Mina kasutan 100% oma ajust. Kuidas sinuga on?
Rahvapsühholoogias on liikvel hulk arusaamu, mis aitavad inimesel justnagu oma olemust paremini mõista, seejuures asju liiga keeruliseks ajamata. Liigne lihtsustamine on aga tihtipeale tõe väänamine ja asja esitamine sellises valguses, et saaks hoopis mingit toodet või teenust müüa. Skeem on lihtne — mõtle välja ning räägi targa näoga ja enesekindlalt mingi lugu millestki, mis meil kõigil on (nt aju), ütle sugereeriva ja kaastundliku häälega, et sellega on tavaliselt mingi jama, siis too lagedale hea uudis, et see jama on õnneks lahendatav ja just sinu käeulatuses selle raamatu või kursuse näol. Mõtle välja näiteid, kuidas tavalised inimesed on sinu lahendusest abi saanud või millised kuulsused just tänu sinu imerohule nii edukaks on kujunenud.
Üks sellistest müütidest väidab, et me kasutame oma ajust 5 või 10 või misiganes protsenti. Ülejäänud on siis kasutamata potentsiaal. See müüt võis alguse saada mõne 20. sajandi algupooles tehtud ajualase teadusuuringu väärtõlgendusest. Nimetatakse ka Einsteini, kes olla aju kasutuse kohta üht-teist arvanud.
Protsendi eeldusest järeldub, et kui me saaksime seda protsenti suurendada, siis avaneb meile tee õnne, tarkuse, külluse, armastuse ja kõige muu hea juurde. On räägitud ka sellest, et paranormaalsete võimetega inimestel töötabki aju palju suurema protsendiga (või kõrgemal võnkesagedusel) ja kui teha vastavaid protsendisuurendamise harjutusi, siis avaneb kolmas silm ja ilmnevad telekineetilised võimed.
Selles järeldub omakorda, et inimestele saab vastavaid kursuseid korraldada, raamatuid müüa, kus lubatakse protsenti kasvatada. Ikka selle nimel, et saada rikkamaks, õnnelikumaks, võimekamaks. Sellest pajatavad meile Saladuse-Kaido, saientoloogid, Silva-Kersti lubab ajuvõnkeid tuunida, NLP tahab aju uue programmiga rebuutida, muidu oleme ikka ühed õnnetusehunnikud või igavad ja “tavalised” inimesed. No kes meist tahaks “tavaline hall mass” olla?!
Teinekord on kange kiusatus arvata, et mõni inimene tõepoolest kasutab oma aju osaliselt, nagu näiteks eelpool nimetatud pseudoteooriate levitajad, kuidas nad muidu nii jaburat juttu saaksid rääkida, aga isegi nende puhul ei vasta see protsendijutt tõele. Evolutsiooniliselt on inimajust kujunenud suur ja väga energiajanune organ ja oleks totrus selle suuremat osa siis mitte kasutada. Samuti ei saaks me 90% oma ajust lasta välja lõigata, kui see mõne arvates koormuseta on. Ajuoperatsioonid nõuavad suurt ettevalmistust ja täpset kätt, et olulised piirkonnad kahjustatud ei saaks, vastasel korral võib palju paha juhtuda. Samuti näitavad ajukuvameetodid, et me aju toimetab üsna pidevalt isegi siis, kui me omaarust millelegi ei mõtle.
Kui kuulete kedagi seda protsendijuttu rääkimas, siis küsige, kes ja kuidas selle protsendi kindlaks tegi — kuidas määrati tervik, millest protsenti saab arvutada ja milliste katsetega see töötav osa välja mõõdeti. Teiseks võib küsida, et kuidas on võimalik mõõta, kas peale mingit kursust see protsent paremuse suunas muutunud on.
Loe veel: Neuroscience For Kids: Do We Use Only 10% of Our Brains?
Ajust skeptik.ee küljel:
Jaan Aru: Teadvus on ajus
Müüdid ajust, teadvusest, alalävisest mõjutamisest
tomm, sa ei ole oma aju suhtes just väga kena. Tead kui kõvasti ta töötama pidi, et sa saaksid ülaloleva kommentaari kirja panna? Kogu see mälu, visuaalne taju, keel, näpuliigutused, kehatüve ja põie kontroll, hingamine ja temperatuurisäilitamine?
Mis ajukahjustustesse ja kasutamata ressurssi puutub, siis analoogiaks terve talupojamõistuse kohaselt: Oscar Pistorius lippab ringi nii et asigi, aga ma ei ütleks, et minu säärelihased ainult ilustuseks küljes tolknevad.
Abiks oleks, kui keegi defineeriks, mida loevad need protsendid, milles aju töötamist väljendatakse. Pindala? Hulk neuroneid, mis “teevad midagi”? Energiatarbimine?
KL ütles:
Ei, miks? Piisab täiesti sellest, et ülemus ei ole vaenlasele kättesaadav, kuna ta töötab näiteks tundmatuks jääda soovivas Pentagoni kabinetis. Ülejäänu — sealhulgas nii krüptovahendid kui kontaktisikute võrgustik — on kommunikatsiooniprobleem, mis suuremalt jaolt juba sajandeid tagasi kenasti lahendatud sai.
Loomulikult ei ole vähetähtis ka see, et reaalse maailma organisatsioonidest on salaagendid vähemuses. Suurem osa luuretegelastest töötab kas omaenda riigis, välisriigis residendina, diplomaatilistes esindustes (ja seda, kellele näiteks üks sõjaväeatašee allub, ei ole üldjuhul tarvis varjata) või seitset sorti analüütikutena. Muist tegelevad administratiivküsimustega ka ja muist spetsialiseeruvad R&D’le või rongidesse aukude puurimisele — ja nende seejärel kinnilappimisele. Mõned vandenõuteooriad räägivad näiteks, et Külma sõja ajal oli New Yorgi parim puusepatöökoda just CIA’l.
tomm kirjutas:
Meenub Aleksei Maresjev, Boriss Polevoi talupojamõistust mobiliseeriv ja ümber spetsialiseeriv jalutu lendur. Tõsi küll, temal taastusid ja funktsioneerisid praktiliselt samade võimetega kui enne kahjustuse tekkimist proteesid.
Need allikad ei kuiva ka eal ega defineeri kindluse mõttes ühtegi madalat, väga madalast rääkimata. Eks ole see kui juuksekarv, mida pealael vähe ja supi sees palju.
Ei saa, ei saa. Tulla odavalt. Odavad Mowgliseeria mudelid on osutunud praktikas töökõlbmatuks.
Oma elamisest ei kasuta me samuti 100%. Õieti kasutame vaid seda osa, kus parajasti paikneb meie keha. Kui me oma elamises ei viibi, siis me seda ei kasuta. Võib maha müüa või kodutute varjupaigaks anda ja ajud riiulile panna. Ukse võib eest ära tõsta, sest ega me seda ka rohkem ei kasuta, kui ainult lukku selle sees kinni- ja lahtikeeramiseks.
Selline nüanss, et 100% ajust kasutada ei tähenda, et see töötab 100%-lisel võimsusel (kui lugeda selleks kõikide ajupiirkondade aktiveerumist näiteks mõtte peale). Täpselt nagu ei tähenda auto 100%-line kasutamine seda, et sõidu ajal peaksid päikesepaistes töötama kojamehed, salongis põlema tuli ja kütteseade puhuma täisvõimsusel kuuma kõrbetuult.
Mhmhh, maa oli ka külmand ja kärss kärnas.
dig ütles:
Seda külla, aga ma pidasin silmas seda, et kui agent füüsiliselt kinni võetakse ja teda pinnima hakatakse.
Krüptimist kasutab tegutsev agent, aga näiteks piinamisel ta räägib tavakeeles ja krüptimine siin ei aita.
Valetamist osatakse detekteerida. Väljapääsuks võib ikkagi olla kas agendi enesetapp või siis teadmatus olulistest asjaoludest, mis jäävad väljapoole tema otsest tegevust.
Ja kogu käsuliin ei istu ometi Pentagoni kabinettides.
KL ütles:
Sekkun spionaažiteemalisse vestlusse hoopis muu jutuga, aga tahtsin lihtsalt küsida — kust sellised andmed?
Mina lugesin just hiljuti, et valetuvastusmeetodid ei ole usaldusväärsed ning et neid, mis mingil määral töötavadki, on kerge petta. Tõeseerum polevat samuti usaldusväärne, hüpnoos ammugi mitte.
Kes valetada tahab, see valetab ja keegi ei saa aru.
Üldse on põnev, et skeptik selle aju-teema arutlusele võttis. Niipalju kui ma aru saan, siis vähemalt siin kommentaariumis pole isegi ühtegi neuroloogia teadmistega inimest. Rääkimata sellest, et aju on teadlastele senini suureks saladuseks. Sellistes oludes spekuleerite siin kõik,.. ja sobitate oma hüpoteesidele teooriaid, mis tunduvad oma arvamusega ühtivat – tundub tuttavalt? Kokkuvõttes läheb veel lahmimiseks ka (enamus kommentaare on suurte ajude sarkastilised välgatused):
ajeke ütles:
Sega veel ennast teie pseudoteadusesse ;)
@tomm: asjal on mitu külge, nagu sa ehk isegi taipad. See, et aju meile ja ka teadlastele suur mõistatus on, et tähenda ju seda, et 10% müüt kuidagi tõsi oleks või et “potentsiaali tõstjatel” oleks mingi vettpidav õigustus oma libateadust müüa.
Teiseks püüa tähele panna, et “skeptik” ei ole mingi organism, mis siin kommentaariumis eri nimede all esineb, vaid iga inimene siin räägib iseenda eest ja esindab eelkõige iseennast. Mõnikord võib ka juhtuda, et nime taga tõepoolest ongi mingi ala spetsialist, kuid see pole siin mingi tingimus, mis laiendaks või kitsendaks kellegi õigust oma arvamust või teadmisi jagada.
Võib ju ka öelda, et sõnnikuhunniku äratundmiseks ei pea ilmtingimata bioloog olema, samas on ikka huvitav ka bioloogi juttu juurde kuulda, et mis on konkreetselt selle liigi sõnniku eriomadused.
Kokkuvõtteks: 10% aju kasutamise jutt on müüt, mis ei vasta tõele. Selle tõdemiseks ei pea neuroloog olema, piisab neuroloogide arvamustega tutvumisest.
tomm on põnevil:
Elu on üldse põnev.
Oh, siin ei ole eriti palju ka pildajaid, musta ja valge maagia tunnustatud valdajaid, kolmanda silma oftalmolooge, vuuduu-, haldjate, päkapikkude ja veel palju muid eriteadlasi, aga ka nende kohta on skeptikud võtnud vaevaks arvata. Rääkimata selllest, et saladusi ei oska skeptikud kohe mitte karvavõrdki pidada, ikka kipuvad kõik välja lobisema… Ah et aju on suur saladus või? Hea küll, ma teistele ei räägi, et see Sul nende eest peidetud on.
