Toitumisteraapiast Eestis (1. osa)

Eelmine lugu, mis toitumisteraapiat puudutas, kajastas Suurbritannias läbi viidud uuringut, mille tulemusena selgus, et suure tõenäosusega (70%-98%, p=0,05) saab klient/patsient toitumisterapeutidelt ebaadekvaatseid ja potentsiaalselt ohtlikke nõuandeid. Lisaks sellele

[…] kasutavad nad pseudoteaduslikke diagnoosimeetodeid (nt iridoloogia ehk silmaiirise uurimine), mittevalideeritud teste (nt juuste mineraalide analüüs), soovitavad kalleid ja mittevajalikke toidulisandeid.

Artikli lõpus püstitasin küsimuse, et milline on selle Suurbritannia uurimusliku loo seos Eestiga ning kirjutasin järgmised read:

End toitumisterapeutideks nimetavaid inimesi on ka Eestisse sugenenud ja peavoolumeedia laseb hea meelega neil endale reklaami teha. Näiteks Annely Soots ja Sirli Kivisaar erinevates Postimehe lisalehtedes. Kohalikel toitumisterapeutidel on oma assotsiatsioon ning ka koolituskava, mis üritab omasuguseid juurde toota.

Olgem siis tähelepanelikud, kui toitumisalast nõuannet vaja läheb, et ei satuks selliste juurde, kel arusaam inimkeha toimimisest on “alternatiivne”, umbusk arstide suhtes, igast varrukast, hõlmast ja taskust totsikud välja punnitavad ning kes kahtlase väärtusega kalleid teste pakuvad.

Selline seostamine Terviselehe (13. märts 2012) veergudel ei meeldinud Annely Sootsile ega Sirli Kivisaarele ning nad pöördusid Avaliku Sõna Nõukogusse, mis Terviselehe suhtes tauniva otsuse sõnastas. Muu hulgas on öeldud:

Infot Eesti toitumisteraapia kohta ei ole artiklis üldse piisava põhjalikkusega ega argumenteeritult käsitletud, mistõttu on ASNil põhjust pidada selliselt avaldatud sildistavat negatiivset hinnangut nii kaebuse esitajate kui ka nende esindusorganisatsiooni suhtes põhjendamatuid kannatusi tekitavaks.

Kui Eesti toitumisterapeutide kohta on internetist või muist allikaist leitav informatsioon, mis põhistab väiteid teraapia terviseohtlikkuse suhtes, siis tulnuks see informatsioon igakülgsena ammendavas mahus artiklis ka avaldada, andes koheselt sõna asjaosalistele, kelle suhtes tõsiseid süüdistusi esitatakse. ASNile saadetud toimetuse vastusest nähtub, et sellekohane informatsioon on toimetusel olemas, kuid miskipärast seda ei kasutatud.

Nõustun hinnanguga, et algses artiklis avaldatu, mis puudutab nimetatud toitumisterapeutide Annely Sootsi ja Sirli Kivisaare tegevust, ei ole piisavalt lahti kirjutatud ja püüan seda viga siinse ja järgnevate lugudega parandada.

Mis on toitumisteraapia ja toitumisnõustamine?
Püüan vastuseid leida Eesti Toitumisteraapia Assotsiatsiooni (ETTA), sellega seonduvate kodulehtede ning muude allikate kaudu. Olgu aga kohe öeldud, et mõistetes, ametinimetustes ning nõutavates kvalifikatsioonides ei ole kerge selgust luua.

Toitumisalast nõu peaks suutma iga perearst anda, samuti paljude muude erialade arstid – gastroenteroloog (seedeelundkonna arst), allergoloog, kardioloog (südamearst), endokrinoloog (sisenõrenäärmete arst), hematoloog (vere ja vereloome arst), teinekord on tervishoiuasutuses eraldi dieetarst või dieetõde. Samas on toitumine üks vägagi igapäevane asi ja seetõttu tundub täiest loomulik olevat olukord, et toitumisalase nõu saamiseks ei pea ilmtingimata haiglasse või polikliinikusse arsti juurde minema, eriti veel, kui millegi üle otseselt kurta pole, aga tahaks lihtsalt oma toiduharjumusi ehk tervislikumaks muuta, samas mitte kaotada vajalike toitainete tasakaalus. See ei ole ajukirurgia, nagu öeldakse, ja tundub usutav, et adekvaatse teaduspõhise hariduse ja koolituse omandamisel ning kutsesobivuse testi läbimisel võiksid sellise tööga hakkama saada paljud. Toitumisalase nõu andmine võiks kuuluda ja küllap kuulubki ämmaemandate, imetamisnõustajate, hooldusõdede, rääkimata siis veel spordiarstide ja miks ka mitte treenerite pädevusse. Ja lisaks muidugi meie igapäevane ajakirjandus ning interneti-ülikool, mis meie toidulauda igatepidi rikastada ja tervistada püüavad.

Eesti Toitumisteraapia Assotsiatsioonil (ETTA) on lisaks toitumisnõustamisele aga ambitsioonikam plaan – toitumisteraapia ehk ravi(?). Esmalt defineeritakse mänguväljak:

Enamik tsiviilühiskonna haigusi on ebaõigest toitumisest tingitud.
[…]
Me elame ajastul, kus kroonilised terviseprobleemid on võtnud epideemia vormid ning meditsiin ei oma ravimeid kõikide hädadega toimetulekuks. Toitumisteraapia tegeleb põhjustega, korrigeerib toitumise ja toidulisandite abiga ainevahetuslikke muutusi kehas.

Allikas: toitumisteraapia.ee (27. juuli 2012)

Ja antakse lubadus:

Abi saab iga haiguse puhul.

Loodetud tulemuse saamiseks tuleb aga ühtteist teha:

Terapeut soovitab teostada ainevahetuse analüüse, kasutada vastavalt seisundile vajalikke toidulisandeid.

Sõna ‘toidulisandid’ esineb selles tutvustavas tekstis kolm korda.

Annely Sootsi Tervisekooli toitumisteraapiat kirjeldav lehekülg mainib toidulisandeid 27. juunil 2012. aastal 10 korda ja defineerib tegevuse järgmiselt:

Toitumisteraapia tegeleb tervisehäirete põhjustega, korrigeerib toitumise ja toidulisandite abil ainevahetuslikke muutusi kehas.

Analüüsid on toitumisteraapias samuti üks oluline komponent, sest nende abil saab kindlaks teha, milliseid toidulisandeid kliendile soovitada:

Analüüside alusel aitavad toitumisterapeudid koostada tervist toetava toitumiskava ning lisanditeprogrammi. Nende analüüsidega hinnatakse inimese toitumuslikku seisundit, need ei ole mõeldud haiguste diagnoosimiseks ja raviks, toitumisteraapia on toetav ja ennetav teraapia.

Neid pakutavaid analüüse analüüsime edaspidi, kuid heidame korra pilgu ka nendele haigustele, mille puhul lubatakse, et toitumisteraapia ‘aitab’ – ei ravi, kuigi “Toitumisteraapia tegeleb põhjustega” ja “Kui ainevahetus on muutunud kehale soodsaks, siis see annab suure tõuke tervenemisprotsessidele”, seega kaudselt ikka peaks nagu ravima, aga mõistan, et sõna ‘ravi’ kasutamine oleks liiga otsene viide raviteenustele, mida tohib teostada vaid registreeritud tervishoiuasutuses töötav registreeritud tervishoiutöötaja. Ja Terviseameti registris ei ole märget, et Annely Soots või Sirli Kivisaar oleksid tervishoiutöötajad või nende OÜ Via Naturale tervishoiuasutus.

Autism (DAN! protokoll ja kelatsiooniteraapia)

Teaduslikult tõestatud on toitumuslikud ja dietoloogia-alased ravimeetodid, mis tuginevad nn. liigsete opioidide teooriale, kus opioide nähakse autistliku sümptomaatika ühe võimaliku tekkepõhjusena.

Allikas: toitumisteraapia.ee (27. juuni 2012).

Osteoporoos

Luu kadu soodustavad vähese kaltsiumi tarbimise kõrval ka näiteks rohke fosfori tarbimine, rohke rafineeritud suhkru tarbimine, proteiinirikas toit, happeline toit, rohke soola tarbimine, mineraalainete vähesus jne.
[…]
Valgu rohke tarbimine viib kaltsiumi kehast välja. Ka liiga vähene valgu tarbimine suurendab osteoporoosiriski. Kindlalt vähendab aga osteoporoosiriski vegetaarne dieet. Loomne toit on valgu- ja fosforirikas, samas ka happeline. Osteoporoosi vähene esinemine vegetaarlastel ei ole juhus, selle põhjuseks on nende luu massi väiksem kadu postmenopausis.

Kõrge soolasisaldusega ja happeline toit suurendab kaltsiumi väljaviimist luudest ja eritumist uriiniga. Soovitame soola tarbimise piiramist ja alkaalset ehk aluselist toitu. Alkaalne toit on puu- ja juurviljaderikas, selle koostisse kuuluvad pähklid ja kaunviljad ning see ei sisalda liigselt liha- ja piimatooteid.

Allikas: toitumisteraapia.ee (27. juuni 2012).

Südamehaigused

Peamiseks neist [ateroskleroosi riskifaktoriks] on seni peetud kõrget kolesteroolitaset, kuid viimasel ajal on avastatud kolesterioolitasemest veelgi olulisemaid südame-veresoonkonnahaiguste riskifaktoreid, näiteks madal antioksüdantide- ja kõrge homotsüsteiinitase veres ning halbade rasvade tarbimine. Rõõmustav uudis on see, et kõiki neid riskifaktoreid, ka kõrget kolesteroolitaset saab tervisliku toitumise ja toidulisanditega elimineerida.

Allikas: toitumisteraapia.ee (27. juuni 2012).

Eraldi artiklid on veel lekkiva soole, vaimse tervise ning pH dieedi kohta. Tagumisest tõstan välja järgmise lõigu:

dr. Youngi väide, et kõikide haiguste aluseks on liiga happeline keha ja kõikide haiguste ravi on happelisuse vähendamine, peab tõesti paika.

ETTA terapeutitdel on olemas VTA analüüs, mis võimaldab hinnata keha pH-d ja ainevahetuse seisundit ning 2010.a. jooksul loodetakse soetada mao pH määramise aparaat, mis võimaldab hinnata inimese seedetrakti pH-d.

Toitumisteraapia kodulehel on väga palju erilaadseid väited ja soovitusi, millest osad on ilmselgelt mõistlikud ja järgimisväärsed (nt loobuda suitsetamisest, süüa vähem liha, rohkem kala ja aedvilja), osad jällegi umbluusegused (nt pH dieet, lekkiva soole sündroom), osad jällegi sellised, mille tõelevastavust ei oska ma ilma pikemalt süvenemata ja uurimata hinnata (nt madal antioksüdantide- ja kõrge homotsüsteiinitase veres kui ateroskleroosi riskifaktorid või ‘valgu rohke tarbimine viib kaltsiumi kehast välja’).

Sellega lõpetan lühikese kokkuvõtte mõnedest Eesti Toitumisteraapia Assotsiatsiooni tekstidest. Nimetamata ja osundamata jäi palju materjali, kuid ehk on põhjust neist rääkida järgnevates lugudes. Palun teil, head lugejad, ETTA väiteid oma pädevuse pinnalt kommenteerida.

Järgmises loos püüan saada täpsemat vastust küsimusele, kas Annely Sootsi ja Sirli Kivisaare arusaamad inimkeha toimimisest on alternatiivsed sellele, mida tänapäeva teadus tõendatuks peab.

26 Replies to “Toitumisteraapiast Eestis (1. osa)”

  1. Vaatasin natuke seda vaimse tervise asja. Esimesed kaks sammu on ju üldiselt mõistlikud – ikka tuleb tervislikult süüa ja mõelda, mis elus/suhetes võiks paremini olla. Aga…

    Ma ei saa loogikast aru. Väljend “diagnoosimata meeleolu- või vaimne häire” tekitab juba küsimusi. Kas neid kahte peaks eristama? Eelpool räägitakse ka dementsusest (hirmust selle ees)? Kas on kuidagi oluline (toidu abil) sekkumist plaanides, et häire on diagnoosimata või kui suur on hirm? Ja kui vaadata päris esimest lauset (inimestel on väga suur hirm enda vaimse tervise ja dementsuse pärast), siis kas ei peaks esmalt üldse uurima, et on’s see ka adekvaatne hirm? Ehk tuleks tegeleda hoopis selle hirmu hajutamisega?

