes läheb panka röövima, nagu mõrtsukas, kes üritab tappa süütut kodanikku.
Selleks tuleb tal neid seadusi karata ohjeldamatult nagu oma abikaasat kodus, et sünniks uusi lapsi.
Ja ma vannun teile, kogu selle foorumi ees, käsi teadagi kus, et teil ei õnnestu mitte mingil juhul, mitte kunagi, elades, surres Loodust alt vedada.
Mis teil aga õnnestub, on loodusseaduste rikkumine, nii häbiväärne kui see ka ei ole.
Kuid iga rikkumine osutub selleks, et te olete leidnud midagi senitundmatut, mõistatuslikku, ilmvõimatut, absurdset, ja see on teie õnn.
Head sõbrad skeptikud, teate kes on minu teaduslik eeskuju?
Tahate ma avaldan teile saladuse? (dig haigutab: Jaik nagu nii). Ei ole dig, mööda panid!
Selle isiku nimi on hoopis parun von Münchhausen.
Muide sõbrad, te jätsite täiesti tähelepanu alt välja minu 100% tõsiteadusliku väite, ma ei saa jätta seda teile ette heitmata.
Aga pole viga, skeptiku hea tuju ja päeva kordaminek, ehk vähemalt ühe tõsiteadusliku väite leidmine, tähendab mulle nii mõndagi.
Leiate selle kommentaarist, kus käis jutt KL ja Kalev Jaiki ajudest.
Aga teate, me maksame teile dogmaatikutele veel rängalt kätte!
Me asutame Jaiki ja kõigi teiste siin skeptikute lehel solvatud hulludeks tunnistatud mõtlejatega uue MTÜ.
Selle MTÜ nimeks saab Parun von Münchhausen EEsti. Oma veebilehe teeme ka, ja tõmbame kogu teie lugejaskonna oma lehele, kus eesotsas Jaiki ja minuga korraldame tõelise revolutsiooni mitte ainult majandusteaduses vaid ka mujal.
Iga dogmaatikust skeptiku ajame sealt koerapiitsaga minema ja korraldame tõeliseid dogmaatikutest skeptikute väljaselgitamise luukambreid.
Näiteks laseme teil ratsutada kahurikuulil ja muu säärane repertuaar.
Nii et au revoir härrased!
to dig
Väga õige, et senikehtivate seaduste järgi on omand ja omandiõigus sünonüümid, ehk omand ongi omandiõigus. Aga see on vale seisukoht ja siinkohal ongi viga sees, mis tuleb ära parandada. Selle vea parandamisele ongi minu majandusõpetus suunatud. Arutleme!
Kui te ostate leiba, siis mida te ostate, kas leiba või leiva omandiõigust? Ikka leiba, nii nagu ka sööte leiba, nagu toodetakse, varutakse, vahetatakse jne. leiba! Omandiõigust ei osteta, ei toodeta, ei tarbita, ei varuta, ega ka vahetata leiva ega mingi vara vastu. Omandiõigust kui mõttelist asja määratakse ja kustutatakse, mitte aga ei toodeta. Omandiõigust ei saa ka omada, sest see kui mõtteline asi on ise määratlus millegi omamise kohta. Vastavalt sellele ei saa omandiõigust ka müüa ega hoiustada.
Omandiõigus on inimeste määratus või teadmine millegi asja omamise kohta. Too asi, mida omatakse, toodetakse, tarbitakse, müüakse, laenatakse jne. aga on omand. Omandiõigus aga ei ole omand, vaid vastandub omandile.
Näiteks omatava asja ehk omandi kinkimise korral kingitakse asi, mitte aga tolle asja omandiõigus, ning seoses sellega tühistatakse üks omandiõigus ja määratakse teine omandiõigus. Omandiõigust pole võimalik isegi kinkida ega varastada, rääkimata selle müümisest ja millegi vastu vahetamisest!
Kõige selle kohta on täpsemalt kirjutatud minu raamatus “Majandusalased mõisted”.
