Kalev Jaik: Revolutsioon majandusteaduses
Edastan vabakutselise filosoofi Kalev Jaiki loo, mis viskab kinda praegusele majandus- ja juurateadusele.
MV
Revolutsioon majandusteaduses
Kalev Jaik, vabakutseline filosoof
Alates iidsetest aegadest on inimkond määratlenud ja tõlgendanud omandussuhteid ja üldse majandussuhteid põhimõtteliselt valesti, seda vähemalt suuremas osas. Samamoodi on omandussuhted ja majandussuhted valesti määratletud ja tõlgendatud ka kuni tänapäevani eksisteerivate akadeemilise majandusteaduse ja juurateaduse poolt, ning sellest tulenevalt ka vastavalt olemasolevas majanduspraktikas ja sotsiaalsetes suhetes. Peaaegu kõik nendes õpetustes ja doktriinides on alates ürgajast kuni tänapäevani põhimõtteliselt võlts ja viltune. Sellepärast vajab inimkond põhjalikku revolutsiooni nii majandusteaduses, õigussuhetes, kui ka majanduspraktikas ja üldse sotsiaalsetes suhetes. Olemasolev akadeemiline majandusteadus aga on algusest lõpuni tegelikult nii võlts, et ilma igasuguste kahtlusteta tuleb see liigitada pseudoteaduseks, mitte aga tõeliseks teaduseks.
Kõige selle kohta olen ma täpsemalt kirjutanud oma kolmes majandust käsitlevas raamatus: „Kaks majandusteadust: pettus ja majandusteadus“ 2004; „Mina ja Eesti: üks elulugu“ 2005; „Majandusalased mõisted: illusioonid ja varad“ 2008.
Põhiline viga, mida inimkond on majandussuhete käsitlemisel alates iidsetest aegadest sooritanud, ning mille sooritamist jätkab kuni tänapäevani ka eksisteeriv akadeemiline majandusteadus ja juura, seisneb sellises inimpsüühika iseärasuses, nagu seda on subjektiivse ja objektiivse üksteisega segiajamine inimese maailmatunnetuses. See viga või iseärasus on üldomane arhailisele-primitiivsele maailmatunnetusele, ja selle esinemise teisteks avaldusteks on näiteks ka sellised nähtused inimese maailmatunnetuses, nagu üleloomulike jõudude ja olendite (haldjad, jumalad) tunnetamine ning hallutsinatsioonide esinemine.
See subjektiivse ja objektiivse omavahel segiajamine majandussuhete käsitlemisel väljendub esmajoones omandiõiguse ja omandi üksteisega segiajamises, ning vastavalt sellele omandiõiguse tõlgendamises omandiks – omatavaks ja rikkuseks olevaks asjaks. See on see saatuslik viga, mida inimkond on läbi aegade sooritanud, ja mille sooritamist jätkab jätkuvalt kuni tänapäevani ka olemasolevate akadeemilise majandusteaduse, juurateaduse ja toimuva majanduspraktika tasanditel.
See saatuslik ränk viga omakorda saab alguse laenu ja laenulepingu omavahel segiajamisest ning „võlakirjaks“ nimetatud laenulepingu tõlgendamisest laenuks ehk laenatavaks ja omatavaks asjaks. Kõik saab alguse võlakirja valesti tõlgendamisest, et mis asi see on ja mis ei ole.
Tegelikult on võlakiri üks omandiõiguse alaliik – nimelt laenatud asja ehk laenu omandiõigus. Omandiõigus aga on mõtteline ehk kujutletav asi, mis ei saa kunagi omatav asi ehk omand olla, järelikult ka mitte laenatav asi, millegi vastu vahetatav asi, hoiustatav asi, investeeritav asi, ega ka mitte kapital. Mingisugune omandiõigus ei saa kunagi olla maksevahend, rikkuseks olev asi ehk vara. Omandiõigus, kaasa arvatud ka üks selle alaliik – võlakiri ehk laenuleping – on subjektiivne asi ehk inimese teatud teadmine omatava asja kohta, kaasa arvatud ka laenatud asja ehk laenu kohta. Kuid arhailine inimene, ning tema järel ka akadeemiline majandusteadus ja juura alates iidsetest aegadest kuni tänapäevani, on tunnetanud omandiõigust kui tegelikult subjektiivset asja millegi objektiivsena, ning vastavalt sellele on omandiõigused alates võlakirjadest teinud omatavateks, laenatavateks, vahetavateks ja investeeritavateks asjadeks Niimoodi subjektiivse tunnetamisel objektiivsena on inimene teatud omandiõigused alates võlakirjadest teinud fantoomilisteks varadeks ehk varadeks-fantoomideks, mida saab laenata, vahetada, hoiustada, millega saab maksta ja mida investeerida. Need fantoomilised varad on tuntud „finantsvarade“ ja „raha“ nimetuste all.
See tähendab seda, et asjade väärtõlgenduste ja vääriti tunnetamise teel on inimene omale loonud finantsvarade ja raha nimelised fantoomid, ning on oma majandussuhted suures osas üles ehitanud just nendest fantoomidest ehk fantoom-varadest ja toetuvalt nendele fantoomidele. Need aga on tegelikult hallutsinatsioonide ja haldjate taolised fantoomid. Olemasolev akadeemiline majandusteadus ja juurateadus aga on õpetused, mis kinnitavad, õigustavad ja süstematiseerivaid neid väärtõlgendusi ja nendega võltse manipuleerimisi, ning on ideoloogiliseks aluseks edaspidisele asjade väärkäsitlustele. Nende teaduste olemus seisneb teatud väärtõlgenduste süstematiseerimises ja inimeste veel täiendavas eksitamises selles suures väärtõlgenduste ja võltside manipulatsioonide labürindis, mida kujutab enesest praktiline majandus kuni tänapäevani.
Milles see kõik konkreetselt väljendub, selle kohta toon ma järgmised näited. Tänapäevase akadeemilise majandusteaduse ja juurateaduse järgi tõlgendatakse näiteks laenud ja hoiused rahaks, ning tegeletakse raha laenamise ja raha hoiustamise põhimõtteliselt võltside protseduuridega. Tegelikult aga ei ole võimalik raha üldse laenata ega hoiustada, ning tegelikud laenud ja hoiused on hoopis laenatud reaalvarad. Sest raha kui selline on üks liik omandiõigusi, omandiõigusi aga ei ole võimalik ei laenata ega hoiustada. Kuid lisaks sellele annavad akadeemiline majandusteadus ja juurateadus ühiskonnas teatud klikile veel ka valerahategemise õiguse, milline valerahategemine on võltsitud võlakirjade abil varade riisumine turult ehk ühiskonnalt. Valerahategemine aga põhjustab raha inflatsiooni, ning inflatsiooni katte varjus toimub omakorda nende teaduste õigustusel, heakskiitmisel ja katte varjus ulatuslik laenude ja hoiuste riisumine.
Vastavalt sellele on kogu tänapäevane majandus üks suur finantsvarade abil teostatava riisumiste ja sabotaaži areen ning vaevleb krooniliselt kriisides. Riisumine ja sabotaaž aga saavad võimalikuks tänu sellele, et omandussuhted ühiskonnas on põhimõtteliselt vääriti määratletud, näiteks nagu nii vääriti määratletud, nagu on laenatud ja hoiustatud varade tegelikud omanikud tõlgendatud hoopis rahaomanikeks ja nende see „raha“ nimeline fantoom allutatud raha inflatsioonile, samal ajal kui laenatud ja hoiustatud tõeliste varade omanikeks on tõlgendatud hoopis valed isikud.
Tõelised varad on kohati tõlgendatud finantsvarade nimelisteks fantoomideks ning need fantoomid tõelisteks varadeks. Pealeselle on tehtud finantsvarade nimelised fantoomid turul vahetatavateks tõeliste varade vastu, mis on juba oma olemuselt varade riisumine fantoomide abil. Lisaks sellele on kõiki neid ja taolisi väärtõlgendusi ning võltse manipulatsioone mugandatud veel niimoodi, kuidas nende katte varjus hõlpsam varasid riisuda oleks nende varade tõelistelt omanikelt mitmetel meetoditel.
Kuid inimese maailmatunnetus on alates iidsetest aegadest ka edasi arenenud ning see areng jätkub, mistõttu hakkab ka igasuguste väärtõlgenduste, vääriti määratluste ja pseudoteaduste aeg pikapeale otsa lõppema. Igasuguste religioonide, teoloogiate ja astroloogiate aeg hakkas otsa lõppema juba mitu sajandit tagasi, ning tänaseks on asjade areng jõudnud juba nii kaugele, et otsa hakkab lõppema ka olemasolevate akadeemilise majandusteaduse ehk pseudo-majandusteaduse ja võlts-juura aeg. See areng on tingitud sellest, et inimene, vastavalt tema maailmatunnetuse ja psüühika üldisele arengule, hakkab järjest enam ja järjekindlamalt eristama subjektiivset objektiivsest, ning vastavalt sellele hakkab pikkamööda vabanema ka oma varajasematest väärtõlgendustest ja fantoomidest. Tähendab see seda, et inimene lakkab järjest suuremas ulatuses tõlgendama omandiõigust omandiks, näiteks nagu võlakirju ja raha varadeks, vabanedes niimoodi pikkamööda oma hallutsinatsioonidetaolistest fantoomidest ja fantoom-varadest, milledeks on finantsvarad.
Vastavalt sellele on see täiesti paratamatu, et majandusteaduses, juuras, ja ka praktilistes majandussuhetes tuleb läbi viia põhjalik revolutsioon, mille käigus toimub vabanemine finantsvarade nimelistest lummustest ehk fantoomidest ja viimaste viskamine ajaloo prügikasti haldjate, maagia ja jumalate kõrvale. Algab see suur revolutsioon omandussuhete õieti paikapanemisest ühiskonnas, kus hakatakse lõplikult loobuma mingisuguse omandiõiguse tõlgendamisest omandiks. Selle revolutsiooni käigus kaotavad finantsvarad ja raha oma senise varade staatuse, mis on võlts staatus, ja neid hakatakse tõlgendama mitmesugusteks omandiõigusteks. Näiteks raha kaotab selle revolutsiooni käigus oma maksevahendi, vahetuse, laenamise, hoiustamise ja investeerimise objekti staatuse, ning omandab laenatud varade omandiõiguse staatuse, milline laenatud varade eriline omandiõigus, ning ei midagi enamat, on ka raha tegelikult.
6. nov. 2008
Ja siin se viga ongi:
Ei ole kaugeltki nii. Oletame, et see “turule lisandunud” raha on leivas. See leib siis on väärtusetu?
Metodoloogiline väide:
Et vältida majanduse tsüklilisust, tuleb vältida rahamassi ja kaupadena pakutavate reaalvarade massi proportsiooni muutumist.
Siin saab tõestusena tuua selgitusi selliste nähtuste kohta nagu üleküllus ja defitsiit.
Nimelt tagab rahamassi jääv proportsioon turul selle, et vahetuseks pakutavaid kaupu on täpselt sama palju kui on nende kaupade järele nõudlust: ehk ost võrdub müügiga reaalvarade hulkade mõistes.
Juhul kui rahamass suureneb, siis ostu pool suureneb ja tekib defitsiit. Näide pankade poolt emiteeritud nn laenuraha põhjustas hiljuti kinnisvarabuumi ja kinnisvaradefitsiidi.
Kui rahamass ootamatult väheneb siis tekib üleküllus: ehkki tarbitavaid asju vajatakse, ning neile on alati olemas vajadus, on see piiratud nn rahapakkumisega.
Turg blokeerub mõlemal juhul, sest defitsiidi korral tekib varade ebaefektiivne kasutamine ja kaupasid hakatakse turult ebaefektiivselt varuks kokku ostma.
Proportsiooni saab tagada raha hulga mõõtmisel reaalvarade abil so vastupidiselt praegu toimuvale, kus raha hulgaga mõõdetakse reaalvarasid.
Väide tundub jabur, kuid probleem on selles, et raha hulka on võimalik meelevaldselt muuta ehk raha emiteeritakse, reaalvarade hulka mitte, sest reaalvarasid toodetakse.
KL,
aga kuhu teenused jäävad? Massaazh on reaalvara? Kuidas seda toodetakse ja kuidas tagada, et turul oleks toodetud massaazhiga võrdeline kogus raha?
Peeter,
kui sina mulle näitled, ja mina annan sulle selle eest raha, siis Jaiki mõistes laenad sa talle oma tööjõudu. Tööjõud on tema käsitluses reaalvara üks alaliik: tööjõud on reaalvara, ehk inimene on üks osa ühiskonna rikkusest.
Laenu andmist tõendab sinule antud raha. Oma laenu saad sa turult hiljem tagasi vastavalt selle reaalvarana nagu sulle kõige rohkem vaja on. Näiteks toiduainetena.
Ehk siis Jaiki järgi annad sa mulle oma tööjõu laenuks ning mina olen sellisel juhul võlgnik.
Teiselt poolt aga sain ka mina selle raha, mis ma sulle andsin kelleltki selle eest, et ma andsin talle oma reaalvara laenuks.
Nii et Jaiki järgi on raha andmine ühe osapoole poolt laenu andmine, teise osapoole poolt aga laenu tagasisaamine.
Raha emiteerimisel on olukord erinev: sellisel juhul toimub ainult laenu saamine ehk emiteerija saab laenu.
Juhul kui emiteerija laenu ei tagasta ja jätkuvalt ainult emiteerib, siis rahamass turul kasvab jätkuvalt, raha kujuteldav hind langeb jätkuvalt, ning ühiskond loovutab tasuta osa oma reaalvaradest raha emiteerijale, kes neid laene enam kunagi ei tagasta.
laenad sa talle oma tööjõudu
parandus
laenad sa mulle oma tööjõudu
Tonda ja Volli:
Artikli avaldamine, nagu ka raamatute avaldamine on ajendatud soovist saada nendele arutlustele tagasisidet.
Arvatavasti nõustute, et kriitika aitab leida käsitluse vigu kergemini, võrreldes sellega, kui käsitluse vigade leidmine on jäetud ainult autori hooleks.
Jaiki, kui minu arvates siiski huvitava mõtleja traagika, seisnebki minu arvates isolatsioonis ja kriitika puudumises.
Temasuguste jaoks on ainukesteks avaldamis- ja tagasisidevõimalusteks samizdat ja internett.
Ok, laenasin oma tööjõu ära. Olgu. Lisame väikes nõksu ka – mul polnud seda raha tegelikult vaja ja natuke mõeldes ma otsustasin sulle näidelda tasuta. Ja kuna ma teadsin, et sul on raske majanduslik olukord, siis ma andsin, ehk kinkisin sulle veel 100 kr. Mis toimus?
Ja muideks, emiteerija on seesama ühiskond ise. Eestis on emiteerijaks Eesti Pank ehk meie ise. Siit siis, et ühiskond loovutab tasuta osa oma reaalvaradest iseendale, kes neid iseendale enam kunagi ei tagasta. Veatu loogika!
See toimub eeldusel, et kogu “reaalvara” on igal hetkel efektiivses kasutuses. Tegelikkuses pole see kunagi nii, ning kui pank teatud koguses raha rohkem välja laenab, annab see stiimuli ebaefektiivselt kasutuses või üldse kasutuna seisva vara efektiivsesse kasutusse võtmiseks, ning seeläbi “reaalvara” tootmise kiiruse tunduvaks suurendamiseks. Jah, tulemus kipub olema tsükliline, sest olukord on alati muutuv, ja täiusliku süsteemi väljatöötamine ilmselt väga keerukas, mistõttu kiputakse optimaalsest tasakaalupunktist ühele või teisele poole kõrvale kalduma. See ei tähenda aga seda, et see siiski lõppkokkuvõttes rohkem “reaalvara” ei toodaks. See rahamassi hulga muutmine, mis sulle nii vastumeelne paistab olevat, on välja mõeldud selleks, et raha, kui maksevahendi kasutuselevõtuga tekkivaid probleeme lahendada. Probleemid seisnevad nimelt selles, et raha on võimalik hoiulaekas piiramatu aja jooksul hoiustada, viies selleni, et fikseeritud raha-kaup vahetuskursi korral seisaks väga suur kogus “reaalvara” igal hetkel kasutuna, sest turul pole lihtsalt raha selle kasutuselevõtmiseks. See probleem tuleneb otseselt sellest, et raha kasutuselevõtmine lahendas leivapätsi 10 aastaks hoiustamise probleemi, millest sa möödaminnes üle hüppasid. Raha lahendas selle probleemi, aga vaid tingimusel, et keegi ikkagi raha ei hoiusta, või siis reguleeritava rahamassi korral.
Tööjõu hinna määravad tööjõu tootmise kulud pluss kapitali kasum.
Ehk siis tööjõud maksab reaalvarades väljendatult keskmiselt nii palju, kui on vaja inimese elus hoidmiseks, jõuvarude taastumiseks, kapitali amortisatsioonikuludeks (uued inimesed +2 last üles kasvatatud ja välja arendatud) ja kapitali kasumiks (2+ lapsed või näiteks luksus).
“Siit siis, et ühiskond loovutab tasuta osa oma reaalvaradest iseendale, kes neid iseendale enam kunagi ei tagasta. Veatu loogika!”
Vaat siit tuleb vist skeptikute maiuspala: Jaik nimelt arvab, et riik vastandub ühiskonnale
Las ma ennustan: kui ma nüüd tsiteerin seadust, mis räägib, et laenul tingimata nii võlgnik kui täpselt defineeritud võlausaldaja on, siis tulevad isandad KL ja Jaik ja deklareerivad, et seadus on vale, et raha ei saa laenata ning, et mina olen ettekujutatava raha reaalrahaga segamini ajanud? :-P
Stjuuv
leivapätsi 10 aastaks hoiustamise probleem saab lahenduse nii, et leivapäts vahetatakse turul näiteks tehase sisseseade vastu (ehk siis leiapätsi jagu rikkust investeeritakse mõne tehase sisseseade arendamiseks). Ehk panga vahendusel, kuhu hoiusena sai leivapätsi suurune rikkus laenatud, vahetab selle leivapätsi turul raha vahendusel mingi masina detaili vastu ja paneb selle tehases tööle.
Hoiuseks on teatud suurusega kaasomand tehasest ehk vara muudetakse kapitaliks.
Kapitali definitsioon on Jaikil: tootlik reaalvara.
Dig,
Jaik eristab raha ja valeraha. Rahaks nimetab ta seda osa turuvõlakirjadest, mis on reaalvara omandiõigusest tuletatud.
Ehk raha on see, mis on emiteeritud tagatise olemasolul: tagatiseks on näiteks riigi reaalvara, mõeldav on ka ettevõtte reaalvara, kui ettevõttel oleks õigus raha emiteerida.
Valerahaks nimetab ta seda osa rahamassist, millel tagatist ei ole ja mille on emiteerinud kommertspangad raha loomise meetodil. Valeraha nimetab ta võltsitud võlakirjaks. Ehk siis kommertspankade rahaemiteerimine on omandiõiguse tekitamine nii, et omandit ennast, mis oleks selle raha tagatis, olemas ei ole.
Ehk siis ettevõtete puhul käsitleb Jaik aktsiaid raha ühe liigina.
Tegelikult on kogu Jaigi teooria äärmiselt lihtne ja “loogiline”.
1. Postulaat: Kalev Jaik on lõpmata tark inimene.
2. Empiiriline tähelepanek: Jaik ei oska välja mõelda, mis juhtub, kui Alice Bobile raha laenab.
3. Loogiline järeldus: Alice ei saa Bobile raha laenata.
1. Eeldus: Alice ei saa Bobile raha laenata.
2. Empiiriline tähelepanek: Alice laenas Bobile raha.
3. Loogiline järeldus: majandusteadlased on lollid.
1. Eeldus: Majandusteadlased on lollid
2. Empiiriline tähelepanek: majandusteadlased keelduvad tunnistamast, et nad lollid on
3. Loogiline järeldus: majandusteadlased on kelmid, kes päise päeva ajal valetavad, et nad lollid pole
Kuidas siis tundub? Kas on jama või ei ole?
Siin on inimesed nii tõsist kriitikat teinud, et mingi täpsemalt väljendatav ja põhjendatav hinnang peaks hakkama välja kooruma.
KL ütles:
Ja loomulikult ei lähe talle põrmugi korda, et päristeadlased, pärispankurid ja relevantsed õigusaktid raha ja valeraha mingisugusel muul viisil nimetada. After all, on ju postuleeritud, et teadlased, pankurid ja juristid on lollid kelmid.
Õigus?
Ja kui leivapätsi/raha omanik ei taha võtta tehase rajamisega seotud riske, ja tahab oma leivapätsi/raha hoiustada lihtsalt hoiulaekas? Sinu pakutu puhul on eelduseks, et seadusega on omanik kohustatud kogu raha või kauba mida ta konkreetsel hetkel otseselt ei kasuta, investeerima uue reaalvara tootmisse ja kandma ka sellega seotud riskid – eeldada, et see vabatahtlikult toimuks on naeruväärne. Kui sellist kohustust ei oleks, peaks mingi osa reaalvarast igal hetkel seisma kasutult, ja ka amortiseeruma (seda eriti toidu puhul, aga teatud määral ükskõik millise vara puhul), mis tooks juba iseenesest kaasa selle, et reaalvara hulk väheneb pidevalt, ja toob kaasa fikseeritud raha-reaalvara kursi korral defitsiidi või vabaturu korral inflatsiooni.
KL ütles:
Jama. Ja jääb ka jamaks.
Kas Sa panid tähele, et kogu asjakohase kriitika oled Sa ise ja vahepeal välja ilmunud Jaik äärmiselt jaburate kommentaaridega tagasi lükanud selmet seda isegi kaaluda?
Stjuuv
“raha hoiustada lihtsalt hoiulaekas”
Siis ta põlistab oma võla ja loobub seeläbi kapitalikasumist.
Kui inflatsioon oleks välistatud, siis säiliks ka tema hoius.
dig,
siis on kahju.
Ma ei oska järelikult vaielda, kui kõige parema kriitika tähelepanuta jätsin ja järjest ikka märgist mööda panin.
Kas sa siis, kui targem ja kogenum tegija võtaksid kokku õiged väited?
KL ütles:
Seda, mida sa siin kirjeldad õpetati mulle 4 klassis ajaloo tunnis ja seda nimetati naturaalmajanduseks. Anna andeks, aga vaadates seda paanilist hirmu raha suhtes hakkan ma digiga nõustuma, et tegemist on meditsiinilise probleemiga.
Saab küll. Küsimus on kokkuleppes.
Ei, ta ei põlista oma võlga, vaid ta lihtsalt viivitab selle sissenõudmisega, ja seda sellise aja jooksul, mis on piisav suure hulga kauba riknemiseks. Kui kogu olemasolev reaalvara on üks-ühele olemas ka raha kujul, siis on selline olukord vältimatu – välja arvatud ehk väga väga täpselt plaanitud plaanimajanduse korral.
Ja asi ongi selles, et juba see, et ta oma raha hoiustab, põhjustab muutumatu rahamassi korral kas inflatsiooni või defitsiidi.
“Jaik ei oska välja mõelda, mis juhtub, kui Alice Bobile raha laenab”
See küll tõele ei vasta:
Jaiki selgitus on: Alice ei laena raha vaid selle reaalvara, mille Bob saab turult raha vahendusel.
See väide, et raha ei saa laenata, tulenes väitest, et omandiõigust ei saa laenata.
Millised on siis õiged seisukoht, mis kogu Jaiki ülejäänud arutlused ühe korraga, nagu doominokivide kaskaad, ümber lükkab?
omada saab nii kokkuleppeid kui ka reaalseid asju.
Näiteks kui kellelgi on auto, siis peale auto on tal veel ka auto omandiõigus, mis on sama hea kui auto ise.
Samuti võib ta müüa auto omandiõigust nagu autot ennastki.
Aga võib müüa ka auto omandiõiguse ja auto endale jätta.
Toon ka ühe illustreeriva näite fikseeritud rahamassi probleemidest.
Põllul kasvatatakse mingi kogus vilja. Kuna see on toodetud reaalvara, emiteeritakse kohe ka selle hinnale vastavas koguses raha, et oleks jätkuvalt tagatud olukord, kus raha ja sellele vastava reaalvara hulk oleks võrdne. Kuna aga vilja kasvatajatel ei ole põhjust kohe seda raha kulutama hakata, jätavad nad selle endale rahakotti. Mõistlik on eeldada, et seda teevad ka üsna paljud muud edukamad ettevõtjad, ning ei kasuta seda raha võibolla väga pika aja jooksul, näiteks eesmärgiga seda oma lastele pärandada. Selle tulemusel on lõppkokkuvõttes turul vähem raha kui on kaupu, ning kogu toodetud reaalvara ei õnnestu mitte mingil juhul maha müüa. Mõne konkreetse reaalvara korral ei ole sellest probleemi, kuid näiteks selle vilja puhul on tõenäoline, et kui seda maha ei õnnestu müüa (sest isegi kui on neid, kes seda osta tahaksid, ei leidu selleks ringluses olevat raha) siis see rikneb üsna kiiresti, ja see reaalvara kaob turult jäljetult. Selle katteks emiteeritud raha on aga kusagil alles, ja kui selle raha omanik otsustab seda mingil hetkel kasutama hakata, on lõpuks ringluses oleva raha hulk ikkagi suurem kui reaalvarade hulk. Tulemuseks on kas defitsiit, kui reaalvarade hinnad on fikseeritud samasse punkti, mille alusel nende katteks olevat raha emiteeritakse, või inflatsioon, kui selles kujuteldavas majanduskeskkonnas eksisteeriks vabaturg.
Praktiline järeldus majandusest:
Kuidas rikkaks saada?
Istuge sõbraga maha ja leppige selles kokku, et olete rikas.
Sama nipp on ka muude eluõnne komponentidega:
Leppige selles kokku.
Aga kui on lahkarvamusi, siis lepi ise endaga kokku. Veel lihtsam – pole sõpra ka vaja.
Stjuuv, tänan, ma lähen toibun veidi. Homme loen su vastused läbi.
Aga see kompleksarvu asi oli mul huvitav leid täna. Lisaks naha peale saamisele midagi põnevat ka!
Huvitav, kui tulekski välja, et mooduli ja faasi kaudu saab koostada majandusbaromeetri.
Võibolla läksin isegi veidi liiga peensustesse.
Kui kogu reaalvara peaks olema üks-ühele rahamassiga kaetud, siis kes määrab näiteks kaevandatud metalli kursi raha (ja sellega ka iga mõeldava kauba) suhtes?
Kas raha emiteerija (riik?) vahetab emiteeritud raha kohe reaalvara tootjaga selle reaalvara vastu ja hakkab siis ise seda reaalvara realiseerima?
Kui sellest metallist toodetakse masin, mille väärtus reaalvarana on eeldatavalt suurem, kas siis emiteeritakse masina valmimisel omakorda veel mingi kogus raha?
Mis saab sellest emiteeritud rahast siis kui see masin töö käigus laguneb, ja omandab jälle reaalvarana metalli väärtuse? Kas masina omanik on siis kohustatud vastavas koguses raha emiteerijale tagastama ja ringlusest kõrvaldama, makstes sellega masina eest kahe masina hinna? Mis saab sel juhul siis, kui masina omanik varjab fakti, et selle masina väärtus reaalvarana on kahanenud või kadunud?
Mis saab üldse sel juhul, kui raha emiteerija omandusse sattunud reaalvara hävib, enne kui see kasutusse satub? Kas selle reaalvara tootjalt nõutakse siis temale antud raha ringlusest kõrvaldamiseks tagasi?
Mõtle nende küsimuste üle, enne kui fikseeritud rahamassi edumeelsust edasi kuulutad.
KL kirjutas:
KL’i elu on nii üksildane, et isegi komplimente peab ta endale ise tegema. :-(
Stjuuv kirjutas:
Fikseeritud rahamassi edumelsuse kohta on teada säherdune põnev lugu nagu oopiumisõdade saaga.
Kord ennemuistsel ajal paarsada aastat tagasi elas Briti Impeerium kullastandardi-põhise raha otsas. (Kulda ja hõbedat teatavasti on niipalju kui on ja mitte pennigi rohkem.)
Arenevad laevandustehnoloogiad tihendasid kaubavahetust Hiinaga ja britid hakkasid järjest rohkem ja rohkem Hiinast teed ning siidi ostma. Hiina sai väärismetallid — peamiselt hõbeda — endale ja britid said materjale, mis ajapikku ära tarvitati. Vastupidine kaubaliiklus aga oli võrdlemisi tühine.
Sedasi hakkas fikseeritud hõbedakogusest järjest suurem osa Hiina turule liikuma ja sinna “kinni” jääma. See aga tähendas, et brittide käsutuses olevat hõbedat jäi järjest vähemaks. Mõnda aega kannatasid britid selle ära, et nad mujalt maailmast hõbedat kalli raha eest juurde ostma pidid, aga siis läks deflatsiooniline surve nende hõberahale nii tugevaks, et nad leidsid, et otstarbekam on Hiinaga niikaua sõdida, kuni Hiina keiser lubab briti kaupmeestel Hiinas oopiumi müüa ja sedaviisi hõbeda tagasi saada.
to dig
“Empiiriline tähelepanek: Alice laenas Bobile raha.”
Raha ei ole võimalik laenata!!! Laenata saab ainult vara(reaalvara). Vara laenamine raha vahendusel ei ole raha laenamine! Teie “empiiriline tähelepanek” aga, et laenati raha, on asjade väärtõlgendus ehk valesti arusaamine laenamisest, laenust ja rahast.
Samasugune “empiiriline tähelepanek” võib olla näiteks ka see, et maag või mustkunstnik nõidus eseme olematuks, või siis tekitas eseme nõidumise teel. Ei, see pole võimalik, ning selline “empiiriline tähelepanek” on kas eksimus, või siis pettus ja pettasaamine tegelikult.
to volli
“… võeti äritegevuse mugavamaks muutmise eesmärgil kasutusele uus omandi liik — raha”
Ei, raha ei ole ega saa olla mingi omandi liik! Omand on hoopis see, mille te välja laenate ehk raha vastu vahetate, et raha saada! Raha tõlgendamine omandiks on väärtõlgendus! Selline väärtõlgendus rajaneb sellele, et inimesed on segi ajanud omandi (vara) ja raha, tõlgendades raha varaks.
Kätte on jõudnud aeg see viga ära parandada.
to Peeter
“Ja siin see viga ongi: oletame, et see “turule lisandunud” raha on leivas.”
Ei, raha ei saa kunagi olla leivas! Leib on vara, raha aga ei ole vara. Raha võib küll olla vääriti tõlgendatud laenatud leiva omandiõgus, mitte aga leib ega muu vara.
to Stjuuv
Raha ja kauba omavahel tasakaalus 1:1 hoidmine turul peaks olema keskpanga püha kohustus. Praeguse vildaka rahandussüsteemi juures see aga nii ei ole, millest ka majanduskriisid ja tsüklilised kõikumised majanduses. Kuidas need asjad käivad ja peaksid käima, sellest on juttu minu raamatutes.
to Taivo
Kuidas nii, et kommertspangad ei emiteeri raha? Aga kes siis on põhilise osa rahast — arveldusraha — emiteerinud?! Kust võtab pank selle raha, mida ta hoiustajale hoiuse väljamaksmisel arveldusraha kujul välja annab? Hoiustajalt hoiuse moodustamisel saadud raha vahetas ju pank reaalvarade vastu, millised varad ta omale “kingituseks” jättis, ning seda raha pangal ju enam pole. Välja aga maksab pank hoiustale tema poolt emiteeritud raha, mis on sama, mis tema poolt tehtud valeraha.
Vaat sellised on lood tänapäevase rahandussüsteemiga ja seda õigustav võlts-majandusteadusega ning võlts-juuraga.
Ja sellest, kuidas raha ja kauba 1:1 tasakaalus hoidmine probleemne on, ja mis probleemid tekivad siis kui mingi ime läbi seda ka suudetakse, kirjutasin ma siinsamas mõned kommentaarid ülevalpool.
Väga hea, KL, kui sind tagasiside huvitab. Olen proovinud seda ka pakkuda.
1) Loogiline väide.
KL ütles:
Loogika kasutamine eeldab postulaatide püstitamist, st eeldusi, mis on alati õiged. Mina postuleerin “raha pole omandiõigus vaid reealne vara (, mille inimene on välja mõelnud, et kaplemist mugavamaks muute)”. Minu eeldusest järelduv teooria on iseendaga kooskõlas, mistõttu tohin ma nii väita.
Puhtloogiliselt ei saa mulle siinkohal enam midagi öelda. Edasi on kaks teed: konstrueerida üldisem teooria või viia läbi katse/vaatlus, mis välistab üht ja kinnitab teist teooriat.
b) Teaduslik, falsifitseeritav argument
KL ütles:
Sain ma õigesti aru: Oletame, et leib sümboliseerib (reealset) vara. Seejärel vaatame ühiskonda, kus raha pole, ja loeme seal leivad (ehk vara) üle. Vaatame sama ühiskonna uuesti, kui seal oleks raha, ja loeme leivad uuesti üle. Mõlemas ühiskonnas oli sama palju leiba. Jäeldad, et raha on omandiõigus. Mida põrgut?!
Loodan, et siiski tead, mida tähendab falsifitseerimine. Palun kirjelda mingisugust vaatlust või katset, mille abil oleks põhimõtteliselt võimalik lükata ümber su väite, et raha on omandiõigus.
3) Uus meetod.
KL ütles:
Kõik see toimuks ka siis, kui ühiskonnas puudub raha, kuid kauplemisel kasutatakse väikeseid väärismetallist kettaid. Väikesed väärismetallist kettad on ka Jaigi mõttes legitiimne omand.
Rooma impeeriumis, kus kettaid kasutati, toimus enne kokkuvarisemist kiire inflatsioon, olgugi, et raha oli omand. Kahtlen, et ketaste kasutamine USA majanduskriisigi ära hoidnuks.
Näen probleemi, kuid ei näe lahendust.
to Stjuuv
“Ja sellest,kuidas raha ja kauba 1:1 tasakaalu hoidmine probleemne on, kirjutasin ma mõned kommentaarid ülevalpool.”
Tegelikult oleks nimetatud tasakaalu 1:1 hoidmine keskpanga jaoks imelihtne, kui loobutaks senisest põhimõtteliselt viltusest rahapoliitikast, senistest pseudo-majandusteaduse võltsidest asjade tõlgendustest, ning seda tahetaks teha. Kuidas see täpsemalt peaks käima, sellest on jällegi juttu minu raamatutes, mida soovitan lugeda.
Teie poolt pakutud tasakaalu hoidmiset segavad faktorid, nagu rahakupüüride hoidmine sukasääres ja ettearvamatud tootmise tulemused, küll juba mõjule ei pääse, kui keskpank tegutseb õieti. Sest tootmise tulemused igas normaalses ühiskonnas ei ole keskmiselt ettearvamatud, vaid tootmine hoopis suureneb üsna stabiilselt. Rahaküpüüride kusagil sukasääre või seifis hoidja aga ainult põlistab oma teistele ühiskonnaliikmetele väljaantud reaalvaradest laenud, ning ei saa sellega mitte kuidagi rikkuda proportsiooni raha ja reaalvarade vahel. Kapitaliks muudetud reaalvarad, kaasa arvatud ka kapitaliks muudetud laenatud reaalvarad ehk laenud, aga kasvavad kasumite võrra pidevalt ja stabiilselt juurde.
Näete ise: nüüd hakkatate ka ise postuleerima, ning kui postuleerite, siis olete samas seisus mis Jaik.
Dig, sa kirjutasid ühe põneva aga antud kontekstis demagoogilise kommentaari, milles esimeseks väiteks oli:
Kalev Jaik on väga tark.
Selle peale ütlen ma sulle, et ega sina ka päris loll ole.
Ma vist ei eksi, et teadust kui sellist ei oleks üldse olemaski, kui teadlane enesesse ei usuks ja ei arvaks, et ta mõistus siiski veab välja.
See, et teadlane arvab, et ta on tark, osutub tegelikult teaduse ontoloogiliseks omaduseks. Selleta ei oleks teadust üldse olemas.
Aga tulles tagasi Jaiki käsitluse juurde, siis ma teeksin nüüd ühe uue väitepüstituse seeria.
Põhinevalt postulaadile: omandiõigus ei ole omatav asi, saab järeldada, et kehtib selline üldistatud Say seadus:
Igal ajahetkel on üldistatud nõudlus võrdeline üldistatud pakkumisega, kusjuures võrdetegurit võib nimetada turutakistuseks (see mõiste on mulle praegu segane).
Formaalselt kehtivad järgmised seosed:
Üldistatud pakkumine = reaalvarade pakkumine + j*rahapakkumine
(Jaiki seadus pakkumise kohta)
Üldistatud nõudlus = reaalvarade nõudlus +j*rahanõudlus
(Jaiki seadus nõudluse kohta)
Turutakistus =(Üldistatud nõudlus)/(Üldistatud pakkumine)
(Say seaduse üldistatud kuju, ehk Say-Jaik`i seadus)
Nimetan neid seadusi Jaiki seadusteks.
Selgub, et Say seadus on Jaiki seaduse erijuht, kus rahapakkumine on = 0.
Samuti selgub, et Say seadus on füüsikast tuntud Ohmi seaduse I=U/R analoog majanduses.
Siit teen ennustuse:
majandusprotsesse on võimalik uurida kasutades elektroonikas ja elektrotehnikas väljatöötatud ja kasutusel olevat aseskeemide arvutuse metoodikat, rakendades selles Jaiki seadust.
Kalev Jaik ütles:
Mul tekkis küsimus, et kuidas inimene, kes ennast majandusteadlaseks pidav inimene sellist asja väita? Tuleb välja, et ei saagi! Väga lihtsal põhjusel, et inimene lihtsalt pole majandusteadlane. Umbes sama palju teadlane kui Jüri Lina!
Lugege http://et.wikipedia.org/wiki/Kalev_Jaik läbi ja tehke omad järeldused!
KL ütles:
Ole nüüd. Igas loogika abil üles ehitatud teoorias peavad olema postulaadid. Kusjuures sa ei saa ühe teooria postulaatide abil öelda midagi teise teooria postulaatide kohta, peale selle et need teinteisele vastu räägivad.
Näiteks: ilmselt oled tuttav Newtoni ja Eisteini mehhaanikaga. Puhtloogiliste argumentide tuginedes pole võimalik eelistada ei üht ega teist. Selle jaoks on vaatlused ja katsed.
Teaduslikud teooriad on falsifitseeritavad. Kuidas on Jaigi teooria falsifitseeritav?
Samuti sooviksin vastust oma eelmises postituses esitatud küsimustele. Jaigil pole absoluutselt mingisugust alust väita, et kehtiv majandusteooria on vale. Põhjendada seda sellega, et see ei kompileeru tema väljapakutud teooriaga, on rohkem suurushullustuse ilming, kui mõistlik argument.
to Tonda
Te vist siis tahate mulle selgeks teha, et kommertspangad ei emiteeri raha. Millegipärast aga ei too Te ühtegi argumenti ega viidet argumendile.
Selgitage siis mulle ära, kuidas toimub hoiuse moodustamine kommertspangas, kuhu kaob pangast hoiustajalt saadud raha, kuhu kaovad reaalvarad, millede vastu pank selle raha vahetab, ning kust tekib hoiustaja deposiitarvele uus raha, mille siis pärast pank hoiustajale arveldusraha kujul välja annab.
Selgitage siis mulle ära, et pank tegutseb nagu tavaline surelik, et saab palgapäeval raha, annab selle raha ära kaupluses ja veel ka igasugustele sulidele, ise sealjuures mitte ainsatki senti juurde emiteerimata. Või siis tegutseb pank nagu tavaline joodik, kes võtab kah raha võlgu, ning kas annab selle raha pärast tagasi või jätab tagasi andmata, kuid jällegi mitte ainsatki senti juurde emiteerimata.
Selgitage mulle ära, et hoius on raha ja ainult raha, mitte aga mingisugused reaalvarad.
Hämamise asemel hoopis tunnistage ausalt, et kommertspank emiteerib raha, mis on valerahategemine ehk riisumine tegelikult, ning et sellist laadi finantsmahhinatsioonid ehk riisumine ongi selle panga ja terve pankade süsteemi põhitegevuseks.
KL kirjutas: “… keegi ei kavatse siin pangašeifis hoiustada leiba …”
Elu on õpetanud suhtuma ettevaatlikult inimestesse, kes sõna “seif” š-ga kirjutavad.
Ja ei tulnudki kaua oodata: “Vaat siit tuleb vist skeptikute maiuspala: Jaik nimelt arvab, et riik vastandub ühiskonnale.”
On siin skeptikute lehel ka igasugust jama nähtud, aga millegi nii jaburaga ei ole isegi homöopaadid välja tulnud.
Veel kirjutas KL sedasi: “Näiteks kui kellelgi on auto, siis peale auto on tal veel ka auto omandiõigus, mis on sama hea kui auto ise.”
Mina: need kaks ei käi tingimata kokku, aga võivad käia. Ja ma ei väidaks, et üks on sama hea kui teine, sest ma ei tea, kumb neist on parem. Kummalgi on omad eelised.
KL: Samuti võib ta müüa auto omandiõigust nagu autot ennastki. Aga võib müüa ka auto omandiõiguse ja auto endale jätta.
Mina: Õige. Auto võib liisida: sul on auto, aga mitte selle omandiõigust (auto on liisingufirma oma). Auto võib välja rentida, jäädes edasi auto omanikuks, ehkki sul enam autot pole.
dig pointib vahelduseks outi, et Kalev Jaik ei saa piiratud vastutusega äriühingute teooriast ka aru.
Taivo kirjutas:
Ehk räägid Sa nendest kogemustest lähemalt?
Üldiselt pole kombeks nii elementaarseid asju selgitada, aga eks katsun.
Hoiuse moodustamine toimub nii, et pank avab kunde nimele arve, kuhu kunde saab kanda raha teistes pankades olevatelt arvetelt, samuti võib kunde raha otse panka tuua ja selle summa võrra suurendatakse tema pangakontot.
Pank üldiselt ei vaheta seda raha reaalvara vastu. See raha jääb panga seifi. Mingil määral jooksvateks vajadusteks, sest vaja on osta reklaammaterjale, trükkida planke ja nii edasi, aga põhiosa jääb panga seifi või viiakse sularahaautomaatidesse.
Pank annab oma kundedele laenu. Kundega sõlmitakse laenuleping ja vastavalt suurendatakse kunde pangaarvet. Välja laenab pank raha umbes viis korda rohkem kui talle endale seda toodud on. See sõltub pangast, majanduse üldisest olukorrast ja muudest asjaoludest. Hoius on raha ja ainult raha, mitte mingid reaalvarad.
Kunde võib kogu saadud laenu, kui tahab sularahas välja võtta. Harilikult ei võta, sest sularahata arveldus on mugavam. Selle peale pank mängibki. Kui kõik võtaksid saadud laenu kohe sulas välja, siis oleks pank sügavalt plindris, sest ta saaks välja maksta ainult viiendiku rahast.
Juhin tähelepanu, et see pole raha emiteerimine. Tuleb eristada raha emiteerimist ja katteta laenu andmist. Katteta laenu andmine pole keelatud ja emiteerimisega pole sel mingit pistmist. Sellel pangandus põhinebki. Jaigi arusaam valerahategemisest ja riisumisest ei vasta ühegi maailma riigi seadustele.
Jaik kirjutas: “Või siis tegutseb pank nagu tavaline joodik, kes võtab kah raha võlgu, ning kas annab selle raha pärast tagasi.”
Jah, pangad võtavad samuti laenu. Mõnikord. Näiteks teistelt pankadelt. Harilikult likviidsuskriisi vältimiseks, lühikeseks ajaks ja suurtes summades. Ja maksavad tagasi ka. Kui ei maksa, on pankrotis.
Sellegipoolest võib tekkida küsimus: äkki on pangandus siiski olemuselt ebaeetiline? Minu meelest ei ole. Minu meelest on hea, kui inimene, kes raha vajab, seda kusagilt saab. Ja on loomulik, et ta selle kunagi tagasi maksab. Ja on loomulik, et maksab tagasi natuke rohkem kui võttis. Ma ei näe, kust otsast see ebaeetilisus välja kargab.
Miks põlistab? Tal on suvalisel hetkel võimalus see raha sukasäärest välja võtta ja ära kulutada. Võime vabalt eeldada, et selliseid sukasääres hoidjaid tekib suhteliselt palju, kuna alati on inimesi, kes on tootlikumad kui teised, ja ei vaja kogu oma teenitud raha äraelamiseks. Kui nüüd aga üks selline sukasäärde koguja on mingiks hetkeks – kasvõi põlvkondade jooksul – kogunud sellise koguse raha, mis vastab juba väga suurele osale olemasolevast reaalvarast (näiteks 10%), ja otsustab selle korraga reaalvarasse vahetada – sinu väljendit kasutades, nõuab oma laenud sisse – siis tulemuseks on see, et turul on järsku kaupasid 90% ja raha 110%, mistõttu tekib kas defitsiit või inflatsioon. Mida siis keskpank teeb? Võtab osadelt inimestelt vägivaldselt raha ära ja kaotab selle käibelt, või võtab mingist põhjatust tagavarast selle 20% jagu kaupasid ja paiskab turule?
Ja mis saab siis kui see rikkur otsustab ühel päeval selle ostetud reaalvara (eeldusel, et see pole riknenud) uuesti maha müüa? Siis on järsku turul raha 90% ja kaupasid 110%, mis viib kas deflatsioonini või selleni, et osa turul olevast kaubast on põhimõtteliselt võimatu maha müüa, kuna selleks ei ole turul lihtsalt raha. Kui see mahamüüdamatu kaup juhtub mingis osas olema kiiresti riknev, kaob turult osa reaalvarast lihtsalt niisama ja rahamassi/reaalvara suhe paraneb veidi, kuid seda otseselt reaalvara omanike kulul. Kui see suhe aga ka sellega paika ei lähe, siis mida keskpank teeb? Kas ta emiteerib uut raha ja tekitab sellega uue inflatsioonisurve (seda eriti juhul kui seesama rikkur otsustab uuesti oma rahaga turgu kõigutada), või hävitab veel mingi osa turul olevast reaalvarast (seda taas reaalvara omanike kulul)?
Ära palun viita oma raamatule, ma ei oma seda ja ilmselt ei hakkagi omama. Kõik ülejäänud saavad arutelu pidada ka kommentaariumi piires, vajadusel kasvõi raamatutsitaatide abil.
Lisaks sellele võid tähele pöörata ka samalaadsetele küsimustele minu kommentaaris 16423
Jälle on käes aeg seadust lugeda. Seekordne seaduselugemine tuleb Eesti Panga seaduse raamatust ja on nummerdatud §2(2).
Niisiis, kui isand Jaik suudaks tõestada, et näiteks Swedbank mingisugust Eesti raha emiteerib, oleks tal alus õigustagamisinstantsidesse minna ja seaduserikkumise üle nuriseda.
Ei tea, aga kui Jaigi jaoks raha pole olemas, ost-müük on laenamine, siis äkki emiteerimine tähandab Jaigi keeles tavalist-igapäevast laenamist?
Hädasti oleks vaja jaigi-eesti-inglise sõnaraamatut :-)