Mis on jama ehk sissejuhatus jamaloogiasse

Lugu ilmus esmalt Postimehe lisas AK 7. veebruaril, siin avaldatud kooskõlas toimetusega

Jama on oluline mõiste, mida postmodernse ideede võrdsustamise ja new-age‘liku sundrõõmsameelse võltssallivuse varjus ja poliitkorrektsuse toel vältima kiputakse.

Ometigi pole «jama» niisama sõna, mida viisakad inimesed oma jutus vältima peaks, vaid sisutihe kontsentraat iseloomustamaks asja, nähtust, tegevust, arvamust, uskumust, mis paremal juhul on meelelahutus, kuid pahatihti paraku hoopis uks meeletusse, mõttetusse kannatusse ja hukku.

Akadeemik Endel Lippmaa defineeris jama järgmiselt: «Kõik, mis on olulises vastuolus tuntud loodusseadustega, on kas ülisuure avastuse võimalus või vastasel korral tõesti jama. Keskteed ei ole.»

Loodusseadustega arvestamine on üksikisiku tasandil tihtipeale keeruline. Meile on koolis neid seadusi küll õpetatud, heal juhul oleme isegi katseid teinud või mingil muul moel neid omal nahal tunda saanud, aga aju on meil sedamoodi ehitatud, et eri teadmised istuvad eri kohtades ja juhtub, et need eri piirkonnad omavahel ei suhtle ja õpitud loodusseadused ei rakendu igapäevaelus. Seda nimetatakse kompartmentalisatsiooniks ja selle abil saab seletada, kuidas ühte inimesse mahuvad vastandlikud ja üksteist loogiliselt välistavad uskumused.

Mind ennast on alati pannud imestama, kuidas targad inimesed võivad mingil hetkel täielikku jama ajada. Näiteks võtab akadeemik pendli või nõiavitsa ja räägib innustunult selle võimest kasulik olla. Või arst, kelle teadmised keemiast, füsioloogiast ja farmakoloogiast peaksid olema tunduvalt üle keskmise, hakkab kuulutama homöopaatia võimest haigusi ravida. Või olukord igapäevaelust, kus loodusseadused kehtivad küll kõigile teistele, aga mitte mulle, elu kuningale, kuni end kummuli autoga kraavist leian. Seda muidugi heal juhul, sest kehvemate juhtumite kohta saame lehest kahetsusväärselt tihti lugeda. Mitte et ma ise sellest üldinimlikust kalduvusest vaba oleksin, aga iseenda uskumusi on väga tervislik aeg-ajalt julgelt proovile panna.

Kuidas saada teada, mis on jama? Akadeemiku definitsiooni kohaselt tuleb mingit väidet võrrelda loodusseadustega. Igapäevaste asjade puhul peaks neist enamikul juhtudel täiesti piisama, et teha mõistlikke järeldusi ja osa asju üsna suure usaldusvaruga jamaks liigitada. Näiteks peaaegu kõikides väljaannetes figureeriv astroloogia, mis lisaks niinimetatud kollasele meediale on tugevalt sisse imbunud ka niinimetatud kvaliteetlehtedesse. Ja majanduslanguse tingimustes antakse udumeistritele millegipärast hea meelega ruumi oma unenägusid uskumisväärse tõe pähe serveerida. Võib ju öelda, et kes neid ikka tõsiselt võtab, aga asi on tõsine – Eurobaromeetri andmete järgi peab Eestis astroloogiat teaduslikuks 54 protsenti vastanutest, mis on tunduvalt üle Euroopa keskmise (41 protsenti). Ometigi piisaks põhikooli- ja gümnaasiumiharidusest, et mõista astroloogia jamasust, kui viitsitaks või osataks oma teadmisi rakendada. Iseküsimus on muidugi see, et füüsika võis tunduda raske, igav, reaalse eluga mitte haakuv. Rääkimata siis veel matemaatikast, mida füüsika arvutustes vaja läheb.

Võib ju arvata, et las usuvad, kui tahavad, meil ju usuvabadus. Küsimus on mõtteviisis, mida astroloogiline mõtlemine endaga kaasas veab. Kus jama ees istub, seal pole mittejamal enam eriti kohta. Enamgi veel – osa astrolooge üritab kangesti jätta muljet, et nende tegevus on lausa teaduslik. Sellega kaunistatakse end loorberitega, mille kasvatamisel ise pole vaeva nähtud. Ja inimene, kel teadus aukartusvärinaid tekitab, saab taas kord petta valeprohvetitelt, kellele isegi niinimetatud kvaliteetväljaanded aupaklikult sõna annavad. Ja keegi autoriteetne inimene ei ütle ka, et astroloogia jama on. Mitte et autoriteete põhimõtteliselt alati tõsiselt peaks võtma, aga olukorras, kus autoriteetideks on astroloogid ja pendlikeerutajad, puudub hetkel tasakaalu pakkuv kõva sõna. Kus on meie Carl Sagan – keegi, kes tolle Ameerika astronoomi eeskujul võtaks paljastada mõttetuse ja ebateaduse ulatuslikkuse meie igapäevastes otsustes?

Keemiast mäletame Avogadro arvu. Või oleme vähemalt kuulnud. Veidi kaalutledes ja arvutades kümne astmetega, jõuaksime järeldusele, et üks homöopaatia postulaatidest – lahjendamine võimendab ravimit – on absurdne ehk vastuolus loodusseadustega ehk jama.

Ometigi leiame registreeritud tervishoiutöötajaid, kes end ka homöopaatideks nimetavad. Ja pange tähele – Eesti riik tunnustab ebateaduslikke homöopaate sellega, et Kutsekojas on võimalik oma usukuuluvus ametina registreerida. On see meie kohalike homöopaatide tunnustamist väärt leidlikkus ja pealehakkamine, meie riigi rumalusest tulenev lühinägelikkus, inimeste teadusliku kirjaoskuse lünklikkus või nende ohtlik kombinatsioon, aga pakkuda sektantlikule tervisekäsitlusele autasu riigi tunnustuse näol on skandaalne.

