Mina kasutan 100% oma ajust. Kuidas sinuga on?
Rahvapsühholoogias on liikvel hulk arusaamu, mis aitavad inimesel justnagu oma olemust paremini mõista, seejuures asju liiga keeruliseks ajamata. Liigne lihtsustamine on aga tihtipeale tõe väänamine ja asja esitamine sellises valguses, et saaks hoopis mingit toodet või teenust müüa. Skeem on lihtne — mõtle välja ning räägi targa näoga ja enesekindlalt mingi lugu millestki, mis meil kõigil on (nt aju), ütle sugereeriva ja kaastundliku häälega, et sellega on tavaliselt mingi jama, siis too lagedale hea uudis, et see jama on õnneks lahendatav ja just sinu käeulatuses selle raamatu või kursuse näol. Mõtle välja näiteid, kuidas tavalised inimesed on sinu lahendusest abi saanud või millised kuulsused just tänu sinu imerohule nii edukaks on kujunenud.
Üks sellistest müütidest väidab, et me kasutame oma ajust 5 või 10 või misiganes protsenti. Ülejäänud on siis kasutamata potentsiaal. See müüt võis alguse saada mõne 20. sajandi algupooles tehtud ajualase teadusuuringu väärtõlgendusest. Nimetatakse ka Einsteini, kes olla aju kasutuse kohta üht-teist arvanud.
Protsendi eeldusest järeldub, et kui me saaksime seda protsenti suurendada, siis avaneb meile tee õnne, tarkuse, külluse, armastuse ja kõige muu hea juurde. On räägitud ka sellest, et paranormaalsete võimetega inimestel töötabki aju palju suurema protsendiga (või kõrgemal võnkesagedusel) ja kui teha vastavaid protsendisuurendamise harjutusi, siis avaneb kolmas silm ja ilmnevad telekineetilised võimed.
Selles järeldub omakorda, et inimestele saab vastavaid kursuseid korraldada, raamatuid müüa, kus lubatakse protsenti kasvatada. Ikka selle nimel, et saada rikkamaks, õnnelikumaks, võimekamaks. Sellest pajatavad meile Saladuse-Kaido, saientoloogid, Silva-Kersti lubab ajuvõnkeid tuunida, NLP tahab aju uue programmiga rebuutida, muidu oleme ikka ühed õnnetusehunnikud või igavad ja “tavalised” inimesed. No kes meist tahaks “tavaline hall mass” olla?!
Teinekord on kange kiusatus arvata, et mõni inimene tõepoolest kasutab oma aju osaliselt, nagu näiteks eelpool nimetatud pseudoteooriate levitajad, kuidas nad muidu nii jaburat juttu saaksid rääkida, aga isegi nende puhul ei vasta see protsendijutt tõele. Evolutsiooniliselt on inimajust kujunenud suur ja väga energiajanune organ ja oleks totrus selle suuremat osa siis mitte kasutada. Samuti ei saaks me 90% oma ajust lasta välja lõigata, kui see mõne arvates koormuseta on. Ajuoperatsioonid nõuavad suurt ettevalmistust ja täpset kätt, et olulised piirkonnad kahjustatud ei saaks, vastasel korral võib palju paha juhtuda. Samuti näitavad ajukuvameetodid, et me aju toimetab üsna pidevalt isegi siis, kui me omaarust millelegi ei mõtle.
Kui kuulete kedagi seda protsendijuttu rääkimas, siis küsige, kes ja kuidas selle protsendi kindlaks tegi — kuidas määrati tervik, millest protsenti saab arvutada ja milliste katsetega see töötav osa välja mõõdeti. Teiseks võib küsida, et kuidas on võimalik mõõta, kas peale mingit kursust see protsent paremuse suunas muutunud on.
Loe veel: Neuroscience For Kids: Do We Use Only 10% of Our Brains?
Ajust skeptik.ee küljel:
Jaan Aru: Teadvus on ajus
Müüdid ajust, teadvusest, alalävisest mõjutamisest
ajeke ütles:
Kogu jutt keerlebki ju selle ümber, et kui silmad olid kinni seotud võttis aju nägemiskeskus osa puudutuste tõlgendamisest, mida ta tavaolekus mitte ei tee. Ehk siis aju mingi osa võttis endale teised funktsioonid, mille olemasolust ennem aimugi polnud. Põhimõte on sama nagu sa hakkaksid järsku tagumikuga sööma.
kui aju erinevad keskused on võimelised sellisteks funktsioonide ülevõtmiseks, siis kuidas saab rääkida mingi kindla % aju kasutusest üldse? Loomulikult on jabur väita, et mingite pillide võtmisega aju potentsiaal kindla % võrra tõuseb aga sama väärtusega on jutt 100%-lisest aju kasutusest.
