Näidislahkamine — Rein Weberi pendlijutt
Minister Padari umbluu-usk, mida “geobioloog” Rein Weber talle ajakirjanike vahendusel edukalt müümas käis, tõstis taaskord üles teema väidetavatest maasisestest kiirgustest ja veesoontest, mis meie tervist ohustavad ja mida nõiavitsaga mõõta õnnestub. Siia haagib külgepidi pildamine laiemalt, otsapidi ka päästeameti Sniffex ja igatepidi meie avalikus ruumis toimuv umbrohu vohamine, mis omakorda otsapidi jällegi hariduse teema on.
Kergeusklikkus tundub olevat uus riigiusk ja lihtsameelsus on tema prohvet, skeptikud selle loomupärased vastalised:
[…] Ma olen alati ironiseerinud pigem nende skeptikutega”, ütleb minister Padar.
Annan allpool taasilmutatava teksti lahkamisteatri käsutusse, kus iga skeptiliselt kommenteerija võib igat lauset, lõiku ja mõtet tükkideks võtta ning esitada asjaolud selliselt nagu need tänapäevaste parimate teadmiste kohaselt teada on. Panen kommentaarid siia peateksti artikli lõikude vahele ja loodetavasti saab sellest üks näidise moodi asi, kuidas umbluu-teksti lahata. Pööripäeva-, jõulu-, nääri-, aastavahetusesöömade vahepeale võiks üks selline intellektuaalne harjutus täitsa omal kohal olla.
Head isu!
Härra Hartmanniga on ohtlik magada
Autor: Linda Raska. Ilmunud ajakirjas TervisPluss november 2006
Kes on see salapärane härra Hartmann, kes otseselt tervist ja elurõõmu ohustab? Tihti peidab ta end meie voodis.
Juba eelmise sajandi algul panid arstid, eriti onkoloogid tähele, et ühe ja sama koha peal haigestusid inimesed järjest ja sageli ka surid vähki. Midagi pidi sel kohal viga olema. Kuulus saksa onkoloog Ernst Hartmann uuris ulatuslikult seda fenomeni ja 1952. aastal märkis maha omanimelise võrgustiku. See on üks paljudest geomagnetilistest võrkudest, mis mõjutavad meie elukeskkonda. Geopatogeensetest tsoonidest ehk aladest, mis kiirgavad maakiirgusenergiat, kahjustades organismi talitlust, räägib arhitekt ja geobioloog Rein Weber.
Sensitiividega pole siin pistmist, neid nähtamatuid kiirgusvälju on põhiliselt uurinud just arstid-onkoloogid, kelle nimesid tuntud võrgustikud ka kannavad. Hartmanni võrgustik on kõige väiksem ja selle kiirgusseinte ristumised on igal juhul meie magamistoas olemas. Põhja-lõuna- ja ida-läänesuunaliselt moodustab see ristkülikukujulise nähtamatu maapinnast väljuva võrgustiku. Kiirgusseinte paksus on 21-60 sentimeetrit, kuid on teada kohti, kus esineb isegi 1,5meetriseid seinu. Tavaline seinte vahe põhja-lõuna suunas on kahe meetri ringis ja ida-lääne suunas ligikaudu 2,5 meetrit. On tähele pandud, et Hartmanni võrk on muutuva suurusega ja mõjutatav, olles tihedalt seotud päikese aktiivsusega. Magnettormide ajal võivad seinad laieneda sedavõrd, et seintevahelist ruumi peaaegu polegi, kuid see kestab ainult ajutiselt – paar-kolm päeva. Maakoorest paari kilomeetri kõrgusel hakkab Hartmanni võrk hajuma.
Millest geomagnetilised kiirgusseinad tekivad?
Ilmselt maa ja tema üsas oleva “poja” eri pöörlemiskiirgustest. Nimelt on teada, et maa sisemuses asuv metalltuum, mis ujub maakoorealuses hõõguvas plasmas, on ligikaudu sama suur kui Marss ja pöörleb Maast erineva kiirusega ümber oma kesktelje, tekitades elektrigeneraatori efekti. Hartmanni võrgustiku kiirgusseinte ristumiskohad on erinevalt polariseeritud ning ka nende kiirgusväljade intensiivsus on erineva võimsusega. Kui üks ristumiskoht on pluss-, siis teine miinuslaenguga. Arstide tähelepanekutest on teada, et plusspolaarsusega rist soodustab kõikvõimalike põletike teket, miinus aga kasvajate ja reuma arengut. Seetõttu ongi need kiirgusväljad väga ohtlikud. Kantserogeenseteks punktideks nimetatud Hartmanni võrgustiku ristid iseenesest ei põhjusta midagi, vaid muudavad organismi haigustele vastuvõtlikumaks.