Seesama riik peab hiljem nende posijate tekitatu ära koristama ja võimaluse korral heastama. Traditsiooniliselt tugeva homöopaatiat toetava riigina tuntud Suurbritannia on võtnud suuna see irratsionaalne ebausk riikliku rahastamise alt välja jätta, sest viimasel ajal avaldatud põhjalikud uurimised homöopaatia mõju kohta tõestavad hüpoteesi, et homöopaatia on rituaalne platseebo.

Ei, homöopaatilised ravimid ei ole iseenesest ohtlikud, sest need koosnevad ju ainult veest või inertsest pulbrist. Ohtlik on see, kui tõsise haigusega inimene viivitab adekvaatse diagnoosi ja raviga või muudab homöopaadi soovituse kohaselt päris arsti määratud ravikuuri. Näiteks vähendab suhkruhaigusega lapsel eluks vajaliku manustatava insuliini kogust või jätab vähihaige ravimid võtmata, kuna homöopaadi meelest on need mürk – näited tegelikust elust Eestis.

Ajaleht elust enesest – Õhtuleht – edastas meile mõni päev tagasi teate, et majandussurutise ja tööta jäämise toel on järjekorrad kaardimooride (-taatide) ja tervendajate uste taga filmis «Keskea rõõmud» nähtud mastaapideni veninud. Selge see, et uppuja haarab ka õlekõrrest ja pimeduses kobaja reageerib iga valgusallika peale.

Telesaatest «Selgeltnägijate tuleproov» tuttav pendlimees Veeliks kostab: «See on kurb, et nii palju inimesi on hädas ja vajavad abi.» Kuldsed sõnad. Aga kurb on selle juures veel see, et seda abi otsitakse pendlimeeste (-naiste), kaardimooride (-taatide), ravitsejate ja muude selliste käest, kellel puudub kvalifikatsioon majanduskonsultatsioonide, tervishoiuteenuste, psühholoogilise nõu andmise osas ning kelle ainus oskus tundub olevat kaastundlikult ja veenvalt silma vaadata, sest olgem reaalsed – mis põhjusel peaks arvama, et pendel, mängukaart, kristallkuul, kätega vibutamine, trummipõrin teile olevikku seletab ja tuleviku osas õigeid juhiseid peaks vahendama.

Meie teadlased paistavad olevat viisakad inimesed, kui mõned vanema põlvkonna lobasuud välja arvata, ja nende suust ei kuule me avalikult kahjuks just sagedasti, et mingi asi on vastuolus loodusseadustega ehk jama. Sellest on kahju, sest kiires infotulvas pole paljudel tihti aega süveneda keerukana tunduvasse mõistujuttu kehtivatest loodusseadustest, mida vaevu mäletatakse ja kus peab ise jõudma järeldusele, kas mingi raviviis või väide on reaalsusega kooskõlas või mitte. Pigem lastakse meie kohalikel posijatel umbrohtu levitada, sest see pakub lohutust hallis argipäevas. Teadus, raibe, nõuab tõsist intellektuaalset pingutust ja enese alandamist selleni, et põhikooli füüsikaraamat taas kätte võtta. Posijad aga pakuvad oma sõnul uut eesrindlikku teadust, kus kvantfüüsika olla Newtoni kummutanud ja teised dimensioonid resoneerivad vaimselt ärganute vibratsioonidega. Ja kuidas peaks üks humanitaarkallakuga ajakirjanik suutma teri sõkaldest eraldada? Talle on vaja meediakangelast, kes ütleks kõva sõna, milles intriig. Teadlased on kahtlejateks õpetatud ja eriti hoolega tuleb kahelda iseenda tõekspidamistes, ja sedasi võibki jääda petlik mulje, et mida need teadlased üldse teavad.

Enesekindlus ja sõnamaagia on tänapäeva posijatel ja ussiõlimüüjatel kenasti selgeks õpitud. Kes valitseb sõnu, see valitseb meeli. Selles plaanis on sõnad «energia», «vibratsioon», «kvant», «Einstein», «teadvusetasand» päris poisikesed ja nende taha peitunud libateadjaid õpib suhteliselt kiiresti tuvastama. Paljudele on keerukam näha sõnade «alternatiivmeditsiin», «täiendmeditsiin», «integratiivne meditsiin» taha peitunud samu ussiõlimüüjaid. Nad on õppinud selgeks lahke naeratuse, meeldiva suhtlemise, mõni teab isegi p-value (tõenäosusväärtuse) maagilist väärtust. Lisaks toetab neid kultuuriline postmodernism, mis võrdsustab eri vaatesuunad ja taandab loodusteadused üheks võimaluseks paljude seas ja mille varjus nõutakse respekti, mida pole välja teenitud. Osa ootab paradigmavahetust, mis toimub hiljemalt aastal 2012, ja siis need teadusdogmaatikud alles näevad, kuidas selgeltnägijad ja leviteerijad maailma üle võtavad.

Arvata on, et seda teksti loevad mõistlikud inimesed, kes astroloogiast eriti ei pea, homöopaatiat ei usu ja minister Padari pendliseiklust piinlikuks vahejuhtumiks peavad, aga kui üle poole Eesti inimestest peab astroloogiat teaduslikuks ja 70 protsenti usub jumala või «mingisuguse vaimu» olemasolusse, on põld, kust jama juurida, suur. Kui populaarmeedia ekspluateerib selgeltnägijaid, astrolooge ja posijaid kasutades ja enese huvides inimeste loomulikku kalduvust maagiliselt mõelda, siis loodusteadusele toetuv maailmapilt on tõrjutud kurioosumiks imelike teadusuudiste veerus. Muidugi on palju teha koolisüsteemil, ja ausalt – religiooniõpetus algklassidest alates seda olukorda paremaks ei tee. Tunduvalt piinlikum on asjaolu, et täiskasvanud inimene ei tea, miks aastaajad või Kuu faasid vahelduvad, kui et ei teata, kas evangelist Johannest sümboliseerib kotkas või madu.

Samal teemal

Poolskeptiline propaganda on jama

Toomas Jürgenstein, Postimees AK, 28. veebruar

Be Sociable, Share!

36 Replies to “Mis on jama ehk sissejuhatus jamaloogiasse”

  1. Välliku ja Jürgensteini vaidluse tuumaks näib olevat asjaolu, et religioossusel on palju avaldusmivorme. Kindlasti on olemas suur hulk isikuid, kelle arvates on nende religiooni õpetus kõige adekvaatsem viis maailma ka loodusteaduslikus mõttes kirjeldada. Neile võiks olla suunatud valgustavad loengud sellest, kuidas geoloogia või paleontoloogia avastused välistavad võimaluse, et Maa võiks olla 5000 aastat vana. Samas tunnistab suur osa usklikke mingit religiooni sellepärast, et neile on selle moraaliõpetus kõige hingelähedasem ning pühakiri ei oma nende jaoks mingit erilist tähtsust objektiivse tegelikkuse kirjeldajana. Rääkida neile sellest, mida nägid kosmonaudid orbiidil, on mõttetu ja solvavgi.

    Ateistlik propaganda on alati üritanud kujutada usklike põhimassi esimesse rühma kuuluvana. Selline eeldus on ilmselt ekslik ja demagoogiline. Samas kindlasti on riike või vähemalt osariike, kus see nii on. Minu isikliku arvamuse kohaselt ei kuulu Eesti nende hulka. Kui Martinile midagi ette heita, siis vast seda, et ta impordib aegajalt USA evangeelsete kristlaste ja Piiblivöö käremeelsete seisukohtade kriitikute mõtteid kohalikku konteksti. Meil siin on aga Anti Loodus või Celtic siiski väga marginaalsed nähtused.

  2. Hmm… mu kommentaar läks kaduma aga panen põhimõtte siiski uuesit kirja:
    Vastuseks Krikule kirjutasin et minuarust on usklike põhimassi kujutamine selle esimese grupina vaid mugav lihtsustus. Nimelt arutledes mingi seisukoha üle on ju loomulik et kristlaste seisukoha määramisel võtame aluseks nende kõigi olulisima dokumendi – piibli. Ja seega on arutlustes kõige lihtsam eeldada et keskmise kristlase seisukoht ühtib täpselt sellega mis piiblis kirjas. Muidugi teeme paratamatult sellega liiga väga paljudele, tihti isegi enamustele, usulahkudele ja üksikisikutele kellest paljudel on hoopis teistsugune arvamus asjast aga pole parata, me ei hakka ju kõiki neid küsitlema vaid võtame aluseks nende ühise dokumendi. Ja seega tekibki justkui iseenesest keskmise kristlase prototüübiks evangeelne piiblit 100-protsendise ja sõna-sõnalise tõena võttev kristlik äärmuslane.
    Enamasti lihtsalt mugav ja täiesti ok lihtsustus.

  3. minuarust on usklike põhimassi kujutamine selle esimese grupina vaid mugav lihtsustus.

    Jah, kindlasti võib selline lihtsustav üldistus olla selle tegijale mugav. Aga see on meelevaldne ja ei kirjelda tegelikkust objektiivselt.

    Nimelt arutledes mingi seisukoha üle on ju loomulik et kristlaste seisukoha määramisel võtame aluseks nende kõigi olulisima dokumendi – piibli. Ja seega on arutlustes kõige lihtsam eeldada et keskmise kristlase seisukoht ühtib täpselt sellega mis piiblis kirjas.

    See eeldus on meelevaldne. Vaidlus selle üle, kuidas Piiblit tõlgendada ja mida mõista allegooriana, on väga vana. Erinevaid õpetusi, mis kõik loevad ennast Piiblil põhinevaiks, on tuhandeid.

    Muidugi teeme paratamatult sellega liiga väga paljudele, tihti isegi enamustele, usulahkudele ja üksikisikutele kellest paljudel on hoopis teistsugune arvamus asjast aga pole parata, me ei hakka ju kõiki neid küsitlema vaid võtame aluseks nende ühise dokumendi.

    Kõikvõimalikke võrdlevaid uurimusi on tohututes kogustes tehtud. Sinu poolt kinnitatud lähenemine ei vii sind mingile teaduslikult põhjendatud teadmisele kristlusest või religioossustest üldiselt. Muuseas ka seetõttu, et sa omistad niimoodi kõigile kristlikele õpetustele iseenese arusaamise Piiblist. See võib olla küll mugav ning kasulik mingist ideoloogiast lähtudes, aga see on ka kõik.

    Ja seega tekibki justkui iseenesest keskmise kristlase prototüübiks evangeelne piiblit 100-protsendise ja sõna-sõnalise tõena võttev kristlik äärmuslane.
    Enamasti lihtsalt mugav ja täiesti ok lihtsustus.

    Enamasti demagoogiline ning ebateaduslik üldistus.

  4. Toomas Jürgenstein kirjutas:

    Iga propaganda juurde kuulub ka vaenlase kuju loomine. Artiklis täidab seda funktsiooni hüüdlause: «Muidugi on palju teha koolisüsteemil, ja ausalt – religiooniõpetus algklassidest alates seda olukorda paremaks ei tee. Tunduvalt piinlikum on asjaolu, et täiskasvanud inimene ei tea, miks aastaajad või Kuu faasid vahelduvad, kui et ei teata, kas evangelist Johannest sümboliseerib kotkas või madu.»
    […]
    Ideoloogiliseks võimaluseks on aga sisuliselt argumenteerimata rünnata omaenda loodud vaenlast, kõnealusel juhul religiooniõpetust.

