Vanalinna Hariduskolleegium (VHK) — kvanthüpe keskaega (osa 3)
Teises osas vaatasin, millistele ideedele vanalinna kool rajatud on. Mõni lähtekoht on pehmelt öeldes veider (Illuminaatide vandenõu) aga nagu mõnedest senistest kommentaaridest näha, ei sega need siiski kooli suurepärast igapäevatööd, kuigi “õpetajate maailmavaateline lähtepositsioon” on kooli arengukavas probleemina üles tähendatud ja “kristliku kasvatuse ainesektsioonil” on teha suur töö, et “punk, satanism jt ohtlikud keskkonnategurid” (ilmselt ka “seksuaalsed anomaaliad”) lastele teadvustatud saaksid.
Vanalinna Hariduskolleegium pole mitte ainult kool, vaid ka kultuurikeskus. Aktiivselt võetake osa Tallinna ja eriti selle vanalinna kultuurielu ilmestamisel, õppetöös on suur tähtsus muusikal, eriti varasel Euroopa muusikal (gregooriuse laul) ja rahvamuusikal, mille traditsiooni kõrges aus hoitakse. Samuti peetakse meeles ja tähistatakse rahvakalendriga põimunud kirikukalendri tähtpäevi. Ja neid kauneid vilju on õnn nautida kõigil. Selles mõttes valitseb koolis keskaegne isetegemise vaim oma parimas võimalikus tähenduses. Ja nõustun kahel käel kommenteerijaga oHpuu, kes märkis, et Tallinnas oleks ilma VHK-ta tunduvalt vähem teha. Ei puudu ka minul isiklikud imelised mälestused samasse ringi kuuluva Vanalinna Muusikamajaga seoses.
Keskaeg polnud muidugi ainult pühakute tähtpäevad, käsitöö, meeleolukad laadad ja regilaul kohaliku maarahva seas. Toimis tõhus katoliku kiriku poolt juhitud mõttekontroll surma ähvardusel ning isegi normaalsete inimlike tegevuste jagamine headeks-halbadeks. Ja kes asjaga nõus polnud, leidsid ühel või teisel moel oma otsa (Kuidas eristada katarit katoliiklasest? “Tapke kõik, küll Jumal omad ära tunneb.”) ning dominiiklaste (nt kurikuulus Torquemada) panus nendesse koletutesse repressioonidesse polnud sugugi väike. Tänapäeval kedagi kaaki muidugi ei panda ja veeprooviga süütust ei määrata, aga püüd totalitaristlikule mõttekontrollile pesitseb VHK dokumentides silmnähtavalt sees. Kuuldavasti olla Lenin just kristlikelt kasvatajatelt tublisti õppust võtnud.
VHK pedagoogilise kontseptsiooni osas VHK HARIDUS- JA KULTUURIKONTSEPTSIOONI ALUSED, mis on vastu võetud VHK Suvekonverentsil 1993. aasta 8. juunil, on kirjas:
§ 1 Haridus peab võimaldama inimesele ettevalmistuse viljakaks ja mõtestatud eluks ühiskonnas (ja seda ühtlasi praktiseerima ka koolis), aitama tal oma inimsust täielikumalt realiseerida.
§ 2 Kristlase jaoks ei saa hariduse ülalnimetatud ülesannet lahutada tema ettevalmistusest täisväärtuslikuks kristlikuks eluks, mis on suunatud Jumala ja ligimese teenimisele ja mille lõppeesmärk on igavene elu uues loodus.
Lapsevanemal on küll õigus oma last kristlaseks, krišnaiidiks, saientoloogiks või kommunistiks ahistada, suunata teda pühapäevakooli õiget palvepoosi õppima, aga munitsipaalkoolis seada eesmärgiks “Jumala teenimine” ja “igavene elu” kõlab veidi õõvastavalt ning Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava sellist eesmärki ei püstita.
Et asi on vastuoluline ja potentsiaalselt konfliktne, annab minumeelest tunnistust samade aluste paragrahv 7:
§ 7 Igal inimesel on õigus oma usule vastavale haridusele, mis aitab tal kujundada terviklikku ja harmoonilist maailmapilti, mis toetub tema usule, lähtub sellest ja kinnitab seda.
Võibolla on võrdlus liiga labane, aga kui ma näiteks usun, et maakera on lapik, siis peaks minulgi olema õigus saada sellist haridust, mis seda usku kinnitab ja selle harmooniat ei lõhu. Ja seda siis maksumaksja raha eest. Kommentaarides sai märgitud, et paljude inimeste usulisi tundeid solvavad jutud evolutsioonist, kuna need võivad kahtluse alla seada piibelliku loomisloo ning lõhkuda seda terviklikku ja harmoonilist maailmapilti ning VHK aluste kohaselt peaks võimaldama rajada selliseid koole, kus bioloogias räägitakse evolutsiooni asemel või kõrval ka “alternatiivsetest” liikide tekke lugudest. Ignorantsus võib muidugi õnnestav olla, aga haridussüsteemi ülesanne on siiski olla teadmistepõhine, mitte aga usust lähtuv ja usku kinnitav. Kusjuures loodusteadusliku maailmapildi kujundamise eesmärk on riiklikus õppekavas mitu korda ära nimetatud. Vat nii!
§ 3 Haridus peab aitama inimesel lülituda ajaloo jooksul kujunenud rahvuslikku ja maailmakultuuri, mis kannab üldinimlikke kristlikke väärtusi.
Maailmakultuur ja üldinimlikke kristlikke väärtusi?! Õige jah, niinimetatud pluralism, demokraatia ja tolerantsus on ju kurjast ning Päike ja tähed tiirlevad ümber universumi keskpunktis oleva Maa, mille keskpunktiks on omakorda Püha Tool. Tasub meenutada ka katoliku kiriku aktiivset panust “paganlike” kultuuride hävitamisel, kuna need ei kandnud “kristlikke väärtusi”. Aga see läheb siinsest peateemast liiga kaugele ja viitan hoopis Umberto Eco artiklile Kokaiin rahvale Eesti Päevalehes.
Esimeses osas said kaks järgnevat tsitaati juba esitatud, aga need sobivad suurepäraselt keskaega iseloomustama:
Õppekavad ei tohi olla vastuolus kristlike tõdede ja väärtustega.
VHK töötajad ja õpilased ei tohi seada kristlikke tõdesid ja väärtusi kahtluse alla, neid ignoreerida või naeruvääristada.
Need kaks lõiku on niivõrd jaburad, et juba ainuüksi neist peaks piisama, et haista tõeministeeriumi kohalolu, tungi mõttekontrollile, isikuvabaduste piiramist, põhiseaduse rikkumist, riiklike õppekavade peale gregooriuse koraali punkversiooni esitamist. Või on siis usk nii nõder ja “kristlikud tõed” savijalgadel, et need ei kannatagi kriitikat ja kahtlusi välja ja peab väevõimuga kaitsma. Püha Miikaeli targal juhtimisel muidugi.
Huvitav-huvitav, kuidas sellisele asutusele üldse koolitusluba anti. Siin peaks küll riik jõuga EV seaduste ülimuslikkust kinnitama.
Esimese loo kommentaaris ütleb Oudekki tabavalt:
Kui inimene ei või midagi kahtluse alla seada, siis see on selgelt vastuolus sõnavabaduse printsiibi ja seega Eesti Vabariigi Põhiseadusega. See ei tohiks olla lubatud ükskõikmillises asutuses, sõltumata omandivormist. Samuti ma arvan, et ignoreerimine käib sõnavabaduse alla.
Naeruvääristamine on rohkem moraalikategooria, selle keelamisega ma olen nõus kristliku erakooli puhul leppima – ja soovitaksin üldse kõigil koolidel mõelda, kuidas milleiganes[
e] naeruvääristamist vältida.
Meenutame korraks EV Põhiseadust, mis tagab meile südametunnistuse-, usu- ja mõttevabaduse ning õiguse jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Kedagi ei tohi sundida neid muutma.
Täna lõpetame kirjakohaga VHK gümnaasiumi kodukorrast:
Nädalaalguse kogunemised (infominutid või teenistused vastavalt kirikukalendrile) on kohustuslik osa kooliprogrammist
Ja koduseks mõtiskluseks tähendamissõna EV Põhiseadusest:
§ 40. Igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus.
Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole.
Igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust.
Neljandas ja seekord viimases osas kirjeldan paari konkreetset juhtumit, millest selgub, et VHK ideoloogiline kasvatustöö pole mitte ainult sõnakõlks, millest normaalsed õpetajad kaarega ringi käivad, vaid see kannab tõepoolest vilja.
Kriku ütles:
Hea küll, olulisim funktsioon oli inimliigi püsimise tagamine väga kitsal ajal, aga praktiliselt saavutati seda ikkagi lihtsustatud (s.t, valeliku) maailmaseletuse kaudu. Minu meelest võib julgelt öelda, et sellisena on usklikkus tehnoloogiline saavutus, samamoodi nagu mitmeväljasüsteem või ratas. Kui tekkis olukord, kus ratas andis olulise eelise, leiutati ratas. Kui oli vaja kogu hõim ühe mütsi alla koondada, et raske talv või põud üle elada, leiutati kiiresti hirmuäratav ja vastuvaidlemist mitte salliv (tõenäoliselt ka individualismi pärssiv, vagadusele ja kasinusele manitsev ning karjamentaliteeti põlistav) jumal, kes ütles (loomulikult asemiku suu kaudu), mida tegema peab ja mida teha ei tohi.
No mis siis, et on liigispetsiifiline omadus? Kui vajadus sellise omaduse järele kaob (ning mina ei näe tänapäeva maailmas vajadust pronksiaegse käskude ja keeldude süsteemi järele), siis see omadus kärbub ja kaob, või muteerub, et kohaneda uute tingimustega. Kui taoline skeem kehtib kehakuju ja külmataluvuse, aga ka üldtunnustatud moraalinormide ja enamikku elualasid reguleerivate seaduste puhul, siis miks ei peaks see kehtima religiooni puhul? Sama hästi võiks väita, et kui Jumal oleks tahtnud, et inimene sõidab või lendab, oleks ta inimesele rattad ja tiivad andnud, ning tehislike rataste ja tiibade konstrueerimine on seega patt.
Ma arvan, et palju olulisem on küsimus, missugusest religioonist oleks ühiskonnale kõige rohkem kasu. Selline usund pole tõenäoliselt veel konstrueeritudki, aga mul küll juba pihud sügelevad…
Esimese, väga loogilise arvamusega olen nõus, teisega ei saa kuidagi olla. “Me oleme sellisena loodud” ei ole 21. sajandil enam eriti tugev argument. Siiski võib arvata, et kui religioossus ei suuda uute tingimuste ja ülesannetega kohaneda ja uusi, eesrindlikke kujusid võtta, siis ta “kukub ise küljest ära”, pole vaja lõikama hakatagi. Karta on aga, et enne lõplikku agooniat lõksutab see muistne igand veel pikalt oma lõugu ning võib hammustadagi.
Sisuliselt sama amoraalne kui jalgrattasõit või narkoosi kasutamine kirurgias või põlluviljade geneetiline modifitseerimine või soovimatute loodete abortimine või samasooliste paaride kooselu lubamine. Oluline on lihtsalt, et lahendus ei kujuneks probleemist ohvriterohkemaks. Ma näen küll mitut võimalust, kuidas riik võiks seaduseid korrigeerides suunata kodanikke ohtlikust usklikkusest usu kasuliku rakendamise poole ilma, et seejuures ühtegi sektanti diskrimineeritaks. Tulemuseks ei pruugi olla täielikult religioonivaba ühiskond, ent kindlasti selline protsess pikemas perspektiivis kahandaks jumalaluulu laastavat mõju ühiskonnale nullilähedaseks (mis peakski olema eesmärk).
Kriku ütles:
Tsensuurist räägid sina. Fiktsioon selliseid väiteid ei esita. Vastupidisel juhul poleks tegemist fiktsiooniga. Samamoodi ei tarbi tõsiusklik piiblit kui fiktsiooni. Vastupidisel juhul poleks ta enam tõsiusklik.
Tänapäeval on suhtumine piiblisse ja “Odüsseiasse” aga väga erinev. Kuid näiteks kui keegi väidaks, et…
…siis peaks teaduslikku maailmapilti väärtustavad inimesed samuti midagi ette võtma, et selliseid põhimõtteid hariduses järgima ei hakataks.
Kriku ütles:
Lapsed üleloomulikku “nagunii” ei usu. Põhiharidus pole praktiliselt kunagi suunatud inimestele, kes on vastava hariduse/kasvatuse juba omandanud.
Robin ütles:
Vastupidi. Kasiinos ei ole mingisugust suurt riski. Täiesti riskivabalt jääb mängija oma rahast ilma ja mõistlikult madala riskiga saab selle raha endale kasiino.
Nagu ma juba selles teemas korra olen kirjutanud, möödusid usuõpetuse tunnid algkooliajal minu nüüdseks 17-ks saavale lapsele tema enda sõnul erilist jälge jätmata. Kui ta selles eas või veelgi nooremana küsis, kas Jumal olemas on, vastasin lihtsalt, et ma ei tea ja keegi ei saa kindlalt teada. Seda päeva, millal ma talle teatasin, et päkapikke ju päriselt olemas pole, tuletab ta mulle aga siiani vahetevahel meelde. Täpselt ei mäleta aga ilmselt võis ta mitte rohkem kui 6 a. vana olla. Tunnen tõesõna siis ennast üsna kehvasti ja soovin igakord, et oleks selle tookord kas edasi lükanud või hoopis tegemata jätnud. Kui tõenäoline siis ikka oleks, et ta siiamaani päkapikkudesse usuks.
Religioon on liigispetsiifiline niivõrd kui seda on keel. Kui on olemas juba keel, mis võimaldab end kujundlikult väljendada, mis siis viga kaasolendite hirmutamiseks muinasjutte välja mõelda.
ell ütles:
Voh! Tulin just sama võrdluse peale. Nii empaatiavõimele (altruismile?), keelele kui religioossusele on ajus eraldatud teatud piirkonnad. Kõigi kujunemises on lihtne näha loodusliku valiku loogikat. Samas saab kõiki kasutada julmade relvadena; valesti kasutatuna võib nende mõju liigile ja ökosüsteemidele olla laastav. Keel areneb pidevalt, ühiskondlik moraal (mis peaks osaliselt peegeldama ühiskonna üldist empaatiavõimet, kas pole?) muutub pidevalt — miks ei peaks kaasaegse inimese kaasaegsete vajadustega kohenama ka usutaju?
Võib muidugi väita, et new-age-uhhuundus, astroloogia, homoöpaatia ja, kuidas see oligi? Muksutamine? — ongi oma pseudoteadusliku pealispinnaga asendamas risti- ja muu ilmselgelt aegunud konfessiooniusu funktsiooni kergeuskliku elanikkonna usuvajaduste rahuldamise juures…
Mart K. ütles:
Mis ajukoht see selline on, et religiooniga kindlalt tegeleb?
Äkki vöökäär?
Hiljuti oli sellest juttu siin.
Või siis kiiru-frontaalahel?
Artikkel.
Mart K. ütles:
Muide ajus on tegevused paljude osade vahel jagatud.
Vöökääru artiklis mainiti, et vöökäär tekitab vähem ärevust vigade tegemisel mida oli mõõdetav väiksema aktiveerumisega.
“Mida pühendunumad olid nad usus ja mida vankumatumalt jumala olemasolu tunnistasid, seda vähem andis ACC neile märku nende endi vigadest, ja seda vähem vigu nad ka tegid, vahendab veebiajakirjas Psychological Science äsja avaldatud uurimust PhysOrg. ”
:)
Religioossuse kohaks on seda raske pidada. See piirkond aktiveerub üldse igasuguste emotsioonide ja valu peale näiteks.
Frontaalsagar tegeleb otsustega ja üldse ei üllata, et meditatsiooni ajal enesekontroll ajuskännerist paistab. Mandelkeha (amügdala) on ka üks igasuguste emotsioonide jms. läbikäigukoht ning on vajalik emotsionaalsete mälestuste jaoks. Seda võib kasvõi wikipediast välja lugeda, kui teadustöödest või neurobio õpikud üle jõu käivad.
“Meditatsioon käivitab frontaalsagara, mis “konstrueerib ja integreerib kõik meie ideed Jumala kohta” ning rahustab emotsionaalset piirkonda mandelkeha, mis võib luua kuvandeid käske jagavast jumalusest ning ähmastada meie loogilist mõtlemist.”
Mediteerimise ajal oldakse emotsioonitumad, mis samuti ei üllata. Imelik ainult, et ülikooli teadlane sellist jama ajab.
Märt ütles:
Selge see, ma ei mõelnudki, et Ülakorruse Vanamees konkreetselt mingis otsmikusagara neuronitepuntras või käbinäärmes kükitab, pigem pidasin silmas seda, et religioosne mõtteviis on kaasa sündinud (sellest on, muide, juttu siin artiklis) ning teatud piirini isegi füüsiliselt mingite ajupiirkondade eripäradega seostatav, nagu esimeses viimasest kolmest tsiteeritud artiklist (“Uskliku ja uskmatu aju on erinev”).
Usun, et inimene, kes annab endale aru üleloomulikkusetaju algupärast ning otsib võimalusi selle ärakasutamiseks isiklikus elus for fun and profit, pole eluraskustest üle saamiseks sugugi halvemini “relvastatud” kui peaaegu paratamatu põrgu ning nähtamatu, kõikjaldase, kättemaksuhimulise, armukadeda, halastamatu ja vaimselt ebastabiilse Kõrgema Olendiga viisakaks, mis sest, et neurootiliseks ehmatatud alaealine.
Mart K’ le: kui ma lapsena esimest korda piiblit lugesin siis tundus küll lolli jutuna.Hiljem isegi mõnda aega uskusin osalt. Igatahes ei usu, et see kaasasündinud omadus, pigem kokkulangevus ja inglismaa ei ole nii väga ateistlik, mistõttu vanemate uskumused võisid tulemusi mõjutada. Täisartiklit ei ole näinud, nii et ei tea kuidas nad selliste tulemusteni jõudsid.
See, et inimese aju on võimeline puuduvaid teadmisi asendama fantaasiatega, on selge. Mispoolest siis usulood erinevad muudest väljamõeldistest, et neile eraldi koht ajus ette nähtud on? Inimene usub üleloomulikku, kuna ta ei oska mingeid asju seletada ja karta on, et paljud eksistentsiaalsed küsimused jäävadki inimkonnale saladuseks ja nii jäävad ka fantaasiad ja uskumused üleloomulikku.
Religioon on ikka ühiskonna poolt ehitatud süsteem väljamõeldud lugude põhjal mitte mingi aju omadus, arvan ma.
New Scientistis ilmunud täispikk artikkel on kättesaadav siit. Nagu aru sain siis oli see artikkel motiveeritud eksperimendist, mis näitas, et lastel on kalduvus animistlikult mõelda.
Minumeelest ka — religioon parasiteerib inimese muidu normaalsetel ajufunktsioonidel, osadel puhkudel lausa vallutab täiesti inimloomuse ja väänab iseenese teenistusse nagu üks putuk prussakaga teeb.
Olles juba välja kujunenud ja ühiskonnas positsiooni saavutanud, ehitas religioon enda õigustuseks ka kaitsemüürid, nt usutaganejate demoniseerimine, ühiskonnast väljaviskamine, kahtluse mittelubamine, teaduse takistamine.
Muidugi on ka inimeses endas palju sellist, mis religioossetel või üleloomulikel vaadetel kergelt ajju laseb tulla – olgu autoriteet, veidrad kogemused (nägemused, tundmused, unehalvatus), hirm tundmatu ees, soov ja vajadus kogukonda ühendavate rituaalide järele ja küllap palju muudki.
ell ütles:
Kas ühiskondlikult põhjendatav konstruktsioon välistab selle, et see konstruktsioon kusagil piiritletavas aju osas kinnistub ja et kalduvus religioossusele muutub evolutsiooniliseks eeliseks? Ja kas ka keel ja muu abstraktne mõtlemine pole samamoodi väljamõeldud konstruktsioonid? Ometi on ajus olemas näiteks “keelekeskused”.
Martin Vällik ütles:
Ajas tagasi minna ja uurida, kuidas ja millistel asjaoludel usuline mõtlemine täpselt tekkis, muidugi ei saa, aga on vist alust arvata, et eelkõige ikka selle va “vajaduse pärast kogukonda ühendavate rituaalide järele”, mis andis usklikele kogukondadele uskmatute ees ellujäämiseelise.
Martini jutust jääb mulle praegu mulje, et usklikkuse puhul on tegu on hoopis haigusega nagu rõuged (või pigem toksoplasmoos?), mis tuleb karistuseks teaduse takistamise ja inimkonna eksitamise eest rangelt hukka mõista ja halastamatult välja juurida; mingisugusest uurimisest, arendamisest ja rakendamisest ei ole mõtet rääkima hakatagi?
Ma ei tahaks uskuda, et religioonivaba ühiskond on täiesti võimatu… aga võib-olla pole see nii inimlik, kui näiteks ühiskond, mis kogukonna ühendamiseks muu hulgas rituaale pruugib — andes endale muidugi täielikult aru nende rituaalide konstrueeritud, inimtekkelisest olemusest.
Martin Vällik ütles:
Kas on äkki võimalik, et sellistel puhkudel on tegemist oma iseloomult neutraalse religioossustaju väärkasutusega? Nii nagu usklikkusega saab pahatahtlikult manipuleerida, saab nõrgema mõistuse ainuüksi abstraktse mõtlemise vääritikasutamisega katki teha. Haamriga saab näpu pihta lüüa, saab tappa, aga saab ka maja ehitada. See ei tähenda, et haamer — või abstraheerimisvõime, või usutaju — on olemuslikult väär, haiglane, kahjulik. Riist on riist, alles kasutamise viis täpsustab, kas töö- või tapa-.
Jällegi on tegu pigem usklikkuse kui üldinimliku omaduse vääritikasutamisega. Sallimatus, kitsarinnalisus, võõraviha ja -hirm on samamoodi üsna üldinimlikud omadused, mis on kunagi kellelegi evolutsioonilise eelise andnud. Tõenäoliselt on neid sama raske või võimatu välja juurida kui usklikkust, ent me oleme ju õppinud neid kontrollima, suunama, moondama, isegi ära kasutama. Miks mitte kaasasündinud kalduvust üleloomulikkusele?
Jah, muidugi, aga kas poleks konstruktiivsem selliseid mehhanisme teaduslikult uurida ja võimalusel rakendada (kas või psühhoteraapias, vt näiteks surmahaigete depressooniravi hallutsinogeenidega), selle asemel, et need kui ebavajalikud igandid hukka mõista ja keelata?
@Mart K. – muidugi uurida, et mõista seda huvitavat ja mitmekülgset nähtust nagu religioon seda on. Õnneks ka uuritakse ja mitte ainult teoloogide poolt, vaid ka päris teadlased tegelevad asjaga.
Samuti ei arva ma, et religioossust kui sellist peaks väevõimuga likvideerima asuma. Kaugel sellest. Selline lähenemine on sama ebainimlik ja pikemas perspektiivis mõttetu nagu tuleriidaga täidest ravimine.
Vaatamata oma sisseehitatud dogmaatilisusele, konservatiivsusele, jäikusele jne arenevad ometigi ka religioonid. Algselt sõjakast katoliiklusest on tänapäevaks veidi vähem sõjakas katoliiklus kujunenud. Ilmselt läheb sedasi ka islamiga. Muidugi eeldab väiksema sõjakuse kujunemine palju muudki – haridussüsteemi (sh võrdväärse hariduse tagamine naistele), inimeste heaolu ja turvatunde suurenemist, naiste õigust enesemääramisele oma sigivuse üle, inimõigused üldisemalt ja kõik muu säärane.
Ses mõttes ma ei arva, et religioon kui selline oleks kõige kurja juur, mille väljajuurimisega lahenevad kõik muud probleemid, kuid mulle paistab, et religioon on siiski osa probleemist, mitte aga lahendus probleemidele.
ell ütles:
Kõnealuse legendi tuntumad versioonid väidavad, et too eraldi koht ajus hoolitseb Üleva ja Õndsa Tunde(tm) eest, mis usklikku inimest tabab ja väidetavalt mõne uskmatu usklikuks teinud on. See, missugused fantaasiad tolle tundega assotsieeruma hakkavad, on õppimise küsimus.
Selles mõttes ei ole ta päris absurdne legend. Ta on lihtsalt pärit ajutegevuse ülelihtsustamise ajastust, kui “õnnekeskus” populaarne teooria oli. Muist nondest teooriatest on tänaseks olulist täpsustamist leidnud — näiteks teavad neuroloogid nüüdseks palju rohkem dopamiini ja serotoniini rollist ning ka sellest, missugused piirkonnad ajus nonde rollidega haakuvad –, muist ümber lükatud.
Kui religioonide arenemine juba jutuks tuli, siis minuni jõudis äsja selline värske “uudis”:
Saientoloogia kirik kaotab liikmeid uuele usundile, fiktsionoloogiale.
“Erinevalt saientoloogiast, mis rajaneb empiiriliselt tõestatavatele teaduslikele tõekspidamistele, on fiktsionoloogia keskseteks printsiipideks põhimõtteliselt muinasjutud, millel pole tegelikkusega mitte mingit pistmist,” öeldakse Ameerika Usundi-instituudi vastavateemalises pressiteates (TheOnion.com-i väitel…). “Lühidalt pakub fiktsionoloogia järgijatele müütilist uskumuste süsteemi, mis on vaba teadusliku meetodi tülikast taagast, millega seob end vanamoeline saientoloogia.”
Võimas, mis?
dig ütles:
Tunnistan, et olin oma väidetes liiga üldsõnaline. Sisuliselt ei näe ma siiski vahet, kas usklikkus (või, noh, kalduvus religioossusele) asub ühes kindlas kohas või kujutab endast ülitüsilikku kombinatsiooni neurokeemilistest ahelatest, aju ehituse eripäradest ja eri piirkondade vahelisest kommunikatsioonist — tegemist on siiski üldinimliku omadusega, mis on liiga levinud, et seda saaks nimetada puudeks. Pealegi, kui ma nendest eespool tsiteeritud pop-teaduslikest uudisnuppudest õigesti aru sain, on konkreetsed relgioossusega seonduvad seisundid seostatavad ajutegevuse aktiivsuse kasvu või kahenemisega üsna konkreetsetes piirkondades. Seega ei ole ju ebaloogiline arvata, et religioossus on pigem inheretne, ajusisene nähtus kui õpitud käitumine.
Mart K: Onion on naljauudiste kanal. Natuke juba kahtlen ,et meelega otsid selliseid viiteid välja.
Muide inimestel ning teistel olenditelgi on kalduvusi igasugustele ebarealistlikele järeldustele tulla ja see ei tõesta veel millegi olemasolu. Ei jumala ega kalduvust jumalale mõelda . Need konkreetsed kohad, mis aktiveerusid sellistel imelike loogikahüpetega uuringutes aktiveeruvad analoogsete kõigi muude mõttelõngade ja elamuste peale. Ei üllataks kui jumala ja meeldiva lapsepõlvekangelase peale aktiveeruksid samad kohad. Jumala puhul ehk aktiveeruksid visuaalsed piirkonnad vähem aga igatahes aktivatsioonimustrid oleksid sarnased kõige muuga, millele mõtlemine oleks vähegi sarnane.
Märt ütles:
…millele üritasin möödaminnes tähelepanu juhtida nii jutumärgikasutuse kui Onionile viitava lingiga teksti sees.
Heameelega!
Kalduvuse olemasolu ju tõestab? Ma muud ei väitnudki. Meil on kalduvus kahel jalal käia, me oleme seda õppinud suhteliselt optimaalselt ära kasutama. Mis keelab meil enda kasuks pruukimast kalduvust usklikkusele?
Täiesti nõus! Aga samamoodi nagu teadmine, et “armastus” (mis on “olemas” umbes sama palju kui religioosne mõtteviis või keel) on kõigest biokeemiline reaktsioon, ei takista selle mõjudele mõnuga andumast, ei tohiks teadmine, et jumalat tõenäoliselt olemas pole, takistada mõnuga andumist religioossele ekstaasile. Eriti kui see (või sellega sisulisest samalaadne seisund, mille “aktivatsuoonimuster on sarnane”) soodustab intuitiivset mõtlemist ja võib kaasa tuua arvestatavaid hüppeid teaduse arengus.
“Täiesti nõus! Aga samamoodi nagu teadmine, et “armastus” (mis on “olemas” umbes sama palju kui religioosne mõtteviis või keel) on kõigest biokeemiline reaktsioon, ei takista selle mõjudele mõnuga andumast, ei tohiks teadmine, et jumalat tõenäoliselt olemas pole, takistada mõnuga andumist religioossele ekstaasile.”
Täitsa nõus ja olen selliseid asju harrastanud. :D
Sa paistad napilt religioossena nagu mina oma religioossuse lõpupoole olin.
“Eriti kui see (või sellega sisulisest samalaadne seisund, mille “aktivatsuoonimuster on sarnane”) soodustab intuitiivset mõtlemist ja võib kaasa tuua arvestatavaid hüppeid teaduse arengus.””
Ei usu aga keskmisele vähemharitule oleks sealt pigem kõvasti õppida sotsioloogiast ja inimeste manipuleerimisest. Teaduse aitamisega on see probleem, et religiooniga juhitakse tähelepanu kõrvale kindlalt eksisteerivast ja jumala mainimine usklikkule, kes otsib lisatõestusi jumala kohta, kuid on teaduse osas skeptiline võib jumalat mainiva teadustöö peale väga nihkes järeldusi teha.
Äkki on kuidagimoodi teemasse:
Bruce Hood (video)
@Mart K., @Märt –
Religiooni evolutsioon huvitav teema. Lisaksin siinsesse arutellu omaltki poolt paar mõtet:
1) Siin on järjepidevalt vastandatud loomulikke ja üleloomulikke nähtuseid. Tänapäeval võimaldab teaduslik meetod selle vastanduse enam-vähem ühemõtteliseks muuta. Jämedalt võiks see määratlus kõlada järgmiselt:
i) Alustuseks nimetatakse loomulikeks kõiki vahetult kogetavaid nähtused. Selliseid nähtuseid on võimalik eksperimentaalselt uurida ja sellised hüpoteetilised nähtused võivad saada (empiirlisteks) faktideks, kui need katselise/vaatlusliku kinnituse leiavad. Alles viimasel juhul saab rääkida, et see nähtus on olemas.
ii) Teiseks nimetatakse loomulikuks kõiki neid nähtuseid, mis on tajutavad kaudselt vahetult tajutavate nähtuste kaudu, kusjuures see, millal taoline kaudne tajumine toimub, peab olema üheselt kindlaks tehtav. Viimane asjaolu võimaldab neidki nähtuseid empiirliselt uurida, kuid siin asutakse juba märksa pehmemal pinnal.
iii) Üleloomulikeks nähtusteks nimetatakse kaudselt tajutatavaid nähtuseid, mida pole võimalik olemasolevate loomulike nähtuste kaudu seletada, ja mille olemasolu pole katseliselt tõestatud.
2) Ühiskonnad/inimgrupid, kes elasid religioosse mõtlemise tekkeaegadel, seda vastandust ei tundnud. Nende jaoks oli tegemist lihtsalt ühe viisiga keskkonda enda jaoks lahti mõtestada. Tõlgendamaks nende maailmapilti kategooriates loomulik/üleloomulik, tuleb see asetada tänapäevasesse konteksti. Selline konteksti nihutamine eeldab aga kategooria loomulik/üleloomulik üldistamist ning võimaldab meil lõppkokkuvõttes ehk konstrueerida isegi väiteid, mis räägivad ebausklikest tuvidest [1]. Viimasest tuletatud religioosse mõtlemise mõiste erineb aga juba tunduvalt selle mõiste tavakasutusest.
3) Seega tuleks siinkohal küsida, mida religioossne mõtlemine siis ikkagi tähendab, kui sellest sedavõrd üldiselt rääkida. Ülalesitatud New Scientisti artiklis käsitleti laste kalduvusest animistlikult mõelda – lapsed kipuvad mõningaid elutuid käsitlema kui elusolendeid, nad kipuvad loomadele omistama inimlikke tundeid ja mõtteid jne. Evolutsiooniliselt võiks viimast asjaolu seletada sellega, et inimese kui väga sotsiaalse looma jaoks on oluline mõista inimkäitumist. Kuid kuna inimese käitumine ise juba vägagi keerukas on, siis võib aju rakendada inimkäitumisele suunatud resursse ka muu maailma mõistmiseks. Maailma loomisest, inimnäolisest loojast ja elu eesmärgist jutlustamine võib olla just viimase kalduvuse ilming.
4) Võiks ju oletada, et inimese kalduvusest animistlikule mõtlemisele arenes välja ka kalduvus monoteistlikule mõtlemisele, kuid viimane kalduvus ei kehti tõenäoliselt kohu inimkonna jaoks. Minu teada pole nimetatud kalduvuse olemasolu siiani väiksemate inimgruppide jaoks demonstreeritud.
[1] Skinner, B.F. “‘Superstition’ in the Pigeon,” Journal of Experimental Psychology #38, 1947
@Martin Vällik – Pigem täpselt teemasse.
Veel üks artikkel samal teemal: Humans ‘hardwired for religion’.
Mart K. kirjutas:
Ei leiutatud midagi kiiresti. Religioossus või usk üleloomulikku näib olevat H. S. evolutsiooni üks produkte nagu püstine hoiak või kõrge laup. Sellisel juhul ei ole üleloomuliku olemasolu eeldamine üks paljudest aegunud ja kinnitust mitteleidnud teaduslikest hüpoteesidest, vaid inimmõtlemise omadus, mis avaldub väga paljudes erinevates vormides.
Seda, et kõik inimesed pärinevad paradiisiaiast väljaaetud Aadamast ja Eevast või veeuputust võib pidada aegunud ja algeliseks hüpoteesiks (hoolimata sellest, et kogu inimkonna põlvnemine ühest isikust vähemalt naisliinis kipub vististi ikkagi õige olema), aga üleloomuliku otsimine näib olevat omane kogu inimkonnale. Minu arvates tähtsustatakse nö. “maailma seletavat funktsiooni” pidevalt üle – ma arvan, et “maailma seletused” on lihtsalt üks paljudest valdkondadest, mida uskumused mõjutanud on ja jätkuvalt mõjutavad.
“Maailma seletamise” puhul näivad need mõjud tänapäeval tõesti olevat tarbetud ja koormavad – aga ei pruugi seda olla kunsti või eluviisi valiku või mõnes muus valdkonnas.
Nõus – ning tõsiasi, et usk üleloomulikku mitte kuhugi kaduvat ei paista, annab jällegi alust arvata, et seda on jätkuvalt millekski vaja.
Just 21. sajandil on see oluliselt tugevam argument kui 20. sajandil, sest selja taga on 20. sajandi untsuläinud eksperimentide kogemus. Mitshurini kuulus lause, et me ei oota looduselt armuande, vaid võtame neid ise, oli suurushull ja seda teatakse 21. sajandil juba kaunis hästi. Teaduseetika ja keskkonnaõigus arenesid millegipärast eriti ruttu ja tõusid oluliseks just 20. sajandi viimasel veerandil ning see suundumus näib jätkuvat.
Kui sa minu teise lausega nõus ei ole, siis osunda ühelegi õnnestunud “uue inimese” kasvatamise projektile. Väide, et see kõik võib tulevikus tulla, jätab mind külmaks – abstraktses tulevikus võib paljugi tulla ja laeks on ainult fantaasia piirid. Siin ja praegu või ettenähtavas tulevikus pole mingit alust oletada sellist võimekust.
Ei. Niisama amoraalne, kui eugeenika, kaasasündinud defektiga isendite kastreerimine või Austraalia laste eemaldamine nende kodudest, et neid “valgeks” kasvatada.
Aga võib-olla siis kirjutad neist võimalustest lähemalt? Mina isiklikult pean seda mõtet naiivseks ning vaadeldavat fenomeni alahindavaks.
Volli kirjutas:
Kõik minu poolt nimetatu “räägib üleloomulike nähtuste olemasolust”, mida sinu järgi “ei tohiks” teha. See näis mulle ilmse vihjena tsensuurile. Fiktsiooni ja inimese side on aga teadagi kahepoolne – esiteks vajab inimene fiktsiooni loomiseks mingisugust kogemust, teiseks mõjutab fiktsioon ka selle tarbijat.
Kui me mööname, et religioossetest tunnetest mõjutatud kunstiteos võib olla väärtuslik ning et selle loomiseks peab looja olema olnud religioosseid tundeid kogenud, jõuame paratamatult järeldusele, et religiooni olemasolu on teatud väärtusliku asja eelduseks. Minu arvates ei suuda sa jätkuvalt väljuda mõtteskeemist, milles suhtestad uskumusi teadusliku meetodiga. Paraku ei ole aga kogu inimmõistuse väärtuslik looming teps mitte teadusliku meetodi rakendamise tulemus.
Mida sa tuled mulle nüüd siin väitma – et usklikke kasvatatakse põhikoolis või? Kuskohast siis tulid kõik need inimesed, kes okupatsiooniajal hariduse omandasid, aga on ikkagi silmatorkavalt üleloomuliku võimuses?
Teiseks, kui me mööname, et usk üleloomulikku on H. S. liigispetsiifiline omadus, siis on sinu väide igal juhul väär, sest eeldused üleloomuliku uskumiseks on kaasasündinud. Kui me seda ei mööna ja arvame, et usk üleloomulikku on puhtalt kasvatuse mõju, peab ikkagi tunnistama, et VHK-sse pandav laps saab selle kasvatuse enne kooli kodust kätte.
Märt kirjutas
Võrdsustada mingit kindlat religiooni ja eeldusi üleloomulikku uskumisse üldiselt on loogiliselt väär. Ma ei usu, et ükski siinses arutelus osaleja arvab, et austus piibli vastu võiks kaasa sündinud olla. Täpselt sama käib keele kohta – kõiki keeli õpitakse, aga kõik nad on bioloogiliselt determineeritud kõnevõime väljendus.
Martin kirjutas:
Ilmselt meist keegi ei vaidle vastu, et usk üleloomulikku ei pea tingimata avalduma religiooni kujul – kuid jutt “parasiteerimisest” on juba vulgaarne. Martin, kui sa möönad, et üleloomulikku uskumine on normaalne ajufunktsioon, siis ole hea, kirjelda mõnd selle avaldumist, mida sa ei pea “parasiteerimiseks”?
Täpselt sama võib väita mittereligioosse võimuiha (ehk siis täiesti loomuliku populatsioonis domineerimise soovi) kohta. Kuidas oled sa jõudnud järeldusele, et kõike seda tingib just inimmõistuse üleloomuliku uskumisega seotud omadus, mitte mingi muu omadus?
Martin kirjutas:
Mitmel teoloogia väitekirja kaitsmisel ja millistes ülikoolides oled viibinud või neid lugenud, et nii tugevaid ning üldistavaid avaldusi teed?
Millal katoliiklus sõjakas oli ja millal see kujunemine aset leidis?
Krikule.
Kaasasündinud religioossus ei ole neurobioloogiliselt mingit pidi loogiline. elusolendid püüavad ümbritsevat maailma mõista ja inimeste puhul levivad eri ühiskondades igasugused maailmavaateid, mida kaootiliselt iga mõeldava selgitusega püütakse teistele peale määrida. Kui religioon on nii iseseisvalt nakkav , siis ei tohiks see sellest mittekuulnutele külge hakata ja miks eestis ateiste nii palju on ning miks eri riikides religioossussete hulk seinast seina on?
Ja miks millegi nimel meeldiva loodu nii oluline on? Ilusat luuakse suht iga mõeldava asja nimel ja kindlasti loodi ilusat ka Hitleri, Stalini ja Pol Poti nimel. Minu meelest on tugevaim ilu looja hirm vaesuse ja väheste saavutuste ees, mis ajavad peaaegu kõiki meist ennast arendama ja saavutuste nimel pingutama.
Ja milline sinu järgnevatest ütlemistest neurobioloogia-alane on?
Ei saanud küsimusest aru.
Kui palju neid siis sinu arvates on? Minu teada pole eriti palju.
Ei saanud küsimusest aru.
Ma rõhutan veelkord, et ülalpool räägitakse bioloogiliselt determineeritud usust üleloomulikku, mitte mingisse kindlasse religiooni ning sedavõrd süstemaatilised uskumused, mida religiooniks tavatsetakse nimetada, on selle nähtuse üks avaldusi. Astroloogia või levinud ebausk – mustade kasside osas näiteks – on ilmselt ka sama nähtuse avaldused.
Ma pole väitnudki midagi kindlate religioonide uskumisest. Muide minu suguvõsas on kõik mitmendat põlve ateistid ja ei tea kedagi, kes surmajärgsust usuks. Koolis sama lugu ja ka ülikoolis (bio). Eestis mingi uuringu järgi 15 (wiki) ateistid ja peaaegu pooled ei usu surmajärgsust. Mis infoallikaid sa kasutad igapäevaelus, et eestis ateiste vähe tundub olevat ja ei suuda mõista, et eri riikides on ateistide osakaal erinev?
Ja mis puutub kaasasündinud usku üleloomulikku, siis ma isegi nõustun sellesse. MEie ajud ei tule ilmselt 100% juhtudest õigetele järeldustele, vahel ehk lapsed näiteks omistavad elu sellele, mida ei ole või eitavad millegi eksisteeriva olemasolu või arvavad et kusagil nägemata kohas on midagi üleloomulikku. Meie loogikavead, mida tuleb harimatutel sagedamini ette saab jah pidada üleloomulikuks. Sündides oleme mingil määral puhtad lehed ja aeg ajalt käime mõtetega metsa, mis on bioloogiliselt kaasa sündinud. Suur asi.
:D
Aga mida sa siis vaidled? Või õigem oleks küsida kellega – minu või õlgedest mehikesega?
Muide, kas allikas, mille järgi meil 15% ateiste on, toob välja, kui paljud neist usuvad mingeid muid üleloomulikke nähtusi peale jumala(te) – numbri 13 õnnetusetoovust, astroloogiat, mustlaste ennustusi, UFO-de poolt inimeste röövimist, homoöpaatiat, magnetiseeritud vee raviomadusi…?
Kriku. Sa tsiteeritud jutust edasi ka lugesid või lihtsalt jamad minuga? Saad ise ka oma numbreid otsida, sest teadsid juba, et ateistid eestis väheses hulgas.
Kriku ütles:
Viimases kommentaaris küsis kriku sõjakuse kohta
No tule taevas appi :)
Kriku ütles:
Evolutsioonilisel ajaskaalal siiski üsna kiiresti. Võrreldes püstikäimise või kõrgelaupsusega.
Jah. Ja sellepärast ma arvan ka, et religioossuse teaduslik uurimine ja selle kujunemise arukas suunamine ei oleks mitte rünnak aegunud hüpoteesi vastu, vaid pigem katse seda optimaalselt ära kasutada. Miks mitte kunsti loomiseks või õnnelikult elamiseks.
Just. Üleloomulikkusetaju ja sellega kaasnevaid mõttelisi konstruktsioone tõenäoliselt on vaja. Üht või teist konkreetset konfessiooni… vaevalt.
Pane tähele, ma ei öelnud mitte, et “me oleme selliseks evolutsiooni käigus kujunenud” ei ole veenev argument, vaid et “me oleme selliseks loodud” ei ole veenev argument. Viimane annaks nagu mõista, et me oleme “valmis”, enam pole kusagile areneda. Seda ma pole väitnud.
Mitšurin oli rohkem ideoloogiline oportunist kui teadlane. Kui õõnes retoorika kõrvale jätta, siis — tänapäeva teadus ei oota looduselt armuande, vaid võtab neid. Endale seejuures liigselt vastu rinda tagumata või loodust kui lähtematerjali sõnades solvamata.
Ma ei pea siinkohal ju märkima, et need valdkonnad arenesid korrelatsioonis inimese teadmiste ja moraalinormide-tõekspidamistega.
Vastavad protsessid toimivad looduslikult ja pidevalt. Nappide teadmiste ja piiratud arusaamadega nendesse sekkumine võib muidugi lõppeda vaimse-füüsilise terrori, krahhi ja muidu ränga õppetunniga, aga see ei tähenda, et see isegi meile praegu kasutada olevate piiratud vahenditega poleks teostatav.
Ma ei ole väitnud, et religioossuse kui üldinimliku omaduse väljajuurimine oleks vajalik või soovitav — vastupidi, ma leian, et selleks, et seda võimalikult kasulikult rakendada, on seda just nimelt vaja hoolega uurida ja üritada nii omandatud teadmiste valguses kaasaegsemaks kujundada. Kruvida rattad alla ja tiivad külge, nii-öelda.
Nii oleks see siis, kui seda teha väevõimuga, vägivalla ähvardusel.
Esimese asjana tuleks sõnadelt tegudele minna usuvabaduse valdkonnas. Kõik konfessioonid, kirikud ja muud usuühingud peaksid saama tegutseda võrdsetel alustel. Sama oluline oleks hariduse korraldamine sel moel, et usulisusele (kui üldinimlikule omadusele) pöörataks riiklikes haridusasutustes senisest veidi rohkem tähelepanu, aga mitte lihtsalt mõnbe kiriku või pühakirja ajaloo tuupimise läbi, vaid näiteks evolutsioonibioloogilisest aspektist.
Kahtlemata ütleks mõni usklik, et juba näebki sellises tendentsis samasugust amoraalsust nagu hälbega isendite kastreerimises. Teaduspõhist seaksuaalkasvatust, mis on Eesti koolides tavaline (ehkki tõenäoliselt ebapiisav, nagu paljude asjadega kipub olema), peavad ka mõned tagurlased amoraalseks.
“Naiivsuse” ja “fenomeni alahindamise” koha pealt ma ei oska kaasa rääkida. Kas silmas on peetud hardust ja aukartust usklikkuse suhtes? Et teadlased ja nende napid vahendid on millegi nii mastaapse nagu üldinimlik kalduvus uskuda üleloomulikku uurimiseks lihtsalt liiga rumalad ja vääritud?
Kriku ütles:
Kas tohib, ma proovin? Religioossustaju üheks otseselt positiivseks avaldumisvormiks on näiteks viisakusreeglid, inimestevahelise suhtluse peenhäälestusvahend, mida kasutades me ei kompromiteeri sugugi ratsionaalset, loogilist maailmatunnetust (kuigi selline mulje võib jääda). Lausudes “Tervist!” või “Jõudu tööle!” või “Jätku leiba!”, kasutame me põhimõtteliselt loitse, palveid, väljendades nagu irratsionaalset usku, et “õigesti” (rituaalipäraselt) soovides saab mõjutada adekvaatset tegelikkust ja tulevikusündmusi. Kuna kultuur on selle rituaali alla aga neelanud ja täielikult assimileerinud juba iidamast-aadamast, on need laused vaikimisi kasutuses hoopis teistel eesmärkidel — neid pruukides näitame üles lugupidamist suhtluspartneri suhtes.
“Parasiteerimine” pole tõesti õige sõna, kuna ka kõige tagurlikumad usundid pakuvad mingisuguseid hüvesid või eeliseid. Sisuliselt võib raevukale fundamentalistile ju kaasa tunda, kuna tema “vaevatasud” (neitsid ja vein paradiisis või inglikoorid ja Isasüli, kuidas kellelgi) on kujuteldavad. Samas, kui kramplik usk on viimane, ent see eest hästi jäme pide, mille olemasolu takistab tal depressiivseks (või, veel hullem, relvastatud ja agressiivseks) neuroosidepuntraks lagunemast, selle asemel, et igal hommikul tootvale tööle tõtata, oleks ühiskond ja liik tervikuna nagu võitnud, kas pole?
Et siis pigem sümbioos, aga selline, mis on ühele osapoolele kurnavam…?
Kriku ütles:
Ei, need teosed räägivad parimal juhul üleloomulikest nähtustest mitte nende olemasolust. Kuigi, kui vastavad teosed sisaldavadki väidet, et neis kirjeldatud sündmused tegelikult aset on leidnud ja nende tegelikkuses keegi kahelda ei tohiks, siis ei tuleks neid tsenseerida. Lastele tuleks seletada, et tegemist on ikkagi väljamõeldisega ja et need sündmused tegelikult siiski aset ei leidnud.
Pealegi väitsin, et ka üleloomuliku olemasolu ei tohiks objektiivse tegelikkusena esitada, kuni seda empiiriliselt kinnitatud pole. St mu väide ei hõlmas ka loomulikku.
Niisiis, kui hakatakse nõudma, et
siis on ju tegemist risti vastupidise käitumisega. Enamgi veel – keelatakse ära isegi nende spekulatsioonide kahtluse alla seadmine.
Ei, väitsin, et lapsed ei sünni kristlastena ega ühegi teise konkreetse üleloomuliku (või ka loomuliku) kontseptsiooni pooldajatena.
Kuidas see siis liigispetsiifiline on, kui juba tuvidki ebausku ilmutadada suudavad? Ja kindlasti, inimajul on järjepidev kalduvus vigu teha. Olles sellest asjaolust teadlik on loomulik, et inimene neid vigu vältida või vähemalt ära tunda proovib. Teatud juhtudel arvatakse aga millegipärast, et mõnd inimõistuste möödalasku tuleks võtta absoluutse tõena, milles kahtlemine peaks karistatav olema. Miks me lapsi sellisele käitumisele julgustama peaksime?
Mart K. ütles:
Mitte iga religioon ei anna meile viisakusreegleid ja viisakusreeglite tarvis pole religiooni ilmtingimata tarvis.
Seega kordan end ja küsin, mida sa religiooni, religioossustaju või religiosse mõtlemise all täpselt silmas pead? Antud juhul näib mulle aina rohkem, et tegemist on üpris meelevaldse abstraktsiooniga, mida võiks rakendada ükskõik millise inimkäitumise/inimmõtlemise aspekti kirjeldamiseks.
Kui olen näinud kirikuõpetaja õnnistuseks ülestõstetud käsi (konkreetsel juhul oma vanaema kirstu juures) siis mulle on see vaatepilt küll mõjuv tundunud ja õpetaja side kõrgema võimuga tuntav olnud. Ilmselt tänu sellele, et ta ise on seda tundnud ja sellesse uskunud. Seetõttu pole vahet ju vahet kas jumal on ikka “päriselt või mitte”, kui kokkulepe on selline, et on, siis sama hästi kui ongi.
@salvey – Jah, see on juba tunduvalt konkreetsem nähtus, kuid ei vasta siiski mu küsimusele. Selles osas olen ma muidugi täeisti nõus, et nii religiooni kui ka iga teist mõistet saab konkreetselt määratleda ilma, et peaks tegema empiirilisi eelduseid.
volli ütles:
Religioon — inimmõtte süsteem, mis enamasti hõlmab komplekti narratiive, sümboleid, uskumusi ja praktikaid, mis omistavad praktiseerija elukogemusele tähenduse läbi viidete kõrgemale jõule, jumalus(t)ele või ülimale tõele. Mingite konkreetsete religioonide kohta olen ma siinses diskussioonis üsna vähe väitnud.
Religioossus(taju) — kalduvus püüda maailma selgitada religiooni(de) kaudu (kusjuures “kalduvust” võiks siin määratleda kui komplekti üldinimlikke tegureid, mis sellise maailmapildi kujunemist soodustavad).
Eeltoodud näite puhul viisakusreeglitest — et üleloomulikud vormelid nagu “jätku leiba!” ja “tere jõudu!” on oma algse, müstilise funktsiooni vahetanud uue vastu, milleks on hõlbustada inimestevahelist suhtlemist — ei rääkinud ma samuti mingist konkreetsest religioonist, vaid (üleloomulikust) mõtteviisist, mis selliseid meeme toodab.
@Mart K. – Ilus ammendav vastus. Kui aga seda määratlust veidi rangemalt järgida, siis ei taha näiteks primitiivne animism enam religiooni kategooriasse ära mahtuda. Inimese kalduvust religioonile ei kinnita enam ka ülal viidatud New Scientisti artikkel.
Küsiksin ka seda, mille järgi otsustada kas mingi jõud on kõrgem või mitte? Näiteks loodusjõude võiks ju kõrgemaks pidada ka siis kui need isikustatud pole. Näiteks äikest võiks nimetada jumaluseks ka loodusteadusliku maailmapildi kontekstis. Sel juhul oleks tegemist kõigest ühe nähtuse ümbernimetamisega, kuid siiski.
Kas seletaksid minusugusele asjatundmatule, millises tähenduses need vormelid üleloomulikud olid?
Ülalpool juba selgitasin: näiteks “tervist!” või “jõudu!” soovides põlistame traditsiooni, mis toetub ebausule, et kellelegi midagi soovides mõjutame adekvaatset tegelikkust ja tulevikusündmusi.
Üldse võiks seda va kalduvust üleloomulikele selgitustele nimetada ebausuks või maagiliseks mõtlemiseks, ainult et sellega on see jama, et skeptilise maailmapildiga inimene peab ja nimetab tihti suvalist usundit ebausuks. Üritasin neid eelnevate postitustega selgelt eristada, aga paistab, et pole õnnestunud…
Animistlik maailmapilt (milline see eestlaste kõukudel täpselt oli, pole vist teada) ei pruugi vastata religiooni määratlusele, et kindlasti mahub ebausu või maagilise mõtlemise fenomeni alla. Ja kuna animismi mingisugused (väga erisugused) vormid on tekkinud eri piirkondades ja üksteisest sõltumatutes kultuurides, on vist ikka üsna mõistlik oletada, et tegu on üldinimliku omadusega.
Mart K., üldiselt olen ma sinu 141. kommentaariga täiesti nõus ja vististi on meie möödarääkimisel sõnastuslikud põhjused (näiteks sõna “leiutama” evolutsiooniga seoses). Vastan ainult viimasele otsale:
Mart K. kirjutas:
Üldjuhul saavadki minu teada? Kus probleemi näed?
Ka nõus – aga eelduseks peaks siiski olema enim levinud religioonide ja ka nendega seotud ajalooseikade tundmine. Üks kahetsusväärne näide vastupidisest on meil siinsamas lõngaski olemas…
Mis naiivsusse puutub, siis mul oli arusaam, et sa näed võimalust ikkagi kõnealust liigispetsiifilist omadust mingisuguste rahvavalgustuslike vahenditega kõrvaldama hakata. Kuna sa vististi nii ikkagi ei arva, siis jätame selle.