Jaan Aru: Teadvus on ajus

Aju ja teadvusTänapäeva teaduse üks suurimaid küsimusi on “mis on teadvus?”. See, et tegu on küsimusega, on esialgu ehk üllatav — me kõik ju teame, mis teadvus on? Teadvus on meie kõigi igapäevaelu lahutamatu osa: me kogeme maailma ja iseennast teadvuslikult. Sellest hoolimata on teadlased kimbatuses, kui nad üritavad aru saada, mis on teadvuse bioloogiline alus. Näitlikumalt sõnastades — kuidas on võimalik, et ajus toimuvad mingid füüsikalised-keemilised protsessid ja nendega kaasneb teadvuslik kogemus sidrunijäätise magusast ja pisut hapust maitsest?

Probleemi teaduslikust olulisusest annab märku see, et teadusajakirja Science 125. aastapäeval valiti välja kõige tähtsamad seni lahendamata teaduslikud küsimused ja küsimus teadvuse kohta oli teine küsimus, mida seal kirjeldati (esimene oli „what is the Universe made of?“). Lisaks on teadvuse probleemi kesksust tänapäeva teaduse jaoks toonitanud mitmed Nobeli auhinna saajad, kellest nii mõnigi on ka ise teadvuse probleemi aktiivselt uurinud (nt Francis Crick, Gerald Edelman, John Eccles, Roger Sperry).

Teadvus ja aju

Hoolimata sellest, et on tunnustatud teadvuse probleemi olulisust ja teaduslikkust, on teadvuse küsimust ümbritsemas ka palju mitteteaduslikku. Arvatavasti tuleneb see teadvuse müstilisusest — kuidas on võimalik, et ajus toimuvad neurobioloogilised protsessid on seotud teadvusega? Ehk tundub, et sõna „müstiline“ on liigne, kuid peab mainima, et hoolimata sellest, et probleemiga on jännanud ka teadusmaailma suurimad geeniused (nagu Francis Crick), pole meil tegelikult endiselt vähimatki aimu, kuidas midagi kogemuslik-kvalitatiivset saab tekkida aju füüsikalis-keemilistest protsessidest! Seetõttu ehk ongi osati mõistetav, et leidub inimesi, kes on kindlal veendumusel, et teadvus ei saa olla ajuga seotud ja ei saagi tekkida ajuprotsessidest — see, et teadvus kaasneb aju tööga, tundub neile lihtsalt võimatu.

Vaatamata sellele, et olen ise teadvuse probleemiga teaduslikult tegelenud rohkem kui neli ja pool aastat, on minu jaoks nende inimeste kahtlus mõistetav — kui põletan kogemata oma kätt kuuma veega, siis ma saan küll meditsiiniõpikust täpselt järgi vaadata, kuidas informatsioon põletuse kohta käest ajju levib ja mis ajus selle tagajärjel toimub, kuid ma ikkagi ei tea, miks ma seda põletavat valutunnet teadvuslikult kogen. Miks mingi ajuaktiivsusega kaasneb põletustunne? Nagu juba mainitud — hetkel ei suuda mitte keegi maailmas sellele küsimusele teaduslikku vastust anda. Osati seetõttu ongi ehk lihtsam arvata, et teadvus polegi ajuga seotud.

Olgu tõe huvides ka kirjas, et üks tänapäeva teadusliku mõtlemise alusepanijatest — Rene Descartes — ja üks teadvuseteaduse isadest, Nobeli meditsiinipreemia laureaat Sir John Eccles, olid mõlemad arvamusel, et teadvus on midagi ajust sõltumatut ja kontrollib aju. Seega ei ole teadusliku mõtteviisi järgimine iseenesest mitte sugugi alati viinud järelduseni, et teadvus peaks olema seotud ajuga sel viisil, et ta ajust tuleneb ja sõltub. Siiski otsivad tänapäeva teadvuseteadlased teadvuse probleemi lahendust just ajuteaduse abiga. Miks?

Järgnevalt kirjeldan vaid kõige mõjuvamat põhjust, miks on teaduslikult põhjendatud seisukoht, et teadvus tekib aju töö tulemusena: muutes väga piiritletud piirkondade tööd ajus, saame süstemaatiliselt muuta teadvuse erinevaid sisusid ja aspekte. Loogika seisneb selles, et kui see, mida me teadvustatult kogeme, on mõjutatud ajus toimuvast ja see tõsiasi kehtib erinevate piirkondade puhul ja on spetsiifiline (mõjutades piirkonda A muutub teadvuse aspekt A*, mõjutades B’d muutub B* jne), siis on mõistlik järeldada, et teadvustatud kogemus tekib ajus.

Tõendusmaterjal

(suvaliselt valitud näited; enamus käib nägemismeele ja teadvustatud nägemise kohta, kuna nägemine on lihtsalt kõige enam uuritud tajumodaalsus)

1. kui kahjustatud on esimene piirkond ajukoores, mis töötleb nägemismeele kaudu tulevat informatsiooni, siis kaob teadvustatud nägemine.
See efekt on spetsiifiline: kui see piirkond on kahjustatud ainult ühes ajupoolkeras, siis on teadvusest kadunud ainult üks nägemisvälja pool; kui kahjustatud on ainult teatud osa ühest ajupoolkera vastavast piirkonnast, siis on teadvusest puudu ainult sellele ajupiirkonnale vastav nägemisvälja osa.

2. Ajukahjustused võivad mõjutada ainult teatud kindlaid teadvustatud nägemise aspekte:
Näiteks väga kindlapiirilise piirkonna kahjustuse tagajärjel ei näe inimene enam teadvustatult värve, kusjuures kui kahjustatud on vastav ajukeskus ainult ühes ajupoolkeras, siis piirdub efekt ka ainult ühe nägemisvälja poolega — inimene näeb näiteks vasakul pool kõike hallitoonides, paremal aga värviliselt. Ühe teise piirkonna kahjustus viib aga liikumise mittenägemiseni — tee tassi valamine muutub keeruliseks, sest ühel hetkel on tass tühi, järgmisel juba täis. Patsient näeb küll teadvustatult tassi ja muud ümbritsevat, kuid ei teadvusta liikumist. Võib aga ka olla, et jällegi teiste kõrgemate visuaalsete piirkondade kahjustuse tagajärjel ei näe patsient enam tassi, kuigi näeb, et midagi nagu liiguks. Üsnagi tuntud sündroom on prosopagnoosia, mille teatud vormi korral inimesed ei teadvusta nägusid ja ei suuda teadvustatult nägusid üksteisest eristada. Niisiis kaasnevad väga kindlapiiriliste ajukahjustustega süstemaatiliselt puudujäägid objektide ja nende omaduste teadvustamises.

3. Kas saame vastavaid süstemaatilisi seoseid ajupiirkondade ja teadvusliku kogemuse vahel korrata ka tavalises terves inimeses?
Jah, saame! Esiteks on saadud väga palju tõendusmaterjali ajukuvamismeetodite abil, kus on võimalik näidata, et kindlapiirilise ajupiirkonna aktiivsus on seoses kindla teadvuse aspektiga, kuid kuna tegemist on vaid korrelatsiooniga (millele võiks ette heita, et enne tekib teadvus ja pärast tekib ajuaktiivsus), siis ma nendel töödel pikemalt ei peatu. Nimelt on teiseks tänapäeval võimalik valikuliselt mõjutada ka hea tervise juures olevate katseisikute ajupiirkondi, tekitades niiöelda „virtuaalsed ajukahjustused“. Selleks kasutatakse transkraniaalset magnetstimulatsiooni (TMS), mille abil on võimalik üsnagi kindlapiiriliselt mõjutada teatud ajupiirkondade tööd. Selle meetodi abil ongi korratud tulemusi, mida mainisin punktides 1 ja 2: näiteks suunates TMSi ajukoore esimesse nägemispiirkonda, võib katseisikul valikuliselt teadvusest kaotada osa nägemisväljast. Lisaks võib visuaalseid keskuseid TMSi abil stimuleerides tekitada katseisiku teadvusesse fosfeene — sähvatusi, mille täpne asukoht sõltub süstemaatiliselt sellest, millisesse ajupiirkonda TMS anti. Lisaks võib iga katseisiku puhul tekitada liikuvaid fosfeene, kui eksperimentaator stimuleerib piirkonda, mis on seotud liikumisinformatsiooni töötlemisega. Tegu on selle sama piirkonnaga, mille kahjustamine viib liikumise mitteteadvustamisele — järelikult on seda väga kindlapiirilist ajustruktuuri mõjutades võimalik liikumisinfo kas teadvusest kaotada või sinna tekitada.

4. Lõpetan, tuues tõendusmaterjali ühest hoopis teistsugusest teadvustamisest — tahte teadvustamisest.
Kas see, kui ma näiteks tahtlikult oma kätt liigutan ja seda tahet teadvustan, on seotud mu ajuga? Tõepoolest, hiljuti publitseeritud töös näitasid prantsuse teadlased, et kui elektriliselt stimuleerida teatud piirkonda kiirusagaras, siis väitsid patsiendid, et nad teadvustasid tahet liigutada mõnda oma kehaosa. Taaskord oli stimulatsiooni kindel piirkond seotud spetsiifiliste efektidega teadvuses: üht piirkonda stimuleerides tunti tahet liigutada jalga, natuke eemalt stimuleerides teadvustus tahe liigutada kätt. Seega — ka teadvustatud tahe tekib ajus. See väide on kindlasti nii intrigeeriv, et sellest tuleb pikemalt kirjutada mõni teine kord.

Kokkuvõtteks

Muutes ajus midagi väga kindlapiirilist, saame manipuleerida seda, mis on teadvuses. See pole nii mitte ainult ühes ajupiirkonnas, vaid kehtib mitmel pool. See efekt on ülispetsiifiline — olenevalt mõjutatava piirkonna täpsest asukohast ajus võib olla mõjutatud vaid teadvustatud kogemus liikumisest, värvidest, nägudest, tahtest jne. Seega on mõistlik ja loogiline järeldada, et teadvus tekib ajus. (Täpsuse ja täielikkuse huvides tuleb öelda, et üldspetsiifilised efektid, mis näitavad aju vajalikkust teadvuseseisundi üldisel reguleerimisel, on muidugi samuti olemas: nt kindla koosseisuga anesteetilised ained pärsivad vaheaju struktuuride talitlust ning selle tagajärjel teadvusseisund kui selline taandub hoopis.)

Küsimus teadvuse olemusest pole mitte ainult keeruline teaduslik probleem, vaid on keskne meie kõigi jaoks: meie igapäevane elu ja olemine oleksid teadvuseta võimatud. Seetõttu on huvitav ja tähtis üritada mõista, mis on teadvus ja kuidas ta on seotud ajus toimuvaga. Seni on teadvuse probleem hoolimata kõigist katsetest püsinud kõva pähklina — siiani pole selge, millised on neurobioloogilised protsessid, mis on piisavad ja tarvilikud, et tekiks teadvustatud kujutis skeptikute kodulehest. Õnneks tegeleb üha enam teadlasi selle küsimusega ja seega on lootust, et peagi astub kuskilt välja teadvuseteaduse Francis Crick, kes näitab, mis on teadvuse mõistatuse juures see topeltheeliks. Lahendus on arvatavasti esialgu üllatav, kuid pikapeale kõigile ilmselge. Teaduslik on ta igal juhul.

PS: Keda huvitab (või hakkas huvitama) teadvuseteadus, see teadku, et Eestis töötab rahvusvaheliselt tunnustatud teadvuseteadlane professor Talis Bachmann, kellega võib antud tüki autori kaudu kontakti asuda, kui on tõsisemat sorti soovi probleemile teaduslikult läheneda. Kes aga soovivad teemast rohkem teada saada ilma (kohese) isikliku teadusliku sekkumiseta, võiksid endale üles märkida veebipäeviku http://www.teadvus.wordpress.com ja raamatupoes või raamatukogus uurida sel aastal kirjastuses Tänapäev ilmunud teadusraamatut „Tähelepanu ja teadvus“.

Jaan Aru,
jaan punkt aru ättt gmail.com

215 Replies to “Jaan Aru: Teadvus on ajus”

  3. Jaan ütles:

    Kas Sulle endale, Mart, tundus, et selles kirjatöös esitatud mõtted võiksid meid tõepoolest viia Teadvuse Suure Mõistatuse lahenduslävele? Kui jah / ei, siis miks (mitte)?

    Vabandust, oleksin pidanud artiklile teistmoodi viitama; tegelikult selle pealkirjas püstitatud reibas väide seatakse lõpuks kahtluse alla:

    While the easy problem looks at correlations between brain activity and different states of consciousness — something that the global workspace theory is beginning to elucidate — the elusive hard problem of how these patterns of electrical activity could ever give rise to our subjectivity may never be fully solved. Dr. Laureys’ correlation of DMN activity to patients in a coma or vegetative state starts to show how the electrical patterns of the brain relate to “conscious” and “pre-conscious” states according to the global workspace theory, but doesn’t really come close to accounting for the richness of our inner lives.

    Baarsi “globaalse tööruumi” mudel tundus lihtsalt huvitav ja h+ esimene allikas, kust ma selle kohta lugesin. Ma ei oska öelda, kas see teadvuse olemuse mõistmist lähemale toob. Seda, kuivõrd pädev ma taoliste artiklite kvaliteeti hindama või üldse teadvuseteaduse teemadel kaasa rääkima olen, näitab vast ka see, et pidasin tsiteerimisväärseks ajakirjanikku nimega Surfdaddy Orca.

    Vasta  |  Tsiteeri

  4. Paistab, et ajusignaalid, mida peeti müraks, ei pruugi seda olla.

    Scientists regularly discard up to 90 percent of the signals from monitoring of brain waves, one of the oldest techniques for observing changes in brain activity. They discard this data as noise because it produces a seemingly irregular pattern like those seen in river fluctuations, seismic waves, heart rates, stock market prices and a wide variety of other phenomena.

    Now, though, researchers at Washington University School of Medicine in St. Louis have found evidence that these data may contain significant information about how the brain works. In a study published in the May 13 Neuron, a closer look reveals not only previously unrecognized patterns in the data but also shows that putting the brain to work on a simple task can change those patterns.

    “We don’t yet know how to decode the information contained in these signals, but the fact that they’re such a large part of brain activity and that they can be modulated when you do a task suggests that they are going to be very important to understanding the brain,” says lead author Biyu Jade He, PhD, a postdoctoral fellow.

    Allikas: PhysOrg.com

    Vasta  |  Tsiteeri

  5. Neuroloogiablogi MindHacks hoiatab aimelise lihtsustuse ehk “plastilise aju” mudeli eest. Sisuliselt ei tähenda pealtnäha tehniline termin “neuroplastilisus” midagi.

    It’s currently popular to solemnly declare that a particular experience must be taken seriously because it ‘rewires the brain’ despite the fact that everything we experience ‘rewires the brain’.

    It’s like a reporter from a crime scene saying there was ‘movement’ during the incident. We have learnt nothing we didn’t already know.

    Neuroplasticity is common in popular culture at this point in time because mentioning the brain makes a claim about human nature seem more scientific, even if it is irrelevant (a tendency called ‘neuroessentialism’).

    Clearly this is rubbish and every time you hear anyone, scientist or journalist, refer to neuroplasticity, ask yourself what specifically they are talking about. If they don’t specify or can’t tell you, they are blowing hot air. In fact, if we banned the word, we would be no worse off.

    Vasta  |  Tsiteeri

  7. Greta Christina kirjutab, miks pole tõenäoline, et surmajärgse kogemuse raames lahkub “hing” kehast — lühike vastus on, et sellepärast, et teadvus asub ajus. Pikem jutt, paraku inglise keeles, siin.

    We are getting closer to understanding consciousness every day. The sciences of neurology and neuropsychology are, it is true, very much in their infancy… but they are advancing by astonishing leaps and bounds, even as we speak. And what they are finding, consistently, thoroughly, across the board, is that, whatever consciousness is, it is intimately and inextricably linked to the brain. Changes in the brain result in changes in consciousness — changes sometimes so drastic that they render a person’s personality entirely unrecognizable. Changes in consciousness can be seen, using magnetic resonance imagery, as changes in the brain. This is the increasingly clear conclusion of the science: Consciousness is a product of the brain. Period.

    Vasta  |  Tsiteeri

  8. Teadvus võib asuda kus iganes, kuid kindlasti pole ta mingis punktis. Pigem on ta kui biokeemiline diil. Ei saa ära unustada veel väljasid, millest me tegelikult essugi ei tea, kuid mis on mõningate nähtuste lahutamatuks osaks.