Hartmann manipuleerib
Hartmanni võrk on muutuva suurusega, ebapüsiv ja mõjutatav. Mõõtude järgi võiksime ju oma voodikoha ilusasti võrgu keskele ära mahutada, kuid igasugune peen koduelektroonika nagu tõmbaks teda enda poole, meie endi bioväli samuti. Vastsed inglise biofüüsikute tehtud uuringud tõid esile huvitava asjaolu, nimelt inimtühjal saarel samahästi kui puudus Hartmanni võrgu mõju. Kui aga saarele toodi elektrivarustus, oli Hartmann kohe kohal. Tähendab, meie elukeskkonna ülim elektriseeritus on üks Hartmanni võrgustiku võimendajaid.
Moodne koduelektroonika kardab Hartmanni ristide mõju võib-olla rohkemgi kui inimene. Arvutid ja televiisorid peavad vastu kuid, inimene aastaid.
Iga inimene on võimeline töötama Hartmanni võrgustiku määramiseks mõeldud nibuantenniga.
Tants ümber voodi
Meie kehas on olemas kaitsesüsteemid. Kõnnime päevas mitu korda üle “surmapunktide” ja meil pole häda midagi, kulutame enda kaitseks vaid energiat. Magama minnes jääb keha kaitsesüsteemidest tööle kõigest 22 protsenti. Oleme nagu kinni seotud, täiesti abitud. 99 protsenti inimestest paneb oma magamistoa ja voodi äärmiselt negatiivsele kohale. See algab juba projekteerimisest, linnaplaneeringust. Tallinnaga polegi veel nii hull, linn asub pae peal ning paekivi on inimsõbralik ehitusmaterjal. Suurem osa tihedalt asustatud paikadest maailmas asuvad aga väga inimvaenulikel aladel.
Millest siis tuleb, et üks inimene haigestub vähki? N-ö vähiinformatsioon on meil kõigil sünnist saadik sees. Mõni inimene on hästi korralik: ei suitseta ega joo, elab tervislikult ja ometi haigestub, samal ajal kui teine teeb kõik maailma patud ja elab õnnelikult üle saja aasta. Kus on siin õiglus? Aga üks magas n-ö orgi otsas, teine neutraalses tsoonis. Prantsuse onkoloogide statistikast tuleb välja, et Hartmanni ristil magades peab suhteliselt terve inimene vastu kolm aastat, neljandal aastal tuleb võib-olla juba operatsioon. Oleneb ka, millisele kehatsoonile ristikoht satub – sellele piirkonnale ta ka mõjub.
Lisaks onkoloogidele hakkasid Hartmanni risti mõju vastu huvi tundma ka teised eriarstid. Tuli välja, et nendes tsoonides langeb naiste viljakus üle 50 protsenti, meestel tekivad potentsihäired, lastel öine voodimärgamine. Samuti pannakse beebide äkksurm ristide mõju süüks. Ka südame-veresoonkonnahaigused teravnevad kiirgusseinte ristumistel. Uuriti ka noorte enesetappe ja tuli välja, et üldiselt magasid need noored väga halbadel kohtadel.
Majatohter aitab
Peale Hartmanni võrgustiku peidab maapõu endas muudki, kokku üle kümne tuntud kiirgusvälja. Kui need peaksid sattuma Hartmanni ristide alla, halvendavad nad olukorda kümneid kordi. Võiks öelda, et sel juhul muutuvad kantserogeensed punktid juba eluohtlikeks surmapunktideks. Meid mõjutavad maa-alused voolavad veed (nn veesooned), seiskunud ja roiskunud veebasseinid, kuivad koopad, radioaktiivne gaas radoon jm. Geobioloogi ülesanne ongi kõigi nende nähtuste analüüs. Ta peab leidma üles nende asukohad, määrama nende olemuse ja lõpuks leidma “ravimid” ehk kaitseabinõud nende harmoniseerimiseks. Peale Hartmanni määramise nibuantenni kasutatakse ka pendlit. Geobioloog on tõeline majatohter.