Kui võtta näiteks suvalise PC CPU, mis töötab taktsagedusel 1000MHZ-i, siis 100% kasutuse juures teeb ta mingis ajaühikus kindla arvu tehteid. Kui nüüd seda CPU-d klokkida näiteks 1200MHZ-ni, siis ta teeb samas ajaühikus ära tunduvalt rohkem tehteid aga kasutus on ikka 100%. (väga lihtsalt demonstreeritav windows task manageri ja CPU testeri abil).
Aga sellisel juhul, mis see 100% on üldse? Mingi ähmane suhtarv, mis võiks ka olemata olla.
Aju puhul ei saa rääkida taktsageduse tõstmisest aga saab rääkida mingi aja jooksul tehtavatest ülesannetest. Nende tehtud ülesannete hulk aga muutub aju treenimise käigus. Inimene, kes on just hakanud korrutustabelit õppima ei suuda nii palju tehteid minutis teha, kui elukutseline matemaatika professor. Ja seesama matemaatika professor ei suutnud 5 aastat tagasi sama palju tehteid minutis teha, kui täna. Imelik number see 100% sellisel juhul.
ajeke ütles:
Nii palju ilusaid mõtteid. Eks soovin sullegi head ööd.
Viktor ütles:
Kuna alguses oli juttu nägemisest, siis võiks tolle tõstetud taktisagedusega protsessori otsa ehitatud Kohoneni võrk (kaart?) olla äkki parem näide?
Kas sul on katsetulemusi, mida annaks meiega jagada?
priitp ütles:
Paraku mitte, võin ainult öelda, et minu diskreetse matemaatika õppejõud võttis peast ruutjuurt sellistest arvudesd, mida mina ei jõudnud nii kiiresti isegi kalkulaatorisse toksida, kui tema juba vastuse ütles. Tema aju oli selliste tehetega lihtsalt harjunud, minu oma mitte. Kuigi ma olen veendunud, et piisava koguse treenimise korral oleks ka mina võimeline enam vähem sama kiiresti samalaadseid arvutusi peast tegema.
@Viktor:
Ruutjuure peast arvutamiseks on oma nipid. Võtame näiteks arvu 4225. 42-le on lähim ruut 6*6, seega on otsitav arv 60 ja 70 vahel ja esimene number on 6. Numbriga 5 aga lõppeb vaid ühe arvu ruut ja selleks on 5. Seega saime üsna kiiresti vastuseks 65.
Lisaks täpsustuse sellele puutekirja jutule. Kui silmad katta siis puutetundlikkuse suurenemine ei ole mingi eriline ajuvõimekuse tõus vaid lihtsalt kompensatsioonimehhanism. St. Ühed tajud teravduvad et korvata teist st primaarset. Minu teada mitte midagi isegi ei lähe paremaks vaid inimene on lihtsalt teadlikum , ja sellest siis ka parem õppimisvõime.
Siitsamast skeptikust vist lugesin kommentaari või viidet(ei mäleta aga tänud kirjutajale) et mida intelligentsem inimene seda vähem ta aju vaeva näeb ülesannete lahendamiseks. Nii et idioot kasutab 100% oma ajust ja geenius vaid 10%.(jättes muu uue info töötlemiseks;) Veel teine võrdlus neuronid teevad vähem tööd ja kulutavad vähem aega , energiat et sama tulemust saada. Straight to the point.
Viktor ütles:
Aga see ei ole ju niimoodi.
Suur osa sellest ajupiirkonnast, mis tegeleb nägemisega, tegeleb tegelikult ruumianalüüsiga. Ja sellega tegeleb ta nii “tavaolekus” kui ebatavalistes situatsioonies, kui võimalus antakse. Vahe on ainult selles, et kui visuaalset informatsiooni parajasti analüüsida ei ole, siis saab sõrmedelt saabuvale ruumiinfo analüüsile rohkem ressursse pühendada.
Mina kui teadusdokumentaalide fänn olen näinud aju progleeme
käsitlevaid teadusdokumentaale üpris mitmeid.
Üks oli pühendatud ajukajustusega inimeste uurimisele ,kus võis tõdeda
et sündimisel isegi väga suure ajukahjustusega inimesel ei pea seda
märkama ja ka täiskasvanuil võib hävida suur protsent enne kui arsti
juurde pöördutakse.
Üldiselt nende nähtud teadusdokumentaalide põhjal võib öelda et juba küsimuseasetus mingitest protsentidest on täielik lollus sest ajul on
niipalju ülesandeid mida ei saa teineteisega üldse võrrelda ega ka
mingeid ühiseid protsente anda, minu enda vaated selles küsimuses
on lähedased ajeke omale.
dig ütles:
Uurimuses kasutati aju skaneeringut, mis näitas, et kui inimesel ei olnud silmad kinni seotud, siis ei võtnud nägemiskeskus puudutuste tõlgendamisest osa:
Ehk siis, kui sul on nägemine olemas, siis pole nägemiskeskusel ilmselt vajadust puudutusi tõlgendada. Nägemine annab ajule piisava teadlikuse asukohast jne. Kui aga mingi aisting ära võtta, siis hakkab aju leidma võimalusi, et allesjäänud tajude abil samaväärset tunnetust saavutada.
See näitab üsna selgelt, et aju ressursid on palju suuremad, kui senini arvatud ja jutt mistahes %-dest on jaburus. Kui keegi ütleb, etta kasutab 100% oma ajust, siis ajab ta sama lolli juttu, kui see, kes ütleb, et ta kasutab 10% oma ajust.
Vahelduseks tsiteeriks Mart Saarmat: “Aju toimimisest ei tea me peaaegu mitte midagi. Me ei tea, millel põhineb mälu, millel põhineb mõtlemine, me ei tea päriselt isegi seda, kuidas tekib meie ajus mingit objekti vaadates pilt, visuaalne kujutis. […] Keerulisematest asjadest rääkimata. “ Mart Saarma: Oleme alles pika-pika matka alguses, EPL 03.10.09
Teeme Saladuse-Kaidole reklaami:
Seminar “Minu teadlik aasta 2010″
Ja mina, rumal, nühkisin terve semestri jagu koolipinki ja harjutasin operaatorarvutusi, et kvantfüüsikast mingitki aimu saada. Oleks pidanud kohe Saladuse-Kaido kursusele minema.
Tõesti-tõesti, milleks ülikoolid, doktorantuurid, ajuskännerid ja muu kallis kraam, kui Saladuse-Kaido muuseas kohvipauside vahepeal asja selgeks teeb.
Seda oleks endalgi huvitav teada saada. Ja miks küll ainult positiivsest mõtlemisest ei piisa :-( Olen pettunud.
Kvantfüüsika kohta ehk isegi mõtleks sellise küsimuse välja.
Kas sooviks keegi järgmisel laupäeval minna ja märkmeid teha ning meiega jagada? Klapiks raha kokku. Ilmselt on lubatud kohv ikka päris kohv, mitte kvantvibratsiooniline alateadvusresonants.
Viktor ütles:
Parimal juhul näitab see, et üks ajupiirkond võib lahendada ka teiste ajupiirkondade jaoks ettenähtud ülesandeid. Ressursside osas pole siin küll midagi selget – esiteks pole selge, mida sõnapaar “aju ressursid” üleüldse tähendada võiks, teiseks puudub kriteerium, mis lubaks meil nende ressursside kasutamist eri ajahetkedel järjestada (stiilis “varem kasutati rohkem ja nüüd vähem ressursse”), ja kolmandaks pole sugugi selge, mida aju ressurside kasutamisest senini arvati. Vahemalt siinsest arutelust see välja ei paista.
Martin Vällik otsis õpihimulist:
Passin. Olen sügavalt eelarvamuste küüsis ja ei suuda piisavalt avatult kaasa vibreerida. Kunagi hiljem, kaugemas tulevikus, kui suudan veidi tõsisemalt sellesse suhtuda, siis miks mitte. Keegi vähemrikutud ja tõsisem inimene võiks sealt kvantinfot hankida.
Keegi mineja võiks Kaidolt küsida ka igapäevaselt arusaadava selgituse aja olemuse kohta. Miks suurtel kiirustel oleva objekti jaoks on ajakulg teine kui taustsüsteemile?
volli ütles:
Kui siiani mõeldi, et ajus on kõik ülesanded erinevate aju osade vahel väga kindlalt ära jaotatud, siis see uuring näitas vastupidist.
volli ütles:
Aga milleks seda siis nimetada, kui mitte ressursiks? Kompensatsioonivõimeks? Aga see tähendab ju praktiliselt sedasama. Ajul on backup plaan, kui midagi peaks viltu minema. Loomulikult ei saa neid protsente täpselt välja arvutada aga võibolla on 10% tõele lähemal, kui 100%. Loogiline oleks, et loodus jättis mingisuguse varu.
Viktor ütles:
Kas ikka mõeldi? Kui mõeldi, siis kuidas see “ressursiga” seotud võiks olla? Millises tähenduses võiks kompensiatsioonivõimet ressursiks nimetada?
Täpselt sama loogiline, kui see, et loodus ei jätnud mitte kui mingisugust varu.
Väga õige – mõnel kommentaatoril tasuks seda lõiku mitu korda üle lugeda.
Inimene võib elada väga ulatusliku maksakahjustusega. Inimene võib elada ühe neeruga. Inimene võib elada pärast põrna või sapipõie või isegi mao väljalõikamist. Üks käteta sündinud indiaanlane õppis varvastega väga täpselt vibu laskma.
Kas kõigest sellest tuleb järeldada, et suuremat osa maksa, üht neeru, põrna, magu, sapipõit jne. ei kasutata ja neid pole tegelikult vaja?
@Kriku:
Jah, aga jutt ei olnudki ju otseselt millegi välja lõikamisest. Jutt oli kasutamata aju potentsiaalist või kasutamata ressurssidest või 100-st protsendilisest aju kasutusest või teab millest veel. Kui teoorias on võimalik, et inimene suudab elada ühe kolmandikuga oma organitest, poolte jäsemete ja poole ajuga, siis mis need protsendid tegelikult on, kui mitte rahvaluule? Ükskõik kas 100% või 10%. Aju on tõsisemalt uuritud alates mikroskoobi leiutamisest (kui vana kreeka mängust välja jätta) ja siiani öeldakse, et me teame sellest nii vähe. Siiani on selguseta, kuidas täpselt toimud mälestuste talletamine, mismoodi täpselt aju kogemuste läbi targemaks saab jne.
Ajukahjustusega seoses oli ikka küll. Või kui mitte otseselt väljalõikamisest, siis igatahes vastava koe funktsioneerimise lakkamisest. Vahet pole.
Evolutsiooniteooria valguses tuleks eeldada, et sellist väga keerulist ja kulukat organit on täies ulatuses vaja. Muidugi võib näiteks mälus info olla dubleeritud – ja ongi moel, mille kirjeldamiseks mina kindlasti õige inimene ei ole – aga see ei tähenda, et mingi osa oleks kasutamata.
Asjade kohta, mida me ei tea, kehtivad siiski mõistlikud eeldused, mille järgi määratakse ka tõendamiskoormust. Kui me ülaltoodud eeldusega nõustume, on tõendamiskoormus neil, kelle väitel märkimisväärset osa ajust ei kasutata.
@Kriku:
“Asjade kohta, mida me ei tea, kehtivad siiski mõistlikud eeldused, mille järgi määratakse ka tõendamiskoormust. Kui me ülaltoodud eeldusega nõustume, on tõendamiskoormus neil, kelle väitel märkimisväärset osa ajust ei kasutata.”, väitis Kriku.
Paluks definitsiooni fraasile “mõistlikud eeldused”. Kas äkki oleks aeg ülalasetsevale sinisele ribale tekitada alajaotus “Aktsepteeritud copy-paste allikad” vms?
Mõistlikud eeldused on meie seniste teadmiste ning loogilise arutluskäigu nõuetega kooskõlas olevad eeldused.
@Kriku:
Kelle “meie”?
Nendesamade.
“Asjade kohta, mida me ei tea, kehtivad siiski mõistlikud eeldused…”
@Kriku:
Tasemel vastus, aitäh!
Aju uurimisest ja elust üldse räägib Endel Tulving:
Endel Tulving: aju uurimises oleme alles alguses
Riho Laurisaar, Eesti Päevaleht
Pole kohta,kuhu oma aju rakendada?
Pole kellegi asi.
IT-mees.
Müüdimurdjad proovisid ka selgust saada, et kuipalju me oma ajust ikka kasutame ja kas sel 10% müüdil ka mingit tegelikku sisu on:
Seekord viide Motomaaniasse