    Arvestades, et toitumisterapeutidena on kirjas ka inimesi, kes ütlevad enda kohta psühholoog, psühhoterapeut või lausa psühhiaater, on muidugi imelik, et vaimse tervise probleemidega tegelemisel pannakse põhirõhk eridieedile ja kõige olulisemaks peetakse söömist. Sellest ma üldse ei räägi, et loota depressioonis inimeselt seda, et ta teeks enda füüsiliste vajaduste rahuldamiseks poole aasta tegevusplaani (ja seda ka järgiks), on pehmelt öeldes naiivne.

    Mis tekitab aga kõige suuremat pahameelt on see, et vaimse tervise probleemidega inimest suunatakse mitte pöörduma kvalifitseeritud psühhiaatri või psühholoogi juurde, vaid tarbima kõikvõimalikke toidulisandeid. Tahaks küll näha mõnda ärevushäirega, sassis peresuhetega või madala enesehinnanguga inimest, kes on pelgalt toitumise muutmisest ja toidulisandite söömisest abi saanud…..

    Omaette huvitav on see, et üks asja eestvedajaist (Kivisaar) nimetab end igal pool just psühhoterapeudiks, kuigi tegelikult on tegemist hüpnoterapeudiga.

  2. Keha ph määramine on päris huvitav asi. Nimelt on keha erinevates osades pH vägagi erinev. Nt erinevad kehaeritised -sülg, veri, pisarad, higi, uriin, roe… Erinevad seedetrakti osad – suuõõs, söögitoru, magu ja maohape, kaksteistsõrmik ja peensool, jäme- ja pärasool. Mida siis KEHA pH all on mõeldud? Rakkude tsütoplasma pH-d? Või mis?

    Mis asi on VTA? Veterinaar- ja toiduamet? See tegeleb küll koduloomade ja loomasöödaga, kontrollivad produktide vastavust toiduohutusnõuetele jmt. Mis analüüs neil küll selline võiks olla, millega inimese ainevahetuse seisundit määratakse? VTA volitatud laboratooriumite hulgas on Terviseameti laborid, kus tehakse toidu ja joogivee mikrobioloogilisi ja keemilisi analüüse. Sama tehakse VTA enda laboris. Mao pH määramise aparaat on nunnu küll, aga seedetrakti erinevates osades on pH erinev ja peabki olema – maos loomulikult happeline, peensooles aluseline. Nii et seedetrakti pH-d see määrata ei aita. Maohappe pH kõrvalekalded on meditsiinis teada kui üli- ja alahappesus ja neid ravitakse ravimite ja eridieediga, kui vaja. Diagnoosiks on sümptomid ja lastakse ka sondi neelata – mis on VÄGA öka tegevus ja mida rahvakeeli nimetatakse mõõganeelamiseks. Palju õnne toitumisterapeutidele, kes suudavad inimestele ilma tungiva vajaduseta säherduse protseduuri peale suruda. Palun, palun – hoidke need inimesed lastest eemale. Arstid lasevad seda protseduuri teha ikka ainult tõsise näidustuse korral. Mitte niisama.

    Väited, et teaduslikult on tõestatud toitumise ja autismi seos, on küll vale – selleteemalisi teadusuuringuid on tehtud üsna palju, kindlaid seoseid leitud ei ole. Seevastu on aga hulganisti näiteid maailmast selle kohta, kuidas erinevaid toidulisandeid, nt kalaõli kapsleid on turustatud lausa projektipõhiselt koolidele, et laste keskendumisvõimet ja vaimseid võimeid tõsta, ning tulemused on olnud olematud.

    Väiteid a la “valk viib luudest kaltsiumi välja” oleks mõistlik kutsuda ümber lükkama mõni tõsine toitumisteadlane ja/või gastroenteroloog. Halbade rasvade tarbimine on kah huvitav väide – rasvad iseenesest ei ole ju ei halvad ega head. Kolesterool on rasva ja valgu ühend – lipoproteiin, ja seejuures väga vajalik, mis kuulub rakuseinte koosseisu ja mida seega on hädasti vaja, et oma keha üles ehitada. Kolesterooli jagatakse ka tinglikult heaks ja halvaks – sama asi, mõlemad on veres olemas ja vajalikud. Küsimus on nende tasakaalus.

  3. Catalina ütles:

    Kas on kuidagi oluline (toidu abil) sekkumist plaanides, et häire on diagnoosimata või kui suur on hirm?

    Muidugi on! Inimestele, kellel parisarstid ei ole haireid leidnud, on ohutu “diagnoosimata haireid” kulge leiutada. Paris haigustega patsientidele lolli nou andmine voib aga kaasa tuua selle, et nende haigus jarsult halveneb ja asjatundjad hakkavad uurima, mis vark on.

  4. @Martin Vällik:
    ups, nüüd ajasin ise ka pada. VTA on siinses kontekstis hoopis Vital Terrain Analysis:

    VTA analüüsib uriini ja sülje pH-d, soolade, suhkru, ammooniumi ja lämmastikoksiidi sisaldust. Analüüs annab informatsiooni järgmiste tervislikku seisundit iselooomustavate asjaolude kohta:
    keha liigne happelisus, hapete dreneerimise vajadus
    raskmetallimürgistus
    vajadus täiendavate toitainete järele
    nõrgad ja takistunud meridiaanid
    terviseprobleemi rakuliste versus psüühiliste põhjuste ülekaal

    Allikas: terviskool.ee (doc)

  5. @dig:

    Noh, sama hull on diagnoosimata aga tegelikult ikkagi tõsist med.süsteemi abi vajavale inimesele käojaani ajada, selle asemel, et teda spetsialistide juurde suunata.
    Udutajate ja isehakanud kõigeravijatega ongi ju see häda, et nad ei tunne ära, kus häda on tõsine ja nende (platseebo)abist ei piisa.

  6. Arvan, et püstitatud teema oleks vajalik tutvumiseks laiemale üldsusele. Liiga palju on tekkinud neid “toitumisterapeute”, kes käivad lausa loenguid pidamas ja inimesed usuvad, sest head asja tahad ikka ju uskuda.
    Lubatakse aga abi ju põhimõtteliselt igale haigusele ja kui konkreetset haigust endal pole, siis see leitakse kohe. Räägin enda kogemusest kui keeldusin peptiide ostmast, siis üks pendliga tädi, kes Stella Jakobsoni loengul viibis, luges mulle kohe ette minu hädad. Mis siis, et ma ise teadsin neid endal mitte olevat.
    Tean, et inimesi, kes väga suurte summade eest pidevalt igasugu toidulisandeid jmt ostavad, on päris palju ja eks neid tule juurde kogu aeg. Saan ka aru neist, kes on juba aastaid seda teinud, no kuidas sa ikka nüüd pooleli jätad, iseendale ka paha tunnistada, et raha senini ilmaasjata raisatud. Tean ka seda, et iga nn pärishaiguse ilmnedes on nad esimesed perearsti ukse taga….Ja ei ole nad ka sugugi tervemad, nooruslikumad ega õnnelikumad, vähemalt need, keda mina tunnen.