Hartmanni võrgustiku ristide neutraliseerimiseks sobib suurepäraselt nn jute- ehk džuutvaip, mis on valmistatud India puuvillast. Mida paksem jutevaip, seda parema kaitse ta annab. Parim on viltalusega vaip, mille võiks paigutada näiteks voodimadratsi alla, et me härra Hartmanniga enam ühes voodis magama ei peaks.
Vaata lisaks www.klubi.energo.ee
juke ütles:
no ma tean printsiibis natuke penditest ja “karateed” tunnen päris hästi. seega vist kartma ei peaks. mis seal siis ohtlikku on ja mida selle ilmnemiseks teha tuleks? asugem kohe ja pikemalt seletamata asja sisulise külje juurde. selleks lepiks kokku, et heidame kuni positiivsete katsetulemuste saamiseni kõrvale kõikvõimalikud seletused ja põhjendused, mis ja miks toimub ning selgitame välja, KAS toimub?
selleks oleks vaja sinul (ma eeldan, et sinu sest sa jätsid mulje, et tunned asja ja valdad seda) vaja täpselt kirjeldada, mismoodi, millistes tingimustes ja millist infot sa teiselt inimeselt pendli abil kätte saad? kas sa näiteks mu pangakaardi PIN-koodi saaksid mult kätte kui ma sinu pendeldamise ajal pingsalt sellele mõtlen?
Noh, nagu värskete pendliuudiste lõimes pajatatakse, on mõni naljahammas pendliga koos maha kukkudes ise viga saanud ja pendlilegi häda teinud. Küllap võib pendel ka vigurivändale pähe kukkuda või — kui viimane vales kohas seisma juhtub — ribisid katki murda.
Aga minu kõrvu on küündinud kuuldused, et enamik pendlitest pajatavaid huumorimehi kasutab kaunis pisikesi pendleid, millesse sääraseid ohte kätkeda raskevõitu on.
mine tea, kuskil peterburis olevat üks kuulus pendel niimoodi maha kukkunud, et selle all betoonpõrand puhta kildudeks läks. kuivõrd tõelised pendlimehed skeptikute katsetele ei roni, ei saa ma mingil juhul väita, et tõelised pendlimehed neid pisikesi sitaliblesid kasutavad. täitsa vabalt võib olla, et tõeline pendeldamine käibki just nisukeste paaritonnistega. ja tõsilugu, et kui see ükskord valla pääseb, on asi tõesti nutune ja abi pole isegi “karateest”. võibolla ehk ainult chuck norris suudaks midagi ära teha, ma ei tea…
Jason ütles:
Pendeldamise olemus on ju tegelikul lihtne, st. inimene ise liigutab oma alateadvuse abil seda pendlit, miskit muud jõudu seal ei toimi. Ja kui see kontakt on oma alateadvusega loodud, siis edasi on juba oskuste ja praktika küsimus, millist “inforuumi” külastada ja mida sealt sulle antakse ning mida sa sealt ise saad välja koukida.
Mina ei tea sellest tegevusest rohkem midagi.
Juke ütles:
seda ma tean vägagi hästi.
Juke ütles:
no alateadvus alateadvuseks – selle abil võib tõesti oma “salajasi südamesoove” ja tõehetke stiilis iseenese kohta käivaid õige-vale vastuseid leida aga ma tahaks näha seda alateadvust või “infovälja” kust keegi mu pin-koodi välja pendeldab. või midagi muud huvitavat, mida ta ise (alateadvuses või mitte) teada ei saa.
nii, et mis siin passida – ühine rahaline auhind üle 100K on välja pakkuda. ootab vaid “tõelisi tegijaid”.
Juke ütles:
pagan. su jutust võis järeldada küll kõike muud! kas ma nüüd võin siis su esmast juttu sedasi mõista, et sa püüdsid vaid teoretiseerida, kuidas see võiks võimalik olla kui see juhtumisi võimalik peaks olema?