Katoliku Liiga ründab professorit ehk armulaualeiva seiklused
Või: Katoliiklased vihast täiesti segased
Või: Armulaualeiva pantvangidraama
Või: Üliõpilane viis Jeesuse ihu koju
Või: Päästeoperatsioon küpsisele
Või: Üliõpilane visatakse küpsise pärast välja
Või: Usklikud viskuvad küpsise kaitsele
Või: Oblaat tähtsam kui elu
Või: Relvastatud valve armulaualeivale
Täiesti sürr lugu!
Ameerikas Florida osariigis juhtus 29. juunil selline asi, et ülikoolilinnaku kirikus peeti pühapäeval armulauaga katoliiklik jumalateenistus ehk missa. Üliõpilane Webster Cook võttis leivakese, mida katoliiklsed peavad Jeesuse ihuks, vastu, kuid ei pistnud seda kohe nahka, vaid võttis suust välja, et seda enne ärasöömist oma sõbrale näidata. Kirikutegelane aga nägi seda pealt ja tahtis Jeesuse tüki jõuga ära võtta – väänas sõrmi ja takistas liikumist, mille peale Cook pühitsetud leiva ehk Jeesuse ihu hoopis koju viis.
Vastastikku esitati ametlikud süüdistused – Cook selle pärast, et teda füüsiliselt väärkoheldi, kirik seepärast, et üliõpilane häirivalt käitus, mille eest võib ka koolist välja visata.
Isa Miguel Gonzales on mures ja võrdles leivatüki äraviimist inimese pantvangi võtmisega. Armulaualeivakese tahtlik kuritarvitamine klassifitseerub katoliku kirikus kõige rängemaks surmapatuks.
Edasiste vahejuhtumite vältimiseks lubati panna nunn armulaua protseduuri juurde valvesse.
Järgmisel nädalal valvas püha üritust lausa relvastatud valve, et keegi ei saaks uuesti Jeesust pantvangi võtta. Paar minutit enne missa algust tagastas üliõpilane Cook oblaadi ziploc kilekotis. Tagastamise ajendiks olid rohked e-kirjad, mis ta nädala jookul saanud oli, kus teda armastavate kaaskristlaste poolt ähvardati põrgutule ning needustega, lubati pantvangi vabastamiseks ta ühikatuppa sisse murda, ähvardati tema elu kallale kippuda.
Olukord pole veel lahenenud, kuna vastastikused süüdistused pole tagasi võetud. Cook on tõstatanud ka küsimuse selle kohta, kas on õigustatud üliõpilaste raha kulutamine religioossetele ettevõtmistele. Nimelt liigub aastas 40 000 dollari jagu õppemaksude raha erinevatele usulistele algatustele. Kirikutegelased aga on tõstatanud küsimuse, kas Cooki tegu kvalifitseerub hate crime alla.
‘Body Of Christ’ Snatched From Church, Held Hostage By UCF Student
‘Body Of Christ” Returned To Church After Student Receives Email Threats
Nüüd professori juurde.
Adekvaatse ellusuhtumisega ning netis rändavale inimestele on ehk silma jäänud bioloogiaprofessor PZ Myers ja tema blogi Pharyngula. Usukollid ja nende halenaljakad lollused tema silmi armu ei leia.
Kajastades seda juhtumit oma blogis IT’S A FRACKIN’ CRACKER!, palus PZ endalegi mõne armulaualeivakese tuua, et seda pildistada ja blogisse üles riputada.
Sellise pühaduse rüvetamise peale sai USA Katoliku Liiga president William (Bill) Donohue päris kurjaks ja nõuab Minnesota Morrise ülikooli ja Minnesota osariigi juhtfiguuridelt aru, mida nad kavatsevad professori asjus ette võtta. Paljud katoliiklased on ülikoolile kirjutanud, et professor tuleks töölt lahti lasta.
Oma sõpra toetava üleskutse on sadade teiste seas teinud ka Richard Dawkins.
Kriku kirjutas:
Jurist sihuke ;-)
Ma rääkisin pikalt tsiviliseeritud tsiviilühiskonna tsiviilisikute tsiviilõigustest. Tsiviilõigus on midagi muud — nagu Sa tähele panid.
Võlaõigus on relevantne sellepärast, et võimalikud lepingulised suhted — mis võimaldaksid seadusega otseselt mitte ette nähtud reegleid eraisiku peal kehtestada — kuuluvad Eesti jaotuses võlaõigusse. Asjaõigusseadus kummalisi lepingulisi reegleid iseseisvalt ei puuduta — ja kui Sa just selle üle, kellele küpsis pärast patusele üleandmist kuulus, vaielda ei taha, ei ole selle loo kontekstis sugugi relevantne.
Kriku kirjutas:
Ega ta ilus ei ole, kui usutalituse täitmise takistamise ja ateistliku rituaali täitmise takistamise vahel niimoodi diskrimineeritakse. Eesti peaks veel natuke rohkem usuvabaduse põhimõtet kehtestama.
Aga mul on kuri kahtlus, et praktikas rakendatakse seda paragrahvi tavaliselt ainult üldisemate — ja paremate — paragrahvidega paralleelselt, kui üldse. Kontrollida ei ole veel saanud, nagu üleval kurtsin.
Ei pruugi olla. Kui keegi näperdab näiteks muuseumis asja, mida tal pole õigus näperdada ja sõna ei kuula ning muuseumitöötaja üritab seejärel näperdamist jõuga takistada, vastutab kogu ekstsessi eest minu meelest isik, kes korrarikkumist alustas.
Asjaõigusseadus võib olla relevantne justnimelt kojuviidud küpsise omandiõiguse üle otsustamisel, kui seda püütakse kohtu kaudu tagasi nõuda. Vindikatsioonihagi AÕS §80 lg. 1 alusel ning üldiselt vallasomandi kohta käiv § 68 lg. 3 + § 92.
Sellist väljendit pole mina kasutanud.
Nagu juba öeldud, on usutalituse täitmise takistamine keelatud avaliku õigusega.
Kui sa nii väga tahad VÕS-ist rääkida, siis jah, põhimõtteliselt võib ju oletada ka mingit lepingulist suhet kirikusse sisenenud isiku ja talitust läbi viiva organisatsiooni vahel. Eriti veel rituaalide puhul, mis eeldavad pakkumist ja vastuvõtmist (nagu armulaud). Aga sellise filosofeerimise praktiline väljund on äärmiselt küsitav. Isikute õigusse nõuda jumalateenistuse paigas viibijatelt jumalateenistust segavatest või rituaali rikkuvatest tegudest hoidumist ei puutu VÕS absoluutselt. See on puhas avaliku õiguse teema.
Õigus oma usku praktiseerida satub aegajalt vastuollu kohalike seadustega. Näiteks jehoovatunnistajate usk, mis ei luba lapse elu päästvat vereülekannet, põrkub lapse huvidega, mida riik või kohalik omavalitsus kaitsma peab, kui vanemad oma kohust ei täida. Kanadas on asi lahendatud sedasi, et kohtunik teeb arstide ja hoolekandeametniku palvel kiire otsuse vanemlike õiguste peatamisest ning eestkoste üleminekuks ametiisikutele. Vajalikud meditsiinilised protseduurid tehakse ära ja kui olukord on stabiliseerunud, taastatakse üldislelt ka vanemate õigused.
Võimud jälgivad ka usuorganisatsioonide võimalikku raha väärkasutamist ning inimõiguste ja -vabaduste järgimist. Näiteks pidas üks senaator vajalikuks uurida, kas Jim Jones’i kommuunis ikka on kõik vabal tahtel “õnnelikuks” saamas või ehk soovib keegi lahkuda. Tagajärjed olid paraku katastroofilised.
Teisipidi võib aga juhtuda, et keegi peab mingit muidu keelatud narkootikumi tarbimist oma oluliseks usulise rituaali osaks ja sellele sektile antaksegi luba seda narkootikumi hoida ja kasutada.
Katoliiklaste puhul on viimasel ajal probleemiks ohtrate seksuaalsete väärkohtlemiste ilmsikstulek. Siingi on põrkunud usuorganisatsiooni huvi asja nö sisemiste meetoditega lahendada ehk maha vaikida ilmalike võimudega, mis nüüdseks on jõudnud miljardite dollarite kahjutasude väljamääramiseni ilmalike kohtute poolt. Võibolla oli/on seksuaalne ahistamine või nende juhtumite lahendamine oluline usulise traditsiooni osa, kuid teadaolevate võimalike ahistamisjuhtumite mitteraporteerimine võimudele käib vastu ilmalikele seadustele.
Jah, KarS §154 võib ilmselt olla ideaalkonkurentsis rea teiste normidega. Aga loomulikult rakendatakse vajadusel ka iseseisvalt. Ma ei usu, et vastavaid kaasusi Eestis palju on. Meil on rahvas siiski suhteliselt mõistlik ja ei kipu kirikus huligaanitsema (vaene katoliku poiss Hooligan, kellele kogu aeg nimepidi ülekohut tehakse).
Loe KarS-i kommentaare.
Martin, mis seksuaalsesse väärkohtlemisse puutub, siis see on kindlasti kristliku õpetuse järgi kõlvatu ja taunitav tegevus. Aga ma arvan, et katoliku kirik kui suhteliselt konservatiivne organisatsioon ei adu seda probleemi samasuguse teravusega, nagu rida lääneriike. Lõppude lõpuks on ju selle tabu nii tugevaks muutumine üsna hiline nähtus.
Loomulikult ei ole see mingi vabandus.
Kriku kirjutas:
AÕS §40.
AÕS §41.
Ei sugugi. AÕS §41(1) mainib selle jaoks ära hädakaitse piirid — kõik, mis üle selle, on hädakaitse piiride ületaja vastutusel.
Aga käesolevas kontekstis ei juhtunud midagi sellesarnast. Paistab küll, et preester üritas Cook’i küpsist omavoliga endale saada, kuid see ei õnnestunud.
Kriku kirjutas:
Õnnetuseks
1. ei kvalifitseeru see juhtum selle paragrahvi alla, nagu me üleval nägime;
2. on teada, et selles valdkonnas on Eesti ja Ameerika seadused oluliselt teistsugused, kui omandi- ja lepinguõiguse küsimustes.
Keegi kirjutas Farüngula kommentaaridesse kena asjakohase näidendi:
Act I, Scene I
University of Central Florida, Catholic Chapel
PRIEST: JEBUS HAS A FLAVR!
PARISHIONER 1: I CAN HAS JEBUS CRACKER?
PRIEST: YES, YOU CAN HAS JEBUS CRACKER.
PARISHIONER 1: NOM NOM NOM
PARISHIONER 2: I CAN HAS JEBUS CRACKER?
PRIEST: YES, YOU CAN HAS JEBUS CRACKER.
PARISHIONER 2: NOM NOM NOM
PARISHIONER 3: I CAN HAS JEBUS CRACKER?
PRIEST: YES, YOU CAN HAS JEBUS CRACKER.
PARISHIONER 3: NOM NOM NOM
WEBSTER COOK: I CAN HAS JEBUS CRACKER?
PRIEST: YES, YOU CAN HAS JEBUS CRACKER.
WEBSTER COOK: YAY, JEBUS CRACKER SOOVENEER!
PRIEST: WAIT, WHUT?
WEBSTER COOK: KTHXBYE
PARISHIONERS: NO! YOU NO CAN HAS JEBUS CRACKER! NOT YOURS!
WEBSTER COOK: FEETS DON’T FAIL ME NOW
PARISHIONERS: OMGWTFBBQ!!!!!
PARISHIONERS: NOOOOOOO! HE BE STEALIN OUR JEBUS CRACKER!!!
Kriku kirjutas:
See olid Sina, kes agarasti “reeglitest” jutlustamist alustas. Mina pointisin outi, et selle jaoks, et eraviisilised reeglid kellelegi õiguslikult siduvad saaksid olla, ei piisa tsiviilriigis kaanonitest, vaid tarvis on tsiviilõiguslikku alust. Ja kui reeglid on nii kentsakad, et nad küpsiste söömist ja transportimist puudutavad, siis on loomulik koht, kust niisugust alust otsida, lepinguõigus.
VÕS ei ole selles kontekstis mitte midagi muud, kui üks konkreetne käepärane lepinguõiguse kodifikatsioon.
Läänemaailma lepinguõiguse alustalad on võrdlemisi sarnased — seega on nii põhimõttelist punkti võimalik Ameerika seaduste, mis raskesti töödeldavad ja tõlgitavad on, asemel otsida Eesti seadustest, mis kenasti võrgus väljas ripuvad ja maakeeles igale foorumihuvilisele loetavad on.
Allikas: http://thestubborncurmudgeon.b.....ction.html
Kriku kirjutas:
Mea culpa. Täpne väljend oli “armulaualeiva jõuga äraviimine”, link.
Aga see ei muuda sisuliselt midagi.
Kriku kirjutas:
Avalik õigus ei anna tsiviilriigis (sealhulgas Eestis) kirikule nõudeõigust mistahes kohapealsetest tegevustest hoidumise suhtes.