Peeter:
Mis planeedi mehi ka olete? Meil siin kirjeldas flogistroniteooria põlemist. Vt http://en.wikipedia.org/wiki/Phlogiston_theory
KL:
Vaene loodus ja tema seadused. Äkki peaks teema kinni panema või natuke filtreerima? Muidu läheb värk liiga ulmeliseks kätte ära…
Kulla mees, saa ometi aru, et asi, millele mitte kellelgi omandiõigust ei ole, ei ole ka omand. Asi muutub omandiks alles siis, kui keegi saavutab selle üle omandiõiguse. Kala, mis meres ujub, ei ole omand. Kui ma selle kala välja püüan, siis saab see minu omandiks, sest et ma saavutan seaduse alusel sellele omandiõiguse. Kui ma vallasasja, millele mul on omandiõigus, hülgan, siis ei ole see enam ei minu ega mitte kellelgi teise omand. Seetõttu on ülaltsiteeritud vastandamine formaalloogiliselt ebakorrektne.
Igatahes tänan. Kui mul pärast Jaigi raamatu lehitsemist oli tunne, et võibolla on kogu sellel jutul isegi midagi asjalikumat taga, mis lihtsalt veidra esitusviisi tõttu arusaamatuks jääb, siis siinne kommentaarium tegi mulle asja selgeks. Jama mis jama, kõige puhtamal kujul. Kahjuks.
to Tonda
“KJ probleem otseselt selles, et kõik tema väited on tuletatud luulust, et raha pole olemas.”
Ei, ma ei eita raha olemasolu. Raha kui kujutletav ehk mõtteline asi on olemas: kui selline eriline laenatud varade omandiõigus ja sellest tuletatud illusoorne kaup turul ehk selline fantoom. Kuid raha kui objektiivse maailma fenomeni, kui maksevahendit ja hoiustamise objekti, ei ole olemas. Maksevahendi, hoiustamise objekti ostmise-müümise objekti ehk kauba rollis on raha illusoorne asi.
Näiteks nii on ka kummitused ja jumalad olemas kui kellegi sellised kujutlused, neid aga ei ole olemas objektiivselt. Kummituste ja jumalate tunnetamine millegi objektiivsena on luul. Põhimõtteliselt samasugune luul on ka raha tunnetamine millegi objektiivsena, näiteks omatava ja müüdava asjana, omandina ja hoiustamise objektina.
Mina püüan inimkonda vabastada tema senistest luuludest, mitte aga ei siple ise luuludes. On vaja teha selge vahe, et mis asi raha on ja mis ta ei ole.
Kuule, Martin, pane see jura juba ükskord kinni… Ära tüütab, et paremas ääres on pidevalt see ogar artikkel koos veel ogaramate kommentaaridega esimene.
to Stjuuv
“Asi ongi ju selles, et omand ja omanik pole raha puhul olulised, sest raha pole seotud ühegi konkreetse vara ega selle omanikuga.”
Kuidas nii, et omand ega omanik pole tähtsad, ja raha pole seotud konkreetse varaga ega selle omanikuga? Reeglina on ju igal varal omanik, ning seega on iga vara omand, ning need on ülitähtsad asjaolud. Ainult varga jaoks pole see igakord eriti tähtis, õieti kes on varastatava vara omanik. Raha saamiseks aga peate turul välja laenama väga konkreetset vara, mille omanik olete, ja mille omanikuks jääte ka pärast selle vara väljalaenamist ehk pärast selle vahetamist raha vastu.
Asja tuum ongi selles, vara vahetamine raha vastu on tegelikult selle vara laenamine, mitte aga selle vara müümine. Olemasolev võlts majandusteadus ja juura tõlgendavad vara vahetamise raha vastu müümiseks, ja selle selle tehingu osapoole, kes sai raha, rahaomanikuks. Kuid selline tõlgendus on põhimõtteliselt vale. Sest raha vastu asja vahetamine on selle asja laenamine, mitte aga müümine. Mingit rahaomanikku aga ei saa üldse olemas olla, sest raha ei ole omatav asi ega saa omand olla. Raha on laenatud varade (reaalvarade) omandiõigus, mitte aga omand.
to Kriku
“Kala, mis meres ujub, ei ole omand. Kui ma selle kala välja püüan, siis saab see minu omandiks.”
Väga õieti arutlete, ainult et teete ühe väikese ebatäpsuse sisse. Püüame neid asju vähekene täpsemalt käsitleda.
Te püüate kala, mis on tootmine ehk rikkuse loomine. Nüüd kuidas tekivad siinjuures omand ja omandiõigus? Püütud kala on rikkuseks olev asi. Omatavaks asjaks ehk omandiks muutub see kala siis, kui ühiskonnas määratakse kindlaks, kelle oma see on. Selline määratlus on omandiõigus, kuna omatav asi ise on omand.
Seega asi ise luuakse tootmise teel, omandiõigus aga omistatakse kellegi poolt määramise teel. Asi, mille kohta on määratud omandiõigus, on omand.
Vaadake nüüd, kuidas tekib omand ja omandiõigus, ning et need on vastandlikud asjad: üks objektiivne ja teine subjektiivne ehk mõtteline. Vastavalt sellele ei saa omandiõigus mitte kuidagi muutuda omatavaks asjaks ehk omandiks, näiteks võlakiri või raha omandiks ega keegi muutuda rahaomanikuks.
Omandiõiguse(näiteks raha) tõlgendamine omandiks on suurim viga, mida sooritavad senine võlts majandusteadus ja võlts juura. See viga ilmutab ennast näiteks selles, et hoius tõlgendatakse rahaks, raha tõlgendatakse omatavaks asjaks ehk omandiks, ning kedagi tõlgendatakse rahaomanikuks
Miks on seda vaja teha? Mis see mulle annab?
Miks on inimkonda vaja vabastada? Mis selle vabastamisega kaasneb?
Mida selle vea parandamine kaasa toob? Keegi saab rikkamaks?
Ilma omandita pole omandiõigust ja vastupidi. Omand ja omandiõigus saavad eksisterida ainult koos. Ilma üheta pole teist. Rääkides ühest, mõtlen teisest. Müües ühe, müüakse ka teine. Müües teise, müüakse ka esimene. Omand on omandiõigus ja omandiõigus on omand. Omandit ilma omandiõiguseta ei eksisteeri. Omandiõigust ilma omandita ei eksisteeri.
Peeter küsis:
Kui inimkond on vabastatud, siis tulevad kõik inimesed skeptikute foorumisse selleks, et misiganes teema peale deklareerida “suurim viga on …” ja “võlts majandusteadus …” ja “asja tuum on selles …”.
Teadmata on, kas need inimesed ka harfi mängivad ja Tõde inglihäälel kuulutavad.
Niisiis, viimast korda omandist …
Kalev Jaik küsis:
See küsimus on valesti püstitatud.
Ostu-müügitehingu (seda reguleerib Asjaõigusseaduse 11. peatükk, müügilepingu definitsioon on §208) olemuslik komponent on ostetava asja omandisuhte ülekandumine müüjalt ostjale. See on ostutehingust täpselt niisama lahutamatu, kui seinakella pendli vari pendlist endast. Kui omand ehk omandiõigus ei kandu müüjalt ostjale, siis ei ole tegemist ostu-müügitehinguga.
See tähendab, et kui Karl Kunde Peeter Pagarilt pätsi leiba ostab, siis toimub K. Kunde ja P. Pagari vahel asjaõiguslik müügitehing, mille käigus P. Pagar kaotab omandi kõnealusele leivapätsile ja K. Kunde ning leivapätsi vahel tekib omandiõiguslik suhe — K. Kunde saab selle leivapätsi õigusjärgseks omanikuks. Omanikuna aga on K. Kundel õigus too leivapäts endale nõuda ka siis, kui see millegipärast P. Pagari valduses peaks viibima. Loomulikult näeb Asjaõigusseadus ka ilmutatud kujul ette, et müügitehingu käigus kohustub müüja asja enese ostjale üle andma (§209).
Kolmandat pidi: tehingust, millega Peeter Pagar oma leivapätsi Karl Kundele maha müüs, johtub, et Karl Kundele kuulub see leivapäts ehk Karl Kundel on nüüd omandiõigus sellele leivapätsile. Siin ei ole tegemist kahe erineva nähtusega; see on üks ja seesama nähtus, mida võib mitmel moel sõnastada. Algses küsimuses peituv välistus on täiesti kohatu.
See ei tähenda aga kaugeltki omandisuhte ja leivapätsi segiajamist.
to Peeter
“Miks on vaja inimkonda vabastada? Mis selle vabastamisega kaasneb?”