    Vasta  |  Tsiteeri

  9. valdek ütles:

    Teadvus võib asuda kus iganes, kuid kindlasti pole ta mingis punktis.

    tänapäeval pole tõepoolest enam ühtegi tõsiseltvõetavat teadvuseteadlast, kes arvaks, et teadvus asub aju ühes punktis või piirkonnas – hetke konsensus on, et teadvus tekib “kuidagi” talamokortikaalse süsteemi töö tulemusena.

    Ei saa ära unustada veel väljasid, millest me tegelikult essugi ei tea, kuid mis on mõningate nähtuste lahutamatuks osaks.

    ise teadlasena teadvust uurides on muidugi raske sellist seisukohta võtta. ehk sündisime tõepoolest liiga vara, et aru saada teatud väljadest, kuid kuna oleme asja kallal siin ja praegu, siis üritame probleemi lahendada oma praeguste teadmistega … ja ehk õnnestub?!

    Vasta  |  Tsiteeri

  10. Soovin edu!
    Võin ka mõne idee välja pakkuda, sest maailm on ju ühtne.
    Teise nurga alt vaadates võib ju varjupiirkond nähtavaks muutuda.

    Vasta  |  Tsiteeri

  11. Kas teadvuse uurimine ei keskendu liialt tajude tekke kirjeldamisele ala mis aju osa on millega seotud? Selles mõttes on materialistliku maailmakirjelduse üldseisukohad suht muutumatud juba pikka aega olnud, lihtsalt moodsad meetodid võimaldavad palju täpsemat konkreetsemat teavet. Suurim küsimus on ikkagi see, kuidas tekib mina tunne st tajudesse isikustatult suhestumine koos vastavate emotsionaalsete varjunditega.

    Selles osas on eriti huvitavad nö unenägudeta uneseisundid, kus tajud võivad pea puududa, aga teadlikus enda olemisest võib olla olemas. See juhtub siis kui millegi tõttu õnnestub unenägude vahel teadvele jääda/tulla.

    PS See on selle lehe parim kommentaarium ning ilmselt ainus, mida saab kvaliteetseks skeptikluseks pidada.

    Vasta  |  Tsiteeri

  12. Erki, aitäh kommentaari eest. tänapäeva neuroteaduses on tõepoolest palju neid, kes otsivad “kohti”, kus mingi funktsioon ajus “aset leiab”. teadvuseteaduses on viimastel aastatel domineerinud pigem dünaamiline vaade ja sellega seotud küsimused – mitte “kus”, vaid “mis sorti” ajuprotsessid on seotud teadvuselamusega?

    ma nõustun, et “mina” küsimus on midagi väga huvitavat ja olulist. on palju neid, kes seda “mina” tunnet pelgalt illusiooniks peavad (nt Dennett, Blackmore), kuid tegelikult võiks neuroteadusele veel paarkümmend aastat anda, enne kui “illusioon selgitatuks” nimetada. tõepoolest, me lihtsalt hetkel ei suuda hoomatagi, millised protsessid toimuvad ja ilmnevad, kui ehitada aju-laadne süsteem – ehk on “mina” ja “teadvus” tõepoolest midagi müstilist, aga ehk nad saavad selgituse, kui me saame aru, kuidas selline keeruline süsteem nagu aju töötab.

    ja Valdek – aitäh, ideid võib alati välja pakkuda! kuna me tõepoolest ei tea, mis teadvus on ja kuidas ta ajus tekib, siis võib igaüks kaasa mõelda. muidugi on siis 99,9% mõtetest valed, kuid ega teadvuseteadlased ise ka praegu parema “tabamusega” pole.

    Vasta  |  Tsiteeri

  13. Science Daily vahendab põnevat avastust, mille kohaselt metamõtlemisvõime (suutlikkus mõelda mõtlemisest) on sõltuv nii hallolluse hulgast prefrontaalse ajukoore teatuid piirkonnas kui sellega seonduva valgeaine struktuurist.

    An individual’s meta-cognitive, or “higher-thinking,” abilities were significantly correlated with the amount of gray matter in the right anterior prefrontal cortex and the structure of neighboring white matter, Rees and his team found.

    Võiks ju arvata, et teadvuseuurijatel on eriti “tummine” ja tihedalt valgeollusega seotud prefrontaalkoor, aga päris nii lihtne ja üksühene see seos ka pole.

    Miks ma selle üldse siia postitasin? Aga vaat’:

    “We want to know why we are aware of some mental processes while others proceed in the absence of consciousness,” said Fleming. “There may be different levels of consciousness, ranging from simply having an experience, to reflecting upon that experience. Introspection is on the higher end of this spectrum — by measuring this process and relating it to the brain we hope to gain insight into the biology of conscious thought.”

    Vasta  |  Tsiteeri

  14. see on tõepoolest teadvuseteaduse jaoks oluline töö (ilmus ajakirjas Science). muuhulgas leidub ka mitmeid teadvuseteooriaid, mis arvavad, et teadvus polegi mitte midagi muud kui “metamõtlemine” – teadvuselamus (nt loodusstseenist) tekib siis, kui ajus tekib representatsioon sellest, et subjekt on vastava sisuga tajuseisundis (st tekib representatsioon representatsioonist).

    Vasta  |  Tsiteeri

  16. New York Times on avaldanud huvitava artikli võimalikest seostest teadvuseteaduse ja matemaatilise teabeteooria vahel.

    Consciousness has long been the province of philosophers, and most doctors steer clear of their abstract speculations. After all, debating the finer points of what it is like to be a brain floating in a vat does not tell you how much anesthetic to give a patient.

    But Dr. Tononi’s theory is, potentially, very different. He and his colleagues are translating the poetry of our conscious experiences into the precise language of mathematics. To do so, they are adapting information theory, a branch of science originally applied to computers and telecommunications. If Dr. Tononi is right, he and his colleagues may be able to build a “consciousness meter” that doctors can use to measure consciousness as easily as they measure blood pressure and body temperature.

