Atmosfäärilise süsihappe allikad

Pildil kujutatud söekoormad on artikliga seotud.

Üks tuntud kliima soojenemise eitajate argumente on, et inimeste osa looduslikus süsihappegaasiringes on tühine. Sageli postuleeritakse hoopis olulisemaks süsihappegaasi allikaks vulkaane. Kas see võib tõsi olla? Arvutame hõlpsasti leitavatest avalikest allikatest pärit andmete põhjal, natuke võtame appi ka põhikoolikeemiat.

2001. aastal on Derrill M. Kerrick Pennsylvania osariigi ülikoolist asjassepuutuva teadusajakirjanduse läbi analüüsinud ja üllitanud ülevaateartikli, kus ta looduslikke atmosfäärilise süsihappegaasi allikaid hindas. Ülevaate avaldas Reviews of Geophysics. Juba lühikokkuvõttest loeme:

Ookeanide keskahelikest eraldub 1 kuni 3 triljonit mooli süsihappegaasi aastas ja nad neelavad umbes 3,5 triljonit mooli süsihappegaasi aastas oma hüdrotermilistes süsteemides karbonaatide moodustamise teel. Kui ookeanide keskahelikud süsihappegaasi netoallikatena kõrvale jätta, on kogu õhualusest vulkaanilisest tegevusest pärinev süsihappegaasi aastane eraldumine 2,0 kuni 2,5 triljonit mooli aastas.

Kui palju süsihappegaasi lasevad taevasse inimesed? Seda saaks hinnata näiteks süsinikul põhinevate kütuste aastase kulu kaudu. Vaatleme esialgu sütt, mille kohta NationMaster kena graafikut jagab. Nagu näeme, tarvitatakse maailmas aasta jooksul ära umbes neli ja pool miljardit ‘lühikest tonni’ sütt. Lühike tonn on vanaaegne briti mõõtühik, mis vastab 2000 naelale ehk umbes 900 kilogrammile, mis tähendab, et aastane söekulu on veidi üle nelja triljoni kilogrammi. Söe toimeaine ja peamine koostisosa on süsinik, mille mool kaalub, nagu Wolfram Alpha teab, umbes kaksteist grammi. Seega kasutatakse aastas üle 300 triljoni mooli süsiniku aatomeid. Kuna igas süsihappegaasi molekulis on üks süsiniku aatom, saadakse söe põletamisel sama palju moole süsihappegaasi. Kui me nüüd ettevaatlikult oletame, et maailmas ära tarvitatava söe põletamisel saadud süsihappegaasist pool atmosfääri jõuab, lasevad inimesed aastas atmosfääri 150 triljonit mooli süsinikdioksiidi.

150 triljonit mooli on kahest või kahest ja poolest triljonist moolist peaaegu kaks suurusjärku suurem. Me võiksime veel rehkendada, kui palju süsinikdioksiidi inimesed maagaasi ja nafta põletamisel tekitavad, aga sellel ei oleks enam mingit mõtet, kuna me saame ilma mingisuguse kahtluseta järeldada, et inimesed toodavad palju rohkem süsihappegaasi kui vulkaanid.

Usin lugeja võib tahta neid arvutusi ise korrata ja hinnata ka teisi fossiilseid allikaid, võib-olla ka kasutades sisendandmeid teistest allikatest. Laisk lugeja võib eelistada vaadata, kuidas teised tööd teevad:

• New Scientist: Climate myths: Human CO₂ emissions are too tiny to matter
• Skeptical Science: How do human CO₂ emissions compare to natural CO₂ emissions?
• Hawaii vulkaaniobservatoorium: Which produces more CO₂, volcanic or human activity?

Keda vulkaanijutt rohkem huvitab, võib lugeda ka FactCheck’i analüüsi väitele, et aasta esimeses pooles Islandil toimunud vulkaanipursked nullisid ära inimtekkelise süsihappegaasi piiramiseks tehtud viie aasta töö.