  7. käisin eelmisel aastal nende Via Naturale poolt korraldataval nn.varjatud toidutalumatuse testi tegemas,kalli raha eest muidugi ja mulle öeldi et enamus toiduaineid,mida meil poes müüakse ma süüa ei võigi,ning anti hulganisti toidulisandeid,kalli raha eest jälle muidugi,et ma pean neid nüüd usinasti sööma!!! Sellest jäi kuidagi imelik kahtlus sisse,et kuidas nii et ma ei saa poest peaaegu et midagi enam ostagi omale,sest ma neid toiduaineid justkui ei talu ja läksingi teise nende konkureerivasse firmasse Tartus Raatuse tänaval ka sedasama toidutalumatuse testi tegema,valisin veel hästi palju aineid mida nad justkui uurivad,kas ma võin neid tarbida,ning jälle esimene asi mis mind imestama pani oli et nad võtsid mult väga vähe verd,ainult mõne grammi,samas kui ma olen varem käinud arstil andmas vereanlüüse tegemas,siis on võetud verd kordades rohkem ja mitu ampullitäit lausa,siin aga mitmekümne aine sobivuse analüüsiks piisas vaid mõnest grammikesest???
    Ja nagu ma arvasingi,olid nende kahe erineva firma tehtud analüüsi tulemused päris palju erinevad,üks ütles et seda ainet ei või süüa,aga teine lubas ja neid erinevusi oli kümmekond,mis ei ole ju reaalne,kui tõepoolest see oleks tõene asi,ning ma imestan kuidas lastakse riigiasutuste poolt sellist valet ja petmist teha,kas need ametnikud on ka kõik kinni makstud lihtsalt kes peaks sellist asja kontrollima!!!???

  8. @kapo:
    Suur tänu selle kogemuse jagamise eest.
    Tartus Raatuse tänaval on Biokliinik. Sellel on olemas tervishoiuteenuste osutamise tegevusluba, mida Via Naturalel ei ole, aga antud kontekstis tegelevad mõlemad umbluuga. Ka Biokliinik möönab, et need testid kuuluvad “täiendmeditsiini” valdkonda.

    Biokliinik pakub ka hulga muid teenuseid, mille põhjal saab teha üsna kahtlusevaba järelduse, et tegu on kohaga, kus hoitakse au sees eelteaduslikke ravivõtteid – homöopaatia, kaaniravi, klistiir, paast, kõrvaküünlad, kiropraktika… Seiklushimulisele vast hea koht ajalugu tundma õppida, aga kui tõsine tervisehäda küljes peaks olema, siis tasub sellistest kohtadest kaarega ringi käia.

  9. kapo ütles:

    ainult mõne grammi,samas kui ma olen varem käinud arstil andmas vereanlüüse tegemas,siis on võetud verd kordades rohkem ja mitu ampullitäit lausa

    Tavaliselt ei võeta pärisarstide analüüside jaoks veeniverd mitmesse katsutisse mitte sellepärast, et ühest ei piisaks (well, täiskasvanute korral) vaid sellepärast, et korraga tehakse hulka analüüse ja erinevate analüüside jaoks on erinevate ainetega katsutid. Näiteks proovid analüüside jaoks, mis huvituvad (otse või kaudselt) veresuhkrust võetakse sageli naatriumfluoriidiga katsutisse — see takistab pisilastel ja ensüümidel veres sisalduva suhkru äratarbimist. (Tõsi küll, kui ainult veresuhkrut on tarvis määrata, siis on sageli lihtsam hoopis näpuotsast üksik veretilk võtta.) Teised populaarsed verekatsutikemikaalid on vere hüübimist takistavad või soodustavad geelid, mida arusaadavatel põhjustel ühes katsutis hoida mõistlik ei ole.

  10. Martin Vällik ütles:

    …kaaniravi…

    Parandatagu mind, kui eksin, aga tänapäevane kaaniravi pole ju eelteaduslik libameditsiin ega tegele enam ammu “huumorite” ja muu taolisega.

    [Medicinal leeches] provide an effective means to reduce blood coagulation, to relieve venous pressure from pooling blood (venous insufficiency), and in reconstructive surgery to stimulate circulation in reattachment operations for organs with critical blood flow, such as eyelids, fingers, and ears. /—/

    Because of the minuscule amounts of hirudin present in leeches, it is impractical to harvest the substance for widespread medical use. Hirudin (and related substances) are synthesised using recombinant techniques. Devices called “mechanical leeches” that dispense heparin and perform the same function as medicinal leeches have been developed, but they are not yet commercially available.

  11. @Mart K.:
    asjaolu, et kaanidel on olemas mõni asjalik näidustus, ei tee seda meetodit veel moodsaks ja teaduslikuks muudes valdkondades, millega seoses kaane pakutakse.

    Kirjutab Biokliinik:

    Apteegikaane kasutatakse järgnevate haiguse puhul: glaukoom, südame isheemiatõbi, tromboflebiit, veenilaiendid, hemorroidid, paistetus, trombid, gangreen, südame-veresoonkonna haigused, infarkt, vererõhuprobleemid, tursed, hormonaalsed häired, põletikud, liigesevalu, peavalu, naiste hormonaalsed häired, impotentsus ja unetus.

    Eriti eelteaduslik on Biokliiniku märkus:

    Kaanid võivad ravida ka energeetiliselt.

    Kaanide puhul on siis toimitud järgnevalt: on võetud üks ajalooline praktika, leitud teadusuuringute käigus mõned kohased näidustused ja leitud ka konkreetsed ained, mis seda soovitud mõju avaldavad. Nüüd aga leiavad alternatiivpraktikud, et kaaniravi tervikuna on saanud teadusliku heakskiidu templi ja kasutavad seda laia spektri tervisehädade korral.

  12. Täiesti nõus, et teadlikkuse tõstmine põhjendamatu ja mõjutu kaani-libaravi suhtes on soovitav, aga selle käigus ei maksa kogu kaaniravi-valdkonda umbluuks pidada — samamoodi nagu Rein Kingi “ime-laserravi” puudulikkus ei tähenda, et laseritest pole meditsiinis mingisugust kasu ja kõik, kes laseritega midagi ravivad, on sulid.

  13. Üldiselt on kasulik rusikareegel, et kui poe uksele on kirjutatud “-ravi” või “-teraapia” ühes mingisuguse ilmse ja lihtsa mõistega, siis müüakse sees umbluud. Ja see, et päris arstid ka patsiente mõnikord nõeltega torkavad, ei tee “nõelravi” põrmugi vähem umbluuks.

    See kehtib, muide, teiste keeruliste distsipliinide kohta ka. Kas on mõeldav, et kui autojuhtimisteenuse pakkuja kirjutab aknale “Kasutame piduritehnikat” või meditsiinilabor “Täna võtame verd tasuta”, on tegemist tõsiseltvõetava sildi või asutusega?

  14. @Mart K.:
    Tegelt on see hea märkus ja püüan edaspidi seda erisust lugudes ka selgemini väljendada.

    Ka toidulisandite osas ei ole automaatselt umbluu. Näiteks soovitatakse foolhapet võtta rasedust planeerivatel ja rasedatel naistel ja seda isegi ilma spetsiaalset analüüsi tegemata. Küllap on näidustusi veel.

  15. @Martin Vällik:

    See, kuidas muiste kasutati kaane ja leiti see hea olevat ning hiljem leiti, mis täpselt selle kasu tekitab (antikoagulant) ja kuidas saab sama toimet tekitada käepärasemal viisil (kaanideta), aga kuidas posijad pole viimasest aru saanud, viib mõtte muudele analoogidele, mida kunagi parema puudumisel kasutati. Pajukoor/valuvaigistid näiteks või tuvipost/mobiiltelefon.

  16. Inimesed, mis teil viga on? .Tahtsin just tänada Anneli Sootsi ja tema meeskonda.Ja nüüd leidsin sellised kommentaarid. Nad täidavad tühimikku, mis tavameditsiini ja enda tervisest hooliva inimese vahel on. Nad ju koolitavad või koolitasid ka meditsiinitöötajaid. Koolitusel käinud iinmene oli igatahes väga rahul. Olen isegi tutvunud nende mayterjalidega. Nii mõnigi asi sai selgemaks!
    Nendelt saadud infoni viis mind üks biokeemik. Sattusin lugema tema argumenteeritud selgitust kanamuna söömise kohta.

    Minu seisukoht on järgmine:
    1. Nende inimeste töö on vajalik olgu nende testidega kuidas on.
    2. Nii nagu iga töö juurde satub ka meditsiinivaldkonda tööle inimesi, kes sellel päeval koolis ei olnud, kui olulist õpetati
    .

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga