Selgeltnägijate tõeline ja päris tuleproov
Selgeltnägijate tuleproovi Geit, Hannes ja Teur osalevad skeptik.ee testis
Kes on juhtunud vaatama Kanal 2 saadet Selgeltnägijate tuleproov, siis küllap on jäänud silma, et neid katseid seal teaduslikuks küll pidada ei saa ja seetõttu on iga positiivne järeldus selgeltnägemise, pendeldamise või muu niiöelda paranormaalse võime kohta selle saate põhjal õigustamatu. Tegelikult pole ma veenvat õigustust ka mujal näinud, kuid see võib olla tingitud mu kitsast silmaringist.
Erakordsed väited ja võimed vajavad erakordset tõendusmaterjali, kuid selle saate raames sellist erakordset tõendusmaterjali ei saa tekkidagi, kuna katsed on pehmelt öeldes läbi mõtlemata, korralikest kontrollmehhanismidest pole kuuldudki ja üldse ei saa välistada, et saatetegijate eesmärk saade kuni lõpuni põnev hoida kasvatab kiusatust niinimetatud selgeltnägemisse või mõnedesse selgeltnägijatesse soosivamalt suhtuda.
See kõik õõnestab muidugi saates osalejaid, kellest ilmselt enamus ise usuvad oma võimetesse ja muidugi saate vaatajaid, kellest nii mõnigi ootab kinnitust oma usule, et selgeltnägijad ja nõiad suudavad nende elusid päästa, tervist parandada ja suhteprobleeme lahendada. See usk saab selle saatega halvasti teenitud. Mitte et mind isiklikult selgeltnägemine niiväga erutaks, aga inimeste petmine ja tühja lootuse müümine mulle ei meeldi.
Saade ei rahulda ka minu uudishimu, sest nagu öeldud, katsed on kehvalt ja mitteusaldusväärselt korraldatud. Montaažilaud on ka ilmselt üks oluline koht, kus “tõde” produtseeritakse.
Pikk sissejuhatus viib meid nüüd selleni, et pühapäeval 21. septembril käisid mul Jasoni saatel külas Selgeltnägijate tuleproovist tuttavad Geit, Hannes ja Teur, kes väljendasid selgesõnaliselt soovi oma võimed ka tegelikult ja päriselt proovile panna. Arutasime selle üle, milline katse võiks olla.
Lähtekohaks on see, et arvatav selgeltnägija nimetab ise, mida ta oskab ja millistes tingimustes see võime parimal moel avalduda võiks. Testi läbiviija asi on luua sellised tingimused, mis välistaksid kõrvalised tegurid, et sõelale jääks ainult see väidetav võime.
Ilusailmalise suvelõpupikniku jooksul jõudsime üldjoontes alloleva asjani, mida ma oma peaga täpsustanud olen ning mille osas kõigi lugejate ettepanekuid ootan. Testitavaks omaduseks või nähtuseks on väidetav võime ühest meelest teise kujutluspilte saata. Mis iganes see oletatav teoreetiline taust ka oleks, püüame siin kohalikes oludes selgitada, kas selline mõtete või kujutluspiltide ülekanne testitingimustes aset leiab.
- Aiamajas istub “saatja” — selgeltnägijale tuttav inimene, kellega “energeetiline väli” aastate jooksul omaseks saanud või kelle vahendusel testialune (vastuvõtja) arvab meelepilte paremini saavat.
- Üks katse läbiviija näitab saatjale ükshaaval erinevaid esemeid. Esemed on pigem lihtsad ja üheselt mõistetavad ning erinevatest eluvaldkondadest (mitte nii, et meil on õun, pirn, ploom ja apelsin ning viil, haamer, peitel ja kruvikeeraja).
- Saatjaga koos olev katse läbiviija annab märku, kui ese ning saatja on valmis ning jälgib saatja tegevust selles osas, et ta muul moel vastuvõtjale märku ei annaks (koputused või muud hääled, tehnilised abivahendid…).
- Selgeltnägija (vastuvõtja) on väljaspool aiamaja ning teine katse läbiviija, kes ei tea, mis eset saatjale näidatakse, jälgib vastuvõtjat ja vajadusel protokollib vastuvõtja poolt öeldut.
- Vastuvõtja annab märku, kui ta selle esemega lõpetanud on.
- Vahetatakse ese ning kõik kordub.
Esemeid võiks kokku olla 10 ja neid teab esialgu ainult see katse läbiviija, kes neid saatjale näitama hakkab. See tagaks piisava pimenduse.
Katse teine osa võiks toimuda sedasi, et vastuvõtja teab, millised need esemed on ja püüab sellel baasil saatja mõttesaadetisi vastu võtta.
Oli juttu ka sellest, kas teha katse MTÜ Eesti Skeptik 10 000 krooni pakkumise raames, kuid raha ei peetud antud juhul määravaks. Selles osas on aga veel aega meelt muuta.
Nüüd küsimused laiale ringile:
* Kuivõrd iga sedasorti katse lahutamatuks osaks on matemaatika ja statistika, siis hea nõu kuluks ära. Gaussi kõvera järgi võib õigetele vastustele teise katse korral juhuslikult pihta saada ka rohkem kui pooltel kordadel. Mitu katseepisoodi ühe vastuvõtjaga on mõistlik teha, et kõver keskväärtuse juures kitsamaks tõmbuks ja kui mitu pihtasaamist sel juhul katsealustele positiivne tulemus oleks?
* Kuidas aga hinnata esimese katse tulemusi? Igapäevaseid esemeid, millest seljakotiga kümmekond kohale vedada, on ilmselt sadu ja nendest ühelegi juhuslikult arvamise teel pihta saada oleks üllatuslik, kuid sugugi mitte võimatu. Mitu tabamust võiks õnnestumiseks lugeda?
* Kas testi tingimused on vettpidavad? Kas on midagi tähelepanuta jäänud?
Loodetavasti jätkub ka saatesarja võitjal, kui see just Geit, Hannes või Teur ei ole, julgust end tõeliselt proovile panna.
Loe veel skeptik.ee-s: Selgeltnägijate tuleproov
salvey kirjutas:
Võtmesõnadeks on siin ajakirjandusest ja väidetavalt teaduslikku fakti.
Ajakirjandusest võib lugeda igasuguseid väidetavalt teaduslikke fakte. See ei tähenda üldsegi, et tõlkevigade, huvitavate infokildude kontekstist väljarebimise või ajakirjaniku kallutuse tõttu (nt. seotus kofeiinivabu jooke toova firmaga) artikli usaldusväärsus kuidagi kannatada võiks. Eks ole?
Salvey, sa oled täpselt õiges kohas, MTÜ Eesti Skeptik eesmärkides on kirjas muuhulgas:
“2.1.1. uurida … väiteid, mis pretendeerivad teaduslikkusele;”
Ehk siis just siin on inimesed kes võiksid ühe neist kahest või lausa mõlemad “teaduslikud” artiklid ümber lükata ja kohvijoomise tõelise pale sulle paljastada.
Aga kuna kohaliku ajakirjanduse produktiivsus ületab loomulikult siinsete skeptikute oma märkimisväärselt siis võib muidugi aru saada et kõigega ei jõua skeptikud tegeleda.
Paluksin kindlat ja tõsiselt võetavat allikat, kust võiks selles küsimuses targemaks saada. Päriselt tahaks ka teada. Jutt käis siis kohvi ja diabeedi seotusest.
Kuidas see võimalik on et vastus minu küsimusele on 3 minutit varasema kellaajaga kui küsimus ise? Vahest on tegemist telepaatia ilminguga. Või leidub mingi matemaatiline selgitus?
Leidub tarkvaratehnoloogiline selgitus.
Kohvi ja diabeedi vahekorra kohta pane korra google käima (coffee diabetes) või siis pöördu oma perearsti poole. Kui probleem sind või sinu lähedasi kuidagi tegelikult puudutab, siis ära oota mingilt skeptikute lehelt pädevat informatsiooni.
aitähh vastamast, sain aru.
PubMedis on antudteemalisi artikleid küll, aga neist targemaks saamiseks tuleb ilmselt teha rohkem kui abstrakte sirvida. Hetkel ei saa aidata, aga kui aega rohkem, võid ise samamoodi otsida.
Oleks muidugi huvitav neid ajaleheartikleid näha, aga uurimusi sirvides leidsin kaks suuremat uurimust, mis esimest väidet kinnitasid.
Üks oli 2002. aastal ilmunud Hollandis läbi viidud uuring, mis järeldas, et suuri kohvikoguseid tarbivatel inimestel on tunduvalt madalam risk haigestuda insuliinisõltumatusse diabeeti.
Samasuguse tulemuseni jõuti ka 2006. aastal Ameerikas läbi viidud uuringus, kus uuriti ka madalamaid koguseid ja teisi kofeiini sisaldavaid jooke.
Teise väite kinnituseks esmapilgul uurimusi ei leidnud. Küll aga jäi silma, et juba diabeeti põdevatel inimestel soovitatakse kohvist täielikult loobuda, mis võis olla ka teise artikli (eksimuse) allikaks.
salvey küsis:
Kui Sa tahad allikat, kes ütleks, et nii on ja nii peab, siis on kehvasti. Teadlastelt sihukest ei tule, hädapärast võid kohalikult usugurult sihukese saada.
Aga kui Sa natuke biokeemiat valdad või tudeerima nõus oled, siis toksi “diabetes coffee” Google Scholar’isse ja loe terviseks.
Mäletatavasti on nii diabeet kui metaboolne sündroom fenomenid, mida aktiivselt uuritakse ja veel täielikult ei mõisteta. Aga lähiaastatel paraneb see kindlasti, viie aasta pärast mõistetakse natuke paremini — 10 aasta pärast veel natuke paremini ja nii edasi …
Starker kirjutas:
Kofeiinil on muude huvitavate omaduste seas kombeks üsna järsult insuliiniproduktsiooni stimuleerida, insuliin aga kipub veresuhkru taset alandama. See järskus raskendab muude veresuhkrut reguleerivate mehhanismide — juba diabeeti põdevatel inimestel on sellised kunstlikud meetmed aga enam-vähem paratamatud — adekvaatset juhtimist ja suurendab riske, et veresuhkru tase emmas-kummas suunas ekstreemseks muutub. Inimestel, kellel aga on kalduvus insuliinresistentsusele — ja teist tüüpi diabeetikute seas paistab niisuguseid üsna hulka olevat — võib niimoodi ülemäära produtseeritav insuliin insuliinresistentsust süvendada ja seeläbi haiguse kulgu raskendada.
Selliste keerukuste pärast üldiselt soovitataksegi diabeetikutel kohvist hoiduda.
Vat kus mitmekülgne test. Ilmselt sellega leiab kõiki sorti võimetega üles nagu oleks saates osalejad kõik ühe puuga löödud.
“Erakordsed väited ja võimed vajavad erakordset tõendusmaterjali” pole eriti adekvaatne ja täielik see ülekasutatud lause. Vajavad ka erakordseid võimeid ja teadmisi katsest arusaajalt ja jälgijalt või veel midagi erakordset ehk.
Nähtud vaeva eest biokeemia selgitamisel tänan, artiklite(rohkem olid uudisnupud muidugi) osas jään jänni. Kavatsen igaks juhuks oma ülejäänud elupäevad siiski mõõdukalt kofeiini tarbides mööda saata. Ja mis puutub usugurudesse , siis olen kuulnud, et nemad suudavad ka ainult pranast s.o. puhtast energiast toituda, kuid seda pole plaanis veel esialgu vähemalt järgima hakata.
salvey kirjutas:
Prana pranaks. Küll aga on teada, et usugurud võivad süüdimatult lihtsat ja lolli nõu anda ja seda viimase instantsi tõena esitada :-)
Mina suudan ka puhtast energiast toituda, kuivõrd kõik, mida ma sisse söön, koosneb energiast, mis on küll enamasti mateeria kuju võtnud.
Väga võimalik, kuigi lihtne nõuanne ei tarvitse sugugi alati see kõige lollim olla. Kuid näiteks sellesse, et Sai-Baba materialiseerib kuldkelli, ei usu minagi. Kuid ometi leidub hulgaliselt haritud inimesi,kes sellesse usuvad. Tegelikult ma ei usu ka et sellest usust mingit erilist kahju võiks sündida ja ilmselt on ka neil omad põhjendused olemas.
See paistab olevat inspireeriv väide paljudele:
Praana ei ole mingi tavaline energia, vaid midagi enamat. Midagi sellist, mille kohta vaid vaimselt kõrged isikud midagi teada võivad. Igatahes füüsikud nende hulka ei kuulu, sest nende aparaadid sellist energiavormi nagu praana, qi, elan vital, ki jne paraku kinni ei suuda püüda.
Olen kuulnud ka väidet, et Euroopas olla tuhandeid inimesi, kes on nii kõrgel vaimsel tasemel, et elavadki vaid praanast, ehk nad ei vajavat oma elus ei toitu ega jooki. Seda juttu võiks võtta huvitava linnalegendina, aga paraku on sellised jutud inspireerinud mõningaid inimesi ka päriselt toidust loobumist ette võtma ja sedasi enneaegselt hauda saatnud.
Üks surmaprohvet – Jasmuheen ehk Ellen Greve käis ka Eestis oma süüdimatut ja eluohtlikku propagandat levitamas. Ja isegi Pealtnägija lasi üsna mittekriitilise loo sel teemal eetrisse.
Jasmuheen Eestis – üle laipade valgustatuse poole
salvey:
Haritus ja haridus tõepoolest ei pruugi alati kaitsta inimest kõigi lolluste eest.
Selles osas väidetakse toimivat kaht protsessi: kompartmentalisatsioon (ingl compartmentalization) ehk osakonnastumine, mis seisneb selles, et erilaadseid uskumisi hoitakse ajus eri osakondades ja kokku neid ei lasta. Nii võibki ühes peas olla teaduslik arusaam inimese biokeemiast ja paljunemisest ning praanatoitlus ja neitsist sündimine. Neid vastuolulisi arusaamu lihtsalt ei lasta oma peas kokku.
Kui selline konfliktolukord siiski tekib (kognitiivne dissonants), siis hakkab tööle teine protsess – ratsionaliseerimine, mille käigus tehakse endale selgeks, et tegelikult mingit konflikti pole. Selles vallas on just haritud ja targad inimesed palju suuremad meistrid kui mõned teised. Ja nii juhtubki aegajalt, et vägagi targad ja akadeemiliselt tunnustatud inimesed väljendavad teinekord nii lolle arusaamu, et lausa kurb-naljakas.
Teoorias võiks taoline praana-toitumus muidugi ilus välja näha ning isegi toimda, füüsiliselt on aga meile antud kaasa toitumisvõime mitte ilma asjata. Seega me peame toituma, et taastada oma keha mineraalainete ning valkude ja muude toidust saadavate anete tasakaalu.
Inimese keha uueneb ju pidevalt, rakupooldumiste alusmaterjal saadakse siiski toidust. Inimene kes suudaks elada piltlikult õhust ja armastusest, ei oleks enam inimene, sest ta ei kannaks endas ühte inimeseks olemise väärtust – vajadus toituda.
Väga kena, selles osas oleme siis kõik ühel seisukohal.
Millise teooria järgi see praanatoitlus siis isegi toimida võiks?
See, et Celtic süüdimatult loba ja jama segamini ajab, ei ole enam uudis. Aga seekord on ta suutnud kokku panna niisuguse puderkapsaatika, et mõni lugeja võib seda kogemata tõsiselt võtta. Sellepärast on süva-analüüs tarvilik.
Celtic puterdas:
Jama. Ei ole säherdust teaduslikku teooriat, mis toiduta toitumist ennustaks või seda ilusaks kuulutaks.
See jama on NewAge religioosne jama. Kõige olulisem on siin ära märkida vaikne triiv toitumisvajaduselt “toitumisvõimele“.
Algus juba peaaegu nagu oleks (muide, ainsal lausel tervest sellest üllitisest), aga lõpp läheb jälle rappa. Tasakaalust pajatamine on loomulikult ülalmainitud religioosne idee, aga tegelikult saavad Maal elunevad elukad toidust eeskätt energiat ja teiseks ehitusmaterjale.
Lisaks valesti paigutatud “siiski”le ei ole see sugugi peamine põhjus, miks inimesed (ja muud loomad) toitu vajavad.
Aga loomulikult ei defineeri ükski entsüklopeedia inimest kui “elukat, kes toitub”. Tegelikult on isegi Platoni definitsioon — inimene on sulgedeta kahejalgne — täpsem.
Mina kirjutasin teooriast, sina lisasid juurde sõna teaduslik, demagoogitsed sõnaühendite kallal ja viibutad näpuga, kui mitmest põhjusest välja toodud vaid üks.
Mis vajadus sul on dig? Vajadus oma möga kõikjale paisata või milles on asi? Kes oled sina, sildistamaks teisi inimesi, teadmaks kindlalt, mis on religioosne möga ja mis mitte?
Sa oled mittekeegi, täiesti tühi koht.
Celtic ütles:
Ja siis küsis endalt:
juskui lasteaed
cekticuga ei ole ABSOLUUTSELT mitte mingit mõtet vaielda. ta on alati ja igas teemas meist kõigist targem, arukam, intelligentsem, kogenum. tema teab, kuidas asjad tegelikult on sest ta on “kogenud šamaan-nõustaja” kes, iga kord kui suu lahti teeb, muneb sealtsamast suust lisaks targale jutule ka täiesti ehtsaid kuldmune. ja loomulikult (kas on seda üldse mõtet mainidagi) ei eksi ta mitte kunagi ega mitte milleski.
meie peaksime hoopis õnnelikud olema, et selline maailmatasemega suurkuju üleüldse meie mannetut blogi külastada viitsib ja aeg-ajalt meile nokaotsast tarkuseteri läbinärimiseks ja tedavõtmiseks poetada suvatseb.
Celticu isiklikud pöördumised hakkavad tüütuks muutuma. Mida moderaator sellest arvab?
Moderaator räägib enda eest ise, aga Celtic on para-weebi (seda sõna peab ettevaatlikult kirjutama, et mitte s-tähte kasutada) moderaator, kes blokeeris Jasoni paraveeblust kritiseerivate sõnavõttude eest. Meie peame nüüd näitama, et me oleme moraalselt kõrgemad ega blokeeri Celticut, mida Celtic aga kipub vahel kurjasti kasutama.
Jason ei kritiseerinud tegelikult mitte paraweeblust vaid mõningate silmatorkavate paraweeblaste rumalaid sõnavõtte, silmakirjalikkust, kahepalgelisust ja erapoolikust. aga noh, mis parata…Suur Cektic teab meist ussikestest ju paremini, mis hea, mis halb, nagu ta teab katäiesti täpselt, et Jason on tema vastu laiaulatusliku ristisõja kuulutanud ning kiusab seetõttu suurest hirmust paraweebis nüüd Jasoni elukaaslast. mis parata…tuleb meil lihtsurelikel oma risti ja taaka kanda ja mitte kobiseda, et isandad ikka armulised oleks.
Celtic küsis:
Kas see ei ole siis täiesti ilmne?
dig on loomulikult jamaloog.
Sellepärast paneb dig jamale jamanoomilisi silte külge ja ennustab nende siltide pealt tulevast jama.
Salvey rääkis teadusest ja ebateadusest: Piir nendevahel on ähmane, läheb erinevate inimeste jaoks erinevatest kohtadest ja liigub ka aja jooksul siia-sinna.
Dig polnud sellega nõus: Jah, muudes valdkondades on ka nähtud inimesi, kes ei tee mäel ja merel vahet. Piiri hägustab ka tõusude ja mõõnade esinemine. Järeldus on ilmne — mägesid pole olemas, meresid pole ka olemas — need on lihtsalt inimeste loodud abstraktsed kontseptsioonid, mida me võime meelevaldselt ümber defineerida, kui pähe tuleb. Ja kui keegi arvab, et Alpe mööda jahiga ringi purjetada on üks tore viis puhkuse veetmiseks, kes võiks siis niisugust ideed kritiseerida?
Mu meelest on kummalgi õigus, sõltub nimelt täpsuse astmest.
Eks teadusel ja ebateadusel ole tõesti selline vahe nagu merel ja maal. On ju teada, et mandrid triivivad, maailmamere tase tõuseb ja langeb, esineb tõus ja mõõn. Kuhu panna maa ja mere piir tõusu ja mõõna olemasolu korral? Ma ei tea, kas see on defineeritud, Eestis tõusu ja mõõna ju peaaegu pole. Meri on ala, mis on merevee all? Siis muutub merepiir ju iga tund. Meri on ala, mis vähemalt 50% ajast on mereveega kaetud? Või kuidagi taimestiku põhjal, et maismaal on maismaataimed, meres veetaimed? Ma pean võimalikuks, et definitsioone on mitu ning nad tõmbavad maa ja mere piiri erinevasse kohta. Ma ei oska üht teisele eelistada.
Umbes sama on ka teadusel ja ebateaduse piiritlemisel. Raskelt defineeritav, muutub sajandite jooksul. Teadusfilosoofias on hulk koolkondi, mis teadust erinevalt määratlevad. Ma väidan, et Salveyl on õigus.
Aga kui üldisemalt vaadata, siis on merel ja maal lihtne vahet teha, kolmeaastane laps suudab seda suurepäraselt, samuti maa ja mere piiri näidata. Inimene, kes müüb pileteid laevareisile mööda Alpe, on idioot või petis (tegelikult üks ei välista ju teist). Kümneaastane laps suudab küsida “Kas teaduslikud uuringuid seda kinnitavad?” ning kui uuringuid on tehtud ja ei kinnita, siis järeldada, et ju see mingi lollus peab olema. Kümneaastane laps suudab teinekord ka uuringust metodoloogilisi vigu leida ning otsustada, et uuring ei kõlba ja vaja on paremat. Nii et ka digil on kahtlemata õigus.
Kus nüüd teie suured tõendusmaterjalid ja teaduslikud artiklid on, kui jutt läheb väidete esitamisele? Tõestage ära, et mina bännisin, tõestage ära, et paraveebluse mustamise eest jne jne.
Puhas lahmimine ja ei midagi muud.
# Celtic ESTONIA 02. okt 2008 kell 22:51
Ban on tavaliselt moderaatorite konsensuse tulemus. Või ei olegi Celtic para-webi moderaator.? Kas sa kutsud üles para-web moderaatorite kirjavahetuses tuhnima?
Taivo: Kas mere ja maismaa piiri täpsel asukohal tõusu ja mõõna arvesse võttes on üldse väga palju tähtsust, kui enamasti on kõne all olevad alad sügaval avamere põhjas või mägede tippudes? See piir on enamasti oluline vaid üsna uute valdkondade puhul, kus pole veel kindel, kas antud teadusala kavatseb hakata merre sukelduma või maismaa poole liikuda, ning tänapäevastes tingimustes ei võta vastava järelduse tegemiseks vajalike andmete kogumine just väga kaua aega.
Sa ületähtsustad neid tänapäevaseid tingimusi liiga. See kõlab umbes nagu “inimene on looduse kroon” ja “me ei vaja looduse armuande vaid võtame ise”
Mil moel on mu arvamus sellest, et enamasti pole teaduse ja ebateaduse näited nendevahelise piiri lähedal, ja nende vahel saab ka täpset piiri eristamata vahet teha, võrdsustuv inimese looduse krooniks nimetamisega? See, et tänapäeval on olemas oskused ja tahtmine läbi viia uuringuid, mis õige ülesehituse korral annavad üsna üheselt mõistetavaid vastuseid, ei ole mingil moel inimese ülistamine, vaid lihtsalt fakti tõdemine.
seda teadlast, kes käskis sünnituse abistamise juures käsi pesta, naeruvääristati ka kunagi, sest keegi ei uskunud pingite pisikute olemasolu, see polnud tõestatav. See mis sulle tänapäeaval tundub naeruväärne ei pruugi seda olla 100 aasta pärast. sa ei tea seda.
No sellega päris sada aastat siiski ei läinud, tead. Võeti päris ruttu omaks…
Aga enamik ebateaduseid väidavad, et on vanad ja traditsioonilised ja tuhandeid aastaid vanad, eks? Palju kauem olemas olnud kui meie teadmised pisikutest. Nii et neil on olnud sajandid- kui mitte aastatuhaded- aega end tõestada.
Tegelikult ma arvan et tõestamine võib tänapäevasele teadusele igati jõukohane olla, kui vaevaks võetakse, lihtalt prioriteedid on teised, asju määravad raha, poliitika jne. Ja võimalik et tõestused ongi olemas, kuid tegemist on riigisaladustega. tegemist minu täiesti subjektiivse oletusega muidugi.
salvey ESTONIA 03. okt 2008 kell 7:49 kirjutas
Aga selle tegevuse mõju oli täiesti statistiliselt kontrollitav. Meie probleem siin on jõud, mis kangekaelselt väldivad statistikasse muutuste tekkimist.
Aga nüüd me jõudsime vandenõuteooriate valda.
Salvey oletas subjektiivselt:
Teaduslike meetoditega on uuritud astroloogiat, telekineesi, telepaatiat (mõtete ülekandmist ühelt inimeselt teistele ilma tuntud meeleelunditeta), väga suurt hulka niinimetatud alternatiivmeditsiini üksusi, pildamist, mõttelugemist, kehaväliseid kogemusi ja mida kõike veel. See on teaduse jaoks paljusiki läbitud etapp.
Nii nagu ei hakata tänapäeval teadusrahasid kulutama flogistoniteooriale või alkeemikute kullategemisele, nii pole enam mõistlik kulutada raha uuringutele, millest uute teadmiste saamise võimalus väga väike ehk olematu on. Mingil hetkel võib muidugi mõne uurimisvaldkonna taas avada, kuid selleks peab ikka väga hea põhjus olema.
Meenutades veel teaduse ajalugu: Röntgeni leiutisse suhtuti muidugi ka umbusuga. No mida veel? Et näed läbi naha ja pildistad siseelundeid?! Ha-ha!! Aga selleks kulus paar demonstratsioonesinemist ning juba umbes aasta pärast oli leiutis rakendatud meditsiiniuuringutes.
Ja nagu hjärg juba ütles, on paljudel “esoteerilistel” õpetustel olnud aega aastasadu ja -tuhandeid end tõestada. Seega on vähetõenäoline, et selles osas mingeid erilisi muutusi tulema hakkab ja kolme aasta pärast mõttejõulise levitatsiooni teel liikuma hakkame.
Nagu Tonda juba tähelepanu juhtis, oli see väide statistiliselt kontrollitav. Millegi toimimise või mittetoimimise kontrollimiseks ei ole ilmtingimata vaja tunda selle tööpõhimõtet.
Loomulikult on võimalik, et 100 aasta pärast on meie arvamus paljudes asjades muutunud, kuid see ei tähenda, et nähtused, mida täna ei ilmne – selgeltnägijate võimed kontrollitud tingimustes, astroloogia paikapidavad ennustused, jne hakkavad selle aja jooksul maagiliselt toimima. Pigem on asi nii, et kui selle aja jooksul peaks näiteks ilmnema, et inimese sünni-aastaaja ja tema mõnede iseloomuomaduste või muu sellise vahel on positiivne korrelatsioon, siis on kohe kohal terve punt astrolooge ja soolapuhujaid, kes väidavad, et nemad justnimelt nende asjade väljalugemisega tähtedelt tegelesid, ja kes oma tähekaardid kohe vastavalt kohandavad. See aga ei tähenda, et astroloogia oleks vahepeal toimima hakanud.
Kui need tõestused ka olemas peaksid olema, siis ei oleks neil ikkagi mitte midagi pistmist nii-öelda igapäevaste olukordadega, kus mingeid statistilisi tulemusi erinevatel valdkondadel ette näidata ei ole, ja need riigisaladused põhinevad seega eeldatavalt hoopis millelgi muul. Kuidas aga välditakse seda, et keegi teine iseseisvalt samade järeldusteni jõuab, on ikkagi müstika.
Eesti vanasõna ütleb, et valel on lühikesed jalad. Kui astroloogial, homöopaatial jne. poleks tõepõhja all, oleks nad ammu unustatud.Millegi pärast pole seda juhtunud.
Muideks, see pole suurem asi põhjendus.
Samas, kui neil tõepõhi all oleks, oleks mõlemad ka ammu tõestatud. Millegi pärast pole ka seda juhtunud.
Keegi viitas, et luureteenistused on aegajalt ikka parateadustega tegelenud ka. Üldiselt saaks iga vähegi arvestatav teooria, mis annaks lootust kas tulevikkku või kauge maa taha pilku heita väljaspool teadaolevaid meetodeid, kohe ülimalt kõrge prioriteedi.
Vale. Inimkultuur on täis iidseid uskumumisi – või meeme – millel reaalsusega side puudub. Astroloogia on siin üks paljude seast. Eesti vanasõna pole nüüd küll mitte mingi argument :)
Eks me elame kõik ju oma subjektiivses ja n.ö. mingil määral ainult enda jaoks olemasolevas maailmas. Inimesel on raske iseennastki mõista, mis siis rääkida maailma toimimisest või universumi ääretusest. Isegi siis kui ta on teadlane kõige tänapäevasemal tasemel.
Ja mida rohkem igasugu pseudoteadusi kuulutatakse, seda raskem Universumi mõistmine on.
Millegipärast on maailmas juba tuhandeid aastaid levinud ka erinevad ja tihti väga ühildamatud jumalakäsitlused, millel ei saa üheaegselt kindlasti tõepõhja all olla, aga millegipärast pole neist väga paljud mitte kuhugi kadunud. Vanasõnad on parimal juhul väga piiratud olukordades kehtivad tabavad vaatlused, kuid neid mingisugustegi argumentidena küll kasutada ei saa.
Nagu juba varem mainitud, ja nagu Kriku ka taas meelde tuletas, ei ole meemide levik inimeste hulgas mitte mingite fundamentaalsete tõdede vari, vaid lihtsalt näide sellest, kuidas lisaks bioloogilistele objektidele suudavad ka erinevad ideed levida, kinnistuda ja tihti ka evolutsioneeruda.
Meeltega tajutav on loomulikult iga inimese jaoks subjektiivne, aga see ei tähenda, nagu oleks mõistlik kogu maailm subjektiivseks liigitada. Sajanditepikkune kogemus näitab, et lõppkokkuvõttes on kogu maailm siiski kindlatele reeglitele alluv, ja ei hooli subjektiivsetest käsitlustest. Need kindlad reeglid ei pruugi meile veel kaugeltki selged olla, kuid see osa, mida me juba mõistame, ei näita mingeid märke subjektiivsusest.
Ja seni, kuni subjektiivsete maailmakäsitluste mõju ei ole mitte ühelgi viisil mõõdetav, ei ole neil reaalsuse seisukohast mitte mingit vahet – kui ülestõstetud objekt kukub maapinnale täpselt samamoodi gravitatsiooni mõjul või jumala tahte läbi, siis ei ole meie seisukohast mingit vahet kumb neist tõsi peaks olema, isegi kui loodusteaduslikud süsteemid on sisemiselt kooskõlalised ja suudavad teha ennustusi ka veel toimumata sündmuste kohta, ja jumalik maailmakäsitlus on vaid varemnähtu müstifitseerimine. Selle ennustuste tegemise võimekuse tõttu ongi materialistlik/realistlik loodusteaduslik maailmakäsitlus aste kõrgemal kui kõik alternatiivsed selgitused.
Osa reegleid sõltuvad vist ka subjektiivsest käsitlusest… valguse duaalsus ja isetäituvad ennustused näiteks.
mis mõttes valguse duaalsus subjektiivsest käsitlusest sõltub?
Siit peaksid sa kõrva taha panema olulise tähelepaneku – kui miski toimib, siis toimib see ka sellisel juhul, kui ükski selle toimimise vaatlejatest aru ei saa, miks ta just toimib.
Antud juhul pisikutest midagi ei teatud, kuid ometi polnud isegi ülipõhjalikku statistilist analüüsi vaja, et näha, et kätepesemine millegipärast toimib. Statistiliselt on asi, nagu öeldud, kah hästi kontrollitav.
Just igasugused alternatiivikud ja pararahvas kipub olema see, kes viimases hädas poeb kulunud vabanduste taha, et “sa ei saagi näha, sest sa ei usu” või “toime on näha vaid neile, kes usuvad”.