Toitumisteraapia — posijate Trooja hobune

Postimehe tarbijalisas Tarbija24 leidis avaldamist lugu Uus toidupüramiid lükkab riisi ja kartuli troonilt. Uue toidupüramiidi uudise puhul köitis silma selle koostajaks nimetatud Eesti Toitumisteraapia Assotsiatsioon ja nimed Annely Soots, Sirli Kivisaar, Tiiu Vihalemm, Sille Poola, Helle Müller, Anne Räim, Urmas Soots.

Eelnevast on meelde jäänud, et toitumisteraapiaga on seotud palju umbluud. Mitte et normaalne ja tasakaalustatud toitumine inimese elus ja tervises vähetähtis oleks, aga püüd toitumise muutmisega lausa haigusi ravida ületab selle piiri, mida tõenduspõhisus näidata suudab.

Toitumise ümber käiv on sageli segane segu asjalikest nõuannetest ja puhtakujulisest pseudoteadusest. Näiteks Adik Levini poolt aetav Role test ei oma teaduslikku tähtsust, et selle põhjalt mingeid pädevaid tervisealaseid otsuseid teha; viimastel aegadel palju räägitud pH dieet on teaduslikus mõttes lausa väärteavet sisaldav. Võimalik positiivne efekt tuleneb sellest, et inimene üldse mõtleb ja jälgib, mida ja kui palju ta sööb, ning kui soovitatakse juurde ka mõõdukat füüsilist tegevust, siis enesetunde kohenemine on igati oodatud tulem. Aga parem enesetunne ei tulene mitte pH-libateooriast ega Role testist, vaid iseenda tähelepanust iseenda suhtes. Ja nii saavad näivteaduslikud teooriad teenimatut kiitust mitte ainult “tavalistelt inimestelt”, vaid ka neilt, kes peaksid paremini teadma — arstid, päris toitumisteadlased.

Ma ei oska väga põhjalikult kommenteerida seda “toitumisterapeutide” väljapakutud püramiidi, aga kui meile väidetakse, et püramiid

põhineb Harvardi tervisliku toitumise püramiidil ning viimastel aastakümnetel toitumise vallas tehtud teadusuuringutel.

ja viidatud ei ole ühelegi allikale, siis usutavusele see küll kaasa ei aita.

Ajakirja Pere ja Kodu juulinumbrist saab aga lugeda, et püramiid ja soovitused põhinevad Harvard School of Public Health’i ja Harvard College’i presidendi Walter C. Willett’i tegevusel. Pere ja Kodu ajakirjaniku Made Laasi kiituseks peab ütlema, et tema on küsinud kommentaari ka toitumisteadlase Tiiu Lieberti ja lastearsti Reet Raukase käest. Aga libateadlaste ja päris teadlaste selline kõrvutamine teenib paratamatult libateadlaste renomeed. Kujutage olukorda, kus uudisele uute planeetide avastamise kohta kauge tähe ümber küsitakse kommentaari astroloogilt. Või kui pendlimehe vitsavõnkeid palutakse kommenteerima geoloogi.

Lisateavet saame toitumisteraapia.ee lehelt, kus minu asjatundmatu hinnangu järgi on samuti tegu “terapeutidele” tüüpilise seguga asjalikest nõuannetest

Parimateks köögiviljade valmistamisviisideks on aurutamine, küpsetamine või kiirelt segades õlis kuumutamine (passeerimine). Vältida tuleb liigset küpsetamist või praadimist. Keeta soovitame köögivilju vaid supi jaoks, sest siis saame ka köögiviljadest keeduvette läinud veeslahustuvad toitained kätte. Kui värskeid köögivilju ei ole saadaval, eelistage konserveeritud viljadele külmutatuid.

kuni kahtlaste ja kulukate reklaamüleskutseteni:

Terviseprobleemide puhul tuleb uurida toiduallergia või -talumatuse võimalust. Toiduaine sobivus või sobimatus on individuaalne ning seda saab testida analüüsidega.

Mis sorti ettevõtmine see Eesti Toitumisteraapia Assotsiatsioon üldse on, saame jälgida sealtsamast toitumisteraapia.ee kodulehelt. Ja ega esmapilk midagi head küll ei tõota — detoksifikatsioon ja puhastumine, kelatsioon ehk raskemetallide eemaldamine kehast, pH seos haigustega, toidutalumatuse testid jne. Kogenud lugejale tähendavad need märksõnad kõrgendatud umbluuohtu. Neil mõistetel on teaduslikus mõttes sisukas tähendus ka olemas, aga see viis, kuidas terapeudiks maskeerunud posija neid mõisteid omatahtsi tõlgendab, on kaugel tänapäevasest teaduslikust arusaamast biokeemiast, füsioloogiast ja muust.

Teadjamad, palun selgitage, kas inimene, kes on küll lõpetanud arstiteaduskonna, kuid pole arstina töötanud ega ole kirjas ka Terviseameti tervishoiutöötajate andmebaasis, võib ennast arstiks nimetada? Annely Soots nimetab end järjepidevalt tiitliga “arst-toitumisterapeut”.

Lisaks otsesele jamale, mida sellelt kodulehelt leida võib, astutakse ka päris ohtlikule pinnasele lubadusega tõsiste pärishaiguste puhul abiks olla. Nad küll keerutavad sõnadega Toitumisteraapiast võib [autori rõhutus] abi olla järgmiste seisundite korral (AIDS, vähk, lastetus, depressioon jne), kuid see on silmakirjalik, sest tegelikult tahetakse pakkuda väära lootust kõigile vaevatuile ja neilt kasutute testidega raha välja rappida.

Sümptomaatiline on ka see, et oma laiaulatuslike väidete tõestuseks ei vaevuta esitama viiteid teadusartiklitele. Isegi see toitumispüramiid, mis on väidetavalt Harvardi materjalide alusel tehtud, on jäetud viitamata.

Artiklite osas on sagedane viidatav ajakiri Medical Veritas, mille maine ei ole kuigi kõrge.

Kokkuvõtteks
Eesti Toitumisterapeutide Assotsiatsiooni poolt tulevatesse teadetesse tasub suhtuda suure umbusuga. Või siis üldse mitte suhtuda ja eirata täiesti. Nende poolt pakutavaid teenuseid ei tasu osta, sest nende puhul ei saa olla kindel, et need ka tegelikult tõenduspõhised on. Suur hulk nende teenustest on tõendatult ebavajalikud.

Ajakirjanik, kes sedalaadi lugusid koostab, võiks pöörata veidi rohkem tähelepanu oma allikate usaldusväärsusele.

Samuti tahan inimeste ja organisatsioonide tähelepanu juhtida sellele, et koostöö Eesti Toitumisterapeutide Assotsiatsiooni, Astroloogide Liidu, Akadeemilise Homöopaatia Seltsi või muu vastava organisatsiooniga ei teeni teadust ega inimeste tervist, vaid annab kõrvutamise kaudu teenimatut kuulsust ja au ebateaduslikele teooriatele ja nende levitajatele.

189 Replies to “Toitumisteraapia — posijate Trooja hobune”

  1. AlterNetil jagub ka toitumissoovitusi: kaheksa põhjust, miks mune mitte süüa.

    1. Mune toodetakse äärmuslikult ebasanitaarsetes tingimustes ja neisse süstitakse antibiootikume.

    2. Munad põhjustavad munasarjavähki.

    3. Munad munetakse mürgistest gaasidest küllastunud keskkonnas.

    4. Munadesöömine on sesotatav diabeediriskiga.

    5. Munejaid tõurastatakse eesmärgipäratult ebainimlikult.

    6. Munejaid tõurastatakse eesmärgipäraselt ebainimlikult.

    7. Kanu koheldakse ebaeetiliselt (kuketibusid jahvatatakse elusalt).

    8. Munatööstus on nuhtlus töötajaile, nende naabritele ja keskkonnale.

    Punktid 5, 6 ja 7 on minu meelest sisuliselt samad.

    Artikkel räägib muidugi Ameerikast, mitte Eestist. Mul pole andmeid, kui palju kanu Eestis päevas surnuks piinatakse.

    Vasta  |  Tsiteeri

  2. Valdek ütles:

    Kriku keeldub nägemast nende “toitumisspetsialistide” Poolt tehtevaid üldistusi, mida müüdina rahvale esitletakse.

    Ja need oleks?

    Vasta  |  Tsiteeri

  3. Mart K. ütles:

    Mul pole andmeid, kui palju kanu Eestis päevas surnuks piinatakse.

    Hollandi teadlased on kokku pannud asjasse puutuda võiva uurimuse Loomade heaolu kanatootmissüsteemides: Euroopa Liidu standardite mõju maailmakaubandusele.

    3.2 welfare regulations for broilers

    Following a long period of discussion among the member states, in May 2007 the European Commission agreed on a new directive covering the welfare of broilers (European Commission, 2007). All European producers will have to meet minimum standards by June 2010. According to the EU Commissioner, the directive was needed because “EU consumers repeatedly expressed concern at the welfare problems arising in intensive chicken farming” (ibid.). The main provision of Directive EC/2007/43 is to reduce the stocking density by setting a maximum density of 33 kg per m2. Under certain conditions, with good ventilation and temperature control systems, the maximum can be 39 kg. Under exceptionally high welfare conditions, the density can be increased by a further 3 kg. This can be achieved by low mortality rates. The directive also sets conditions covering lighting, litter, feeding and ventilation requirements.

    4.3 trade in eggs and egg products

    Worldwide, trade in eggs is very limited. In 2004, only 2 percent of the eggs produced reached the world market (Windhorst, 2006). The main exporters of eggs are the Netherlands (26 percent of total world trade), Spain (10 percent), China (8 percent), Belgium (8 percent) and the United States of America (7 percent). Eggs are mainly traded regionally within Europe as well as among Asian countries. Besides trade in shell eggs, there is some trade in egg products. Trade in egg powder is particularly increasing. Egg powder can be stored for a long period and involves low transportation costs. It is expected that in the near future egg powder will be produced in low-cost countries and exported to the food industry (bakeries, pasta and sauce factories) in developed countries (Tacken et al., 2003).

    Minu subjektiivne ja mitteteaduslik arusaamine on, et üldiselt on kanade mõistlik kohtlemine heaperemeheliku farmipidamise automaatne kõrvalefekt, mistõttu kanu kohtlevad halvasti peaasjalikult farmerid, kes ei mõtle ratsionaalselt vaid peavad kanalat nagu fundamentalistlikku kirikut. Sedasorti farmerid on enamasti turujõudude tagajärjel vähemuses, aga keerulistel põhjustel on neid USAs rohkem kui Euroopas. Peale selle on EL’is rangem põllumajandusjärelevalve, kuna valitsusevastaseid fanaatikuid on siinsetesse valitsustese vähem imbunud.

    Vasta  |  Tsiteeri

  4. Leidsin Vahur Kersna artikli kommentaariumist ka ühe (minu meelest) asjakohase kommentaari

    “Ning lõppude lõpuks – miks ei toimeta meie haiglates toitumisspetsialistid, nii nagu psühhoterapeudid või taastusraviarstid?” – Vaadakem Kliinikumi kodulehte – Toitlustusteenistuse administratsiooni kuulub Liidia Kiisk – ametinimetuseks dieetarst. Haigla ei saakski teistmoodi sööke teha, kui seal toitumisspetsialisti tööl poleks. Muidugi on osade toitude kalorsus madal, kuid haiglas inimene tänapäeval peamiselt lamab ning organismi vajadused on väiksemad. Söögi maitse – kui igapäevaselt ollakse harjunud ülesoolatud kraami sööma, siis muidugi tundub mage see kraam. Igasugused idamaised vürtsid ei mõju ka just lamava haige maole hästi. Mõelge nüüd, kas päevas füüsilist trenni vajav kaitseväelane vajab sama kaloririkast toitu kui voodihaige? Restoranides hellitatud maitse- ning ilumeel saab tõesti haiglas kannatada. Ja võib olla tõesti veidi kenamini serveeritud toit ning väike sellerileheke tõstaks haigete söögiisu ing parandaks tuju.

    Vasta  |  Tsiteeri

  5. salvey ütles:

    Igasugused idamaised vürtsid ei mõju ka just lamava haige maole hästi.

    Ma olen täpselt vastupidiseid arvamusi kohanud. Karrivürtsidega on näiteks lammaste seede-mikrofloorat hoopis tõhustatud ja nende metaaniemissione pärsitud. Miks peaks vürts maole häda tegema?

    Vasta  |  Tsiteeri

  6. Mart K. ütles:

    Miks peaks vürts maole häda tegema?

    Ausalt öeldes pole aimugi, aga mõtlesin, et ehk see dieetarst teab, kes seal ametis on.
    TRÜ kliinikumis olen ise last opi järgselt külastanud ja ega ta seal suuremat ei söönud küll, aga ei usu, et sel haigla toidukvaliteediga suuremat pistmist oleks olnud ja eks taolises olukorras tassitakse nagunii kodunt parimad palad ja lemmiktoidud ka kohale, mida haige vähegi nõus sööma oleks.

    Vasta  |  Tsiteeri

  7. Igal vürtsil on muidugi oma mõju, aga päris paljud on põletikuvastase toimega, mõned soodustavad seedeprotsesse või hävitavad kahjulikke baktereid jne. Tean, et must pipar võib soolkonda ärritada, mistõttu maohaavadega patsientidele või neile, kellel seisab ees seedekulgla operatsioon, konkreetselt seda ei soovitata, aga kas see laieneb kõigile terava maitsega ainetele? Miks?

    Wikipedia märgib, et “maitsetu dieet” (ingl bland diet) on ette nähtud ikka vaid kõhuhädadega haigetele. Ma ei näe põhjust, miks peaks kõiki haiglatoidul inimesi kiusama toidu mittemaitsestamisega. Kas mõni spetsialist oskab kommenteerida?

    Vasta  |  Tsiteeri

  8. Mart K. ütles:

    Ma ei näe põhjust, miks peaks kõiki haiglatoidul inimesi kiusama toidu mittemaitsestamisega. Kas mõni spetsialist oskab kommenteerida?

    See on stereotüüp, mida aitab konfirmeerida asjaolu, et haiglas inimestele tavaliselt natuke tervislikumat toitu antakse kui nad harjunud on. Toda hüütakse kõnekeeles samuti sageli maitsetuks ja kuna tavatoituja ei kipu tähele panema erinevust harjumatu ja ilma vürtsideta dieedi vahel, ongi tulemus käes.

    Vasta  |  Tsiteeri

  9. Presidendiproua olla jälle tervisliku toitumise teemal sõna võtnud, mis ajas marru kellegi Marta Valsi: Evelin, ma söön seda, mida kätte saan!

    Muu hulgas on juttu ka valmistoitude liigsest soolasisaldusest ja sellest, et sai on märksa odavam kui leib.

    (P.S. Kahtlustan, et pr Ilvese väide, et “limonaad mõjub lastele nagu alkohol” on kontekstist välja rebitud paisutus; nii lolli juttu kaine inimene vast tõsimeeli ei räägiks.)

    Vasta  |  Tsiteeri

  13. Leidsin sihukese artikli. Zilmeri soovitustele küll vastukäiv, see siin soovitab hommikuti valku süüa, õhtuti aga süsivesikuid. Zilmer pigem vastupidi. Ka Uibo soovitas “Tervise teejuhis” minu mäletamist mööda õhtuti pigem süsivesikurikast toitu. Mine võta siis nüüd kinni :)
    Toit, ajubiokeemia ja rasvapõletus

    /…/Sellest, kui hästi/halvasti me sööme, sõltub kogu meie organismi talitlus Kui me hommikul ärkame, siis ootab meid tegutsemine ja et olla nii öelda löögihoos, peame oma kehaga (ajuga) koostööd tegema, andes talle selleks vajalikku toormaterjali (loe: toitu). Meie organism toodab teatud keemilisi ühendeid, niinimetatud neuromediaatoreid, milliste ülesandeks on osaleda käskluste ülekandmisel ajusse, mis määrab lõppkokkuvõttes ära selle, kas tunneme end energilise või väsinuna. See protsess on küllaltki suures ulatuses toiduga reguleeritav, sest inimorganism suudab neuromediaatoreid sünteesida toidust saadavatest eelastmetest.
    On nimelt teada, et inimese energiataset aitavad kontrollida kaks aminohapet, millisteks on türosiin ja trüptofaan. Just needsamad aminohapped määravad paljuski ära, kuidas me end peale sööki tunneme, küsimus on ainult selles, milline aminohape läbib vere ja ajuvahelise barjääri esimesena. Kui türosiin jõuab ajju enne trüptofaani, siis vitamiinide B-3, B-5, B-6 ja C ning mineraalide tsink,raud ja vask abil sünteesitakse ärkvelolekuhormoone adrenaliini, noradrenaliini (neid kahte nimetatakse katehoolamiinideks ja nende abil saab võimalikuks keharasvade kasutamine energeetiliseks otstarbeks) ja dopamiini, mis põhjustavad energiataseme tõusu ja aitavad võidelda stressiga (oled stressis, siis söö valku, mitte süsivesikuid!) ning selle tulemusena me tunneme end tegusana./…/

    Vasta  |  Tsiteeri

  14. dig ütles:

    Tegemist on haiguse presumptsiooni printsiibiga. Vanameistri sõnadega: if you think you’ve got it, you’ve got it.

    Dogberti rolli on seekord keegi James Wilson, kes on leiutanud neerupealisekurnatuse. Uhke veebisait on ka:

    * Tired for no reason?
    * Having trouble getting up in the morning?
    * Need coffee, colas, salty or sweet snacks to keep going?
    * Feeling run down and stressed?
    If you answered “yes” to one or more of these questions, you may be experiencing adrenal fatigue.*

    Kuidas aru saada, et tegemist on prääkseriiga, kirjutab AmpedTraining, õiglast pahameelt väljendab ka NeuroLogica.

    The adrenal glands are small glands that sit atop the kidneys (hence the name – ad renals). They produce cortisol, adrenaline, and other hormones that regulate body metabolism. Adrenal insufficiency is a real disease that can be diagnosed and treated.

    Wilson now claims that adrenal fatigue is not as severe as adrenal insufficiency, but can result from chronic stress, and the chronic slightly low levels of adrenal function lead to the symptoms. This is a common strategy for making up fake diseases, and is very clever because sometimes knowing where to draw the line between healthy and unhealthy is a legitimate medical controversy. So it’s easy to take a real problem and then claim that a milder chronic version of it is also a real disease.

    How do we know if a proposed syndrome is real? Well, first we need to have a discrete clinical entity. There has to be something specific about one or more symptoms or the combination of symptoms. There is no reason to suspect that a list of very common non-specific symptoms is a discrete clinical entity (and there is every reason to think that it isn’t). Or we can have a specific biomarker – some lab test or study that shows an abnormal result and also demonstrates validity – that is predicts something (such as response to a specific treatment). Fake syndromes like adrenal fatigue do not have any such biomarkers, but they do have dubious ones.

    Kokkuvõtteks,

    Adrenal fatigue has all the markings of a fake diagnosis used to exploit those dealing with common symptoms of life. Some of these people may have a real underlying disease, and can get distracted from pursuing a proper diagnosis by the offer of a simple fake one. Many people need lifestyle adjustments, and that is where they should focus their efforts – not on magic supplements to treat nonexistent syndromes.

    Vasta  |  Tsiteeri

  15. Maaleht tutvustab üllatavat tõika: taldrik rohelist salatit võib ohustada tervist.

    Seni tervislikuks peetud rukola ja rohelisest salatist võib tegelikult saada ohtlikult suure koguse nitraate, selgub eelmisel nädalal maaülikoolis kaitstud Terje Eliase doktoritööst.

    Seni tervislikuks peetud rukola ja rohelisest salatist võib tegelikult saada ohtlikult suure koguse nitraate, selgub eelmisel nädalal maaülikoolis kaitstud Terje Eliase doktoritööst.

    “Antud uurimuses ja ka teistes riikides tehtud analüüside tulemused näitavad, et rohelistes lehtköögiviljades, eriti tillis, spinatis ja rukola salatis on kõige kõrgem nitraatide tase,” hoiatab Elias. Kilos rukolas isegi kuni 9000 mg, kusjuures talvises salatis on nitraadisisaldus suurem kui suvises.

    Päevas maksimaalselt tarbida lubatav kogus (ADI) on 3,7 mg nitraate kehakilogrammi kohta. See tähendab, et sale naine võib mõnest rukolalehest saada kätte päevase nitraatide piirnormi.

    Kirjanduse andmetel muutub viis protsenti nitraatidest söömise järel kehas nitrititeks, mis võivad soodustada vähi ja muude haiguste teket.

    Seni puudusid andmed, kui palju Eesti väikelapsed ja täiskasvanud saavad köögiviljadest nitraate ja nitriteid. Terje Eliase töö, mille käigus ta analüüsis poodides ja turgudel müügil olnud köögiviljadest võetud enam kui tuhandet proovi, kergitab sellelt saladuskatet.

    Tõsine küsimus on ka see, mis juhtub roheliste köögiviljadega poes ning miks supermarketites hoitavates köögiviljades tekivad tõsised muduatused.

    Vasta  |  Tsiteeri

  17. Kuidas poes tervislikku toidukaupa leida?

    Toitumisteadlane Mai Maser rääkis eile GDA-toidumärgistust tutvustaval üritusel, kuidas poest tervislik toidukaup üles leida.

    Üheks abimeheks on sellise toiduainete kõrvutamise puhul GDA-märgistus, kuid seda ei pruugi leida kõikidelt Eestis müüdavatelt toidukaupadelt. Praeguseks on GDA ehk erinevate toitainete soovitatavad päevased tarbimiskogused oma toodete pakenditel välja toonud ligi paarkümmend tootjat. Rohkem on märgistatud tooteid näiteks leibade ja jookide seas, liha- ja piimatoodetel on taolist märgistust vähem.

    Vasta  |  Tsiteeri

  18. Terje Elias: ärge sööge liiga palju rohelist!

    Köögiviljad üldiselt nitriteid ei sisalda või siis väga väikestes kogustes. Köögiviljadesse tekivad nad valede hoiutingimuste tagajärjel, iseäranis siis, kui köögivili on peenestatud ja purustatud, kui selle struktuur on lõhutud, tehtud salateid-mahlu, siis võivad nitraadid teiseneda nitrititeks. Nitraadid ise pole inimese tervisele eriti ohtlikud. Kuid muutudes nitrititeks on nad toksilisemad, võivad reageerida maos amiidide ja amiinidega ning seal tekivad sel juhul vähki soodustavad ühendid. Pika aja jooksul võivad need põhjustada kasvajaid. Tükeldamata köögiviljade puhul seda muret eriti pole.

    Pesemisega on võimalik vähendada nitraatide sisaldust salatilehtedes juba umbes kümme protsenti. Oluline on taimede puhul eemaldada paks leherood ja tarbida ainult leheosa.

    Päris mitu asja kirjas, mida mina näiteks varem ei olnud kuulnud.
    Kena kuulda, et valmis salat kõige parem polegi, sest osalt mugavuse pärast olen enamasti alati prae kõrvale või vahepalaks niisama tervet toorest porgandit, tükki kapsast, salatilehti jne pakkunud, aga eks leherood jäävad näiteks kapsas sel juhul muidugi eraldamata ju.

    Vasta  |  Tsiteeri

  19. Järgi mõeldes tuli pähe, et küllap siis ka marineeritud aedviljad nitriteid sisaldavad ja hapukapsas muidugi, sest kes oleks iial kuulnud, et kapsast hapendades sealt keegi leherootse eemaldaks.

    Vasta  |  Tsiteeri

  20. salvey ütles:

    Terje Elias: ärge sööge liiga palju rohelist!

    Köögiviljad üldiselt nitriteid ei sisalda või siis väga väikestes kogustes. Köögiviljadesse tekivad nad valede hoiutingimuste tagajärjel, iseäranis siis, kui köögivili on peenestatud ja purustatud, kui selle struktuur on lõhutud, tehtud salateid-mahlu, siis võivad nitraadid teiseneda nitrititeks. Nitraadid ise pole inimese tervisele eriti ohtlikud. Kuid muutudes nitrititeks on nad toksilisemad, võivad reageerida maos amiidide ja amiinidega ning seal tekivad sel juhul vähki soodustavad ühendid. Pika aja jooksul võivad need põhjustada kasvajaid. Tükeldamata köögiviljade puhul seda muret eriti pole.

    Pesemisega on võimalik vähendada nitraatide sisaldust salatilehtedes juba umbes kümme protsenti. Oluline on taimede puhul eemaldada paks leherood ja tarbida ainult leheosa.

    Päris mitu asja kirjas, mida mina näiteks varem ei olnud kuulnud.
    Kena kuulda, et valmis salat kõige parem polegi, sest osalt mugavuse pärast olen enamasti alati prae kõrvale või vahepalaks niisama tervet toorest porgandit, tükki kapsast, salatilehti jne pakkunud, aga eks leherood jäävad näiteks kapsas sel juhul muidugi eraldamata ju.

    Viimase aja tendents toitumisteemalistes meediakajastustes on olnud see, et toidust “rebitakse” välja mingi selle üksik koostisosa ja vastavalt hetkemoele osutub siis mingi toit kas vähki põhjustavaks või vähki ravivaks…

    Viimasel ajal ajalehti lugedes jääb mulje, nagu peamiseks vähi riskiteguriks oleksid aedviljad – ja väga kurb, et see nii on.

    Suured uuringud, kus on hinnatud inimeste toidusedeli mõju nende tervisele ja elueale, on leitud, et rohkelt aedvilju söövatel inimestel on tervis keskeltläbi parem kui neid vähe söövatel inimestel, ei ole rohkelt aedvilju söövatel inimestel suuremat risk vähktõppe haigestuda, pigem vastupidi. Ning rohke roheliste lehtköögiviljade söömine paistab vähiriski kõige tõhusamalt vähendavat (Of the food groups analyzed, green leafy vegetable intake showed the strongest inverse association with major chronic disease and cardiovascular disease. For an increment of one serving per day of green leafy vegetables, relative risks were 0.95 (95% CI = 0.92 to 0.99) for major chronic disease and 0.89 (95% CI = 0.83 to 0.96) for cardiovascular disease.)

    Vasta  |  Tsiteeri

  21. Ega ma ei kavatsenudki kapsa, salati ja peterselli tarvitamisest loobuda. Sel suvel kuulsin raadiost ka saadet, kus sealiha söömise mõte maha laideti, kuna see sisaldab palju vähi rakke ja üldse soovitati liha tarbimine seemnetega asendada, söön liha seniajani sellegipoolest edasi.

    Vasta  |  Tsiteeri

  22. Rapsiõli aitab ennetada dementsust ja põletikku

    Soomes Tampere ja Helsingi ülikoolis tehtud uuring näitas, et rapsiõli aitab ennetada dementsust ja põletikku.

    Uurijate sõnul on rapsiõli koostises aineid, mis aitavad mõjub organismil tasakaalu säilitada, kirjutab iltalehti.fi.

    Teadlased soovitavad selle tõttu tarbida vähemalt ühe lusikatäie rapsiõli päevas.

    Isegi see lusikatäis aitab ennetada südame- ja veresoonkonna haigus, dementsust ja diabeeti.

    Vasta  |  Tsiteeri

  24. Novaator vahendab maailma suurimat dieedi (tegelikult vist toitumisharjumuste) -uuringut ja sedastab, et mõned senistest toitumissoovitustest on olnud liiga üldsõnalised või eksitavad, et neist ülekaalulisuse vastu abi oleks.

    Söö puu- ja juurvilju ja kala, ole rasvaga mõõdukas. Söö tasakaalustatud toitu ja saavuta normaalkaal. Need on mõned Euroopas käibivad toitumissoovitused.

    Kopenhaageni ülikooli teadlaste juhtimisel toimunud üleeuroopaline uuring näitas, et neist soovitustest ei piisa selleks, et ülekaalulisust vältida. Uuringu tulemused avaldas mainekas meditsiiniajakiri New England Journal of Medicine.

    Uuringus Diogenes osales kaheksa keskust eri Euroopa riikidest, sellesse valiti juhuvaliku põhjal 772 perekonda – 938 täiskasvanut ja 827 last. Uuring on ühtlasi maailmas senitehtuist suurim dieediuuring.

    Teadlased võrdlesid Euroopa riikides levinud ametlikke toitumis- ja dieedisoovitusi ning võrdlesid seda dieediga, mille kokkupanekul oli lähtutud viimasel ajal avaldatud uurimistulemustest, kui olulised on valgud ning kuidas süsivesikud reguleerivad söögiisu.

    Artiklis leidub ka otseseid toitumissoovitusi.

    Kopenhaageni ülikooli toitumisteadlane Thomas Meinert Larseni sõnul on näiteks praegune soovitus süüa iga päev vähemalt kuus portsu puu- või juurvilju liiga üldine. Uuring näitas, et sugugi kõiki puuvilju ei tohiks süüa piiramatutes kogustes. Porgandit, peeti ja pastinaaki tuleks pigem süüa toorelt.

    Kartulit tuleks süüa keedetuna, mitte praetult. Keedukartuleid võiks tarvitada külmalt, sama kehtib ka pastaroogade puhul, mida on valmistatud “al dente”, seega keedetud nii vähe kui vajalik selleks, et pasta enam hamba all kõva ei tunduks.

    Larseni sõnul on küsimus siin süsivesikute struktuuris. Külmalt süües lagunevad süsivesikuahelad aeglasemalt ning see tagab veres ühtlasema gülükoositaseme.

    Vasta  |  Tsiteeri

  25. Ettevaatust! Kasulikud aiaviljad

    Puu- ja köögiviljade söömise kasulikkusest on palju räägitud, üheks põhjuseks neis sisalduvad antioksüdandid.

    Nende hulka kuuluvad väga erineva keemilise koostisega ained, mis on võimelised siduma ainevahetuse käigus moodustuvaid kahjulikke vabu
    radikaale.

    “Vaba radikaal ja antioksüdant on nii käibesõnad, et inimesed ei mõtle nende sisulisele tähendusele,” ütleb maaülikooli aianduse osakonna juhataja professor Kadri Karp.

    Teda pahandab see, kui tervise- ja naisteajakirjad annavad lugejatele “head nõu” ning soovitavad süüa ühekülgselt – viinamarju või kanada mustikaid, mis olevat kõige suurema antioksüdantide sisaldusega ja seega kõige tervislikumad.

    Doktoritöö raames aedviljade oksüdatiivseid omadusi uuriv Tõnu Tõnutare on leidnud teaduskirjandusest vastukäivaid tulemusi.

    Antioksüdantide määramiseks on kasutusel mitmed meetodid, mis annavad erinevaid, lausa kordades vastupidiseid tulemusi.

    Näiteks selgitab üks uuring, et õunad sisaldavad kasulikke aineid kõige rohkem ja viinamarjad kõige vähem. Teise uuringu tulemused väidavad aga risti vastupidist.

    Lisaks selgub uurimisgruppide töid kõrvutades, et ka sama meetodiga saadakse vastukäivaid tulemusi. Tõnutare hinnangul ei saa ühtegi uuringut teistest kõrgemale tõsta ja väita, et seal selgus lõplik tõde. Seetõttu pole võimalik öelda ka seda, kas näiteks marjad on kasulikumad kui köögiviljad või tee.

    Kadri Karbi sõnul kirjutavad terviseajakirjad sageli mõne üksiku uuringu tulemustest ja väidavad, et seal parima tulemuse saanud viljad on kõige kasulikumad. Tema sõnul on selliste pingeridade tegemine viimase kümne aasta teema ja see võib olla seotud teatud ettevõtete promomisega.

    “Ei ole nii, et kui söön iga päev küüslauku ja kanada mustikaid, siis mul ei tule vähki,” toob ta näite. “Ajakirjanduses on asju tihti nii ühekülgselt kajastatud.”

    Tõnutare doktoritöö juhendaja Ulvi Moor kordab käibetõde – sööma peab mitmekülgselt. Osades viljades on rohkem vitamiine ja teistes värvaineid, kolmandates fenoolseid ühendeid, kuid organism vajab neid kõiki. Ka ainult toortoidu söömine ei ole hea, sest näiteks karoteen on paremini omastatav keedetud või hautatud, mitte tooretest porganditest.

    “Selge on see, et kõik marjad ning puu- ja köögiviljad sisaldavad kasulikke antioksüdante, kuid erinevates hulkades,” toob Tõnu Tõnutare välja ainukese kõigis uuringutes kinnitust leidnud väite.

    Antioksüdandid

    – Bioloogiliselt aktiivsed ühendid, mis kaitsevad organismi, aitavad pidurdada vananemisprotsesse, tõrjuda vähki, põletikke, südame-veresoonkonna ja teisi haigusi.

    – Seovad ainevahetuse käigus moodustuvaid tervisele kahjulikke vabu radikaale, neutraliseerides nende toime.

    – Kõige tuntumad antioksüdandid on C- ja E-vitamiin, polüfenoolid, aga ka karotenoidid, koensüüm Q10, seleen ja mitmed ensüümid.

    – Leidub marjades, puu- ja köögiviljades, mahlades, veinides, tees ja kohvis.

    – Üks taimedes leiduvate antioksüdantide rühmi on antotsüaanid, mis annavad viljadele ja õitele neile omase värvuse. Neist kuut kasutatakse toiduainetööstuses looduslike värvainetena ja tähistatakse koodiga E 163a kuni E 163f.

    – Lisaks on kasutusel kolm antotsüaani segu, mida tähistatakse lõppu lisatud ühe kuni kolme i-tähega, näiteks viinamarjakestade ekstrakt E 163(i) ja mustasõstraekstrakt E 163(iii).

    – Antotsüaanidel on omadus muuta värvust sõltuvalt keskkonna happelisusest või aluselisusest.

    Vasta  |  Tsiteeri

  28. Märkust piimast kui vasikate kütusest ja sellega seotud vasikategudest mäletavad Eesti lastekirjanduse tundjad loomulikult säärasest tunnustatud toitumiskäsiraamatust nagu Silvia Rannamaa Kasuema ja selle põhjal vändatud toitumisteaduslikust filmist Naerata ometi.

    Vasta  |  Tsiteeri

  29. See hüsteeriline vastulause on paras oopus küll.

    Fun fact: piimas suurimat osakaalu eviv inimesele surmavalt mürgine aine on divesinikmonooksiid. Tõsi küll, surmava mürgituse saamiseks tuleb seda piimafraktsiooni päris mitu liitrit ära tarvitada. (Two gallons on rahvusvahelises mõõtühikute süsteemis umbes seitse ja pool liitrit.)

    Vasta  |  Tsiteeri

  30. milk.procon.org – võhikuna ei oskagi mingit seisukohta võtta
    BMJ ‘is on hunnik uuringuid piima positiivsest mõjust laste immuunsüsteemile ning luude kaltsiumi sisaldusele.
    http://www.pcrm.org/search/?cid=157 väidab, et piim takistab D3 vitamiini loomet ning on üks eesnäärmevähi põhjustajatest.

    Vastukäivat infot on internetis jalaga segada, raske uskuda, et nii poolt kui vastuargumentide seas üht koma teist tõest ei leidu.
    Oja-Simsoni väidet (läbi Ekspressi sule), et piimast loobumine annab selgema mõtlemise on väga raske uskuda-põhjendada. Samas mingid uuringud vähi ja piima mittetarbimise vahelist seost näitavad.
    Kui kodanik Dig on toitumise alal pädevam asjamees – ehk kirjutaksid pikemalt lahti – kas ja mida saab väita piima kasulikkuse-kahjulikkuse kohta.

    Vasta  |  Tsiteeri

  31. Rait Saar ütles:

    Kui kodanik Dig on toitumise alal pädevam asjamees

    Ei ole. Dig ei oska ühtki kunsti peale väidete loogikasse aheldamise ja töötab sellepärast selle paha onuna, kes viriseb kõva häälega “Demagoogia!”, kui …

    milk.procon.org

    … vastamiskohustusega ametimeestele suunava küsimuse esitab ja nende kannatlikku püüdmist selgitada, mis värk on, serveerib ümbertnurgajutuna, mida oleks hea mõte survegrupi väidetega “tasakaalustada”. Fair and balanced, minu eesel.

    Vasta  |  Tsiteeri

  32. Rait Saar ütles:

    kas ja mida saab väita piima kasulikkuse-kahjulikkuse kohta.

    Pärismaailmas on rusikareegel, et kui üldtunnustatult kvaliteetse piima tarbimise järel kõht lahti ei lähe või allergiamärke ei ilmne, siis ei ole suuremat põhjust muretseda. Arvestada tuleb küll, et laktoositalumatus kipub kujunema paljude aastate jooksul, nii et lihtsalt sellest, et lapsena laktoos talutav oli, ei saa järeldada, et see nii eluaeg on.

    Peale allergia ja piimasuhkrutalumatuse pakub piim muidugi veel nii mitmeski meditsiinilises kontekstis huvi, näiteks veterinaarmeditsiinis kasutatud medikamentide võimaliku valmispiima sattumise või piima-leelise sündroomi asjus. Piima tarbijat need aga kuigivõrd ei puuduta, kui arst just teda mõne ravimi ja piima võimalike ebameeldivate koostoimete eest ei hoiata. Samamoodi on ju ka täiesti mõistetav, et autoraadio kasutaja muretseb selle üle, kas raadio teeb ilusat häält või mitte ja teda ei huvita kuigivõrd, kas autoraadio raam on tehtud pärast Manhattani Projekti toodetud terasest ja seega radioaktiivne. See võiks ehk asjasse puutuda siis, kui sellest terasest täppismõõteriistu ehitataks, aga kindlasti mitte autoraadio kontekstis.

    Vasta  |  Tsiteeri

  33. Unustasin mainida, et need piima tarbimise uuringud BMJ’is millele pilgu peale heitsin uurisidki just nimelt kasvavat organismi.

    Martin Vällikule:
    Tunnistad küll enda võhiklikust aga ikkagi ei mõista ma mille põhjal paned sa soovituse köögivilju kas keeta-aurutada (üldjuhul siis võimalikult vähe) umbluuteaduse alla? Panin tähele, et miskis vanemas toitumise teemalises artiklis olid sa suisa köögiviljade ning värske toidu vastasel seisukohal? Kust selline arusaam?

    http://www.nal.usda.go Saab vaadata levinumate toiduainete koostist töötlemata ja töödeldud kujul. Toon välja andmed spinati (mida tuuakse välja kui head foolhappe allikat) kohta

    100g toores 194 µg
    100g küpsetatud/keedetud 146µg
    100g külmutatud, küpsetatud/keedetud 121 µg

    Kuskilt meenub, et ka C vitamiin laguneb kuumutamisel (mida pikemalt kuumutada seda vähem C vitamiini toitu alles jääb)

    Vasta  |  Tsiteeri

  34. Rait Saar ütles:

    Tunnistad küll enda võhiklikust aga ikkagi ei mõista ma mille põhjal paned sa soovituse köögivilju kas keeta-aurutada (üldjuhul siis võimalikult vähe) umbluuteaduse alla? Panin tähele, et miskis vanemas toitumise teemalises artiklis olid sa suisa köögiviljade ning värske toidu vastasel seisukohal? Kust selline arusaam?

    Kus ma panin soovituse köögivilju keeta-aurutada umbluuteaduse alla?

    Kus ma olin köögiviljade ning värske toidu vastasel seisukohal?

    Ise ka imestaksin, kui ma selliseid seisukohti oleksin väljendanud, seepärast ootan täpseid tsitaate ja viiteks ka konteksti, kus need seisukohad väljendatud on.

    Minu arusaamist mööda on köögiviljade söögiks tarbimisel nende keetmine etem kui praadimine ja aurutamine etem kui keetmine, aga mitte nii palju, et ilmtingimata ja alati vaid aurutamist peaks teostama. Samas omastab inimene kuumtöödeldud köögiviljadest rohkem kui tooretest, kuid see jällegi ei tähenda, et tooreid taimi ei võiks närida ja sellest mõnu tunda.

    Vasta  |  Tsiteeri

  35. Martin, siin samas artiklis hoiatad kreeklaste eest ja tsiteerid soovitust keeta-aurutada ning mitte liigselt küpsetada kui ‘tüüpilist “terapeutide” juttu’ – so keetmine aurutamine ongi se va kurja juur. Ilmselt küll ekslikult aga igatahes järeldasin, et järelikult on selline soovitus sinu jaoks umbluu.

    07 vebr 2008
    Oled see mida sööd – alatu propaganda

    Ja kui selle hüüdlause järgi edasi mõelda, siis taimetoitlased on kapsad?
    Ja selleks, et tõeliseks inimeseks saada, tuleb inimsööjaks hakata?’

    Jäi mulje, et naeruvääristad üleskutsed tarbida köögivilju.

    Vasta  |  Tsiteeri

  36. Rait Saar ütles:

    Martin, siin samas artiklis hoiatad kreeklaste eest …

    Rait, oled ilmselt hämamise alal alles algaja ja teed labaseid vigu. Sellepärast annan Sulle mõned näpunäited, millest kõige tähtsam on: ära viita allikale, kui see ei kinnita Sinu öeldut. Selles artiklis siin ega ka artiklis “Oled see, mida sööd” — alatu valepropaganda ei ole mingisugust Martini hoiatust kreeklaste eest. Oleksid Sa käega lehvitanud stiilis “Martin hoiatab inimesi kreeklaste eest”, ei oleks seda olnud põrmugi nii lihtne põrmustada, iseäranis pärast Oakrocka toetavat tiraadi Kreeka majanduse kehvast seisust või lontivajumisest.

    … hoiatad kreeklaste eest ja tsiteerid soovitust keeta-aurutada ning mitte liigselt küpsetada kui ‘tüüpilist “terapeutide” juttu’ – so keetmine aurutamine ongi se va kurja juur.

    Teine tähtis viga, mida algajad hämajad teevad, on järeldustele justkui-loogiliste mõttekäikude ilmutatult külge panemine. Iga lugeja, kes midagi päris-loogikast teab, taipab siinkohal üsna kiiresti, et niimoodi ei saa järeldada ja paneb “so” külge sildi non sequitur. Edukaks hämamiseks pead loogikast hoiduma kui katkust — vähemalt niikaua, kuni oled puderkapsaatika alal piisavalt vilunud, et suudaksid kokku panna ja vaevatult esitada piisavalt keeruka mõttekäigu, et keskmine lugeja selle keerdkäike jälgida ei suudaks.

    Jäi mulje, et naeruvääristad üleskutsed tarbida köögivilju.

    Jah, täpselt nii hämataksegi. Jätka samas vaimus.

    Vasta  |  Tsiteeri

  37. Hmhh, ei jää päris nõusse sinuga Dig. Viitasin kreeklastele kui sellele halvale mis Trooja hobuse sees leidub. Martin Vällikul pidi olema ju mingi põhjus miks tõi ta toitumisteraapia kodulehelt välja just soovituse köögivilju aurutada ja keeta. Ilmselt oli tegemist minu poolse arusaamatusega, aga kui hoiatad ‘kreeklaste-toiduterapeutides’ eest, siis oletavasti ei viita hobusele vaid ikka kreeklastele?

    Minu loogika liiguks umbes seda rada pidi: Toitumisterapeutide jutus on tihti palju hämamist, näiteks tsitaat “bla bla” kus bla on jaburus.

    Too ‘oled see mis sööd’ artikkel oli ju ikka ka pigem ilkumine-maha tegemine? Need kaks teksti kokku panna jäigi mulje, et keedetud juurviljade soovitamine on per Martin Vällik umbluu.

    Vasta  |  Tsiteeri

  38. Väike toitumisalaste mõistete veebiaabits aitab terminoloogias orienteeruda.

    Väga sageli aetakse segamini mõisted „toidulisand“ ning „toidu lisaaine“. Toidulisandiks on näiteks vitamiinide või mineraalainete preparaadid, mida võetakse siis kui toiduga mõnda toitainet piisavalt ei saa. Toidu lisaained on aga ained, mida lisatakse toidule selle valmistamise käigus, et parandada toidu omadusi: maitset, konsistentsi, lõhna, säilivust vm. /—/

    Ekslikult arvatakse, et toitumises on kõik must-valge. Et on olemas kahjulikud ja kasulikud, ebatervislikud ja tervislikud toidud. Tegelikult selliseid mõisteid kasutada ei saa, sest tervislik saab olla ainult kogu inimese toitumine ja elustiil tervikuna. Kõik sõltub sellest kui suurtes kogustes ning kui sageli üht või teist toitu süüakse. Mitmekesiselt ja muidu soovitustele vastavalt toituva ning füüsiliselt aktiivse inimese tervist ei ohusta see, kui ta tarbib korra kuus kartulikrõpse, mida enamik inimesi nimetab esimeste seas, kui jutt käib „kahjulikest toitudest”. Küll aga ei oleks hea neid tõepoolest süüa mitte sagedamini kui paaril korral kuus ning seda nende suure rasva- ja soolasisalduse ning peaaegu olematu vitamiinide ja mineraalainete sisalduse tõttu.

    Teisest küljest, kuigi inimene peaks sööma päevas vähemalt 5 portsjonit puu- ja köögivilju, ei ole kindlasti hea, kui sellest innustust saanuna hakkab inimene päevas kilode kaupa näiteks vaid banaane sööma. Samuti ei saa heaks kiita seda kui inimene valdavalt kapsasalatist toitub, pidades sellist teguviisi ise väga tervislikuks. Ühekülgne toitumine jätab organismi ilma paljudest vajalikest toitainetest, sellest ka soovitus mitmekesiseks toitumiseks – inimene vajab toite igast toidugrupist.

    Vasta  |  Tsiteeri

  39. Ei osanud seda mujale panna. Hingepeeglis on ilmunud uuringuviidetega varustatud artikkel, mis kummutavat väidetavalt peavoolumeedias levitatavaid toitumisalaseid valesid. Ehk mõni minust asjatundlikum oskab öelda, millised nende endi väidetest on hüperboolsed, millised vastavad tõele.

    Vasta  |  Tsiteeri

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga