Toivo Maimets: religioonivaba arusaam maailmast annab sellele hoopis tähenduslikuma mõtte
Puust ja punaseks
Toivo Maimets
Richard Dawkins. „Luul Jumalast“. Eestikeelne tõlge Kaia-Leena Lass. Valgus, 2011.
Teks ilmus ajakirjas Vikerkaar nr 4-5/2011, avaldatud autori loal
Richard Dawkins, kohe-kohe seitsmekümne aastaseks saav Oxfordi Ülikooli emeriitprofessor, tuntud zooloog, etoloog (käitumisteadlane) ja teaduse populariseerija, on kahtlemata äärmiselt silmapaistev isik. Ajakirja „Prospect“ suur 2005. aasta lugejaküsitlus asetas ta maailma kolme tähtsaima intellektuaali hulka koos Noam Chomsky ja Umberto Ecoga. Ajakiri „Time“ on teda nimetanud 100 mõjukaima inimese seas. Ta on paljude ülikoolide audoktor, suure hulga rahvusvaheliste auhindade laureaat.
Dawkins tegi oma doktoritöö Nobeli preemia laureaadi Nikolaas (Niko) Tinbergeni juhendamisel. Tinbergen oli ise suurepärane etoloog ja sealt pärineb ka Dawkinsi teadushuvi selle ala vastu. Samas on ta aga tuntust kogunud eelkõige oma teadust populariseerivate raamatutega ning avalike esinemistega, kus süstemaatiliselt ja kirglikult kaitseb evolutsioonilist maailmavaadet ning kritiseerib erinevaid religioosseid seisukohti, mis sellele vastanduvad. Viie aasta eest küsisid ajalehe „Independent“ lugejad temalt, kas ta tahaks olla tuntud kui teadlane või võitlev ateist. „Bertrand Russell nimetas end Kirglikuks Skeptikuks,“ vastas Dawkins. „Siht on küll kõrge, ent sinnapoole ma püüan“. Mõjukas ajakiri „Discover“ on teda ka nimetanud „Darwini rotveileriks“, viidates paralleelidele Thomas Henry Huxley’ga (1825-1895). Viimane oli Darwini kaasaegne, kes propageeris evolutsiooniideid ning süvenes suhteliselt tagasihoidliku Darwini eest vaidlustesse kirikuga. T.H. Huxley oli tuntud kui „Darwini buldog“.
Tõsi, Dawkins on teadlikult püüdnud (mõne erandiga) hoiduda avalikest sõnadebattidest erinevat sorti kreatsionistidega, leides, et „põhiliselt vajavad nood respektaabluse hapnikku“ ja nendega avalikku sõnasõtta minek tähendaks „anda neile seda hapnikku pelgalt selle faktiga, et neid kaasatakse“. Ta leiab, et kreatsionistidel on üsna ükskõik sellest, kui neid ka argumentidega võidetakse. Neid huvitab vaid see tunnustus, et neid üleüldse avalikku argumenteerimisse kaasatakse, ning just seetõttu ei taha ta sellega tegeleda.
Seda aktiivsem on ta aga sõnaka ateisti ja religioonikriitikuna oma kirjutistes ja avalikes esinemistes. Lisaks sellele ründab ta erinevaid pseudoteaduste vorme, astroloogiat, spiritualismi ja mitmesuguseid manipulatsioone, mida pakutakse välja „alternatiivmeditsiinina“. Ka tema poliitilised vaated on olnud piisavalt afišeeritud – alates 1970-ndatest aastatest on ta olnud leiboristide valija, pärast liberaaldemokraatide partei loomist (1988) aga selle innukas toetaja. Ta on sõna võtnud Iraagi invasiooni vastu (2003), samuti kritiseerinud president G.W. Bushi poliitikat ning nõudnud Briti monarhia asendamist demokraatlikult valitud presidendiga.
Dawkinsi paludest kirjutistest on eesti keeles ilmunud kahetsusväärselt vähe – tervikuna on tõlgitud vaid „Eedeni jõgi“ („River out of Eden“, 2000, Ilmamaa) ja mõni tükk on siin-seal veel eesti lugejale kättesaadav (näiteks allakirjutanu tõlge „Kadunud aegade geneetiline raamat“ ajakirjas „Akadeemia“ nr. 2, 2000). Seda on väga vähe.
Ometigi tundub just raamatu „Luul Jumalast“ valimine eesti keelde tõlkimiseks mõneti ebatavalisena. „Luul Jumalast“ ilmus originaalis aastal 2006. Nagu Dawkins sissejuhatuses tunnistab, oli tal juba palju varem plaanis oma seisukohad religioonide küsimuses ühte raamatusse kokku panna. Tema kirjastaja oli aga pikka aega kõhklev. Muudatus tema seisukohas tuli, nagu Dawkins ise on ühes intervjuus väitnud, „tänu president Bushi neljale valitsemisaastale“. See raamat ongi kirjutatud suurel määral Bushi-aegset USA fundamentalistlikku publikut silmas pidades, eriti konkreetselt kreatsionismiõpetuse ja „intelligentse disaini“ vastu suunatuna. Ja ma ei usu, et üsna paganlikku eesti lugejat (äsja lugesin, et kiriklikult sõlmitakse meil alla 5 protsendi abieludest) see teema väga köidaks. Ehkki vahel ka Eestis „lahvatab leek“, näiteks usuõpetuse koolidesse sisseviimise või arendamise teemadel, ei ole need diskussioonid siiski seotud niivõrd religiooni sisu kui vormi ja riigipoolse sunduse temaatikaga.
Seetõttu ma leian, et Dawkinsil oleks mitmeid teoseid, mille tõlkimine Eesti keelde oleks palju vajalikum kui „Luul jumalast“. Näiteks „Vikerkaare lahtiharutamine“ („Unweaving the Rainbow“, 1998) või ka „Saatana kaplan“ („A Devil’s Chaplain“, 2003), mille filosoofilisemad tekstid on palju laiema temaatikaga ja ajaliselt kestvamad kui siinsed pelgalt religioonikriitikast kõnelevad. Loodusteadlase jaoks on muidugi tähtsaim tema raamat „Eellase lugu“ („The Ancestor’s Tale“, 2004). Siin kirjeldab Dawkins looduse ja evolutsiooni olulisi „lugusid“, võttes eeskujuks Geoffrey Chaucer’i (1343-1400) „Canterbury lood“, kus palverändurid kokku saades igaüks oma huvitava loo jutustavad. Palverändurite asemel on Dawkinsil erinevad organismide rühmad, alustades inimesest ja minnes tagasi tema üha kaugemate sugulasteni, kes evolutsiooniloos tagasi minnes „kokku saavad“ ja seonduvad mingi looga, mis üldisemat sõnumit kannab. Minu arvates sisaldab „Eellase lugu“ enam-vähem kõike, mida üks haritud inimene, kes just bioloogiateadustele ei spetsialiseeru, võiks tänapäevasest bioloogiast teada. Tõsi, raamat on üsna mahukas (528 suuremaformaadilist lehekülge), mis teeb ta veidi ebamugavaks tõlketeoseks, ent Eesti teadushariduse seisukohast oleks selle tõlkimine küll ääretult vajalik.
Aga tagasi religiooniteema juurde. Dawkinsi kriitikud – ja neid ei ole sugugi vähe – ütlevad, et Dawkins on religiooni suhtes ülemääraselt ründav ja nad ei mõista Dawkinsi agressiivsust. Üks teine tuntud bioloog Stephen Jay Gould (1941-2002) on välja pakkunud religiooni ja teaduse lepitamiseks „mittekattuvate magisteeriumide“ seisukoha (non-overlapping magisteria e. NOMA). Teaduse magisteerium (õpetusala) katab empiirilist tegelikkust: millest universum koosneb (faktid) ja miks ta just sel moel toimib (teooria). Religiooni magisteerium tegeleb Gouldi järgi aga elu ülima mõtte ja moraalsete väärtustega. Kuna need kaks tegelevad täiesti erinevate asjadega, mis mõlemad on inimesele olulised, siis ei tohiks neid vastandada ja samuti ei saaks nõuda, et ühe valdkonna argumenteerimisviis (näiteks teaduslik) oleks ilmtingimata kohustuslik teisele valdkonnale. Just siinkohal on Dawkins väga radikaalsel positsioonil (peatükk „NOMA“ raamatus „Luul Jumalast“) ja näitab, et austav „mittevahelesekkumine“ religiooniga seotud küsimustele, mis paistab olevat hästikasvatatud inimese väärtus ja „poliitiliselt korrektne“ käitumine, on tekitanud olukorra, kus religiooniga õigustatakse sõdu ja hävitamist, religioosset põikpäisust ning ksenofoobiat, kus religioon päevast päeva sandistab laste intellektuaalset arengut („Ei ole olemas moslemist last. Ei ole olemas kristlasest last“, kirjutab ta). Massimõrvad, Taliban, aumõrvad, nõiajahid, Maailma Kaubanduskeskuse ründamine… Dawkinsi oluline tees ongi see, et religioon ei ole lihtsalt mõistusevastane, vaid ta on otseselt kahjutekitav.
Tihti väidetakse, et ainult religioon annab inimesele juhised ja aluse moraalseks käitumiseks ning religiooni kadumine sillutab tee moraali kadumisele. Meie käitumise moraal, kinnitab Dawkins, ei tulene ühestki religioonist, vaid on tekkinud evolutsioonilise valiku tulemusena. „Kas te tõesti tahate mulle öelda,“ kirjutab ta, „et ainsam põhjus, miks te püüate hea olla on see, et tahate saavutada Jumala heakskiitu ja tasu või hoida ära tema pahameelt ja karistust? See ei ole moraalsus, vaid pugemine“. Moraal ilma religioonita on palju tõelisem moraal, väidab ta.
Ajaloo vältel on loodusteadlasi ikka süüdistatud harmoonilise maailma ilu ja taandamises mingitele materiaalsetele, tühistele väärtustele, mis muudavad elu madalaks igapäevasebimiseks ja kaotavad „elu kõrgema väärtuse ja mõtte“. Oma raamatu „Vikerkaare lahtiharutamine“ on Dawkins pealkirjastanud just vastusena sellistele väidetele. See pärineb tegelikult inglise kirjamehe John Keatsi (1795-1821) etteheidetest Isaac Newtonile (1642-1727). Nimelt leidis Keats, et vikerkaare olemuse äraseletamine prisma poolt lahutatava valguse abil hävitas kogu romantika, ilu ja poeesia, mida inimkond oli sajandeid vikerkaarega seostanud. Otse vastupidi, leiab Dawkins. Newton hoopis lisas senituntud vikerkaare poeesiale ja romantikale teadusliku mõõtme, mis võib iseenesest olla hoopis võluvam ja poeetilisemgi. Ka raamatu „Luul Jumalast“ moto kannab sama mõtet, seekord inglise kirjaniku ja enese sõnul “radikaalse ateisti” Douglas Adamsi (1952-2001) väljendatuna: „Kas ei piisa sellest, et näed aia ilu, ilma et peaksid uskuma selle soppides peituvatesse haldjatesse?“ Raamatu mõte ongi näidata, kuidas religioonivaba arusaam maailmast annab sellele hoopis tähenduslikuma mõtte. Ühes oma tekstidest, mida ta on ka palunud ette lugeda oma haual, kirjutab Dawkins: „Olles maganud sadu miljoneid sajandeid oleme lõpuks avanud oma silmad luksuslikul planeedil, mis sädeleb värvidest ja on rikkalikult täidetud erinevate eluvormidega. Mõne aastakümne pärast suleme me oma silmad uuesti. Kas ei ole siis suursugune ja kaunis viis veeta oma lühike aeg selle nimel, et mõista universumit ning seda, mil viisil me selles ärkasime?… Kes suudaks taolise mõttega peas jätta hommikul voodist üles kargamata, täis indu jätkata maailma avastamist ning rõõmu olla selle maailma osa?“ (“Vikerkaart lahti harutades”).
Kaia-Leena Lassi tõlge ja Mari Kolgi toimetajatöö väärib vaid kiitust. Eesti keelde on suudetud üle tuua Dawkinsi hoogne, poeetiline ja innustav stiil, mis taolistes tõlgetes võib kergesti kaduma minna. Seda enam ootaksin sellelt edukalt koostöötandemilt ka Dawkinsi teiste, kandvamate teoste juurde jõudmist (vt. eespool). Muidugi esineb siin ka mitmesuguseid pisivigasid, trükiveakuradeid ja tõlkevääratusi, ent kellel seda ei juhtu? Ühe ebatäpsuse, mis aga pidevalt eesti keeles edasi kandub, tahaksin siinkohal küll ära õiendada. Seda enam, et olen ka ise selle vea korra teinud. Tõlge „Darwini nõbu Francis Galton“ (lk. 71) on ekslik, kuna inglisekeelne „cousin“ tähistab kõiki enam-vähem samavanuseid sugulasi ja nõo kohta (= onu/lelle või tädi/sõtse laps) öeldaks pigem „first cousin“. Galton oli täpsemalt Darwini ’half-cousin’, sest neil oli ühine vanaisa – Erasmus Darwin.
Dawkinsi stiiliks on öelda kõik otse välja, teha „puust ja punaseks“, eriti just selles raamatus. Nii ei jäeta lugejale kahtlemisruumi ja kinnitatakse juba Eessõna esimesel leheküljel: „Selle raamatu eesmärk on tõsta teadlikkust – teadlikkust tõsiasja suhtes, et ateistiks olemine on realistlik ja julge ning suurepärane pürgimus. Sinust võib saada ateist, kes on õnnelik, tasakaalukas, moraalselt kõlbeline ning vaimselt rahulolev.“
Toivo Maimets
21.03.2011
Dig, palun! Järsku on võimalik siia teemasse tuua tagasi neuroteoloogiat puudutav nupukene, mille Te ära tõstsite?
Neuroteoloogia (NT) on kujunev distsipliin, mis vaatleb religioosseid-spirituaalseid kontseptsioone neuropsühholoogilise analüüsi taustal. Peaväide: kui soovitakse leida parimat viisi mõistmaks ühelt poolt inimese aju ja teiselt poolt seda, mil moel see aju käsitleb ja kogeb religiooni, tuleb arvesse võtta nii neuroloogilist kui ka teoloogilist perspektiivi. Kui enamasti on müstilist kogemust vaadeldud traditsioonilise teoloogia või religioonipsühholoogia kontseptuaalseis raamistikes, siis NT-t huvitab müstiline kogemus bioloogilise fenomenina. Olemata eksklusiivselt põhistatud arvatavalt autentsetesse religioossetesse traditsioonidesse, on NT põhiideed pärit neurobioloogiast. (R. Karo, TÜ neuroteoloog)
Leidsin artikli, kus skaneeriti mediteerivate munkade ajulaineid, piltide peal on näha erinevus. See kehtib ka kristlaste kohta, nad räägivad ju sõnulseletamatust ühtsustundest jumalaga!!! Teadus on selle lihtsalt lahti seletanud, jälle ei midagi müstilist….
Neurotheology: This Is Your Brain On Religion http://www.npr.org/2010/12/15/.....ce-collide
Newberg tells NPR’s Neal Conan that neurotheology applies science and the scientific method to spirituality through brain imaging studies.
“[We] evaluate what’s happening in people’s brains when they are in a deep spiritual practice like meditation or prayer,” Newberg says. He and his team then compare that with the same brains in a state of rest. “This has really given us a remarkable window into what it means for people to be religious or spiritual or to do these kinds of practices.”
Newberg’s scans have also shown the ways in which religious practices, like meditation, can help shape a brain. Newberg describes one study in which he worked with older individuals who were experiencing memory problems. Newberg took scans of their brains, then taught them a mantra-based type of meditation and asked them to practice that meditation 12 minutes a day for eight weeks. At the end of the eight weeks, they came back for another scan, and Newberg found some dramatic differences.
“We found some very significant and profound changes in their brain just at rest, particularly in the areas of the brain that help us to focus our mind and to focus our attention,” he says.
Ma loodan, et Te Dig ei pahanda, kuid Raave artiklis oli paar normaalset mõtet, mida tahaksin kõigi ateistidega jagada. Kristlased kummardavad Mammonat, mis piibli järgi keelatud peaks olema – sest see on ju puhas materialism.
Raivo J. Raave: Millest ei räägita avalikult http://www.delfi.ee/archive/ar.....d=55580554
Üldiselt arvatakse, et nüüdisühiskonnas enam tabusiteemasid pole. Paraku on. Ja üsna tõsiseid……… Poliitiline korrektsus ei luba näiteks seksuaalvähemusi arvustada, mustale öelda neeger, praktiliselt pole lubatud mistahes kriitika juutide suhtes, isegi kui nad on eksinud jne. Aga on teemasid, mille mainiminegi ei ole poliitiliselt korrektne.
……………………..
Kati Saara on oma Delfi artiklis rääkinud puudega lastest kui Jumala karistusest.
Tule taevas appi, Jumala karistusest ei sobi viimastel ajal rääkida isegi mitte kirikus. Avalikust meediast rääkimata. Viimaste aastatel räägitakse (vähemalt mõnedes) kirikutes pigem sellest, kuidas Jumal tahab meid ainult õnnistada. Jumal tahab, et meil oleks kõik kõige parem — parim auto, parim maja, parim naine, parim mees.
Aga kui ei ole? Siis tuleb leida Piiblist Jumala tõotus ja uskuda ning käia Jumalale peale, kuni saab olema. Sest Jumala lastel peab ju olema kõik kõige parem.
Edukuse õpetus
1980. aastatel rõõmustasime, kui uus eduteoloogia õpetus Ameerikast Eestisse jõudis. Vähemalt kristlased ei pea nüüd enam kannatama. Sest Jeesus on ju kannatanud meie eest. Kristlased seovad kurja lihtsalt kinni. Tulge kõik Jeesuse juurde ja ta annab teile kõik, mida te iganes vajate. Ja see on ka tõsi. Aga see on ainult medali üks külg.
Ajapikku ilmnes, et uus õpetus hävitas usklike elusid enam kui sellest abi oli. Vaesus tundus olevat suurem patt kui varastamine. Vana naisega koos elamine suurem patt kui tema noorema vastu vahetamine. Sest Jumal ju soovib, et meil oleks kõik kõige kõigem. Selles kontekstis on Jumala karistusest rääkimine muidugi keskaegne igand.
Oakrock tunneb ennast hüsteerilsi loosungeid hüüdes läbikukkununa, kui keegi tema juttu maha teeb. Ja on emotsionaalselt tõstetud, kui keegi teda pooldab. Ja kuhu jääb neil puhkudel erapooletu teaduslikkus?
Aga kui kodanikul on tõsi taga, pole ju teiste arvamus oluline. Kui on vaja näiteks kiirabit, tuletõrjet või poliltseid kohale kutsuda, pole oluline, kas seda kutsumisega seotud tegu kiidetakse või laidetakse, kui kohalekutsumine on vajalik. Või kui me kohtus anname õigeid tunnistusi, pole ju ka teiste arvamus tõe seisukohalt oluline.
Ehk on teiste arvamuse väärtustamise põhjuseks kahtlused.
KOMO News vahendab uusi resultaate pattude andeksandmise vallast:
Nagu Joe. My. God. jaanuaris kirjutas, on USA sõdurite risk surra enesetapu kätte juba mõnda aega kõrgem kui risk surra sõjaväljal.
Oakrock ütles:
Missugune see oli? Mulle ei hakka teoloogide tuulutamise teemas praegu ühtki neuroteoloogia-alast nuppu silma.
Oakrock ütles:
Jagamises pole iseenesest ju midagi paha, aga küsimus, mille üks jagaja iga kord endale esitama peaks, on, kas see infokild sobib siinsesse teemasse? Alternatiive ei ole ju sugugi vähe, võta kasvõi Google Plus ja jaga ilma vajaduseta muretseda, et moderaator Su jagatise teise kohta tõstab.
Andres ütles:
Andres ütles:
Martin, sihuke piinlik lugu, et mina teen nüüd ettepaneku Andrese kommentaaride tähtajalist blokeerimist kaaluda. Kas see on adekvaatne pretsedent, ei ole ma praegu päris kindel.
Võib-olla on olemas teisi ja sellesse konteksti paremini sobivaid mõjutusvahendeid, aga ma ei näe hetkel ühtki.
@dig:
kas see infokild sobib siinsesse teemasse?
See on see kristlus, mille vastu võitleb Dawkins. Ma arvasin, et Te jagate Dawkinsi seisukohti, kas ma eksisin? USAst imporditud kristlus on Eestis hästi kanda kinnitanud, seega peaks seda vist paljastama: alatust on kristlaste suhetes mitteusklike ja ka kaasusklikega palju ja moraal on kristlaste hulgast lootusetult kaduma läinud.
Väljavõte teema sissejuhatusest:
Tihti väidetakse, et ainult religioon annab inimesele juhised ja aluse moraalseks käitumiseks ning religiooni kadumine sillutab tee moraali kadumisele. Meie käitumise moraal, kinnitab Dawkins, ei tulene ühestki religioonist, vaid on tekkinud evolutsioonilise valiku tulemusena. „Kas te tõesti tahate mulle öelda,“ kirjutab ta, „et ainsam põhjus, miks te püüate hea olla on see, et tahate saavutada Jumala heakskiitu ja tasu või hoida ära tema pahameelt ja karistust? See ei ole moraalsus, vaid pugemine“. Moraal ilma religioonita on palju tõelisem moraal, väidab ta.
@dig:
See oli kommentaar 198, kuid vastus krikule!
…………….
Siin on välja toodud seletus, miks inimesed kristlusest (jt. religioonidest) vaimustuses on!!!
“Müstikakogemus ja orgasm pärinevad samast allikast” FORTE 1. november 2009 http://forte.delfi.ee/archive/…..d=26824059
Seal on toodud ka Roland Karo doktoritöö “Eros ja müstika. Kas müstilised teadvusseisundid on seksuaalsete reaktsioonide kõrvalproduktid?” link
wormsienn, 11.11.2009 13:32
mii haiget usu TEADLASE(?!) juttu pole weel kuulnud. kurb.
Uurija, 11.11.2009 13:48
Usuteadlasel võib olla õigus
Vanasti olidki seksuaalsed orgiad templites jumalaga läbikäimise osa.
Praktiline järeldus on niisugune, et uute teadmiste valguses tuleks meie kirikutes hakata korraldama seksorgiaid, et paremini lähendada inimesi jumalale?
Või juba korraldataksegi
Neuroteoloogiast räägib veel: Jumal ja elektrokeemia: sissejuhatus neuroteoloogiasse Roland Karo http://www.usuteadus.ee/failid.....7_Karo.pdf
Neuroteoloogia ei ole metodoloogiliselt ega ideoloogiliselt kaugeltki ühtne valdkond. Et olen nimetatud heterogeensusest mujal juba kõnelnud,7 keskendun järgnevas vaid ühele, terviklikult väljaarendatud neuroteoloogilisele käsitlusele – Newberg-d’Aquili hüpoteesile.
Hüpoteesi sihiks on selgitada füsioloogilist dünaamikat, mis niisuguse transformatsiooni võimalikuks teeb. Newberg ja d’Aquili osutavad, et eristus, mida inimene tajub oma mina ja välismaailma vahel, on seotud kiirusagara teatavate alade – aju orientatsioonipiirkonna (edaspidi OP) – tegevusega. OP (täpsemalt: tagumise ülemise kiirusagariku) ülesandeks on hinnata kaugusi ja nurki ning tekitada selge, järjepidev teadvus isiku füüsilistest piiridest, mis on vajalik ruumis orienteerumiseks (näiteks ei suuda selle ajupiirkonna kahjustusega patsiendid liikuda läbi mööblit täis toa). Ühtlasi teadvustub nii erinevus meie endi ja kõige muu vahel.10
………….
Asi saab selgemaks, kui võtta omaks, et müstilised seisundid tabavad meid kõiki iga päev.
Ilmselt on igaüks end vahel „kaotanud” ilusasse muusikasse või tundnud end kaasakistuna patriootilisest kõnest. Sellised kogemused kätkevad olulisel ja informatiivsel viisil müstilise kõigi asjade üks-olu essentsi. Kes on olnud armunud või „pahviks löödud” looduse ilust, teab, mis tunne on, kui mina-taju libiseb paariks kauniks hetkeks ära.14
Nende seisundite intensiivsus, s.o müstiline kvaliteet sõltub Newbergi ja d’Aquili hinnangul OP deaferentatsiooni astmest. Viimane võib suureneda või väheneda mistahes suuruse võrra, teoreetiliselt kuni täieliku deaferentatsioonini, mistap on võimalik lai spekter müstilise üksolu seisundeid. Nimetagem seda vahemikku müstiliseks kontiinumiks. See ühendab omavahel müstikute harukordseimad kogemused ning igaühele tuttavad mõõduka enesetranstsendentsi hetked. Neurobioloogiliselt erinevad need üksteisest vaid intensiivsuse astmelt.15
Oakrock tunneb ennast hüsteerilsi loosungeid hüüdes läbikukkununa, kui keegi tema juttu maha teeb.
Martin, sihuke piinlik lugu, et mina teen nüüd ettepaneku Andrese kommentaaride tähtajalist blokeerimist kaaluda. kustutasin-kommentaari-ja-blokeerisin-trollija/” adekvaatne pretsedent, ei ole ma praegu päris kindel.
Võib-olla on olemas teisi ja sellesse konteksti paremini sobivaid mõjutusvahendeid, aga ma ei näe hetkel ühtki.
Piinlikke lugusid on siin palju rohkem, neid, mille eest peaksid moderaatorid vastutama. Mõned siinsed pealikud on vastikud simakirjatsejad, kes näevad pinda teise silmas, kuid oma silmas palki ei näe. Piinlik peaks olema internetihuligaani Kriku , Digi ja mõne kolmanda pärast.
Oakrocki kohta oli märkus õige, sest milleks kirjutada teaduslikkusest, tõestamisest ning oma peaga mõtlemisest, kui tegemist on hüsteeriliste loosungitega: kord sajatatakse sajaprotsendliselt kristlasi;siis kutsutakse Digit appi; siis ülistatakse Leninit; seejerel vihatakse kõiki kommuniste jne. Kui keegi avalikult kirjutab, peaks ta valmis olema lugema ka teiste arvamusi. Valedest faktidest ma parem ei räägigi enam. Neid ei jõua üles lugeda.
Ja Digi- poolsed pidevad tekstide ümbertõstmised, mida põhjendatakse ülimalt ülbes toonis, kus kaob igasugune järjepidevus . Pannakse suvaliselt erinevaid tekste kuhu iganes, milledel pole mingit järjestikkust seost. Kas ma pean siis aediku Digi ajuvabat idioodimängimist nimetama targaks või? Iga vähegi nomaalne isik ei hakkaks Digi kombel kommenteerima teemasid, millest ta saab vähje aru kui lammas uuest aiaväravast.
Aga olgu kits kärneriks edasi kui tahab, mul pole kahju siit lahkuda.
Kõkidele teistele soovitan kirjutada varjunimega, sest siinses pätistunud fooumis ei maksa näiteks anonüümsus või autoriõigused midagi.
Oakrock ütles:
Kui Sa räägid Dawkinsi võitlustest, miks siis Maimetsa teemas? Dawkinsil on ju oma.
Teoloogia neuroloogilistest alustest võiks meil omaette artikkel olla, aga praegu ei ole vist kirjutajat. Ehk tulevikus.
Dig:Teoloogia neuroloogilistest alustest võiks meil omaette artikkel olla, aga praegu ei ole vist kirjutajat. Ehk tulevikus.
Raske on ette kujutada, et ajaloo jooksul peaasjalikult väga lugupeetud teoloogial oleks neuroloogilisi tõiku rohkem kui teistel teadustel. Ja miks peaks teoloogial üldse neuroloogilisi aluseid olema? Kas sellepärast, et mõni SUUR SKEPTIK on nii arvanud.
Nii et enne teoloogiast arusaamist on huvi sellega seosesolevate kujuteldavate neurootilsite aluste vastu. Ja enne valdkonnaga tutvumist alustatakse selle neuroloogiliste aluste kirjapanemisega.
Naljakas.