Tead, see Sinu kolmas silm ja kõrv koos saladusliku ajuga natuke petab Sind: kui Sa just ennast lahmijaks ei pea, siis üldiselt on siin väga rahumeelne seltskond. Mis suurtesse ajudesse puutub, siis sealt välkuv sarkasm paistab mulle heatahtliku pilamisena. Pean uued prillid muretsema, sest ka ajud ei paista praegustest kuigi suurtena läbi.
Sega teinekordki ja ära siis takkakiitmist või ülistust kohe ootama jää. Saladuslik aju ei ole võimeline oma peenmateriaalset kõrgemat vibratsiooni resoneerima koheselt ja Sulle meelepärases vahedimensioonis, selleks jääb Su sõnum ionoenergeetiliselt pisut jõuetuks. Natuke pead veel ka endaga tööd tegema, et skeptilised pseudoteaduste harrastajad kohe ühe postitusega laiaks või pikali lüüa… ;)
Ei saa mitte vaiki olla- see võis olla ca 19 paiku (tõesti kella ei vaadanud), mil alustasin kommentaari, aga siis hakkas mul väike kutt trikke tegema, komm jäi pooleli ning hiljem ma seda ei lõpetanudki. :)
Aga mis üllatus- tomm on sisuliselt samast asjast kirjutanud..
Mu postitamata jäänud kommentaar polnud küll konkreetselt ajukasutamiseteema kohta vaid selle kohta, et skeptikud leiavad netist tonnide kaupa nende mõttekäiku toetavaid linke, aga-
-kindlasti pole point allikates või nende autoriteetsuses- vabalt võib leida linke mis ei toeta skeptikute valitud käsitlusi.
Aga mis siis motiveerib skeptikuid (õigemini osasid neist) iga hinge eest tõestama , ok “tõestama”, et just selline see v teine osa maailmast ongi? Justkui oleks paljudel tagataskus priske pakk tõe monopoli aktsiaid..
Skeptikuna mina kahtleks.. mis sest, et kasvõi antud loo puhul allikas
Neuroscience For Kids kahtlevat vormi endale lubada ei saa- me võiks ikkagi ise ka arutleda?
Siiani on küll mulje jäänud, et millegipärast on siin lehel üle ekspluateeritud arvamus selline- piisab kui viidata ja refereerida ning tõde on supsti paigas! Loll on see, kes aru ei saa või ei nõustu!
Kas ikka on? Äkki on lihtsalt skeptik..? ;)
ajeke ütles:
Kolmanda silma optomeetria võiks üks põnev tegevusala olla.
Omaette paranähtused on taolised ilukildurid nagu ntx ajeke, neil on teistele väga muljetavaldav (loodetavasti..:D) komme harutada kellegi tekst ribadeks ja siis näidata oma verbaalseid võimeid.
Tõsiselt rääkides- mida rohkem selliseid õilmitsejaid, seda sarnasem Delfi kommentaariumile.
@uitlane: minule meeldivad “ilukildurid” sh ajeke, aga selmet skeptikuid metatasandil mitmetes pattudes süüdistada, võiks hoopiski näidata mingit tõsiseltvõetavat kirjakohta, mille abil saaksime veenduda, et see 10% üks tõsiseltvõetav number on.
Ise arutleda on kahtlemata igati tore asi, aga selle aluseks peaks ikkagi mingid faktid olema, muidu on tavaline pläägutamine stiilis “aga mina arvan”, “mina tundsin”, “mina-mina-mina ise mõtlesin”. Ära nüüd sedagi vääriti mõista – omad kogemused on toredad ja vajalikud, oma arvamus väärt ärakuulamist, oma peaga mõtlemine kasulik omadus, aga faktipõhi on see, ilma milleta ka hästi treenitud mõtleja võib väga rappa sattuda.
uitlane ütles:
Arutlemine võib igati vahva tegevus olla küll, aga selleks, et maailma kohta põnevaid asju teada saada, tuleb ka eksperimente või vaatlusi korraldada. Või vähemalt uurida, missuguseid eksperimente või vaatlusi teadlased korraldanud on.
Never mind, Martin rääkis minu jutu kiiremini ja põhjalikumalt ära enne, kui mina valmis sain. Loomulikult ei ole siinkohal tegemist telepaatiaga, vaid süstemaatilist lähenemist mööda samast lähtekohast sarnaste resultaatideni jõudmisega.
@uitlane teemaväliselt:
Sul jäi mainimata Delfi põhitegijad: need, kes tegelevad teema asemel teiste isikutega. Kas väidetavalt telepaatilises kaasakaagutavas kõneviisis, kui keegi nende asemel suutis midagi lühemalt öelda, või alaväärsuse käes vaevlevas hädaldavas kõneviisis, kui neile tundub keegi neist muljetavaldavam :)
Tõsiselt kirjutades – väidetav sarnasus või erinevus millegagi või kellegagi on kas silmanähtav ja ei vaja seetõttu ülerääkimist või mittemärgatav ja tahaks sel juhul toestust saada natuke sisukama analüüsiga kui et pelk tühikargamine ja sildikleepimine, kui “võiks ikkagi ise ka arutleda?” ;)
Teemasse: kui prooviks teinekord rohkem “konkreetselt ajukasutamiseteema kohta” pihta saada ja jätta sildikleepimine Delfis õilmitsemiseks?
ajeke ütles:
Delfi telepaate ei ole Sul kindlasti tarvis karta. Tõelised telepaadid ju Delfis ei kirjuta, nemad sõimavad inimesi telepaatilisel teel. :-)
@Martin Vällik:
Ei vaidlegi vastu- argumenteerimise aluseks ongi ikka faktid olnud. Aga- kui ma tahan mingi konkreetse väite vastu vaielda, siis oleks normaalne põhjendada, miks ma eelistan just seda allikat, viidet jne. Kui ma esitan lihtsalt viiteid, siis on see lahja, iga koolipoiss leiaks googeldades piisavalt kiiresti vajaliku hulga just õigeid materjale et nõutud kodutöö ära teha.
dig rahustas:
:D Aitäh, see süstis julgust! Kuna minu telepaatiline kõrv on umbes ja silm pime, siis läheb see õnneks mind segamata must läbi :)
Üks tähelepanek enda kohta ka- peegel, mille ma enda arvates skeptikute ette asetasin, et nad omi nõrku kohti näeksid, osutus kahepoolseks. Tänan, kusjuures ilma irooniata, täitsa siiralt :)
uitlane ütles:
Iga koolipoiss pole ehk võimeline allikate usaldusväärsust pädevalt hindama, kuid täiskasvanu võiks selles vallas juba veidi osavam olla.
Lihtsustustesse laskumine on muidugi libe tee, aga siingi on teatud kategooriad. Ma nüüd jälle ei mäleta, kust ma seda lugesin, aga kusagil oli hästi näitlikustatud: väär on väita, et Maa on kuubikujuline. Rangelt võttes on väär ka väita, et Maa on kerakujuline. Kuid arvamus, et mõlemad väited (“Maa on kandiline” ja “Maa on ümmargune”) on ühevõrra väärad, on veel see kõige valem.
Mart K. ütles:
Isaac Asimov:
Allikas: http://chem.tufts.edu/AnswersI.....fWrong.htm
Äkki saaks aju maagilisse potentsiaali uskuja mõtlema panna oma vaadete üle kui meenutada, et tema meelte tajuga tegelevad osad ei ole hetkel maksimumil töös ja kui oleks, siis ei oleks see meeldiv. Palju suurem osa ajurakke tegeleb tajuga, kui oleksime pimestavas valguses ja 140 db muusika müras. Samuti saaks teisi meeli äärmuslikult tööle saada.
Märt ütles:
Ajaloos läbikäidud etapp – inkvisitsioon.
Kunagi nägin Discoveri pealt filmi poisist, kellel pool aju peast ära lasti. See asendati silikooniga. Hämmastaval kombel suudab kodanik täisväärtuslikku elu edasi elada. Video ise siin:
http://www.allvoices.com/contr.....cs-and-vid
Vaatasin seda videot ja mõtlesin, et Kui inimene suudab 50%-ga oma ajust näidata üles samalaadset intelligentsust, kui enamus Delfi kommentaatoreid, siis võib sellel osaliselt kasutamata ajupotentsiaali jutul ikkagi tõepõhi all olla. Kui üks ajupoolkera suudab üle võtta teise ajupoolkera funktsioonid, siis järelikult on pool ajust ju täiesti mõttetu lisakaal. Kui teemat edasi arendada, siis võibolla oleks 10% ajust põhimõtteliselt võimeline töötama aju täisfunktsionaalsusega, lihtsalt seda pole kunagi vaja, kuna kasutada on kogu aju pind. Näitena võiks tuua ühtlase rasvakihiga kaetud panni, kui sa kraabid kogu rasva ühele väiksele alale kokku, siis on pannil ikka samapalju rasva aga see osa pannist (millel rasvakuhi on) peab palju rohkem tööd tegema, et seda rasva sulatada. Ülejäänud osa pannist ei tee rasva sulatamise heaks midagi (kujundlik väljend ainult, saan aru küll termoülekandest jne). Ehk siis – oletades, et 10% ajust suudaks ära teha kogu aju töö võib eeldada, et kui 100% ajust töötaksid sama tugevasti võiks 1 aju teha ära 10 aju töö.
Loomulikult on see ainult teooria aga selline mõttekäik võiks ära seletada 10% müüdi.
Viktor sulatab panninurgas rasva:
Nikolai Nossov arendas Totu suu läbi samalaadset teooriat Kuu ja pannkoogi sarnasusest. Kas oled äkki sugulane?
@ajeke:
Kodanik, ehk loeksite mu teksti veelkord läbi ja siis ütleksite, mis minu võrdluses siis nii valesti oli. Jah ma tean, et pann kuumeneb ühtlaselt üle kogu pinna (tulele lähem osa siiski rohkem). Jah ma tean, et tegelikult ei tee pann rasva soojendamiseks üldse tööd. Jutu POINT ei olnudki ausaltöeldes üldse seotud panniga. Aga, kas kodanik ajeke oleks nii hea ja andestaks mulle tahumatule matsile sellise rabavalt naiivse võrdluse. Ma ei saa öösel magada, kui ta seda ei tee. Sest ma tean, et kodanik ajeke on tegelikult Pannmaster, kes käib öösiti ebatabavate võrdluste tegijaid kimbutamas. Ja ma kardan, siiras hirm on…
Teemasse tagasi tulles. Kui kellelgi on mingeid linke, kus on veel juhtumeid sellistest inimestest, kellel mingi õnnetuse tagajärjel ainult osa ajust alles on, võiks siia lisada. Võibolla on mõningaid uurimusigi tehtud. Hetkel jääb mulje, et ülalpool toodud M. Välliku artikkel põhineb ainult ühel lingil. Ja esimesel lugemisel on see väga paljasõnaline artikkel. Seisukoha võtmiseks oleks vaja mõningaid toekamaid linke jne.
Viktor küsib narkoleptilist andestust:
Küsisin vaid suguluse kohta minu lapsepõlve lemmikkirjanikuga ja selgub hoopis, et röövisin sellega kellegi une?! No tõepoolest… Minu poolest võid oma une endale pidada, mul pole sellega midagi peale hakata. Ma oleks muidugi siiralt tänulik, kui selles nähtu kirjeldused teistele saladuseks jääksid…
Materialiseerunud Victor? Ma võin eksida, aga mulle näib, et jälitusluulu algstaadiumis võiks seesuguste teadmiste küüsis vaevelda. Igal juhul tundub mulle, et Viktori enesehinnang on põhjendamatult madal ja permanentses kaitseseisundis viibimiseks pole tal põhjust. Minu jaoks ei ole ebatavaline võrdluste leidmine köögist või pannilt, küll aga inimeste traumaatiline kogemus köögipoolega kokkupuutumisel:
Võtsin endale vabaduse kohendada eelnevas lõigus Pärna nimi tema algsele kujule. Aga jah, panni ja kokkamist kõrvale jättes:
Kuidas seda nüüd viisakalt kirjutadagi, et uni kõigile alles ja unenäod painajatest priiks jääks… Proovin nii: rasvakriipimise ja kokaraamatute lugemise asemel olen teinekord püüdnud lugeda veelkord pigem aju ehituse ja närvisüsteemi kohta. Hanniballekterlikud eksperimendid panni ja ajuga mõjuvad küll efektselt, aga…
Hunnikusse kraabitud rasva ja ajutegevuse vahel on seos nagu sõnnikuhunniku, sipelgapesa või küünealuse ja arvutiprotsessori vahel — neis kihab midagi, ühes elu, teises… Sellised hoomersimpsonlikud võrdlused on toredad, mulle nad meeldivad, aga neis puudub minu jaoks sisuline seos. Ukse kriiksumine ja linnulaul tekitavad mõlemad akustilise võnke, aga see on ainus siduv element. (Kuidas unega on? Jäi alles?)
Kui Sa oled oma teoorias kindel, siis ei maksa näha süütus küsimuses Sinu teooriat kummutavat õõnestustegevust. Piisanuks lihtsast vastusest stiilis: olen sugulane / ei ole sugulane. ;)
Kui Sa tahad arutleda oma teooria paikapidavust mitte positsioonilt “olen neuroteaduse Einstein ja lahendasin äsja Discoveri filmipoisi abil ajutegevuse saladused”, vaid veidi sisukamalt kui praepannil sulav rasv, siis tuleb kasuks mitte lihtsalt mõtete mõlgutamine mingil teemal, vaid asjakohane õppimine. Kord ammusel ajal arvas Konfutsius selle kohta umbes nii: õppimine ilma mõttetööta on asjatu rabelemine, kuid mõtlemine ilma õppimiseta on ohtlik. (Uni? Alles veel?)
Viktor
Tolle noormehe lugu lugu on väga südantsoojendav ja tore – aga selle kasutamisel argumendina on paar probleemi. Esiteks on kodanik ajukahjustuse tagajärjel ratastoolis, mis oluliselt kahandab väite “pool ajust on ainult ballastiks” mõjuvust. Teiseks pole üks positiivselt raamitud lugu eriti representatiivne nende miljonite inimeste suhtes, kes igal aastal ajukahjustuse tagajärjel ära surevad või väga halvasti edasi funktsioneerivad. (Nii et “veel juhtumeid sellistest inimestest, kellel mingi õnnetuse tagajärjel ainult osa ajust alles on” leidub, paraku, üleliia. Eks ole mõni uurimuski tehtud.)
See ajukahjustuse-argument on üles ehitatud järgmiselt:
– osa neuroneid eemaldub
– inimene elab edasi
– seega eemaldatud neuroneid polnud millekski tarvis
Mis arvesse ei lähe, on:
– aju on plastiline (iseäranis noores eas), s.t. allesjäänud neuronid ei passi niisama, vaid pingutavad kõigest väest, et kuidagi infotöötlusega toime tulla
– vaatamata sellele, ega inimene ikka täpselt samamoodi edasi ei funktsioneeri kui enne.
Lõppude lõpuks oma asi, aga pigem siiski ei soovitaks juppi vahelt ära võtta.
@ajeke:
Oeh… ma parem lähen ja sülitan lakke ja vaatan, kuidas tatt alla venib. Mõni inimene ei saa ikka kohe midagi aru. Aga ma üritan uuesti selgitada. Äkki ikka jõuab lõpuks kohale.
Vaata nüüd kulla ajeke. Katsu korraks minu võrdluses toodud pannist kaugemale vaadata. Katsu mõista, et pann minu võrdluses ei ole mõeldud köögiriistana vaid metafoorina, mis iseloomustab kogu inimaju potentsiaali. Rasv sellel pannil (mida sulatatakse) on jällegi metafoor iseloomustamaks aju poolt tehtavat tööd. Oletame, et see on (kuidas seda nüüd sulle arusaadavamaks teha) selline isevärki pann, et talle pole kuumutamist vaja, et ta kuumeneb ise ja ainult selle koha pealt, kus asub rasv (Loe 2 korda ja mõtle hoolega läbi, võibolla aitab sind väike jalutuskäik, et aru saada sellest). Nii, kui sa nüüd jalutamast tagasi oled ja loodetavasti enne 10-dat korda lõigu lugemist sellest aru saad, siis asume järgmise sammu juurde. Kui aju poolt tehtav töö on jagatud erinevate ülesannetena üle kogu aju pinna laiali, siis see on nagu oleks rasv kogu panni pinnal ühtlaselt laiali. Aga kui ainult osa ajust on kasutusel, et teha ära sama hulk tööd, siis see on sama, mis panni keskele kuhjatud rasvahunnik (see oli veidi keerulisem lõik juba, ma tean. Tee väike puhkepaus, söö mõni võileib ja siis loe edasi:)). Niisiis võtame jutu kokku: kui on võimalik, et ainult osa ajust (minu võrdluse puhul osa pannist) suudab ära teha kogu aju töö, siis järeldus on see, et terve aju suudaks teoorias teha ära 10 korda rohkem tööd.
See on ainult minu teooria ja ilmselt ei omaks 1/10 ajust reaalselt mingeid funktsioone aga kui arvestada seda, et 50% ajust on võimalik näha, rääkida, sugu teha ja omal jõul liikuda, siis miks ei võiks sama asi olla võimalik ka 10%-ga ajust?
Kui asja teisest küljest vaadata, siis mis tähendaks see, kui me kasutaksime 100% oma ajupotentsiaalist? 100% oleks kogu aeg kasutuses. Kas keegi on kunagi suutnud oma arvuti sellisesse seisu ajada, kui protsessori kasutus on 100% peal? Kui jah, siis ta teab, et arvuti kasutamine ei ole kõige meeldivam sellel ajal (aknad avanevad aeglaselt, hiir liigub jõnksutades, delfi.ee avaneb aeglaselt jne). Kui aju kasutaks pidevalt 100% oma potentsiaalist, siis tähendaks see seda, et me viibiksime konstantselt sellises seisundis (muidugi me ei märkaks seda, sest see oleks normaalne). See aga tähendaks seda, et mistahes ajahetkel mingite lisaülesannete võtmine peaks ajule olema võimatu või väga keeruline. Samas on aju selleks suurepäraselt võimeline. Mõned lingid ka siia juurde.
link 1
link 2
talairach soovitas:
Antud soovitusega ühinedes ei piirduks ma ainult juppidega ajust. Analoogiliselt võiks ju nüsida terve hulga organite kallal: magu, maks, meetreid soolestikust, pealtnäha tarbetu pimesool jne. Üht-teist annaks ära nikerdada veel ka toestavast skeletist ja tulemuseks oleks pealtnäha täisfunktsionaalne inimene: sööb, joob, hingab, artikuleerib ja annab ka muidu elava inimese mõõdu välja. On ju teada ja ekraanilt nähtud, et kätetud inimesed on õppinud asju ajama jalgade abil, näiteks.
Põhimõtteliselt näitab see aga ainult inimorganismi kompensatsioonivõimet. Allesjäänud osad ei tööta mitte nüüd täisvõimsusel endise asemel, vaid samad osad püüavad oma põhifunktsioonide arvelt katta ka puuduvate osade funktsioone. Ikka sama võimsusega, ainult ülesandeid rohkem.
Sama toimub ajus. Nooremas eas on ajurakud võimelised üle võtma ja täitma puuduvate rakkude funktsioone, kuid ikka selle arvelt, et ülevõtnu enda põhifunktsioonide täitmine nüüd kannatab. Kogusummas võib jääda mulje, nagu kõik oleks endine ja inimene on võtnud kasutusele varjatud reservid, kuid tegelikkuses on moodustunud uus polüfunktsionaalne rakk, mis ei täida enam nii hästi oma ülesandeid nagu enne kumbki eraldi. Kui ma õigesti mäletan, siis näiteks puberteediea lõpp oli selleks piiriks, pärast mida ei olnud kõnekeskuse (Broca keskuse) funktsioonid ülevõetavad teiste ajupiirkondade poolt. Jne, jne, jne
Viktor ohkas:
Jep, tee seda ja jäägi selle juurde, see sobib Sulle.
talairach ütles:
Nagu ma rõhutasin, siis reaalselt on loomulikult 10%-ga ajust ilmselt võimatu elada. Aga jutt ongi kasutamata aju potentsiaalist. Pool ajust on võimeline üle võtma teise ajupoole funktsioonid (ok ebatäielikult ehk aga siiski mingil arvestataval määral). See tähendab, et kasutamata ajupotentsiaali ju on.
Linkide lisamine läks ilmselt nihu, katsun uuesti:
Aju Potentsiaalist
Is it a myth that we only use 10% of our human brain
Parandagu mind ajuteadlased, aga ehk on umbes sedamoodi, et me ei kasuta oma täit aju küll pidevalt täie võimsusega, aga paraja suminaga kogu aeg ning kohati tuleb ette osade piirkondade aktiivsuse tõuse, kui me nt räägime või kirjutame või loeme või teeme käsitööd või lahendame diff-võrrandeid. Ja nii need aktiivsustulukesed süttivad ja kustuvad kogu aju ulatuses.
Ilmselt on ka sedasi, et ühe ülesande täitmisel on rakendatud korraga paljud osakonnad, mis paralleelselt toimetavad ja millest enamusest me teadvusega suurt midagi ei tea.
Võibolla on üks selle 10% allikaks hinnang, et valdavat osa oma aju tööst me endale üldse ei teadvusta ja see 10% äkki ongi mõne arvates see osa, millest me endale aru anname.
See, et aju on plastiline (neuroneid kasvab pisut juurde, ja olemasolevate vahel kasvavad uued seosed) ning hoolika rehabilitatsiooniga saab inimese õnnelikul juhul aidata enamust kaasaegseks eluks vajalikke funktsioonidest sooritama ei tähenda, nagu oleks meil “kasutamata ajupotensiaali”.
Kujutle inimest, kes kaotab õnnetuses jalad, ent hakkab edasi liikuma end käte jõul edasi nihutades. Asja käigus muutub biitsepsi ümbermõõt veidi suuremaks. Ma ei leia, et toimunut kirjeldab kõige paremini väide “kasutamata lihaspotentsiaal võimaldas inimesel normaalselt edasi elada”.
Leidsin veel ühe lingi Ahad Israfil-i kohta, kus oli kirjas, et:
Niisiis pidi pool ajust üsna vingelt tööd tegema, et mingi kraad kätte saada. Kui jätta kõrvale spekulatsioonid, et õppejõud lasid ta härdusest kergemini läbi jne.
Martin Vällik ütles:
Ma ise pidasin oma panni ja rasva jutuga umbes midagi sarnast silmas. Ehk siis on erinevad aju osad, mis tegelevad erinevate ülesannetega aga on võimalik, et mingi ajupiirkond (või osa sellest)võtab üle teise ajupiirkonna funktsioonid. Selleks tuleb tal muidugi rohkem “pingutada.”
Aga selle 100% kasutamise kohta tahaks küsida, et millal siis on see hetk, kui aju täiel määral kasutatakse?
Martin:
Jah, aga sama ropsuga teistes piirkondades aktiivsus langeb. See, mida aju teeb, kui me enda arust midagi ei tee (ja mis siis “välja lülitatakse”, kui me diferentseerima hakkame), on viimastel aastatel väga popp uurimisteema olnud. Ajul on nii-öelda puhkeolekus ka väga kõrged metaboolsed nõudmised, ja vaimsest aktiivsusest tulenev muutus on selle taustal suhteliselt väike. Laialt levinud arusaam, et aju võetakse kasutusele ainult kvantfüüsikast mõtlemisel (mitte et Martin oleks midagi sellist öelnud), ei ole küll kõige täpsem ettekujutus aju panusest meie elu mugavamaks muutmisel. Teadvusel oleva täiskasvanu aju on igal juhul ehtne loodusime, isegi kui ta parasjagu Delfis kommenteerib.
Viktor:
Ja ülalviidatud Oscar Pistorius jookseb nii hästi, et teda ei taheta olümpialegi lubada. So? Üksikud õnnelikud lood hästikohanenud noortest (noorus on ilus aeg, kus aju veel mühinal kasvab) ei kaalu üles miljoneid inimesi kes, nagu öeldud, reageerivad osast ajust ilmajäämisele surma või kestvalt viletsa elujärjega. Üks väga leebe näide: kuulus patsient H.M., kes tunduvalt tagasihoidlikuma ulatusega kahjustuse järjel elu lõpuni amneesikuks jäi.
talairach ütles:
Nii aga nüüd kujutle, et sellele inimesele, kes ennast mitu aastat käte jõul edasi nihutanud on, uued jalad kasvavad. Täisfunktsionaalsed jalad mida ta mõne kuuga kasutama õpib.
Ja oletame, et see inimene osaleb võistlusel, kus läheb vaja käsi ja jalgu (redelil ronimine ntx). Kui ta võistleb seal inimestega, kes on harjunud kasutama ainult jalgu, on tal selge eelis.
Aga kujutle, kui inimene, kes on harjunud kasutama poolt aju, saab järsku teise poole tagasi…
Martin Vällik arvas:
Ei ole. Kui täiskasvanud inimesel mingid piirkonnad ajus välja lülituvad, siis ei hakka mingid muud sellevõrra võimsamalt tööle. Kui kõnekeskus saab kahjustatud, siis nägemiskeskus ei hakka kõvemini hõõguma. Nägemiskeskuses ei saa ka rakke võimsamalt aktiveerida, ükskõik kui tugev silmast saabuv signaal ka ei oleks.
Täisvõimsus kõigi ajupiirkondade üheaegse aktiveerituse tähenduses eeldaks vastavate signaalide saabumist neisse piirkondadesse. Pole mingit alust arvata, et vastavad piirkonnad võimsamalt tööle hakkaksid. See pole aga küsimus sellest, kui suurt osa oma ajust inimene kasutab, vaid millist võimsust. Kas unelev inimene kasutab aju vähem või mitte nii võimsalt, kui dif-võrrandeid lahendav inimene? Energiakulu on kindlasti erinev, aga see oleks nagu võrrelda jalgrattasõidu ja aerutamise võimsusi: kas jalgu kasutatakse võimsuse piiril ja käsi mitte?
Unelemiseks kasutatavat ajupiirkonda kasutatakse selleks sama võimsalt kui dif-võrrandite lahendamiseks selle piirkonda. Kui dif-võrrandite piirkond hakkab suvaliselt unelema, siis ei saa rääkida selle võimsuse langusest, vaid funktsiooni teisenemisest. Panniteoreetikud suudavad kindlasti unes lahendada dif-võrrandeid ja dif-võrrandite lahendamise vahele tukastada, aga mul on tunne, et see skisofreeniline olukord heaga ei lõpe.
ajeke ütles:
Eelpool toodud lingis on tekst, mis kirjeldab, kuidas grupp inimesi osalse katses, mille käigus tuli neil õppida Braille’i (pimekiri). Pooltel katsealustest seoti silmad kinni, pooltel mitte. Selgus, et:
Nii, et kui aju stressisituatsiooni viia, siis näitab ta üles ülimat võimekust.
Viktor:
Kujutle eliitväeosa lahingus. Pooled hukkuvad. Ellujäänud korraldavad ülesanded ümber ja saavad tule all hakkama. Korraga saadetakse vagunitäis tsiviliste peale.
Ei, ei ole hea stsenaarium.
ajeke ütles:
aga kust Sa seda tead?
Nii et nägemiskeskuste aktiivsus ei ole sõltuvuses silmast saabuva sisendi tugevusest? Väga huvitav ja väga eksitav väide (ehkki ilmselt pidasid silmas midagi muud … aga mida küll?)
@talairach:
Oleneb, kui palju antakse aega kohaneda. Sõjateema pole võibolla niihea näide isegi, sest kahuriliha toimib kuulikindla vestina.
@Viktor:
Kas nägemispiirkond hakkas võimsamalt tööle? Kas aju kasutusprotsent suurenes? Kas inimesed hakkasid sõrmedega nägema või omandasid silmad puutetundlikkuse? Kas sideme eemaldamisel nägemispiirkond aktiveerus veel võimsamalt, kui samal ajal sõrmedega loeti? Kas ei oleks pidanud nägemis- või puutepiirkonna täielikumaks (resp. võimsamalt) aktiveerimiseks veel kõrvad kinni siduma ja huultelt (sõrmedega) lugemist õpetama? Kas ei jäetud mitte liiga palju piirkondi praegu asjatult ripakile ja laisklema? Miks ei paralüseeritud veel näiteks haistmis- ja maitsemeelt? Kindlasti oleks needki vabanenud ajupiirkonnad lahingusse tõtanud võitluses Braille’i kirja kiirema omandamise eest? Mis ajast silmade kinnisidumine aju stressisituatsiooni viib? Kas silmapilgutamiste ajal läheb aju stressi? Aga magamise ajal on vapustuse äärel? (Ega ma Su und kogemata jälle ära ei pätsanud? Stress?)
ajeke ütles:
Loe siis uuesti:
On sul kunagi 5-ks päevaks silmad kinni seotud? Võrdled seda silmade pilgutamisega? Nojah, võibolla ajeke ise pilgutab pikalt silmi. Minul võtab see oluliselt vähem aega, kui 5 päeva:D
Jaan uuris:
Hea küsimus. :) Ega ei tea, alles 40. leheküljel olen: Jaan Aru / Talis Bachmann Tähelepanu ja teadvus, Tänapäev 2009. Solipsistlik parafraas sealt: kas väljaspool subjektiivset vaatenurka objektiivne tegelikkus üldse on objektiivne? Aga nii subjektiivselt tundub mulle, et näpust ilmajäänud või halvatud käe kõrval ei hakka tervem kehaosa kiiremini käima või paremini tundma. Kas ajus on kuidagi teisiti?
Jaan tundis huvi:
Seda raske taibata tõesti, kohe seletan. Pidasin silmas, et silmast saabuva signaaliga ei ole võimalik aju läbi kärsatada nagu arvuti protsessorit. Ehk silmapõhjas olevad retseptorid võivad läbi kärsata, aga nägemispiirkonna ajurakud jäävad sellest hoolimata terveks. (Ega ma ei tea, pole nüüd isiklikult nende tervist kontrollinud, äkki jälle eksitan?)
ajeke ütles:
Imelik. Kui sa oled eluaeg olnud paremakäeline, ja järsku sellest ilma jääd, siis võtab vasak käsi üle parema käe funktsioonid. Kui jätta kõrvale selle, et ajus peavad teatud signaalid teisi radasid pidi käima hakkama, siis käsi ise ka muutub. Kuna sa hakkad aktiivsemalt kasutama pajusid lihaseid, mis senini olid vähem kasutatud, siis need arenevad. Näpud muutuvad vilkamaks, näppude nahk muutub tundlikumaks, kogu käe tegevus koordineeritumaks. Ilmselt see ainult tundub nii ja tegelikult ei muutu midagi… ;)
Viktor soovitas:
Ma ei küsinud ülelugemissoovitust. Kas on raskusi küsimusest arusaamisega? Mitte kui palju ta puutele varasemast rohkem aktiveerus, vaid kas nägemispiirkond hakkas tööle võimsamalt kui enne?
Viktor tahtis veel teada:
Mul ei ole paljusid asju ja mulle pole tehtud paljusid asju. Aga selle 10% ajukasutuse osas hakkan Sind küll juba uskuma, Sa näid seda piiri väga veenvalt mitte suutvat ületada. Ükskõik, kas Sinu aju kasutamise osa maksimum on 10% juures või minu taju Sinu aju võimsusest piirdub 10%-ga. Miks Sa ei tegele millegi paremaga, millest Sa ennist unistasid? See sobib Sulle tõepoolest. Kell on ka palju ja ma ei tahaks anda alust väidetele, nagu oleks ma kuidagi Sinu une varguse või muu sellega sarnase ebaseadusliku tegevusega seotud. Võta oma pann ja rasv kaissu ja kriibi või kraabi neid hunnikusse või laiali nagu ise tahad, see pole tõepoolest minu asi, mis Sa nendega teed.