Uus hea raamat eesti keeles: dr Ben Goldacre “Pahateadus”

Pahateadus, Ben GoldacreLühidalt öeldes soovitan seda raamatut kõigile, keda huvitab teadus, tervis, meedia, iseenda ja teiste harimine, teavitamine.

Ben Goldacre’i tekste oleme eesti keeles varem saanud lugeda ajakirja Tarkade Klubi lehekülgedel, meditsiinist ja muidu teadusest huvitatud inimesed teavad kindlasti Beni blogi badscience.net või jälgivad regulaarselt samanimelist kolumni Briti ajalehes The Guardian.

Aga väga palju vahet pole, kas oled temast kuulnud või mitte, raamat on lugemist väärt ja sobib minumeelest lausa õpikuks kõigile, kes õpivad või praktiseerivad meditsiini arsti või õena, kirjutavad terviseteemadel ajakirjaniku, toimetaja või peatoimetajana, või kes on loomu poolest uudishimulik ja tahab teada, kuidas asjad käivad ja teadmised tekivad. Ja kõige selle teemade tõsiduse, statistika ja matemaatika, ahhetama ajava rumaluse paraadi juures oskab Ben Goldacre täiesti tõsiseltvõetavat ja akuraatset teadust esitada lõbusalt, ladusalt ja kohati lausa ülevoolavalt.

Tegelikult on mu lugemissoovitus eriti just ajakirjanikele suunatud, sest nende käes on vastutus ja võim paljundada ja levitada teavet läbi isikliku prisma. Ja nagu raamatust ilmekate näidete toel selgub, võib see teave kas tappa või päästa.

Kirjastuse loal esitan siin autori sissejuhatuse kui stiilinäite ja lühiülevaate raamatu sisust. Peab veel mainima, et eestikeelne versioon sisaldab peatükki, mida originaalis seoses ühe pika ja tüütu kohtuasjaga ei olnud, kuid sellestki kohtuasja põhjuseks olnud asjast saab raamatust pikemalt lugeda.

Sissejuhatus

Las ma räägin teile, kui hulluks on olukord muutunud. Lastele õpetatakse igapäevaselt, et kui nad jõnksutavad pead üles-alla, siis see suurendab verevarustust eesmistes ajusagarates ja aitab nii paremini keskenduda. Neile räägitakse, et kui nad hõõruvad oma sõrmi erilisel teaduslikul viisil üksteise vastu, siis see parandab „energiavoolu“ kehas. Ja veel, et valmistoit ei sisalda vett ning kui nad hoiavad vett keele peal, siis see niisutab aju otse suulae kaudu. Seda kõike räägivad neile nende õpetajad tuhandetes Briti riiklikes koolides. See on osa erilisest harjutuste programmist, mida nimetatakse ajuvõimlemiseks (Brain Gym). Me pühendame käesolevas raamatus osa aega nendele nii öelda harjutustele ja mis veel olulisem – nendele nõdrameelsetele meie haridussüsteemis, kes seda programmi toetavad.

See raamat ei ole vaid lihtsate absurdsuste kogumik, vaid järgib oma ülesehituses loomulikku crescendo’t. Alustades petiste rumalusest ja tavameedia poolt nendele omistatud tõsiseltvõetavusest, jätkates 30 miljardi naelase toidulisanditööstuse trikkidega ja 300 miljardi naelase ravimitööstuse pahelisuse teemaga, jõuame teadustulemuste kajastamises valitseva traagilise olukorra tõttu juhtumiteni, kus inimesed on sattunud vanglasse, muutunud naerualusteks või surma saanud ainult sellepärast, et meie ühiskonnas on levinud vähene arusaamine statistikast ja tõendusmaterjalist.

Pool sajandit tagasi, kui C. P. Snow esitas oma kuulsa teaduse ja humanitaaria vahekorda käsitleva loengu „Kaks kultuuri“, humanitaarid lihtsalt eirasid teadlasi. Tänapäeval on arstid ja teadlased sattunud vastamisi ülekaaluka ja neist paremini relvastatud inimeste leegioniga, kes leiavad, et neil on õigus avaldada arvamust tõendusmaterjalide kohta – mis iseenesest on imetlusväärne ambitsioon – vaevumata seejuures kõnealuste teemade kohta põhiteadmisi hankima.

Teile räägiti koolis kemikaalidest katseklaasides, liikumist kirjeldavatest võrranditest ja võib-olla midagi ka fotosünteesist – mida käsitleme hiljem lähemalt. Aga väga tõenäoliselt ei räägitud teile mitte midagi surmast, riskist, statistikast ega teadusest nende asjade kohta, mis võivad teid tappa ja mis ravida. Meie kultuuris on suur tühimik: tõenduspõhine meditsiin on olulisemaid rakendusteadusi, mis hõlmab mõningaid viimase kahe sajandi kõige targemaid ideid ning on päästnud miljoneid elusid, aga Riiklikus Teadusmuuseumis ei ole selles valdkonnas mitte ühtegi eksponaati.

Põhjuseks ei ole huvipuudus. Me armastame tervise teemat hullupööra – pool kõigist meedias avaldatavatest teadusteemalistest lugudest puudutavad meditsiini – ning meid pommitatakse pidevalt teaduslikena tunduvate väidete ja lugudega. Aga nagu te varsti näete, saame oma informatsiooni nendelt samadelt inimestelt, kes on korduvalt tõestanud, et nad ei suuda teaduslikke tõendeid näha, tõlgendada ega usaldusväärselt edasi anda.

Enne jätkamist lubage, et teen kokkuvõtte sellest, millest edasises juttu tuleb.

Kõigepealt vaatame, mida tähendab eksperimendi läbiviimine, tulemuste oma silmaga nägemine ja hinnangu andmine sellele, kas tulemused sobivad antud teooriaga või on mõni alternatiivne teooria parem. Need esimesed sammud võivad teile tunduda lapsikud ja üleolevad – toodud näited on tõepoolest värskendavalt absurdsed, kuid tavameedias on neid kõiki püütud esitada usutavatena ja autoriteetsetena. Vaatame ka meie kehade kohta esitatud teaduslikena tunduvate lugude köitvust ning segadust, mida need lood võivad tekitada.

Seejärel läheme edasi homöopaatiaga – mitte seetõttu, et homöopaatia oleks tähtis või ohtlik. Homöopaatia pole kumbagi, kuid kujutab endast ideaalset mudelit tõenduspõhise meditsiini õpetamiseks. Sest lõppude lõpuks pole homöopaatia tabletid muud kui väikesed mõjuaineteta suhkrutabletid, mis näivad siiski avaldavat toimet. Seega nad kehastavad kõike, mida teil on vaja teada ravimeetodi ausast testimisest ja sedagi, kuidas meid saab panna uskuma, et mingi ravimeetod on tõhusam kui tegelikult. Te saate teada, kuidas teste korralikult läbi viia ja kehvasti tehtud teste ära tunda. Tagaplaanil peidab end platseeboefekt, mis on inimese tervenemise vast kõige hämmastavam ja vääritimõistetum aspekt ning on midagi palju enamat kui vaid suhkrutabletid. See on intuitsioonile vastukäiv, kummaline ja kujutab endast meele abil keha tervendamise tõelist lugu ning on palju huvipakkuvam kui mis tahes väljamõeldud mõttetused kvantenergia terapeutilistest mustritest. Vaatame üle tõendid platseeboefekti mõjust ja laseme teil oma peaga järeldused teha.

Seejärel jätkame suuremate tegijatega. Toitumisnõustajad on alternatiivterapeudid, kuid mingil viisil on nad suutnud liigitada end teadusetegijateks. Nende vead on palju huvitavamad kui homöopaatide omad, sest neis on tõepoolest terake teadust. See teeb toitumisnõustajate eksimused mitte ainult huvitavamateks, vaid ka hirmutavamaks. Petturite tegelik ohtlikkus ei seisne klientide võimalikus surmas (eks vähesel määral esineb neidki juhtumeid, kuigi sellest pidevalt leierdamine oleks juhmivõitu), vaid asjaolus, et nad õõnestavad süstemaatiliselt üldsuse arusaama tõendusmaterjali olemusest.

Näeme oma silmaga retoorilist mustkunsti ja amatöörlikke vigu, mis on teid toidu ja toiteväärtuste osas korduvalt eksiteele viinud. Samuti näeme, kuidas see uus tööstusharu juhib inimesi kõrvale tegelikest eluviisis peituvatest ja halba tervist põhjustavatest ohuteguritest kui ka seda, kuidas see vähemmärgatavalt kuid sama ärevusttekitavalt mõjutab meie arusaamu endast ja oma kehast, nimelt laialt levinud viisi näol sotsiaalseid ja poliitilisi probleeme meditsiiniliste probleemidena käsitleda, neid reduktsionistlik-biomeditsiinilisse raamistikku suruda ning neile probleemidele tarbekaupadeks muudetud lahendusi pakkuda. Viimaste näideteks on igasugused tabletid ja moekad dieedid. Ma esitan teile tõendeid selle kohta, et ehtsa akadeemilise toitumisalase teadustöö kõrval imbub Briti ülikoolidesse ka hämmastavalt suur valede arusaamade tulv. Samuti leiate sellest raamatu osast riigi lemmikdoktori Gillian McKeithi. Seejärel lahkame samade vahendite abil päris meditsiini ja vaatame, milliseid trikke kasutab ravimitööstus, et arstidele ja patsientidele „kotti pähe tõmmata“.

Pärastpoole uurime, kuidas meedia edendab avalikkuse väärarusaamu teadusest, samuti uurime nende kõikumatut kirge mõttetute, sisutute lugude vastu ning põhilisi eksiarusaamu statistika ja tõendite kohta – need selgitavad, miks me üleüldse teadust teeme: selleks, et mitte lasta oma üksikkogemustel ja eelarvamustel endid eksiteele viia. Raamatu minu jaoks kõige murelikukstegevamas lõpuosas näeme, kuidas kõrgetel mõju- ja võimupositsioonidel olevad inimesed, kes peaksid olema targemad, teevad ikkagi põhimõttelisi vigu, millel on ka rängad tagajärjed. Samuti näeme, kuidas meedia moonutas küüniliselt tõendeid kahe konkreetse tervisekaitsepaanika juhtumi korral ning jõudis sellega lausa ohtlike ja ausalt öeldes grotesksete mõõtmeteni. Teie ülesandeks on mõista, kui uskumatult levinud sellised asjad on, ning samas ka mõelda, mida te saaksite selles osas ette võtta.

Ei saa veenda inimest loobuma arvamusest, mida tal ei ole. Raamatu läbilugemise järel on teil vahendid võitmaks mis tahes vaidlust, mille te algatate – või vähemasti saamaks sellest aru – olgu siis vaidlusteemaks imeravi, MMR liitvaktsiin, suurte ravimifirmade pahelisus, tõenäosus, et ühel või teisel köögiviljal on võime vähki ära hoida, teadusest rääkivate lugude ülemäärane lihtsustamine, kaheldavad tervisekaitsepaanikad, üksiklugude kasutamine tõendusmaterjalina, keha ja vaimu seosed, irratsionaalsuse teaduslik käsitlus, igapäevaelu meditsiiniliseks muutmine või muu taoline. Te saate tõendeid mitmete väga populaarsete valede kohta ja omandate kasulikku teavet uurimistööst, tõendusmaterjalide tasemetest, erapoolikusest, statistikast (rahu, ainult rahu), teaduse ajaloost, teadusevastastest liikumistest ja petistest. Samuti leiate raamatust mõningaid hämmastavaid lugusid, mida loodusteadused meile maailma kohta jutustavad.

Garanteerin, et raamatu läbilugemine ei ole üldse raske, sest see on ainuke teadusealane õppetund, kus rumalaid vigu teevad teised, mitte teie. Ja kui te lõpuks olete ikkagi arvamusel, et minuga ei saa nõustuda, siis olete saanud kasu vähemalt niipalju, et kuigi te ikkagi eksite, eksite te kaugelt suurema teatraalsuse ja elegantsiga kui te seda praegu suudaksite.

Ben Goldacre
Juuli 2008

(c) Ben Goldacre 2008
(c) Tõlge eesti keelde: Kadri Koitsaar ja kirjastus NoriaBooks 2009

Raamatuid saab hinnaga 150 kr +postikulu tellida aadressilt kadri@noriabooks.com või helistades telefonile 5845 3452. Vaata ka Noriabooks blogi.

Be Sociable, Share!

160 Replies to “Uus hea raamat eesti keeles: dr Ben Goldacre “Pahateadus””

  1. Tubli, tubli! Olen seda lugenud inglise keeles – kui tõlge on tasemel, siis on tegu ühe suurepärase teoga! Ca pool aasat või pisut enam tagasi püstitasin ise siinsamas küsimuse, kas keegi ometi ei võiks seda tõlkida – kanäe, nüüd ongi olemas. Ma muidugi ei arva, et mina selle põhjuseks olen :) Tänud tegijatele!

    Raamat ka nt Kleer Maibaumile kirnkimiseks, kes esines Postimehes vaktsiinivastase sõnavõtuga ning käis jälle välja vana leierdatud “Big Pharma” teema. Meil on nüüd oma Jenny McCarthy, kellele on avatud koguni konto – Jenny Body Count.

  2. ma arvan, et tõlge peaks pädev olema. sai seda küll eest taha ja tagant ette toimetatud ja lastud ka ühel meditsiinidotsendil selle kallal põhjalikult nokitseda.

  3. Pahateadlased üritamas järjekordset terminit ära napsata:

    Kõige kõrgemalt laetud osakesed on kolloidid, mis on saanud oma energia otse päikeselt. Mida lähemal on toit oma algsele olekule, siis kui see sai päikeselt energiat, seda rohkem energiat see toit sisaldab. Värsked nisuidud omavad väga kõrget loomulikku energiataset – kuid kui samad täiskasvanud taimed kuivatatakse, jahvatatakse, töödeldakse ja valgendatakse jahuks, siis need kaotavad tohutul hulgal toitaineid ja oma kolloidse laengu.

    (Allikas: Elumolekul: Innerlight annab eluenergia.)

    Samas allikas esitatakse selline küsimus:

    Mida siis teha, et toita oma peret kõrgenergeetilise toiduga?

    Pärismaailmas on kõrgenergeetiliseks toiduks eeskätt rasv, mille iga gramm annab umbes 38 kJ toiduenergiat. Auhinnalise teise koha saab alkohol; iga etanooligramm annab umbes 30 kJ toiduenergiat.

    Kuna nii parasvöötmes rasva säilitamine kui alkoholi destilleerimine on keerulised tehnilised protsessid, on praktikas näiteks kree indiaanlased oma kõrgenergeetilise toidu probleemid lahendanud pemmikani leiutamise teel.

  4. Jalle uks raamat, mille jarjekorda end raamatukogus panen.
    Aga siinkohal kusiks kas SEAGRIPI teemal on skeptikus kah miskit avaldatud (otsingus ei tulnud midagi ules).
    Sellel teemal on meedias suur osa kirjutisi karvu pusti ajavalt ebakompetentsed, mis kipuvad mojutama suurt osa elanikkonnast. Ja kui miskit asjalikku tulebki siis kommentaare lugedes tekib kull tunne, et meie haridussusteemil on tosine probleem kui kirjaoskajad inimesed taolisi arvamusi avaldavad.
    Olen paari gripiteemalise artikli juures kommentaare avaldanud (toetades neid viidetega WHO, CDC, … veebilehtedel avaldatud andmeile) aga uldiselt materdatakse mind haledalt maha vandenou teoreetikute ja imetohtritesse uskujate poolt.

  5. Ei imesta, et WHO-le viitamise järel materdati. WHO tegevuse tagant paistavad selleaastase paanikakütmise valguses ravimitööstuse kõrvad selgemini kui kunagi varem.

  6. Nunuh. Järsku on raamat mingi argument? Kuidas siis jääb eelretsenseerimse-pimekatse-jn asjaga? Hancoki raamt o woo, see raamat aga skeptikutele meeleipärane ja seega OK.

    Topeltstandardeid me ei näe siin, ei, ei….

  7. Ma ei vaidle vastu, et ravimifirmadel on huvi raha teenida ja aeg-ajalt kasutatakse selleks kahtlase väärtusega meetodeid, täpselt nii nagu kõigil teistel aladel.
    Samas kaldun siiski usaldama WHO arvulisi andmeid rohkem kui kollase ajakirjanduse sensatsioonilisi artikleid. Ja numbrite põhjal saab ju loogika ja elementaarse matemaatika abil järeldusi ise teha.
    Suuremat probleemi näen ajakirjanduses, mis raporteerib surmajuhtumitest ja kirjutab verd tarretama panevalt Guillain-Barre sündroomist seostades neid vaktsineerimisega. Olukorda lähemalt uurides selgub aga, et surmajuhtumite võimalikku seost vaktsineerimisega alles uuritakse, Guillain-Barre sündroomi juhtude arv (käesoleva vaktsineerimise puhul) vastab tavalisele hulgale, mis juhtuks sõltumata vaktsineerimisest.
    Vaktsineerimise otstarbekus on omaette teema ja siin on kindlasti ravimifirmade huvid mängus, aga ainult selle pärast ei maksa sellest loobuda, tavarohtude pealt teenitakse ju ka, aspiriini ostame ikka. Telekat ei jäta keegi selle pärast ostmata, et mingi elektroonikafirma nii kasumit teenib.

  8. #9 .-. ESTONIA 19. Nov 2009 kell 23:49
    ___

    võibolla on asi selles, et härra hancock ei kipu oma teostes just silmatorkavalt tihti usutavatele algallikatele viitama? goldacre seevastu oma raamatus seda pattu õnneks ei tee.

  9. Alustame siis norimist. Pealkirja tõlge on IMHO igerik – Bad Science ei tähenda mitte pahateadust, vaid viletsat või kehvakest teadust või inimeste petmisele suunatud tegevust, mida millegipärast teaduseks nimetatakse. “Pahateadus” võiks olla näiteks tuumapommi või bakterioloogilise relva konstrueerimine vms., millega tegelevad arhetüüpsed kurjad teadlased (Evil Scientist).

    “Pahateadus” annab põhimõtteliselt võimaluse arutleda väärtushinnangute tasemel – et autor peab inimesi, kes astuvad vastu kasumiahnete ravimifirmade poolt inimeste vaktsiinide abil orjastamise plaanidele, pahadeks jne. Kui aga mõeldud on võltsimist ja pettust, mille kohta väärtushinnang “paha” käib, siis oleks tulnud öelda kas “võltsteadus” või “libateadus”, sest tegelikult pole see tegevus üldse teadusega seotud.

    Ma möönan, et tegelikult saab muidugi igaüks aru, mida mõeldud on, aga selline tõlge ei ole siiski päris õige.

  10. Eks ta takkajärgi vehkimine ole, a’ ma karjun siin Krikule kaasa: mus tekitab “pahateadus” täpselt samu seoseid. Muidu on esimese paarikümne lehekülje põhjal igati nauditav jutt.

  11. @ Kriku:

    Jah, “Kehvake teadus” oleks tõepoolest parem variant olnud. Kahtlen.

    Mina olen selles osas seda meelt, et kui mõelda absoluutselt kõikide inimeste “hingerahule” kes võiksid mingist suvalisest sõnakombinatsioonist x-asju välja lugeda, siis oleks see raamat üldse kirjutamata jäänud. Või avaldatud pealkirjaga “XXX”.

  12. kriku on meil küll teada-tuntud kirjadus-inimene ja ilmselt täiesti võimeline ja pädev täiesti uut ja enneolematult paremat pealkirja välja mõtlema. siinkohal esitangi talle üleskutse pakkuda niisama porisemise asemel üks õige, hea ja muuhulgas muidugi klõige parem pealkiri, mis oleks üheaegselt lühike, võtaks kokku raamatus öeldu, mõjuks humoorikalt, ei tunduks sunnitult kopeerituna jne. mina arvan, et “pahateadus” vastab kõigile neile nõudmistele. originaali pealkirjas kinni rippuvatele inimestele võib see tõesti tunduda vast isegi liialt otsetõlkena, ent pean ütlema, et teine pähe tulnud variant “võltsteadus” ei tundunud raamatu välja andmisega sotud inimestele päris õigena sest peamine, millest raamatus räägitakse, pole mitte VÕLTSteadus vaid just nimelt PAHA teadus.

    kokkuvõtlikult: raamat sai pealkirja, mis pole halb, mis kajastab sisu ja mis ka kõleb hästi.

    PS! ootan kobinat-plärinat-jõminat ka kaanekujunduse aadressil.

  13. Robin ütles:

    @ Kriku:

    Jah, “Kehvake teadus” oleks tõepoolest parem variant olnud. Kahtlen.

    Mina olen selles osas seda meelt, et kui mõelda absoluutselt kõikide inimeste “hingerahule” kes võiksid mingist suvalisest sõnakombinatsioonist x-asju välja lugeda, siis oleks see raamat üldse kirjutamata jäänud. Või avaldatud pealkirjaga “XXX”.

    XXX’ist saab hulka x-asju välja lugeda. Näiteks võib see tähendada lubadust, et raamatus kujutatakse pärani piibreid. Alternatiivina võib see vihjata rummile. Või siis võib raamatu autor olla kirjaoskamatu. Kolmkümmend roomlast on üks variant. Dan Browni järjekordne vandenõuromaan on üks variant.

  14. Nagu ma ütlesin, saab pealkirjast ka sellisel kujul enamvähem aru. Nii on tõlkimise puhul paljudel juhtudel, et see pole mitte arusaadavuse, vaid ilusa keele ja stiili küsimus. Üks hea näide on veel “Kantileen Leibowitzile”, mille tõlkija on Eesti vaieldamatu tipp, aga ei osanud ikkagi “kantileeni” asemel “ülistuslaul” kirjutada.

  15. Äbarteadus on tõesti stiilne pealkiri, aga siinkohal õpetus edaspidiseks, et kui uut raamatut teha ja mingi huvitav väljamaakeelne sõna koheselt nii huvitavat eestikeelset vastet ei leia, siis küsime siinselt kollektiivselt ajult.

    Aga Pahateadus, kui ta juba olemas on, pole ka paha ja töötab korralikult.

  16. Mul pole “pahateaduse” nime vastu midagi, aga kui juba tähenärimiseks läks, siis kas “halb teadus” poleks kõlvanud? Pahateadus on ju siiski teadus, mis on miskipärast paha, aga halb teadus võib olla suisa nii halb, et enam polegi teadus? Aga muidugi, kui sisu tõlkimises teeb liitsõna asja lihtsamaks, siis “halb teadus” muidugi hästi ei sobi, sest “halbteadus”… pole vist siiski see…

  17. eiei, raamat mind “ei huvita” sest mul on seda 30 kastitäit. mind huvitas see terviseleht. ma tahan kõigi oma raamatute ülevaated ja muud meediakajastused kokku koguda.

  18. @dig:
    Tõlkimine plaanis? No mul pole küll ilmekate anglitsismide vastu midagi; kui seal pealkirjas üldse mõni sõna ettevaatust küsib, siis “irrational”.

  19. Denial üsna adekvatne vaste eesti keeles on salgamine. -ism tuletisega on seevastu kehv lugu ja otsene tõlge langeb sel puhul ilmselt ära. Natuke pakkumisi kah: “Salgajad”, “Salgamisreligioon”, pööratult – “Tõefoobiad”.

  20. Salgamine tähendab midagi hoopis muud; kuna (järele mõeldes) ei ole sellist sõna nagu “denialism” eesti keeles rangelt võttes üldse olemas, siis pigem “eitamine”. Ei saa küll öelda, et see mulle meeldiks.

  21. “Tõefoobia” on tegelikult päris arvestatav mõte. “Enesepettus” tuleb ka arvesse (a’ mulle jälle ei meeldi, kõlab nagu odav ajalehesabanurgapsühholoogia).

  22. @Jason:

    Tõlke ja kujunduse kohta paar arvamust. Põhimõtteliselt käib kah. Kaane osas võiks edaspidi raamatu pealkiri ja autori nimi veidi paremini eristuda. Praegu tuli ikka päris korralikult vaeva näha, et aru saada, mis pealkiri on…

    Tõlge iseenesest on tehtud aga toorest teksti on veel palju sees. Esialgu loetud paarkümmend lehekülge ja raske on. Selleks, et mõnest kohast aru saada pean teksti inglise keelde tõlkima ja siis uuesti eesti keelde. Olen sellega harjunud ja saan hakkama. Lauseid võib lihtsamaks teha. Ei pea sõna sõnalt kõike tõlkima. eesti keeles ei ole kõigile inglise keelsetele väljenditele 100% vastet ja vastupidi ka.
    Grammatika – niipalju oleks võinud teha, et käänded paika ajada ja sõnade keskelt ja lõpust liigsed tähed ära korjata ja puuduvaid juurde panna.

    Kui järgmine kord tõlge käsil siis igati valmis aitama.

    Olen praegu ca 10 tõlkimist väärivat raamatut kõrvale pannud… mis räägivad ka sellest, kuidas teadusliku tegevusega alustada.

  23. Tunnen vajadust ära nimetada, et Jyrgeni kriitika selle teema pealkirjas toodud raamatu kohta minu arust ei käi – “Pahateaduse” eesti keel on minu hinnangul julgelt üle keskmise, selge ja arusaadav.

  24. ma pole küll eetiliselt õige inimene siinkohal oma hinnangut andma, aga ma siiski arvan, et jyrgen veidike liialdab. osalt olen ma nõus, et lauseehitus võiks mõnes kohas mugavam olla ja oma silmaga suutsin ma trükijärgselt ka 2 kirjaviga ja 2 kirjavahemärgi vormistamise vea leida, ent sellest hoolimata on tegu siiski kindlasti vähemalt eesti keskmise tulemusega. teksti keerukust arvesse võttes võibolla isegi paremaga.

    nii, et kriku võib minu poolest täiestu julgelt, ilma vihastamist kartmata lugemisele pühenduda.

  25. PS! ma ei taha väita, et peale minu leitute seal veel mõnda viga ei võiks olla.

    seepärast võiks igaüks, kes vea leiab, sellest ja selle asukohast mulle teada anda. võibolla saab sedasi kunagi vajadusel parema kordustrüki teha.

  26. noh, eks ta oleneb ju sellest, kas toimetab keegi “kollektiivist” või teeb seda keegi eritasu eest. päris ilma lugemata-parandamata ei lähe ilmselt küll ükski raamat trükki aga lõpuks sõltub kõik sellest, kuidas see isik oma tööga hakkama saab. pahateaduse jaoks sai selleks palgatud üks inimene, kel on suhteliselt hea keele- ja komataju, kes läbis ülikoolis raamatutoimetamise kursuse ning kel “tänu” majanduskriisile oli ka parajalt palju vaba aega. eks siis saab kõik sissejäänud vead tema kraesse ajada :-)

    tegelikult aga on minu arvates natuke tobe selle üle viriseda, et raamatus võib olla mõni kirja- või komaviga või mõni lause lohiseb. meenutab veidi delfi kommentaariumi, kus argumentide lõppedes oponendi kirjavead lagedale laotakse… kurb reaalsus on see, et tänapäeval on tasemel korrektuuri võimelised pakkuma vaid suurkirjastused, kellel istub eriharidusega toimetajaid palgal terve toatäis. need head nõukaajad, milles paljud vanad raamatusõbrad ikka veel uitavad ja mil iga raamatut lausa mitmel inimesel toimetada lasti (ning korrektuuri tehti ka pärast trükki, misjärel raamatute vahele pisteti vigade parandustega vabanduslehekesed) on kahjuks minevik. eks muidugi iga tegija areneb ja õpib vigadest. loodan seda endagi kirjastuse kohta kehtivat.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga