Peapiiskop Põder kutsub üles aktiivsele misjonile. Ateistid, teeks ka midagi.
Jõulud on muidu tore aeg — kohtub kaugete sugulastega, keda muul ajal ei näe, saab sõita kodust kaugemale, kuhu muidu ei satu, süüa häid toite, mida muidu ehk ei tee, piparkoogid, kingitused, puhkepäevad… või mis iganes kellelgi traditsiooniks on. Osad käivad ka kirikus, võibolla ainus kord aastas, umbes nagu mõni satub kord aastas Hiiumaal käima või end purju jooma — no lihtsalt on sedasi kujunenud. Mõni käib kirikus muidugi sagedamini ja arvab, et hoopis lihavõtted on see kirikukalendri peamine sündmus.
Veel annab jõuluaeg usumeestel ja -naistel põhjust end avalikumalt näidata ning astronoomilisele ja objektiivsete meetoditega mõõdetavale pööripäevale oma muinasloolist pealisehitust üle korrutada. Olete ju kuulnud küll seda “Päästja on sündinud” juttu, mille peategelasteks on Maarja, keda millegipärast neitsiks peetakse, kuigi ta oli emaks mitmele lapsele, Jeesus – Maarja esimene laps, kelle viljastamiseks seksi ehk pattu ei tehtud, ja mitmed teisedki tegelased. Jõulutähe legendist olen varem kirjutanud.
Muidugi pole nende lugude tõeks pidamise kohta mingeid tõendeid, küll aga on tõendeid, et UT lood on kohandused varasematest legendidest, aga ometigi on sinna ümber ehitatud suur masinavärk oma kirikute ja hierarhiatega ning pole ime, et üsna totaalset võimu nautides on kirik meie elu ja kalendripidamist kujundanud omasoodu ning sisustanud looduses jälgitavad nähtused omade tähenduslugudega. Erinevus näiteks rahvapärimuslikust Emajõe tekkelegendist eristab piiblilugusid see, et neid viimaseid peetakse tõesteks.
Postimehes saame lugeda peapiiskop Põdra jõululäkitust:
Peapiiskop: jõulud ei tohi sumbuda argipäeva hallusse
Meis igaühes peitub igatsus Jumala puudutuse järele, sest kokkukuuluvus Jumalaga on osa meie identiteedist. Isegi siis, kui me seda sõnastada ei oska, tajume Jumalata elu poolikust ja jõuetust, Jumalast kaugenenud maailma sihitust ja pimedust. Kurjuski võib siin osutuda appikarjeks.
Rääkigu enda või siis nende eest, kelle juhtoinaks ta valitud on, aga kuna lugu on üleval Postimehe võrguküljel, siis justkui oleks see läkitus kogu eesti rahvale suunatud. Võibolla oli see suunatud kitsamalt EELK liikmetele, aga sedasi PM kodulehel täies mahus ja ilma täpsustuseta mõjub selline avaldus ikka väga veidralt, lapsikult, naeruväärselt, naljakalt. Väite “Meis igaühes…” esitamise eest väärib peapiiskop Põder minumeelest umbluu-preemia nominendiks esitamist.
Oma ateismist nõrgestatud ajuga arvan end tunnetavat, et see “poolikus”, “jõuetus”, “sihitus” ja “pimedus” käib justnagu ka minu (ateistide) pihta. Aga mina muidugi küll ei taju midagi sellist, mida peapiiskop arvab minusuguse tajuvat. No ega patune ei tahagi endale oma pattu tunnistada, eksole.
Tõstkem piibliraamat tagasi aukohale kodulaual, lugegem Jumala Sõna nii üksi kui perega, kõnelgem Kristusest sõprusringis ja avalikkuses.
Voa! Üleskutse agressiivsele misjonile. Kui tahate mõne inimese jõulurahu rikkuda, siis sobib jeesusejutt selleks suurepäraselt. Selle peale võiks lausa mingi kohaliku ateismi-bussi kampaania korraldada. Väljamaades on kampaaniad üldjoontes kenasti kulgenud, kuigi usuringkondade vastuseis on kohati ikka naeruväärselt agressiivne olnud, osade bussifirmade suhtumine silmakirjalik ja mõned bussijuhid kui puuga pähe saanud.
“Ilmselt pole jumalat olemas, seega jäta muretsemine ja naudi elu.”
“Miks uskuda jumalat? Ole hea headuse pärast.”
“Ateism — tähista mõistust”
“Halb uudis — jumalat pole olemas. Hea uudis — sa ei vajagi teda.”
Allikas: Wikipedia
Milline loosung võiks meie busse ja avalikku ruumi ilmestada?
Marv 26. Det 2009 kell 12:03: Jõulude näol tegemist pööripäeva tähistamisega, tead küll, päevad hakkavad minema pikemaks. jne
Eks ma sellele püüdsingi vihjata. ;)
Ja eks ma siis tahtsin lihtsalt, et keegi teine ka sihukese asja peale tuleks. Mitte et ma ainult ise siin “deklareeriks”.
Nii. Ja kas võiks siis järeldada, et pööripäev oleks siis igati sobiv põhjus pidustusi korraldada? Seda enam, et sellele on ka teaduslik põhjendus. (Kui skeptikud muidugi astronoomiat teaduseks peavad? ;) )
Nõnna. Et kas pööripäev oleks siis selline igati arusaadav argument pidustuste korraldamiseks ja kas selles suhtes võiks ehk koguni mingi üleüldise konsensuse saavutada? Mulle millegipärast tundub, et see ei peaks olema võimatu. Ja veelgi enam – mulle tundub, et ajaloos ongi see enamasti niimoodi olnud.
Aga ma olen tähele pannud, et millegipärast vaadatakse sellest asjast mööda kuidagi. St. praegusel ajal ja meie ühiskonnas. Et on nagu selge võimalus konsensus saavutada, aga seda millegipärast ei tehta. Kurb. :(
Nii et kuidas siis oleks, kui ma esitaksin üleskutse seda mõtet siin edasi arendada? Et kuidas ja mismoodi need pühad/pidustused siis olla võiksid? jne.
Ingmar pakkus:
Mehesõna! ;)
@analyytik:
Ma arvan, et asjadel peab laskma mõnevõrra kujuneda; mingil segastel põhjustel on omandanud suurremat sorti tähistuse volbriöö Eestis, samas 1. mai jätab tegelikult enamikke inimesi külmaks.
Ja mispärast on halloviin parem kui mardi- ja kadripäev??
Samas arvan, et millegi vägisi peale sundimine ei ole päris õige lähenemine.
Tavaliselt pühade näol iseenesest ei ole tegemist ju sellise “riiklikult tähtsa asjaga”.
On neid, kelle jaoks oluline sünnipäev, pulmapäev, esimene suudlus, nimepäev. Ka suguvõsa kokkutulek on tähtis.
Võimalusi on mitmeid.
Mitte segastel põhjustel, aga imporditud tarbimiskultuuri mõjul. Sama käib Halloween‘i kohta. Kui jõulud on pühad neile, kellele meeldib liha ja kartulit õgida, siis volber ja hällokas on neile, kellele meeldib plasttopsist viina juua. Igaühele midagi.
Marv 26. Det 2009 kell 17:03: Ma arvan, et asjadel peab laskma mõnevõrra kujuneda
Eks need asjad ole “mõnevõrra” muidugi kujunenud ka. ;)
A mulle tundub, et millegipärast on need kujunenud üha persemaks kogu aeg.
M: Samas arvan, et millegi vägisi peale sundimine ei ole päris õige lähenemine.
Kes on rääkinud vägisi peale sundimisest? :)
Vaata, see kõlab ehk nokkimisena, aga mõtle järsku pisut siiski. Millest see ikka tuleb, et Sa nii lambist selle (viimati tsiteeritud) lause kirjutasid?
Kas see ei iseloomusta meie praegust ühiskonda kuidagi? Et kui valitseva režiimi esindajad räägivad mingit lauslollust ja peedistavad elanikkonda, siis oleks nagu OK. Aga kui keegi teeb ettepaneku, mis ametliku doktriiniga ei haaku (esmapilgul), siis peaks kohe vabandama hakkama millegipärast.
See on tegelikult kummaline. ;)
Hüva. Halloweenil on samuti põhjendus olemas. Ja huvitaval kombel tundub see olevat täiesti adekvaatne. Kuigi pisut oletuslik, see võib küll olla. Ja see ei ole Eesti asjast sugugi nii kauge kui esialgu ehk paistab.
A ma esialgu neid asju ei puudutaks, vaid tegeleks käesolevaga. Ehk siis pööripäeva(de)ga ja sellega seonduvaga.
Ühesõnaga: Tundub et on mingi jama nende pidustustega. Ja Neeme Raud rääkis ükspäev raadiost, et Ameerikas sama värk – Hanukka ja Christmas ja nii edasi. Et kuidas ja midas.
Vot minu meelest kui on pööripäeva pidustused (sisuliselt), siis võiks nii ka öelda. Kas keegi nimetab seda Sol Invictus või Yule, ja kas keegi paneb küünlad kuuse või küünlajala külge (või endale pähe :) ) – see ei peaks ju probleem olema.
See on ka praktiline küsimus. Miks peaks iga aasta sama jura ajama (ja seda kuulama). Ja seda jura aetakse. Meedias ja igal pool. Seda ei saa eitada. Vot kui oleks pööripäev, siis oleks kõikidele arusaadav ja võiks minna rahulikult õlut võtma.
Aga kes sind keelab? Mine ja võta.
Pööripäeva tähistamine on kena pakkumine, aga keegi ei hakka seda niisama lihtsalt pühaks pidama, eriti sellised, kelle jaoks pööripäevad millegi muu tähistamiseks tehtud on.
Diskordionistina ma kristlikke jõule ega pööripäeva kui religioosset püha ei tähista, aga rõõmu tunnen mõlemast — väljaspool kirikupühade (või paganlike usupühade) konteksti — ometi. Hobiskeptikuna peaksin seda muidugi häbenema, sest eks ole tähistamise idee iseenesest samamoodi mõistusevastane nagu jumalasse uskumine, üle vasaku õla sülitamine, õnne või head isu soovimine jne. Metaskeptik minus saab oma veendumustele sellest muidugi jälle ainult jõudu juurde.
Vastuseks Analyytiku tähistamise-teemalisele küsimusele: tähistan, aga ettevaatlikult ja kainelt. Üritan mitte põhjendada.
@analyytik:
Ma miskipärast kartsin, et kisub poliitiliseks su fraas: “kas see ei iseloomusta meie praegust ühiskonda kuidagi? Et kui valitseva režiimi esindajad räägivad mingit lauslollust ja peedistavad elanikkonda, siis oleks nagu OK. Aga kui keegi teeb ettepaneku, mis ametliku doktriiniga ei haaku (esmapilgul), siis peaks kohe vabandama hakkama millegipärast.”
See on tegelikult kummaline, teps mitte ei taha päevapoliitikat segada pühade teematikasse (ma ei kujuta ette, kuidas see teemaga haakub).
Sellepärast ma räägingi, et laseks asjadel kulgeda, seetõttu tõin ma selle 1. mai näite, justkui oleks “töörahva püha”, kuid enamikel on sellest täiesti ükskõik, miskipärast on olulisem 30. aprill, siis kui on volber (krikule: Walburgi öö, siis kui plasttopsist saab viina juua).
Ning laiapõhine konsensus- keeruliseb läheks, ma kardan. Siiamaani kirutakse/ei kiruta seda risti, mis Tallinnas, seda, mis ei põle eriti.
***
PS! Mis puutub poliitikasse, siis ma ei ole päris mitme asjaga nõus, mida tehakse; kuid omavalitsuse valimiste aegu andsin oma hääle neile, kellelt loodan teatava stabiilsuse tekitamist.
Marv: Ning laiapõhine konsensus- keeruliseb läheks, ma kardan.
Mis siis õigupoolest takistaks nimetada talvist pööripäeva talviseks pööripäevaks? Seda enam, et tundub ju, et mingil tasandil on enamus sellega nii ehk naa nõus. Erinevused on ju pigem rohkem tehnilised, detailides.
@analyytik:
Minu poolest mitte miskit, kuid tõenäoliselt ilmuvad teatavad “huvigrupid”: ühed, kes leiavad, et Jeesuse neitsisünd ei ole piisavalt esile tõstetud, teised, kes arvavad, et peaks rõhutama seda va maa-usu asja, kolmandad, kes ei saa teemast aru, neljandad näevad pööripäevas mingeid astroloogilisi ilminguid, viiendad, kes arvavad, et tegemist on teadlaste hirmsa vandenõuga inimsoo vastu (a’la maakera on ju tegelikult lapik).
to: Marv
A las nad siis tõstavad esile ja rõhutavad igaüks seda, mida vajalikuks peavad. See oleks ju umbes sama, mis ma eespool mainisin – kes paneb küünlad kuuse külge ja kes küünlajalga. Milles probleem? Ja see ongi olnud läbi ajaloo niimoodi. Kes lõi trummi, kes puhus pasunat, kes laulis, kes tegi lõket.
Jep! Vot mu meelest ongi nukker, et kõike seda EI OLE tänapäeval. Kujuta ette kui vinge. Kõigepealt miskid neopaganlased löövad trummi öö läbi ja siis teadusesekti mehed vaatavad, et kuhu päike loojub ja kust tõuseb – et pööripäev oleks ikka õigesti määratletud -, ja siis puhutakse pasunat päikesetõusu tseremoonial, ja siis maausulised teevad putru ja lõket ja kallavad õlut ja siis tulevad kõik need neitsid ja muu seltskond. Lõbus ju. :)
Fabritseerige, fabritseerige nüüd! Rohkem ideid!
Ma lähen nüüd ise küll mõneks ajaks arvutist eemale.
Kuna eesti keeles on jõule tähistamas suisa paganlik sõna, siis ma ei näe tegelikult mingit põhimõttelist probleemi praegusel olukorral. Jõulude vägisi püünelt allakiskumine oleks mu jaoks kuidagi tobe ja haiseks pealegi poliitilise korrosiooni järele. Mitte, et analyytiku kirjeldet pidustus lõbus poleks :)
amiks? kas see püünele tõstmine parem oli? pean silmas taasiseseisvumisega saabunud ameerikajõule, mis kolinaga ehivad kaubandust juba oktoobrist alates
Jõuludega seoses küsiks, kas foorumis kirjutajate enamik oma lastele kinke ka tegi ja kuidas nad seda lastle nii öelda serveerisid, et jõuluvana või päkapikud kingi tõid. Kas tõesti jätsite lapsed sellest nende maailma ilusast ilma, seletades, et mingit jõuluvana ja kogu seda värki tegelikuses pole olemas.
näib, et lihtinimesel pole pühadega probleeme: saab vabu päevi ja põhjuse tähistamiseks. Piiskop Põdral ka pole probleeme, saab oma institutsiooni promoda. Maausulistel ka pole probleeme, nemad enda maailmapildis teavad, mida teevad ja on rõõmsad. Probleem on ilmselt üksnes skeptikul. Selline mõiste kalendris, nagu “püha” – kuidas selle olemust põhjendada, tõestada?
Skeptikud võiks ju neil päevil end vabatahtlikena üles anda ja ÜKT-d teha, saaks mõned keskpärase ikuga poetädid jms õnnelikult varem koju pereringi, pühitsema.
@skeptikuskeptik,
Mismoodi need meerikajõulud sealt poest välja ajada? Vägisi?
On õndsaid märke, et nad tasapisi ise ära lähevad; saastamarketi profiiliga asjad virutavad küll oktoobrist saati valusa jõulumuzakiga, aga soliidsemad poeketid suudavad tegelikult juba aastaid jõulude ajal üsna meeldivat atmosfääri hoida. Üleelusuuruses liigutavat plastmassist päkapikku (mis mul kunagi peaaegu püksid täis ehmatas) pole pikka aega trehvanud :)
skeptikuskeptik ütles:
Selles, et ma just õlle lahti korkisin, pole ka mingit ratsionaalset iva. Isegi tigedad skeptikud teevad vahel mõnd asja selle pärast, et meeldib, nii et vaevalt enamus meist jõulupühade juures mingit probleemi leiab. Mul oli kunagi umbes 15-aastasena selline mure, et kuna aasta pikkust võib mõõta setut eri viisi, siis pole isegi sünnipäeval nagu mingit korralikku mõtet taga, aga pikapeale selgus, et pidu ei kahjustanud see avastus kuidagi.
tasapisi ehk loksub paremini paika jah. no peamine mõjuallikas on ju meedia. korra vaid vilksasid kuskilt kanalilt kristuse kannatused vastu ja jõulusavisaarevana pole mulle tänavu ette jäänudki, isegi cocacolafurgoone mitte, suisa imelugu. teisalt vaatas laps soomlaste tehtud filmi “Jõululugu”, mis oli päris kena sõnumiga. Siky siin tundis laste pärast muret: no miks peaks lapsi ilma jätma muinasjutust? ei tee seda vist ei kristlane aga skeptik, kuid muinasjutte ja nende sõnumeid ning vastuseid lapse küsimustele saab vanem siiski valida. soomlaste jõululoos oli Nicolas orb, kelle külarahvas kordamööda üles kasvatas ja too siis justkui vastutasuks hakkas külalastele jõuludel jätma lävepakule üllatuskingitusi. kena viis selgitamaks jõuluvana ja kinkimise kommet. pisuke jutt sinna juurde sellest, kuidas vanasti inimestele tõesti oli oluline rõõmustada pimeda aja lõpusirge üle oli minu lastele küll mõistetav ja et tingimata ei pruugi jõuluvanalt küsida seda kõige kallimat musketäribarbit, kes koos sama kallite sõbrantsidega oma printsile appi tõstab, sest tavaline eelmise hooaja barbi on mõistliku hinnaga ja palju ilusam, pealegi on see popibarbi prints igavene jobu, et naisi appi vajab.
Ingmar ütles:
Kapitalismusega. Tänapäeval ei tee keegi kapitalismust paremini kui hiinlased, nii et meerikajõuludest meie poodides saame me lahti hiinajõulude pealetungi läbi.
analyytik ütles:
Ilmselgelt see, et kurjad liberaalid kuulutasid Sõja Talvisele Pööripäevale(tm) ja võitsid.
üks neist võib just nüüd olla minu külmkapis. ma lahti pole teinud, teie, skeptikud peaks teadma, milline labor on sõltumatu – kuhu tuua?
@skeptikuskeptik:
Oioi, käid siin eluohtlikke olukordi tekitamas – ma pole veerand tundi korralikult hingata saanud!
Võib-olla peaks Sõltumatut Prantsuse Laborit proovima – seda, mis hambapastasid testib.
Kerisin korra tagasi siinse põhiloo juurde. Ja näedsa! Pealkirjas siis selline fraas:
“Ateistid, teeks ka midagi.”
A miks siis mitte? Seda minagi siin vihjan vähehaaval. Et põhimõtteliselt võiks midagi-kuidagi teha ka neile, kes ametliku doktriiniga päris ühte jalga ei käi. Või käia ei taha.
skeptikuskeptik 26. Det 2009 kell 20:15: “näib, et lihtinimesel pole pühadega probleeme: saab vabu päevi ja põhjuse tähistamiseks. Piiskop Põdral ka pole probleeme, saab oma institutsiooni promoda. Maausulistel ka pole probleeme, nemad enda maailmapildis teavad, mida teevad ja on rõõmsad. Probleem on ilmselt üksnes skeptikul.”
Vot on probleem jah. Ma ei tea küll, kuidas need skeptikud ja ateistid… et millinme nende probleem täpselt on või kuidas nad seda formuleerivad, a mulle isiklikult tundub küll ka väga selgelt, et on probleem. Et on tähtpäev – konkreetsel juhul siis talvine pööripäev – ja sinna juurde käiksid siis igasuguse loogika järgi sobivad pühad/pidustused, aga nendega on lood … pehmelt öeldes kuidagi kesised.
Et toimub pagan teab mis – kõik see kommerts jms -, aga sündmusele endale ei pöörata nagu piisavalt tähelepanu. Või on siis üks teatav institutsioon selle monopoli endale haaranud ja sunnib kodanikele peale mingit veidrat muinasjuttu.
(Jahah. Kuidas see nüüd oligi? Et sunnib võtma sõna sõnalt mingeid kõige eksoteerilisemaid tekste, mis on tavalise haritud täeiskasvanu jaoks pehmelt öeldes naiivsed. Grof siis ütles vähemalt nõnda.)
Ühesõnaga jama. Asi on selgelt puudulik. Ma siis olen ikka vihjanud, et võiks olla justkui päris pidustused, a tundub, et sellest ideest on ikka päris raske aru saada. Vähemalt esialgu.
A kui siinne blogiülem juba ütles, et “Ateistid, teeks ka midagi” … Kui niisugune idee juba on, siis miks mitte seda realiseerida. See ei olnud muidugi minu idee, nii et ma saan võtta esialgu selise mugava kõrvaltvaataja positsiooni. ;) Aga fabritseeriks siis mingi kontseptsiooni. Et kuidas võiksid need pööripäeva pidustused näiteks välja näha. Sest vaat, pidustused on tõsine asi. Neid tuleb ikka korraldada veidi, et asi vägev oleks. See ei teki iseenesest.
Mul isiklikult ei oleks muidugi midagi ka niisuguse versiooni vastu, mida kirjeldasin kommentaaris analyytik: 26. Det 2009 kell 19:44, teine lõik. Ükstapuha. Ma ei ole eriti pretensioonikas selles suhtes. Peaasi, et oleks. Ja kui on küsimus, et kuidas-midas, siis sõnastatagu. Püüan pakkuda omalt poolt versioone, nii hästi kui oskan.
no kujutle, mida mina pidin tundma, kui võileiba teha tahtsin ja vaatasin, mida selleks kapis leidub. säästuka riiulisildill oli Teda tursaks nimetatud, ei tea, kas peaks kaebama ka – piiskopile või tarbijakaitsesse… Leedukate tehtud, muide – neil siis järelikult käpp sees :S
Prantslased, va gurmaanid, pistavad äkki pintslisse, siis tuleb neid uurima hakata: võimeid ja valgustatuse energeetilist sagedust jms…
dziisus, aga äkki on mu elu ka ohus nüüd, äkki on vandenõu :O
@analyytik:
no kui pagan teab, mis toimub, siis teab ta vast sedagi, et esmalt tuleb “oma” tagasi saada. satakate seadustest meeldib mulle see, kus ahistajat või sissetungijat soovitatakse nuhelda tema oma vahenditega, sest tõenäoliselt just need ka toimivad. seega kui võõras institutsioon siin omale monopoli on haaranud, maksab meenutada, kuidas see neil õnnestus. institutsioon rajas omad pühakojad vanarahva pühadele paikadele ja meelitas sedasi enda juurde. järelikult maksab tuvastada tänsed rahvale kõige meelepärasemad tavad pööripäeva tähistamiseks: kas eksin, et nendeks on püha sööming (siga, kapsas, verivorst) ning püja jooming (jõuluporter) – kena eestipärase pubi menüü. kirikud pubideks, pakun. ja altari kohale võiks rajada pühad kolded, millistesse ikka terve siga vardas keerlema mahub. õled võiks ka tuppa tuua, kus lapsed saaks hullata ja isad enne välja magada, kui sõidavad. igajõulune kultusfilm on seda ju aastast aastasse puust ette ja punaseks meile õpetanud, aeg on olla oma saatuse sepp, jaa, jaa, jaa!
Muinasjutu säilitamisest ehk kust tulevad vandenõuteoreetikud
Käisin tänavu juba mitmendat aastat järjes tuttavale perekonnale “vana” tegemas. Olen üritanud seda arhetüüpset rolli, ürgset Talvetaati või Pakasevana, mängida võimalikult tõetruult ja loominguliselt. 2–7-aastased lugesid ja laulsid rõõmsalt luuletusi ning kuigi nad kunsthabeme taha piilumas ei käinud ja nende elevil silmist kahtluseuss välja ei turritanud, ei tundnud nad minu ees ka mingit võõristust. Kujutasin ette, kuidas nende alateadvus sõdib terve mõistusega, mis üritab väita, et see on ju seesama onu, kes äsja poodi läks, lihtsalt teistes riietes ja moonutab häält… Kuidas see alateadvus seletab, et ei saa olla, ära riku kingisaamise perspektiivi ebakonstruktiivse urgitsemisega ära. Pealegi, täiskasvanud — ema ja isa ja muud, keda on alati olnud põhjust usaldada — käituvad ju nii, nagu oleks Külaline Pooluselt see, keda väidab end olevat, nii et küllap on kõik hästi. Vastasel korral peaksin eeldama, et nad kõik korraga on otsustanud mu usaldust petta ja mulle valetada — mitte ainult minu isiklikud lapsevanemad ja lähisugulased, vaid üldse kõik täiskasvanud, kelle versiooni tegelikkusest kinnitavad lakkamatult ajalehed, televisioon ja muu meedia, veoautodega suurkorporatsioonid ja ühe küünlaliiniga väikefirmad, kirikukantsel ja lasteaiakasvataja. Isegi Riigikogus käis Jõuluvana, ma ise telekast nägin, ja riigijuhid ju ometi alatu vandenõu, laste petmise ja süüdimatu palaganitegemisega kaasa ei läheks… Nii et see kahtlaselt tuttava välimuse, ebaloomulikult valge habeme ja hõredavõitu punase kuftiga tegelane siin kuuse all peab ikkagi olema the real deal. Peab olema, sest alternatiiv on mõeldamatu — liiga keeruline, liiga palju ogaraid eelduseid (näiteks ülemaailmset konspiratsiooni) nõudev.
Umbes nii mõtlesin ma neile tunnetusliku ebakõla kuristiku serval rõõmsalt balansseerivaile jõnglastele pakke jagades ja kuulates vastutasuks pakutud loomingulist andamit, ja vahepeal tuli kange tahtmine maskeraad lõpetada…
Selle asemel otsustasin aastal 2010 proovida vandenõuteooria-usklikesse mõistvamalt suhtuda. Võib-olla on tegu lihtsalt seltskonnaga, kelle jaoks omaaegne pilguheit Pakane-Punakuue maski taha — muinasjutu paratamatu purunemine — kujunes vapustuseks, millest nad pole siiamaani päriselt üle saanud.
Inimesed käivad teatris ja kinos ka heameelega, kuigi teavad, et tegu on lavastusega. Väljamõeldud filmikangelasele võib rohkem kaasa tunda, kui mõnele reaalsele tuttavale, kellel halvasti läinud. Isiklikult olen küll täiskasvanud haritud inimest näinud, kes teleseriaali tegelase õnnetu elu üle siiralt kurvastab.
See, et lapsed siiski lõpuks taipavad, et jõuluvana päris tõeline ikka pole, ei vähenda soovi etenduse jätkamise järele minu arust põrmugi. Ajavad heal meelel ise jõuluvana(või kelle iganes) vammuse selga ja etendus võib jälle korduda.
Jällegi tekivad nõuka ajaga parallelid. Püüdsin siis ka vahel ette kujutada, et ajalehtede , muu meedia ja üldse ametliku propaganda räägitu vastabki tõele. Ei õnnestunud kuidagi, käärid reaalsusega olid liiga hästi tuntavad. Seltsimees Breznevi poolsurnud olek telekast liigagi hästi näha. Aga Breznev Brezneviks.
Ateistidele ei teeks paha veidi süveneda kristlusesse, teoloogiasse. Vastasele on vahel kasulik vastata tema oma paradigmas.
Juutide ja kristlaste ülimaid käske on “armastada Jumalat kogu südamest, vaimust ja väest”. Siia juurde: Jumalat nimetatakse “Tõe Jumalaks” (El Emet). Võime järeldada täiesti loogiliselt, et see, kes armastab oma usku kogu südamest, vaimust ja väest, kes sõdib oma usu eest, püüab teisi oma usku pöörata, armastab oma usku, religiooni rohkem kui Jumalat, nii on ta tegelikult ebajumalakummardaja. Kui Jumal on tõe Jumal, on tõde samuti midagi, mida peab armastama kogu südamest. Jumal ei saa esindada valet, leppida valega. Kes usu nimel tõde salgab, keeldub tõde usu pärast omaks võtmast, on jumalasalgaja. Omaette küsimus on, mis on tõde. Mida küsis juba Pilatus Jeesuselt. Kas tõde on Pühakirjas ennekõike või on midagi, mis võib ka Pühakirjas kirjutatu ümber lükata? Fundamentalistide meelest on Pühakirja (Piibli, Koraani) tõde üle igasuguse muu tõe, ka kogemusliku tõe. Islami fundamentalistid keelduvad tunnistamast, et Maa tiirleb ümber Päikese… Fundamentalismiga on kõige raskem vaielda, sest puudub ühispind. Mida tõestada vastasele, kes ei tunnista ei eksperimenti ega loogikat? Ses mõttes on Al-Qaida (araabia keeles baas, alus, vundament) teinud ateistidele ja teistele vabameelsetele suure teene, tõestades, et fanatism võib viia kuritegudeni ja et fanaatikute vastu sageli ei aita muu kui jõud. Al-Qaida näitas, et usk Jumalasse ei tee inimest paremaks, Jumala nimel ollakse valmis massimõrvadekski. Siin on analoogia natslike kurjategijatega, kellele käsutäitmine oli olulisem kui inimlikkus. Nad täitsid ülemuste käsku, mis vabastas nad vastutusest teiste inimeste ees. Niisama täidab fanaatiku enda meelest Jumala käsku. Fundamentalistile ei ole inimlik häädus mingi väärtus, temale on olulisem täita usu, Pühakirja nõudeid.
Kuigi näiteks kuulus juudi rabi Hillel on öelnud, et judaismi (Toora) tuum on “ära tee teisele, mida sa ei taha, et tehtaks sulle”. See on niinimetatud kuldne eetika reegel, mis antiikilmas oli laialt tuntud. Nii esindab Hillel religioonis selgelt humanistlikku suunda, mille olemasolu ei tohi unustada. REligioonid on nagu inimesed: siin on nii kurja kui hääd. Küsimus on, kuidas võtta üle ja sõnastada tänapäeva teadusega sobivasse keelde see häädus, see sügav psühholoogiline tarkus, mida leiame näiteks buddhismis, katoliikluses ja mujal. Eestis on näiteks jesuiidiseostega Johannes Esto keskus avaldanud väga häid psühholoogiaraamatuid.
Jutt sellest, et inimestes elab igatsus Jumala järele, on tühi jutt. Üks tark katoliku teoloog seletas kord, et loomult usklikud on ca 10% inimesi, ülejäänud käivad kirikus ja täidavad usukombeid muudel põhjustel, kas sunni, tava või viisakuse pärast.
Ingmar ütles:
See keeldudemaa on kehtestatud Eesti Vabariigi Põhiseaduse §40-ga. Meeldib see või ei meeldi. Kui ei meeldi, tuleb võidelda selle paragrahvi tühistamise või muutmise eest, kui meeldib, siis selle eest, et riigiisad esimestena täidaksid seadust. Mina küll ei näe, kuidas minu või sinu (kui sa just pole mõni tuntud poliitik või võimuesindaja) elu mõjutaks see, kui poliitikute näod kaoks jõulujumalateenistuse ülekandest. Mõnele on jõulud koguni pühalik hetk – mida head ja kaunist võib sellele lisada poliitrõvedus? Ja erakoole võiks muidugi avada kasvõi lapi nõia õnnistusel. Küsimus on riigikiriku puudumises, mis põhimõtet riivavad kõik minu poolt loetletud teod ja nähtused.
Ja… sa said minust tõesti väga pahupidiselt aru. Minu hoolitsev ettepanek oli vabastada poliiitkud taagast kimada Eesti Vabariigi lumistel teedel jõulujumalateenistusele riigi teise otsa. Riskides oma elu, tervise ja autoga. Kuidas on võimalik tõlgendada seda keeluna kirikusse minna?
@inz:
Minu arust rikuvad Su ettepanekud põhiseaduse paragrahvi 40, aga see on kõige väiksem viga. “Ma ei nõustu ühegi sõnaga, mis te ütlete, kuid olen valmis surema Teie õiguse eest seda öelda” on minu jaoks kordades olulisem printsiip kui mingi (põhi)seadus – ma ei oska leida mingit ettekäänet ühegi inimese kirikust väljaajamiseks, isegi kui ma panen talle südamepõhjast pahaks, et ta seal on. EELK eemaleajamine mingi rajatise avamiselt ja samal ajal Lapi nõia ligilubamine (aga viimast ma nõuan) poleks mingi usuvabadus, see oleks täiesti meelevaldne diktatuur.
Ingmar põhjendas:
Just-just, nii jah, õigust räägid! Väga õige! Kestvad jm vajalikud heakskiitvad avaldused, aplodismendid ja muu müra! Ainult et praegust olukorda iseloomustab täpselt vastupidine situatsioon: Lapi nõidade eemaleajamine ja EELK ligilubamine pole mingi usuvabadus, see on täiesti meelevaldne diktatuur. Ma ei näe mingit kahju sellest sündivat, kui EELK-le vahepeal puhkust võimaldatakse ja Lapi nõiad sel ajal rasket usuvankrit või — ilma ja olusid arvesse võttes — rege lohistaksid, küll aga vaheldust muusikavalikus: oreli asemel šamaanitrummi kõmin. Ühes heas tsirkuses vahetatakse ikka ühed klounid teiste vastu välja, et rahvas ei tüdineks. :)
@ajeke:
Ma kardan, et Lapi nõiad pole ennast lihtsalt tulema pakkunud. Šamaanitrianglit aeg-ajalt siin ja seal tehakse küll. Lõpuks on muusikavalik ikkagi avatava rajatise omaniku teha (too mälestusväärne posimine koolileiva kohal oli vist küll õnnistajate endi algatus); usuvabadus on tagatud siis, kui asjassepuutumatutel tegelastel (nagu erarajatise puhul näiteks riik) seejuures käsu- ega keeluõigust pole.
Jaan Kaplinski kirjutas:
Seda raiuti juba nõuka ajal Viktor Kingissepa suust pudenenuks, et oma vaenlase piiblit pead sa tundma. Mis pole suurema üksteisemõistmise ja vähemate arusaamatuste huvides sugugi halb, sellega tuleb (mul) nõus olla. Aga (mulle) tundub, et see soovitus käib märksa laiema kohta ehk probleemid oleksid väiksemad, kui silmaringi laiendamiseks tutvutakse arvude keerulise maailmaga, kui see omal ajal piskuks jäi ning arvurägastikes ekslevad vahel pilgu tähtede poole suunaks. Aga kes meist ei oleks patuta, olevat küsinud üks muinasjututegelane, ei mäleta, millisest raamatust…
Jaan Kaplinski meenutas:
Huvitav, ma oleks ka nagu midagi sellist kuulnud… Aga tegelikult tahtsin pendli kohe teisele poole loksutada ehk palju siis neid tõsiusklikke ateiste võiks olla? Ma pole ise kokku ega kirjandusest välja lugenud, et see kuidagi eriliselt suur arv oleks. Pigem kahtlustan ühte keskmist eestlast usuleiguses nii ühe kui teise äärmuse suhtes. Pole meil just palju ära pööranud maltsveteid ega riste atradeks taguvaid …, noh keda? — mul ei tule kohe meeldegi ühtegi paduusklikku ateisti, kes sobiks maltsveti antipoodiks. Miska ma arvan, et see protsent võiks suure tõenäosusega sobida ka (a)teisele seltskonnale.
Põder (väikse tähega) võib minu poolest sammalt näsida või kantslist armuhüüdu huilata, ma ei näe selles erilist traagikat ega ohtu kellegi vaimsele tervisele. Kuid ohtu näen küll ehk mul on omad tondid, kes pärani silmadesse poevad. Ma kardan seda kulissidetagust susserdamist, millega üks põder ühe klaasist ristivankri ette seati, millega koolidesse kõikvõimalikel ettekäänetel üritatakse sisse pugeda ja millega palju rohkem pahandust võib teha kui ühe epistliga jõulude ajal päevalehes. :)
Ingmar täiendas:
Jah. Nendega olevat üldse kitsas. St pole palju enam järel, kes seda kunsti veel mäletaksid ja noortele edasi saaksid anda. Õieti on nende rahvasti vaid umbmäärane kogus järel. Noored ei pidavat enam seda keeltki oskama. “Saamid ristiusustati 16.-17. sajandil. Erakordse julmusega hävitati ristiusustamise käigus saamide omausku. Näiteks hävitati (peamiselt põletati) või rööviti kõik saamide šamaanitrummid. Vaid vähesed trummid on säilinud tänaseni ja enamus asub praegu Kopenhaagenis.”
Raske on ennast pakkuda, kui ainus huvi sinu vastu seisneb sinu mahasurumises.
…selle teha, kes maksab. Omanik võib olla kes tahes, aga kui keegi oma muusika kinni maksab, siis selle pilli järgi ka tantsitakse. Eriliselt nutikad lasevad muidugi teistel kinni maksta. Küll maksjat vastutasuks õnnistades, püha vett ja magusat suitsu peale sahistades. Ma mäletan niisugust rahandusskeemi nõuka ajal, kus muud rajatised maksustati pinna järgi, kuid usurajatised kubatuuri järgi. Selle tühja õhu eest tolle aja mõistes hingehinda makstes ei läinud aga ükski neist vabatahtlikult hingusele, ikka tuli vägisi viljaladudeks või spordisaalideks võtta. Või lihtsalt tühjaks varastada.
Pinna järgi maksvad asutused enamasti ikka tootsid midagi ja mingi sissetulek sellega oli tagatud. Kubatuuri omanikud aga tootsid rublaseid küünlaid, mis sealsamas ära põletati. Kaua põlesid, ikka auuuks ja kiituseks või nii. Kuid käive siiski ei toonud ülikasumit. Tootsid ka vanu lauluseadeid vanas kuues. Keegi kodanik Riidiger laulis kui linnuke. Laulis end kõrgele ja haljale oksale. Mis sunnib kedagi arvama, et põder ei mökita sama viisi? Kasum on käega katsuda — kaitsekulutusteks (ja mitte ainult selleks) ettenähtud raha kulub issandalt egiidi soetamiseks.
Presidendil on usuvabadusest lähtuvalt täpselt niisamasugune õigus jõuluõhtul kirikus käia kui ükskõik kellel teisel.
Jaan Kaplinski kirjutas:
Kindlasti ei teeks, aga mida siin soovitada, kui piibli kohta öeldakse “pronksiaegne raamat”? Umberto Eco sõnadega: “Nad lihtsalt ei loe…”
Teie väite loogika järgi peaks skeptikud või ateistid olema esimesed, kes koolidesse usundiõpetust nõuavad. Paraku aga läheb suur osa neist teist teed ja kuulutab, et kuna kogu religioon on võlts, siis ei ole sellest vaja midagi teada. Sellise suhtumise vilju lõikab Tokrooda.
Kus siin see kasum on?
@Kriku:
Nonii, on tehtud tutvust erinevate religioonide dogmade, põhimõtetega jne.
Ja ise-enesest ei ole mul religiooniõpetuse kui sellise vastu mitte midagi, aga:
see peaks olema tasakaalustatud, me elame muutuvas maailmas
see kavand, mis on veebis üleval on nii “rämedalt” kristluse keskne, et imelik hakkab (mis usuvabadusest me räägime?)
ning asi võiks jääda kas ajaloo-tunni raamidesse või siis gümnaasiumi ossa (kindlasti mitte algklassidesse).
Kristluse-kesksus on seetõttu põhjendatud, et meid siin on kristlus väga palju rohkem mõjutanud kui ükskõik milline teine religioon ning me oleme kristliku kultuuriruumi osa, meeldigu see mõnele või mitte. Täpselt sama loogika järgi on ajaloo raames Eesti ajaloole eraldatud ebaproportsionaalselt suur osa muu maailmaga võrreldes.
Aga õppekava suhtes võib kindlasti ettepanekuid teha.
Ei ole, kui ei näe või ei taha näha. Sel juhul on see usuvabadusest lähtuvalt niisamasugune õigus kulutada riigi raha kui ükskõik kellel teisel. Oma soovide täitmiseks.
Kriku ütles:
Eufemism vägivallale — on väga palju rohkem mõjutanud.
Kriku ütles:
Jajah, ja jumal on taeval ja põder kantslis, meeldigu see mõnele või mitte. Usun.
meie kultuuriruumi on mõjutanud nii kristlus, kommunism (kah religioon ju), paganlus kui ka hommikumaa usundid (arhitektuuris ehk vähem, kuid seda enam kirjasõnas ja nõ mõnedeski kommetes). oma kultuuriruumi vabatahtlikku nimetamist mõne neist “osaks”, on siiski lömitamine. euroliidus oleme me ennekõike röövkapitalistliku kultuuriruumi osa sellisel juhul, kui soovite :(
ja sellise lömitamise tõttu on ka kohalikul kirikul lihtne usundiõpetus väänata usuõpetuseks – just nagu nõukaaegne ajalooõpik, kujundada omatahtsi ka usundiõpetuse õpik, mis tegelikkuses peaks andma neutraalse ülevaate kõigist maailma usunditest, nende kujunemisest ja mõjust üksteiele – mida kaugemad meile, seda enam ju tutvustamist vajavad – loogiliselt võttes – mitte aga vastupidi: rõhutada kõige enam seda, kes end siin kõige soojemale kohale sättinud. sessuhtes noriksin ka Kaplinski ettepanekuga: pigem on vaja laiapõhjalist ülevaadet kõigist, et samas paradigmas vastata, kui süüvimist vaid ühesse, näiteks sellisel moel lähenemist teemale.
Ongi. Proportsionaalselt sellest huvitatud maksumaksjate arvuga. Või väikese eelisega väikestele, kuid kultuuri rikastavatele seltskondadele (näiteks vanausulised).
Arvamus, et kristluse mõju Eestis seisneb vägivalla rakendamises kohalike vastu, on ajaloo seisukohast ekslik.
skeptikuskeptik ütles:
Kas usundiõpetusel on üleüldse mingit mõtet, kui mõnda uskudest omal nahal ei kogeta? Ühest kõrvast sisse, teisest välja.
Usundiõpetus võiks anda just gurudele võimaluse näidata, mida nad suudavad. Guru valik võiks olla muidugi õpilastele vaba.
Valida võiks kõigi gurude vahel, kes ennast selliseks misjoniks üles annavad ja mingitele tingimustele vastavad.
Kui mitte muud, siis õpetustevahelist leplikust võiks see kõik ikka õpetada.
Kuna Jaan Kaplinski on lugenud “Popol Vuhi”, on meie kultuuriruumi mõjutanud ka maiad näiteks :). Aga mõju ulatuse, sügavuse ja kestuse vahed kristlusega on suurusjärkudes. Mingit lömitamist siin ei ole, puhas kuiva fakti konstanteering: Eesti on kristlik maa juba üle 600 aasta. Muidugi on seda vähe, kui võrrelda Kreeka või Prantsusmaaga, aga siiski piisavalt.
Mistõttu tulekski ilmaliku ilmavaatega ilmalikel hüsteerilise kisa asemel õppekava kohta ettepanekuid teha.
Ma küll kordan ennast, aga kas siis tuleks ajalootunnis ka tutvustada kõigi maailma maade ajalugu võrdses ulatuses või siis proportsionaalselt nende elanike arvuga või kuidagi nii, pööramata erilist rõhku kohalikule…?
Vot ei saa kuidagi nõustuda sellega, et Eesti on kristlik maa! ja sestap ka vastus küsimusele kohaliku ajaloo õpetamise kohta võrdlevalt kohaliku usundi õpetamisega, on teistsuguse lähtepunktiga. Eestlased on maausku rahvas vaatamata sellele, et palju juuri läbi lõigatud ja palju kristlust siin kanda kinnitanud. Ma jätaks selle kultuuriga vehkimise sestap esialgu üldse selles kontekstis kõrvale või vaatleks eraldi (nt arhitektuuriajaloo kursus kajastab kristlikku päritolu pärandit suuremal hulgal jne). Lähtuks ehk eestlasest – rahvusest? Samamoodi, nagu domineerivat slaavi vaimu ei lastud siin kujuneda nt riigikeeleks ja-meeleks, ei ole eestlane kristlane nii, nagu seda ollakse kristlikes maades. Kirikus käima harjuti – olude sunnil! Kuid me omad ebausud on alles isegi teadvustamata kujul ja sestap võiks ka usundiõpetus alustada sellest, millal, millesse, miks ja kuidas, uskusid meie esivanemad – eks siis paista, millise guru valib kujunev inimene, kellele on võimaldatud ülevaade algteadmistest – sest kuidas, mille põhjal, K_V, peaks noor omale selle guru valima?
Kui keegi tunne huvi religioonide vastu, siis selle kohta on olemas niisugune raamat:
Tokarev, Sergei
Pealkiri Religioon maailma rahvaste ajaloos
[tõlkinud A. Helbe ; kaas: L. Härm]
Ilmunud Tallinn : Eesti Raamat, 1969
Ja muide – kui seda raamatut lähemalt vaadata… Eks ta ole oma aja toode muidugi, selge see. Aga eestikeelse tõlke tegemist on konsulteerinud samas üsna auväärsed korüfeed – karta on, et selliseid on hetkel ehk siit maalt isegi raske leida. Nii et see tehti nii hästi kui võimalik. Ja autori kohta olen ma kuulnud teatud asju ;) , mis annavad alust arvata, et tegemist vägagi avarapilgulise inimesega. Kuigi eks oma aja obligatoorded fraasid on raamatus sees muidugi.
Üks detail millele tahaks tähelepanu juhtida!
Kui keegi seda raamatut lehitsema juhtub, siis vaadaku näiteks PEATÜKKIDE MAHTU JA PROPORTSIOONE!
Kui religiooniõpetus umbes niisuguses järjekorras toimuks ja asju tutvustataks umbes sellistes proportsioonides, siis oleks mu meelest üsna OK.
skeptikuskeptik 27. Det 2009 kell 18:28: Eestlased on maausku rahvas vaatamata sellele, et palju juuri läbi lõigatud ja palju kristlust siin kanda kinnitanud.
Hüva. Aga milles sees siis väljenduks?
Siin oli juttu pööripäevast näiteks ja ausalt öeldes oleks mul muidugi kiusatus kuidagi selle teema juurde tagasi saada.
Milline siis võiks olla pööripäevatseremoonia, mis ei oleks nii spetsiifiliselt kristlik ja mida teoreetiliselt võiks aktsepteerida elanikkonna enamus?
See on tegelikult praktiline küsimus. Pole mõtet rääkida et “Eestlased on maausku rahvas” kui see ei väljendu mitte milleski. Tuleks lõpuks kuidagi välja mõelda, et milline oleks siis see eestlastele omane pööripäevatseremoonia näiteks. St rekonstrueerida see asi siis kuidagi.
Minu meelest muidugi ei olnud ka muinasajal olemas mingit spetsiifilist eestlaste religiooni, sest igasuguse loogika järgi pidi see olema vähemalt osaliselt kokkulangev naaberrahvaste religioonidega. Rohkem või vähem. Ehk siis selline, nagu teistelgi kristianiseerimata rahvastel. Kuigi eks võis ola ka mõningaid unikaalsemaid jooni.