Maailma lõpp aastal 2012 ja teisi lugusid jaanuari ajakirjanduses (+video suguhaigustest)
- 2012. aastal oodatakse maailma lõppu. Kuidas see võiks tulla?
Delfi9. Mesilaste hukkumine
Üle kolmandiku USA mesilasperedest hukkus 2008. aasta talvel. Sündroom, mille puhul kõik töömesilased tarus äkki surevad ja ellu jääb vaid mesilasema, on levinud ka Euroopa riikidesse Prantsusmaale, Belgiasse, Itaaliasse, Portugali ja Hispaaniasse.
- Rootsis suri seagrippi seitsmeaastane poiss
Rootsi tervishoiuametnike kinnitusel on tegemist seagripi uue puhanguga, viirustüvesse H1N1 nakatunuid on praeguseks kokku 65. Eelmisel talvel suri seagrippi oma 30 rootslast, vahendab BNS.
- Aitab soolapuhumisest! Rooma Klubi visioon ehk kuidas asjad tegelikult saavad olema.
Eesti Ekspress„Rooma Klubi on mõttekoda, mõtlejate ring, kes vaatavad tulevikku – minevikku vaadatakse vaid niipalju, kui tuleviku jaoks vaja. Üks aasta on meie jaoks väiksem kui silmapilk. Tegeleme pigem prognoosidega aastakümneteks,” ütles Ekspress.ee-ga rääkima soostunud Rooma Klubi Eesti haru asepresident Hardo Aasmäe.
- Teisipäeva hommikul on ilus päikesevarjutus
Mati Soomre, MaalehtSuure faasiga osaline varjutus on Eestis näha – kui aga selget taevast oleks! Varjutus algab päikesetõusu ajal ja lõpeb pärast keskpäeva.
- 2010: juhtiv moraaliekspert jäi vahele vassimisega
Delfi FortePaljud vastava ala eriteadlased on nõudnud, et Harvardi ülikool juurdluse tulemused avaldaks, rõhutades, et need võivad mõjutada kõiki teadustöid, mis Hauseri töid aluseks võtnud on. Seni pole Harvard seda teinud.
- 2010: avastati arseenipõhine eluvorm?
Delfi ForteNiipea, kui enneolematu avastus avalikuks tehti, tabas seda aga teadusringkondade äge kriitika.
Biokeemikud ründasid loendamatutes blogides uurimuse metodoloogiat ja algupärase uuringu järeldusi, mis omakorda tõi kaasa artiklitetormi tavameedias.
- Kas alternatiivmeditsiin võib olla lastele ohtlik?
PM Tarbija24Üha enam lapsevanemaid otsustab laste ravimisel täiend- ja alternatiivmeditsiini kasuks, arvates, et looduslikud vahendid on kahjutud ja ohutud, kuid värske uurimuse kohaselt on paljudel sellistel rohtudel tugevad ja vahel isegi surmavad kõrvaltoimed.
- Suguhaigustest tuleb ikka aegajalt rääkida. Propagandafilm aastast 1973:
Allikas: Armed with Science
Naistearst: kodusünnitusega kaasnevad suured riskid
Astroloogi 2011. aastaks lubatud suure õnne uudises ei jõudnud n-ö veel trükivärv kuivada, kui kvaliteetleht Postimees ilmutas ka numeroloogi teadaande: Numeroloog: sel aastal luuakse vundament tuleviku jaoks
Tänapäeval, internetiajastul, peaks olema mis tahes väite kontrollimine imelihtne, aga ei, inimene räägib ja leht kirjutab:
Kui nüüd uskuda Wikipediat, siis saanud dominikaanlased nime hoopis sellest, et nende asutaja nimi juhtus olema Dominicus.
Sõõrumaa puhul on alati hea öelda, et näe, inimene kuulab nõidu ja on aina edukas, tehke järele või makske kinni. Igatahes teab ta, kui suures osas tähed inimeste elusaatust määravad (80%), aga ka seda, et lehe-ennustusi usaldada ei maksa ja peab oskama ise sõnumeid lugeda.
Aasta arst suri ületöötamise tõttu
saa kolleegi kurnatud südant enam tööle. Et see tõesti vaevatud oli, selgub paar päeva hiljem. Krista Vinkelil ei olnud see esimene infarkt – oma esimese infarkti põdes ta läbi püstijalu, tõenäoliselt seda ise teadmata. Ammugi ei saanud seda teada kolleegid. Ega patsiendid.
Võib järeldada, et dr Vinkel töötas viimased aastad jõu piiril, juba väga haigena.
“Inimesed töötavad end surnuks,” lausub tütar Gerli Morell.
“Keegi ei tohi töötada üle kaheksa tunni”
Naistearst Galina Litter ei varja oma valu sõbranna äkksurma pärast. Ta usub, et dr Vinkeli tervise halvenemise taga oligi aastatepikkune pidev stress.
“Ma arvan, et seda oleks saanud ennetada… Mitte keegi, ka arstid ei tohi töötada üle kaheksa tunni ööpäevas,” ütleb Litter.
“Arstide läbipõlemine on probleem kogu maailmas, kuid arenenud riikides valvavad selle üle ametiühingud ja kutseliidud. Arstid on ühiskonnas olulised haritlased. Eestis põlevad arstid läbi, sest töökoormus on suur ja saadav tasu väike.”
Krista ja Galina lõpetasid Tartu ülikooli 1981. aastal. Tänaseks on surnud seitse kursusekaaslast, mitu neist enesetapu tõttu. Nende kursusekaaslane oli ka Mart Kull.
“Arste Eestis ei hoita,” ütleb dr Litter, “arstidele esitatakse järjest kõrgemaid nõudmisi, vähendades seejuures lepingulist tasu. Tunnustust, eriti ajakirjanduses, on harva.”
Eero Merilind toob näiteks: perearst võtab kuus vastu 500–600 patsienti (maapiirkondades isegi kuni 800), see teeb 20–30 patsienti päevas. Igaühele on määratud 10–15 minutit. Aga mõni – näiteks värskelt diagnoositud vähiga inimene – tahab “asjade kulgu” arutada kauem kui veerand tundi.
“Praegu ei tule kõne allagi, et arst jääb haigeks. Ei, ta võtab palavikualandajat ja tuleb tööle.”
Perearstide töökoormus on suur – kui veel 2005. aastal oli 4,7 miljonit vastuvõttu, siis 2008. aastal juba 5,1.
Doktor, võta mindFacebookis sõbraks!
Patsiendid helistavad oma arstile nii ööl kui päeval. Paljud kirjutavad elektronkirju – eriti lapsepuhkuse ajal netifoorumites toimetavad noored emad – ja vihastavad, kui arst ei vasta kümne minuti jooksul. Uus komme on lisada arst Facebookis oma sõbraks. Eero Merilind tunnistab avalikult, et see on arstide seas “kitsaskoht”. “Ma ei lisa patsiente oma sõbraks,” ütleb ta.
Krista Vinkel oli just selline arst, kes tööl ja puhkusel vahet ei teinud. Patsiendid teadsid tema mobiilinumbrit ja helistasidki… Teati, et dr Vinkel on olemas, rahustab, abistab.
Kuid mis põhiline – Krista Vinkel ise tahtis olemas olla. Ta ei osanud endas lahutada arsti ja inimest.
“Krista seletas kõik lihtsaks ja selgeks ning suhtus just nõnda, et kõik probleemid saavad lahenduse. Ja said ka. Tundsin Krista Vinkelit üle 20 aasta. Ma ei jõudnud teda kahjuks küllalt tänada, nii ootamatu oli ta lahkumine,” räägib Evelin Ilves.
“Kui rääkida arstide…
läbipõlemisest,” ütleb tütar Gerli, “siis iga inimene, kes selle ameti valib, teab ohtusid: unetud ööd, mure ja – eriti naiste puhul – perekonnast eemalolek. Mujal maailmas kaasnevad selle erialaga teatavad boonused – parem tasu, varasem pension –, mis võimaldavad arstil akusid laadida, panustada ka oma heaolule, tervisele…Meil paraku mitte!”
Kui Gerli pidas pärast keskkooli plaani minna arstiteadust õppima, oli just ema see, kes ütles: “Ei, see töö tapab, eriti naisi!”
Ja Gerli mõtleski ümber. Vennast on saamas geenitehnoloog – kuid mitte arst.
Krista Vinkel teadis juba pisikese tüdrukuna, et tahab arstiks saada. Ja ta sai. Naiste arstiks. Krista oli esimene, kes nägi ja puudutas oma lapselast.
“Öelge arstile aitäh!”
Fertilitase katuseräästad Viimsis tilguvad ebalevalt, justkui nutaks nad oma arsti taga.
Korraga ütleb Ivo Saarma – tal on sõna-sõnalt meeles see lugu surmast, mis Krista talle rääkis, ja ta kogu aeg mõtleb, et miks Krista talle seda rääkis – “Kallid inimesed, öelge arstile aitäh siis, kui ta veel elab… Krista oleks seda väga vajanud.”
AZ Central kirjutab, et relvafanaatikud Ameerikas on hiljutisest Tucsoni massimõrvast kiiresti järeldused teinud:
Andres Valdre ütles:
Ma olen päris tihti tähele pannud, et Turovski paneb oma juttudega puusse. Kuna ta on viimastel aastatel väga paljudel teemadel sõna võtnud, siis kohati ei jõua kompetents järgi lihtsalt vajadusele. :)
@Kriku:
Oeh, kui ebaeetiline ja vastutustundetu kommentaar arsti poolt.
Mõnikord esitavad ka arstidiplomiga inimesed vastutustundetuid väiteid, aga Aleksei Turovski on zooloog, lõpetanud TRÜ bioloogia-geograafia teaduskonna.
Oletan, et Liina peab ebaeetiliseks ja vastutustundetuks hoopis tähelepanu juhtimist kodusünnituse riskidele, millele Kriku viitab postituses 101. Tore oleks muidugi kuulda ka selgitust, miks sünnitajate tervise pärast muretsemine ja võimalike riskide kahandamine tema arust taunitav on.
Tegelikult on ju täitsa armas, et naistearst räägib sisuliselt, mitte ei viita külmalt asjaolule, et kodus sünnitamine ilma arsti järelevalveta on Eestis üldse keelatud.
Mart K. ütles:
Kuidas seda keelata õnnestub?
Kas ma eksin ja arsti järelevalveta (kodus) sünnitamine ei olegi enam väärtegu?
Kodus sünnitamine ei ole meil üldse seadusega reguleeritud. Seadus on ette valmistatud ja seda siis nämmutatud viimased kümme aastat. Viimase aja olulisem kodus sünnitamise keelamise juhtum Ungaris jõudis Euroopa inimõiguste kohtusse, mis otsustas, et sealne keeld ei ole kohane.
See, mida teadus ütleb ohutuse kohta, on väga tuliseid vaidluseid tekitav teema. On uuringuid, mis ütlevad, et tõepoolest on oht suurem, ja teised mis ütlevad, et pigem on tervisetulemid samad, ent meditsiinilisi sekkumisi on vähem kodus sünnitajate seas. Et aga tegemist on päris suurte ja tugevate huvigruppidega, siis käib tuline vaidlemine sellel teemal teadusajakirjade veergudel ja huvigruppide seas. Vaieldakse kodusünnituse definitsioonide ja kaasamiskriteeriumite kohta. Samuti tekitab probleeme kasvõi selline lihtne teema, et kuldstandartit (RCT) ei ole võimalik selle teema puhul teha.
Mina ka ei tea. Missugune paragrahv seda katta võiks?
steriliseerimise õigus viiakse 18. eluaastale 35lt http://www.epl.ee/artikkel/590864
ja postimehe naistelehes täna ainult ongi uhhuu-artiklid – numeroloog, astroloog, selgeltnägija ja keegi veel.
dig ütles:
Ei tea, lähtun ise ka kolmandate isikute ütlustest; Liina paistab paremini kursis olevat. Tõenäoline, et kodus sünnitamise puhul ei soorita väärtegu mitte sünnitaja ise, vaid teda abistav-mahitav doula või ämmaemand või lähisugulane.
Nüüd aga teist juttu ajakirjandusest. Forte vahendab nappi nuppu Daily Telegraphist, milles Cambridge’i majandusprofessor väljendab veendumust, religioossuskalduvuse levikus on süüdi usklike paljulapselisus ja mingi eriline “usugeen” (või et usklikkus levib tänu neile, mis teeb sama välja).
Liina ütles:
Kui nende viimaste uuringute väide selline ongi, siis järeldub sellest loogiliselt ja paratamatult, et sünnitushaiglates ei päästeta ühegi lapse elu ega tervist. Kõikvõimalik haiglas sisseseatud abivarustus komplikatsioonide vältimiseks on mõttetu ja tuleks oksjonil kollektsionääridele või vanarauakaupmeestele maha müüa. Rääkimata väljakoolitatud inimestest, kes tuleks tootvale tööle suunata.
Kuna minul on vähemalt kaks tuttavat, keda ilma kiire tänapäevase meditsiinilise abita sünnitusel praegu olemas ei oleks, liigitan selle jutu loba hulka.
Intervjueeritud arst tõi välja statistikal põhineva väite Hollandi kohta:
Kas see väide on väär? Kui see väide on tõene, siis milles seisneb vastutustundetus ja ebaettilisus? Kuidas saab olla tõeste tervishoiualaste andmete esitamine vastutustundetu ja ebaeetiline?
Kriku ütles:
Ei, sellest ei järgne loogiliselt sinu väidetut.
Siiin räägitakse kahest erinevast asjast. Planeeritud kodus sünnitamisel on kindlad piiritletud eeldused: tegemist on normaalselt kulgenud rasedusega ja pole vastunäidustusi kodusele sünnitusele, ning et on olemas ämmaemand, kes hindab protsessi ja sekkub vajadusel/näeb vajadust meditsiinilise abi järgi ja suunab sünnitaja haiglasse.
Mittenormaalse raseduse korral on abi absoluutselt põhjendatud, teema ei käigi selle kohta.
See väide äratas minu tähelepanu. Mul ei ole praegu võimalik statistikasse süüvida, see on huvitav probleem ja mul on plaanis järgmisel nädalal sellega tegeleda. Pisut sirvisin eile Euro-Peristati raportit, mis on leitav sellelt lehelt. Seal on andmed aastate 2003 ja 2004 kohta. Nondel aastatel oli perinataalsuremus Eestis kõrgem kui Hollandis, 3,4 juhtu 1000 sünni kohta vs 3,0 juhtu (0-6 päeva peale sündi) (lk 119). Võib-olla on tal hilisemaid andmeid, otsin järgmisel nädalal. Ent kogu perinataalperioodi suremust ei saa seostada kodus sünnitamisega, eriti juhul kui pole näidatud kodusünnituste arvu.
Minu jaoks on ebaeetiline hirmutamistaktika kasutamine küsimuses, kus huvid ja teadus on niivõrd üksteisega läbi põimunud. Ühest küljest ma saan aru, et tal arstina ei olegi võimalik muud moodi öelda. Tema väited on täiesti kooskõlas tema maailmavaate, õpingute ja tegevusega. Ent ta oleks saanud seda teha…
… tasakaalustatult ja vähem emotsionaalselt.
Tervisetulemid on samad -> sünnitaja ega lapse tervise seisukohast pole vahet, kus sünnitada -> puudub vajadus sünnitamiseks eraldi asutuse, kallite aparaatide ja personali järele. Või vähemalt puudub nende järele vajadus praeguses mahus – reservatsiooniga ebanormaalselt kulgevate raseduste osas.
Kui selles arutluses on loogikaviga, siis palun demonstreeri seda.
Need eeldused olid ka minu tuttavate puhul täidetud. Üks ei hakanud pärast ilmale tulemist ise hingama ja teisel läks nabanöör kaela ümber ja tehti erakorraline keisrilõige. Mõlemal juhul tekkis vajadus kiire sekkumise järele alles sünnituse käigus või vahetult pärast seda ja kumbagi poleks jõutud õigel ajal haiglasse toimetada.
Selge, ootame siis ära süüvimise tulemused.
Mis huvidest sa räägid?
Erilist emotsionaalsust mina tema jutus küll tähele ei pane. Samuti ei ole ma nõus, et statistilisi andmeid peab tingimata “tasakaalustama”.
Et lugejad ei hakkaks kahtlustama, et Postimees üritab väärtajakirjanduse muljet jätta, on eetrisse lastud täiesti sensatsiooniline lugu Justin Bieberit nähti eile Märjamaa Statoilis. Nagu pealkirjastki arvata võib, ei ole loos midagi tsiteerimisväärset.
Nüüd aga vaatame, kuidas üks rahvusvaheliselt tuntud ja laia kõlapinnaga väljaanne asju ajab. Artikliks on Mount Etna Erupts ja see on praegu tunnustatud ajalehe Weekly World News esilugu. Loodetavasti paneb Postimehe toimetaja tähele, missuguse elegantsiga ja adekvaatsusega on esitatud artikli pealkiri.
Artikli esimene lause algab nii:
Niisiis, Weekly World News suudab kokku panna artikli, milles ei ole ühtki ilmselget jaburdust ei pealkirjas ega esimese lause esimeses pooles. Miks Postimees juba pealkirjas peab nii tegema, nagu WWN alles esimese lause lõpus?
New Scientist kirjutab nobelisti uurimusest, mis väidab, et DNA-d saab genereerida selle “teleporditud kvantjäljendi” põhjal, ning väidetele järgnenud skeptitsismi- ja pahameeletormist.
Hee, James Randi nimi jookseb samuti läbi. Artikli sabas on selline nupp:
Uskumise vägi on suur ja ravimatute haigustega inimeste lootuse pealt saab nii mõnigi palju raha kokku kraapida:
Rasked haiged loodavad imeravile
HEIDIT KAIO, Eesti Ekspress
Kas pole tuttav — teise eriala tegelased näeva asju ikka omaenda mätta pealt. Kui on oled osav noa kasutaja, siis hakkavad mitmed probleemid lõigatavatena paistma.
Tüüpiline prääks-käitumine. Meenutagem kasvõi Pons ja Fleischmanni külma tuumasünteesi, millele pressikonverentsi vahendusel, mitte avaldatud teadusartikli toel tuult sisse puhuti.
Just, kahjuks on see ikka nii, et raskete ja praegu ravimatute haiguste seljas saavad prääksujad pikalt ratsutada. Lisagem mõni vandenõulik element (“Eesti ja ka teiste riikide neuroloogid on sellise ravi vastu, kuna nad on seotud ravimifirmade uute ravimite katsetustega. Ravimifirmad jäävad ilma oma rahadest, kuna sclerosis multiplex’i ravimid on väga kallid ja sellele kulub miljardeid dollareid, nii on võimalik inimesi eluaeg hoida nendest sõltuvuses.”) ja ongi punutud usutav lugu, kus on süütud kannatajad, kurjad ja rahaahned hallid kardinalid ning nende käsilased arstid.
PhysOrg avaldab värskeid uudiseid narkootikumi-uurijailt, kes on avastanud, et isetehtud sigaretid tekitavad tugevamat sõltuvust kui vabrikus tehtud.
Vandenõuteooria on muidugi ilmne ja jäetakse lugejale koduseks teoretiseerimiseks.
Kriku ütles:
Tõepoolest on mõistlik aeg-ajalt küsida, kas kõik ressursid on võimalikult efektiivselt kasutatud, või on võimalusi nende paremaks kasutamiseks.
Kriku ütles:
Jimi ametikõrgendust analüüsib Larry Willmore:
Liina ütles:
Ja minu kaks sõpra, kes oleks kodussünnituse käigus ära surnud, ei ole sellise “mõistliku” inimese jaoks, kes oskab “tasakaalustatult ja vähem emotsionaalselt” kaalutelda, muidugi mitte mingisugune argument.
Kriku ütles:
Kas selline küsimuse püstitus eeldab automaatselt sellist vastust?
Lihtne oleks öelda, et näita, kus ma olen üldse seda teemat selle konkreetse juhtumi osas käsitlenud ja sellist järeldust oleks võimalik tuletada.
Kodusünnitus ei ole vähemalt viimased 20 aastat olnud peamine sünnitamise koht. Tegemist on mõne protsendi naiste valikuga. Ning arsti hirmutamistaktika väites, et nende inimeste valik suurendab mitmeid kordi nende riske on valetamine. Nii tekitatakse ühiskonnas suhtumist ja arusaamist nendest konkreetsetest naistest kui stigmatiseeritutest, vastustundetutest ja halbadest emadest. See ei ole minu arvates õiglane. On tehtud uuringuid eesmärgiga hinnata seda riskide erinevust, ning nagu ma juba olen märkinud, on tulemusi erinevaid. Kindlat tõendust, et tegemist oleks kordi riskantsema tegevusega võrreldes haiglas sünnitamisega, ei ole vähemalt mina näinud. Ma arvan, et ma olen näinud piisavalt väitmaks, et ühiskond ei saa naisele keelata selle valiku tegemist, ning arukas oleks ämmaemandusteenuseid reguleerida nii, et see valikuvõimalus oleks olemas ja ämmaemandusteenus oleks selles osas võimalikult kvaliteetne. See on üks nende riskide maandamise strateegiatest. Ma pole ka selle ala ekspert, vaid lihtsalt huvi tundnud teema vastu.
Nagu sa ise oma teemaarenduse ja reaktsioonidega tõestasid, on teema emotsionaalne. Olen püüdnud seda vältida, teadlikult. Ka ei ole minul võimalik kommenteerida neid juhtumeid, mis ei olnud ju üldse kodusünnitused. Interneti teel juhuslike infokildude toel järelduste tegemine ei ole kõige mõistlikum tegevus.
Liina, sa postitasid väite, et on mingisugused uuringud, mis väidavad, et kodussünnitusel ja haiglas sünnitusel ei ole ema ja lapse tervise seisukohast vahet, kui teha reservatsioon, et rasedus on muidu normaalselt kulgenud. Sellise sõnumi lükkavad ümber juhtumid, mil sünnitushaiglas päästetakse niisuguse ema või lapse elu. Nagu öeldud, on ainuüksi minu tutvusringkonnas kaks sellist juhtumit – ja ma ei ole kuidagi eriliselt sellest valdkonnast huvitatud, ei loe “perekooli”, ei käi noorte emade juturingides ega kursustel ega muudel sellistel üritustel. Lihtsalt olen juhuslikult muu jutu sees kuulnud, et asi nii oli.
Juhul aga kui see väide oleks tõene, siis oleks sellest paratamatu loogiline järeldus, et meil osutatakse sünnitusabi liiga suures mahus. Selle kohta sa ütlesidki, et
Mina sain sinu tsitaadist nii aru, et sinu arvates ongi õige küsida, kas meil ei peaks sünnitusabi süsteemi kokku tõmbama ja ressursse mujale suunama – hoolimata sellest, et sa väga hästi tead, et nimetatud süsteem päästab aeg-ajalt elusid. Kui sa ei taha, et sind valesti mõistetakse, siis palun väljenda ennast selgemalt.
Valetamine lausa? Nii kategooriline väide nõuab tõendeid. Jään ootama.
Kas see et “ei ole vähemalt sina näinud” kindlaid tõendeid, tähendab kohe automaatselt, et väite püstitaja valetab?
See, mida ühiskond saab või ei saa keelata, on hoopis ise teema. Ühiskond ei saa keelata ka suitsetamist, kuigi see kasvatab suurusjärkude võrra paljude haiguste riske.
Nii, sina ei ole ekspert, aga pead ennast pädevaks ütlema, et praktiseeriv günekoloog valetab?
Ja selle “teadliku vältimise” juurde kuulub teiste valetamises süüdistamine – hoolimata sellest, et sa ise tunnistad, et sa ei ole kõnealuse ala ekspert?
Arvad sa tõesti, et kodusünnitusel oleks neil paremini läinud? Mis alusel?
Ressursside efektiivsuse teema. Kas on vale esitada küsimus, kui efektiivselt ja eesmärgipäraselt on süsteemis tehtud kulutused? Ning ka sünni ja reproduktiivsusega seotud süsteemis on võimalik küsida, kas kulutused on tehtud mõistlikult, eesmärgipäraselt ja teenivad patsientide huve kõige paremini. Seda, milliseid vastuseid Sina sellest küsimuse püstitusest antud kontekstis järeldasid, ei saa mina mitte kuidagi keelata-käsutada. Kui Sa tahad sellel teemal jätkata, palun väga, aga jätame kodusünnituse teema sellest põhimõtteliselt välja? Kas ma paneksin kodusünnituse teema ressursside efektiivse kasutamisega ühte patta? Ei, ja edasi ma jätkangi ainult kodusünnituse teemaga.
Kui sulle ei meeldi nii emotsionaalne sõna, siis ma katsun tasakaalustatumalt. Kui mina oleksin selle arsti kingades/positsioonis, siis mina nii julgelt ei väidaks.
Võib-olla praktiseeriva arstina oleks ma tuttav Austraalia uuringuga , kus leitakse, et perioodil 1985-90 oli planeeritud kodusünnituste käigus tervisetulemid lapsele kehvemad võrreldes mujal toimunud sünnitustega. Ning ilmselt on ta ka kursis pisut hilisema Austraalia ülevaatega (http://homebirthaustralia.org/.....5B5%5D.pdf), kus on olemas erinevused tervisetulemites lapsele.
Ent, pilt ei ole nii ühene, Austraalia uuringutele heidetakse ette, et kodus sünnitasid ka kõrge riskiga rasedad (vaidlus kaasamiskriteeriumite üle).
Austraalia olukorra kirjeldamiseks on hea järgmine kriitiline ülevaade Home birth and the National Australian Maternity Services Review: Too hot to handle?. Selle artikli autorite üheks sõnumiks on see, et kodusünnitusele juurdepääsu ja ämmaemandusteenuste mitterahastamine on tekitanud olukorra, mis hakkab takistama teenuste osutamise kvaliteeti, mõjutama tulemusi tervises. Austraalia kohta on võimalik leida ka järgmine uuring (), mille puhul ei leitud olulisi erinevusi tervisetulemites.
jätkan
Ent need ei ole ainsad uuringud. Ma vaatasin huvi pärast neid artikleid, kus autorid on tsiteerinud eespool mainitud Austraalia uuringut, ning siin on valik tulemusi:
Kanada näide, kus toetatakse ämmemandusteenuseid kodusünnitusel, ning tervisetulemites ei ole erinevust. Kanadast veel teinegi uuring , kus ei ole erinevust.
Šveitsi näide, kus samuti ei leitud erinevust.
Rootsi näide, kus erinevus on, ent see ei osutu statistiliselt oluliseks.
USA näide , samuti ei ole tervisetulemites lapsele olulisi erinevusi.
Šotimaa näide, kus põhjendatakse kõrgemat perinataalset suremust riskirasedate kodus sünnitamise lubamisega. (Kui riskirasedused analüüsist välja jätta, siis erinevus kaob).
Varasematest meta-analüüsidest saab välja tuua Olseni töö, milles on näha, et perinataalsuremuses ei ole olulisi erinevusi laste tervise osas, kuid vähem meditsiinilisi sekkumisi.
Waxi ja kolleegide 2010 aasta meta-analüüs on leidnud palju kritiseerimist, sest perinataalsuremuse (mille osas haiglas ja kodus sünnitamisel erinevust ei olnud) asemel kasutab ta neonataalsuremust ja seal leiab ta väikest osa uuringuid kaasates ja kvaliteetsemad uuringud välja jättes erinevuse. Viited kriitikale (1) (2 ) (3), mis minu arvates on head lugemismaterjalid teema kohta.
Hoopis teine küsimus on see, mida arst selliste arvamusavaldustega saavutab. Hirmu ja diskussiooni – kindlasti. Väitlust teema osas, kas see tuleks keelata või lubada? Kindlasti. Head, konstruktiivsed koostööd ämmaemandatega? Võib-olla jah, võib-olla ei.
Me võime püstitada küsimuse, kas kodus sünnitamise keelamine muudaks selle turvalisemaks. Muu maailma näide ütleb, et pigem mitte.
Ehk on abiks terminite täpsustamisel ja hirmude vähendamisel järgmistest eestikeelsetest linkidest:
Sünnitoetajate ühingu kodulehelt leitav Siiri Põllumaa ülevaade Naise valikut ja rahulolu mõjutavatest teguritest planeeritud kodusünnitusel.
Ning kodusünnituse reguleerimiseks ettevalmistatud eelnõu projekt.
Nii on kindel, et me räägime ühest ja samast asjast.
Liina ütles:
dig on läbi lugenud selle postituse ei usu, et Liinat tegelikult “hirmude vähendamine” huvitab. Teadaolevate faktidega on märksa paremini kooskõlas hüpotees, et Liinat huvitab, et inimestel oleks rohkem hirme arstide ja vähem Liina lemmik-uhuu ees. Faktid annavad alust ka oletamiseks, et Liina on lemmik-uhuud mingisugustel kursustel omandamas käinud, nagu Bettani omal ajal.
dig ütles:
Mida sa siis mu “lemmik-uhhuuks” pakud?
Kas see, kui ma olen kriitiline meditsiini suhtes, tähendab automaatselt hirmude tekitamist arstide ees?
Palun too näiteid selle kohta, kus ma ütlen, et arstide ees tuleb tunda hirmu.
Nende tegevuse suhtes on mõtet olla täpselt sama kriitiline kui alternatiivmeditsiini või nanotehnoloogia või misiganes spetsialisti suhtes. Või on meditsiin midagi nii püha ja puutumatut, et ei allu tavalise kriitilise mõtlemise tegevusele?
NaturalNews promob alternatiivintelligentsust:
Nagu paljud skeptilised lapsevanemad juba avastanud on, on oluliseks meditsiini-umbluu kandjaks värsketele vanematele orienteeritud veebifoorumid, mille markantseim näide Eestis on perekool.ee. Paraku ei ole see fenomen Eesti-spetsiifiline; sarnaseid juhtumeid leiab ka mujalt maailmast. Kirjutab Science Based Medicine:
Saturday Morning Breakfast Cereal vaatleb kapist väljatulemise teemat.
Washington Post kirjutab juhtumist Põhja-Carolina maakonnas, kus täiesti mitterassistlikud teepidulised otsustasid pool sajandit kehtinud riigikoolide integreerimise poliitika asendada uuega, mis toetab laste segregeerimist koolidesse perekondliku jõukuse järgi.
Missuguseid innovatiivseid ettekäändeid asjaosalised kuuldavale lasksid?
Nüüd, kui uudis sotsiaalsest progressist Raleigh’s on edastatud, laseme moe pärast kõnepulti ka kriitikud. Y’know, lihtsalt tasakaaluks — säärast fancy-pantsy juttu ei saa ju keegi tõsiselt võtta.
Liina ütles:
Kontekst tuleneb minu postitusest, millele sa oma efektiivsusejutuga vastasid. Lõpeta keerutamine.
Ei, Liina, küsimus ei ole siin emotsionaalsuses. “Valetamine” ei ole emotsionaalne hinnang, vaid väga tõsine süüdistus igale avalikkuses esinevale ja akadeemilise haridusega inimesele, eriti aga tervishoiusüsteemis töötavale inimesele. Lahmida selle sõnaga ei maksa.
Oled sa kontrollinud tema viidet Hollandile, mida teha lubasid?
Mina isiklikult arvan, et kodussünnitamine on eelkõige meditsiinipersonali mitteefektiivne kasutamine. Põhimõtteliselt võiks ju seda lubada, loomulikult 100% patsiendi kulul ( üürib endale ämmaemanda ja kui läheb sõiduks haigla poole, siis ka kõik selle, mis edasi juhtub, haigekassa hinnakirja järgi, ilma õiguseta hüvitusele).
@Liina:
3 korda suurem suremus kodusünnitustel rootsi uuringus ei ole oluline?
Tonda ütles:
Milline võiks olla sellise tegevuse mõju tulemustele tervises? Positiivne, negatiivne?
Ja austraalia uuringus oli sünnitusjärgne suremus haigla tasemel. Sünnituse aegne suremus oli 8 korda suurem ja üks suremusviis oli 27 korda kõrgem.
Märt ütles:
Statistiliselt ei osutunud oluliseks. Eks ta ole jah kummastav tulemus.
Märt ütles:
Austraalia uuringute kriitikas on olulisel kohal kaasamiskriteeriumid. Kui ämmaemand lubab sünnitada kodus kõrge riskiga rasedal ja neil ei ole võimalust minna teise tasandi abi saama, sest see ei ole seal taskukohane, siis loomulikult tekib probleeme.
@Liina:
Statistilise olulisuse puhul on palju võimalusi leida seda 95% või 99% tõenäolisusega loomuliku varieeruvuse sisse jäämist. Kindlaid standardeid pole ja bioloogias on palju hägust varieeruvust, aga see 3 kordne erinevus tundub küll olulise erinevusena.