Palun abi — mis on meie legendid ja uskumused?
15. ja 16. mail esineb Eestis kuulus Itaalia müsteeriumite uurija Massimo Polidoro. Loengu-šõu sisu osas on palju salapärast ja üllatuslikku, kuid arvatavasti tuleb juttu palju sellest huvitavast ja põnevast, mida Massimo Polidoro selgeltnägijate, imevõimete ja nn paranormaalsete nähtuste uurimisel paari aastakümne jooksul teada on saanud. Lisades siia juurde ka selle, et mustkunst pakub talle huvi juba varasest lapsepõlvest alates, võib oletada, et etendust tuleb vahva ja mitmekülgne. Pealegi – täiesti tasuta!
15. mail Tallinna Ülikoolis
16. mail Tartus Ahhaas
Tallinna ja Tartu etendused on osa Massimo Polidoro Põhja-Euroopa tuurist.
Enne tulemist aga on tal meilegi paar palvet:
2) […] what are the most popular mystery / legends of your Country? For example, in Romania you would certainly say it’s Dracula; in England there are plenty (Robin Hood, King Arthur, crop circles, Loch Ness…) and so on. What are the 3 most famous mysteries of your land?
Mis on teie maa tuntuimad legendid? Näiteks Rumeenias öeldaks, et Dracula; Inglismaal on neid rohkesti – Robin Hood, kuningas Artur, viljaringid, Loch Nessi koletis jne. Millised on teie maa (rahva) kolm kuulsaimat mõistatuslikku lugu?
Teen omalt poolt otsa lahti ja pakun mõned, mis meelde tulevad:
- Eestlased on eriline nõiarahvas. Tänu Põhja-Eesti radioaktiivsele pinnasele, mis soodustab erivõimete teket läbi soodsate geenimutatsioonide.
- Mingi ugri-mugri päritolu müüt ja muistse vabadusvõitlusega seotud legend on meil vist ka.
- Parvlaev Estonia lasti kellegi poolt meelega põhja ja kapten Avo Piht pääses elusalt, kuid teda hoitakse “kusagil”.
- Meriväljal maa sees on ufonautide majakas ja Kaiu raba on nende maandumispaik.
Mõned ajaloolised müüdid on meil vast ikka ka. Palun aidake meenutada.
When we meet, I’d like to know more about the most common beliefs in your own Country, which is different from the above request. Here I mean what people like to believe these days, what the media talks the more about (homeopathy? dowsing? astrology?…) The idea is to prepare a survey, for my column in the Skeptical Inquirer, discussing the distribution of beliefs in Europe.
Kui kohtume, sooviksin rohkem kuulda tavauskumustest teie riigis. See küsimus on erinev eelmisest. Siin pean ma silmas seda, mida inimesed tänapäeval usuvad ja millest meedia enim räägib (homöopaatia? pildamine? astroloogia?) Plaanis on koostada uurimus ajakirja Skeptical Inquirer jaoks, milles arutletakse uskumuste leviku üle Euroopas.
- Nõiavitsaga on võimalik vett ja muid asju leida.
- Astroloogia on peaaegu üldrahvalik.
- On olemas eriliste võimetega inimesed (nõiad). Päriselt ka! Telekas ju ise oma silmaga nägime.
- Oleme uskmatu rahvas. Vaatet lausa ateistlikuimad terves Euroopas.
Kaali-teemalised teooriad ehk. Lennart Meri ja Hyperborea. Kuigi ega meil väga suuri narratiive polegi, Kalevipoeg ja Lembitu päris nii ei tööta. Põhja Konn? Kullaketrajate muinasjuttu ju ei jutusta. Vanapagan ja Suur Tõll?
Kindlasti teavad kõik kedagi,kes on kodukäijat näinud või kuulnud.
Kodukäijate müüt on kindlasti üks vanemaid.
Isiklikult tean inimesi kes on näinud UFOt.
Sagedase unehalvatuse tõttu olen ka ise nendega tihti kokku puutunud:)
Kalevipoeg, kratt ja küüntest kübar. Pakuks et need on ühed tuntuimad.
Näkid, libahundid ja nõiad on ka üsna populaarsed olnud.
Ei tasu segi ajada müüte ja lihtsalt aegunud ja ebaobjektiivseid ajalookäsitlusi nagu muistne vabadusvõitlus.
Mina pakuks välja sellesama nõiarahva ning maausu edasikestmise teema. Mitte kellelgi pole mitte mingit objektiivset alust midagi väita ristiusu-eelsete uskumuste kohta.
Oleksin Krikuga nõus, kui maausu põhimõtted ei oleks kestnud edasi ka kõrbejumala kummardamise aegu… küll jah veidi muundatud kujul, kuid baas oli siiski oma ja vana.
Seega ei saa Krikuga nõus olla.
Meie endi pärimustes on siiski figureerinud paar tähtsat sümbolit – kratid, libahundid (soed ja koerakoonlased) ning kindlasti ka rahapajad. Rahapaja temaatika on seostatav ka iirlaste härjapõlvlaste temaatikaga.
Pakuksin välja Põhja Konna (Northern Frog, itaalia keeles Nord Rana). Wikipedia andmeil (http://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%B5hja_Konn) ‘Põhja Konn on eesti rahvamütoloogias, eriti muistendites esinev üleloomulik olend, kes sarnaneb lohele või draakonile. Põhja Konna kujutatakse tavaliselt hiiglasliku pahatahtliku olendina, kes püüab kõike enda teel hävitada. Põhja Konn ajab suust välja tuld ja suitsu ning nagu lohetapmise lugudes, hävitab Põhja Konna samuti mõni noormees, enamasti kavaluse abil.’ Minule jättis Põhja Konn lapsepõlveraamatus ‘Tark mees taskus’ alati väga sügava mulje – püüdsin seda muinasjuttu vältida. Järelikult tõsine värk.
Lisaks on miksikeses üks hästi armas koolilapse ülevaade sel teemal, http://www.miksike.ee/docs/lis.....daniel.htm
Fr. R. Kreutzwald
,,Eesti rahva ennemuistsed jutud”
Põhja konn
Lühikokkuvõte
Ennemuiste elanud kole metsaline, kes aegamööda kõik elavad loomad maa pealt oleks ära hävitanud. Temal olnud härja keha, konna jalad, taga maosaba. Olnud väga suur elukas, kelle keha oli kaetud soomustega, mis tugevamad kui kivi ja raud ning tema silmad hiilanud heledamini kui küünlad.
Kuningad pakkusid otsata vaevatasu sellele, kes koletise hävitab. Vanema rahva sõnul olevat ainult Saalomoni sõrmusega võimalik koletist hävitada.
Niisiis asus üks julge noormees otsima sõrmust, oma teel kohtas ta hommikumaa tarka, kes õpetanud talle lindude keelt. Kaks lindu juhatasid nooruki põrguneitsi juurde, kuhu poiss jäi mõneks ajaks elama. Neitsi tahtis abielluda, sest noormees meeldis neitsile väga. Nooruk seda ootaski ja tahtis neitsilt midagi vastu.
Nii näitas neitsi poisile sõrmust, mis erinevasse sõrme pannes annab erineva võime. Noormees kavaldas põrguneitsi üle ja sai sõrmuse endale ning viis selle hommikumaa targale. Tark õpetas talle Saalomoni sõrmuse võlujõu selgeks.
Poiss lendas koju ja rääkis kuningaga, et see talle koletisega võitlemiseks sobiva varustuse laseks teha. Ise asus noormees mõtlema, kuidas Põhja konna võita.
Kolm päeva ja ööd kestnud võitluse järel hakkas Põhja konna jõud raugema ning poiss pani sõrmuse abil suure kivi elukat nottima kuni see enam elumärki ei näidanud.
Rahvas oli õnnelik ja paari päeva pärast abiellus noormees printsessiga.
Koletis aga unustati maha matta ja see hakkas koledasti lehkama. Abi saamiseks läks noormees nüüd hommikumaa targa juurde, kuid kohtas teel hoopis petetud põrguneitsit, kes temalt sõrmuse võttis ja nooruki koopasse aheldas.
Et noormees oli kuninga väimees, saatis kuningas teda oma saadikud koos hommikumaa targaga päästma.
Päästjad leidsid ning päästsid noormehe aga alles seitsme aasta möödudes. Noormees jõudis koju päeval, mil kuningas suri ja tema tõsteti kuningaks. Ta elas õnnelikult elupäevade lõpuni.
Aga pärast seda pole keegi imesõrmust näinud.
Minu arvamus
Tegevus toimus ennemuistsetel aegadel.
Peategelasteks olid noormees, hommikumaa tark, põrguneitsi ja Põhja konn.
Mulle meeldis noormees, sest ta päästis olukorra ja oli alati vahvalt valmis appi ruttama. On õiglane, et ta sai autasuks kuninga tiitli ning abiellus printsessiga. Mõnes mõttes oli seda huvitav jälgida, kuidas nooruk tappis Põhja konna.
Minule ei meeldinud Põhja konn, sest ta tegi inimestele halba. Ega seegi hea olnud, et ta hakkas pärast veel lehkama ka.
Ebahuvitav oli see, kui need linnud juhatasid selle noormehe põrguneitsi juurde. See oli umbes nii: esimene päev-ei lähe, teine päev- ei lähe, kolmas päev- ei lähe ja siis lõpuks neljandal päeval hakkavad minema.
Muidu polnud väga vigagi. See oli nagu seiklus-muinasjutt.
Ja selle tõe allikas on arvatavasti ilmutuslik…?
Ja mis neid kratte ja libahunte seob eelkristliku ajaga?
See on vast veidi liialdatud väide – on tõesti nii, et Eestis on kõige vähem inimesi, kes ütlevad, et nad usuvad jumalat või kelle igapäeva elus mängib religioon suurt rolli (2005 ja 2009 EUobserveri uuringud). Kuid samas tuleb märkida, et eksplitsiitselt ateistlikke inimesi pole Eestis kaugeltki kõige rohkem.
Eestlased ja ateism? Kust see loogika tuleb? Kui küsida kas eestlane usub Jumalat, siis 14% ütleb jah. Aga kui küsida, kas eestlane usub, et inimesel on hing või et puul on hing, siis üle 66% ütleks jah.
Kriku… vaata kristlikul ajal seostati kratte ja libahunte saatana käsilastega. See, et need “olendid” olid sattunud põlu alla annab märku sellest, et antud uskumused olid vanemad ja pärit ajast, mil iga peremees sai teha omale krati ning iga nõiasõnade teadja sai käia suteks.
Kui käsitleda kristlikku aega ajaloovõltsijate seisukohast ja väita, et eestlased olid jube kristlik rahvas ja käisid kui kukupaid pühapäeviti kirikus, siis peaks ka igasugune kratitamine ja soekskäimine meile tundmatu olema juhul kui see pärimus pärineks tollest kirikuajast.
Tüüpiline loogikaviga. See, et kristlaste poolt eelkristlikke jumalaid saatana ilminguiks peeti, ei anna veel alust arvata, et kõik saatana ilminguks peetu oli eelkristlik. Kui me teame, et part on lind ja talle meeldib ujuda, ei ütle see veel midagi näiteks kana veelembuse kohta.
kuri silm, kodukäija, poltergeist, “tulemärgid”, maa-alused käigud Riia linna ja mujale, Haapsalu valge daam ja muud sissemüüritud neitsid, “halva energiaga kohad”, kus nt maanteedel juhtuvad õnnetused. tegelikult üks asi on müüdid ja muistendid, mida tänapäeval võetaksegi muinasjuttudena, ja need teised lood, mida vähemalt mõned inimesed usuvad.
sõnajalaõis, ussisõnad, sõjajärgsed inimliha-vorstivabrikud…
Põhja Konna mõtles vist Kröitsvalt ise välja, sest ei taht lohet panna, olen kuulnud. muistenditesse lekkis hiljem, kui yldse. kontrollida tuleks esinemist (ja selle ulatust) suulises rahvapärimuses.
see raamat tõenäoliselt annab vastuse:
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?15211
August Annist
Friedrich Reinhold Kreutzwaldi muinasjuttude algupära ja kunstiline laad
450-leheküljeline tavaformaadis ja kõvas köites raamat
Eesti Raamat 1966
Kuulge, aga kuidas selle va ussikuningaga on, see vist on ikka Eesti muistendites ka enne Kreutzwaldi olemas? Aga suuri lugusid meil arvatavasti ei ole säilinud, kultuurilistel põhjustel. Pigem võib viidata just animismi algetele/jäänustele/aspektidele kultuuris (võib-olla ka seepärast, et animism oli teatud liiki mõtteline “vastpanu”). Aga suure loo kohta võib ütelda, et võrreldavaid lihtsalt ei ole. Väikeseid lugusid maakondade kaupa vast ikka on (kuidas nende paganamaa lugudega ongi?)
Ma arvan, et see, et “kõigel on hing” ja “nõiad on olemas” või “inimestel on üleloomulikke võimeid” sobib kõige enam praeguste uskumiste selgitamiseks. Organiseeritud religioon ei ole siiski siin kõige levinum või tunnustatum olnud.
murueide tütred ja maa alused muistenditest või muinasjuttudest.
ussikuningas oli jah tegija, temast võib siiani lugusid korjata soode lähedal elavate põliselanike käest.
murueide tytred on aga ka 19. sajandi viimase kolmandiku saadus.
teaduse mõttes surmkindlalt verifitseeritavaid muinasajast järjepidevaid usulisi kujutelmi pole meil tõesti ette näidata, sest muinasajast pole lõpuni usaldusväärseid kirjalikke allikaid. puudekultus iseenesest on Henriku “Liivimaa kroonikas” kirjas, see vist läheks sellisena kirja.
see-eest, oh Kriku, on kaudsetel meetoditel võimalik määrata arhailisi maausu ehk eesti rahvausu jooni, mis tõenäoliselt võisid muinasajal umbes samasugused olla. seesama puudekultus yle Euroopa on nii hästi dokumenteeritud ja uuritud, et seda võib põhimõtteliselt järjekindlaks väita. libahundilood ja uskumused igasugu libaloomadest on ka niipalju universaalsed, et võib postuleerida millegi taolise olemasolu muinasaja lõpul, kas või totemistlike uskumuste rudimendina. (vrd pärimusega, mille järgi koltalaplased põlvnevad karudest ja seetõttu suudavad karu kujul ringi konnata.) lisaks on lykantroopia tuntud Vanast Kreekast, kus sellest ka antiikajal kirjutati. jne. sellistele väidetele, et mõni ysna yldlevinud usulise kujutelm – nt mõne kymnetes kõrvuti elavates kultuurides yle Euraasia registreeritud nähe – on ajas ja ruumis väga elujõuline, mis võib tähendada ka tuhandeaastast järjepidevust yhes kohas, pole kuigi keeruline taha saada folkloristide-etnoloogide-antropoloogide teadusliku killa konsensust.
aga sõnajalaõis?
Müütide ja imelugude koha pealt võiks mainida järvede rändamist. See peaks minuteada mujal maailmas suhteliselt vähelevinud uskumus olema, võiks külalisele huvi pakkuda. Võiks muidugi mõnelt folkloristilt üle kontrollida.
Sõnajalaõis on rohkem sihuke… ümberütlemine. Teadagi mille kohta. Minu arust.
Kirikukaugus on kindlasti asi, mida tuleks seletada, sest see on meil teistmoodi, kui paljudes muudes kohtades.
Neist praegustest uskumistest… fengshui kindlasti. Üleüldse igasugune idamaise päritoluga kunsti/õpetuse vägivaldne ümberistutamine meile siia.
Üsna levinud on sellised veendumused, et puidu säilimine sõltub kuufaasist, millal puu on maha võetud. Võibolla täpselt ei teatagi, et millal siis puid tuleks langetada, aga ollakse täiesti veendunud, et kunagi kindlasti teati.
Ahsoo, kuri silm on ka selline traditsiooniline uskumus, tänapäevasemal kujul kombineerub haritumate inimeste hulgas võibolla n.n. energiavampiirlusega, aga on ka vanal heal kujul maainimeste seas veel täiesti elujõus teadmine. Ärasõnamine samuti, et kui ikka räägid, kuidas sul hästi läheb, siis varsti enam ei lähe, palju targem on kurta ja viriseda.
Järvede rändamine on hea mõte.
järvedega seoses ka midagi maisemast valdkonnast. nimlt teab iga põlvepikkunegi eestimaa poisike, et kui mitte igas, siis vähemalt pooltes eestimaa järvedes on vähemalt üks läbi jää vajunud tank või sinna kukkunud lennuk. PS! nii tank kui lennuk on umbes 90% juhtudest raudselt saksa päritolu ning neist omakorda 90% juhtudest raudselt “tiiger”.
peale järvede on tohutul hulgal tanke-lennukeid ka meie ääretutes soodes-rabades.
järve- ja sootankijuttudele lisab tõepärasust ka jutustaja käsi südamel antud kinnitus, et tema ise või tema (vana)isa kasutas selle torni ideaalse hüppelauana ja/või alles paar aastat tagasi oli torn/kahuritoru veel veest/laukast välja paistnud.
see teema võib kõlada naljaka või tähtsusetuna ent kui oled veidikenegi nende teemade vastu huvi tundnud, siis võtab taoliste juttude rohkus tõsiselt kukalt sügama.
PS! iseenesest siin-seal on tõesti mõni sõjakoll kunagi uppunud ja mõni on päevavalgelegi sikutatud. nii, et teema minu poolest huvitav kuna erinevalt murueide tütardest, külmkingadest ja krattidest on sel vähemalt käegakatsutav tõepõhi all.
Helmes kiviks muutunud orjatüdruk
nahakaupleja Pontus
Rannus uputatud Barbara
koerakoonlased
merilehmad
Koit ja Hämarik
Vanapagan ja rehepapp
http://www.folklore.ee/rehepapp/
Mina arvan, et tasuks vaadata Vanapagana lugusid. Olen kunagi paksu raamatu läbi lugenud, kus neid oli küll igasuguseid – pikki ja lühikesi. Vanapagan esineb lugudes kord hea, kord halvana ja tal pole suurt midagi ühist Saatana ehk Kuradiga, keda kristlik kirik üritas meil juurutada. Vanapagan elab maa all, koopas või suures laanes, või mõnes muus raskesti ligipääsetavas kohas, tal on pere, ta käib teiste (!) vanapaganatega läbi, aitab teinekord vaeseid ja õnnetuid, vahel aga kiusab maarahvast ja teeb lollusi. Selline äärmiselt huvitav tegelane, kelles mõni folklorist näiteks ristimise ja pärisorjuse eest põgenenud eestlase sümbolit näeb. Kolm tilka verd jne – see on ilmselt hilisem lisandus neile lugudele.
Kõige kaugemad mälestused muistsetest legendidest ja uskumustest pidada elama edasi lastelauludes ja igasugustes rahvamängudes, väidavad folkloristid. Uuemast ajast tuleb mulle meelde liisulaul”Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa…”, mis räägib tegelikult II maailmasõjast, nii naljakas kui see ka pole. Lapsed ju armastavad suurte suust kuuldut omal moel edasi anda. Nii et muinasjutud polegi kõige halvem koht otsimiseks. Tulevad meelde Vetevana ja Veteema lood, ja kusagil meie põhjarannikul peaks olema üks koht, kus üks näkk vees elab ja vahel mere koledasti kohisema paneb. Needsamad näkid on ka päris huvitavad – Eesti näkk pole teps mitte kaunis tütarlaps, vaid sageli hoopis kolekuri mees, kes võib ka kaevus elada ja sealtkaudu sind veealuste juurde viia.
Meie oma viga on, et me ei ole tuttavad oma rahva folklooriga – paksud ramatud ja kassetid on lugusid täis, aga me lihtsalt ei tunne neid, ja siis väidame, et meil polegi midagi. Lennart Meri “Hõbevalge” võiks vähemalt õhutada kedagi tema kombel rahvakombeid ja -pärimusi uurima.
Kaasaegsetest uskumustest – neid on palju… ateismi-müüt muidugi, sest tegelikult on eestlased vähemalt Euroopa kolme (eba)usklikuma rahva seas. Aga ma katsun midagi konkreetsemat pakkuda:
Pendel ja nõiavits loomulikult – avastavad veesooned (kuigi põhjavesi teatavasti enamasti mingeid “sooni” mööda ei voolagi, võiks meelde tuletada põhikoolis õpitu vett läbilaskvate ja vettpidavate kivimikihtide ja nende paigutuse kohta), energiaaugud, kadunud esemed ja inimesed jne. Sniffex!
Ekstrasensid ehk “nõiad” ehk sensitiivid – jah, Eesti on muistsetest aegadest tuntud kui võimsate nõidade maa. Tänapäeval nõiad enam luuaga ei lenda ja tormi ei õhuta, nüüd nad ravivad vähki ja AIDS’i ja alkoholismi ja liigset kehakaalu, võtavad maha needusi, vabastavad energiavampiiridest ja kanaliseerivad surnud inimeste hääli. Seejuures opereerivad nad mängleva kergusega mõistetega nagu “kvantfüüsika”, “alfatasand”, “molekulaarne mälu”, “mittemateriaalne energia” ja “negatiivsed võnkesagedused”.
Kristallid ja püramiidid – kristalle tuleb kasutada vee molekulaarstruktuuri muutmiseks, see aitab tõsta teadvust X tasandile. Kristallid tuleb riputada ümber voodi, see viib kehast mürgid välja (detox?!). Kristalle tuleb riputada kaela, see normaliseerib vere kolesteroolisisaldust ja vererõhku. Püramiidi all tuleb magada, siis ühined kosmosega ja haigustekitajad sinu veres hävivad. Püramiidil on ka praktilisemaid rakendusi – nt ei lähe leib selle all kunagi hallitama – muumiad ju ei läinud?!
Viimane ja kõige suurem kaasaegne müüt – eestlased on haritud rahvas ja neile pole omane kergeusklikkus.
Vanemas kihistuses on Vanapagan ja Kalevipoeg üsna sarnased loodushiiud. Laugaste & Liiva kogumikest leiab hulga tegusid, mida nad ühesuguse innuga toimetavad (kividekandmine jne).
ei lugenud eriti kommentaare, aga kas keegi seda Haapsalu varjutädi pakkus?
Valget Daami. Ei ole pakutud.
Kotermann on ka veel üks loom, keda pole pakutud. Ma muidugi ei tea, kas neid uuemal ajal enam esineb.
Miks keegi pole näkki maininud? See on ju nagu aamen kirikus, et igas vähegi arvestatavas järves ja jões on näkk! Enn Vetemaa “Eesti näkiliste välimääraja” polnud niisama raamat, vaid kindlustas Vetemaale kümneks aastaks koha Eesti missivalimiste žüriis. Eesti omapära on veel see, et näkk pole kalasabaga, vaid nii pealt- kui altpoolt vööd inimkujuline. Mweres miskipärast ei ole, on vist rohkem magevee-elajad.
hmm, vanasti oli iga järve põhjas kirikutorn. risti või kukke võis läbi vee näha. muutuv rahvausk ;)
järvede rändamine on hea mõte jah. nad kipuvad kapriissed tõesti olema muistendivara järgi.
aga yldiselt võib kirjutada-helistada ka näiteks Risto Järvele, kes praegu on Eesti Rahvaluule Arhiivi pealik kirjandusmuuseumis Tartus. tema kindlasti oskab midagi mõistlikku soovitada.
Meil peaks ka pea iga künka all üks linnus peidus olema, mis vahel väga harva oma väravaid avab.
On ju olemas selline raamat nagu “Eesti mütoloogia”, mille autoriks ei keegi muu kui Matthias Johann Eisen. Kui just midagi uuemat ja paremat ilmunud pole, leiaks sealt kahtlemata asjakohast infot, mida meie müsteeriumite uurijale pajatada.
Rahapajad on vist ka mainimata.
Üleüldse on Kivirähk “Rehepapis” (mille ta Eiseni “Esivanemate varanduse” põhjal kirjutas) kogu sellele kompotile kõige paremini pihta saanud.
ML Estonia ümber ringleva naeruvääristamine on kohatu, kuni õnnetuse asjaolud ja kulg pole välja selgitatud. Uno Laur ironiseeris kord relvaveo üle, ja näe – veetigi.
Neid nn müüdilevitajaid leiab päris kõrgelt. Kirjutab ju ka uurimiskomisjoni esimees oma memuaarides, et Pihti pääsemisele viitavaid asjaolusid on rohkem kui hukkumisele. Loendab neid kokku vist 24, kui ma ei eksi, ning teeb neist järelduse: kõrvaldati laevaõnnetuse tähtis tunnistaja.
Meri Pihti laipa välja ei andnud, nii et ammendavat vastust pole.
Samuti on ML Estonia vrakil toimunud töid, millest avalikkust ega komisjoni ei teavitatud. Näiteks kadus kahe sukeldumiskorra vahel visiiri juurest anduriplaat, mis visiiri lukustussüsteemi olekut näitas. Ühel videol on paigas, teisel on kadunud. Samamoodi on kahe salvestise vahepeal saanud ramp märkimisväärseid vigastusi. Ühel salvestisel näeb kolmandat tuukrit, kuigi ametlikult sukeldus vaid kaks – kes ta oli ja mis ülesandega? Loetelu võiks pikalt jätkata.
Kes julgeb anda oma pea, et see ja muud seletamatud seigad pole seotud millegi (kas või tahtlik uputamine) varjamisega?
Mis lugu selle muistse vabadusvõitlusega on?
Kuri silm ja ära sõnumine, nõiavits ja pendel, ravitsejad nõiad, kuufaaside tähtsus kõikide tegevuste juures.
Lisaks veel uskumus, et eestlane on, või vähemalt vanal-heal ajal oli, paras Kaval-Ants, trikster. Kiviräha raamatud on seda kõvasti kinnistanud.
Mingit erilist lugu ei ole… Lihtsalt vananenud rahvusromantiline ajalookäsitlus, mis mitmesugustel põhjustel vähemteadliku elanikkonna hulgas siiamaani käibib… Mina vähemalt seda nüüd järve uputatud kirikukellade (või saksa tankide) või mäkkenõiutud linnuste või põlevate rahapadadega võrdlema ei hakkaks.
Kui ajalooalastest müütidest rääkida, siis pigem võiks mainida teooriat sumerite ja eestlaste seostest. Ning muidugi ära tuua selle igihalja aadressi.
Hahaa :) Mina kui ajaloolane sain selle Enn Kaljo kirjutise peale omajagu naerda. Kasutatud kirjanduseks on E. V. Saksa igihaljad fantastikakirjanduse valdkonda kuuluvad teosed…
Levinud motiividena võiks äkki välja pakkuda veel pelgupaigad, mida pärimuses on rohkesti ja sooteed ehk salateed.
Täiesti omaette on mõisnikke puudutav ainestik – kurjad ja head mõisnikud ja nende teod.
Ohvrikivid ja ohvriallikad ka, mida peaks leiduma enam-vähem igal pool Eestis ja mis perifeersemates piirkondades, nt Setomaa, veel suisa väga hiljuti teada ja kasutada olid.
Rändavad järved on juba vist pakutud…
Ohvrikivide pragudes on Kriku sente näinud ka Tallinnas.
@Celtic –
kratid, libahundid – meie endi ? ikka import euroopast ju, nagu muudki primitiivsust
Krattt… tundub et ainus primitiivsus oled sa ise. Kratid ja libahundid ikka kohalikud. See, et euroopas neile vasteid leidub ei tähenda kohe et need sealt pärit on.
@Celtic – Mis, kas sa väidad tõsimeeli, et üle Euroopa ringikondavad libahundid on Eestist pätsatud idee?!
Ei, miks üldse peab keegi kuskilt pätsama… kui nad konda(sid)vad üle euroopa siis miks mitte ka Eestis?
Tegemist näib olevat siseveendumusel põhineva subjektiivse tõega, millel ei ole etnograafia vms. teadusharudega suurt midagi ühist.
Libad ja kratid ja Kaval-Antsud kõlbavad ju küll. Ja seal Tori kandis on ju ka põrgu olemas koos hulga kohalike rahvajuttudega mis kirikust küllaltki puutumata.
Kalevipoja ilustas Kreutzwald küll ära aga Soini isapoolset suguvõsa uurides komistad väga vanade ja suurte lugude otsa .Näiteks vene vägilase Svjatagori perekonnanimi oli Kolõvan.
Osmussaar on Odini haud?
Kes vähegi kaevata viitsib , leiab ka internetist väga palju huvitavat aga ega linnadest polegi kunagi korralikke müüte sündinud. Seal ju liiga palju kuningaid ja timukaid ja astumisekski ruumi vähe.
Mina pakuks välja midagi sellist, mis on teaduse legendi ja uskumuste ning muistendite segapundar.
ei oska kohe seletadagi, kuna minu mõistus ütles üle. aga lugege ise:
http://www.kivitalu.ee/files/documents/12_2006.pdf
@andres – See on tõesti üks pull jutt. Esiti on täitsa huvitav lugemine ja siis hakkab üha imelikumaks keerama. Keskkohas jõuame teedrajavate katseteni, mis tooksid joonelt Nobeli nii keemias kui füüsikas, oleks vaid üks tilluke viitepoegki neile uurimustele endile. Miskipärast ei tundu üllatav, et jutu teine pool on pühendet imepäraste omadustega ainete kõikeravivatele omadustele – füsioloogiapreemia on ka kinni pandud.
See ormendus meenutab oma struktuurilt kahtlaselt Jaigi mõtteavaldusi. Sellepärast julgen mina kahtlustada, et probleem on mõlemal puhul samasugune, nimelt meditsiiniline.
Mida tähendab “ormendus”?