Teoloog teaduse kallal ja muid lugusid juunis

6. juuni liikus planeet Veenus üle Päikese. Pilt: Martin Vällik

Andres Põder vaatab, kuidas Veenus üle Päikese läheb. Pilt: Siim Lõvi

• Sirbis on läbi mitmendama numbri üks arutelu käimas. Alustan viimasest ehk siis sellest, kuidas teoloog loodusteadust või teatud aspekte selles interpreteerib. Kummalisel kombel on diskussiooni keskmes evolutsioon või siis “Darwini evolutsioonikäsitlus”.

  Kui teadusest saab ideoloogia
  Atko Remmel

  Hõraku ja Viikmaa artiklis on sellesse positsiooni pandud Darwini evolutsioonikäsitlus, mistõttu lähenemine evolutsioonile saab olla kas darvinistlik või väär, muid võimalusi ei ole. Enese jaoks selgitatakse seda üpris tüüpiliselt mitmesuguste olukorda pehmendavate kujundite abil, millest üks populaarsemaid on „ratsionaalne” minapilt ja „ebaratsionaalne” vastaspool. Ilmselgelt muutub selline käsitlus pikapeale segavaks nii teaduse tegemisel (tulemus on juba kindel) kui ka oma tegevuse mõtestamisel; sellelaadne ühe lähenemisnurga või meetodi absolutiseerimine toob vägisi pähe paralleeli lausega „mehele, kelle käes on haamer, näib kõik naelana”. Selline suhtumine on muidugi kaugel teaduslikkusele vajalikust avatusest, mistõttu kõige täpsemalt kirjeldab seda termin „dogmaatiline”, seda nii teoloogilises kui ka profaanses tähenduses. Põhimõtteliselt ütlevad artikli autorid teiste sõnadega sama, mida kirjutas Lenin ning mida tänapäeval tsiteeritakse vaid irooniliselt: „Marxi õpetus on kõikvõimas, sest ta on õige.” Paralleelid marksismiga on seda ilmsemad, et ka see maailmavaade väitis end olevat ainsana teadusliku.

  Ja peale seda heidab Remmel Hõrakule ja Viikmaale ette demagoogiavõtete kasutamist ja teaduspoliitilist agendat:

  On aga ilmselge, et artikli autoritele selline lähenemine ei sobi ning nende tee teadusliku tõeni ei vii mitte uute sümbiooside, vaid absolutiseeritud positsiooni kaitsmise kaudu, kasutades seejuures mitte teaduslikku argumentatsiooni, vaid demagoogilisi võtteid. Sellest vaatevinklist torkab teravalt silma ka artikli tegelik eesmärk, milleks ei ole sisuline arutelu, vaid eelkõige teaduspoliitilised eesmärgid – biosemiootika diskrediteerimine bioloogidega ühist huvi pakkuvas valdkonnas.

• Darwini evolutsioonikäsitlusele ei ole alternatiive
  Peeter Hõrak, loomaökoloog; Mart Viikmaa, geneetik

  18. mai Sirbis avaldasid evolutsiooni kohta arvamust Stuart Kauffman ja Kalevi Kull. Mõlemal mehel näib olevat kana kitkuda darvinistliku evolutsioonikäsitlusega. Kuna meie humanitaarkultuuriruumis kipuvad viimasel ajal esile kerkima antidarwinlikud vaated, peame vajalikuks teemat kommenteerida tänapäeva evolutsioonibioloogia vaatenurgast.

  Vahemärkus Sirbile, et kui artiklis on viide eelnevalt samas ajalehes ilmunud artiklile, siis pole mingit põhjust peale rumaluse ja laiskuse lisada otseviide selle mainitud artikli juurde.

  18. mai Sirbis ilmunud Kauffmani ja Kalevi Kulli vestlus markeerib Kauffmani juba veendunuma Darwini vastasena („Newtoni ja Darwini pärand varjestavad mittefüsikalistliku bioloogia teistsuguse reaalsuse”), kuid jätab lugeja tema seisukohtade põhjenduste osas samasugusesse segadusse. Marek Strandbergi osundatud Kauffmani hüpotees, et „looduslikku valikut eraldi nähtusena ei olevatki ja et evolutsioon toimib biosfääri või ökosüsteemi omadusena, et leida muutuvale keskkonnale ja selles tekkivatele suhetele uusi vastuseid ja lahendusi …” kõlab tõepoolest provotseerivalt ja läheb vastuollu Kauffmani poolt varem avaldatuga. Kas teadlase arusaamine maailmast on muutunud? Ja milles seisneb tema pakutud alternatiiv? Strandbergi väitel seisneb Kauffmani hüpoteesi „meelikõditav iseloom” selles, et „aine universumis võibki olla jagunenud elutuks ja elusaks”, ning et elutu ja elusa aine käitumine ei ole samaväärselt ennustatavad. Samuti selles, et rakud võivad kohaneda uute keskkonnatingimustega ja et elusainel ja selle osadel on funktsioonid, milleks on leida lahendusi probleemidele. Selliste triviaalsuste afišeerimine võtab kukalt kratsima iga terve talupojamõistusega bioloogi. Usutluse käigus selgub eelkirjeldatud hookuspookuste arvatav põhjus: Kauffman on avastanud enda jaoks biosemiootika.

  Bioloogia on loodusteadus, mis püstitab hüpoteese ja kontrollib neid toetudes mõõtmistulemustele, ja kus võimalik, siis katseliselt. Nagu märkis Carl Sagan, varustatakse teadlased väljaõppe käigus rumaluse avastamise komplektiga. Darwini loodusliku valiku kontseptsioonil põhinev evolutsiooniteooria kujutab endast imelist näidet teaduse eduloost. Enamgi veel, selle mõte peaks olema hoomatav igaühele, kes kordki elus on kasutanud sõela. Looduslik valik on sõelumisega sarnane protsess: organismide diferentseeritud, st mittejuhuslik paljunemine. Maailm meie ümber on täis käegakatsutavaid tõendeid selle protsessi toimumise kohta. Ei tohiks nõuda ülemäärast pingutust, et ette kujutada mismoodi on hundist eellasest saadud kogu tänapäevane koeratõugude galerii või algselt mürgisest kartuli eellasest meie igapäevatoidus. Või miks puud raiskavad väärtuslikku energiat ja toitaineid selleks, et endale tüve kasvatada. Tasuks mõtiskleda ka selle üle, kas inimesed paljunevad juhuslikult ja mis sellest tuleneb. Darvinistlikul valikuprintsiibil baseerub kogu tõu- ja sordiaretus ning ravimiarendus. Ilma selleta ei oleks toitu ega ravimeid. Elu ka ei oleks.

• Kas Darwini mõõtu avastus tulekul?
  Kalevi Kull ja Stuart Kauffman

  Kauffman on koos oma matemaatikuist kolleegidega välja tulnud hüpoteesiga, et looduslikku valikut eraldi nähtusena ei olevatki ja et evolutsioon toimib biosfääri või ökosüsteemi omadusena, et leida muutuvale keskkonnale ja selles tekkivatele suhetele uusi vastuseid ja lahendusi. Selliseid, mida polegi võimalik selgelt ette ennustada või arvutada. Kauffmani hüpoteesi meelikõditav iseloom on selles, et see näitab, et aine universumis võibki olla jagunenud elutuks, mida juhivad matemaatilistel alustel füüsikaseadused, ning elusaks, mille omapäraks on olla ennustamatu ja mille puhul kõik lootused seda protsessi ettemääratud valemeisse kirjutada on lootusetud.

  Järgneb intervjuu-vestlus K. Kulli ja S. Kauffmani vahel, mis mulle isiklikult kui mittebioloogile kohati üsna segaseks jääb.

• Evolutsioonilise kruvikeeraja lugu
  Marek Strandberg
• Kirikiri kohendab ka omalt poolt lõket:
  Selektsionismi viletsus
  Tim Ingold

  Üks asi, mida me õpetatud vaidlustes ei peaks sallima, on ometigi sallimatus. Kuid olen märganud, et neodarvinistlikud selektsionistid on eriti ebatolerantsed igasuguste intellektuaalsete väljakutse suhtes oma seisukohtadele. Nad lihtsalt eeldavad, et need ei ole küsimuse alla seatavad, ning keelduvad edasistest aruteludest. Nende lemmikvõtteks on muidugi kuulutada krüpto-kreatsionistiks igaüks, kes end nende järgi ei joonda.