Vitalism
Vitalism on metafüüsiline arusaam, mõne meelest ka kontseptsioon või doktriin, et elusaid asju eristab elututest mingi eriline substants — elujõud. Elujõud (vis vitalis, elan vital, prana, Qi) on see, mis elusatel asjadel sees on ja nad elusaks teeb. Vitalistide (inimesed, kes vitalismi tõeks peavad) arvates ei piisa elusolemiseks keemilistest ja füüsilistest protsessidest, vaid just elujõud peab lisaks olema.
Eesti keeles on elujõu tähenduses kasutatud veel sõnu vägi, hingus, energia, “universaalne eluenergia”.
Elujõu (energia) kaudu saab defineerida tervist ja haigust — kui elujõudu on vähe, siis ollakse haige ja tervenemiseks on vaja elujõud taastada. Teise lähenemise järgi on erinevad elujõud tasakaalust väljas ja tervise saavutamiseks on vaja tasakaal taastada.
Alternatiivmeditsiinilised tegevused, mis keskenduvad elujõu taastamisele või tasakaalustamisele, nimetatake mõnikord energiameditsiiniks. Näiteid energiameditsiinist: reiki, akupunktuur, ayurveda, aurateraapia, qigong, terapeutiline puudutus (Therapeutic Touch). Vitalism on omane ka rahvameditsiinilistele uskumustele.
Elujõudu või selle tasakaalu väidetakse saavat taimedelt, kividelt, puudelt, kristallidelt, tähtedelt, veelt, vitamiinidelt ja muudelt toidulisanditelt, erilise võimetega inimestelt käte pealepanemise või muude rituaalsete manipulatsioonide teel, koduloomadelt, energiasammastest, looduselt üleüldse, kvantidelt, torsiooväljalt, Loojalt, jumalalt…
Elujõudu saab väidetavalt vaid tunnetada, kuigi on tehtud ka katseid selle teaduslikuks tuvastamiseks, seni edutult. Elujõudu tunnetatakse kätega, visuaalselt (aura), nõiavitsaga, pendliga, Kirlian-fotograafiaga. Arvatakse, et mõned loomad tunnevad tänu oma paremale intuitsioonile eluenergiat või selle puudumist inimeste juures ja muudavad oma käitumist vastavalt.
Klassikalises Lääne arusaamas on vitalistlikke elujõudusid nelja tüüpi — neli huumorit, millel põhines enamus Vana-Kreeka, Vana-Rooma ja Euroopa keskaegsetest meditsiinilistest arusaamadest kuni arstiteaduse kiirema arenguni 19. sajandil. Hiinas oli kaks konkureerivat arusaama, mis tihti hoopis ka põimusid — viie elemendi ja vastavalt ka viie elujõu süsteem ning duaalne yin-yang süsteem, mille tasakaalutusi mitmete manipulatsioonidega üritati tasakaalustada. Lääne traditsioonis rakendati tasakaalu saavutamiseks lisaks leebetele toitumissoovitustele ja kehalisele aktiivsusele ka selliseid praktikaid nagu aadrilaskmine ja klistiir, Idas torgiti nõeltega (akupunktuur).
Tänapäeva teaduse seisukohalt on vitalism ajalooline nähtus. Paljud vitalislikud arusaamad on teaduslikult ümber lükatud (nt mesmerism). Osad arusaamad on jällegi sedasi sõnastatud, et neid ei saa testida ega ümber lükata, samas ka mitte tõendada. Selline kontseptsioon on aga Popperi falsifitseeritavusnõude kohaselt demarkatsioonijoonest mitteteadusliku poole peal. Mõned vitalistlikud meditsiinilised tegevused on aktiivselt patsienti kahjustavad (aadrilaskmine) ja neist loobuti teadusliku meditsiini arenemise käigus; teiste energiameditsiiniliste tegevuste mõju ei erine tehtud uuringute põhjal platseebost ja seetõttu ei kuulu need tõendus- ega teaduspõhise arstiteaduse arsenali. Mõned tegevused, nt qigong (isemoodi võimlemisharjutused), on harrastajatele mõneti kasulikud (stressi maandamine, tasakaalu ja liikuvuse säilitamine eakatel inimestel), kuid see kasu ei tulene mitte eluenergiast ja selle manipuleerimisest, vaid tänapäevasele teadusele teatud ja tuntud kehaprotsesside toimest.
@vice versa:
Kas sa pilti vaatasid? http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pm.....figure/F1/
Ühtedele torgati nõelad kõõlustesse, põlve ümbrusess, küünarnuki siseküljesse ja käelabasse. Teistel torgati pigem suurte lihaste keskele. Need on erineva tundlikusega piirkonnad ja hiljem lugesin et taalamuse, singulaatkorteksis ja amügdalas oli erinev aktiivsus. No shit tahaks selle kohta öelda pärast neurobioloogia pikaajalist õppimist. Miks mitte lihtsalt paar sentimeetrit siia sinna mitte paarkümmend sentimeetrit tundlikuma või tuimema koha suunas?
@vice versa:
Teiseks nad väitsid, et nõelravi suurendas opioidiretseptorite seondumist. Need mu opioidi retseptorid (MOR) neelduvad tihedal stimulatsioonil raku sisse ja kaotavad seondusvõimet. Pärast kõõluste torkimist anti neile PET skänneri jaoks MOR seonduvaid aineid ja leiti suuremat seondumist mis peaks tähendama, et need retseptorid olid eelnevalt nõelravi pärast vähem kasutusel.
@vice versa:
Kui arvad, et said sellest artiklist paremini aru, siis paranda mind.
Märt ütles:
Aga oled sa vaadanud meridiaanide atlaseid? Ehk siis taipad miks.
Sarnaseid uuringuid on tehtud teisigi, nii teised uurimisrühmad kui ka teised punktid, tulemused on ligilähedased. Ja mitte ükski neist pole teatanud, et nüüd on lõplik tõde käes, vaid et uurimist tuleb jätkata. Nii et mida paanitseda.
Vahelduseks.
Siin üks huvitav pilt
vice versa ütles:
See on suhtumine stiilis “ma lähen avastama Läänepoolust ja kuna ma tean täpselt, kus see asuma peab, siis ükskõik, mis ma sealt ka ei leiaks — see ongi Läänepoolus”. Teadust pole soovitav minna tegema valmis vastustega, muidu ongi oht neid vastuseid leida kõikjalt, kust soovitakse.
Olen Märdiga nõus. Kui taheti mõõta väljamõeldud libatehnika ja traditsioonilise meridiaanipõhise tehnika mõjude erinevust, oleks pidanud valima objektiivselt sarnased punktid manipuleerimiseks.
Mart K. ütles:
Pareidoolia on ka selline huvitav nähtus, mil nähakse suvalistes olukordades tuttavaid asju – näiteks näevad usklikud röstisaial neitsi Maarjat ja kosmilises pilves Jeesust. Sarnasel moel võivad akupunktuurimeelsed näha kõikjal akupunktuuri või tõlgendada tänapäevaseid valitud leide kui tõestust akupunktuuri kohta.
Sarnane mõtteviis saadab ka kvantmüstikuid, kes väidavad, et juba iidsed India targad teadsid kvantfüüsikat, meie siin vaid taasavastame neid iidseid tarkusi.