Jälle jutt sellest, et mobiil tapab. Ei tapa ta midagi.
Õigemini öeldes pole veel praegu olemas ühtki sellist tõsiseltvõetavat uuringut, mis kinnitaks mobiiltelefonide mõrvarlikku loomust, kuigi aegajalt võib pealkirjalugejale jääda mulje, et surm mobiili läbi on tõenäolisem kui suitsetades.
Esiteks võib selline mulje jääda seepärast, et hirmujudinaid tekitavaid uudiseid avaldatakse kergemini ja need jäävad ka paremini silma. Sest kes mäletaks uudist selle kohta, et kõik on turvaline ja ohtu pole. Paanika müüb tunduvalt paremini.
Järjekordne kisa läks lahti Briti ajalehes The Independent ilmunud loost Mobile phones ‘more dangerous than smoking’ (mobiilid ohtlikumad kui suitsetamine), milles vahendatakse vähieksperdi Vini Khurana uuringut, kus autor väidab, et 10 aastat või rohkem mobiilikasutamist kahekordistab ajuvähi riski ja valitsused peaksid tegema kiireid samme, et kaitsta inimesi kiirguse eest.
Närvikirurg Kharuna, teadlane, kel ilmunud üle 30 teadusartikli ning kes on tunnustatud mitmete kõrgete erialaliste autasudega, uuris läbi üle 100 mobiilide mõju kohta käivat eelnevat uuringut ja on oma esialgsed tulemused ajukirurgiaalasele kodulehele üles pannud. Eelretsenseerimisprotsess on alles käimas ja kui see kulgeb hästi, siis ilmub see ka vastava ala teadusajakirjas.
No selline seis on juba iseenesest kahtlustäratav ja teaduslikus mõttes ebakorrektne. Hakata kaagutama enne kui munagi päris valmis veel pole. Samasse ämbrisse astusid omal ajal ka Pons ja Fleishmann oma külma tuumasünteesiga, et tekitasid pressikonverentsiga furoori enne, kui asi teaduslikus mõttes läbi oli hakseldatud.
Igatahes ennustab teadlane, et 10 aasata pärast on maailmas näha selget trendi teatud tüüpi ajukasvajate tõusu suunas, kui valitsused ja tööstus inimeste kaitseks midagi ette ei võta.
Eestis kajastus lugu Äripäeva Novaatoris, portaalis Tarbija24 ja Delfis.
Võibolla tõesti on lugupeetud professoril õigus (täistekst loetav siit (pdf)), aga:
* ühele kahtlustäratavale protseduurilisele asjaolule juba viitasin – uuring on alles eelretsenseerimise staadiumis ja pole kindel, kas see üldse vastab avaldamiseks vajalikele kriteeriumitele;
* artiklis küll väidetakse, et uuringus koondatakse üle 100 eri uuringu tulemused, kuid osad allikad on ääretult ebausaldusväärsed ja neisse on suhtutud allikakriitikata;
* autori viited võimalikele mõjumehhanismidele (mitteioniseeriva kiirguse väike soojusefekt) on asjatundmatud ja vürtsitatud täiesti kontekstiväliste analoogiatega (“kuivõrd mobiilid segavad lennukite ja haiglate seadmeid, siis kuidas saab olla võimalik, et seesama mõju ei mõjusta sinu aju elektrisüsteemi”);
* autor väidab, et avalikes sagedusalades kasutatavad walkie-talkie’d on potentsiaalselt ohtlikumadki, kuna kasutavad suuremat väljundvõimsust, samas on just selliseid seadmeid kasutatud aastakümneid ja pole ühtki viidet, et turva-, kiirabi-, pääste-, ehitustöötajad või sõjaväelased seetõttu tihedamini ajuvähki põeksid.
Seega vaatamata hirmutavale pealkirjale, milles väidetakse, et mobiiltelefon on ohtlikum kui suitsetamine, ei tasu seda liiga kergelt uskuma jääda, sest sel väitel puudub vettpidav tõenduspõhi.
Kriitika allikas: denialism blog
Stjuuv kirjutas:
Juhuks, kui mõned vähese kujutlusvõimega inimesed ei peaks aru saama, kuidas see juhtuda võib, mainin ma siinkohal ära, et terve rea tänapäeva argielus esinevates õnnetustes on inimese ellujäämistõenäosus seda suurem, mida kiiremini ta meditsiinilist abi saab — ja mobiiltelefoni kättesaadavus suurendab meditsiinilise abi kohalejõudmise kiirust oluliselt. Numeroloogiliselt väljendatakse seda niimoodi:
Ameeriklastel on muidugi oma numeroloogia, nemad väljendavad seda 911 kaudu.
Telefoniga sama pea poolel juures näitab Rootsi Örebro Onkoloogiahaigla uuring meile asja ohtlikkust:
The risk for ipsilateral use was significantly increased for astrocytoma for all studied phone types, analogue phones OR=1.8,95% CI=1.1-3.2, digital phones OR=1.8, 95% CI=1.1-2.8, cordless phones OR=1.8, 95% CI=1.1-2.9. Use of a telephone on the opposite side of the brain was not associated with a significantly increased risk for brain tumours. Regarding anatomical area of the tumour and exposure to microwaves, the risk was increased for tumours located in the temporal area on the same side of the brain that was used during phone calls, significantly so for analogue cellular telephones OR=2.3, 95% CI=1.2-4.1. For acoustic neurinoma OR=4.4, 95% CI=2.1-9.2 was calculated among analogue cellular telephone users. There was a tendency of a shorter tumour induction period for ipsilateral exposure to microwaves than for contralateral, which may indicate a tumour promotor effect.
Ja ühtlasi lühemat vähituumori arenemisaega võrreldes vastasajupoolega!
Veel teinegi, ja varasem (1997-2000) uuring Rootsist, mis näitab olulist pahaloomulise ajuvähi riski mobiiltelefonikasutajatele.
Kes Saksamaal juba üle 10 a mobiili kasutanud, neil samuti suurenes glioomirisk, ei suurenenud menigioomirisk.
Odds ratio e. riskisuhe kõigil > 1.
Arvestades neid kolme uuringut, mobiilikasutajatel sageneb kõige enam väga kindel ajuvähivorm – glioom, harvem esineb meningioomi ja neuroom praktiliselt ei esine.
Modern boy viimaste postituste kohta kommentaariks: inglise keeles öeldakse nende kohta confirmation bias, rahvalikumas inglise keeles öeldakse cherry-picking.
Ehk siis – kui teadusliku mõtteviisi korral tehakse järeldusi kogu olemasolevat tõendusmaterjali kasutades, siis pseudoteadusliku lähenemise korral ainult enda seisukohtadega sobivaid andmeid välja noppides.
Aga terminist confirmation bias – oskab keegi pakkuda sellele head eestikeelne vastet?
Cherry-picking võib toimuda nii, et (näiteks) mingi hüpoteesi osas on läbi viidud 20 uurimust, nendest 19 tulemused on ühesuunalised, ühe tulemus vastassuunaline – ning kirsinoppija võtab jutuks vaid selle ühe uuringu.
Kuid Modern boy nopib ka üksiku uuringu seest – näiteks:
Tegelikult on küll selle uurimuse kokkuvõttes kirjas: Overall, no significantly increased risks were found (!). Siiski, ipsi- ja kontralateraalsed riskid olid erinevad. S.t. mobiili kasutusega seoses suurenes ühe, sama poole ajukasvajate tekkerisk ja vähenes teise, vastaspoole ajukasvajate tekkerisk. Miks ometi selline tulemus? Tõenäoliselt meenutusvigadest (recall bias) küsitlustulemustel põhinevas juht-kontrolluuringus.
Bionitiative Report (610 lk)
http://www.bioinitiative.org/r.....report.pdf
Lühidalt: selle järgi ohustab ajukasvaja inimesi, kes rääkinud mobiiliga üle kümne aasta, 460 t aastas. Kui telefoni on hoitud ainult ühe kõrva ääres, siis suureneb haigestumisvõimalus kaks korda. Kehtivad nõuded on ebapiisavad.
SECTION 3: The Existing Public Exposure Standards
SECTION 4: Evidence for Inadequacy of the Standards
SECTION 5: Evidence for Effects on Gene and Protein Expression (Transcriptomic and Proteomic Research)
SECTION 6: Evidence for Genotoxic Effects – RFR and ELF DNA Damage
SECTION 7: Evidence for Stress Response (Stress Proteins)
SECTION 8: Evidence for Effects on Immune Function
SECTION 9: Evidence for Effects on Neurology and Behavior
SECTION 10: Evidence for Brain Tumors and Acoustic Neuromas
SECTION 11: Evidence for Childhood Cancers (Leukemia)
SECTION 12: Magnetic Field Exposure: Melatonin Production;
SECTION 13: Evidence for Breast Cancer Promotion (Melatonin links in laboratory and cell studies)
SECTION 14: Evidence for Disruption by the Modulating Signal
SECTION 15: Evidence Based on EMF Medical Therapeutics
Modern Boy mulises:
Nojah, sai Google kätte, oligi arvata, et sinna välja jõuab.
Bioiniative Report on grupp pseudoteaduslikke seltsimehi, kes, nagu Kreatsionistliku Uurimise Instituut, on oma piiblitest leidnud, et mobiiltelefonid on kahjulikud, vorbivad toota kõikvõimalikke ettekäändeid, mis võiksid nende ideed “kinnitada”, ja siis üritavad kõikvõimalikke poliitilisi agentuure nende “kinnituste” põhjal poliitilisi otsuseid vastu võtma veenda.
Aga kuidas Tavaline Inimene(tm) võiks hõlpsalt aru saada, et Bioinitiative Report’i tegelased päristeadlased ei ole?
Mäletatavasti on üks klassikaline viis pseudoteaduse äratundmiseks see, et erinevalt päristeadusest, mida diskuteeritakse teadusringkondades, üritavad pseudoteadlased sageli oma teadusalternatiivi diskuteerida poliitilistes ringkondades. Bioinitiative Report’i kontekstis on seda hõlbus kontrollida Google’i teel. Google Web’i otsingu esimestel lehekülgedel figureerib ohtrasti kõikvõimalikke “nüüd andsime me oma aruande 10 Downing Street’ile ka üle” teadaandeid, aga mitte ühtki teadusallikat. Google Scholar’i otsing leiab Bioinitiative Report’i kenasti üles ja annab meile rõõmsalt teada, et teadusajakirjanduses on sellele tervelt ühel korral viidatud. Võrdluseks, isegi Bogdanoffide afääri alustekstile on tõsises teadusajakirjanduses vähemalt kolmel korral viidatud. Tõsistele, teedrajavatele uurimustele viidatakse tavaliselt sadu, isegi tuhandeid kordi. Muidugi sõltub viidete arv oluliselt ka sellest, kui laia kasutusvallaga konkreetne teadussaavutus on — tõsiteaduslik leid mobiiltelefonide reaalsest ohust tervisele oleks ilmselt kümneid kordi laiemat huvi pakkuv, kui tõsiteaduslik leid kiilkirja laialdasest kasutamisest vana-Kreekas.
Kas sa väidad, dig ühtegi vähiteadlast seal pole, kes Bionitiative Reporti tegid? Kas võiks surija patsiendi voodi juurde panna statistiku? Kes siis mõtleks ravi asemel ja erialateadmisi omamata välja mingisuguseid VÕIMALIKKE eksimusi ja lükkaks neid siis ümber?
Tegelikult on vähirisk mobiilikasutajatel suurenenud, veendugem vähemalt nelja allika põhjal:
1. Rootsi Örebro vähihaiglas on astrotsütoom OR=1,95 korda sagedasem neil, kes kasutavad mobiili. (Hardell, Mill, Carlberg: 2003).
2. Saksamaa kolmes piirkonnas on kindlaks tehtud glioomi suurenenemine 2,2 korda mobiilikasutajatel. (Schüz, Böhler, jt: 2006).
3. Ülaltoodud Bionitiative Report.
4. Filmis “Mõrvarlikud mobiiltelefonid” viidatud austria ja ameeriklaste uurimused.
Iseenda leiutatud oletused vigadest ei muuda asja reaalset erialalist sisu. Statistika ja selle ümber kemplemine ei loo lisainfot, mis asendaks nelja riigi uurijate erialalisi teadmisi ja aastatepikkust tööd.
Teoreetiliseses loodusteaduses ei tohi seoseid loodusele peale suruda, vaid neid tuleb avastada loodusest enesest. Seda ongi praegu tehtud.
Sõbrad, teeks nii, et iseenda oletatud uuringu puudusi uuringu sisu pähe ei suru? Need on võimalikud, kui uuringu autorid oleks jälginud teie mõttekäike.
Modern Boy mulises:
Haa-haa.
Bioinitiative autorite nimed on raportis lk 594-596. Ma ei oska seisukohta võtta, kas neis asutustes töötavad tõesti pseudoteadlased, nagu dig arvas.