Sellepärast on vaja inimkonda vabastada, et esiteks kaoksid ära majandussuhetest valesti arusaamised, ehk selles valdkonnas see kuni tänapäevani kestev globaalne keskaegne või arhailine vaimupimedus. Teiseks sellepärast, et kaoksid ära selle vaimupimeduse baasil laialdaselt lokkav omanikelt nende omandi riisumine ja sabotaaz. Tähendab see seda, et kaoks ära näiteks hoiustajatelt ja aktsionäridelt nende omandi riisumine, valeraha abil kaupade riisumine turult, ning kaoksid ära ka tsüklilised kõikumised majanduses, igasugused krahhid ja kriisid.
Ei, ma ei jää selle vara omanikuks peale selle vahetamist raha vastu. Kui konkreetne ostu-müügitehing seda ette ei näe, ei ole sellel isikul, kes mulle vara vastu raha andis, mitte mingisugust kohustust seda mulle kas sellesama rahasumma või ükskõik millise rahasumma vastu tagastada. Ostu-müügitehingu käigus, nagu ka dig juba tähelepanu juhtis, kandub üle nii vara kui ka selle omandiõigus, ja ilmselt mitte keegi peale sinu ei näe selles probleemi.
Kui tsüklilised kõikumised majanduskasvus asenduksid suhteliselt stabiilse paigalseisuga, nagu su fikseeritud raha-reaalvara suhte luulud kaasa tooksid, siis ma ei kvalifitseeriks seda erilise eelisena praeguse majandussituatsiooni ees.
Muideks dig, see sinupoolen Jaiki teooria lühikokkuvõte on ju lausa krestomaatiline!
Ma pean silmas seda arutlust, mis lähteväitena postuleerib: Kalev Jaik on lõpmata tark inimene.
Vaata, mäletad Michelsoni katset interferomeetriga eetri triivi määramiseks?
Teatavasti oli katse tulemus väga ootamatu ja seletamatu.
Siis aga leidus keegi Einstein, kes arvas ka, et ta on lõpmata tark inimene, ning selle tulemusel on kaasajal olemas erirelatiivsusteooria.
Nii et väga hea näide ja väga õiges kohas!
Ainult sinu puhul on häda see, et sa pead normiks seda, et teadlane peab alustama alusväitest: olen lõpmata rumal inimene.
Dig, sa arvatavasti ei ole teadlane? On mul õigus?
Üks saksa filosoof, kelle saatus on peaaegu äravahetamiseni sarnane Jaiki saatusele, on selle kohta kirjutanud:
tagasihoidlikkus olgu nende vooruseks, kellel muid voorusi ei ole.
to Peeter
“Ilma omandita pole omandiõigust ja vastupidi. Rääkides ühest, mõtlen teist. Müüakse ühe, müüakse ka teine. Müüakse teise, müüakse ka esimene. Omand on omandiõigus ja omandiõigus on omand. Omandit ilma omandiõiguseta ei eksisteeri. Omandiõigust ilma omandita ei eksisteeri. Omandiõigust ilma omandita ei eksisteeri.”
Näiliselt väga ilus ja korrektne loogika, kuid seda siiski ainult näiliselt. Niimoodi mõtleb ka näiteks viieaastane laps, et tema mõistes “minu kodu” on nii kodu (asi, vara, omand) kui ka omandiõigus sellele. Ta ei lahuta asja ja omandiõigust üksteisest, ei vastanda neid üksteisele, vaid tunnetab neid kompleksse tervikuna ja ajab üksteisega segi. Samamoodi mõtles ka näiteks Hiina talupoeg 1000 aastat tagasi, kui ta temale keisri poolt antud laenatud varade omandiõigust sümboliseerivaid dokumente (kirjalikke võlakirju) hakkas pidama varadega võrdväärseteks asjadeks, seega kah varadeks, leiutades niimoodi finantsvarad. Ka see talupoeg hakkas müüma ja ostma omandiõigust nende dokumentide kujul. Kuid see on viltune omandussuhteid käsitlev loogika, ja vead selles tuleb parandada.
Kõigepealt sellest, et mis asi on laenulepingut sümboliseeriv dokument, mis ajaloos esmakordselt muutus finantsvaraks. Näiliselt on see objektiivselt eksisteeriv ese nii, nagu iga teinegi omatav asi ehk omand. Nii see aga tegelikult ei ole ja siin on viga sdees. Objektiivselt selle dokumendi juures on olemas vaid makulatuuri väärtusega paber ja natukene tindimusta, ning ei midagi enamat. Dokumendiks teeb selle paberilipaka vaid selle tähendus, milline tähendus aga on mõtteline ehk subjektiivne asi — on vaid kellegi teadmine, kujutlus või lootus millegi kohta. Selline mõtteline asi aga ei ole ega saa olla omatav, ostetav-müüdav, laenatav jne. asi.
Vaadake nüüd, kuidas eriti asjade laenamise korral omand ja omandiõigus üksteisest lahku lähevad, kuidas sellel baasil tekivad kellegi eksimuste läbi finantsvarad ehk varad-fantoomid, ning milliseks fantoomidega manipuleerimiseks ja riisumiseks siis edaspidi lahti läheb. Esmane tulemus oli selline, et Hiina keiser riisus ära talupoegadelt temale antud laenatud reaalvarad ehk tegelikud laenud.
to dig
” … Omanikuna aga on K. Kundel õigus tooleivapäts endale nõuda ka siis, kui see millegipärast P. Pagari valduses peaks viibima.”
Need on täiesti kristlikult ausad ja õiglased põhimõtted ning seadusesätted, mida Te siinkohal kirjeldate. Kuid see on kahjuks ainult eksitav võltsfasaad, ning tegelik kaasaegne võlts majandusteadus ja võlts juura küll sellised ei ole.
Näiteks pangale laenatud varade puhul ei anna need majandusteadus ja juura küll võlausaldajale mingit õigust nendele varadele ega luba võlausaldajal midagi võlgnikult tagasi nõuda. On hoopis vastupidi, et need võltsteadused salgavad need laenatud varad maha ja tõlgendavad laenu kui sellise hoopis finantsvaradeks. Finantsvaradega aga siis on varade riisujatel juba ülilihtne igasuguseid tühistamisi ja inflatsioone suvaliselt mängida, sest tegelikult need ongi ju ainult varad-fantoomid, mida objektiivselt ei ole üldse olemas.
Näiteks nii tehti ka üldrahvalikus omanduses olevate ja riigile laenatud Nõukogude Liidu varadega, milledest rahvale tagasi ei antud mitte kildugi. Hoopis salati need varad maha ja tunnistati need rahva laenud riigile varade asemel hoopis rahaks ehk rubladeks, seejärel aga kuulutati need rublad inflatsiooni poolt ära sööduteks ehk kehtetuteks, ja oligi asi nudi. Varad aga riisuti igasuguste Berezovskite ja Jüri Mõis`ide omandusse. Vaat sellised on need võlts-majandusteadus ja võlts-juura tegelikult.
Kõigepealt on mul küsimus, et mitu KL-i meil siin kommenteerib?
Teiseks on selliseid filosoofe mitte üks vaid kümneid ja suur protsent nendest praegu ei kirjuta, sest nad on “rohelise plangu taga”. Filosoofi elusaatus ei oma mingit tähendust tema filosoofia paikapidavuses. Äärmisel juhul vabandab see mõne sellise filosoofi mõnda halbadel päevadel loodud filosoofiat. Mõned eriti agarad omandieitajad filosoofid (või nende tõsiusksed järgijad ) on ka võimule saanud ja mõningaid tulemusi saavutanud, kahjuks küll massimõrvarite alagrupis.
to Tonda
Kahjuks ei tea mina küll ühtegi filosoofi, kes oleks peale Sayd ja enne mind püüdnud omandussuhteid tõeliselt kuidagi käsitlema hakata. Kui Te peate silmas Proidhonit ja Marxi, siis mina ei pea neid küll tõelisteks filosoofideks. Nemad on tegelikult kroonu palga peal olles pseudo-filosoofidena ettekirjutatud programmi järgi hämanud, mitte aga tõeliselt millegi üle arutlenud ega midagi järeldada püüdnud. See jäerldub juba nende järelduste absurdsusest . Näiteks on Proudoni järgi omand vargus, Marxi järgi aga on kapital raha, mis on mõlemad naeruväärselt absurdsed valed järeldused.