    Vastasin Toomas Jürgensteinile sedasi:

    […]
    Muidugi pole ma nii mõnegi asjaga Teie loos nõus. Vähemalt omaarust, või vähemasti mitte mõttes, ei soovinud ma religiooniõpetust kui sellist karikeerida. Kuufaaside ja evangelist Johannese kõrvutamise mõte oli mul selles, et milliseid teadmisi me kultuuri osaks oleme harjunud pidama. Selge see, et on raske mõista suurt osa kujutavat kunsti, kirjandust, kui me ei adu allusioone piiblitegelaste osas.

    Võime maali vaadata kui kompositsiooni, värvide harmooniat, maalija meisterlikkuse väljendust jne, kuid kui lugu ja sümbolid meile tundmatud, siis jääb palju sest teosest saamata. Ja kui me neid seosed, lugusid, sümboleid teame, siis peetakse meid õigusega kultuursemateks inimesteks kui neid, kel see kiht puudu.

    Minu meelest, ja seda mõtet ma lauset kirjutades ka mõtlesin, on sedasi, et teave aastaaegade ja kuufaaside vaheldumise kohta on samuti inimkultuuri osa ja käib kultuurse inimese juurde. Ja eks need näited olid mõeldud sümboliseerima kogu seda inimkultuuri varamut, mis teaduse meetoditel meieni on jõudnud.

    Ehk siis teaduslik teadmine ja oskus igapäevaelus selles orienteeruda on kultuurse inimese pärisosa. Seda küll – ma seadsin oma väljenduses kuufaasid Johannese sümbolist ettepoole ja selle üle võib kindlasti vaielda.

    Ja kindlasti on mul endal palju õppida oma mõtete selge väljendamise kohta :-)

  5. Kriku ütles:

    Kui Martinile midagi ette heita, siis vast seda, et ta impordib aegajalt USA evangeelsete kristlaste ja Piiblivöö käremeelsete seisukohtade kriitikute mõtteid kohalikku konteksti. Meil siin on aga Anti Loodus või Celtic siiski väga marginaalsed nähtused.

    Ma tänan, et mind Piiblivöö (?) käremeelsete seisukohtade kriitikutega võrdled. Eeldades muidugi, et Antti Loodus on vaste evangelistile.

    Nüüd ehk viitsid ka oma lause lahti seletada, mis on eluterves kriitikas väära?

  6. Muidugi sellised artiklid on vajalik, aga kallutatud nagu ikka. Skeptilisust küll siit artiklist miskit välja ei loe.

    Ja üleüldse, mis on loodusseadus?

  7. Nüüd ehk viitsid ka oma lause lahti seletada, mis on eluterves kriitikas väära?

    Mitte midagi. Ainult et Eestis on niiöelda esimesesse rühma kuuluvaid usklikke nii vähe, et nende peale pole mõtet väga aega raisata. Esmeraldad ja muud posijad, maagiliste kapslite müüjad jne. on palju suurem probleem.

  8. Sama pseudoskeptiline jama, mis koguaeg, lihtsalt erinev pealkiri. Teadus on ainuke tõde. Homöpaatia, nõiavits ja astroloogia on jama ning Carl Sagan ütles midagi, järelikult on tõsi. Rääkimata sellest, et pole siiamaani arusaanud, miks homöopaatide arvates lahjendamine oluline on.
    Teadus on täitsa tore asi. Kahju, et seda ei tihti ei kasutata meetodina, vaid oma uskumus- ja tegevusvaldkonna promomise ja kvaliteedi näitajana.

    Nt. tegelen kliimasoojenemise uurimisega ja tegin sellise ja sellise teadusuuringu ja töö – järelikult olen teadlane ja tegelen teadusega. Ei tegele ju kui uurimus on rajatud vigastele eeldustele, eelarvamustest lähtuvate inimeste peer review kadalipu läbinud. Refereerid vigaseid töid ja mitte reaalsust. Meelevaldne tõlgendus või valetamine raha saamise eesmärgil. Teoorias, see teaduse definitsioonile ei vasta. Praktikas võib vastata, niipalju kui sõna tähendusel lähtuda sõna kasutamisest.

  9. Jürgenstein ütleb laias laastus sama, mida minagi. On inimtegevuse alasid, kus pole mingit kasu loodusseadustele apelleerimisest. Hea teadlane teab ka seda, kus tema väited kehtivad.

    Loodusteadused ei suuda anda vastuseid või vahendeid praktiliselt ühelegi kultrilisele või psühholoogilisele valdkonnale. Skeptik võib osutada juhtumitele, kus kasutatakse pahatahtlikult või ideoloogiliselt ära ühe hulga teaduste terminoloogiat või vahendeid. Aga fundamentaalse maailmavaatena inimtegevuste sfääridesse tungides – materialismina – tegutseb skeptik juba ise ideoloogilistes sfäärides.

  10. mina ütles:
    Loodusteadused ei suuda anda vastuseid või vahendeid praktiliselt ühelegi kultrilisele või psühholoogilisele valdkonnale.

    Äkki sa tood mõne näite kultrilisest (kultuurilisest?) või psühhooloogilisest valdkonnast, mille puhul ei suuda loodusteadus anda vastuseid või vahendeid? (Vahendid on vist antud juhul uurimisprogramm või metoodika?)

  11. Mitme aastaselt peab andma loa juua alkoholi, millal on inimene inimene ja tema elu lõpetamine pole mõrv, mis on ilus, milline peab olema eluruumide siseplaan, majade asetus, mis on kuritegu, mida peab tegema kurjategijaga, kui palju raha peab andma teadusele, milline on ideaalne ühiskonnakord…

    jne.

  12. “…ja pealehakkamine, meie riigi rumalusest tulenev lühinägelikkus, inimeste teadusliku kirjaoskuse lünklikkus või nende ohtlik kombinatsioon, aga pakkuda sektantlikule tervisekäsitlusele autasu riigi tunnustuse näol on skandaalne.”
    Kuna tunnustus on riiklikul tasemel, siis kõneleb see ise selget keelt, millega on tegemist, mõneski Aafrika riigis on nõiad valitsejate nõuandjad jne. Tundub kõigile arengumaadele iseloomulik olevat, mis muud, egas muidu arenenud Euroopas jamauskseid vähem ole, kui meil muuseas, tihtipeale kooliharidus ei mängi mingit rolli, jääb mulje, et paljud on oma kõrgharidust tõendava dokumendi täikalt ostnud. Kahjuks on tõesti nii, et ülejäänud ühiskond peab teatavate isendite lolluse kollektiivselt kinni maksma, mitte küll alati, aga tihti. Mõtlemine on kord raske tegevus ja kaugeltki mitte kõigile jõukohane.

  13. Need on küsimused, millele teaduspõhine maailmavaade aitab vastust leida ja religioosne mitte.

    Näiteks joomarlus. Teadlased on avastanud, et 18 aastaselt on inimene bioloogiliselt täiskasvanud, seega enne ei tasu, pärast mõistuse piires. Väike annus on kasulik, keskmine neutraalne ja teatud piirist edasi kahjulik.

    Või kaabakad. Mida kurjategijaga teha, seda õpetab meile ajalugu, sotsioloogia, statistika jms… Agalugu õpetab meile, et drakoonilistest meetmetest pole kasu, psühholoogia seda, et ranged karistused toodavad ainult asotsiaale ja psühhopaate ning statistika seda, et kui esimese korra eest mõistlikult nina pihta anda, siis üldreeglina järgmist korda vaja pole ja inimesele ei teki alaväärsuskompleksi või muud mis teda ühiskonna heaks oma panust anda takistab.

    Eluruumide siseplaaniga ja majade paigutusega tegeleb palju erinevaid teadusele tuginevaid spetsialiste. Näiteks tuletõrjespets vaatab, et majade siseplaan oleks selline, et tule levikut vältida ja inimesed lõksu ei jääks. Klimatoloogid räägivad, et siseplaani tuleb mõnes piirkonnas planeerida koht kust varju otsida ja kui vastupidav peab see olema.

    Ja mõnele küsimusele ei tea hetkel keegi vastust. Miks Universum üleüldse eksisteerib või funktsiooni meie siin planeedil keskmiselt 80 aastat täidame….?
    Religioosse mailmavaate esindajad kõige vähem.

    Pikne oli kunagi Jumala karistus. Imestati küll, et kirikutornid on kõige suuremad patused, aga eks Jumal teab, kellele ja mille eest. Aga siis tuli Franklin….

    Ajapikku saame teaduselt ka eelmainitud küsimustele vastused.

  14. Keegi “mina” pajatas:

    Mitme aastaselt peab andma loa juua alkoholi …

    No kuuuule …

    Ühelegi korralikule õigusteadlasele ei tee mingeid raskusi välja selgitada, kuidas niisugune pidamine erinevatel aegadel erinevates kohtades erinevalt reguleeritud on.

    Ja nii edaspidigi.

  15. Teadlased on avastanud, et 18 aastaselt on inimene bioloogiliselt täiskasvanud, seega enne ei tasu, pärast mõistuse piires. Väike annus on kasulik, keskmine neutraalne ja teatud piirist edasi kahjulik.

    Tegelikult on asi täpselt vastupidi. 18-aastane inimene ei ole bioloogiliselt täiskasvanud, mistõttu oleks igati mõistlik alkoholi ostmise vanusepiir seada vähemalt 21-le eluaastale. 18-aastane piir tuleneb loodusteaduslike faktide eitamisest liberaalide poolt.

    Või kaabakad. Mida kurjategijaga teha, seda õpetab meile ajalugu, sotsioloogia, statistika jms… Agalugu õpetab meile, et drakoonilistest meetmetest pole kasu, psühholoogia seda, et ranged karistused toodavad ainult asotsiaale ja psühhopaate ning statistika seda, et kui esimese korra eest mõistlikult nina pihta anda, siis üldreeglina järgmist korda vaja pole ja inimesele ei teki alaväärsuskompleksi või muud mis teda ühiskonna heaks oma panust anda takistab.

    Karistuspoliitika puhul on esiteks olulised selle eesmärgid (muuseas see, kas eesmärgiks on üld- või eripreventsioon) ning teiseks vastavale kuriteoliigile omased probleemid. Katse formuleerida ühtset karistuspoliitikat kõigi kuriteoliikide jaoks ei anna efektiivseid tulemusi. Psühhopaatia on isiksusehäire, millel on ka kindlaid, ajukeemia muudatustele viitavaid tunnuseid (nagu näiteks vähenenud tolerants alkoholi suhtes). Psühhopaatia avaldub tihtipeale juba varases eas ning mina isiklikult pole kirjanduses kohanud väidet, et selle kujunemisele aitaks kuidagi eriliselt kaasa pikaajaline vabaduskaotuslik karistus.

    Jah, nii alkoholismi ennetamisele kui karistuspoliitikale otsitakse teaduspõhiseid lahendusi. Samas, nagu kommentaator “mina” õigesti viitas, ei ole võimalik leida teaduspõhiseid lahendusi väärtushinnangute vallas tekkivatele probleemidele. See tähendab, et tundes mingi kuriteoliigi kriminoloogiat, on võimalik parandada nii selle ennetamist, süüdlase tabamise kiirust kui karistuspoliitika efektiivsust. Samas ei aita ükski teadus koosseisu kui sellise määratlemisel. Seda, mis on kuritegu, otsustab iga ühiskond oma väärtushinnangute põhjal.

  16. Kriku ütles:

    Samas, nagu kommentaator “mina” õigesti viitas, ei ole võimalik leida teaduspõhiseid lahendusi väärtushinnangute vallas tekkivatele probleemidele.

    Mind ikkagi huvitab, millistele väärtushinnangute vallas tekkivatele probleemidele ei ole võimalik teadusest lähtuvaid lahendusi leida? Kodanik “mina” nimekiri sisaldab probleeme, mis on pigem kokkuleppe küsimused või mille lahendus ei ole teatud huvigruppidele poliitilistel või usulistel põhjustel vastuvõetamatud.

    Väärtushinnangus saavad vabalt olla ratsionaalse arutelu ja otsustuse objektiks. Vt näiteks Putnami raamatut The Collapse of the Fact/Value Dichotomy and Other Essays, eriti selle teises osas olevaid esseid.

  17. Tegelikult on asi täpselt vastupidi

    Jah, täielik areng kestab kauem, luud 25 aastani või kauemgi ja täiskasvanuks saamine eeldab ka isiksuse välja kujunemist. Kuidas alkohol seda protsessi mõjutab, pole praegu teema. Samamoodi nagu pättide kantseldaminegi. Ekslikele väidetele tuleb muidugi alati tähelepanu juhtida, aga minu jutu mõte oli üldarusaadavaid näiteid tuua, kuidas teadmistepõhine maailmavaade “mina” esitatud probleeme lahendab.

    ei ole võimalik leida teaduspõhiseid lahendusi väärtushinnangute vallas

    Mingil moel siiski võib olla. Kujutame nüüd pilti, kus teadusuuring kinnitab, et loode tunneb eostamise hetkest kõike, ehk siis ongi kohe algusest inimene, mitte bioloogiline asi. Kuidas see ühiskonna suhtumist aborti kujundaks ? Või siis vastupidi, lükataks nii kapitaalselt ümber, et ükski usuisa enam ühtegi mõistlikku argumenti ei leiaks.

    Üleüldse, kustmaalt lõpeb lihtne teadmine ja algab väärtushinnang. Mingi aeg ei poodud vaimuhaigeid kurjategijaid enam üles vaid määrati ravile. Ühest küljest justkui muutus väärtushinnang, hullud on ju aegade hämarusest teada. Aga teisest küljest ei teatud enne, et mõni ei suuda oma tegudest aru saada, mitte ei ole lihtsalt kiiksuga. Kas teaduspõhine lahndus muutis väärtushinnanguid või muutusid nad muul moel?

  18. Mind ikkagi huvitab, millistele väärtushinnangute vallas tekkivatele probleemidele ei ole võimalik teadusest lähtuvaid lahendusi leida? Kodanik “mina” nimekiri sisaldab probleeme, mis on pigem kokkuleppe küsimused või mille lahendus ei ole teatud huvigruppidele poliitilistel või usulistel põhjustel vastuvõetamatud.

    Sa ütled täpselt sama asja kui mina teiste sõnadega. “Pigem kokkuleppe küsimus” ja “poliitilistel või usulistel põhjustel vastuvõetamatu” tähendabki väärtushinnangutel baseeruvat.

    Heaks näiteks on paljukäiatud abordiküsimus. Vanas Roomas oli abort õigusvastane, sest rikkus perekonnapea õigust endale järelekasvu soetada. Kaitstav õigushüve oli pater familiae õigus otsustada oma pereliikmete elu ja surma üle. Katoliku kiriku õpetuse kohaselt on abort õigusvastane, kuna sellega tapetakse loode. Kaitstav õigushüve on siin loote õigus areneda inimeseks ja sündida. Liberaalsetes riikides on abort õiguspärane ning kaistav õigushüve on ema õigus otsustada oma tuleviku ning eneseteostuse üle. Mitte ükski loodusteadus ei ütle meile, millise nimetatud kolmest õigushüvest kaitsmine on “õigem”. See valik tuleb ühiskonnal teha muude kriteeriumite alusel.

  19. minu jutu mõte oli üldarusaadavaid näiteid tuua, kuidas teadmistepõhine maailmavaade “mina” esitatud probleeme lahendab.

    Kahjuks see ebaõnnestus sul näidete ebakorrektsuse tõttu.

    Kujutame nüüd pilti, kus teadusuuring kinnitab, et loode tunneb eostamise hetkest kõike, ehk siis ongi kohe algusest inimene, mitte bioloogiline asi. Kuidas see ühiskonna suhtumist aborti kujundaks ?

    Meenutan sulle, et ka 100% sündinud inimeludest pole kaitstud.

    Mingi aeg ei poodud vaimuhaigeid kurjategijaid enam üles vaid määrati ravile. Ühest küljest justkui muutus väärtushinnang, hullud on ju aegade hämarusest teada. Aga teisest küljest ei teatud enne, et mõni ei suuda oma tegudest aru saada, mitte ei ole lihtsalt kiiksuga.

    Kuna hullud on aegade hämarusest teada, nagu sa ise ütled, siis teati küll.

  20. Ma olen vaimustuses selle tsitaadi praktilisest tähendusest:

    Akadeemik Endel Lippmaa defineeris jama järgmiselt: «Kõik, mis on olulises vastuolus tuntud loodusseadustega, on kas ülisuure avastuse võimalus või vastasel korral tõesti jama. Keskteed ei ole.»

    Nimelt huvitab mind, kes on piisavalt suur, et kinnitada, ja millal on deadline, et seda teha: ‘Selles asjas ei peitu ülisuure avastuse võimalust!?’

  21. inz ütles:
    Üldiselt leidub jamas nii peeneid kui jämedaid loogilisi vastuolusid või tüüpilisemalt, kui jama sõna-sõnat järgima hakata, selgub, et neid on võimalik miljonil erineavl moel mõista, mistõttu pole neist praktikas absoluutselt midagi kasu. Lühidalt: jama on infomüra, mis kasutab ära turvaauke inimese psühholoogias.

    On ka erandeid, kuid üldjuhul pole jama (näiteks homöopaatias, elektrofoobias või ka kristluse teatud elementides) tuvastamine kuigi raske.

  22. Jüri ütles:

    Need on küsimused, millele teaduspõhine maailmavaade aitab vastust leida ja religioosne mitte.

    Näiteks joomarlus. Teadlased on avastanud, et 18 aastaselt on inimene bioloogiliselt täiskasvanud, seega enne ei tasu, pärast mõistuse piires. Väike annus on kasulik, keskmine neutraalne ja teatud piirist edasi kahjulik.

    Või kaabakad. Mida kurjategijaga teha, seda õpetab meile ajalugu, sotsioloogia, statistika jms… Agalugu õpetab meile, et drakoonilistest meetmetest pole kasu, psühholoogia seda, et ranged karistused toodavad ainult asotsiaale ja psühhopaate ning statistika seda, et kui esimese korra eest mõistlikult nina pihta anda, siis üldreeglina järgmist korda vaja pole ja inimesele ei teki alaväärsuskompleksi või muud mis teda ühiskonna heaks oma panust anda takistab.

    Ajapikku saame teaduselt ka eelmainitud küsimustele vastused.

    Mina küsis küsimuse, millele ma ise olen juba pikka aega mõelnud. Jüri paraku ei andnud “mulle sobivat vastust”.
    See teine lõik ju näitab, et vastuseid ühele konkreetsele küsimusele on tegelikult mitmeid, sõltuvalt ühiskonnast, valitsevatest poliitikutest ja mainakematest teadlastest, ühiskonnas valitsevast ideoloogiast või mingist veel meile teadmata asjaolust.
    Ehk siis, teadus annab meile mitmeid tõdesid. Mitte ühte universaalset tõde, nagu loodusteadus eeldaks.
    Ma olen oma aasta otsa vahelduva eduga mõelnud selle teema peale, aga ma vist ei ole veel päris valmis vaidlema.
    Ma ei ütleks, et sotsiaalteadusi (kust minu teaduse tagapõhi pärit on), saaks pidada klassikalisteks loodusteadusteks. Inimühiskonda on väga raske võrrelda veega, mis läheb alati teatavate tingimuste (rõhk, temperatuur ja midagi muud veel) keema ja teistel tingimustel jäässe.
    Sotsiaalteadustes ei ole ühte tõde korraga, mis kehtib alati igas ühiskonnas, igas kultuuris ja igas riigis. Sarnast tendentsi hakkan ma nägema ka isegi meditsiinis ja tervishoius, mis praegu minu igapäevaelus olulise koha hõivab. Meditsiin on viimased paarsada aastat pürginud selle poole, et olla loodusteadus. Kuid kui suur osa ravimeetoditest, ravimitest, tehnoloogiatest on läbinud randomiseeritud juht-kontroll-uuringu ja saanud külge märgi: efektiivsus tõestatud?

  23. volli ütles:

    inz ütles:
    Üldiselt leidub jamas nii peeneid kui jämedaid loogilisi vastuolusid või tüüpilisemalt, kui jama sõna-sõnat järgima hakata, selgub, et neid on võimalik miljonil erineavl moel mõista, mistõttu pole neist praktikas absoluutselt midagi kasu.

    Mina olen ainult toda esimest jamaks hüüda püüdnud. Teine on loba.

  24. @Liina

    Ma ei ütleks, et sotsiaalteadusi (kust minu teaduse tagapõhi pärit on), saaks pidada klassikalisteks loodusteadusteks. /…/ Sotsiaalteadustes ei ole ühte tõde korraga, mis kehtib alati igas ühiskonnas, igas kultuuris ja igas riigis.

    Võin öelda, et kui vaadata moodsa füüsika eesliini, ei tõuse sealgi esile mitte üks vaid mitu teineteisele ühel või teisel moel vasturääkivat tõde. Sotsiaal- ja loodusteaduste peamine erinevus on siiski keel. Loodusteadused räägivad matemaatikat.

    Samas on seoses arvutite ilmumisega muutunud võimalikuks keerukamate protsesside (nagu sotsiaalsed protsessid seda on) dünaamika kirjeldamine puhtkvantitatiivselt. Näiteks keelte levikut saab kirjeldada teatud kaootilise difusiooniprotsessina.

    dig ütles:

    Mina olen ainult toda esimest jamaks hüüda püüdnud. Teine on loba.

    Puhtalt uudishimust: kas näiteks astroloogia on sinu hinnagu järgi jama või loba?

  25. Võin öelda, et kui vaadata moodsa füüsika eesliini, ei tõuse sealgi esile mitte üks vaid mitu teineteisele ühel või teisel moel vasturääkivat tõde.

    Kas kunagi on teisiti olnud?

  26. volli küsis:

    Puhtalt uudishimust: kas näiteks astroloogia on sinu hinnagu järgi jama või loba?

    Mina arvan, et astroloogia kui selline on jama, ehk vastuolus loodusseadustega, aga see jutt, mida astroloogid oma jama õigustuseks klientidele ning avalikkusele räägivad, on loba.

  27. Kriku ütles:

    Kas kunagi on teisiti olnud?

    Absoluutne konsensus on tõenäoliselt saavutamatu, kuid 19 sajand oli selline aeg, kus Newotoni mehaanika võis nautida pea et absoluutse tõe staatust. Peale Maxwelli (elektromagnetisimi põhivõrrandeid) see enam nii polnud, kuna elektromagnetism ja Newtoni mehhaanika on põhimõtteliselt ühildamatud. Selle probleemi lahendas teatavasti Einstein (ja Lorenz ja Poincare) oma erirelatiivsusteooriaga.

  28. Martin Vällik ütles:
    Mina arvan, et astroloogia kui selline on jama, ehk vastuolus loodusseadustega, aga see jutt, mida astroloogid oma jama õigustuseks klientidele ning avalikkusele räägivad, on loba. Milliste loodusseadustega astroloogia täpsemalt vastuolus arvad olevat?

    Plaanisin seda mitte küsida, kuid mõtlesin ümber. (Sellest ka topeltpostitus.) Asi võib olla minu harimatuses, kuid mulle ei karanud hetkel pähe ühtki loodusseadust, mis astroloogia võimalikkuse põhimõtteliselt välistaks.

  29. mina ei tea ühtki loodusseadust, mis pöialpoiste, lenddraakonite ja rahvastevahelise sõpruse olemasolu põhimõtteliselt välistaks. sellegipoolest….:S…kõik jutud nende olemasolust on seni jamaks osutunud.

  30. Nojah, 19. sajandi 1. pool võib-olla küll. Ma tahtsin oma küsimusega meie sõpradele öelda, et selline olukord on pigem reegel kui erand ja niimoodi areng toimubki.

  31. volli küsis:

    Milliste loodusseadustega astroloogia täpsemalt vastuolus arvad olevat?

    Plaanisin seda mitte küsida, kuid mõtlesin ümber. (Sellest ka topeltpostitus.) Asi võib olla minu harimatuses, kuid mulle ei karanud hetkel pähe ühtki loodusseadust, mis astroloogia võimalikkuse põhimõtteliselt välistaks.

    See võib mõnele küll tunduda kaugelt otsitud, ega välista põhimõtteliselt astroloogia toimimist, aga ükski meile tuntud jõud, mis võiks kanda taevakehade või nende konfiguratsioonide mõju inimsaatusele, ei saa seda teha ja on loodusteaduslikult seletatav. Muidugi võib ju postuleerida mingi seni avastamata kaugmõju, aga kui mõttekas see on?

    Lisaks on tehtud hulk uuringuid, millega on otsitud kasvõi korreltasiooni isikuomaduste ja sünnikaartide vahel, aga pole leitud. Veelgi enam – inimene ise ei tunne oma “õiget” sünnikaarti valiku hulgast ära. Aga sellest kõigest on juttu pikemas artikliseerias, mille algus on siin:

    Endine astroloog astroloogiast, osa 1

  32. Teemat jätkab Agu Uudelepp, propagandaekspert:
    haridus kui ideoloogiline propaganda
    Postimees

    Üks võimalik lähenemine on tõmmata veelahe nii, et propaganda on inimeste hoiakute ja käitumise kujundamine lähtuvalt propagandisti eesmärkidest, haridus aga õpetab kriitilist mõtlemist ja poolt- ning vastuargumentide kaalumist.

    See seisukoht sobiks Toomas Jürgensteini sooviga, et erinevate maailmavaadete õpetamine koolis oleks tasakaalustatud. Seega, haridust saab õppeasutuses, kus piltlikult öeldes antakse lugeda nii Gaidari kui Kivikast ja õpetatakse, miks üks mees kirjutas üht- ja teine teistmoodi.

    […]

    Niisugusel lähenemisel on aga väike puudus: uue info kriitiliseks analüüsimiseks ja oma seisukohtade kujundamiseks on vaja mingit laiemat väärtushinnangute süsteemi. See peaks lapsel olema juba enne, kui ta sügavale raamatute, filmide, suhtlusfoorumite ja teiste teabekandjate maailma sukeldub. Paratamatult on vaid kaks kohta, kust ta selle reaalselt võib saada: kodu ja kool.

    Seega on möödapääsmatu, et koolis pakutakse lisaks tehnilistele oskustele ka väärtushinnanguid. Mõtlevad inimesed saavad aru, et see, mis ühe rahva või sotsiaalse grupi jaoks on teadus, võib teise jaoks olla ideoloogiliste teadmiste kogum.

  33. Ajasin Googlet mööda taga detaile keskaegsete manuskriptide vormistamise tavade kohta ja komistasin niisuguse põneva homöopaatilise “loogika” illustratsiooni otsa: Question regarding rubric?

    Posted by Dr.Munish Kumar Juneja on January 8, 2010 at 10:35am
    View Dr.Munish Kumar Juneja’s blog
    A case of I.T.P (syphilitic), have a character that the patient (a child of 2-1/2 yrs.) Like to wear all the clothes of red colour ,purchase toys of red colour ,like to eats red colour fruits , vegetables, candies(syphilitic character) what rubric applies for it?

    Comment by Suhas Kotbagi on January 8, 2010 at 12:36pm
    Dear Dr.Juneja,

    A very UNIQUE presentation…. In Boericke’s Rep, under Modalities- Amelioration, he mentions of Rubric ” Colors, objects, bright — Stram., Tar. h.”.

    If totality in this case indicates either Stramonium or Tarentula hispanica, then I will give it a try.

    Why I will consider above Rubric, (in absence of any other specifics)?

    The patient as you said LIKES, which simply means S/he is comfortable with Color red, and even though Boericke does not specify any color but just says “Colors, objects, bright”, I consider “RED” is a bright color among all the colors, further the child likes “OBJECTS” that are RED.

    Hope you will give a thought……

    ITP in most cases will resolve by itself in children and in Adults sometimes need spleenectomy……. Did parents seek treatment for ITP or for anything else?

    Regards,

    SK

    Comment by Dr Muhammed Rafeeque on January 11, 2010 at 6:03am
    I think it is a case of tubercular miasm, because here the blood is affected and the affinity towards red is the indication of tubercular miasm. Hence, select an antitubercular drug from the group of similar drugs you get on repertorization.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga