Kuhu lähed, rahvusülikool?
2. juunil toimus Tartu Ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonna sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituudis Edith Kaldma bakalaureusetöö kaitsmine. Sündmus oli märkimisväärne mitmes mõttes.
Teema oli intrigeeriv: “Ideoloogilised manipulatsioonid: kristluse ja kommunismi võrdlus”. Juhendaja oli Tarmo Strenze ja oponent Henn Käärik. Kaitsmist oli kuulama tulnud rida tööga eelnevalt tutvunud inimesi paljudelt erialadelt, sealhulgas teolooge ja ajaloolasi. Etteruttavalt tuleb avaldada tunnustust oponendile tuumakate küsimuste eest töös kasutatud põhimõistete avamiseks ja selgitamiseks.
Autor käsitles nii kristlust kui kommunismi ideoloogiatena, mis kehtestavad ennast ühesuguste, sealhulgas ka vägivaldsete veenmismeetoditega. Selle tõendamiseks toodi ajaloost rida näiteid. Samas rõhutas autor, et tema eesmärgiks ei ole ei töös kasutatud Bellah’ ja Hammondi tsiviilreligiooni alaste seisukohtade ega kummagi käsitletava ideoloogia analüüs.
Paraku avaldus diskussiooni käigus vähemalt kolm väga tõsist ebakohta. Esiteks autori suutmatus määratleda põhimõisteid nagu vägivaldne veenmismeetod (autori järgi vangipanek või tapmine, mille rakendatavuse osas veenmismeetodina oponent skeptiliseks jäi) või ideoloogiline manipulatsioon. Teiseks jäi vähemalt mulle arusaamatuks, kuidas on põhimõtteliselt võimalik võrrelda nähtusi, mille olemusse samal ajal ei süüvita. Kolmandaks näib, et autor võttis endale igal juhul üle jõu käiva ülesande, kuna nii kummagi vaadeldava ideoloogia leviku kui kasutatud ajalooliste näidete populaarnegi käsitelu ületab paljukordselt doktoritöö mahu.
Eriti abituks kujunes ajalooliste näidete osa. Kui autor teadis, et kommunistlikuks repressiivorganiks oli KGB ja NKVD, siis kristluse repressiivorganina nimetas ta invkisitsiooni, mis tegutses aga vaid 8 sajandi jooksul 20-st ja mille vaatlemine ühtse organisatsioonina või üleüldse ühtse nähtusena on äärmiselt keeruline. Lähimineviku näiteks massilisest ideoloogiat omaks mittevõtnute tapmisest kristlaste poolt tõi autor diskussioonis esile Serbia-Horvaatia sõja Jugoslaavia lagunemise käigus, kuid paraku on valdavalt kristlased nii serblased kui horvaadid. Hulka kurioosseid väiteid sisaldavas töös võib vast kõige kummalisemaks, kuid samas ka iseloomulikuks pidada järgnevat:
1914. aasta Konstanzi kirikukogul, kuhu [Jan] Hus meelitati valelubadusega vabaks sinna- ja tagasisõiduks, ning kus ta oli lootnud oma vaateid kaitsta mõisteti ta surma tuleriidal. /…/ Jan Husi algatatu viis 100 aastat hiljem tulemusliku lõpuni Martin Luther King.
Pärast korduvaid sellekohaseid tähelepanu juhtimisi möönis dissertant, et aastaarv 1914 on ilmselt siiski trükiviga, kuid kui ma küsisin, millist Martin Lutherit ta ikkagi mõtleb, vastas ta sõna-sõnalt:
Mina pean silmas mustanahalist, kes naelutas teesid kirikuuksele
Töös küllaltki sageli tsiteeritud allikate hulka kuulus ka ENE 2. köide. Jättes praegu kõrvale entsüklopeedia kasutamise võimalused ja piirid bakalaureusetöös üldiselt, ei saa siiski üle ega ümbert küsimusest, et kui autor kasutab ideoloogilisi manipulatsioone käsitlevas töös kirjastuse “Valgus” poolt 1987. aastal välja antud “Eesti Nõukogude Entsüklopeediat”, mille peatoimetaja oli Gustav Naan, kas ta siis ei ole ise langenud ideoloogilise manipulatsiooni ohvriks?
Eelnev – kaugeltki mitte täielik – ülevaade antud tööga seonduvatest probleemidest ei ole esitatud mitte selleks, et töö kaitsjat mõnitada. Ka ilmub meie keeleruumis kahetsusväärselt sageli kurioossemaidki tekste. Küll aga paneb see juhtum küsima – kas niisugune ongi tulevik?
Kuidas ometi on võimalik, et selline töö pääseb kaitsmisele?
Kahjuks ei selgitanud asja ka juhendaja hr. Strenze sõnavõtt, mida ma luban endale siinkohal üleskirjutuse järgi tsiteerida:
Teema pole minu valdkond ja ma ei tunne eriti religiooni […] Töö on heal tasemel tehtud, kokkuvõtlikult loogiliselt üles ehitatud ja sidusalt seostatud. Minu kiidusõnad.
Tingimata ei pruugi ette heita üliõpilasele, et ta ei tea, kas ENE 2. köide ikkagi on sobiv bakalaureusetöös – ja eriti antud teemal – tsiteerimiseks. Aga see on andestamatu lohakus juhendaja poolt. Mõista, kuidas on võimalik ülikooli lõpetades segi ajada Martin Luther ja Martin Luther King, on mööndavasti raske – aga suisa võimatu on aru saada juhendaja motiividest, kes niisugusele veale tähelepanu ei juhi. Kui üliõpilane kirjutab töösse järgmise lõigu:
Saatana võitmiseks on [kristlaste jaoks] lubatud kõik võtted, mis seda saaksid võimaldada – inimeste individuaalne ja kollektiivne manipuleerimine, füüsiline hävitamine, piinamine ja sandistamine; maade ja muu omandi vallutamine jõu- või ideoloogiliste veenmismeetoditega. Hüüdlause, mis on kattevarjuks kuritegelikule agressioonile kõlab: „Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel, Aamen!“ See mantra õigustab vägivalda, kaksikmoraali, mõrvasid.
kas siis tõesti peab selle sobimatusele tähelepanu juhtima auditoorium?
Ma olen täiesti valmis möönma, et suur hulk inimesi – mina ise kaasa arvatud – on täpselt niisama laisad ja lohakad, kui neil olla lastakse. Seda võib neile ette heita, aga vaevalt et ühegi ideoloogilise manipulatsiooniga seda fakti muuta annab. Sel põhjusel ongi välja töötatud süsteem, mis ei tohiks lasta olla inimesel laisk ja lohakas. Sellesse süsteemi kuulub antud juhul juhendamine, retsenseerimine ja kaitsmine. Miks küll see süsteem praegusel juhul ei toiminud? Kõnealust tööd hinnati hindega E, see tähendab, positiivse hindega, millele järgneb diplomeerimine. Kindlasti on värske bakalaureus selle nimel vaeva näinud ja jäägu minust kaugele mõte filosofeerida tema diplomi väärtuse üle. Diplom on diplom ja usutavasti on tegu tubli inimesega, kes teeb oma igapäevatööd hästi ja kellele võib edasiseks vaid edu soovida. Aga mida näitab see juhtum ülikooli kohta? Kas mõne aasta pärast oleme selliste lugudega juba nii harjunud, et need ei ületa kuskil uudistekünnist? Kas see ongi rahvusülikooli tulevik?
Veel pealtnägijate arvamusi:
Sotsiaalteaduskonnas tuleb kaitsmisele sensatsioon
Avalik hukkamine sotsiaalteaduskonnas
Värskelt kõrgharitud inimestest
Eesti kõrgharidusest on saamas naljanumber?
Antud seoses väärib mainimist veel ka hiljutine artikkel “Eesti Päevalehest”: Eesti ülikool: ei jõua, ei viitsi!
Sellisel juhul ma ei tea, millest Te räägite. Mingeid vägivaldseid episoode antud juhtumil ei esinenud.
Ma ei tunne Teid isiklikult ja Teie isik ei häiri mind kuidagi.
Teie ülejäänud postitus jäi mulle arusaamatuks.
“Postimehe” juhtkiri: Juhtkiri: ülikool, kuhu sa ometi lähed?
Ei lähe ta kuhugi, seisab juba mitusada aastat sama koha peal.
Ülle Madise: Haridustööstuse buum ja krahh
Ausalt öelda ei saa ma vastuväitest riigieksamitele ja lävendipõhisele süsteemile eriti aru. Ülikooli astuvate üliõpilaste arvu saab ju sujuvalt muuta lävendit muutes, n’est-ce pas? Selleks mingit ennustusvõimelist statistilist mootorit teha ei tohiks ju keeruline olla?
dig ütles:
Kui ülikool koosneks vaid peahoonest, siis küll.
@Kriku:
Ausalt öelda ei saa ma vastuväitest riigieksamitele ja lävendipõhisele süsteemile eriti aru
Teie arusaamatus näitab, et Teil on probleeme Haritusega, haridust on Teil samal ajal küllalt.
Kirjutasin samast teemast waldorf-koolidega seoses, kuid keegi tõstis selle jälle minu tarandikku.
Millal jõuab see skeptikutele kohale, et sellisel kujul ei ole võimalik enam vegeteerida? Vajalikud on tõsised ja sisulised reformid, mis hariduse õigetele rööbastele keeravad.
Ka Maalehel on põnevaid andmeid Martin Lutheri kohta. Rubriigis “Tuna & täna” kirjutatakse:
Artikli juures on foto Martin Lutherist, kus on selgelt näha, et tegu pole mitte mustanahalisega, vaid prillitatud ja ülikonnastatud härrasmehega, kes on äravahetamiseni sarnane Anonüümsete Alkohoolikute liikumise rajaja William Griffith Wilsoniga.
@Mart K.:
Martin Luther oli pikajuukseline, keskaegne inimene; sel ajal kaasaegseid ülikondi ei tuntud. Järsku pildi lisaja oli ka harimatu!
Kaarel Tarand: Nad petavad oma lapsi
Paraku ei ole autor vaevunud ennast antud juhtumi asjaoludega kurssi viima.
@Kriku:
See on kaasaegne reaalsus! Aeg oleks silmad lahti teha ja näha maailma niisugusena nagu see on.
Nendele probleemidele juhivad tähelepanu juba aastaid haridusega kokku puutuvad spetsialistid ja mõtlevad inimesed!
Oakrock ütles:
Laiemale avalikkusele oli vast tundmata ka fotoaparaat. Tõele au andes tuleb tunnistada, et ML artikli juures on koguni kaks Lutherit kujutavat pilti. Teine neist on repro maalist (millel on tõesti kujutatud valgenahalist ja pikajuukselist vanaaegset härrat).
Skandaal Tartu Ülikoolis muutis kaitsmiskomisjonid karmimaks
Rääkides veidi üldisemalt juhendamisest ja juhendatavatest, mitte konkreetsest juhtumist.
Ülikooli juhtkond leiab, et juhendaja asi on töö igal juhul kaitsmiseni viia. Samas nõutakse, et igaüks kes ülikooli uksest sisse suvatseb astuda, tuleb lõpetamiseni läbi vedada, sest pearaha on põhiline ja ülikooli allüksustelt nõutakse kasumlikkust, mis on tegelikult absurd, sest nad ei saa valida, milliseid erialasid õpetada ja milliseid kinni panna. Neile on jäetud ainult kohustused, aga õigusi pole antud.
Tõsiasi on ka see, et ülikooli võetakse sisse suurel hulgal inimesi, kelle teadmised maailma kultuurist on peaaegu olematud, kui välja arvata ehk see, mis nende meelest on massikultuuris parasjagu in, kui sedagi.
Teha õppejõude vastutavaks tänaste üliõpilaste eelnevas elus tegemata jäänud töö eest on täiesti ülekohtune.
Pealegi olukorras, kus õppejõudude põhitööks on kujunenud kõikvõimalike ja järjest kasvavate bürokraatlike plaanide, kavade, õppeesmärkide, pädevuste, strateegia ja muu mõttetu paberitöö tegemine, mis peaks olema tegelikult tugistruktuuride ametnike ülesanne, nagu tänases Päevalehes üks Tallinna Ülikooli õppejõud sellest väga asjalikult kirjutab.
Juhendaja asi võiks siiski olla üliõpilane nii kaugele viia, et tema töö kaitsmisele kõlbab.
@Kriku:
Ma ei tunne Teid isiklikult ja Teie isik ei häiri mind kuidagi.
Teie ülejäänud postitus jäi mulle arusaamatuks.
-ma arendasin oma! rooside sõja ja protestantluse versiooni lihtsalt edasi. Sain teada, et sa oled suur! mees! mitte väike! tütarlaps!
Eile õhtul hakkas mind piinama näiteks kohutavalt asjaolu, et mulle ei meenunud kuidagi, mida luther thomas more’i ukse taga karjus- see oli üks tore ladinakeelne laussõim. Küll suudan ma kuidagi meenutada miski thomas more’i ütluse:
asinus meus habet aures, et tu habes aures, ergo tu es asinus meus –
ma kujutan ette, umbes samamoodi rääkis ta lutheriga,
aga mida karjus luther more’i ukse taga, ah!??
ps. täna hommikul meenus mulle tore oscar wilde’i essee: “inimese hing sotsialismi ajal”. Sealt selgub kodaniku ilus ideaal: sotsialismi ajal muutub kõik. Siis pole enam inimesi, kes elavad haisvates urgastes ja haisvates räbalates ja kasvatavad võimatus ja täiesti vastikus ümbruskonnas üles haiglasi ja nälginud lapsi. Ühiskonna turvalisus ei sõltu enam ilmastikust. Ühiskonna iga liige saab osa selle ühiskonna üldisest heaolust ja õnnest, ning kui pakane tuleb, ei tee see kellegi elu halvemaks.
Sotsialism kaotab näiteks ära perekonnaelu. Abielu kaob koos eraomandi kadumisega. Individualism kiidab selle heaks ja teeb selle kauniks. See aitab isiksusel täielikult areneda, teeb naise ja mehe armastuse imeliselt ilusaks, õitsvaks. Jeesus teadis seda. Aga jeesus ja sotsialism? Isiksusele ei tohi mingeid nõudeid esitada. Üksikinimene ei saa anda järele kuulekuse nõudmisele ja vabaks jääda-
edasi jooksis mul mõte kokku, lugesin mitu korda kirjutatu üle,
võid ka lugeda, oscar wilde’i “esseed”.
“skandaal tartu ülikoolis muutis kaitsmiskomisjonid karmimaks” –
ja ongi rahvuslik kogutarkus päästetud!
Seda punkti sooviks täpsustada: töös oli 1914, nagu ma aru saan, aga kuidas täpselt see korduv tähelepanu juhtmine välja nägi?
Et üliõpilane rääkiski ettekandes muudkui 1914 ja 1914, auditoorium kahises ja korduvalt parandati teda, kuid ta ignoreeris? Või kuidas see toimus?
:)
Umbes nii jah. Lõpuks keegi tegi puust ja punasest ette, et 1914 + 100 = 2014, mis pole veel saabunud.
Cyanide & Happiness viskab ka lõputööde teemal nalja.
Vastse teenelise Eesti kodaniku Isidor Levini mälestused räägivad: