Skeptik Playboys: Mida mehed usuvad
Mõnikord võib tunduda, et uskumine imelikesse asjadesse on selline naiste asi. Naisi peetakse teinekord ebaratsionaalseteks ja seetõttu tunduvalt vastuvõtlikemaks mitmesugustele ebauskudele, uskudele, gurudele, ennustajatele, horoskoopidele, imedieetidele ja muidugi igasugustele tundeküllastele pajatustele, mille abil tablette, kõhnumist, õnne toovat sõrmust või elu muutvat koolitust müüa üritatakse.
Esiteks on selline arusaam naissoost muidugi samasugune irratsionaalne ja tõenduspõhjata uskumus ning iseennast täitev profeteering, mida toidab vaatleja eelarvamusest tingitud kalduvus näha vaid neid juhtumeid, mis oma eelarvamust kinnitavad ja unustada need, mis eelarvamusega kokku ei kõla. Teiseks pole imelikesse asjadesse uskumise “süüst” puhtad ka mehe ise.
Kuivõrd mehed on omaarust “ratsionaalsemad”, siis on nende uskumused ka “ratsionaalsed”, maisemad. Kui mingit kontseptsiooni õnnestub olemasoleva kirjanduse, piltide, videomaterjali või muu ainelise tõendusmaterjalidega kinnitada, siis liigitub see kahtlemata tunduvalt mõistuslikuma arusaama valdkonda kui näiteks usk Esmeralda imesõrmuse kaalu langetavasse väesse. Järeldused ja sellele rajatud käitumisjuhised võivad aga selliste “ratsionaalsete” tõenduskäikude puhul olla täpselt sama jaburad kui elu korraldamine lehehoroskoobi järgi.
Usk ei saa juba definitsiooni järgi olla ratsionaalne. Religioosselt usutakse ju sellepärast, et puudub kindel tõendusmaterjal, mis usust või arvamusest teadmise vormiks. Kui sellest aru saadaks, jääks palju asjatut tülinat olemata, sest kui uskumustega tungitakse valdkondadesse, mida teaduse, loogika, tõendusmaterjaliga uurida saab, siis jääb usk oma metodoloogilise nõrkusega kaotajaks. Ja seda sugugi mitte seepärast, et teadlastele või skeptikutele ei meeldi usklikud, kuigi mõni võib sedasi tunda, vaid puhtalt argumenteerituse taseme pärast. Ei midagi isiklikku, head imelikesse asjadesse uskujad!
Millesse mehed usuvad? Vandenõudesse, ufodesse, ajaloo väänamisse, igiliikurisse, külma tuumasünteesi, veeküttel automootorisse, magnetilisse pesupalli, imetabletti, mille abil paagitäie bensiiniga saab tunduvalt rohkem kilomeetreid läbida, võrkturundusse, jumalasse, kes peidab end Suure Paugu eelsesse aega ja reliktkiirguse taha, imevitsaga vee, pommide ja varanduse leidmisse ja muidugi ka sellesse, et naised on vähem ratsionaalsed ning homoseksuaalseks saab nakatada propaganda ja paraadiga.
Vandenõud on ilmselt kõige levinumad. Selle elemente on leida ka ufousus, sest valitsused ju suhtlevad tulnukatega, omavad ja kasutavad nende tehnoloogiaid, aga varjavad vandeseltslaslikult; igiliigutajate leidureid kiusatakse taga auto- ja naftatöösturite poolt; Katoliku kirik on ka üks suur vandenõu tõelise Jeesuse sõnumi ja tõe varjamisel, lisaks teatakse, aga varjatakse Naatsareti Jeesuse lihaseid järeltulijaid (Püha Graali); teadlased on vandenõus omavahel, sest värisevad oma juba vankuva maailmapildi pärast ja seetõttu naeruvääristatakse nullpunkti energeetikuid, telekineesi, Uri Gellerit ja Pendli-Petjat. Samal moel leitakse, et holokausti pole toimunud, kaksiktornide langemine oli Bushi tellimus, Estonia lasti meelega põhja ja maailma lõpp saabub aastal 2012, kuna Maiade kalender lõpeb siis ära.
Enamus pildajatest ehk vitsameestest on mehed, enamus holokaustieitajatest ja ufousklikest on mehed. Kahtlus, et ameeriklased ikka ei käinud Kuul ja Marsil on elu, mida näitavad püramiidid ja näod madala lahutusvõimega piltidel, on ka pigem meeste asjad uskuda, sest need on “teaduslikud” mitte sellised emotsionaalsed ja pehmed “naiste asjad” nagu vabastav hingamine või homöopaatia. Meeste eripäraks on veel see, et olles ilmveendunud oma lemmikteooria õigsuses, püütakse seda veendumist ka teistele aktiivsemalt selgeks teha. Selleks korraldatakse loenguid, kirjutatakse raamatuid, vaieldakse oponentidega. Tehakse oma usk häbenemata rahaks.
Loomulikult pole olemas ühtki valdkonda, kus naised põhimõtteliselt meestega võrdväärselt imelikesse asjadesse uskumisega hakkama ei saaks ja leiab mehi ka näiteks üsna naiselikuks arvatud gurujüngerdamises ja uskumusmeditsiini teenuseid kasutamas. Samuti ei saa öelda, et skeptiline suhtumine neisse asjusse kuidagi mehelik tegevus oleks – tihti annavad naised oma suhtumisega ka päris paadunud ja küünilisele skeptikule silmad ette, kuidas esiteks asja olemus lihtsalt ja inimkeeli selgeks teha ja teiseks teha seda suhtumisega, et oponendi eneseväärikus kuigipalju kahjustada ei saa. Mehed omavahel kipuvad mõnikord ülemäära jõudu kasutama.
Ja lõpuks – uskumine on inimlik, kui puudub teadmine, aga teadmise poole peaks püüdlema. Selleks on aga vaja jõudu ja usku iseendasse ning loomulikult ka vastavaid tööriistu ja vilumust neid kasutada, et lõhkuda dogma ning leida end teadmiste vabas vees.
Lugu ilmus trükitud kujul ajakirja Playboy 2008. aasta juulinumbris. Siin avaldatud toimetuse loal.
Need pole teooriad, vaid muinasjutud. Sihukesi “teooriaid” võin ma ise ka lugematus koguses genereerida, aga kui ma ei suuda nende kohta tõendusmaterjali esitada, siis tühjaks jutuks need jäävadki. See, kui keegi mingeid “teooriaid” välja mõtleb, ei tähenda, et need reaalsusele vastaksid.
Kui aga keegi hakkab oma tõenduseta teooriaid esitama kindlate faktidena, siis ongi tegemist petisega.
Faktiks nimetatakse üldiselt üldtunnustatud vaatlustulemust või midagi, mida saab üldiste tõestamisnormide alusel kinnitada.
See pole ka fakt, vaid sinu kinnitamatu ja kontrollimatu väide. Kui sa tõesti jänest nägid unes, siis see pole fakt, vaid tõde. Tõde on defineeritud märksa laiemalt kui fakt. Või täpsemalt väljendudes, filosoofiliselt polegi “tõde” konkreetselt defineeritud.
Mul ei ole küll hetkel viidet, aga kunagi olevat Inglismaal tehtud preestrite-pastorite seas küsitlus, et kas nad jumalat usuvad. Tulemus oli, et suur osa ei uskunud.
Pettuse definitsiooni üle võib ka vaielda. Üks asi on juriidiline määratlus, teine asi on üldine määratlus.
Kui pastor esitab jumala olemasolu faktina, TEADES samal ajal väga hästi, et ta ei suuda selle kinnituseks midagi vettpidavat esitada, siis on tegemist eksitava kinnitusega, ilma igasuguse mõistliku aluseta mingi asja faktiks upitamisega, mis on pettuse komponendiks.
Eksitava kinnituse alla kuulub ka väära arvamuse esitamine, kui väärarvamus põhineb selle esitaja väitel või vihjel sellele, et tema kasutada on mingid eriteadmised asja kohta, kusjuures “eriteadmised” tähendavad infot, mis ületab teise osapoole valduses oleva info ning millele teisel osapoolel ei ole võrdväärset juurdepääsu. Selline taktika on igasuguste usuvendade ja muude soolapuhujate seas lauslevinud – vehitakse oma loosungitega, et “sina ei saagi näha, sest sa ei usu, aga mina usun ja seetõttu jumal annab mulle teavet.” Või siis homöopaatide “sa ei usu ravisse ja seetõttu see homöopaatiline ravim ei ravigi sind”. See on eksitav kinnitus.
Ei tea, et sellest juttu oleks olnud. Näiteks Igori ennustused on ju ka üsna negatiivsed. Paljude teiste omad ka.
Ennustamisega käib kaasas ka programmi pealepanemine.
Nii et kui keegi näeb unes jänest, pole see mõne jaoks tõde, sest seda ei saa mõne jaoks tõestada.
See Inglismaal tehtud preestrite küsitlus lõhnab kahtlaselt , kuigi
maailmas on igasugseid preestreid. Küsitlege ka näiteks Eestimaa pastoreid ja vaadake, mis tulemusi te saate.
Religioon just härra Teadusemehe kõige tugevam külg vist pehmelt öeldes pole.
Sellest just oli ju juttu. Kuna see unes jänese nägemine ei ole lõppkokkuvõttes reaalse maailmaga rohkem seotud, kui sellesama jänese peale mõtlemine või sajatonnise elevandi ette kujutamine, siis pole mingisugust vahet, kas see on tõestatav või mitte, sest see jänes või elevant sellest nii või teisiti reaalseks ei muutu.
Kui aga jutt käiks sellest, et keegi nägi tõesti kuskil sajatonnist elevanti, siis oleks see põhimõtteliselt tõestatav sellesama elevandi ettenäitamisega.
Sa ei saa kõiki asju lihtsalt ühe ja sama mütsiga lüüa, ja väita, et kui millegi unes nägemine ei ole tõestatav, siis ei maksa tõestusi nõuda ka millegi reaalselt olemasoleva kohta, sest nende vahel on ikka väga suur vahe.
Andres virises:
Paha-paha. Sa ei ole vist ikka aru saanud, et pärast kõikvõimalike Sinu varasemate kirjutiste minemapuhumist ei ole kurjad barbaarsed skeptikud eesotsas Alaricuga enam mitte ainult väravate ees, vaid jagavad juba irvitades viiuleid.
Teisisõnu, siinmaal, kus me oma diskussiooniga nüüd oleme, ei ole Su reaktsiooniteemalistel reaktsioonidel mingisugust väärtust. Jama jääb jamaks ja häma hämaks — ning alus igasuguse benefit of doubt‘i jaoks on tasapisi ära kadunud.
Mis unenägudesse puutub, siis on laialt teada, et:
* inimesed näevad unes igasuguseid asju, millesarnaseid nad reaalses elus näinud on;
* unenägude üle valetamiseks on motiive võrdlemisi harva.
Seega on ühest küljest see, et kodanik X unes elevanti nägi, kenasti võimalik — ja teisest küljest ei ole tavaliselt kodanik X’i sellealase avalduse suhtes mõtet märkimisväärset umbusaldust üles näidata. Seda enam, et tegelikult ei järeldu sellest, kas elevant tõepoolest tolles unenäos figureeris, midagi olulist.
Aga kui kodanik X peaks väitma, et elevant, keda ta unes nägi, järgmisel teisipäeval tema unenäost välja ronib, et kodanik Y lillepeenraid tallama asuda, on lood hoopis teised.
Sajatonnist elevanti pole nagu kohanud.
Aga kui kedagi röövitakse ja pealtvaatajaid polnud ning röövlil on hää advokaat ja paks rahakott, ei saa ju öelda, et kuritegu polnud. Kui tegelikult oli. Röövitu ise teab ju, et oli, kuigi tal on seda raske tõestada. Nii ei saa ütelda , et olnu on kõigi jaoks tõestatav.
Dig! Head edasijamamist ja hämamist!
Digi lähenemine on vist sihuke, et siinnne jututuba on võistlus, mille eesmärk vaielda ja kedagi vastaliseks kuulutades maha teha.
Aga võib – olla igaüks ei võtagi kõike seda siin sõjana. See meenutab Urmas Oti juttu , kus ta on maininud, et ta ei saa enne õhtul magama jääda, kui ta pole kellelegi loll ütelnud.
Vaatamata sellele, et juttu on olnud väga erinevatest asjadest ja mõnikord on mõni müstikahuviline üsna skeptiku juttu ajanud, ja vastupidi.
Nii tulebki välja, et mitte ainult mingi valdkond ei ole mõne arvates sajaprotsendiliselt vale, vaid väär on ka mõne tegelase iga lause, rääkigu see kas või seda, et paljud ennustamised on mõttetud, sajaprotsendiliselt vale.
Kui Dig tahab tõestada seda, et keegi on lihtsalt koguaeg loll ja kaotaja, siis keegi teine võib tema enda kohta nii väita.
Mõlemal puhul oleks see ebaloogilisuse tipp.
Muinasjutt on sihilikult loodud tõele mittevastavaks ning hõlpsasti ümber lükatav. Rida väiteid, mida ei saa kinnitada ega ümber lükata, kuuluvad inimeste subjektiivsesse kogemusse ja moodustavad nende jaoks reaalsuse. Ega see, kui ma ei suuda objektiivsele vaatlejale tõendada, et ma nägin eile öösel unes jänest, ei tähenda ju seda, et ma ise peaksin sellest teadmisest lahti ütlema? Teine näide: ma võin olla näinud pealt, kuidas N. N. tapab inimese ning N. N. võidakse sellest hoolimata muude tõendite puudumisel kohtus õigeks mõista. Minu jaoks jääb N. N. siiski mõrvariks ning ma kohtlen teda edaspidi vastavalt.
Tuleb vahet teha, kas reaalsust kirjeldatakse objektiivse kõrvalseisja seisukohalt või mitte. Kui kellegi subjektiivne reaalsus ei ole objektiivsete kõrvalseisjate poolt verifitseeritav, on neil kõrvalseisjatel täielik õigus hoiduda sellest mingeid järeldusi tegemast. See ei anna neile aga õigust süüdistada subjekti pettuses. Pettus tähendab objektiivselt verifitseeritavatest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomist, mitte oma subjektiivse reaalsuse kirjeldamist.
Neid pastoreid olen ma valmis petisteks või valelikeks möönma küll.
Kriku: aga kui see subjektiivse reaalsuse kirjeldus on objektiivsete tõenditega ümberlükatav?
Kriku kirjutas:
Ja kui Sa selle kohtlemisega liiga agaraks lähed, kaebab N. N. Sind kohtusse ja nõuab laimu eest kahjutasu.
Dig, mida sa nüüd öelda tahad? Et ma võin kord avalikul kohtuistungil tunnistajana rääkida, mida ma näinud olen ja pärast kohtuistungit enam ei või, kui kohtualune õigeks mõisteti? See on nüüd küll kummaline arusaam.
Stjuuv, sellisel juhul ongi ju tegemist objektiivse vaatleja seisukohast verifitseeritavate / falsifitseeritavate asjaoludega?
dig meenutas niimoodi lõppenud juhtumit.
Aga tõsi ta on, et Inglismaal on laimuasjandus ajaloolistel põhjustel oluliselt karmim, kui Eestis.
Dig, kaevata ja nõuda ükskõik mida võib igaüks, aga saamine on iseasi. Sinu viidatud kaasus ei lõppenud ju ka Rathi võiduga, vaid vastupidi?
Ja mis saab selliste verifitseerivate või falsifitseerivate asjaolude ilmnemisel esialgse väite juurde jäävast isikust? Kvalifitseerub ta siis petiseks, isegi kui ta ise vankumatult oma arvamuse juurde jääb, nagu näiteks homöopaadid, astroloogid, sensitiivid jms isikud?
Piibel on ka muinasjutt. Õigemini muinasjuttude kogumik.
Ok, Kriku, las ma küsin siis niimoodi. Jätame selle jumala hetkel kõrvale ja keskendume sellele, kui pastor kirikus räägib kuulajatele ülemaailmsest uputusest ja Noa laevast kui faktist, mis on kindlasti aset leidnud.
See on muinasjutt loomulikult ja tõenäoliselt kunagi algselt ka müüdi või muinasjutuna mõeldud. Objektiivsest, vaadeldavast reaalsusest pärit faktid näitavad, et mingit sellist uputust pole kunagi olnud ja ei saagi olla.
Kui “pettus tähendab objektiivselt verifitseeritavatest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomist,” siis Noa laevast kui faktist rääkivad pastorid on petised.
FAKT, nagu öeldud, on üldtunnustatud vaatlustulemus või midagi, mida saab üldiste tõestamisnormide abil kinnitada.
Kellegi subjektiivse reaalsuse sfääri kuuluvad tõestamatud asjad ei ole faktid, nende faktidena serveerimine on pettus eksitava kinnituse kaudu.
Kas ei ole mitte niiviisi, et suur veeuputus on teatud piirkonna rahvaste hulgas üsna levinud müütiline motiiv, mille jälgi võiks otsida küll kindlasti mitte ülemaailmse ulatusega, kuid teatud piirkonna rahvaste jaoks siiski kogu teadaolevat maailma hõlmavast sündmusest? Kui ma õigesti mäletan, siis teatud jõgede piirkonnas Lähis-Idas või kusagil sealkandis on väidetavalt leitud ka jälgi kunagi minevikus toimunud kogu piirkonda hõlmanud üleujutusest, mis tollastele elanikele üsna katastroofiliste tagajärgedega võis olla.
Kahjuks praegu rohkem täpsustada ei oska, ehk keegi on sellest kuulnud ja mäletab paremini?
See aga ei muudaks asjaolu, et piibel on siiski müütide ja muinasjuttude kogum, millel tegelikkusega on parimal juhul vaid väga vähe ühist.
Stjuuv kirjutas:
Kahtlane. Tõenäolisem on, et sestpeale, kui inimesed hakkasid põllumajanduse nimel veekogude läheduses elama, on aeg-ajalt mõned nondest küladest uputuse ohvriks langenud ja ellujäänud siis takkajärgi legende pununud.
Ja loomulikult külvavad kreatsionistid siin hoolega oma huvidest lähtuvat segadust. :-(
Minu arvates on siin puhtalt sõnastuslik probleem – et kas igale jutule peab panema külge hoiatuse, et tegu on müüdile viitamisega või mitte. Näiteks lause: “Ansipi tegevus meenutab Suurt Peetrit ja Väikest Peetrit – teatavasti õgis Suur Peeter kõigepealt Väikse Peetri leivakoti tühjaks.” Ilmselgelt pole kunagi olnud olemas mingeid Peetreid ega nende leivakotte, õgimisest rääkimata. Aga nimetada seda lauset lugejate petmiseks on minu meelest täpselt sama ilmselgelt liialdus. Sama kehtib näiteks ka pastori lause kohta “Kui Noa kogus oma laeva enne veeuputust kaks looma igast liigist…”
Fakt on tõsiasi, tegelikkuses aset leidnud sündmus. Kas see sündmus peab olema verifitseeritav või ei, on väga vaieldav. Ilmselt sõltub vastus kontekstist.
Tegelikult on mitmetes raamatutes, näiteks Thor Heierdali eluloos suurest veeuputusest juttu ja ka ühes Sumerite kohta käivas uurimustöös, aga midagi konkreetset pole praegu meeles. Loetu põhjal on mulje jäänud et ta oli tõepoolest olemas
No mitte päris, salvey. Esiteks, ülemaailmne veeuputus võib olla vägagi erinev mõiste. Kui sa oled väikese hõimu liige, kes teab näiteks ümbruskonna hõime ja neil kivikirvega päid segi peksab, siis on su maailm väga väike. Võib-olla 100, võib-olla 200 km. Ja 200 km on juba selline korralik 10 päeva rännak.
Kui see hõim satub nüüd olema näiteks kahe jõe vahelises orus ning liig ägedad kevadvihmad mõlemad jõed korralikult üle kallaste paisutavad, siis tulebki veeuputus. Terve sinu maailm on äkki vett täis. Hõim põgeneb kuhugi kõrgemasse kohta, kus nad võib-olla varem jõudnud polegi. Ellu jääb ainult veerand ja nendestki annavad pooled nälja ja külma käes otsad. Onju katastroof? Hõimu jaoks ülemaailmne, sest nende maailm on palju väiksem kui meie oma.’
Aga näe, hõim säilis. Kasvas, sai suuremaks. Juttu veeuputusest anti isalt pojale edasi ning aegade jooksul lisasid inimesed sinna ilustavaid detaile. Kuni keegi selle viimaks kirja pani ning nüüd osad inimesed loevad ja arvavad, et tõesti oli ülemaailmne see veeuputus.
Põhimõtteliselt võib öelda, et ülemaailmseid veeuputusi on olnud küll ja küll. Mõnedest me isegi ei tea midagi, sest kõik sellest rääkida võivad said otsa. Või ei jätnud endast mingeid ülestähendusi maha. Ükski nendest polnud aga sõna otseses mõttes globaalne.
Siin on natuke seda teemat vaadeldud, ja ilmselt on mingi osa sellest kunagi teadmata kanalite kaudu ka minuni jõudnud.
http://en.wikipedia.org/wiki/T.....lood_myths
Kahjuks on minu inglise keel liiga kehvake selle teksti mõistmiseks.
Ei pea. Suure ja väikese peetri puhul on ilmselge, et tegemist on võrdlemisega muinasjutuga. Võib ka öelda lühikest kasvu inimese kohta, et ta on väike nagu päkapikk, mis ei tähenda, et päkapikk olemas oleks.
Pastor kirikus aga ei viita Noa uputusele kui muinasjutule ega too seda piltliku võrdlusena, vaid esitab seda lugu kui tegelikkuses aset leidnut. See on samaväärne sellega, kui hakata Suure ja väikese peetri lugu faktina serveerima.
Mitte täpselt. Fakt on eelkõige ÜLDTUNNUSTATUD tõsiasi, mida saab ka kontrollida.
Kindlasti.
Aga 21. sajandi arenenud ühiskonna pastori kohta see ei kehti – tema maailm ei ole sama, mis tolle kunagise hõimu oma.
Minu meelest on ka see selge, et pühakojas ja jumalasulase suu läbi kuulutatakse usutõdesid.
Nagu öeldud, oleneb kontekstist. Ma ei viitsi eriti selle üle vaielda.
Mina isiklikult ei nurise, kui pastor veeuputusest rääkides selle muinasjutt-olemise küsimuse mainimata jätab, ja nurisen siis, kui mõned pastorid lähevad niikaugele, et hakkavad ilmutatult nõudma, et see muinasjutt sõnasõnaline tõde on.
Aga võib-olla ei ole ma Võitleva Ateistina(tm) piisavalt radikaalne. ;-)
Ameerikamaal ei või kirikud poliitikat teha ja näiteks jumalateenistuse või jutluse ajal üht või teist presidendikandidaati soovitada. Kui seda tehtaks, peaks see kirik kaotama oma maksueelistuse.
Aga kui nad kiriku seinte vahel kuulutavad sõnasõnalist veeuputuse lugu sh Suure Kanjoni tekkimist selle käigus kui tõestisündinud fakti, on küll nende isiklik valik. Avalikus ruumis suhtutakse sellistesse tõlgendustesse muidugi omal moel ja siin ei kohusta võitlevat või mittevõtlevat ateisti lolluse tõrjumisel miski tagasi hoidma.