    Vasta  |  Tsiteeri

  17. Roti aju juhib robotit. Kuhu edasi?

    Warwick on varemgi tõstatanud küsimuse: milline on selliste arengute eetiline aspekt. Äsja avaldas ta ajakirjas Ethics and Information Technology artikli bioloogilise aju poolt juhitud robotite rakendamisest ja võimalikest tagajärgedest.

    Ta väidab, et valdkond areneb ülikiiresti ning ei lähe kaua, kui kultuuris õnnestub kasvatada selline kogus ajurakke, mis on suuruselt võrreldav lihtsamate imetajate ajuga. On selline robot elus? Kas selline robot on intelligentne olend?

    Ringi liikuda ilma vastu posti põrkamata on intelligents selgrootu tasemel. Sellega saavad hakkama väga algelised organismid. Nii palju kui mina aru saan, on imetaja ajus hulk spetsiifilisi keskusi – ja seda enam intelligentsete imetajate ajus – nii et kasvata kasvõi 10 ämbrit neuroneid, midagi võrreldavat ikka välja tulla ei tohiks. Või eksin?

    Vasta  |  Tsiteeri

  18. Eile rääkis üks sugulane, et ta näinud unes, kuidas keegi koposti asemel liiva aiamaale vedas (ta magas päeval).
    Mul oli aga järgmine juhus:
    Kahel päeval järjest sõidsin mööda ühe tuttava majast, ning nägin, et ta oli võtnud ette suuremat sorti töö maapinna tasandamiseks selle ümber kasutades selleks orgaanikat.
    Mõtlesin, et oleks pidanud kasutama mineraalset materjali. Näiteks kas või liiva…
    See ja tühi teema 2 viimane postitus, on järjekordsed telepaatilised ilmingud, mis viitavad inimese vastuvõtlikusele une ajal.
    Mõemad “juhused” on aga tähelepanuväärsed, kuna ühel neist olin saatja, teisel vastuvõtja.
    Olgu öeldud, et just vastuvõtjad on haruldased, sest inimesed toimetavad teadvuseseisundis ja nende omad mõtted varjutavad võimalikke telepaatilisi kontakte.

    Vasta  |  Tsiteeri

  19. Kriku – nõustun
    Valdek – kahjuks pole õnnestunud seda iseenesest väga lihtsalt testitavat fenomeni katseliselt taastoota. ootame uusi ja paremaid katseid, seni jääme kahtlevaks.

    Ennetan Mart K. viidet täna Nature’is ilmunud töö kajastusele rahvusvahelises pressis ja ütlen vaid, et skeptilised mõtlejad võiksid sellest uuest artiklist teadlikud olla – http://www.sciencedaily.com/re.....133158.htm ( loodetavasti muid väiteid ajas ennetav kommentaar ka siin – http://teadvus.wordpress.com/2.....arvirakke/ )

    Vasta  |  Tsiteeri

  22. Jaan ütles:

    Ennetan Mart K. viidet täna Nature’is ilmunud töö kajastusele rahvusvahelises pressis ja ütlen vaid, et skeptilised mõtlejad võiksid sellest uuest artiklist teadlikud olla – http://www.sciencedaily.com/re…..133158.htm ( loodetavasti muid väiteid ajas ennetav kommentaar ka siin – http://teadvus.wordpress.com/2…..arvirakke/ )

    Tohoh, kas olen suutnud jätta endast teadvusetadusuudiste vääritiõlgenduste aktiivse levitaja mulje? Vabandust.

    Igatahes on sama uudise märksa kõmulisema pealkirjaga üles noppinud ka Daily Telegraph, mida omakorda tõlgib Forte.ee:

    Arvuti juhtimine mõttejõul saab tõeks.

    Vasta  |  Tsiteeri

  23. Mart: mu postituses eksitas vist see kaks korda esinenud sõna “ennetama”. Esimest korda ennetasin Sinu poolt ilmselt peagi niiehknii tulnud viided sellele uuele teadustööle (sest oled ka eelnevalt näidanud oma kiireid reaktsioone olulistele ilmunud töödele) ja see oli mõeldud väga positiivselt. Teist korda “ennetasin” võimalikke niisama jutu puhujaid (mitte ilmtingimata skeptiku lehel), kes siin-seal (Eestis ja mujal maailmas) ehk seda tööd võtaksid kui suurt revolutsiooni “teadvus mõjutab mateeriat” tööstuse jaoks.

    vabandan eksitava sõnastuse pärast ja loodan, et jagad ka edaspidi selle teema all teiste lugejatega häid viiteid.

    Vasta  |  Tsiteeri

  24. Jaan pole lugenud mu eelmisi postitusi telepaatia teemal. Pole ka ime, sest need olid hulk aega tagasi.
    Lihtsavõitu tõestamist ei ole, sest segavaid asjaolusid on palju.
    Ma ei hakka neid üleslugema, kui just keegi huvi ei tunne.

    Vasta  |  Tsiteeri

  26. Sest see pole nii lihtne. Eriti, kui ei saa teiste inimeste privaatsust häirida. Ise oleksin kohe valmis teste tegema puht teaduslikust huvist.
    Aga vaja on vähemalt kahte, kes sobiksid omavahel.

    Vasta  |  Tsiteeri

  28. Heakene küll. Teadvuse asukoha määramine läks teadusel libedalt. Oli vaja lihtsalt tulla küsimuse peale, et kus siis veel. Kui mitte ajus.
    Aga millised küsimused teadvuse kohta järgmisena teaduse poolt vastatud saavad, kui ennustaks?

    Vasta  |  Tsiteeri

  29. Tuleb lihtsalt märgata neid võimalikke T-läbilööke.
    Juhusliku info hulgast paistavad hästi välja just sõnakujundipaarid.
    Liiv ja kompost on selle hea näide.
    Sarnast juhuslikkust esineb väga harva.

    Vasta  |  Tsiteeri

  30. @K_V:

    Ega see “teadvus on ajus” muidugi kes teab mis hea asukohamääramine ju pole (nagu ka ise vist nõustud). Seega ülesanne, mida uurida ja vastata, on see, KUS TÄPSEMALT see teadvus seal ajus on. Ehk teaduslikumalt sõnastades: me teame, et suurem osa ajus toimuvatest protsessidest on teadvusevälised – mis on nende ajuprotsesside eripärad, mis on seotud teadvusega? milliste ajustruktuuride (missugust) tööd on tarvis, et tekiks teadvuselamus? aga kas ja millal me sellele küsimusele teaduslikult täpse vastuse anda saame, on väga raske ennustada. Kindlasti mitte täna ja homme, ilmselt ka mitte lähiaastatel.

    Vasta  |  Tsiteeri

  31. valdek kirjutas:

    Tuleb lihtsalt märgata neid võimalikke T-läbilööke.
    Juhusliku info hulgast paistavad hästi välja just sõnakujundipaarid.
    Liiv ja kompost on selle hea näide.
    Sarnast juhuslikkust esineb väga harva.

    Aga teegi siis oma sugulasega katseid edasi?

    Vasta  |  Tsiteeri

  32. Alates sellest ajast, kui siia sellealasesse diskussiooni sattusin, olengi vähehaaval andmeid kogunud.
    Ei tahaks halva resultaadiga lehvitama tulla.
    Samas pole ma kade, kui keegi teine korraliku tõestusega lagedale tuleb.

    Vasta  |  Tsiteeri

  35. Ulja pealkirja — “Teadlased leidsid meetodi mälu kustutamiseks“— taga on ka tegelikult huvitav uuring.

    /…/ Hiiri heli abil hirmutades märkasid nad, et mõnede mandelkeha rakkude juhtivus paranes pärast hiire mõjutamist äkilise valju tooniga.

    Mõistmaks paremini hirmumälestuste tekkimise molekulaarseid aluseid, uuris töörühm järgmiseks mandelkeha närvirakkudes sisalduvaid valkusid enne ja pärast heliga ehmatamist. Tuli välja, et mõne tunni jooksul pärast hirmurefleksi tingimist kasvas ajutiselt konkreetsete valkude — kaltsiumi läbilaskvate AMPAR-valkude — osakaal, mis 24 tunni pärast tipnes ja 48 tunni möödudes täielikult taandus.

    /…/ „Idee oli eemaldada need valgud ja nõrgendada ajus trauma tagajärjel tekkinud seoseid, kustutades sel moel mälestuse kui sellise,” selgitab Huganir.

    Edasiste katsete raames leiti, et valkude eemaldamine sõltub valgu GluA1 ühest keemilisest modifikatsioonist. Hiired, kellel see GluA1 modifikatsioon puudus, toibusid valjude helidega tekitatud hirmumälestustest, samas kui nende pesakaaslased, kelle GluA1 oli normaalne, samadest hirmumälestustest ei taastunud.

    Teadusartikli sisukokkuvõte.

    Vasta  |  Tsiteeri

  36. Sydney Morning Herald kirjutab sellest, et kui hoolega jõllitada ja vastavat aparatuuri ka kasutada, võib ajust leida poliitilisi vaateid.

    Scans of 90 students’ brains at University College London (UCL) uncovered a “strong correlation” between the thickness of two particular areas of grey matter and an individual’s views.

    Self-proclaimed right-wingers had a more pronounced amygdala – a primitive part of the brain associated with emotion while their political opponents from the opposite end of the spectrum had thicker anterior cingulates.

    Kas pole siis ilmselge, et tegemist on ülikooli-liberaalide meeleheitliku ponnistusega oma kummalisi eelarvamusi kinnitada?

    The research was carried out by Geraint Rees director of the UCL Institute of Cognitive Neuroscience who said he was “very surprised” by the finding, which is being peer reviewed before publication next year.

    It was commissioned as a light-hearted experiment by actor Colin Firth as part of his turn guest editing BBC Radio’s Today program but has now developed into a serious effort to discover whether we are programmed with a particular political view.

    Talking about the experiment, he said: “I took this on as a fairly frivolous exercise: I just decided to find out what was biologically wrong with people who don’t agree with me and see what scientists had to say about it and they actually came up with something.”

    Vasta  |  Tsiteeri

  37. Minu arvates on pigem selle uuringu teine ots kahtlane. Kontrollida tuleks, mida katsealused parem- või vasakpoolsuse all mõistavad. Need mõisted on nii hägustunud, et politoloogidki ei saa teinekord sotti ja räägivad postideoloogilisest ajastust. Rääkimata traditsioonilistest erinevustest USA ja Euroopa poliitikamaastike vahel.

    Vasta  |  Tsiteeri

  38. @Kriku:

    Nõustun, et see vajab täpsustamist, kuid antud juhul on ju tegu vaid meediakajastusega – teadusartiklis on see ilmselt täpsemalt defineeritud, mis on antud katses parem- või vasakpoolsus. Tasuks ka silmas pidada, et see töö ei ole veel kolleegide retsenseerimist läbinud ja seega on võimalus, et retsensendid avastavad puudujääke just Kriku mainitud punktis või siis kuskil mujal ja mistõttu oleks praegu selle töö tulemuste tõlgendamine või ka levitamine pisut ennatlik.

    Vasta  |  Tsiteeri

  40. @Kriku:

    Loeme uuesti tsiteeritud teksti:

    dig ütles:

    It was commissioned as a light-hearted experiment by actor Colin Firth as part of his turn guest editing BBC Radio’s Today program …

    Nagu näha, on siinkohal tegemist teaduse populariseerimistegevusena, mis täiesti ootamatult uueks teadustegevuseks muutus.

    Vasta  |  Tsiteeri

  41. Kriku ütles:

    Kontrollida tuleks, mida katsealused parem- või vasakpoolsuse all mõistavad. Need mõisted on nii hägustunud, et politoloogidki ei saa teinekord sotti ja räägivad postideoloogilisest ajastust. Rääkimata traditsioonilistest erinevustest USA ja Euroopa poliitikamaastike vahel.

    Isegi niisuguseid hägususi arvesse võttes oleks tähelepanuväärne, kui inimese enesekirjeldus poliitilisest poolsusest korreleeruks mõne kehaosa mõõdetava omadusega.

    Vasta  |  Tsiteeri

  42. Artikli järgi isegi mitte enesekirjeldus, vaid ühe sõna kasutamine enesekirjelduses (parem-vasak). Enesekirjelduse uurimise jaoks oleks vaja põhjalikumat küsitlust, mis selgitaks nende suhtumist üksikutesse väärtustesse või probleemidesse.

    Vasta  |  Tsiteeri

  45. Ajukooreprotsessid on äärmuslikult kaootilised, selgub Forte vahendatud PhysOrgi artiklist.

    Meeltega tajutud teave kustub ajus rabava kiirusega

    Aju signaaliedastuse dünaamika on äärmiselt kaootiline — taolisele järeldusele jõudsid Göttingeni ülikooli juures tegutseva Max Plancki nimelise dünaamika ja iseorganiseeruvate süsteemide uurimise instituudi teadlased.

    Pealeselle arvutasid uurijad esmakordselt välja, kui kiiresti heidetakse kõrvale ajukoore neuronite aktiivsusmustrites talletatav informatsioon. Tempo, millega sellist teavet unustatakse — üks bitt ühe aktiivse neuroni kohta sekundis —, on üllatavalt kõrge. /…/

    Göttingeni teadlaste saavutatud uued tulemused on näidanud, et ajukoores — aju peamises “telefonikeskjaamas” — toimuvad protsessid on olemuselt äärmuseni kaootilised. Asjaolu, et teadlased rakendasid seekord arvutustes esmakordselt neuroni realistlikku mudelit, oli töö juures määrava tähtsusega. Kui ogasignaal neuronisse siseneb, tekib selle rakumembraani pinnal täiendav elektriline potentsiaal. Neuron aktiveerub alles siis, kui potentsiaal ületab teatud kriitilise väärtuse. “Kirjeldatud protsess on äärmiselt oluline,” rõhutas Max Plancki nimelise dünaamika ja iseorganiseeruvate süsteemide uurimise instituudi teoreetilise neurofüüsika uurimisrühma juhataja Fred Wolf. “Muul moel pole neuroni aktiveerumise hetke määramatust võimalik arvutustes täpselt arvesse võtta.” /…/

    Tänu ebatavalisele lähenemisele oli Göttingeni teadlastel võimalik esmakordselt välja arvutada, kui kiiresti tillukesed muudatused aktiivsusmustri kustutavad — teisisõnu, kuidas see unustatakse. Umbes üks bitt informatsiooni kaob sekundis ühe aktiivse neuroni kohta. “Taoline erakordselt kiire kustutustempo tuli meile suure üllatusena,” nentis Wolf. Paistab, et põhimõtteliselt kaob info ajus sama kiiresti kui meeled seda “kohale toimetada” suudavad.

    Vasta  |  Tsiteeri

  47. “…šifreerib teavet erilisteks elektriimpulssideks, nn ogadeks (ingl spike)” on vist öelda tahetud.

    Oskab keegi targem kommenteerida, kas “oga” on siinkohal üldse vale otsetõlge ning eesti erialakeeles kasutatakse ehk hoopis mingit muud terminit?

    Vasta  |  Tsiteeri

  48. Jah, “oga” on üldse vale otsetõlge. AFAIK on korrektne neid nähtuseid eesti keeles elektriimpulssideks hüüda. Pildi võib muidugi juurde joonistada, umbes nii:

    Vasta  |  Tsiteeri

  49. Talis Bachmann: geneetika üllatab meid veel

    Kas teadvuse suure probleemi lahendus on juba paistmas?

    Eks vahel ollakse optimistid, vahel mitte. Ei öelda, et toimumas oleks mõni suur avastus, mis oleks võrreldav geeni põhimõttelise struktuuri avastamisega. Andmeid üha täpsustatakse, kuid uued andmed toovad kaasa uusi probleeme, mis pahatihti pole eelmistest vähem keerulised. See on nagu eesli sörk, kes püüab napsata õuna, mida ratsanik tema ees kepiga hoiab.

    Teadvuse olemus on endiselt suur probleem. Ühe ja sama ajuga inimene magab ja on ärkvel. Aga ühel juhul – vaikses unes – ei teadvusta ta midagi. Teisel juhul, isegi kui me silmad kinni paneme, me ikkagi kujutame ette ruumi, kuuleme. Nii et teadvuslik olek on päris raskesti mõistetav. Mis ajus ikkagi kvalitatiivselt muutub, kui see läheb mitteteadvuslikust seisundist üle teadvuslikku? Selle saladuse avastamise nimel töötavad paljud teadlased.

    Aga suurele põnevale probleemile lisaks tuleb teha ka rutiinset uurimistööd, sest teadmata täpselt, kuidas aju teadvust tagab, saame ikkagi uurida reageeringute ja toimingute seaduspärasusi ja reegleid. Näiteks kui täpselt, kui kiiresti, mis tingimustel aju mingeid otsuseid vastu võtab. Või millest ta end kallutada laseb, kuidas emotsioonid tekivad.

    Usun, et üks oluline läbimurre tuleb siis, kui õpitakse ajukuvamisel registreeritud signaale väga täpselt tõlgendama. Ilmselt saab see olema suure töömahuga protsess, mida arvutiteta edukalt teha ei saa. Need tulevased algoritmid aitavad ajukuva info tõlkida inimese mõtete, seisundite ja kavatsuste keelde.

    Aju protsesside kuvandeid uurivad spetsialistid on praegu nagu kaks nädalat hiina keelt õppinud inimesed, kes mõnda märki teavad, oskavad natuke midagi öelda, aga ülejäänu on müstika. Ent põhimõttelistelt on nad varsti võimelised seda teksti juba vabalt lugema. Ajukuvas võib olla juba kogu vajalik info sees, aga veel ei osata seda tõlgendada.

    Kas see tähendab, et varsti suudetakse inimeste mõtteid lugeda?

    Ei. See tähendab ikkagi seadmete kasutamist ja katsealuse vabatahtlikku osalemist. Ma ei usu, et näiteks mobiiltelefonidesse integreeritud tehnoloogia abil hakkaks eales keegi mõtete lugemisega tegelema. See eeldaks tohutut hulka infotöötlust. Pealegi võivad kaose ja juhuse mõjud olla selles kõiges liiga suured.

    Aga ma arvan hoopis, et geneetikal on meile palju üllatusi varuks. Geneetika on üha rohkem seotud psühholoogiliste isiksusuuringutega, inimeste suhtlusringide uuringutega, ajaloouuringutega, terviseuuringutest rääkimata.

    «Genoomimaastiku» mõõtmine läheb aina täpsemaks ja kiiremaks. Veidi veel ja ühe inimese geenistruktuuri väljaprint muutub üsna odavaks ja usaldusväärseks. Aga mida see kõik tähendab, see saabki olema üllatus, eriti mis puutub neurogeneetikasse.

    Näiteks kas on võimalik, et juba sünnipäraselt…

    Vasta  |  Tsiteeri

  50. on ette antud kindlad ajuarengu programmid ja sellest tulenevalt ka mõned sellised inimese psüühika individuaalsed erisused, mida on peetud eelkõige kasvatuse, õppimise ja hariduse tulemiks. Või et kas inimese geenikoodi järgi võib ennustada tema tõenäolisi valikuid ja käitumist. Eks selliseid avastusi veidi juba ka on.

    Näiteks see, et inimese välimuse ja temperamendi vahel on seosed. Kunagi arvati, et inimese iseloom peitub välimuses. Siis heideti see üle parda kui ebateadus. Viimasel kümnel aastal on aga jälle hakanud tulema tõendeid, mis näitavad, et päris ebateadus see ei ole. Kuid neid uurimusi on veel vähe, et midagi kindlat öelda.

    Kas uuem teadus tõestab ära, et näiteks suurte kõrvadega inimesed on ihned?

    Ei, midagi sellist ilmselt mitte. Kõik see, mida omistatakse üksiktunnustele – väikestele silmadele, kitsastele huultele jne –, pole endiselt kinnitust leidnud. Küll on aga leitud seoseid tunnuste kombinatsioonide ja inimese psühholoogiliste omaduste vahel.

    Tuleb välja, et nende tunnuste põhjal suudavad inimesed intuitiivselt eristada teiste inimeste iseloomu. Mitte täielikult, kuid ikkagi juhuslikust suurema tõenäosusega. Need on kuidagi peidus näo konfiguratsioonis, ent kuidas inimene selle hinnangu annab, seda me jällegi täpselt ei tea.

    See on tegelikult väga sensitiivne valdkond, sest see on suure rakenduspotentsiaaliga nii poliitikas, partnerivalikus, igapäevatöös kui ka äris. Samuti hakatakse seda kohe seostama inimeste «kastidesse» paigutamisega, kes milleks kõlbab. See võib kaasa tuua soovi maast madalast valida tublisid sportlasi, teadlasi, väejuhte. Me ei tea, milleni nii ühel hetkel jõuame.

    Nende teemade uurimata jätmine oleks nagu põõsasse pugemine, arvestamata, et mina poen küll põõsasse, aga teised jätkavad. Aga võib-olla on nende teiste moraalsed kaalutlused küsitavamad?

    Tuleb uurida juba kas või seepärast, et helged jõud valitseksid teadmiste ja tehnoloogiate üle.
    Sada aastat tagasi uuriti pooljuhte ja tehti midagi geneetikas, ent reaalsetest rakendustest oli see väga kaugel. Aga nüüd ei kujuta me ette maailma ilma mikrokiipideta või meditsiini ilma moodsa geneetikata. Ilmselt tuleb ka minu valdkonna massiline väljund praktikasse kümnete, aga võib-olla isegi alles sadade aastate pärast.

    Nii et te olete leppinud, et teete ära tohutu eeltöö, aga Nobeli preemia saab keegi teine, kas või mõni teie õpilane?

    Oo jaa. Pealegi, Nobeli preemia saamise tõenäosus on Eestis äärmiselt väike. Vähemalt selles valdkonnas saab selle tõenäolisemalt mõni Saksamaa, Inglismaa, Ameerika või Hollandi teaduskeskus, kus on palju raha, palju erinevaid spetsialiste, võimas sünergia.

    Maailm, öeldakse, muutuvat tohutu kiirusega, infoküllusest on saamas juba müra. Kuidas see inimest mõjutab?

    Kindlasti mõjutab. Müra üldmõiste alla käib mitmeid asju. Müra otseses mõttes on infovaene kaootiline helifoon…

    Vasta  |  Tsiteeri

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga