Aura ja bioväli — uus füüsika või mäng sõnadega?
Selgeltnägijate jutulõngas on jutt sujuvalt kaldunud sellele, et kas on olemas mingi erisugune bioväli, mida mõõta saab ja mida mõned inimesed väidetavalt tajuvad-näevad ja mille abil vaadeldava inimese kohta tervisealast teavet loevad. Ja veelgi enam — seda biovälja “manipuleerides” inimest ravida suudavad.
Selge on see, et inimene kiirgab soojust, elektrilaengute liikumine närvides ja mujal kehas tekitab elektromagnetvälja, teinekord oleme täis staatilist elektrit, keha eritab ka lõhnu ning niiskust, mis kõik on ühe elusa bioloogilise olevuse normaalse elutegevuse pärisosa. Kas aga keegi seda kõike oma silmaga otse näeb? Ja sellest nägemisest objektiivset infot ammutada suudab?
Tõstan sellesisulised kommentaarid siia.
Ja ühtlasi esitan loo aurast, mis Skeptiku sõnaraamatu põhjal tehtud.
MEIE VÄGEV AURA
www.teadus.ee
teisipäev, 13. detsember 2005
Üks üleloomuliku energia väljendustest on aura — väidetavalt eseme pinnalt lähtuv värviline kuma või mitu üksteise sees olevat kontuuri. New Age’i õpetuse järgi on isegi amööbil aura, samamoodi nagu igal sääsel ja isegi kitsesõnnikul. Aura peegeldab väidetavalt okultset energiavälja või elujõudu, mis on olemas kõiges. Inimeste aurad lähtuvad tavaliselt tšakratest. Tavalistes oludes näevad aurasid vaid eriliste sensitiivivõimetega inimesed. Kui aga veidi treenida või kasutada spetsiaalse filtriga prille, siis võib igaüks aurasid näha. Aurasid võib ka Kirliani fototehnika abil filmile püüda.
Kui te aga aurasid näete, ei ole te tingimata üleloomulike võimetega. Teil võib olla hoopis migreen, teatud epilepsia vorm, nägemisaparaadi häire või ajuhäire.
Aurasid võib õppida nägema ka teatud harjutuste abil. Enamik aurade nägemist treenivaid harjutusi tähendab hämaras toas valgel taustal oleva eseme üksisilmi vaatamist. See, mida siis nähakse, on põhjustatud võrkkesta väsimusest ja teistest loomulikest tajuprotsessidest, mitte varjatud üleloomulike võimete vallandumisest. Midagi sarnast juhtub ka siis, kui vaadata pikalt teatud must-valgeid mustreid. See, mida näeme, ei ole välismaailma täpne salvestus. Kui me vaatame värvilist eset, ei edasta silm ajule katkematut topeltjäljendite seeriat. Aju ise lisab suure osa visuaalsest tajust. Värvid ei eksisteeri esemel endal, kuigi me seda nii tajume. Lühidalt, isegi kui aurasid nähakse, pole see tõend sellest, et füüsilises või üleloomulikus maailmas on olemas tajutavale vastav energiaväli.
Kui aurade tõlgendajaid kontrollitud tingimustes proovile pandud on, pole neil õnnestunud demonstreerida isegi seda, et nad tajuvad aurat, veelgi vähem on nad suutnud seda korrektselt tõlgendada.
Aurateraapia on üks paljudest New Age´i raviviisidest, mis diagnoosib ja ravib haigusi inimese aurat tõlgendades ja sellega manipuleerides. Auraterapeutide järgi on aura keha ümbritsev energiaväli, mis ilmutab haiguse märke enne, kui need füüsilises kehas ilmnevad.
Kõige populaarsem aurateraapia vorm on raviv puudutus (therapeutic touch). Seda õpetatakse paljudel õenduskoolitustel ja praktiseeritakse mitmetes haiglates. Veelgi ulmelisemaks lähevad asjaolud siis, kui aurasid kombineeritakse teiste New Age´i maailmavaates tuttavate asjadega, kristallid näiteks.
Inimesi, kes väidavad end aurasid nägevat, on Eestiski. Pole põhjust kahelda nende siiruses ning võib olla üsna kindel, et nende nägemistaju registreerib värvilisi helendusi objektide ümber, kuid paraku pole ühtki tõendit sellest, et see nägemine oleks põhjustatud vaadeldavatest objektidest. Selle koha pealt olen nõus omast taskust maksma 10 000 krooni sellele, kes objektiivse testimise käigus demonstreerib, et ta suudab auranägemisega kontrollitavat infot hankima. Testi tingimused lepitakse mõlema osapoole poolt eelnevalt kokku ja selle läbiviimiseks kutsutakse kokku vastav komisjon.
Raha ei pea sugugi endale jätma, vaid võib annetada puudust kannatavatele. Samas oleks positiivne testi tulemus inimkonnale igati kasuks — laiendame oma teadmiste piire ja meil oleks uus ja efektiivne võimalus oma tervise eest hoolt kanda.
Martin Vällik
Allikas: Robert Todd Carroll, Skeptiku sõnaraamat
http://www.skepdic.com Ilmub ka eesti keeles Eesti Entsüklopeediakirjastuselt.
Tõlge – Ingrid Järv.
Toimetanud Martin Vällik
Selle väite tõesus või väärus oleneb kontekstist. Paraku aga kipuvad just parainimesi selliseid väiteid esitama kas täpsustamata või meelevaldselt valitud kontekstis.
Konteksti ei saa muidugi alahinnata.Kui kellelgi on tuua näiteid,kus sasnane tõmbab sarnast,siis ehk muudan meelt.Praegu väidan mulle teada olevate faktide valguses,et sarnased koonduvad küll ühe nimetaja alla,kuid neid hoiab koos murru lugeja.Ning see on üldlevinud nähtus.
dig ütles:
Sellised artiklid on täiesti olemas. Näiteks:
http://www.virumaateataja.ee/1.....018130.php
Alkohoolikud kipuvad väidetavalt mittealkohoolikutest oluliselt sagedamini abielluma teiste alkohoolikutega.
valdek ütles:
No psühholoogiline teooria@ meile meeldivad rohkem inimesed, kes rohkem meile sarnase. Ka abikaasade valikul toimiv nähtus. Nojahh magnet ka :). Luuleviilmaa.comiga ainult niiplju ühist, et viimane lahmib järjest: tsitaate, kõnekäändusi, mõtteteri, lõike piiblist jms. Valimata mingitki konteksti või selgitamata kustkohtst nood fragmendid pärit on.
Või mis neid omavahel seob. Veel üks parateksti tunnus: esitatakse erinevaid kontseptsioone või neist pärit väiteid läbisegi samal ajal selgitamata, kuidas need omavahel seotud on.
Pakun veel ühe vaatenurga neile (eelpool olnud) aruteludele. Näiteks psühholoogia valdkonnast (millega rohkem kursis olen) võib samuti leida mingile situatsioonile, reageerimisviisile jne erinevaid seletusi, mis omavahel vastuolus on. Samas on mõlema seletuse või teooria taga kõrge akadeemilise kraadiga tegija või uurimisgrupid. Muidugi võib ju kohe öelda, et psühholoogia ei ole teadus jne… Samas, ühel paari aasta tagusel arutelul, kus oli teemaks gravitatsioon ja aine (aine omadused, mass jms ja antud küsimuses on erinevatel aegadel,u 30 a vahega nii poolt kui vastuargumentidega saadud ka doktorikraade) tõdeti, et ilmselt on selline olukord teatud piires isegi mõistetav. Kui vaadata ka neid eelnevaid foorumi arutelusid, siis on valdavalt kasutusel skeem, kus ühe poole toetajad valivad esitamiseks materjali, mis tõestab enam nende vaateid ja teine pool jälle enam neid, mis toetab nende seisukohti (sest materjali, mille hulgast valida, on tõesti palju). Ja nii võib seda vaidlust lõpuni vaielda, sest netikeskkonnas ju ruumi jätkub …
Psühholoogia on kindlasti teadus ja erinevad konkureerivad seletused on kõigiti normaalne asi.
Sellega ma pole nõus. Materjalil ja materjalil on vahe. Minu meelest Martin & teised on vähemalt loodusteaduslikke nähtusi käsitledes üritanud alati esitada materjali, mida katsetulemused kinnitavad ja mis ei sisalda eksimusi formaalse loogika vastu.
Nõus Kriku. Ja ka siin võiksid mõlemad osapooled kes telekineesi katses osalesid (pean silmas Martinit ja inimest Venemaalt- nime ei mäleta) olla oma poolt korrektsemad st ei peaks puudutama kompassi käega, klaasi mitte ära võtma, hoidma käed klaastorust kaugemal jne ning teine osapool peaks uurima, kui palju nt soojust eraldab peopesa ja siis ekvivalentse allikaga mõjutama klaasi all olevat spiraali -(mitte soojapuhuri või kuumavee tassiga) – need sammud aitaksid paremini asjasse selgust tuua ja viiksid uuringuid ka edasi ja lõpuks võib olla ka selgub, et mis seal siis tomeallikaks on või on neid kogunesti mitu.
Kui sarnane TÕMBAB sarnast,siis on alati(olen selles peaaegu kindel)võimalik leida ka selle põhjus,mida tuleks käsitleda eraldi.Näiteks viinapudel ja napsisõbrad.Kui viin otsas,minnakse laiali.Magnetitel tõmbuvad eri poolused,samanimelised laengud aga tõukuvad hoopiski.
Jah, Valdek, Sul on õigus. Mõned samanimelised asjad siin elus tõmbavad teineteist, teised jälle tõukavad. Üldlevinud on viinapudeli seostamine joodikuga, sest see on vast kõige levinum variant. Viina baasil tehtud ravimtaimede tõmmist ja haiget vanainimest või siis viina ja väikelast kes “viinasokke” kannab, mainitakse vähem sest need variandid ei ole nii avalikud ja levinud kui viin ja joodikud. Näiteks Tavaelu tunnetusteooria järgi (võtame näiteks erinevad intelligentsuse teooriad) on intelligentsuse sünnipärasusse uskujaid enam fikseeritud Inglismaal. Venemaal ja USA-s on aga enam (uuritute seas) inimesi, kes on selle poolt, et intelligentsus on omandatav treeningu ja õppimisega (kusjuures kummagi vastandgrupi arusaamu toetavad ka erinevad teooriad). Maailm on tõesti mitmekesine !
Mina usun,et Universum on ühtne,terviklik süsteem ning inimene kes soovib toimivaid seaduspärasusi paremini mõista,peaks oma teooria ülejäänuga sobitama.Viilma LAHMIS.Ja lõpuks ütles veel,et KINDLASTI ON KA TEISI VÕIMALUSI maailma mõistmisel.Sellega vabanes ta igasugusest vastutusest ja mina tema teooriale enam aega ei raisanud.Matemaatilised seosed kehtivad ning kui on probleem,tasub nende poole ikka ja jälle tagasi pöörduda.Pole tähtis,mis alal.EI OLE LOOGILISEMAT TEADUST,KUI MATEMAATIKA!Kuid pean mainima,et pole selles ise just tugev.Vel bärilikust indelligensist.Gui gegi ei bea viisi,siis õppida seda vist ikkagi ei saa,kahjuks.Kõik isiksuse arenguprotsessid minuteada toimuvad etteantud piirides.Kuhu need piirid ulatuvad,pole mulle teada,küllap individuaalne värk.
Valdek, nii ta on, et universum on tõesti ühtne, terviklik süsteem ja samas (pidades silmas inimühiskonda) tõesti mitmekesine oma seisukohtade, arvamuste, teooriatega. Looduses toimivad protsessid ikka “oma loogika” järgi. Inimestena oleme siis püüdnud neid protsesse ka erinevatel arenguetappidel ka erinevalt kirjeldada (võrdle näiteks keskaegse teadusürituste ja kaasaegse teadussaavutusi) – tollel ajal tundusid siis kehtivad teooriad päris asjalikena, nüüd kõik vast enam mitte. Teadus ja arusaamad arenevad pidevalt (ka praegu). Kui vaadata näiteks meditsiinivaldkonda, siis kasvõi sellise levinud probleemi nagu migreeni puhul on kaasaegsel meditsiiniteadusel teada (täpset arvu mul meeles ei ole) umbkaudu 50% selle probleemi põhjustest (ülejäänud osa puhul veel uuringud käivad), või skisofreenia, mille puhul ei ole samuti toimeskeem lõpuni selge jne. Kui rääkida matemaatikast (milles ma ka just tugev ei ole) siis on selge, et sellest loogilisemat teadust ei leia. Samas on vaid selle abil raske või isegi võimatu seletada kõike sotsiaalteaduste poolt uuritavaid protsesse. Maailm on tõesti mitmekesine.
Migreeni kohta lugesin kusagilt,et see pidi tekkima une ajal.Rohkem ei tea.
Kunagi siiski mõlgutasin migreeniteemadel mõtteid ja jõudsin mingi tulemuseni.See siin on vaid hypotees.Kui inimene magab,siis tema organism niiöelda käib päevajooksul kogetu läbi negatiivina.Sellega tasandatakse kõik traumad.Kui aga uneperiood on liialt pikk,siis see uneaeg mis on liiast,tekitab juba uue trauma,mis ei tule seekord väljaspoolt,vaid seest.Selle vastu aitab tablett,enese väsitamine ning kerge uinak.
On üsna loomulik, et ega me ei saagi siin infoküllases maailmas kõigi valdkondadega kursis olla. Olen kohanud ka kõrge akadeemilise kraadiga inimesi, kes lähevad sama kategooria alla. Vast on seegi juba hea, kui suudaksime kasvõi ositi ära tabada erinevate süsteemide ja valdkondade toimeskeeme ja põhimõtteid.
Üks episood nõid (Vigala)Sassi tegemistest.Tema nimelt väitis end nägevat aurasid.Mu vanaisa oli tema naabriks mõnda aega ja nad said normaalselt läbi.Kord olnud Sassil istutamisetuhin ning ta pani suurte puude istikuid mitmele poole kasvama.Muuhulgas ka soojatrassi pääle.Küllap nägi ära,et seal isevärki soodsad kasvutingimused olid.Soojatrassi halb aura jäi tal kahesilmavahele.Nimelt neid kaevatakse ju aegajalt välja.Vanaisa juhtinud sellele Sassi tähelepanu ja puud istutati ümber.Vot.
Seoses Valdeku jutuga tuleb meelde pendlimees Rein Weberi raadiointervjuu, kus üks kuulaja küsis, kas mitte majades vamm ei või ka mitte veesoonte mõjul tekkida. Sellepeale hr. Weber, et jaa, muidugi, kindlasti kohe. Võimalusest, et äkki hoopis majal katus läbi laseb vms , ei teinud üldse juttu.
Rääkisin kord inimesega,kes oli näinud tulnukaid.Ta prilliklaasid olid pool cm paksud…Olen ka vestelnud inimesega,kes nägi poltergeisti.Ta istub tapmise eest kinni.Ühel mehel,keda tean käskisid kuradid karsklaseks hakata,et muidu tapavad ära!Ta on ühtlasi nende seas,kes niisugusest hoiatusest abi sai.Elu on huvitav.
egert: ja kas neil on siis mingi seos erinevate haiguste, vaimse seisundi ja muu sellisega?
Dig pole tuvastanud, ega asjaga tuttav. Kui eile füüsika ei teadnud ega õpetanud, ei tähenda see, et tänapäeva füüsika aurast täpsemalt ei tea. Inimese seisundi ja keha nõrkvoolude seos on vähemalt 150 aastat teada ja seda kasutatakse päris edukalt diagnostikas, eriti kus pole suuri haiglaid. “Pole olemas, “sest koolis ei räägitud”, ei muuda olematuks näiteks Eestiski 15 aastat polikliinikus tegutsenud sensitiivi edukat praktikat, juhtumitega, mida tavameditsiin ei osanud lahendada.
mnjah ütles:
kas ainult jutt uudisteagentuurist NSR (naised saunas rääkisid) või tuleb ka mõni tõestus juurde?
Auranägijad peaks uurima, mis haigus on GLAUKOOM. See võib olla tõsine silmahaigus ja viia nägemise kaotuseni. http://www.glaukoom.ee
Ja miks siis see meetod ühtegi eelretsenseeritavasse meditsiini- või füüsikaajakirja artikli kujul jõudnud pole? Arstide ringkaitse, füüsikute ringkaitse, ravimifirmade lobby või juutide ja vabamüürlaste vandenõu? Või kõik korraga?
Mulle tundub et Skeptikud, on oma uskumuste ja tõekspidamistega läinud liiga kaugele, liialt kaldunud ühte äärmusesse. Nad meenutavad nagu mingit hullunud sekti, kes püüavad kõik tundmatu ja innovaatilise kummutada (vanade) arusaamade ja tõdedega. Selles mõttes on nende töö vajalik, et ümber lükata ja tõkestada igasugused sharlataanid, soolapuhujad ja muud muinasjutud, mida paljud kasu teenimise eesmärgil viljelevad. Siiski. Väidan et on vale väita, et miski on väär, kuna seda pole tõestatud ega avaldatud massimeedias. Kui oleks nii, siis ei eksisteeriks midagi enne seda kui seda pole avastatud ja tõestatud. Bakterid ja pisikud poleks põhjustanud haigusi enne seda kui neid polnud avastatud ja tõestatud, suitsetamine poleks põhjustanud vähki enne seda kui see polnud teaduslikku kinnitust saanud jne.
Vandenõuteooriatest – Mõned siin naeravad ja imestavad, miks kõik uued avastused ja alternatiivsed ravimeetodid ei jõua siis teadusajakirjadesse kui nad eksisteerivad. Ka mina tahaksin elada Roosaprillimaailmas, kus domineerib ausus ja tõde. Paraku on tänapäeva meditsiinis domineerimas ülisuurt kasumit lõikavad ravimitööstused, mis likvideerivad arvatavasti kõik üleliigsed konkurendid juba eoses. Kui USA-s 2001 aastal toimunud katastroof ei ole skeptikute meelest vandenõu, siis ei ole minu arvates enam tegemist ainult roosaprillimaailmaga vaid lausa kanapimedusega ja mõtlemisvõime halvatusega.
Tõestamisest – Läänemaailmas kus domineerimas ratsionaalne mõtlemine on vaja kõigile kõike tõestada. Idamaade targad on aga juba aastatuhandeid teadnud, et pärleid ei ole mõistlik pilduda. See on iseenesest mõistetav. Ei ole ju kasu kellelegi midagi rääkida kui ta ei ole oma arengutasemelt võimeline mõistma. Joogide algtreeningu tasemel on näiteks vaja saavutada keskendumine kus 1 tunni vältel mõtled ainult 1st konkreetsest asjast(objektist) ja mõtted ei tohi selle aja jooksul mujale uitama minna. Ja see on alles täielik algus. Kui keegi tõeline teadmamees tahakski suurele massimeediale midagi tõestada, siis mõelge ise mida see kaasa tooks. Kui paljud tahaksid teda ära kasutada oma isiklikes huvides jne.
Lõpetuseks tahan õelda seda et olen kindel et palju asjad ja nähtused mida praegu peame paranähtusteks saavad kunagi tõestuse ja kinnituse. See ei tähenda aga seda et nad praegu olemas ei oleks. Meil ei ole lihtsalt vajalikku tehnikat ja oskusi nende uurimiseks ja tõestamiseks. Kõige parem oleks vist mõlema äärmuse vahel leida kesktee. Nagu inimesel on vaja leida harmoonia ja tasakaal et olla õnnelik.
@külaline
Su tasakaalukas arvamus väärib ehk vastust, miska võtan paari kitsaskoha teemal sõna.
Äärmuslasi on skeptikute hulgas küll, aga mu vaatluste põhjal üsna vähe. Eks me kõik pane vahel mõne asjaga mööda, eelkõige esitame teinekord isiklikku arvamust fakti pähe, aga skeptitsismi ideeks on siiski mitte ükskõik mille eitamine, vaid ükskõik millise väite kriitiline läbikaalumine. Üht-teist on inimkond oma teadlike aastatuhandete jooksul loodusest ikka tundma õppinud ja väljavaade, et väide, mis on seniteatuga põhimõttelises vastuolus, tõeseks osutub, on väga pisike. Suitsetamise kahjulikkusest ei teatud enne selle märkamist suurt midagi, aga see ei olnud ka vastuolus seniteatuga.
Teadusajakirjad ja ravimifirmad. Eitamata viimaste mõjukust väidan, et teaduskirjandus elab oma elu, kommertsmaailm saab seda mõjutada positiivselt (rahastades ennast huvitavaid uurimusi – “positiivselt” ei tähenda tingimata midagi head), aga mitte negatiivselt (blokeerides vastukarva käivaid uurimusi). Võta kätte ja kaeva mõne teaduskirjastuse võrgulehtedel – leiad uskumatu koguse eri ajakirju, mille toimetajad näevad märgi unenägusid sellest, et keegi just nende ajakirjas midagi tõeliselt raputavat avaldaks. Ainult toores vägivald saaks takistada neil huvitavat uurimust avaldamast.
Põhimõtteliselt nõus. Me küll hindame seda proportsiooni üsna erinevalt – kui tuhandest praegu “uhhuuks” kategoriseeruvast väitest kunagi tulevikus mingit tõepõhja omavaks peaks osutuma, ütleksin ma selle kohta “üllatavalt palju” ega kahetseks ülejäänud 999 üle naermisele kulutatud aega põrmugi.
Muide, kas USA-s toimus 2001 mingi farmaatsiakatastroof?
Kord, kui ma jõest, ujumast, välja tulin, tundsin vajadust vett visata. Otsisin varjulise koha lepiku ääres ja pingelangus paitas meeli. Siis märkasin sorina peale uudistajaid ilmumas. Minu ees oli umbes 15-20 cm läbimõõduga auk maa sees ning selle küljed tihedalt herilastega kaetud! Ma pole eluilmas nii kiirelt jooksnud! Soovin kõigile kannatlikkust ja sallivust! Ja ärge nõelake neid, kes kogemata teie pessa kusevad ja vastupidi.
Ravimifirmade vandenõu: Võtaks mingi konkreetse näite, siis kõigil lihtsam. Minuarust üks hea näide olek HIV/AIDS. Selle pealt vist teenib big-farma päris hästi praegu? Huvitav mis juhtuks inimese/firmaga kes leiutaks ravimi mis lõpetaks selle aastaid kestva ravimite söömise ja hoobilt AIDSist täielikult terveks raviks? (muidugi, me peame eeldama et ta suudab ka toimivust mingil viisil veidigi tõestada, igasugu hulle leidub ju pidevalt kes kuulutavad et nad ilgelt vinge asja avastanud)
a) keegi ei laseks tal ühtegi artiklit avaldada ja nii ta ravim lihtsalt jääks tähelepanuta
b) ta avaldaks revolutsioonilise artikli, selle peale mõne suure ravimifirma palgamõrtsukas teeks oma töö
c) ta avaldaks revolutsioonilise artikli, suvaline piisavalt resursse omav ravimifirma sõlmiks temaga lepingu mis teeks mehe multimiljonäriks kui ravimit tõesti on võimalik kasutada.
a) – sisuliselt täiesti võimatu sündmus sest ükski ajakirjanik/ajakiri ei jäta “raha maha vedelema”
b) veidi võimalikum aga eeldab mitme asja kokku sattumist:
– eksisteerib üks suur ravimifirma mis teenib üksinda hetkel rohkem AIDSi ravimitest kui võimaldaks teenida see uus ravim
– sel firmal on omanik või juht selline isik kellele ei tekita probleeme mõrva organiseerimine
– seesama juht on mingil põhjusel veendunud et kui see üks inimene ära tappa, ei suuda keegi teine enam tema tööd artikli põhjal uuesti teha. Ehk siis põhimõtteliselt peab selle suure ravimifirma omanik/juht olema nõrgamõistuslik
Jääbki ainult c järgi.
Vandenõusid eksisteerib kohe kindlasti aga iga üksiku vandenõu puhul on mõistlik üritada endale ette kujutada kuidas see detailselt toimuda võiks. Kui tundub et kõik muud variandid on oluliselt tõenäolisemad kui vandenõu… äkki siis ongi nii nagu tundub?
Olen minagi mõelnud, et mis peaks ja mis võiks, sest monopolid võivad ikka ülbelt käituda küll. Esiteks nad arendavad hea meelega vaid neid teemasid, kus inimest on võimalik pikka aega lõa otsas hoida. Pole sugugi võimatu, et tõhusamad meetodid lükatakse kalevi alla nö. oma aega ootama. Selle nähtuse vastu midagi ettevõetud ei ole. Pakun, et kasulike avastuste ja tehnoloogiate turuletulekuks peaks olema ellu kutsutud tõmbefond, et tõhusa vaktsiini leiutaja, või uurimisasutus saaks piisavalt suure ühekordse tunnustuse. Viimase aja hittide hulka kuuluvad näiteks noorendamise tulevikutehnoloogiad. Monopolid on huvitatud, et te regulaarselt endale aega ostaks ja ei huvitu sugugi sellest, et te ühekordse protseduuri tagajärjel enam ei vananeks. Ilma sekkumiseta sellised ebakohad ei lehene.
Jah, monopolid on pahad küll. paraku on big pharma esindajad omavahel sedavõrd vihased konkurendid sageli, et anna aga olla….monopolist pole juttugi.
ülikolide laborites ja spinnoffides tehtavat ei õnnestu aga kellelgi peatada – lihtsalt ei jätku jõudu parima tahtmise juures, sest ka seal on konkurents teaduskeskuste vahel väga tugev.
Ühe ja sama teemaga – koguni sama molekuliga- tegeletakse sageli kolmes-neljas kohas korraga – mõni ravimifirma toel, mõnel fond, mõnel valitsuse raha.
Konkurents on tugev siiski vaid magusate palade peale. Hea näitena võib tuua sordiaretuse, kus enam isegi ei raisata aega tavalisel teel paljunevatele sortidele. Seetõttu on põllumehed sunnitud seemneuuenduseks hankima seemet, mis ei ole püsivate omadustega ja mida tuleb ikka ja jälle tsertifitseeritud paljundajatelt osta. Lõppkokkuvõttes maksab selle kõik tarbija kinni, superkasum jääb aga neile, kes suudavad monopoolset seisundit säilitada. Indias olevat see väga suur probleem ja põhjustajaks ikka onu Sami kompaniid.
@valdek – Relatiivsusteooria, ei üld- ega eri-, ei räägi midagi “kehade lainelistest omadustest”. Einstein sobitas Maxwelli elektromagnetvälja teooria ja Lorentzi tööd elektrodünaamika vallas “oma” relatiivsusteooriaga. Ja Einstein selgitas omal ajal ka fotoefekti olemust, mille eest ka Nobeli preemia sai (valgusenergia laekub portsjonitena ehk “kvantumitena”, – selle sõna asemel võeti hiljem kasutusele “footon”). See juhtus kõik aastal 1905, mis oli Einsteinile väga viljakas aasta. Ja Einsteini fotoefekti-seletuse edasiarendus oligi see, et kogu mateerial on nii osakese kui laine omadused. Aga see idee pole pärit relatiivsusteooriast.
Ilmselt räägib Valdek kahest teooriast, mille kaudu püüti seletada valguse olemust – korpuskulaarteooria (Isaac Newton) ja laineteooria (Christiaan Hyugens), ja see vaidlus algas 17. sajandil. Lõppeks aga selgus (aga teaduses pole midagi kindlat, eks ole…), et valgus koosneb osakestest, mis liiguvad läbi ruumi lõpliku kiirusega ja seejuures võnguvad – see on valguse dualistliku olemuse seletus. Ehk siis valgus on elektromagnetkiirgus. Igal jõul peab olema kandja – elektromagnetjõudu vahendavad footonid. Igale jõule pole kandjat leitud – nt vaeveldakse küsimuse käes, millise osakese kaudu levib raskusjõud… Põnev, kas pole – hulga põnevam , kui arutleda, kas kellelgi on istmiku kohalt aura sinine või punane. pealegi – olen neid pilte näinud, olen nendele lisatud “analüüse” lugenud – analüüsid” genereeritakse lihtslabase programmikesega ilmselt juhusliku valiku meetodil, sest võrreldes sama inimese kohta teatud intervalliga tehtud fotosid jäi tekst endiselt ebaselgeks pudrutamiseks, lisaks veel iseenesele vasturääkivaks.
Broglie andis maakerale lainepikkuseks 3,6x10astmel-61 cm. Märksõnaks mateerialained. Kehade lainelinelised omadused, pole muidugi korrektne öelda. Kellegi kummut toanurgas ei näita seda välja. Kuid üks teoreetik (ei hakka valetama, kes) ütles, et soovides mõista asjade olemust, tuleb vaadelda ka nende lainelisi omadusi. Olen selle endale kohustuslikuks teinud. Siin pole ruumi, ega vajadust raamatuid ümberkirjutada, seetõttu kirjapandud fragmendid ei peegelda päris korrektselt ja teaduslikult seda tegelikkust. Pigem lahendab igaüks siin mingit oma isiklikku probleemikest…olgem ausad. Mul on selle raskujõu kohta ka mõtteid, mis ei maksa viit sentigi, aga praeguseks kõik.
Seememajanduse monopoliseerimiskatsete osas olen Valdekuga absoluutselt nõus – igasugune seadusandlus, mis seda soosib, on kuritegelik.
Kuid meditsiinimaailm on teisiti reguleeritud…
Asendaks siis sõna monopolid sõnaga ravimifirmad, nagu Santa seda tegi. Nende nn. vandenõu on kahtlemata olemas, sest kõik nad soovivad sisse seada oma “kuumaksu”.
21. juunil kell 14 – 16 esineb Tartu Ülikooli raamatukogu konverentsisaalis Moskvas ekstrasensoorika kooli lõpetanud rahvaravija, ekstrasenss, bioväljade tikkija ja koolitaja Lille Lindmäe loenguga „Raskete aegade tähtsus ja mõju tervistavatele energiaväljadele“ (osalustasu 100 kr).
valdek ütles:
Et kvantfüüsika näib paralaste seas väga populaarne olevat, siis proovin seda märkust väikese hilinemisega siiski kommenteerida. Valdek hakkas mateeria lainetelistest omadustest miskipärast relatiivsusteooria kaudu rääkima. See tekitab muidugi kerget nördimust, kuna elementaarhariduse juurde võiks käia vähemalt mingisugunegi arusaam, mida nimetatud teooria endast kujutab. Valdekini näivad miskipärast olevat jõudnud vaid pudru ja kapsad.
Kuid räägime siis lühidalt kvantfüüsikast ja mateeria lainelistest omadustest: Kvantfüüsika üheks suurimaks teeneks on aratavasti nii mateeria kui välja järjepideva atomistliku kirjelduse andmine – nii mateeria kui väli koosnevad osakestest. Selline kirjeldusviis suudab seletada näiteks seda, miksmaailmas leidub nii palju erinevaid materjale, kuskuhast pärinevad nende materjalide ühed või teised omadused ja lõpuks ka seda, miks need materjalid üleüldse koos püsivad. Klassikalise füüsika abil seda kõike seletada ei saa.
Lisaks atomismi asetamisele kindlale alusele ennustab kvantmehaanika, et kõikidel osakestel ja neist osakestest koosnevatel süsteemidel on lainelised omadused. Vastavalt deBroglie seostele kahaneb kehade lainepikkus nende massi kasvades. Viimane asjaolu muudab kvantinterferentsi jälgmise makroskoopiliste objektide puhul praktiliselt võimatuks, sest lainepikkused muutuvad võrdlemisi suurte (nt ~1gramm) masside tõttu liiga lühikeseks.
Katseliselt tuvastati mateerialaineid 1927 aastal elektronide jaoks, kuid nüüdseks on lainelisi omadusi jälgitud ka pea miljon korda raskemate makromolekulide juures (kaaluvad ligi 10^-21 grammi). Võib arvata, et lainelised omadused on ka inimestel ja planeetidel, kuid nende omaduste tuvastamiseks puuduvad meil hetkel vahendid.
Peale makroskoopiliste objektide ülilühikese lainepikkuse takistab meil nende laineliste omaduste tuvastamist veel üks nähtus – (kvant)dekoherents. Selle nähtuse loomuse lahtiseletamiseks pöördume korraks koolifüüsika poole, kus tutvustatakse lainete interferentsi. Interferents on lainete liitumine, mille tutlemusel võivad lained teineteist vastastikku “kustutada” või “võimendada”. Interferentsi kaudu on väljendatavad ka kvantobjektide lainelised omadused. Kvantfüüsikas nimetatakse seda nähtust kvantinterferentsiks. Nähtus ise toimib samuti, kuid seda rakendatakse mõnevõrra erinevas kontekstis.
Nagu koolifüüsikast teada, siis on interferentsi toimumiseks oluline, et liituvate lainete suhteline faas püsiks enam-vähem konstantsena – selliseid laineid minetatakse koherentseteks. Juhul, kui suhteline faas märgatavalt kõigub, saavad lained loomulikult omavahel liituda, kuid selget interferentsipilti enam ei teki. Sama juhtub ka kvantobjektide puhul, mis on kokkupuutes ümbritseva keskkonnaga. Nimelt mõjutavad pidevad kokkupõrked keskkonnaosakestega kvantsüsteemi lainekomponentide faasi. Et need põrked toimuvad praktiliselt täiesti juhuslikult, muutub erinevate lainekomponentide vaheline suhteline faas ennustamatult ja seega kaob ka koherents võrdlemisi kiiresti – toimub dekohereerumine. Viimasega “lekivad” süsteemist välja ka selle lainelised omadused ja ilmneb osakeste klassikaline käitumine. Avatud mikroskoopiliste süsteemide kvantomaduste jälgimine võib olla seega raskendatud, sest vastastikmõju keskkonnaga suudab lainelised omadused väga kiiresti summutada. Viimane asjaolu muudab keerukaks ka näiteks kvantarvuti ehitamise.
Kokkuvõtteks võib öelda, et paralased võivad õigusega väita, et mateerial on lainelised omadused. Mina küsiks neilt vastu: ja mis siis? Enamikul juhtudel on nende omaduste mõju tühiselt väike. Samuti pole mingit põhjust arvata, et kvantmaailma laineomadused meie teadvuses (kui eeldada, et teadvus tuleneb ajust) olulist rolli mängivad, sest dekoherents toimub ajus tunduvalt kiiremini kui närviimpulsside liikumine. Seega on väga ebatõenäoline, et mateeria laineomadused aju infotöötlusmehhanismides mingisugustki rolli mängivad. Seda enam on välistatav võimalus, et telepaatia võiks toimuda kvantinterferentsi vahendusel, või et inimaju suudab raadio kombel “vastu võtta” erinevatel sagedustel(?) elavate organismide “signaale”.
Loomulikult võib kaaluda ka võimalust, et teadvus pole puhtmateriaalne. Kvantmehaanika see-eest on ja teadvuse seda osa seega mõjutada ei suuda.
Volli kirjutas:
Kuid arvatavasti võib ikka nõustuda, et kvantfüüsika on muutnud meie arusaama mateeria omadustest? Need kehtivad küll meie objektiivse reaalsuse äärealal – kõige pisemate osakeste maailmas. Kuid kas pole alust arvata, et on olemas veelgi selliseid “äärealasid”, kus kehtivad mitte küll kvantmehhaanika seadused, kuid ikkagi seadused, mis ON ERINEVAD meie makromaailma füüsikaseadustest? No Einsteini relatiivsusteooria kirjeldab üht “ääreala”.
Tekib küsimus, kas inimteadvus ei ole ka üks äärealadest, kus võivad ilmneda hoopis neljandat-viiendat-kuuendat moodi mateeria omadused ja loodusseadused?
Võimalik, et inimteadvus on alles teel sinnapoole, sellest tuleneks telepaatiajuhtumite juhuslikkus ja juhitamatus.
Well, Volli. Oled pika salli valmis heegeldanud. Avaldan sulle põhjuse, miks puder ja kapsad. Ma nimelt ei pühenda suurt tähelepanu sellele, kustkohast üks või teine episood pärit on. Mulle on tähtis sisu. Kui järge ajada, siis vigu leiab alati. Lainelised omadused rääkisid premini lahti, kui mina. Kogu info saadaval ka paljudes raamatutes. Siiski ei rääkinud sa suurt midagi kvantidest. Kas ta on mõõtühik vaid valguse ja energia mõõtmiseks? Arvan, et mitte ainult.
anu ütles:
Pigem võiks öelda, et kvantfüüsika on muutnud teadlaste ja posijate jutu eristamatult sarnaseks, mitteteadlaste jaoks.
Kui nüüd veel posijad ütlevad publikule, et vaadake, teadlased kahtlevad, aga meie teame, siis paistavad nad ikka väga kõvade tegijatena.
Ei ole nõus. Inimesed lihtsalt omistavad mistahes “uuele” teooriale või teadusharule igasugust uhhuundust, kuna see on neile oma uudsuses arusaamatu. Omal ajal müstifitseeriti relatiivsusteooriat aastakümneid täpselt samamoodi (vahel müstifitseeritakse siiamaani, 100 aastat hiljem).
Ulmekirjanduses on huvitav näha, kuidas vahetub niiöelda “maagiline” teadusharu – 19. sajandi keskpaigani oli see keemia, sealt edasi füüsika, nüüd infotehnoloogia.
Niiöelda keskmise inimese füüsikaline maailmapilt on siiamaani 18. sajandis, Newtoni mehhaanika juures.
http://opik.obs.ee/osa5/ptk08/tekst.html:
Minu poolt kirja paksendus, et rõhutada kuivõrd paradoksaalsed on meie objektiivse reaalsuse äärealad tavalise inimese jaoks siit makromaailmast vaadates.
Rõhutan ka sõna MEIE objektiivne reaalsus. Sest kui vaatlejaks oleks nt neutriino (no oletame), siis oleks sellise vaatleja jaoks objektiivne reaalsus tunduvalt teistsugune. VB kvantfüüsika haaramisalas oleks kokkulangevusi rohkem?
valdek ütles:
Usun, et paljud inimesed ei pööra info allikale suuremat tähelepanu. Seni kuni jutt mõistlik tundub, siis seda ka usutakse. Mis sisusse puutub, siis seisneski minu mure ju selles, et sinuni ulatuvast kvantfüüsikast on sisu välja filtreeritud ja alles on jäänud vaid ebamäärased arusaamad mõistetest nagu “kvant” ja “mateerialaine”, mida sa kõige tipuks veel erirelatiivsusteooriale omistasid.
Kvandi mõistes pole midagi müstilist. Üldistades võiks kvanti nimetada millegi väikseimaks koostisosaks. Näiteks võib liivakuhja kvandiks pidada liivatera ja õunahunniku kvandiks õuna. Valguskvandiks ehk footoniks nimetatakse väikseimat valgusosakest ja energiakvandiks väikseimat “portsjonit” energiat või ruumikvandiks väikseimat pikkust, millest kõik suuremad pikkused “koosnevad”.
(Siin tuleks rõhutada, et 1) selline kirjeldus on paljuski kujundlik, 2) kvantmehaanikas ei pea energia alati kvantiseeritud olema, vaid on seda teatud situatsioonides ja 3) ruumikvandi olemasolu pole siiani kinnitust leidnud.)
anu ütles:
Eks pean minagi nõustuma sellega, et kvantfüüsika meie arusaama mateeriast muutnud on. Näriksin siiski veidi tähte:
Meie maailmapilti on kvantmehaanika juba üsna sügavalt sisse juurdudunud. 19. saj lõpus, aga, oli inimesel aatomist veel väga hägune (kui mitte öelda et isegi metafüüsiline) ettekujutus. Enamgi veel – atomism ei suutnud tollal kooskõlaliselt põhjendada lihtsat fakti nagu tahke aine olemasolu, mis arusaadavalt siis nii mõndagi teadlast atomistlikku maailmapilti hülgama sundis. Tänapäeval räägitakse aatomitest juba põhikoolis ja valdav osa koolikeemiast on oma tänapäevase kuju saanud just tänu kvantfüüsikale. Kvantfüüsikast pärit ideid ja mudeleid kasutatakse igapäevases kõnes ja mõtlemises märksa rohkem kui arvata osatakse.
Teiseks on mõnevõrra väär rääkida kvantmehaanikast, kui füüsika sellest osast, mis kehtib vaid kõige pisemate struktuuride puhul. Tõsi ta on, mateerialaineid me enda ümber tõenäoliselt ei kohta, kuid mateerialaineid on pigem tühine (olgugi, et huvitav) osa kvantmehaanika ennustustest. Nagu ennist mainitud, siis püsib tahke aine (või ka inimene) koos just tänu kvantseaduste kehtimisele. Erinevalt populaarsest arusaamast on kvantmehaanika mõju üsna vahetult tajutav ka meie igapäevases elus.
Mis füüsikasse või keemiasse puutub, siis ei saa aju kuidagi äärealaks nimetada, seal toimuvad füüsilised protsessid on meile võrdlemisi hästi tuntud. Sama võib ilmselt öelda keemiliste protsesside kohta. Siiski pole veel kaugeltki selge, kuidas nende protsesside koosmõjul võiks tekkida teadvus.
Igatahes, selle jutu iva seisnes selles, et kui aksepteerida asjaolu, et teadvus pärineb ajust, siis on telepaatia (või mõni muu psüühiline kaugmõju) väga ebatõenäoline.
@volli –
Aju füüsika ja keemia on ikka ka minu uhhuu-mõistuse jaoks täiesti mitte-ääreala. Aga seda, kuidas see täiesti reeglipärane füüsika ja keemia (sisend) konkreetse inimese peas niivõrd subjektiivse maailmapildi (väljundi) annavad – seda seni ei füüsika ega keemia vahenditega seletada ei saa.
PS. OK – ma aktsepteerin ju, et teadvus tekib ajus. Aga ma ei tüüta teid oma subjektiivse maailmapildiga, sest teaduslik pole see niikuinii :) Paradoksaalloogika mädasohu olen mina langenud, lugege siit:
Veelkord:
http://opik.obs.ee/osa5/ptk08/tekst.html:
http://karavanserai.bluemoon.e.....laanes.php:
See vist ongi see skeptikute üks õudusunenägu ja “uhuude” rõõmusõnum – et need kaks kirjeldust on mõneti sarnased. Kui konkreetsed sõnalised terminid välja jätta. Siinkohal vist võib jätta, sest maailma selles faasis toimuvat ei saa tavalises inimkeeles kirjeldada. Matemaatika keeles saab. Ja matemaatika keel lubab teoreetiliselt ka paraleeluniversumite olemasolu, kuigi nende tunnetamist ei lubata.
Aga rõhutan veel – see ei tähenda, et ma Hiina kvantmeetodi (või misiganes ta nimi on) toimimisse usuksin.
Mitte ei saa, aga ei osata. Pole alust arvata, et ei saa.
@Kriku – no igatahes vaieldav on. Seda kirjeldab nt “Mary tuba”, kus:
http://en.wikipedia.org/wiki/Qualia
Ükskõik mille kohta, mida me ei tea, on ennatlik väita, et me ei saagi seda kunagi teada. Selline väide ei saa põhineda muul kui eelarvamusel. Seos Mary toaga jääb mulle natuke arusaamatuks.
@Kriku – me mõtleme ilmselt liiga erinevalt. Subjektiivseid elamusi kirjeldada füüsika või keemia vahenditega? Muidugi saab, aga see on ikkagi ainult teoreetiline konstruktsioon, aga mitte konkreetse inimese konkreetne subjektiivne elamus.
Ma ei näe põhjust, miks ei peaks subjektiivseid elamusi saama kirjeldada füüsika ja keemia vahenditega (millised neuronid tulistavad, mis ühendid vabanevad jne.). Osalt seda juba tehakse ka. Inimese jaoks, kes neid kogeb, võivad need ikkagi kõigest hoolimata (hoolimata sealjuures ka sellest, et ta täpselt teab, millised bioloogilised, keemilised ja füüsikalised protsessid ta kogemusi loovad) väikesteks imedeks jääda. Üks ei välista teist.