Avalik õigus võib tsiviilriigis reguleerida üldist avalikku korda — aga küpsise närimise reguleerimine ei kuulu kindlasti sellesse rubriiki, ei meil ega Ameerikas.
Kirik võib teha ettepaneku, et usklik mingisugusel konkreetsel viisil käituks. (Lepinguõiguse jaoks võib see ettepanek teatud juhtudel pakkumiseks kvalifitseeruda. Aga ei pruugi.) Ja kirik võib nõuda uskliku lahkumist — võib-olla enne ära oodates, et usklik “valesti” käituks. Aga kirik ei saa riigi mahitusel uskliku käitumist reguleerida. Muidu ei ole see enam tsiviilriik, vaid selle usu käpa all elav riik. (Ameerika käpapealne kirik on pigem protestantlik kui katoliiklik; Utah’s kerkiks ka mormoonlus üles.)
Praktikas ähvardavad mõned kirikud usklikku, kes kiriku sõna ei kuula, veel surmajärgse põrgutulega, mis on omaette teema.
Mina kirjutasin:
Ai-ai, mitmeti mõistetav sai. ‘Mistahes’ peaks olema ‘meelevaldsetest’.
Üks põnev mõiste, mis vahvlisaaga analüüsides üles kerkinud on, on moslemikadedus (Muslim envy). See on siis kristlase pahameel selle üle, et ta ei ole metsik ja halastamatu moslem, kellel — nagu stereotüüp räägib — kõlvatud uskmatud kenasti Allahi juhatusel teise ilma saata kõlbaks. Real Ultimate Power?
Nagu surmaähvarduse-saaga näitab, ei vasta see stereotüüp eriti palju tõele, aga kadedust see ilmselt ei sega.
Pharyngula ja moslemikadeduse kontekstis on põnev teada niisugust ajaloolist postitust möödunud juulist.
Oh, ei tegele AÕS hädakaitsega.
Kvalifitseerub küll – nagu me üleval nägime.
Absoluutselt mitte. Nagu juba korduvalt öeldud, on see puhas avaliku õiguse teema.
Muudab küll. Tüüp pidi teadma, et olgugi, et armulaualeib on talle lõugade vahele torgatud, ei ole tal õigust seda kirikust välja viia.
Igal isikul on kohustus hoiduda tegudest, mis kahjustavad teiste isikute seadusega sätestatud õigusi ja vabadusi.
Ühesõnaga sa väidad mulle, et kirikuorganisatsioonil pole õigust määrata kindlaks kirikliku teenistuse korda?
Kriku kirjutas:
AÕS ei reguleeri hädakaitset. Aga AÕS §41(1) sätestab selgesõnaliselt:
Kriku kirjutas:
Kui ta kvalifitseeruks, misjaoks Sul siis oluliste detailide abstraheerimise teel minemaviskamist tarvis oli?
Antud juhul ei ole tegu valduse kaitsega asjaõiguslikus mõttes.
Ei saanud küsimusest aru.
Kriku kirjutas:
Allikad räägivad, et kirikust välja viimine toimus alles pärast “kähmlust”.
Seejuures on oluline tähele panna, et seadusega sätestatud õiguste ja vabaduste hulka ei kuulu meelevaldsete “reeglite” — nagu “Küpsist tuleb kolmkümmend kolm korda hammustada” — kehtestamine.
Ma väidan Sulle, et organisatsioon, kirikuga või teisiti, ei saa oma reegleid eraisikutele riigi mahitusel kehtestada.
Kui kirik tahab, et rituaali “Pühapäevahommikune vahvlinärimine” käigus vahvlit kolmkümmend kolm korda hammustataks, siis peab ta lootma selle peale, et järgijad iseseisvalt õiget moodi hammustavad. Kes ei hammusta, selle suhtes ei saa kirik seaduslikult
* vägivalda rakendada ja hambaid kokku-lahti liigutada;
* lasta politseil toda vägivalda rakendada;
* ega isegi mitte nõuda kohtuga, et uskliku hambaid kokku-lahti liigutataks.
Ebapiisavalt näritud vahvli tagasinõudmine on ka problemaatiline.
Tsiviilriigis nähakse küll ette võimalus, et kirik solvub uskliku peale niivõrd, et viskab ta ürituselt või kogudusest välja. Niisugust väljaviskamist tohib juba ka jõuga kehtestada — niikaua, kuni seda tehakse seaduse järgi. Aga nagu näha, juhtus seekord vastupidi.
Minu meelest räägivad allikad, et ta tahtis küpsise ära peita, et seda oma sõbrale näha viia.
Kui jutt on kirikust, siis nagu juba korduvalt öeldud, muutub probleem eraõiguslikust avalik-õiguslikuks, kuna mängu tuleb avaliku õigusega garanteeritud usuvabaduse põhimõte. Kirikut puudutava puhul ei saa lahendust otsida ainult eraõigusest, nagu sa seni oled üritanud.
Tuletan sulle meelde, et praegusel juhul on tegu ususümboli mittesihipärase kasutamise ning kiriku ruumidest väljaviimisega, mitte mingi lõugade liigutamise rituaaliga. Kirik ei saa sundida inimest armulaualeiba sööma, kuid on õigustatud armulaualeiba kui ususümbolit kaitsma. Antud kontekstis pole mitte mingit vahet, kas selleks sümboliks on küpsis, reliikvia, rist, raamat või ükskõik mis muu ese. Kirikliku rituaali käigus kasutatavate esemete loata minematassimine jumalateenistuse käigus on jumalateenistuse segamine või takistamine.
Vaidlus ei käi mitte selle üle, kas antud isik oli kohustatud küpsise nahka panema, vaid selle üle, kas ta oli õigustatud küpsist kirikust ära viima. Oleks ta küpsise suust välja võtnud ja preestrile tagasi andnud, poleks ka ilmselt mingit skandaali tulnud. Lõppude lõpuks armulauda ju pakutakse.
Sõber, kellele oblaati näidata taheti, oli ka kirikus. Websteril ei olnud plaanis Kristust kirikust välja viia, vaid peale kirikus viibivale sõbrale näitmist sihipärast ärasöömistegevust jätkata. Enne söömistegevuse jätkamist aga jõudis üks agar pagar ligi tulla ja hakkas kätt väänama, mille peale Webster, kes ilmselt ei soovinud kakelda, kirikust koos jahutootega lahkus.
Antud juhul, kus kogu krempli, kaasa arvatud kiriku, preestri palgaraha, reliikvia, risti, raamatu ja ka küpsise, õigusjärgne omanik on ülikool, mis teadupärast on ilmalik asutus ja pole mingil moel religiooniga seotud, pole selle küpsise võtmisel mingit vahet sellega, kui see küpsis oleks võetud fuajees asuvalt laualt või kui isegi oleks raamatukogust varastatud piibel.
Ja mis alusel on ususümboli kaitsmine mingil moel erinev ükskkõik millise muu sümboli kaitsmisest?
Kirikul ega religioonil pole õigust avalikus asutuses kehtestada oma meelevaldseid käitumisnorme – kui mingi käitumine pole vastuolus käitumisreeglitega igal pool mujal avalikus ruumis, siis pole toimunud mingit jumalateenistuse takistamist. Oleks kogu see nali toimunud kiriku omandis asuval pinnal, oleks neil olnud absoluutselt midagi põhjendamata “korrarikkuja” lahkumist ja oma seadusliku vara tagastamist nõuda, aga antud juhul me preestri õnnistust ilmselt seaduslikuks varaks ei saa liigitada.
Kriku kirjutas:
Kuidas ei ole? Reliikvia on haruldane ja jääb kiriku omandisse, aga küpsis on masstoode, mille omanduse kirik usklikele laiali jagab.
Küpsise mitte-ärasöömisega rikkus mees katoliku kiriku reegleid. Kuna reeglite rikkumine oli väga karm, on igati õigustatud kui katoliku kirik teda selle eest karistab maksimaalse karistusega milleks neil on õigus – oma organisatsiooni liikmeskonnast välja arvamisega.
Ülikooli reegleid ega riigi seadust ta ei murdnud ja ülikool ega riik teda ka karistada ei tohi.
Kui aga tõesti oli mingi füüsiline vägivald käteväänamise näol, siis on preester küll rikkunud väiksel määral seadust ja kahtlemata ka ülikooli käitumisreegleid ja vähemalt noomitusega võiks ülikool teda karistada küll.
Riigi seaduste ja ilmaliku ülikooli reeglite järgi on kahtlemata küpsise kellegile suhu pistmine võrdväärne tema omandiõiguse üleandmisega.
Kiriku reeglid on hoopis teised, kiriku reeglite järgi on see küpsis tõesti hoopis teise tähtsusega ja jällegi, kirik võib küpsise väärkohtlemise eest isegi kõige karmimalt karistada, nimelt kirikust välja arvamisega.
… mitte “teise tähtsuse” vaid “teise tähendusega” tahtsin öelda…
Naeruväärne…
Võib-olla taheti seal suure lombi taga, et neist kui tõsimeelsetest katoliiklastest kõneldakse.
Tuleb meelde vanasõna: tao rauda, kuni see tuline!
Minu arust kaotab usklikuks hakkamine inimloomusest kriitikameele, mis suunatud iseenda analüüsimiseks.
Ma võiksin tuua näiteid, mille põhjal ma pole siiamaani mitte ühegi usundiga sidunud.
Üks tüüpiline seik on selline: mõrvar tapab inimese, läheb preestri manu pihile, Püha Tool antud preestri isikus andestab talle selle teo. Mõrtsukal hakkab julgem tunne ja läheb tänavale, tapab järgmise vastutuleva inimese. Kui kriminalistid jõuavad kirikusse, siis paraku preester viitab pihisaladusele, mis ei lubavat anda mitte mingit infot.
Nüüd tähenärijad, rääkige see lahti, kas pihiisa on kuriteo kaasosaline?
Kas pihisaladuste hoidmisega tegelev katoliiklus tuleks kogu organisatsiooniga kuulutada kuriteo kaasosaliseks?
Läks vist teemast välja…
Ok, nagu ma lolle näiteid toon… tooks veel ühe. Ja, et eriti ilus oleks siis on tegu spämmiga :)
On üks firma, mis jagab wifi ruutereid tingimusel, et kui sa seda pidevalt sees hoiad ja teistele wifi leviala jagad siis saad selle lõpuks endale (kaasnevad ka muud hüved aga see pole oluline). St. on asi, mis kuulub firmale, on sinu käes kuni sa täidad vastavaid tingimusi. Kui tingimusi rikutakse siis kas sellel firmal on õigus oma omand tagasi saada? Kui on siis kuidas nimetada isikut, kes takistab omanikul oma vara tagasi saamast?
Mis ta siis üldse jamas – sõber oleks ju ka armulauda saanud?
Esiteks, kuskohast sa tead, kes seal mille õigusjärgne omanik on?
Teiseks, jumalateenistuse segamise või takistamise fakti see ei muuda.
Sest seda võib teatud juhtudel õigustada usuvabaduse põhimõte.
Nali toimus kiriku otseses valduses, kirikule tegutsemiseks eraldatud pinnal, mis antud seoses on täpselt sama asi.
Usutalituse läbiviimise eelduseks olev sümboolne väärtus ning asja harilik väärtus on erinevad kontseptsioonid. Armulaualeib on katoliku jumalateenistuse läbiviimisel äärmiselt kõrge sümboolse tähendusega ning selle minematassimine segab jumalateenistust seetõttu oluliselt.
Kriku:
Ei, sõber ei olnud (veel) katoliiklane ja polnud õigustatud subjekt seda küpsist ise saama. Jumalateenistusele võib küll igaüks tulla, aga sakramentidest osasaamine on liikmete jagu.
Aga kas tohin teha ettepaneku, et Kriku ja Dig lepivad kokku, et teie vahel on erimeelsused, mis ilmselgelt ei tasandu. Või on teil jätkuvalt ääretult huvitav peennüansse lahata?
Omaette lugu ehk oleks, kui keegi siin Eestis millegi sarnasega hakkama saaks ja asi samamoodi skandaali mõõtmed omandab.
Ameerikamaal on juba liikvel sõna Wafergate.
Noh, siis võis preester arvata, et ta tahtis armulaualeiba paganate küüsi sokutada, mis on ka üks ebapüha tegevus.
Valduse enklaavi teooria tõstab taamal oma inetut pead :)
Üldiselt, nagu ma juba öelnud olen, küpsis antakse kohapeal ärasöömiseks. Igasugused muud tegevused küpsisega on Eesti õiguse kohaselt (meil võib ju sama lugu juhtuda, eks) ilmselt nii era- kui avalik-õiguslikult õigusvastased. Eraõiguslikult võib korrata analoogiat pangakaardiga, avalik-õiguslikult kui jumalateenistuse takistamine.
UCF Catholic Group Faces Hazing Charges For Protecting ‘Body Of Christ’ +video, kus on näha üliõpilane Webster Cook ja pantvangi võetud Jeesus Kristus, kes on seekord võtnud sellise küpsisekujulise vormi.
‘Hazing’ tähendab ilmselt rebastepeoga kaasakäivat imelike asjade söömist-joomist ja vastav reeglistik on välja mõeldud noorüliõpilaste kaitseks korporatsioonide ja vennaskondade alandava omavoli eest. Aga nagu selgub, võib neid reegleid rakendada ka kõne all oleva jumalateenistuse korral.
Kui asi veel huvitab, siis siit saab Cook’i seletuskirja.
Paistab, et see Cooki seletuskiri lükkab ümber nii mõnedki Kriku väited armulaualeiva pühaduse ja tema tegevuse usuvabadust takistava iseloomu ning jumalateenistuse häirimise kohta.
Kriku kirjutas:
Ma näen, et Sa oled kiriku reeglitest patramise maha jätnud ja patrad nüüd “interference with religious practice” teemat.
Aga see on täpselt samamoodi jama. Sa üritad väita, et kui kirikutegelased oma isiklike, kirikuspetsiifiliste — mitte üldkehtivate — ideede põhjal leiavad, et nende rutiin katki läks, siis võivad nad nendesamade kirikuspetsiifiliste reeglite põhjal näpuga näidata, kes süüdi on. Ja, et siis nii ongi.
Tsiviliseeritud riigis ei tööta “Meie tunneme end nii-nii solvatuna^Wsegatuna! Näe, see mees seal solvas^Wsegas meid naljakate nägude tegemisega!” loogika. Usuvabaduse printsiipi peab saama rakendada ilma konkreetse usu iseäralikesse veidrustesse süvenemata — vahelesegamise kriteeriumid on tsiviliseeritud riigis samad nii vahvlistide kui vahvleid mittekasutavate kirikute jaoks.
See tähendab, et õigusvastane usutalituse takistamine tähendab just nimelt kangekaelset mahakarjumist, usutalituse koha hõivamist ja lahkumast keeldumist või kirikutee blokeerimist, mitte meelevaldseid “patune Cook naeratas vale koha peal” ideid. (Kõik need on tsiviliseeritud riigis ka iseseisvad pahateod.) Isegi mens rea‘st ei pääse Sa riikliku karistamise juures kuhugi: kui Sul ei õnnestu tõestada, et patune keset jumalateenistust meelega ja takistamistahtlusega kõvahäälselt peeretas, ei saa Sa peeretamist kuidagimoodi riiklikult karistatavaks usuvabaduse häirimiseks kvalifitseerida.
Ära unusta, et usuvabadus on üldkehtiv printsiip, mis tähendab ka naabersekti vabadust omamoodi uskuda ja ateistide vabadust mitte uskuda; usuvabadus ei anna ühele konkreetsele vahvlistide jõugule usuvõimu naabersektide või muude kõrvalseisjate tegevuse dikteerimiseks või keelamiseks.
Kriku kirjutas:
Niipea, kui tsiviilühiskond hakkab irratsionaalset, subjektiivset religioosset sümboolset väärtust jõuvahenditega kehtestama, avab ta ukse usuvõimule ja muutub teokraatlikuks.
Oletame, et katoliku preester astub pagaripoodi, õnnistab kogu seal leiduva kaubavaliku ära ja asub siis nõudma, et ostjad seda minema ei veaks. Ükski mõistlik tsiviliseeritud riik ei kehtestaks niisugust nõuet lihtsalt sellepärast, et nad katoliiklastele usuvabadust tagavad.
Üldiselt on katse pühadusele värvi külge munsterdada Sinu jaoks äärmiselt libe tee. Teine tee, rituaalirutiini häirimise üle kurtmine, ei ole küll nii libe, aga ei vii kuhugi välja ka.
Kriku kirjutas:
Nali toimus kiriku otseses valduses, kirikule tegutsemiseks eraldatud pinnal, mis antud seoses on täpselt sama asi.
Aga tegelikult läks esialgne tsitaat edasi:
Kriku, Sa üllatad mind. :-(
Selle kontekstotoomia abil üritad Sa ilmselgelt jätta muljet, et Stjuuv nõustuks meelevaldsete käitumisnormide kehtestamisega kirikule kuuluval pinnal — mida ta ei tee. See “täpselt sama asi” ei ole esiteks eriti täpne ja teiseks — ka käesoleval juhul tähendab ainult seda, et kirikul on (tõenäoliselt) õigus lasta turvamehel ebameeldivaid isikuid teenistuselt minema eskortida.
Niisugune demagoogia ei ole sugugi ilus.
Mõmm. Ma ei oska täna tsiteerida.
Martin, parandad ehk kahes viimases postis tsitaadimärgid ära?
Leiva õnnistamist on Eestis tehtud. See polnud küll leiva Jeesuseks võlumine, aga osad teistmoodi uskujad tundsid end häirituna küll.
Martin kirjutas:
Siin on natuke kultuuriliste erinevustega tegemist.
‘Hazing’ on üldmõiste kõikvõimaliku tudengite (tavaliselt) vahelise võimuhierarhia-põhise kiusamise kohta. Kunagi ammu, nii umbes keskajal, oli see norm; sestpeale on hazing’u esinemine oluliselt kahanenud ja tänapäeval on hazing sellises mõttes Läänes üldiselt keelatud. Idas veel ei ole, nii näiteks on Vene Föderatsiooni sõjaväest tuntud ‘dedovštšina’ ametlikult võrdlemisi tunnustatud.
Aga üks keskaegsetest rituaalidest järele jäänud seotud nähtus on rebastepidu. Eestis on ta väga rangelt piiritletud, Lõuna-Euroopas natuke vähem, Ameerikas võib see rituaal kuni mitmenädalaseks venida. Mil määral rebastega tehtavat hazing’uks üksnes analoogia põhjal hüütakse ja lubatavaks peetakse ning mis piirist alates see keelatud kiusamiseks kvalifitseerub, on kaunis hägus teema ja sõltub arvestataval määral kohalikest kultuurinormidest, kohtus ka advokaatide osavusest.
Tsitaat seletuskirjast:
Niisiis, ei mingit kahtlust: vahvlijärajate jõuk nõudis, et isand Cook samuti vahvlit näriks. :-)
Martin pani ette:
Tegelikult oleks abiks, kui foorumi juurde mingisugune wiki käiks. Kui kumbagi argumenti eraldi inkrementaalselt arendada saaks, oleks rutiinset kordamist oluliselt vähem.
Temaatiline pilt ka: http://xkcd.com/386/
Usu-ullikeste hinnangud on toredalt muganduvad. Praegu võime lugeda, et “Armulaualeivakese tahtlik kuritarvitamine klassifitseerub katoliku kirikus kõige rängemaks surmapatuks.” Või et see oli üks kõige “kohutavavamaid kristlastevastaseid rünnakuid”. Või et “reeglite rikkumine oli väga karm”. Ja et küpsisel on “äärmiselt kõrge sümboolne tähendus”.
Ühesõnaga juhtus halvim. Narriti midagi kõige-kõigemat. Nii nagu ka Muhamedi joonistamine oli hetkega tolle religiooni “suurim surmapatt”.
Hmmm… ja kui keegi kirikule tule otsa paneb? Või paar pappi mullatoidule saadab? Või paneb tervele muinasjutuvestjate kokkutulekule pommi alla? See on siis mis? Kõige rängema rünnaku edetabeli esimene positsioon on ju küpsise näppimise poolt ju juba võetud…
No on ikka emotsionaalsed tutu-lutud. Just, kriitikameel tapeti sel päeval ära kui end pidulikult kiriku rüppe heideti. Nii nummi.
—
Kriku sahmimine digi ja Stjuuvi vastu on ikka halenaljakas küll. Ühtedel on kindel struktureeritud, ratsionaalne, loogiline seisukohtade süsteem ja tugi seadusandlusest. Teine vingub ja viriseb ja väänab end naba nihkumiseni, peaasi et saaks midagi veel öelda.
Ja mis Kriku sinna parata saab, et tüüp never learned?
Ei, rutiin ei läinud katki. Rutiin tehti katki ühe isiku sihipärase tegevuse tagajärjel.
Usuvabaduse põhimõte annab kirikule õiguse nii kehtestada oma jumalateenistuse läbiviimise korda või reegleid kui ka oma jumalateenistust segamatult nende reeglite järgi läbi viia. Kui ükskõik kumb õigus ära võtta, kaob sisuliselt ka avalik-õiguslik kaitse kaitse jumalateenistuse läbiviimisele.
Demagoogia. Jutt on kogu aeg käinud jumalateenistusel toimuva üle. Palun jätta ära kõrvalised näited.