Martin Blank PhD, arstide ja kirurgide koolituskeskus Columbia ülikoolis
Keskkonnatervise prof. Michael Kundi Viini meditsiiniülikoolis
Örebro ülikoolihaigla onkoloogia osakond, dr Lennart Hardell MD PhD
Olle Johansson, PhD, Karolinska instituudi närviteaduste osakond
Umea ülikooli kiirgusfüüsika prof. Kjell Hansson PhD
Zhejiangi ülikooli meditsiinikooli bioelektromagnetismi laborist
dr Zhengping Xu, dr Zhengping Xu
Washingtoni osariigi terviseameti endine töötaja dr Samuel Milham
Füüsikaprof. Denish Henshaw PhD (Bristol)
Ehk on tegu uue asjaga, või vähemusega, mis alles oma teed rajab ja tõestab? Kus teadmine ise on uuenemas, seal vana õpikuga lahmimine ei anna eriti midagi. Tuhandete viidete arv samuti ei pruugi näidata kvaliteeti. Nt Pubmedi uuringud “kas juuksekuivataja tekitab vähki”, hulganisti muid töökeskkonna uuringuid “samal teemal” kokku toodud. Pole ju vähi teema, vaid hajutamine. Mobiilitööstusel võis olla ilmne huvi asja kinni mätsida kuni polnud seda kiipi, mis madalsageduslikku kiirgust veelgi vähendab. Eks tõde selgub. Mul on kildudest pilt koos
Erialateadmist on vaja asja hindamiseks, ei saa statistikaga ebaoluliseks tembeldades infot ega tõde teada. Muidu jääb jutt kuidagi formaalseks statistika ja viidete ümber keerutamiseks, ilma teadmisteta. Ma ei taha pärleid ja noori kirsitaimi tallata.
Merelaine loksumine vastu paati sagedusega ca 9 Hz ajab märkimisväärse osa inimestest iiveldama. Seal muidugi on vatte rohkem…
Modern kirjutas:
Vastupidi. Viidete arv on väga oluline tähtsuse (ja kvaliteedi) indikaator. Teadusartikkel, millele tuhat teist teadusartiklit viitavad, on tähtis ja teedrajav artikkel — isegi siis, kui tuhande esimene artikkel temast vea leiab.
Nimelt on päristeadlastel komme selleks, et paremini kaugele näha, ronida hiiglaste kukile.[1] Hiigelteadlased aga publitseerisid teadusartikleid — ja komme näeb ette, et niimoodi ekspluateeritud hiiglane mainitakse teadusartiklis ära. Seda protseduuri nimetataksegi viitamiseks (citation). Mida rohkem uusi teadustöid ühe vana hiiglase kukil seistes kirja pandud on, seda tähtsam hiiglane see oli. Vastupidi, ebakvaliteetset, mittetõsiseltvõetavat või kasutut teadusartiklit võivad järgmised teadlased küll lugeda, aga kui nad teda kasutada ei saa, siis nad talle ei viita. Ja sellest johtub, et mida vähem uusi teadusartikleid ühele artiklile viitab, seda kasutum ta on — kasutus aga kipub tähendama mingit sorti madalat kvaliteeti.
[1] Kui ma siinkohal Newtoni ees vabandan, kas see tähendab siis, et ma ronisin Einsteini kukile?
Tegutsevale hiiglasele polnud tema tegutsemise ajal viidetehunnik vajalik. Piisas inimese nime tuntusest, viidete arv polnud teaduskeeles üldse eriti tähtis, viitamine käis nimepidi. Võimalik et varsti jääb nimi igandiks, tuleb isiku(kauba)kood ja viidete arv. Seni võime eristada viitehiiglasi ja sisulisi hiiglasi. Tunnustamata sisuhiiglane saab olla, viitehiiglane olemata. Sisuhiiglasele pole viidete arvu tagaajamine tähtis. Seevastu tavaline viitemäe otsas istuja saab hiiglase muljet tekitada, saades näilise viidete arvu poolest sisukuse lähedale. Kuid arusaamisega on nagu on. Tõsi, ühiskonnale ohutum püramiidkseem, kui tavalised:) Matas oli mingi uuring uuringute eneste olulisusest, ja päris palju oli lihtsalt formaalse näitaja tagaajamiseks loodud pahn. Või hiljem jälle suurem või väiksem eksitus. Seega, loodetavasti on viidete arvule lisaks uurimuse kaal, relevantsus omas ajas. Relevantsus siin olulisuse, mitte ainult asjassepuutuvuse tähenduses. Tähelepanu sisulisele küljele.
Modern Boy mulises kut Bettani:
Tühi loba ja jama pealegi.
Jama.
Kustkohast see tuntus tuleb, kui teadlane avastusi ei tee ja neist artiklites ei kirjuta? Pühast Vaimust? Või kuivatatud koerapöörirohust?
Jama, loba-sorti. Ja näitab, et Sa ei saa aru, misasi viide on.
Loba! Viitamine käibki nimepidi. Üks korralik viide võib välja näha umbes niimoodi:
Allikas: http://www.liu.edu/cwis/cwp/li.....citmla.htm
Modern Boy mulises edasi:
Jama koos tuntud (ja jabura) vandenõuteooria-lisandiga.
Loba.
See lobajutt on Modern Boy terve mulina ainus point. Ta üritab tuua ettekäänet, miks peaks talle meeldivat aruannet teaduslikult tõsisena võtma, kuigi see on päristeadlaste jaoks nii kasutu, et sellele mitte ükski päristeadlane oma päristeadustöös viidanud pole. (See üks viide, mille Google Scholar leiab, on http://www.electroallergie.nl/.....rlands.pdf — juba nimi näitab, mis värk on.)
Loba.
Teadlane ei saa Suureks Teadlaseks, kui teised teadlased tema saavutusi ei loe ja edasisteks uurimusteks ei kasuta.
Lobajama!
Jama!
Kuidasmoodi? Maksab tuhandele teadlasele, et need tema sisutühjale artiklile viitaksid, kuigi nad seda millekski ei kasuta?
Loba.
Huvitav on tähele panna, et pseudoteadlastele on omane mitte aru saada, et “mingi uuring” ei ole korralik allikaviide.
Loba.
Loba.
Lobajama.
Loba.
Loba.
—————
Võti: üleval nimetatakse jamaks väiteid, mis tegelikkusega kooskõlas ei ole, lobaks juttu, millel sisu või relevantsi ei ole (see paistab olevat lisatud rääkimise enese pärast — ju Modern Boy’le meeldib tema klahvivajutuste klõbin hirmsasti-hirmsasti) ja lobajamaks juttu, mis pole relevantne ega tegelikkusega kooskõlas. Mõlemad kolm koos moodustavad mulina — sõnavahu, milles mõtteid vähe ja needki vähesed mõtted väärtusetud on.
Viidete puudumine ei keela arukas olemist ära. Inimene on arukas olend, ta suudab sisu edasi ka anda vaba tekstiga.
Mis ei pea tingimata sisaldama allikaviiteid. Oleks inimene ürgmetsas puuviljade asemel otsinud viiteid, oleks ta nälga surnud.
Teadlane võib kirjutada kasvõi traktaadi asjade olemusest. Antiikteadlased nii tegidki luulevormi. Või lihtsalt käsikirjana. Pole kohanud Platoni või Sokratese tekstis allikaviiteid ega nende kultust. Kui dig ise usuks seda, mida kuulutab, siis ta piketeeriks Kreeka saatkonna ees seoses antiikteadlaste töödes lubamatult madala allikaviidete arvuga. Seni pole antiiksete kujude teisaldamist karta, rääkimata elava sisu suretamist. Antiikse teadusmaailma tunnustatud sisuhiiglastel pole vaja viitehiiglane olla.
Ma ei ürita midagi. Sina üritad mulle oma väljamõeldud “üritust” tahte pähe määrida. Ja võitled kangelaslikult iseendaga. Minu toodud uurimused sisaldasid sisu ja ka viiteid. Tänud lugeda viitsimise eest.
Baarikärbes kirjutas:
Tegelikult on veel kasulik tähele panna, et merelaine on mehaaniline, mitte elektromagnetlaine; merehaiguse juures pole laine loksumise sagedus oluline; üheksa hertsi on merelainete jaoks uskumatult kõrge sagedus ning lõpuks, liikuva plaadi häirimiseks peab laine kaunis suur olema. Suure paadi jaoks veel suurem. Kiire paadi jaoks veel veel suurem.
M kirjutas:
Just. Psühholoogilisest küljest võib see toimuda nii, et ta peab noid üheksatteistkümmet igavaks ja lükkab need alateadlikult kõrvale — või nii, et ta arvab (ja/või väidab), et nood 19 tulemust on Kurjade Vandenõunike Töö.
Alateadliku bias‘e — sageli nullhüpoteesi vastu suunatud — praavitamise esimene samm on selle teadvustamine, teine samm korraliku statistika kogumine. Teadliku bias‘e vastu aitavaid abinõusid mina ei tea, iseäranis, kui ohvril on statistika suhtes eelarvamused.
Võrdleva tsitoloogia koha pealt on ehk huvitav märgata, et ülalmainitud prantsuse artiklile viitab Google Scholar’i andmeil allikana praegu neli õpetlaslikku teksti. Üks kõige rohkem tsiteeritud INTERPHONE-sarja artikleid paistab olevat 66 korral viidatud Põhja-Euroopa ühisuuring.
Aga kuna tsitoloogia Modern Boy’le igav on, tsiteerime siinkohal tolle uuringu abstract, koos kirssidega:
Inimene suudab vaba tekstiga edasi anda ka igasugust jama, mistõttu ongi vajalik vähegi olulisemate teemade korral kasutada ka allikaviiteid. Kui inimene oleks ürgmetsas iga lolli näpunäite peale kilomeetrite kaugusele puuvilju otsima läinud, selle asemel et kõigepealt väite õigsust kontrollida, oleks ta nälga surnud. Sama kehtib väga hästi ka tänapäeval – kui iga vandenõuteoreetiku “pole 100+1% kindlusega tõestatud (kuigi sellele viitab arvukalt uurimusi), nii et peame arvestama, et see on 100% kindlusega vastupidi (kuigi pole mingit põhjust seda arvata)” väidete järgi jooksma hakata, ei saaks mitte kusagil mitte midagi tehtud.
Sa ajad segi antiikfilosoofia ja tänapäevase teaduse. Samuti ajad segi algallika ja sellel põhineva.
Esiteks ei tegelenud Platon või Sokrates teadusega tänapäevases mõistes, mistõttu tänapäevase teaduse oluliste osade esinemist nende töödes ei saa ei nõuda ega eeldada. Teiseks olid Platoni ja Sokratese tööd ise teedrajavaiks teosteks, mille viitasid teised.
Või arvad sa, et kahe-kolme tuhande aasta tagused meetodid, suurkujud ja arvamused peaksid ka tänapäeval au sees olema, sest kunagi ammu ühed targad mehed tegid nii?
Sina üritad päris paljut, muu hulgas ka varjata seda, mida dig oma postitustes välja tõi.
Kui on olemas arvukalt laialdasi uuringuid, mis on leidnud, et mingit seost mobiiltelefonide ja vähiriski vahel kas ei ole, või ei ole olnud võimalik määrata, ja siis paar ülimalt kahtlase väärtusega uuringut, mis ütlevad, et kuskil nagu oli mingi muster, kuigi allpool mõõtmisviga, või veel kahtlasemat uuringut, mis ütlevad, et seos on olemas, siis mida sa järeldad? Mulle tundub, et praegu järeldad sa seda, et kõik uuringud, mis on teostatud tänapäeva teadusele kohaselt, saavad ümberlükatud ühe pool-teadusliku allika poolt? Isegi kui see üks allikas oleks tõsiseltvõetav, siis võiks praegu olemasolevate andmete kohaselt üsna kindel olla, et selle ühe uuringu teostamisel oli kusagil metoodiline viga, või oli lihtsalt valim juhuslikult selline, mis andis valepositiivse tulemuse, sest kõik ülejäänud uurimused pole mitte mingisugust seost leidnud, nign on ebareaalne, et hoopis kõik ülejäänud on andnud juhuse tõttu valenegatiivse tulemuse.
Stjuuv kirjutas:
Siin on veel paar konksu, üks huvitavam, kui teine.
Esiteks, Sokrates ei jätnud endast mitte ühtki kirjutist maha. Sokratese filosoofiast teame me ainult läbi tema õpilaste, kes kirjutisi kirja panid ja — üllatus-üllatus — allikana Sokratesele viitasid.
Platon, üks Sokratese õpilastest, aga elas maailmas, kus filosoofia alles esimesi samme tegi ning enam-vähem kõik varasemate Tarkade Meeste[1] teadmised olid saadaval pigem nonde meeste endi või nende õpilaste käest kui raamatutest. Ühest küljest, raamat oli küll juba leiutatud — seda keerati toona rulli –, aga masstiražeerimise vahendeid ei olnud veel peaaegu kaks tuhat aastat. Teisest küljest, peaaegu kogu Väärtuslik Filosoofiateadmine oli leiutatud viimase paari inimeluea jooksul Kreekas ja selle lähiümbruses, nii et leiutajate kättesaamine polnud raske. Platon ise oli üldse üks esimesi, kes Väärt Tarku Teadmisi kirja pani.
Kolmandaks, nii Platon kui tema kaasaegsed viitasid usinasti allikatele, kui nad rääkisid ideedest, mida nad ise leiutanud polnud — ja filosoofid, kes tulid pärast neid, viitasid Platonile ja tema kaasaegsetele sama usinasti. Õpetlase-kunsti polnud veel leiutatud, aga võõraste ideede omadeks tituleerimisele vaadati juba toona viltu. Platoni jaoks oli allikas lihtsalt midagi oluliselt teistsugust kui keskaegse õpetlase või tänapäevase teadlase jaoks.
Mina kirjutasin:
Ups. Ma unustasin Modern Boy kallal aasida mainimisega, et ilmselt ei ole ta ühtki Sokratese teost lugenud, muidu ta teaks, et Sokrates neid ei kirjutanud ega ühtki Platoni teost lugenud, muidu ta teaks, et Platonil olid allikad.
Stjuuv küsis retooriliselt:
Tänapäevane viitamiskultuur ilmus äratuntaval kujul 18.-19. sajandil koos teadusajakirjade leiutamisega. Enne seda kirjutasid teadlased üksteisele kirju ja said aeg-ajalt kokku — see aga tähendas, et allikad olid oluliselt teistmoodi struktureeritud, kui tänapäeval. Tasapisi aga hakkasid need suhtlemisviisid kitsaks jääma ning kokkusaamiste vahepeal hakkasid loodusfilosoofid kirju saatma vähem otse üksteisele ja rohkem kolledži või akadeemia, kus nad muidu kokku saanuks, administratsioonile, kes need siis ära trükkis, liikmetele korraga laiali saatis ja raamatukokku ka paigutas. Esimene niisugune äratuntavalt teaduslik ajakiri oli Philosophical Transactions of the Royal Society, mainimist väärib ka paar kuud varem asutatud Journal des sçavans, mis küll natuke vähem teadusele ja natuke rohkem loodusfilosoofide sotsiaalsetele asjadele keskendus. Phil. Trans. ilmub siiamaani ja on ikka veel teadusajakiri.
Ja lisaks eelpool toodud viidetele, võite homme, reedel 31.07.2005 kell 20.05 ETV-s näha filmi “Mõrvarlikud mobiiltelefonid”.
(Portables en accusation, Prantsusmaa 2006)
Meeldivat suve jätku, teadmiste laagerdumist-uuenemist kõigile!
Pardon, 2008 ikka.
Samal teemal on kirjutatud Minutis Seal on viidatud ka mõningaid teadusartikleid.
“See hoiatus tekitab muret eelkõige seetõttu, et tegemist on tõeliselt targa inimese, mitte järjekordse tehnoloogiavaenuliku veidrikuga:)”
Stjuuv, dig jt tublid skeptikud näitasid kuidas statistikaga saavad tekkida vead nende meelest, veavõimalusi, nende meelest, mitte aga vigu uutes uuringutes! Tuginesite vanadele uuringutele, mille järgi seost polevat. Nüüd on lisandunud uusi teadmisi. Mehaaniline uuringute arv ühes või teises suunas ei peegelda sisukust, vaja läheb erialateadmisi.
Aga vana uskujad saavad homme õhtust filmielamust rahuliku tundega vaadata ka. Ostes ühe dzinnipudeli ja panna see kinniselt teleka kõrvale. Nautides dzinni, mis pole välja pääsenud, alkovaba ka.:)
Modern Boy, millised uued meetodid siis sinu viidatud artiklites lisandunud on, võrreldes kõigi nende uuringutega, mis leidsid, et seost ei ole? Ja veelkord, miks ükski teadlane neid uuringuid oma töös ei kasuta, erinevalt teistest antud teemalistest uuringutest?
Näe, Modern Boy on vahepeal mulisenud filtrisse.
Jaa-jaa, sellepärast tulebki Nokia uue mudeliga turule heal juhul pärast kolmeaastast ootamist. Kuna GSM-mobiiltelefone on laialdaselt vaid neliteist aastat kasutatud, on Nokia tootevalikus tänaseks juba tervenisti neli erinevat GSM-telefoni. Järgmisel aastal tuleb viies.
Niipalju siis killustatud maailmapildist. Modern Boy unustas “kavalalt” ära, et teadaolevaid füsioloogilisi tagajärgi ei ole mobiiltelefonikasutamisel hoolimata sellest, et praktikas on hulka suuremahulisi uuringuid tehtud ja mobiiltelefoni-teooriat tunnevad füüsikud tänapäeval juba päris hästi.
Kui meil on tundmatu koobas, siis võib ehk olla mõistlik kahtlustada, et selles võib ohtlik lõvi leiduda.Aga kui meil on koobas, kust korduvalt erinevatel kellaaegadel, erinevatel aastaaegadel ja erinevate kuu faaside ajal lõvisid otsitud on ja kunagi neid leitud pole, on mõistlik eeldada, et selles augus ei olegi lõvisid. Põhjust võib leida teooriast — näiteks võib lõvikoopa-teooria selgitada, et see koobas ei ole lõvidele meelepärane, et lõvisid lähema tuhande kilomeetri raadiuses ei ela, et lõvidele ei meeldi koopas elavad lõgismaod, või siis hoopis, et selle koopa suu on lõvist väiksem.
Jaa-jaa, ülalmainitud 2007. aasta Põhja-Euroopa ühisuuring on ju nii vana, lausa kiviaegne. Kõik uuemad teadussaavutused tehti ju alles 2008. aastal.
Modern Boy mulises:
Ja Sa julged televiisorit vaadata???
Kas Sa siis ei tea, et televiisorid kiirgavad kahjulikke X-kiiri, mille vähki põhjustava toime teadlased pärast Röntgenit ammu ära tõendanud on?
Peale selle kiirgab telesaatejaam hulgaliselt detsimeeterlaineid, telesatelliidid mikrolaineid ning televiisor ise kümnete, sadade ning tuhandete hertside suurusjärgus madalsageduslikke elektromagnet- ning õhulaineid.
Stjuuv kirjutas:
Too prantsuse INTERPHONE-uuring ei ole iseenesest kahtlase väärtusega. Uuriguna üsna korralik — ja isegi viidatud on talle paar korda, sealhulgas metoodika-alasest artiklist.
Mõõtevea alumine piir on statistikas vajalik sellepärast, et tollest piirist allpool esineb rohkesti müra. Aga müra tähendab juhuslikkust, sealhulgas kõikvõimalikke mustreid. Korralikud teadlased annavad mustritest loomulikult teada, aga arvestavad, et nood müras nähtud mustrid ei ole uuringu leiud ning ürita neid tervele valimile üldistada.
Nerve cell damage in mammalian brain after exposure to
microwaves from GSM mobile phones
Depts of Neurosurgery, Neuropathology, Medical Radiation Physics and Applied Electronics, Lund University, the Rausing Laboratory and Lund University Hospital
“The possible risks of radio-frequent electromagnetic fields for the human body, is a growing concern for the society. We have earlier shown that weak pulsed microwaves give rise to a significant leakage of albumin through the blood-brain barrier (BBB). Now we have investigated whether a pathological leakage over the BBB might be combined with damage to the neurons. Three groups of each 8 rats were exposed for 2 hours to GSM mobile phone
electromagnetic fields of different strengths. We found, and present here for the first time, highly significant (p<0.002) evidence for neuronal damage in both the cortex, the hippocampus and the basal ganglia in the brains of exposed rats.”
http://www.el-allergi.dk/salfordrapport.pdf
Allan kirjutas:
Näe, huvitav ja teedrajav teadusuuring aastast 2003. Mitukümmend töörühma on seda katset korranud, aga konsistentset positiivset tulemust ei ole :-(
“el-allergi” domeeni nimes tähendab loomulikult, et woolased on ühe neile meelepärast tulemust pakkuva uurimuse kirsipõõsa otsast välja noppinud ja teised kõrvale jätnud.
Dig, vähivormide sagenemise kohta on siinsamas piisavalt tõendavaid uuringuid siinsamaski. On vananenud sinu ja Stjuuvi arusaam, et teadaolevaid füsioloogilisi tagajärgi ei ole. Kui glioomi sagenemine Saksamaal ja Örebros on kindlaks tehtud märksa olulisema riskiteguriga kui statistilised veapiirid, astrotsütoomi sagenemine Örebros ju riskiteguriga 2,2, ja prantslastel Interphones samuti mõningane millegipärast teie meelest statistiliselt ebaoluline laibavirn, siis ei ole vaja korrutada vale, et füsioloogilisi tagajärgi ei olevat. On küll ja elavate inimeste laibad on seal taga. Pelgalt uuringute arv niisugust asja ei saagi väita, kahjulikkus on alles uus ja selgunud tõsiasi. Kui American Journal of Epidemiology kirjutab juutide uuringu, et süljenäärme vähk sageneb, siis teie ütlete: pole olemas. Kui vähki tekitavat mõju pole, miks siis vähivormid sagenevad neljas maailma piirkonnas? Tõin lisaks viited 18:25 postituses 28. juulil. Ei taha seda vastu müüri juttu, et pole olemas, kui tegelikult ju on. Nõus, erineva kindlusega allikaid kokku pannes.
Nii vähi kui ka muude haiguste esinemissagedused ajas ei ole konstantsed. Mõnede vähivormide esinemine sagenebki, kasvõi selle tõttu, et muid haigusi, millesse inimesed muidu enne vähi saamist sureksid, osatakse paremini ennetada, varem diagnoosida või paremini ravida. Samuti on muutumas nii keskkond meie ümber kui ka inimeste elustiil.
See, kui vähivormide esinemissagedus ja mobiiltelefonide levik mõlemad kasvamas on, ei anna alust nende vahele põhjusliku seose panemiseks.
Esiteks, inimesed surevad kõikjal maailmas nii või teisiti, õnnetustes, erinevatesse haigustesse ja ka vähki ilma hüpoteetilise mobiiltelefonide kantserogeense mõjuta. See, kui sa üritad tuua sisse mõistet “statistiliselt ebaoluline laibavirn” või lihtsalt rääkida mingisugustest laibavirnadest, on lihtlabane appeal to emotion, mis üritab luua muljet, nagu inimesed, kes sinu seisukohta ei jaga oleksid mingil moel kuivad ja tundetud matemaatikud, kellele on olulised ainult numbrid. Kusjuures numbrid ongi tegelikult olulised, aga kui need sinu arvamust ei toeta, siis peab neid ju kuidagi vaenulikuks muutma.
Interphone uuringu kohta on sulle ju mitu korda öeldud, et seal leiti, et esinev muster on allpool mõõteviga, ja on seetõttu juhusliku iseloomuga, ja sul pole mitte mingisugust alust öelda, et need inimesed ei oleks vähki surnud ka siis kui maailmas poleks mitte ühtegi mobiiltelefoni – milleks siis selline surmade kellegi nimele kirjutamine? See näide ei tõesta mitte mingisugust mobiiltelefonide füsioloogilist mõju, hoolimata sellest, et uuringus vaadeldud inimesed oma haigustesse ka surid.
Mismoodi see siis alles uus ja selgunud tõsiasi on, kui selleteemalisi uuringuid on tehtud juba aastaid, ja julgelt üle 90% neist pole mingisugust põhjuslikku seost leidnud? Hea tahtmise juures võib igasugusel teemal leida uuringuid, mille tulemused mingit tulemust näitavad, kuid mille tulemusi järgnevates uuringutes kinnitada ei õnnestu. Enamasti pärinevad need uuringud just allikatest, mis on juba enne uuringut võtnud seisukoha, et mingisugune seos peab kindlasti olemas olema (http://www.electroallergie.nl; http://www.el-allergi.dk), või muudest pool-teaduslikest allikatest. Loomulikult tuleb seda ette ka päris teaduses, aga sel juhul teadvustavad ka uuringu autorid endale seda, et kui seda tulemust hiljem kinnitada ei õnnestu, siis oli tegu kas veaga uurimuses või lihtsalt juhusliku valimi iseärasusega.
Kui mõju on olemas, siis miks pead sa vastavasisulisi uuringuid otsima tikutulega ja enamasti pool-kahtlastest allikatest, või tood näiteks uuringuid, milles nähtud muster jääb allapoole mõõtmispiiri? Miks pole ülejäänud kümned ja kümned uuringud seda mõju leidnud, kui see vaieldamatult olemas on?
Loomulikult – kui teha palju uuringuid, siis mõni neist võib juhtumisi anda ka vale tulemuse, selleks korrataksegi enne põhjapanevate järelduste tegemist uurimusi korduvalt erinevate valimitega, ja kui tuleb välja, et tulemus ei ole absoluutselt järjepidev, siis ka ei öelda, et see seos olemas on.
Peale selle on veel üks küsimus, mida ma olen enda arust korduvalt postitanud, ent mis on millegipärast tähelepanuta jäänud – isegi, kui millalgi peaks kinnitust saama, et pikaajalistel mobiiltelefonide kasutajatel esineb vähesel määral kõrgenenud vähirisk, siis mis paneb sind arvama, et lisaks mobiilikasutamisele ei ole katsegrupi ja kontrollgrupi liikmete vahel muid, tunduvalt olulisemaid erinevusi, mis vähiriski mõjutavad? Inimesed, kes kasutavad aastast aastasse mobiiltelefoni tundide viisi päevas elavad ilmselt tunduvalt teistsugust elu kui harva mobiili kasutavad inimesed. Muutuvate tegurite hulgas võiks muuhulgas olla erinevad magamisharjumused, stress, toitumine, kehaline aktiivsus, pluss veel kümneid muid asju, mis tuleks kõik uurimuste käigus identifitseerida ja tulemuste tõlgendamisel arvesse võtta.
Kuna praegu olemasolevate uuringute põhjal saab järeldada, et kui mingi vähiriski kasv olemas on, siis peab see olema ülimalt väike, sest väga suur enamus uuringutest pole seda leidnud, ja seetõttu piisab ilmselt ka väga väikesest muutusest mõne muu riskiteguri osakaalus mobiilikasutaja elus, et seda riski kasvu põhjustada, ning taaskord on mobiiltelefoni mõju null.
Erineva kindlusega allikate kokkupanemine = cherry picking?
Ei taha seda vastu müüri juttu, et kuskil keegi nägi, mitte keegi seda kinnitada ei suuda, aga seos on kindlasti olemas.
Stjuuv kirjutas:
Täpsustuseks: INTERPHONE on rahvusvaheline uurimuste sari, mitte üksainus uurimus. Selles kontekstis viitad Sa ilmselt Prantsusmaa uurimusele, millest üleval juttu oli — aga INTERPHONE-uurimusi on tehtud veel tosinas muus riigis. Ka ülalmainitud Põhja-Euroopa ühisuurimus kasutas INTERPHONE protokolle.
Lyoni INTERPHONE-uuringus ei leitud mustrit. ‘Leid’ on tehniline termin teadustöö järeldusväärsete tulemuste kohta. Lyoni populatsiooni uurinud teadlased leidsid riski puudumise — mõõtmisvea piires. Ja siis märkasid nad kummalist varju allpool mõõtmisviga ja, nagu korralikud teadlased kunagi, kandsid sellest korralikult oma artiklis ette. Aga iga korralik teadlane teab, et sageli osutuvad niisugused varjud statistiliseks müraks, artefaktideks või lihtsalt viirastuseks, ning ei ürita neist kaugeleulatuvaid järeldusi teha. Pseudoteadlased on muidugi iseasi, nendele kõlbab igasugune artikkel tsitaatide kaevandamiseks.
Muide, suurest rahvusvahelisest uuringust rääkides — ilmselgelt on kurjade mobiiltelefonitootjate vandenõunikud niisuguse suure uurimuse ärasummutamisega hiljaks jäänud.
Jah, vaatasin just PubMedist antud teemalisi artikleid, ja paistab, et ka Saksamaa Interphone uuringus ei märgatud isegi mitte varju mõõtmispiirist allpool.
(Saksa allikas):
Nii et Stjuuv, mitte vari, vaid lausa vikatimees ise. Erialainimeste kommentaare välistegurite mõjule tahaks, teema on tegelikult väga tõsine. Sellest et iseloodud statistilised mahategemise fantaasiad ei asenda erialast sisu, me juba rääkisime.
Modern Boy mulises:
Kust Sa võtad, et ülal sõnavõtnute seas “erialainimesi” pole?
Modern Boy rasvatas:
Mõmmadi-mõmm. Niipalju siis kirsinoppimisest.
Sest tegelikult on relevantne jupp hoopis niisugune:
Odds ratio on kõnealuse riskifaktoriga inimeste kõnealuse haiguse all kannatamise tõenäosus üldfooni. Kui sisendandmed on ebatäpsed, nagu nad statistikas alati on, ‘määrdub’ odds ratio — nagu paljud teisedki statistilised näitajad — natuke laiali; sellepärast on meditsiinistatistikas kombeks anda keskväärtus ja P confidence interval; P on tavaliselt 95%, aga ka muud valikud on võimalikud.
Niisiis, mida see lause ütleb, on, et selle uuringu põhjal on 95% tõenäosusega mobiiltelefoni 10-aastasest kasutusest johtuv gliiatuumori-suhtrisk 0,94 ja 5,11 vahel. Põnevalt pikk CI, kas pole?
Veel põnevamad on tähelepanekud, et
1. üks jääb kenasti selle 95% CI sisse;
2. eelmine lause: Overall use of a cellular phone was not associated with brain tumor risk; the respective odds ratios were 0.98 (95% confidence interval (CI): 0.74, 1.29) for glioma and 0.84 (95% CI: 0.62, 1.13) for meningioma. — mis annab kahtlaselt madalad OR’id — viitab üsna ilmselt, et tegemist on statistilise artefaktiga. Muidu kukuks välja niimoodi, et esimese paari aasta jooksul hoopis vähendab mobiiltelefoni kasutamine gliiatuumorite siginemise riski, ja see on üpris absurdne idee.
Muide, seda panevad ka uurijad ise tähele, kui nad kirjutavad:
Aga kuidas pseudoteadlastega oligi? Neile on iga uuring tsitaadikaevamiseks hea ja kui tsitaadi saab veel kontekstist välja rebida ka, siis on veel parem. Caveat‘e aga tunnistavad pseudoteadlased ainult siis, kui see neile meeldib.
Mina kirjutasin:
Veaparandus: tõenäosus -> suhtväärtus.
Tahaksin ausat seletust: mis moodi glioomi riskitegur CI=2.2 üle 10 a kasutajatel (Saksa Interphone) või Rootsi astrotsütoomi riskitegur CI=2,2 jääb allapoole veapiiri? Või juutide uuritud 50% süljenäärmevähi suurenemine sõltuvalt mobiilikasutusest on järsku olematu, tühine?
Astrotsütoom CI=1,95 (allikas)
Akustiline neurinoom CI=4,4 (allikas)
See CI on ju lühidalt öeldes riskitõenäosus kordades võrreldes kontollgrupiga.
Miks järeldati Rootsi jpt uuringutes “üldiselt” olulist riski pole?
Allika järgi sellepärast, et vaadeldi ka teisi raadiotelefoniliike. Ja just mobiilide real on astrotsütoomi ja akustilise neurinoomi number päris korralik. Ma tõin olulise ja teemakohase välja, öelge teie siis kirsid:)
Kokku sealt tulebki see laibavirn, millele on vaja pöörata tähelepanu.
Hea oleks kui oponendiks sattunute seas oleks mõni erialainimene, mitte lihtsalt keegi kes statistilisi legende loob materdamiseks, vaid asjast enne kirjutamist natuke sisuliselt aru saab.
Dig, tänud statistika seletuse eest, kusjuures, see et teatud juhtudel teatud tüüpi tuumorite siginemise risk väheneb, ei olegi üldse võimatu! Neid linke sirvides ma ühte sellist kirssi nägin ka aga praegu ei suuda reprodutseerida. Aususe huvides ütlen lihtsalt.
Mina kirjutasin:
Kui ma nüüd järele mõtlen, siis tegelikult ei ole see liiga absurdne. Ma arvan, et ma suudan ette kujutada vähemalt kaht toimemehhanismi, mis sellega hakkama saada võiks.
Üks neist on puhtspekulatiivne võimalus, millel praeguse seisuga mingisugust teaduslikku — ei teoreetilist ega empiirilist — alust pole.
Teine aga paneb tähele, et viimase 10 aasta jooksul on mobiiltelefonide hinnad oluliselt langenud, mistõttu neid tänapäeval soetavad ühest küljest nooremad, teisest küljest aga mitmekesisema sotsiaalse taustaga inimesed. INTERPHONE protokollid näevad ette kontrolli vanuse põhjal, kuid AFAIK mitte sotsiaalse tausta põhjal. Seega on mõistlik püstitada hüpotees, et pikaajalised mobiiltelefonikasutajad võivad Saksamaal olla spetsiifiliselt elukutsete järgi kobardunud, aga lühiajalised mobiiltelefonikasutajad esindavad laiemat gruppi ühiskonnast. Kui nüüd nonde elukutsete, mille esindajad Saksamaal juba kümme aastat tagasi mobiiltelefone soetasid, peaksid märgatava tõenäosusega kuuluma mõnda teise gliiatuumori riskigruppi, ongi kena statistiline artefakt käes.
Ja kas Sa näe — mõnedel kõrgvererõhutõve ravimitel paistab olevat tuntav gliiatuumorite teket soodustav mõju. Miks inimesed, kes 1990ndatel aastatel mobiiltelefone soetasid, võinuks elukutselistel põhjustel sageli kõrgvererõhutõve all kannatada, võiks kaunis ilmne olla.
Mina kirjutasin:
Sorry, valesti lugesin. Ka see seos ilmutab märke korrelatsioonist, kuid mitte põhjuslikkusest.
Vaata nüüd filmist kell 20.05 ETV oma hüpoteesi, kas need ohvrid seal võiksid kuuluda mingisse gruppi, kes gliiat jt tuumoreid muudel põhjustel evivad. Äriinimesed need polnud, üks oli tehases testija ja teisedki ohvrid uuriti päris korralikult läbi just nende muude suhtes. Muidu ei järeldataks mitmel pool et just mobiilist tingituna.
Modern Boy – just selle pärast, mida dig sulle eelmistes postides välja tõi. Seni, kuni uuring ei hõlma praktiliselt kogu inimpopulatsiooni, on uuringu tulemuste tõlgendamisel alati vaja kasutada statistilisi meetodeid, ning arvestada sellega, et ükski valim ei ole täiesti esinduslik. Selle arvesse võtmiseks on välja töötatud täiesti korralik matemaatiline aparaat, mis võimaldab hinnata seda, kas saadud tulemus kajastab reaalsust või on põhjustatud valimi juhuslikkusest. See, kui sa võtad 10 juhuslikku inimest, kellel on teatud vähiliik, ning neist 5 on sagedased mobiilikasutajad, ei tähenda see seda, et sa saaksid uuringu tulemustes järeldada, et 50% vähijuhtumitest on mobiiltelefonidest tingitud, sest sama hästi võid sa leida ka 10 sama haigusega inimest, kellest ükski ei kasuta mobiiltelefoni ja järeldada, et mobiiltelefoni kasutamine ravib vähki. Ning veel vähem tähendab see seda, et sa peaksid taaskord kasutama oma laibavirna argumenti, mis on, nagu juba öeldud, appeal to emotion, või täpsemalt, appeal to consequences.
Kui sa selle juures juba oled, siis too välja aus seletus, miks seda nii kohutavalt suurt riski kasvu ei ole leitud valdavas enamustes uuringutes, ning needki uuringud, mida sa tsiteerid, ütlevad, et ei saa järeldada, et mingi seos olemas oleks (peale sinu toodud viimase näite, mille täisteksti jaoks ma homme endale ligipääsu otsin). Kuhu see ülimalt kahjulik mõju siis ülejäänud uuringutes jäänud on?
Ja et sulle jälle statistika ette jäi, siis tuletan veel meelde, et statistika juures pole oluline see, mis numbrite taga on – järeldust see ei muuda, nii väga kui see sulle ka ei meeldiks, nii et statistika tõlgendamiseks erialainimesi vaja pole.
Öine aktiivsus. Minu eelmine post vastas postitusele 01 aug 2008 kell 3:06.
Modern Boy mulises:
1. Mul ei ole televiisorit.
2. Aga kas Sinu südametunnistus ei tee Sulle liiga, kui Sa ahvatled kaaskodanikke ohtlikku röntgenikiirte allikat põrnitsema? Kogu sellest johtuva vähiriskiga?
3. Kunstilise filmi põhjal statistikat teha on … khm … väga tobe idee. Eriti, kui arvestada, et filmikunsti üks alustalasid nõuab mitmekesisust — kui näiteks kõik “ohvrid” oleksid hauakaevajad, oleks filmi hoopis igavam vaadata, kui siis, kui nad “esindavad ühiskonna läbilõiget”.