Kivirähk otsib mustrit

vandaalid politsei leheküljeltTükk aega kaalusin, kas ja kuidas kajastada aprilli lõpus toimunud laamendamist, aga elu mängis ise vastava võimaluse ette.

Nimelt kirjutab sotsioloog Juhan Kivirähk 30. aprilli Eesti Päevalehes sündmuste järelkajas, justkui oleks lõhkumine ja laamendamine kellegi karvase käe poolt lavastatud ja oskuslikult stsenaariumi järgi juhitud tegevus, et naeruvääristada pronkssõduri kaitsjaid. Aga see teooria on ühtaegu tõestamatu ja ümberlükkamatu, mis on Popperi järgi piisavaks tunnuseks, et jätta selline teooria demarkatsioonijoone teisele poolele.

Võibolla tõesti oli see üritus juhitud ja võibolla tõesti oli rahva seas professionaalseid provokaatoreid, kes masside psühholoogiat suurepäraselt tundes suutsid liblikaefekti kasutades asju neile sobivas suunas suunata, aga see arvamusavaldus kvalifitseerub minu meelest siiski vandenõuteoreetikasse, mis kuigi palju ei erine Jüri Lina vabamüürluse-paranoiast.

Mõned märgid, mis sellele viitavad:
* Kivirähk otsib, kellele see segadus kasulikuks osutus;
* toob illustreeriva paralleelnäite kunstilisest filmist (Agent Sinikael), mitte mõnest elulisest sündmusest;
* vahepealkiri “Geniaalne stsenaarium”;
* lause “Aset leidnud segadustes tasub otsida kindlat plaani ja tagamõtet.” on vägagi iseloomulik, kuna inimmeel hakkab segaduses niiehknaa kindlat plaani ja tagamõtet otsima, kust mujalt need jutud igat masti vandenõudest, intelligentsest disainist ja tulnuk-jumalate toimetamistest siin ilma peal;
* lause “Samal ajal garanteeriti videokaadritega toimunu maksimaalselt laialdane levi.” viitab samuti vandenõule nagu oleks meediakanalid meelega kohale kutsutud laamendamist näitama, et meedia on valitsuse lükata-tõmmata (samal ajal unustab Kivirähk, et samade kaadritega näidati ka seda, et politsei ei teinud tükk aega mitte midagi. Kelle huve see asjaolu teenima pidi?).

Sotsioloogilt oleks küll oodanud väheke rohkem enesekriitikat, inimloomuse psühholoogiliste nõrkuste paremat tundmist, masside psühholoogia ja käitumise täpsemat avamist.

Praeguses kontekstis ja praegusel hetkel, kus ka Vene duumasaadikud nõuavad Eesti valitsuse tagasiastumist, osutuvad meie kohalikud praegusel hetkel valitsusetagandajad ‘kasulikeks idiootideks’, kes laulavad Moskvale meelepärast laulu.

Vastukaaluks tsitaat Mart Helme arvamusavaldusest, mida saame lugeda Delfis:

Seega eksivad Eestit, eestlasi või ka üksnes Andrus Ansipit rumalas Vene-poliitikas süüdistavad taskufilosoofid kõige põhilisemas: selles, et konflikt ei lähtu mitte meie valest toonist suhtlemisel Moskvaga, vaid on meile Moskva poolt lakkamatult otsitavate ja leitavate ettekäänete alusel peale surutud. Võiks ükskord ometi aru saada, et selle konflikti vundamendiks on geopoliitika ja Venemaa suurriiklikud ning majanduslikud huvid.

Seega jah, tuleb nõustuda vandenõu võimaliku olemasoluga, aga seda vandenõud ei sepitseta mitte Toompeal või Toompuiesteel, vaid Kremlis.

Be Sociable, Share!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga